Silt: Eesti

Konverents

Kuulasin laupäevaste tegemiste vahele ära 4. novembril Õpetajate Majas toimunud konservatiivide konverentsi.

Üle pika aja ei tekkinudki tahtmist poliitilise jutu peale hauataguse häälega undama hakata. Räägiti muuhulgas ka asju, millega päris nõus ei saanud olla – aga oluline oli see, kuidas räägiti.  Viisakalt, soliidselt ja teistest lugu pidades, lubades vahele ka pisikesi vimkasid. Kogu asi tõi meelde kaheksakümnendate lõpu kodanikuüritused –  vaimsus oli sama. Kontrast peavoolupoliitikaga – ja ka selle teostajate käitumisega – oli ikka päris markantne (tõsi – natuke läks lappama viimane sessioon, kus ei suudetud väljapeetud käitumise rida päris eelnevatega võrdväärselt jätkata).

Ehk kõige enam täkkesse oli Jaak Valge sõnavõtt, kus muuhulgas toodi ajalooteaduse näitel väga hästi välja tänapäevase hariduse ja teaduse jätkuv ideologiseerumine (enda mitmed kogemused kinnitavad seda) ning ka see. mismoodi immigrantide rahvastikupüramiid erineb põliselanike omadest. Mõnest asjast, millest ametlik narratiiv eelistab vaikselt mööda minna, räägiti aga ka teiste poolt (sh majanduse sessioonis, kus aga oleks paaris kohas tahtnud ka vastu vaielda – kasvõi investori vaates; tundus, et üks kõneleja pani investeerimise, spekuleerimise ja börsimahhinatsioonid kõik samasse patta).

Võib-olla kõige rohkem “mulli” tuligi tegevpoliitikutelt päeva lõpus – aga kasvõi see, et Eestis ütleb tegevpoliitik (Urmas Reinsalu) otse välja, et a) objektiivne hea ja kuri on olemas  ja b) inimesel on valikuvabadus ja vastutus, on juba märgiline. Huvitav moment oli ka tähelepanek, et kultuur asub poliitikast n.ö. ülesvoolu – ja selle ütles välja Martin Helme… Lõpus olev konkreetne märkus meedia kohta oli ka mõtlemapanev – vahel ongi vaja “teha Elonit”.

Järgmisel aastal võiks täitsa ise kohale minna, kui töögraafik võimaldab.

Sada eurot

Lugesin üht iseenesest sümpaatsetki, aga natuke naiivset, koolikirjandi moodi lugu – kusagil blogis või FB-s oleks see täiesti omal kohal, aga ei saa hästi aru, miks see oli ERR-i portaali pandud.

Autor käib läbi enamiku sotside tüüpilisi jutupunkte (vähemused unustas ära). Mõne asjaga võiks mööndustega isegi nõustuda (vaesust tuleb Eestis kindlasti vähendada ja säästev eluviis on kasulik igaühele), mõne asjaga absoluutselt mitte (maalidele supiviskajad paneks ilma pikemata kuuajasesse šokivangistusse – ilmselt see  tooks päris paljud ökoterroristihakatised maa peale tagasi).

Aga miks üldse sellest kirjutada – mõtlema pani see lõik:

“Ma lubasin endale 18-aastaselt, et ma ei kavatse olla oma elus vaene. Ma otsustasin olla jõukas, võimeline ennast ise ära majandama, ettevõtlik. Olen seda lubadust iseendale ka pidanud. Minu turvatsoon pangakontol on sada eurot (varem tuhat krooni). Sellest allapoole jääv kontojääk tähendab mulle külmasaanud kartuli tunnet.”

Sada eurot ei ole ju väike raha. Selle eest saab isegi praeguste hullude hindade juures poolteist paagitäit bensiini või päris korraliku nädalase toidukorvi. Aga jätta see n.ö. konto alampiiriks?  Ma ei tea, kas kirjutajal on olemas nn mustade päevade rahavaru või III pensionisammas (investeeringutest rääkimata). Aga isegi juhul, kui need on olemas (milles pigem kahtlen), ei ole see hea idee.  Ning sinna otsa tuleb artiklis kohe üsna tüüpiline sotsialisti joru.

Tundub tänapäeva Eestis kuidagi sümptomaatiline: inimesed, kelle rahaga ringikäimise võime on küsitav, jagavad näpunäiteid maksusüsteemi osas. Ja paraku ei piirdu see seltskond sotsidega.

Turu-uurijad

… saatsid meili peale järjekordse avaliku arvamuse küsitluse. Täitsin ära, aga ausalt öeldes on pärast seda üsna raske sedalaadi küsitluste tulemusi tõsiselt võtta.

Ei olnud spetsialisti töö – arvata on, et sedasorti küsitluse suudaks kokku panna iga vähegi asjalikum keskkoolinoor. Ühte patta olid pandud toimetulek, meediakanalid, seksuaalvähemused, Ukraina sõda ja diskrimineerimine, seda kõike väga lihtsustatud vormis (kogu asi oli mõeldud täitmiseks 10-15 minutiga, mul läks ehk viis) ja nii, et vastustest võib lugeda välja täiesti mida iganes. Ida pool nimetatakse sellist asja haltuuraks.

Lõpuks

… tegi istuv valitsus midagi konkreetset. Täna koristati Narvast ära üks kolakas, mis sümboliseeris karjuvat tänamatust, ülbust ja lollust. Järgmised päevad näitavad, kas sellest piisas või tuleb lähiajal samamoodi (üle Narva silla) ära liigutada ka mingi kogus sama ideoloogiat kandvaid kahejalgseid.

Narva linn ja Ida-Virumaa ei jää sellest vaesemaks, kui sealt mingi suurem kogus riigivaenlasi minema kolib – pigem tekib lootus, et sellest võib ajapikku jälle päris Eestimaa saada. Inimene, kes praegu ikka veel integratsioonist sonib, saab olla üksnes kas meditsiiniline juhtum või siis täie teadmisega vaenlase teenistuses olija.

Täna on mitmes kohas kirjutatud, et eesti rahvas hakkab enda selgroogu üles leidma. Annaks taevas, et see nii olekski.

Riigikeeles

Käisin täna ühes kohas asjatamas. Ootasin parasjagu enda järjekorda, kui kõrvaloleva administraatorilaua juurde saabus üks noor naisterahvas ja pöördus administraatori poole vene keeles. Administraator vastas viisakalt ja andis soovitud info – aga tegi seda eesti keeles. Ja seejärel hakkas ka klient eesti keelt rääkima (väikese aktsendiga, aga täiesti korralikult).

Ilmselt on midagi muutunud küll. Ja tegelikult on seda muutust väga vaja.

Eesti keeletus

Sain ERR uudisest teada, et õigekeelsussõnaraamatut ei peeta eesti keeles enam vajalikuks. Asemele tulevat Sõnaveeb, mis on sisuliselt Wikipedia stiilis isevooluteed pidi kujunev allikas.

Kas see on sarnaselt ülikoolide kroonilise alarahastusega taas üks nälga surnud nähtus või ei pea keeleinimesed seda vajalikuks, see artiklist päris hästi ei selgu. Teine variant on vähem usutav, ent paraku mitte võimatu – mõnigi selle rea inimene on kahjuks enda ajud ära võukinud ning ei pruugi enda algset tegevusala enam täiel määral hoomata. Ent olgu põhjuseks see või teine, tulemus on ilmselt üks – seni ÕS-ist hoolimata vohama kippunud kirjaoskamatus saab täiesti vabad käed.

Viimaste semestrite kogemus lõputööde kaitsmiskomisjonides näitab selles osas ikka väga nutust pilti (implementeerimine on näiteks üsna massiline) ja kui nüüd öeldakse, et “nojah, polegi vaja”… Või on see kuidagi seotud boltimise-woltimise ning sellega, et teatud seltskond ei taha või ei ole suuteline riigikeelt omandama…?

Ma väga loodan, et Eesti saab natuke rahvuslikumalt mõtleva valitsuse (ja ka laiema otsustajate ringi) enne, kui eesti keel pöördumatult kaduma hakkab. Eriti kurva võrdluse saab vaadates, kui tõsiselt meist märksa arvukamad soomlased enda keelt hoiavad.

Keskklass Eestis

Vaatasin veebist Swedbanki tehtud keskklassi uuringu infohommikut.

Täitsa huvitav ja üsna mõtlemapanev. Midagi ei ole teha, Eesti inimesed on endiselt suures osas vaesed – see paistis päris mitmest kohast välja (eriti muidugi arvamuste ja reaalsuse vahelistest kääridest ning sellest, et reaalne mediaan jääb kusagile veidi üle tuhandeeurose netopalga juurde). Kusjuures mitmed trendid olid esitatud 2020. aasta seisuga, mil mõned asjad olid veel suhteliselt paremini.

Lisaks võiks aga veel välja tuua selle, et kuna mitmed andmed olid kogutud üksnes Swedbanki klientuuri pealt, siis see näitas pilti teisalt ilmselt lahjemana kui tegelikkus. Kui esitluses rõhutati korduvalt, et säästud on pigem jõukama rahva tunnus, siis pakuks, et Swedbank ei ole just eriline säästudemagnet (vähemalt mitte paremal järjel inimeste jaoks).

Ilmselt on olemas arvestatav osa kehvemal järjel inimesi, kel on üksainus pangakonto ja see pärineb veel Hoiupanga aegadest (seega tänane Swedbank). Jõukam rahvas on vist pigem mujal – just säästude ja investeeringutega (LHV, Tuleva, aga ka Interactive Brokers ja muud sellelaadsed; päris rikaste inimeste vara on tõenäoliselt suurel määral piiri taga). Isegi va paljuräägitud pensionisüsteemi osas on Swed vist pigem vaeslapse osas – nende fondid on olnud läbi aegade ühed kehvemad. Paraku on jõukam rahvas reeglina ka rahatargem ning on sealt juba ammuilma kuhugi mujale liikunud.

Aga sedasama rahatarkust levitada on endiselt väga vaja (see paistis esitlusest ka välja).

 

Ühed ja teised

Eestis elab päris suur hulk vene päritolu inimesi. Laias laastus on neid kaht sorti.

Ühed on täiesti ontlikud tegelased. Alates Annast, Tanjast, Elinast, Ivanist ja Kostjast (vürst Peetrist üldse rääkimata) ning lõpetades hulga vahvate tudengitega (kusjuures mõned täitsa ägedad kujud on lausa päris Venemaalt  siia tulnud). Nemad on meie inimesed, kes räägivad meiega sama keelt (nii otseses kui ülekantud tähenduses) ja oskavad enda praegust kodumaad hinnata. Ja mul on hea meel, et nad meil siin olemas on.

Teised aga… Kui politsei hinnang 30 000 Putini toetajast Eestis tõele vastab, siis on meil laulusalmi laenates ikka tõsine mägra maja – ja seda üle 30 aasta peale taasiseseisvumist ning 15 aastat peale aprillimässu. Igaüks, kes elab teises riigis ja samas toetab võimu, mille üsna varjamatuks eesmärgiks on tolle teise riigi likvideerimine, on mitte ainult vaenlane, vaid ka parasiit (vanad kreeklased nimetasid parasitos‘teks ehk “kõrvaltsööjateks” neid nahaale, kes ronisid kutsumata võõrale peole; loodusest on samasugune näide võtta: kägu). Ja mõne sedalaadi olendi (ukrainlased kutsuvad neid Tolkieni järgi orkideks) lootus Putini võimu siiajõudmise korral enda praegust elustandardit säilitada on ikka täiesti rabavalt loll.

Uudistes on räägitud mõneteisest tüübist, kes sellest seltskonnast on tõepoolest riigist välja saadetud. See number peaks olema aga päris mitme nulli jagu suurem – see punt, kes peale 2007. aasta laamendamisi ikka veel asjadest õigeid järeldusi ei teinud, peab siit lahkuma. Mitte ükski riik ei vaja sellist hulka sisevaenlasi. Seega jutt peaks olema üsna lühike: hakake päriselt kodanikeks või astuge minema.

Ja loodetavasti keelatakse järgmisest aastast 9. mai (selles kontekstis) avalik tähistamine lõplikult ära ning eemaldatakse kõik eesti rahvast alandavad punamonumendid. Mul on täiesti ükskõik, mida see päev mõnele teisele rahvale või mõnes teises riigis tähendab – eestlasena meenutab see mulle omaaegset minu rahva elu pooleks sajandiks ärarikkumist. Ja mina elan siin, omaenese kodumaal, ning siin maksab minu rahva seadus. Kes ei ole sellest 30 siinelatud aasta jooksul ikka veel aru saanud,  see võiks samuti astuma hakata.