Cucina povera

Esmalt sai teleka kordusest vaadatud kokandussarja, milles ilmakuulus telekokk Jamie Oliver sõidab koos itaallasest vana sõbraga  mööda Itaalia maakolkaid ja püüab kohalike mammide käest itaalia köögi (just cucina povera ehk lihtsate inimeste toidulaua) saladusi õppida. Täitsa vahva vaatamine.

Idee ise pasta tegemist (gluteenivabalt muidugi) proovida oli juba ammu (pelmeenide tegemine sai juba jupi aja eest ära proovitud). Nüüd siis sai asi ette võetud. Vaja läheb

* 1 kott (0,5 kg) gluteenivaba jahu (Schäri oma – Finaxit kahjuks enam Eestis ei müüda)
* 1 suurem paprika (punane)
* 1 väiksem tšillikaun
* 2 suurt küünt küüslauku
* peotäis (ca paarkümmend) rohelisi konservoliive
* ca supilusikatäis marineeritud kappareid
* väike jupp (50g?) kitsejuustu
* soola, head oliiviõli, veini, leiget vett

Alustasin pastast. Jahu tuli koos peotäie soolaga kausis segi ajada, valada juurde ca klaasitäis leiget vett ja kahvliga segi tampida. Kui segamine enam ei aita, tuleb käsitsi sõtkuda (ja gluteenivaba variandi puhul eriti kaua). Lihtsam oleks olnud muna või paar lisada, aga tahtsin just saate järgi Lõuna-Itaalia varianti proovida, kus muna pastasse ei panda… Viimaks aga oli nätske taignapall valmis.

Saates tuli isand Oliver ideele vormida pastat riivi siledat poolt kasutades, saades riivi aukude abil ogalised pastaplännid (väidetavalt pidavat ogad aitama kastme maitset hoida). Küsis siis sõbralt, kuidas itaalia keeli siil on – porcospino, vastas too. Nojah, italiaanod ei tee järelikult siilil ja okasseal vahet, aga olgu peale…

Mul sobivat riivi polnud, oli aga pastasõel. Sobiv jupp tainast laua peal vorstiks rullida, ca 2-cm juppideks lõigata ja jupid ükshaaval vastu sõelapõhja laiaks suruda – tulid täitsa ehedad. Muide, ülaltoodud kogusest saab kaks korraliku portsu kastet ja 2-3 portsu pastat.

Toorpasta

Pasta valmis, tuli kastme kallale asuda. Paprika ribadeks, tšilli peeneks, küüslauk tükkideks, kõik koos oliivide ja kapparitega pannile, sorts õli peale ja praadima. Veidi hiljem võib lisada ka sortsu veini – üldiselt valget, aga mul juhtus olema kapis lahti üks roosa, see sobis ka. Siis pastale ka keev vesi selga, natuke soola juurde ja teise pliidiaugu peale käima. Mõlemad tahavad ca 25-30 minutit saada. Huvitaval kombel ei pidanud paprikale soola lisama – oliivid ja kapparid olid täitsa piisavalt soolased.

Kui asi valmis, tuleb pasta ära kurnata, valada taldriku(te)sse, panna peale õhukesteks viiludeks lõigatud kitsejuust (see võib aga põhimõtteliselt ka ära jääda, sel juhul on veganid ka rahul) ja viimaks kaste sinna otsa. Lõpptulemus sai selline.

Valmis pasta

Võib muidugi mõelda, et Eesti tingimustes see niiväga povera ei ole – Itaalias on kogu see kraam iga nurga pealt võtta, siinmail mitte niiväga. Samas on kogu see kupatus kõigist suurematest poodidest üsna mõistliku hinnaga saada.

Niisiis: pasta porcospino senza glutine tuli välja küll. Teeb teinekordki.

Teo Tor(r)iatte

See Queeni uhke lugu 1976. aasta albumilt “A Day at the Races” (mida nad miskipärast kahe r-iga kirjutasid; tegelikult on jaapani keeles vist korrektne Te (w)o toriatte; ingliskeelne variant on “Let Us Cling Together”) jäi viimati juutuubis silma päris mitmes põnevas versioonis:

  • Tokyo, aasta 1979. Laulab loomulikult Freddie ise (Briani klaveri saatel), kuid jaapanlased annavad täitsa laulupeorahva mõõdu välja.
  • Tokyo, aasta 2014.  Freddie on ammu teisel pool, laulab selle laulu põhiautor Brian. Võrratult ilus akustiline kitarripartii, mis suudab algset klaverit asendada, liiatigi laulab neid kõrgeid noote mees sünniaastaga 1947. Jaapanlased laulavad aga endiselt vägevalt. Kahju, et laul on lühendatud kujul.
  • Berliin, aasta 2018. Tuleb välja, et see on ka suurepärane koorilaul. Püha Konradi gospelkoori variant on klassikaliselt ilus.

Huvitav, et eestlastel on lugu, mis on väga sarnane nii mõttelt, pealkirjalt kui natuke isegi viisilt: “Üksteist peab hoidma“.

Narko(osi)naljad

Käisin jälle narkoosi all. Seekord Sakala hambakliinikus, esihambaid vahetamas (seni on käinud ca 10-aastase perioodiga).

Juba traditsiooniliselt tuli enne opi algust suud pruukida. Seekord ütles Kakk enne pildi taskupanekut kõva häälega: “Alustame operatsiooni “Täitsa hambad”!”.

Ei tea, kaua nad seekord seal itsitasid. Ükskord kanti pärast ette, et personal oli esimese pool tundi naerda turtsunud…

Kirjutamine ja mõtlemine

Ei ole kuu aega siin kirjutanud. Mitmed maailmas toimunud asjad ja trendid viitavad sellele, et edaspidi tuleb enne millegi avaldamist väga tõsiselt kaaluda, mida panna avalikult kirja ja mida mitte. Ilmselt ei suudeta ka Eestis nn. vihakõneseaduse pealesurumist lõputult vältida (v.a. ehk juhul, kui mingid muud asjaolud tingivad EL lagunemise arvatust mõnevõrra varem).

See aga annab väga suure tõenäosusega absoluutselt vastupidise tulemuse sellele, mida sellise suukorvistamise proponendid sooviksid. Parimaks tõestuseks on nõuka-aeg, kus (muude lolluste seas) ligi 50 aasta pikkuse “sõbraliku vennasrahva” promo üheks nähtavaimaks tulemuseks oli Alo “Minge üles mägedele” (aga Justamendi “Petseri tsura ja Hiitola ätt” on peaaegu sama hea).  Eesti ajakirjandusega kokkupuutumise olen juba mõnda aega minimeerinud – jälgin ametlikke kanaleid peamiselt vaid veebist RSS-i kaudu, kus rumalused saab erinevalt raadiost ja TV-st kiiresti edasi kerida.  Mõnedest inimestest ja seltsingutest arvan veel tunduvalt halvemini kui enne.  Aga sellest kõigest on mõistlik vähemalt mõnda aega mitte kirjutada, nii et ilmselt jätkan rohkem mitte nii tõsistel teemadel.

APDEIT: Nagu tellitult tuli üks hästi teemaga haakuv IT-uudis ka.