05.2013 arhiiv

Eilse jätkuks

19.05.2013

Kakk arvas, et senini on vaid George Michael suutnud laulda Queeni hitti “Somebody to Love” Freddie endaga võrreldaval tasemel. Selgub aga, et eile Eurovisioonil selgeks lemmikuks osutunud Eythor Islandilt [L] suudab seda kah – ja pealegi suhteliselt “vasaku käega”, koos oma taustalauljatega (kes muide olid samuti väga tasemel) jämmides. Impressive.

Õirovärk

19.05.2013

Sel aastal sai Eurovisiooni eelvoorud möödaminnes ära vaadatud ning oh üllatust, eriti teisest poolfinaalist tuli mitmeid üsna kuulatavaid asju.

Selle aasta märksõnad:
* Võistlus oli mingis mõttes kodus tagasi – Rootsi on vist “kõige eurovisioonim” koht (kui ehk Iirimaa välja arvata – aga nende hiilgeajad olid 90-ndatel).
* Finaalis polnud MITTE ÜHTEGI eks-jugoslaavlast. Olgem ausad, selle üle on ainult hea meel. Samas tekitab see küsimusi, kas EBU asjapulgad neile mingi konksuga ära ei teinud… Igatahes finaalis olid balkanlastest vaid kreeklased.
* Osalejate sissemarss Björni ja Benny uue loo saatel oli päris vägev. “Chess” tuli meelde.
* Hispaanlased kõlasid nagu Cranberries – aga arvestades, et tegu on Põhja-Hispaania ajalooliste keldi alade esindajatega, polnud see üldse üllatav.
* Birgit Õigemeel on väga hea laulja. Kahju, et sel aastal ei olnud laulu. Esimesed kaheksa takti on enam-vähem, siis läheb plastikuks ning meloodia lihtsalt ei jää meelde. Tulemust oleks võinud ette arvata.
* Valgevene tantsupoisid olid miskipärast käinud Indias endale püksa ostmas. Nägid naljakad välja.
* Maltalased olid saatnud mõnusa ja vahetu hipilõhnalise seltskonna, kes laulsid lõbusat laulukest itimees Jeremyst ja tema pruudist. Lugu ise meenutas natuke “Somewhere Over the Rainbow” Israel Kamakawiwo’ole versiooni, ainult et Israel oli seda lugu salvestades siinsest malta poisist umbes neli korda suurem.
* Venemaad esindanud tatarlanna esitas väga kena ballaadi, mis erinevalt Birgiti loost ei olnud plastikust tehtud – see oli pigem norra-rootsi-islandi stiilis, piisava paueriga hümnilik lugu. Üks kahest parimast sel võistlusel.
* Libatädi Lynda Woodruff näitas läbi kolme saate portsu tervet rootsi eneseirooniat. Kohati isegi ohtlikult poliit-ebakorrektselt (sama rida jätkus veel karmimas vormis lõpus peale hääletuse lõppu – ärakohitsetud kirik, demokraatliku käsuliiniga lahingüksus ja lapsevankritega papad said kõik tolles minimuusikalis oma jao).
* Hollandit esindanud Anouk on kuulus ja hea häälega laulja, aga laul kõlas… huvitavalt. Nagu oleks helilooja seda kirjutades kõvasti mõnd rohtu suitsetanud. Natuke meenus biitlite “Norwegian Wood”, mis olla kah mõningate ainetega seotud olnud.
* Rumeeniat esindav kontratenor kõlas põnevalt, aga tolle Dracula-imagoga see väga ei klappinud. Miks pärgli päralt pidi va vampiir aia vahele kinni jääma…?
* Auntie Gaynor (aka Bonnie Tyler) tegi Birgitit – hea laulja raisati sandi laulu peale. Tädi nägi 63 eluaasta kohta ikka väga hea välja ja laulis vingelt.
* Islandi kutt nimega Eythor Ingi Gunnlaugsson tõi meelde kaks iiri härrasmeest üheksakümnendatelt, kes tulid lavale klaveri ja kitarriga ning võistluse täiega kinni panid. Kaugelt parim asi sel võistlusel. [L] Samad sellid laulsid seda lugu pressikonverentsil a cappella – täiesti omaette elamus seegi. Neil poistel pole lihtsalt tarvis laval tsirkust teha.
* Kreeka saab konkurentsitu eripreemia lauluteksti eest. “Auto on nagu kalapaat – kes kurat pani keset merd valgusfoori?” ja “meresõit allamäge võib alata!”. Kõigi maade roolijoodikud, ühinege!
* Norra lugu oli meeldivalt värske saundiga ja hästi lauldud meloodiline sündirokk. Üldse oli sel aastal üllatavalt palju bändikoosseise laval, mis samuti on teretulnud nähtus.
* Euroopa suurim laulurahvas Roheliselt Saarelt toodab endiselt püüdlikult Eurovisioonile solki, et 90-ndate õudus – kolm järjestikust võitu ja järgmise aasta võistluse korraldamist – mingil juhul ei korduks.

Kas asi oligi balkanlaste ukse taha jätmises või milleski muus, aga kokkuvõtteks võiks öelda – tegu oli üle umbes kümne aasta parima Eurovisiooni finaaliga. Paar väga head esitust ja lugu ning natuke nalja pealekauba. Ja “The Winner Takes It All” kontserdi lõpus oli kena punkt.

Kaku valik: konkurentsitu esikoht Islandile, teine sama suure edumaaga Venemaale(!), kolmanda osas läheb juba jagamiseks – Hispaania, Norra, Malta ja ehk mõni veel. Tegelikult võiks ka kreeklased poodiumile panna – poolfinaalis esmakordselt seda kuulates-vaadates sai ikka korralikult naerda.

Hääletamine oli nagu ikka. Balkanit polnud, seega jäi onupojapoliitika ülalhoidmine teistele, kuid sellega tuldi toime peaaegu tavapärasel tasemel. Esiotsa jõudnutest eriti midagi meelde ei jäänud (asisematest lugudest jäid esikolmiku selja taha tatarlanna, norra rokitšikk, malta hipid ja kreeka alkovennad).

Videoloengud? Tänan, ei!

15.05.2013

Tänasega sai läbi järjekordne ring [L] TTÜ STVK kursusega. Läks päris kenasti, rahvas näis üldiselt rahule jäävat. Ühe soovitusena aga käidi välja videoloengute variant. Mõtlesin – ja mida kauem, seda halvem see mõte tundus.

Mida annab video? Võib-olla mingi petliku realismitunde, võrreldes kasvõi veebikonspektiga.  Samas on see tegelikult samavõrd ühesuunaline (õppejõult tudengile) kui tavapärane konspekt.  Video puhul on nii selle algne loomis- kui hilisem täiendamiskulu (aeg, pingutus, materiaalne ressurss)  kordades suurem ning ajakohastamine vaevaline. Eriti kui mõelda näiteks mõnele kursuse kolmandal toimumisaastal ilmsikstulevale, selleks hetkeks vananenud seisukohale või faktile – wikiteksti puhul on parandamine triviaalne (ja seda saab teha ka lugeja ise), video ajakohastamine on märksa suurem tegemine. Järelikult ei sobi see ka ajas kiiresti muutuvate asjade õpetamiseks kuigi hästi.

Video on kõigele lisaks veel ka vähem ligipääsetav erivajadustega inimestele (kurte tudengeid on tänapäeval ülikoolides üsna arvukalt). Videot saab teha ka neile kättesaadavaks, ent see nõuab taas kord eraldi pingutust – samas näiteks võimaldab korrektne tavatekstivorming tänapäeval edukat ligipääsu ka pimedale õppurile ilma erilisi kohandusi nõudmata (ekraanilugejad suudavad seda esitada).

Ja tegelikult ei anna õppejõu visuaal (vähemalt sedalaadi temaatika puhul nagu STVK-s) absoluutselt mitte midagi juurde. Pigem võiks mõelda taskuhäälingu ehk podcasti peale, mida huvilised saavad metsas joostes pleierist või siis autoga pikemat sõitu tehes autostereost kuulata – ent ka selle tegemine on kordades ressursimahukam kui tekstikujul info korral. Video on aga samavõrd vähe “jooksu pealt tarbitav” kui konspekt.  Mis aga veelgi tähtsam – wikitekst võimaldab vähese vaevaga linkida loengumaterjalidesse väga erinevaid asju (enamiku Kaku kursuste puhul on mängus väga lai materjalivalik), mida video aga ei võimalda.  Operatiivsed täiendused on aga üldse välistatud (näiteks kursuse käigus mõne eelmise nädala olulise sündmuse lisamine konspekti).

Eriti arusaamatu tundus aga väljakäidud idee asendada videoloenguga ka iganädalane vestlusseanss (milleks seni on Skype’i tekstivestlust kasutatud).  See tähendaks ainsa tõeliselt kahesuunalise, interaktiivse kursusekomponendi asendamist  “rääkiva peaga” ning ka kogukondliku aspekti väljaviskamist (nädalavestlustes on oluline koht nii tõsisel infol, arutelul, konsulteerimisel kui ka lõõpjutul ja huumoril).

Võib-olla on mõnes teises valdkonnas videoloengutel rohkem mõtet.  Enda õppeainetes ei näe aga ühtki eelist, puudusi on aga karjakaupa.

EIK virtuaalmaailm

06.05.2013

… sai viimaks taas käima pandud.

Algselt oli see Kalle Tammemäe hobiprojekt, mille ta IT Kolledži rektorina käivitas. Pool aastat aitas seda vedada siin ERASMUSe kaudu tegutsenud portugali magistrant Simao Oliveira.  Ka paar kolledži lõputööd sai selle baasil tehtud. Ja kolledži 10. aastapäeva ürituste raames sai seal isegi pisike virtuaalne üritus peetud (sellest on siin varem kirjutatud ka).

Siis aga läks Kalle TTÜ-sse prorektoriks ning vahepealses segases seisus jäi simulaator unarusse.  Nüüd on asi uuesti tööle saanud – esialgu samas seisus, kuhu ta 2011. aastal jäi (vaid [L] serveritarkvara on veidi uuenenud). Edaspidi aga võiks täitsa uurida veebiliidese käivitamist ning ka heli töölesaamist – sellisel juhul tuleks juba kõne alla ka mingi reaalsem rakendus.

Väike probleem ilmnes kliendipoolega – Ubuntu ja tolle sugulased alates 12.10-st ei suuda 64-bitisel versioonil Second Life’i tüüpi virtuaalmaailmade kliente käitada. Mingi jama 32- ja 64-bitise tarkvara konfliktiga (lahendust seni ei ole leidnud). Õnneks aga viimane LTS-versioon (Ubuntu 12.04 ja Mint 13) seda probleemi ei ilmuta.

Tahvel või mitte tahvel

01.05.2013

Slashdotis võtab sõna üks Blackberry asjapulk ja väidab, et tahvelarvutid on 2018. aastaks turult kadunud.  Ta saab seal muidugi vastu päid-jalgu (Blackberryl pole USA-s viimasel ajal just hästi läinud ning ülejäänud maailm ei ole neist kunagi eriti palju teadnud), aga… Äkki on tal natukene õigus ka?

Mõtlesin, miks endal tahvlit ei ole (ega lähiajal kindlasti ei tule):

* isiklikult mulle on asja suurus “kahe tooli vahel”. Ei ole telefoni kombel käepärane ega läpaka kombel mugavalt loetav.

* paberraamatu asendamist ei pea tõenäoliseks. Kakul on Kindle ja aeg-ajalt ringi rännates on see väga mugav asi (näiteks kusagil polikliiniku ooteruumis), aga paberit see ei asenda. Eriti kui igasugused **AA-d on ka e-raamatute ümber nii palju sõnnikut üles keerutanud, et nende levitamismudelid paigast ära on.

* nagu eile just [L] STVK kursuse vestluses arutati,  on tahvlid eeskätt tarbimisvahendid. Ise millegi tootmiseks (ja sellel põhineb kogu Web 2.0) nad eriti ei sobi – nii füüsiliste näitajate kui ka kinnisevõitu taristu tõttu. Lisaks on vähegi tõsisem kirjatöö (eriti kümnesõrmesüsteemi kasutades) tahvli puhul väga kahtlane äri – eraldi klaviatuuri külgeühendamine on IMHO tahvli olemusega kergelt vastuolus, sellise variandi korral on tänapäevane ultrabook selgelt õigem lahendus.

* suur probleem tahvli puhul on sobimatus halva koordinatsiooniga inimestele. See tähendab väga erinevate puuetega inimesi (sh PCI nagu Kakul), aga ka paljusid pensionäre. Seetõttu ei usu, et sellest saab mingitki pidi universaalne asi.

* Linuxiga (ja üldse vaba tarkvaraga) ei ole selles sfääris kõige paremad lood. Nutitelefon on olude sunnil Androidi peal, aga ka sinna tahaks vabamat asja saada (ootame ja vaatame, mis saab Ubuntu telefonidest).

Seega on Kaku valik vähemalt esialgu selgelt  1) mobiilne, aga samas piisavalt hea klaviatuuriga (kuna erinevat sorti kirjatöö moodustab olulise osa tööülesannetest) ja muidugi korraliku Linuxi toega sülearvuti ning 2) täisklaviatuuriga ja WiFi Hotspot -suutlik nutitelefon. Lauaarvutid tööl ja kodus kipuvad jääma vaid eeskätt uute rakenduste ja süsteemide testimiseks ning mängimiseks, tahvlil aga vähemalt esialgu kasutust ei näe.