Silt: Eesti

Täiesti nõus

… selle Riin Seema kirjutisega Õpetajate Lehes.

Paralleel AI ja alkoholi-tubaka vahel võib tunduda ehmatav, aga suhtumise osas on see täiesti täppi. “Me ei saa midagi teha!” ei ole lahendus mitte ühegi loetletud asja puhul (võib-olla veel täpsem paralleel kui alkoholi ja tubakaga oleks rämpstoiduga). Vaja on selgeid reegleid, veel enam aga nende selgitamist ja n.ö. inimlikku mõõdet.

Aga lähitulevikus paraku n.ö. eliit- ja “lollide koolid” selles osas ilmselt eristuvadki – heades koolides on AI roll piiratud ja inimfaktor tugevam, “matsidele” piisab ChatGPT-st (sellega on neid hea lihtne ka indoktrineerida, et nad ülearu ülemuste vastu ei joriseks).

Aitäh, ei soovi

Vist kõigi pankade veebide esilehtedel (vaatasin SEB-i, Swedi ja LHV-d) on suur kuulutus riigi võlakirjade pakkumise kohta.

Majanduslikult võttes ei ole sinna raha panemiseks muidugi mitte mingit alust. LHV-s pakutakse praegu kuut Baltikumi võlakirja, kus aastaintress ületab riigi omadelt saadavat enam kui kahekordselt. Isegi tähtajalise hoiuse saab ikka veel (ehkki intressimäärad on langemas) avada parema intressiga kui riigi pakutav 3,3 (näiteks SEB-is on hetkel saada 3,5 – praegu teenib üks hoius veel varasema 3,8-ga). Ja tavakodanikul ei ole ilmselt tagatise mõttes vahet – riik tagab hoiused nii ehk teisiti 100 000 euroni.

Ja ikkagi oleksin mõned võlakirjad märkinud – lihtsalt eestlasena -, kui Eestit valitseks vähegi normaalsem seltskond. Praegune karvaste ja suleliste punt on aga teinud enda rahvale väga hästi selgeks, mida neist arvatakse. Ja siis jätkub veel jultumust tulla laenu küsima…?

Jääb ära.

 

FIE lõpetatud

Kakk hakkas FIE-ks ehk füüsilisest isikust ettevõtjaks 2004. aastal (äriregistrisse kanti 2009) ehk ca 20 aasta eest. Tollastes tingimustes oli see väga mõistlik – töökohti oli kaua aega mitu (rekord oli 3,5 korraga!) ja enamasti sai lisatöid teha ka ettevõtjana (ametlik tegevusala oli “Ülikoolide tegevus”). Osa tööga seotud kulusid sai seetõttu ettevõtte arvele panna (erialaraamatud, mõned arvutid ja nende jupid, tööga seotud sõitude bensiinikulu jne – üksvahe käisin õpetamas näiteks ka tollases Tartu Teoloogia Akadeemias).

Siis aga hakkasid FIE-na töötamise võimalused kõrgharidussfääris pikkamööda vähenema ning alates 2017. aastast on ka töökohti olnud ainult üks – tol aastal “liitus” IT Kolledž TTÜ-ga ning sealtmaalt ongi töökohaks üksnes Tehnikaülikool (Tallinna ülikoolis sai 15-aastane tööperiood samal kevadel läbi). Nii jäi FIE sisuliselt soiku ja viimased neli aastat tegevust ei olnud.

Muidu mõtlesin igaks juhuks alles hoida (iga-aastases tuludeklaris E-osa lisakstäitmine ei olnud suur probleem, eriti tegevuse puudumise olukorras), aga praegune riigiviletsus hakkab jälle maksudega mängima ja pole kindel, et ka FIE-dele midagi jaburat selga ei lükata.

Nii et 15. augustist läks Kaido Kikkas FIE ametlikult kinni (tuleb tunnustavalt öelda, et protsess oli – vähemalt praeguse seisuga – täitsa lihtne, viimane tuludeklaratsioon tuleb veel järgmisel kevadel esitada). Aga FIE aeg oli huvitav ja kasulik kogemus.

Tabude langemisest

Huvitav usutlus psühhiaatriga ERRis.

Ainult üks küsimus jääb avamata – tabude langemist (sisuliselt kõikelubamist) mainitakse mitmel korral, aga mitte seda, kas see on õige või ei. Või on see küsimus ikkagi veel tabu…?

Äkki on asi selles, et iga hinna eest võimu juurde ronival seltskonnal  on nõnda kergem toota omadega segaduses olevaid inimesi, kellega on lihtne manipuleerida? “Kui kõik on lubatud, siis mida ma ikkagi peaksin tegema?  Ja kui autoriteete ka ei ole, siis kes mulle seda küll ütleks?”

Ilus (aga kurb) mõte

Käisin täna TTÜ peahoones koolitusel, tulin ja läksin läbi VI korpuse pika koridori. Seal oli seintele pandud näitus diplomitest, mis jäävad paraku välja andmata – ehk sõjas hukkunud ukraina tudengitest. Eriti mõtlemapanev oli moto “Ta pidi kaitsma diplomit, aga tal tuli kaitsta enda kodumaad.”

Piltidel olid täiesti tavalised ülikoolinoored. Ühe suure erandiga.

Nii et see on nüüd küll koht, kus Kakk on selgelt eriarvamusel tavapäraselt toetatavate poliitiliste jõududega – ning leiab, et Eesti seni kõige räigemalt ebapädev valitsus on vähemalt ühele asjale õigesti pihta saanud. Venemaa – ja selle rahvas – peab saama kätte selle, mida ta pole mõnda aega saanud. Korraliku keretäie, mis muudab ta taas vähemalt pooleks sajandiks “teise ešeloni” mängijaks. Maailmarahu üks eeldusi on omadega hunnikus Vene riik – seda on ajalugu juba piisavalt tõestanud.

Hästi öeldud

Peeter Espak kirjeldab ERRi arvamusloos seda, kuidas Eesti humanitaarteadus maailmas levinud vasaklollustega kaasa jookseb. Tuleb arvamusega nõustuda ning lisada, et seis ei ole oluliselt parem ka mujal, sh tehnikaaladel.

Kui humanitaare kollitab (autori tabava paralleeli järgi) isand Saalomon Vesipruul, siis tehnikainimesi pigem tema naabrimees Jaan Tatikas – ainult et paekivi ei püüta muuta mitte enam sealihaks, vaid mõneks moodsamaks olluseks, Beyond Meatiks näiteks. Ja Tatika “Gallewi-Boegg”, millega ta katuselt alla sõitis, kasutaks tänapäevases versioonis kindlasti juba roheelektrit ja tehisaru – ehkki lõpptulemus jääks muutumatuks.

Väga hästi on välja toodud ka see üha levinum resigneerumine – lolluste teelt eest äraastumine nendega võitlemise asemel on kindlasti lihtsam ja üksikisiku puhul ka tervislikum. Tulemus muidugi sellest ei parane.

Mõnda aega kestab see 1985. aastaga sarnanev seis ilmselt veel. Aga nagu vasakpoolsus on senise ajaloo järgi alati ämbris lõpetanud, nii jõuab see ka sel korral sinna ükskord niikuinii.

Mõtlemapanev

Hr Mihkel Mutt on varem kirjutanud uue tehnoloogia kohta ka selliseid arvamusi, millega siinkirjutaja päris hästi ei nõustuks. Seekordne tsitaat siit artiklist on aga täiesti kümnesse:

Nüüdisinimeste enamik on langemas meeldivasse ja suhteliselt kergesse orjusse. Uus eliit on see, kes ei lähe lolliks, kes kasutab küll kõike uut, aga annab endale sellest aru. Ta ei pööra tsivilisatsioonile selga, ei lähe metsa elama ega pea permanentset “eesti matust”, aga säilitab oskuse elada niihästi reaalselt kui ka virtuaalselt.

See amööbi näide on seal artiklis ka hea – aga see ei ole uus mõte. Täpselt samasugune amööb oli Matrixi filmis tegelane, kes arvas, et ta on Thomas Anderson (enne seda, kui temast sai Neo).

Aga amööbistumine on reaalne, seda näeb ka ülikoolis (aga sellest kirjutab mõni teine kord eraldi pikemalt). Lahendus ei ole millegi ärakeelamine, vaid just seesama hr Muti mainitud paralleeloskuste komplekt – aga selle eelduseks on korralik üldharidus. Ja paraku seda üha enamatel ülikooli astujatel lihtsalt ei ole.

memcpy

Täitsa veider, et see ajalooline ülevaade oli siiani kahe silma vahele jäänud.

Varasematest oli loetud nii TÜ informaatikute ajalugu kui ka ametliku doktorijuhendaja prof. Jürgensoni mahukas kolmeköiteline TTÜ informaatikainstituudi oma – aga need olid mõlemad akadeemilise kaldega. Seetõttu on Andres Küti projekt, mis keskendub just “metsikute üheksakümnendate” Eesti IT-äri alusepanijatele, eriti huvitav lugemine (ehkki seal on põgusamalt ka akadeemilist poolt sees). Eriti harivad on põhiteksti kõrvale lisatud selgitavad märkused.

Ise olen enamikust raamatu tegelastest ilmselt 1/2 põlvkonda (tehnoloogilist, mitte inimpõlve) tagapool, aga paljud asjad tulid väga tuttavad ette. Keskkooliaegne informaatika Oktoobri rajooni Õppe-tootmiskombinaadi Yamaha MSX klassis, mis tulevase karjääri hoobilt inglise keele pealt informaatikasse suunas. TTÜ rebaseaasta esimesed “haltuuraotsad” tollases Invaühingute Liidus 10MHz XT-arvutil, järgnev Invaregistri tegemine ning sealt alguse saanud xBase (dBASE, Foxbase, Clipper, Paradox, FoxPro) -poolprofikarjäär (peamiselt tollastes sotsiaalsfääri asutustes). Infolehe “Informaatika kõigile” toimetamine (sisuliselt tegin üsna mitu aastat üksi kogu lehte) jpm.  Minu puhul jäi tollal akadeemiline pool peale – ent tollane tehnoloogia (sh esimene päris oma arvuti, 25Mhz 386DX), 90-ndate jututoabuum jpm olid taas väga tuttavad, kuna see kõik toimus ka TTÜ-s. MUME’i on pikalt mängitud ja Lõvi tunnen ka. 🙂

Ainus veidi arusaamatu detail raamatus on üks miskipärast sinna kaasatud inimene, kelle intervjuustki nähtub, et tal tollase IT-kultuuriga pea igasugune seos puudus.  Kui aga see kõrvale jätta, on tegemist väga põneva (ja kohati täiega nostalgilise) lektüüriga – aitäh tegijatele!

Peataminister

Jahaa, muidugi…

Siia oleks kohane panna tsitaat ühest ägedast laulust (mis kahjuks jäi ühe sama ägeda mehe muusikaliseks hüvastijätukirjaks):

Pole alles enam ammu vana fanatismi,
aga ikka ma ei talu külma karjerismi.
Korruptandi koogutusi, ametniku argust,
esindaja edevust ja räiget riigivargust.
/…/
Tea, et patrioot ei ole idioot,
kuigi elu vahel näib justkui anekdoot.