ITK avaaktus

Sel aastal siis ilmselt viimast korda aktus NO99 saalis ja õppetöö poollammutatud Karla katedraalis… Talvel kolib kogu kupatus Mustamäele.

Aga aktus oli endiselt vahva, Kallel on annet sihukest harilikult kõvakraeliseks-kinnisekõhuliseks kippuvat üritust meeldivalt mitteformaalseks teha. Selleaastased oma kõne metafoorid oli ta võtnud Kivirähu ussisõnaloost – mitte et Kakk sellest raamatust eriti peaks, aga käesolevas kontekstis olid need täitsa sobivad.

Väga kümnesse idee oli ka Skype’i esindajana [L] Parasiili rääkimakutsumine. Vend ütles otsesõnu, et oodatud on töökäed, mis on ühendatud toimiva aju külge – ning ka see tuli kenasti välja, et 90-ndate aastate olukord, kus tüübid peale teist kursust ülepeakaela tööellu tormasid, on selge minevik. Tänapäeval läheb hea haridus üha enam hinda.

Parasiil peab kõnet

Parasiil: “Ja siis õpitakse ärijuhtimist või haldusjuhtimist või juurat… Ühesõnaga igasugust pehmet jama. Ma tean, mida ma räägin – olen ise hariduselt jurist!”

(Muide, pildil esiplaanil näoga publiku poole istuv daam on viipekeeletõlk – ka sel aastal pidavat rebaste seas paar kurti tudengit olema. Igati positiivne tendents.)

Nii et igati vahva üritus oli. Ja sel aastal lauldi “Gaudeamuse” kõik kolm salmi ära, kaasa arvatud “Vivat et res publica”, mis eelmisel korral Riigikogu keralaste sigatsemise vastu protestides ära jäeti.

Kakku ootab sel semestril taas 4 rühma ITK rebaseid. 🙂

Veel itilektüüri

Uus semester ukse ees, ju läheb vaja…

Igatahes peegeldasin Kakupessa ära mõned raamatud Bruce Perensi poolt veetavast Open Source -seeriast – algne asukoht on pidevalt üle koormatud, Eesti lugejal on ehk siit lihtsam kätte saada. Avatud Publikatsioonilitsents peaks muutmata kujul edastamist igati lubatavaks pidama. Asukoht on [L] siin.

Congratulations, Dr May!

Kaku üks lemmikmuusikuid, Queeni kitarrist Brian May sai [L] BBC andmetel eile hakkama sellega, et kaitses 60-aastaselt väitekirjaga Radial Velocities in the Zodiacal Dust Cloud astronoomiadoktori kraadi (tõsi, see olevat midagi mitte päris lõplikku, komisjon oli mingeid parandusi tahtnud ja kraad pidavat lõplikult kätte antama uue aasta alguses). Aga tõsiselt vinge saavutus, arvestades et tal jäi töö pooleli 1971. aastal (siinkirjutaja sai siis kaheaastaseks).

Lugemist itirahvale

IT ja eriti programmeerimise õpetamisega tegelevad inimesed peaksid kindlasti lugema läbi Joel Spolsky kriitilise loo [L] The Perils of Java Schools. Tundub, et sarnased tendentsid on ka Eestis päris selgelt näha – ainult et meil on viimase kümnendi jooksul levinud palju suurem õudus Microsofti Visual Basicu näol (kas siis täisversioonis või VBA vormis). Siin on natuke mõtteainet – mis ikkagi peaks eristama mõnest kutsekast tulnud IT-inimest IT Kolledži lõpetajast ning neid mõlemaid akadeemilise kõrghariduse saanud TTÜ/TLÜ/TÜ itimeestest-naistest?

Teine väga hea lugemismaterjal on prof. Tanel Tammeti TTÜ kursus [L] “Sissejuhatus informaatikasse”. Au ja kiitus Tanelile selle vabalt netti väljariputamise eest.

Huvitav kogemus

Kakk läks täna Laagri Maksimarketis SEB-i automaadist raha võtma. Kaart sisse, PIN… ja core dump. Windows keeras segi. Kaart aga jäi sisse…

Mõne aja pärast tegi masin siiski külma restardi ja sülitas kaardi välja. Asi võttis aga piisavalt kaua aega (ikka päris mitu minutit), et IT-võõras inimene oleks jõudnud mitu korda paanikasse sattuda (“Ukraadinaaaa! Masin sõi kaardi ära!”).

Päris huvitav oli näha ka käivituva süsteemi poolt ekraanile visatud detaile. Mõnele kräkkerile oleks see ilmselt üsna huvipakkuv olnud. Too Maksimarketi automaat on üldse vist kõige õnnetum omataoline – seal on eri aegadel õnnestunud näha päris mitut Windowsi mahasuremise viisi.

Treenerikoolitus

Sihuke asi (täpsemalt selle esimene, praktiline osa) toimus sel nädalavahetusel – loengud eile TTÜs ning praktiline harjutamine eile Västriku tänava aikido-dojos ja täna Mustamäel Saksa gümnaasiumis. Kuna koos oli nii aikido, iaido kui kobudo rahvas, siis oli õpetajaks palutud soome aikido- ja mõõgaõpetaja Jukka Helminen-sensei. Muide, selle tiitli klaaris Jukka rahva jaoks ka ära – “sensei” on Jaapanis üldine lugupidav kõnetlus vanema inimese puhul, tähendab lihtsalt “varem sündinud” (seega on ka auväärne torumehest vanahärra “sensei”). Iga trenni läbi viiv inimene – ka õpilane – on ka sel hetkel sensei, päris õpetajat kutsutakse “shidoin” või veel muude sõnadega (Kakk üldiselt teadis seda enne ka, aga nüüd seletati põhjalikult lahti).

Loengutes sai üksjagu tarkust juurde keha mehaanika, füsioloogia ja trennikorralduse kohta. Praktilises osas pidi igaüks eelnevalt vastama kirjalikult portsule küsimustele ja viima läbi 10-minutilise minitrenni kõigile teistele. Enamik olid aikidokad (meie Tõnuga olime Ryukyu kobujutsust ja kaks inimest iaidost) ja seetõttu keskendus suur osa trenne aikidole. Siinkirjutaja peab aikidost küll väga lugu, kuid endale see ei sobi – liiga peen liikumine, jalad esialgu seda ei võta. Seetõttu tuli eile (ja ka täna viimased seansid) päris palju pealt vaadata.

Tegime Tõnuga rahvale kobujutsu trenni (teiste jaoks oli see täiesti võõras, seega 10 minutiga pidi algajatele midagi ära õpetama – paras pähkel tegelikult). Märkusi muidugi tuli (kõik võeti üksipulgi läbi), aga üldiselt vist jäid Jukka ja Rein rahule.

Omaette ooper tuli aga ainukese naisosaleja Anu trennist. Ei tea, kas soo tõttu või millegi muu pärast, aga igatahes ütles Jukka: “Nüüd on sul siin trennis mitte enam täiskasvanud, vaid lapsed vanuses 8-14 aastat.” No ja siis läks lahti… Kes on lugenud “Bullerby lastest” seda, kuidas kooliõpetaja Britta enda asemel tundi andma pani ja mis sellest välja tuli, see teab umbes, mis toimus. 😛 Igatahes hakkasid soliidsed, tursked, enamasti hakamades budokad nagu üks mees hoobilt hüperaktiivseteks algkoolipõnnideks.

Kohe alguses rivvi võttes hakkas itsitamine, üksteise togimine ja sarvede tegemine. Lollid küsimused veel peale selle (“Õpetaja, õpetaja – kas me Bruce Leed ka mängime?”) . Harjutus ise lihtne – panna silmad kinni ja lahti tehes lüüa vastu paarilise kätt, mis on suvalises kohas ette pandud. Kiai’na pidi ütlema “Hai!”. Nojah, kes ütles “Valaskala!”, kes “Silk!”. Eriti pahad poisid ütlesid välismaa keeles “H*i!”.

Taga hullemaks läks. Yours truly mängis paarilisega plaksumängu, mõned hakkasid virisema, teised kaklema, kolmandad viskasid kukerpalli. Kogu oopus lõppes üleüldise külakuhjaga keset saali. Oi johhaidii…

Anu tuli tegelikult asjaga ülihästi toime ja keegi pahaseks ka ei saanud. Igatahes oli just tulevikus võimalikku laste treenimist silmas pidades ülimalt õpetlik elamus. 🙂

Nüüd tuleb millalgi sügisel TLÜ-s loengud ära kuulata ja seejärel aasta lõpus eksam teha. Kirjalik test üldteadmistest (mitokondrid, lihaskoed etc), kirjalik test erialast ja viimaks tunnine treening hindaja pilgu all. Ilmselt üsna jupp tegemist, aga eks ta kasuks tuleb.

Vehime aga edasi

Maks tuli oma lastekodulaagrist nädalavahetuseks tagasi ja plaanib kohe järgmine nädal jälle laagerdama minna. Eks nüüd nädalavahetusel tuleb siis vahepeal kurjal Kakul natuke tagant torkida (kuigi trenni teeb kutt endiselt ilma erilise tagaajamiseta). Muidu pidi Ädu-Krõõt ta jälle enda juurde “hüppesse” viima, paraku aga juhtus neil kodus üks tõsine avarii ja nii jäi seekord see tegemata.

Tänase trenni põhisaavutus – kogu trenn tavalise tooli (mitte enam ratastooli) peal istudes, ilma igasuguste käetugedeta. Ümberkukkumine jäi ära. 🙂 Küljelihased on niisiis vahepeal tublisti paremaks läinud. Lasin tal isegi väikeste hantlitega veidi küljepainutusi teha – küll hasti väikese amplituudiga, aga siiski. Triitsepsid on ka paranenud, väiksemaid edasiminekuid on veel.

Maksi sõber Madis tegi ka trenni, aga tema treenimisega tuleb veidi ettevaatlik olla – vend tahab kangesti Bruce Lee olla, läheb hoogu ja vehib siis üsna kontrollimatult. Tuleb hakata pidureid kasvatama, niisiis lasin tal just nimelt üliaeglasi ja kontrollitud lööke teha. Jorises, aga tegi. 🙂

Homme-ülehomme on siis too kaualubatud treenerikoolitus. Aga loodetavasti jääb õhtul aega ka korra Mustamäelt läbi hüpata.