09.2016 arhiiv

Lugu väikesest Albertist ja võitluskunstidest

30.09.2016

Järgmise lookese inspiratsioon tuli ühelt hiljuti toimunud demonstratsioonilt, kuid sarnaseid asju on Internet täis.

Elas kord väike poiss nimega Albert, keda koolis hullusti kiusati. Ühel päeval otsustas Albert, et nüüd aitab ja tuleb õppida võitlema, et ennast kaitsta. Ta seadis sammud lähima võitluskunstikooli poole ja tegi proovitrenni kaasa. Rõõmsalt koduteele asudes tuli vastu Rauno, kes käis Brasiilia jiu-jitsu trennis.
“Kas seal maasvõitlust õpetati?” küsis Rauno.
“Ei”, pidi Albert vastama.
“Noh, siis on see jama värk!”, muigas Rauno üleolevalt.

Järgmisel nädalal läks Albert juba teise trenni. Koduteel tuli vastu Martin, kes käis Tae Kwon Do trennis.
“Kas seal jalaga pähe ka löödi?” päris Martin.
“Ei löödud…”, pidi Albert tunnistama.
“Ah, jama trenn!”, rehmas Martin käega.

Nädal hiljem oli Albert kolmandas kohas. Koduteel tuli vastu Artur, kelle alaks oli aikijutsu.
“Kas nad atemi’t (löök närvipunktidesse) ka õpetasid?” uuris Artur.
“Ei õpetanud”, ütles Albert.
“Noh, see pole õige võitluskunst”, teadis Artur.

Uus nädal… Koduteel tuli vastu Kalle, kes käis Kyokushin-karates.
“Kas nad ikka seal kive ka puruks lõid?” tahtis Kalle teada.
“Ega vist”, ütles Albert kurvalt.
“Siis oli see mõttetu värk”, leidis Kalle.

Veel nädal hiljem tuli Albert taas trennist. Vastu tuli eskrimadoor Viktor.
“Kas nad terariistu ka õpetasid?” oli too uudishimulik.
“Ei”, oli Albert juba päris õnnetu.
“Päh, see on mage trenn!”, lajatas Viktor.

Viimaks kohtus Albert Jannoga, kes käis MMA-s. “Meil pole mingeid reegleid, puhas võitlus!”, kuulutas Janno. Albert oli rõõmus ja lootis peagi võitmatuks taplejaks saada.

Kohapeal aga selgus, et võitlus käis puuris, ehk keegi teine vahele tulla ei saanud ja vastane ei saanud ka kuhugi põgeneda. Võitlus käis kohtuniku silma all. Ja mõnda asja ei tohtinud isegi seal üleüldse teha. Reegliteta võitluses oli tegelikult omajagu reegleid.

Nii et kui ta veel ära pole surnud, siis käib väike Albert endiselt eri trenne mööda ja otsib seda päris õiget võitluskunsti. Ja koolis kiusatakse teda paraku tänini.

Paratamatus?

27.09.2016

Tänapäeval armastab üks seltskond sonida “ajaloolisest paratamatusest”. Küll on selleks globaliseerumine, küll masslinnastumine, rahvastiku kihistumine, massiline sisseränne, väikeste keelte ja kultuuride või rahvusriikide kadumine. “Ärge üritage vastu hakata, see on paratamatu.”

Kus me seda kõike kuulnud oleme? Ahjaa, kunagi kasutasid sama terminoloogiat kaks habemikku ja üks kiilakas, keda tänapäeval usutakse vaid Kuubal, Venetsueelas ja mõnes Lääne ülikoolis. Ainult et nemad rääkisid proletariaadi diktatuurist ja kommunismi jõudmisest.

Rabas jalutamas

25.09.2016

Käisin üle jupi aja jälle kaameraga Pääsküla rabaservas kondamas. Paar pilti panin Kakkr’isse täiesti töötlemata kujul välja.

“Ja siis algas Lollidemaal suur segadus”

24.09.2016

See omaaegne sm Nossovi tsitaat sobib tänasesse päeva hästi.

Ausalt öeldes olin suht kindel, et “valitakse ära” ja Eesti saab halbadest variantidest ühe halvema. Praegu aga kukkus välja olusid arvestades ehk isegi kõige paremini – säilis mingigi lootus, et järgmise ringiga leitakse üles keegi asine inimene, kelle puhul ei tuleks ei sise- ega välismaal piinlikkust tunda. Väga tõenäoline ei ole, aga päris võimatu ka mitte.

Seda naljakam on aga vaadata seda hirmsat sebimist, mis pärast lahti läks. “Poliitiline kriis”, “60 mittehääletajat on süüdi”, jne jne.  Aga õnneks vähemalt said mõnedki aru peamisest – kogu poliitiline establishment on end täis teinud (ehkki see ei toimunud täna, vaid umbkaudu viimase kümnendi jooksul) ning tegelikult oleks vaja “puhtaid lehti”.

Eks elu näitab, kuhu see lugu keerab ning kuimitu iteratsiooni riigi- ja valimiskogu vahel pendeldamist vaja on, et salongikõlblik tulemus saavutada.