Helsinki Ülikoolis

Täna käisime TLÜ kolleegidega Helsinki Ülikoolis koostööks maad kuulamas.  Kaks autotäit rahvast, varahommikuse laevaga sinna ja hilisõhtusega tagasi.

Seminar möödus asjalikus õhkkonnas. Ehkki esialgu tundus soomlaste valdkond pigem TTÜs uuritava kanti, leiti pärast piisavalt kokkupuutepunkte. Ehk õnnestub mingi tõsisem koostöö püsti panna.  Kohapealse miinusena tuleb mainida, et kõik traadita ühendused olid lukus, erinevalt enamikust Eesti ülikoolidest. Ruumis oli üks töötav võrgukaabel, mis käis siis pidevalt käest kätte nagu parmude suitsupläru….  Isegi laevas oli toimiv WiFi olemas – VPNi kasutades sai töötada küll (tõsi, tagasi tulles oli laev rohkem rahvast täis ja võrk oli hirmaeglane).

Enne kojusõitu käisime linna peal jalutamas ja külastasime Zetori kõrtsi südalinnas – hästi pull koht, meenutab kuulsat sürrafilmi “Leningrad Cowboys Go America”. Pole ka ime, koha kujundajaks oli tollesama bändi esinumber Sakke Järvenpää.  Osa laudasid oli ehitatud ümber Zetori ratastraktorite. Menüü oli ajalehekujuline ja täis lollakate uudiste ja soome siseringinaljade  taha peidetud toidukirjeldusi (esikaanel oli Arto Isohätä -nimeline onu kalapirukat heitmas – umbes nagu Kanteri karikatuur). Võtsime õlled ja kamba peale rääbised praeleivaga – lauale toodi puust liud, kus olid leivad, võitops ja … ehe plekist konservikarp koos avajaga, kõik maitserohelisega üle puistatud. Karbi sisu – sprotilaadsed suitsurääbised – oli aga ülimaitsev.

Helsinki valmistub juba vappu‘ks ja ilmselt järgneb sealkandis mitu päeva hirmsat tinunni. Ülikooli kompleks igatahes pannakse poolest päevast lukku, nagu ühelt sildilt võis lugeda. Näis, mida siis sel aastal uudistest näha võib.

Aga kokkuvõttes oli asjalik käik.

Harku-Nõmme ring

Täna proovisin Sinise Krantsiga kodulähedast 15km metsaringi sõita.

Mõni aasta tagasi tehti Harku metsast Trummi tänavani ulatuv valgustatud rada, kus talvel suusatada ja suvel muud moodi liigelda saab – igati asjalik saavutus. Ja seninähtu põhjal otsustades on see ka täie ette läinud – inimesi on õhtuti päris palju. Rattasõidu jaoks sobib paremini Harku poole jääb 8km osa – Glehni pargist alates on rada nii tihedalt väikesele maa-alale risti-rästi pakitud, et õige raja leidmine üsna keeruliseks osutub (seal pole ka silte piisavalt). Teine asi on järsud tõusud, mida suuskadel saab küll võtta, aga okkapuruse liiva peal sealt rattaga hästi üles ei saa. Täna sõitsin kogu ringi pluss veel selle Harku-poolse otsa uuesti, edaspidi on mõistlik ainult Harku ringi sõita. Harku mägedes on lisaks ka üks üsna mõnus ca pooleteisekilomeetrine mäkkeronimismarsruut, kus saab tõsisemat trenni teha.

Aga nüüd juba hakkab aru saama, mis vahe on Deore ja Acera käiguvahetitel…. Krantsi tagumine Deore töötab ladusalt ka suurema koormuse all, esimene Acera saab hakkama vaid siledal teel.  Eks kunagi järgmisel rattal tuleb arvestada, esialgu piisab võhmatrenniks Sinisest Krantsist ka.

Lemmiklaul 5

Seekordne saade oli üsna isemoodi. Alguses tundus, et keerab jälle eelmise kahe saate ilmetu rea peale, õnneks see aga nii ei jäänud.

Algus – Noorkuu ja “Rohelised niidud”. Vanemate kurameerimise aegne lugu Terry Gilkysonilt. Terry tütart Elizat õnnestus muide mõned aastad tagasi Dublinis kuulda – väga hea ja isikupärane folklaulja, aga kui ka tütar pole enam päris noor, siis on isa kirjutatud lugu ikka päris vana. Noorkuu oli muidugi kihvt, aga natukene jäi “eakate klubi Kuldne Iga” -maik juurde.

Linna Iff ja sangarilugu. Ifi esimene hitt peale sõjaväest lahtipääsemist ning ka aastakümned hiljem laulis vana seda sama mõnuga. Aga taas kord kuuekümneste nostalgialaul.

Els Himma ja maailmaklassihitt “Killing Me Softly”. Kahjuks pole Els Himma Heidy Tamme kombel säilinud häälega – hea laul, kuid kergelt roostes esitus.

Anja Melnitsa ja tema läbimurdelugu roosiaia kunniprouast (sedakorda täiesti ilma kübarata). Seekord paraku kvaliteetne haltuura. Saade hakkas kergelt hallitama kiskuma.

Pearu ja “Naerata”. Juba soojem – seda lugu mäletan isegi enda tudengiajast, kui grupivend Vilmariga seda jämmitud sai. Laulis Pearu ka päris korralikult. Aga ausalt öeldes mitte esikohavääriliselt.

Ja siis tuli Jana. “Laula mu laulu” on teine Rock Hoteli kahest kaverist, mis on selgelt originaalist parem (esimene on siin veidi varem mainitud “Kõik on täpselt nii kui peab”). See tüdruk suutis viimatises Superstaari saates teha Ifi omaga võrreldavalt hea versiooni (boolerorütm oli geniaalne lisandus). Ainus superloo ja superesituse kombinatsioon saates – ja hindajad jätsid selle viimaseks. WTF?

“Viltkübar” ja Tanel Padar. Gary Brookeri paremuselt teine lugu kuulsa “Whiter Shade of Pale’i” järel, väga kõva kaver Joalalt sinna otsa. Tanelile veel ühed plusspunktid eripalgeliste laulude eest, aga pauerit jäi väheks (viiepallisüsteemis 4). Kuna Jana juba saates oli, siis oleksin selle loo andnud tema finaalipartnerile Arno Suislepale – oleks saanud kindlasti huvitava esituse.

“Kikilips” ja saate parim show-esitus kahelt nii erinevalt meesterahvalt. Väiksem mees meenutas olemuselt kangesti Elijah Woodi Frodot. 🙂  Mõnus laul, mille oleks võinud teisena edasi saata. Aga kuna Jana loole tegi žürii täieliku ämmergu, siis ilmselt sai rahvas pahaseks ja hääletas selle ikkagi edasi. Hea, et niigi läks.

Jaapani päev

… läks täna Kalamajas täitsa ilusti.

Algselt polnud kindel, kui palju sedalaadi aktsioon huvilisi kokku toob. Kui aga õla panid alla Jaapani saatkond, üks sushiköök ja mitmed oma ala entusiastid, siis kukkus üritus üllatavalt ladus välja ning Kalamaja põhikool oli rahvast lausa paksult täis. Loengud, õpitoad ja demod läksid kõik täie ette. Ise paraku ei saanud ikebanat, go’d ja kalligraafiat proovima minna, kuna tuli olla ametis kahe võitluskunstidemo heeroldi rollis ning madinakunstide õpitubades hulka energiapommidest pägalikke (suurem osa aktiivseid proovijaid olid algklassijõmmid) kantseldada.  Aga demod tulid päris uhked ja ilmselt saavad nii mõnedki klubid nüüd tublit täiendust.

Näha sai Põllu-senseid, Vello-sani Hikari klubist (70 kandis härrasmees, kes demol esines ja ikka veel usinalt trennis käib), vana jutukasõpra Kotengut ja mitmeid teisi ammuseid sõpru-tuttavaid. Ja Vello kinkis Kakule jalutuskepp-hanbo (mis eelmises elus oli ilmselt jupp kardinapuud) – väga auväärne kingitus. 🙂

Leivategu

Eelmisel nädalal rääkisid ITK kolleegid tööl kodusest leivategemisest ja pakkusid huvilistele juuretist ise proovimiseks. Kakk on igasugust muud värki vaaritanud küll, aga leiba teha pole varem proovinud. Aga asi pakkus huvi.

Kodus oli esimene samm juuretis jahu ja veega  hapnema panna. Veidi valel kellaajal sai tehtud, järgmine samm ehk taigna kokkusegamine jäi öö peale. Aga hommikuks oli tainas olemas, ehkki natuke liiga vähe kerkis. Suur päts kokku, plaadile ja ahju.

Esimese korra kohta tuli söödav asi küll. Natuke tuleb järgmine kord pikemalt hapendada ja ka vist kerkida lasta. Aga kapis ootab jupp uut juuretist, nii et järgmisel nädalal proovime uuesti – siis võiks juba vormid hankida ja vormileiba teha.

Tore seadus

Kui idanaabrid [L] siin kirjeldatud seaduse vastu võtavad, siis oleks Riigikogul viimaks täiesti põhjendatud võimalus võtta vastu samalaadne seadus Eestit okupeerinud riikide kohta. Kinni panema pole mõtet kedagi hakata, aga üheotsapilet piiri taha koos 10a sisenemiskeeluga võiks mõningatele täiesti adekvaatne autasu olla. Saaks õhu puhtamaks.

Krantsiga kärutamas

Nädalavahetuse nohu oli ikka veidi kimbutamas, aga kuna värske treeningplaan kirjutas ette jätkuva võhmatrenni, siis tuli  õhtul jälle Krantsi seljas kondama minna.

Esmalt läbi Veskimöldre Harku mägedesse, ratta mäesõiduomadusi proovima. Need olid igati head, aga tasakaal ja rattatunnetus pole veel need, mis vanasti – igatahes läks korda paar korda juurikate otsas käpuli käia. Aga muidu oli turnimine päris mõnus ja ratas pidas kenasti.

Siis läbi Glehni pargi Mustamäe nõlvale. Nii Harkus kui Nõmmel oli metsas jooksvaid-sõitvaid-keppkõndivaid kodanikke nii paksult, et selle järgi otsustades pole Eesti rahval küll liikumisvaegusega probleeme. Ronisin Vanaka kandi liivakünkaid pidi ja tulin vimaks Rahumäe kaudu Hiiule koduseid paiku kaema.

Enne veel sai sõber Vahuri aia tagant mööda sõidetud ja kurdetud, et näe, nüüd peab ilma mootorita ringi kärutama (uue tsikliga on erinevaid asjaajamisi, aga hooaeg on juba peal…).  Seejärel Hiiule ja lapsepõlveradasid külastama.

Hiiu metsa all sai kunagi kõvasti suusatatud ja rattaga rallitud. Meil oli ühes sõjaaegses kaevikus isegi hirmvinge krossirada, kus kõik sellid ratastega kimamas käisid.  Proovisin nüüdki, päris mõnus oli. Natuke krossitatud, suund ringiga läbi Pääsküla raba Kivimäe karjääri. Omaaegsed vägevad suusanõlvad olid üsna madalateks kahanenud, aga noorematel on siin talvel ilmselt praegugi lõbu laialt.

Teel trehvasin omaaegset naabermaja tüdrukut, kellega kunagi algul üsna kõvasti nagistatud sai, aga viimaks saime üsna normaalselt läbi. Nüüd oli päris vahva üle pika aja jälle näha ja juttu ajada.

Kivimäelt viimaks suund kodu poole. Plaanis ettenähtud kaks tundi tuli uhkelt täis.

Nohune nädalalõpp

Viimased paar nädalat on aktiivselt Sinise Krantsi seljas ringi vändatud ja paarikümnekilomeetriseid Vanamõisa-Hüüru-Tähetorni ringe tehtud. Teisipäeval sõitsin veel ka Tabasalu ja Harkujärve läbi, aga ilm oli külm ja ju siis kusagilt pahalased kallale tulid. Igatahes neljapäevast alates oli olemine kole ja karvane. Esmalt kurguvalu, siis hirmus köha ja viimaks räme nohu. Kaks ööd ei saanud kompulsiivse haukumise tõttu üldse magada ja nina kippus laupäevaks peast eralduma.

Hullem oli, et sel nädalavahetusel oli kavas teine pool Jukka Helminen-sensei treenerikoolitusest. Laupäevase teooriaosa sain kaasa mängida, praktikumist tuli pausi panna. Aga et täna oli olemine juba  parem ja sain kogu päeva kohal olla (ja olin üks kahest sellist, kel kõik kodutööd korralikult tehtud…), siis on nüüd ka teine vajalik paber üldteooria tunnistuse kõrval olemas. Loodetavasti õnnestub olümpiakomitee eksam ka enne suve ära teha ja II astme kutsetunnistus kätte saada.

Töö käigus tuli kõigile osalejatele poole aasta treeningplaan koostada – nüüd siis on kirjas, et jõuluks peab end kobujutsu pruuni vöö eksamiks vormi saama. Elu näitab…