05.2008 arhiiv

Cambridge Vol. 2

31.05.2008

Tagasi kodus… Üldiselt läks kenasti, kuigi töises mõttes jäi asja tulemus nadiks. Tegelikult võiks aga arvata, et kaotasid isegi rohkem inglased, et nad ainult kaks inimest kokku said – TLÜ HTK ja IMKE valdkonnad on ilmselt need üsna vähesed võimalikud, kus meil oleks Cambridge’ile üht-teist uut pakkuda. Seda enam, et inglaste IT-asjandus jättis selle põgusa kokkupuutega ikka samalaadse mulje nagu kunagi ca 15 aasta eest Manchesteris – Eestist paar head aastat maas. Kindlasti on tegelikult valdkondi, kus nad ka ees on, aga näiteks WiFi levik on lahjem, sotsiaalne tarkvara etc suht tundmatu ja mitmed asjad veel. Ilmselt segab ka juba 15 aasta eest häirinud kontrollimaania – hotelli WiFi on kinnine ja tasuline (ning ajamõõtjaga), vähemalt kasvatusteaduste majas puudus vaba võrk täiesti ning külaliste taotlusele võrku pääseda vaadati üsna arusaamatu pilguga.

Aga eile mindi siis pealelõunal linna peale. Esmalt läbi uhke ja ajaloolise Selwyni kolledži, seejärel jõe äärde “The Milli” kõrtsi (mille seltskond Hansule viidates kohe [L] “LeMilliks” ümber ristis) lõunat sööma. Siis veel jalutuskäik südalinnas. Viimaks tagasi jõe äärde, kus otsustati ära proovida ka “punting” ehk natuke Veneetsia gondlite moodi pikkade ja kitsaste paatidega sõitmine. Erinevalt gondlist aga juhitakse ja aetakse seda paati edasi teivashüppe teiba mõõtu pika toikaga, millega tuleb põhjast tõugata. Udjaja pidi seisma ahtris püsti ning see võttis algul Peetrilt ja hiljem Martinilt üksjagu tasakaalu. Jõgi oli täis teisi paate lõbusate seltskondadega ja suuri priskeid parte, kes tulid kohe tolli nõudma (mida meil anda polnud). Tagasiteel õnnestus kahel korral toigas põhja kinni jätta ja tuli sellele järele  minna (õnneks on ninas istujal juhtimiseks kanuumõla, millega õnnestus tagasikäik anda). Üllatuse valmistas ka kaldal pingil istuv sell, kes hõikas midagi sellist, et näe, mis keelt siin ka kuuleb. Tegu oli kohaliku matemaatikatudengiga, kes pärit Tartust…

Cambridge tundub üsna unistuste kohana nii tudengi kui õppejõu jaoks. Akadeemilisuse vaim on meeletult tuntav, õpi- ja töökeskkond ülimalt hea. Ainus asi on tudengi jaoks ilmselt rahamure…

Pärast paadisõitu toimus jõekaldal tudengikoloonia juures (umbes nagu Tallinnas Niguliste külje all) teaduslik vestlus õllepintide taga. Sai päris huvitavat juttu ajada ning ka kohaliku õllevaliku ära proovida. Ilm oli väga mõnusalt soe ja tuli endal ka täitsa rebase tunne peale… 🙂  Pärast käisime veel linna peal ja viimaks juba hämarikus maandusime ühte Tai söögikohta sööma.

Peale sööki oli juba pimedaks läinud. Käisime korra kuulsas kohalikus pubis The Eagle (seal pani turvatibi Peetri resoluutselt paika ja kupatas ta ukseesiselt õllepindiga tuppa tagasi, kuna ukse ees juua ei tohtinud…). Teised tahtsid veel linna peal kolada, tulin üksi öömajapaika tagasi. Väga mõnus jalutuskäik – Tallinnast erinevalt ei tekkinud kordagi mingit ohutunnet. Siin on küll üksjagu laaberdamist ja purjus kodanikke, aga mingit agressiivsuse märki ei näinud kohapeal kordagi.

Öö oli nagu oli. Korteris oli koos ligi paarkümmend inimest ning magada tuli kes kus juhtus. Õnn veel, et padigi leidus, tekiks anti saunalina ja magamispaigaks (õnneks pehme) põrandavaip… Aega oli alla nelja tunni, äratus oli plaanis 03.30. Magamist takistas ka kolleegide üksjagu iselaadne jauramine: ilmselt hakkab inimene magamata peaga teinekord imelikke asju tegema-rääkima. Aga kahtlemata oli lõbus kogemus. Hommikul tuli sõita lennujaama.

Et seltskond muidu väga positiivse elamuse peale Cambridge’i umbe ära ei armuks ja ikka Eestisse tagasi tuleks, näidati meile ära ka ilmselt linna suurimad idioodid. Veel enamgi, me võtsime nad Tallinna kaasa (tahtmatult muidugi).

Ehk siis esmakordne lähem kokkupuude kuulsate briti poissmeestega. Kakk on alati pidanud Beavist ja Buttheadi üle vindi keeratud kirjanduslikeks kangelasteks – aga nüüd istusid need lennukis enda selja taga. Samasugune sõnavara: “höhöhöhö”, “uh-uh”, “cool!” ja debiilne “hehehe, hehe, hehehehe” naer. Ainult et teismeliste teledebiilide asemel olid nüüd ca 35-40-aastased täiesti elusad jobud. Üsna häiriv paralleel tekkis ca 90-ndate algusega, kui Eestis käis muidu väga toreda soome rahva ülbe ja  ennasttäis põhjakiht. Nüüd on siis poro (NB! Enamik soomlasi ei ole porod) asendunud ilase, läbustava ja valimatult jalga tõstva buldogiga…  Lennuki personal igatahes puges nende ees täitsa samamoodi nagu omal ajal Otsal ja Tallinki laevadel, ehkki tüübid räuskasid üle lennuki ja tegid ka stjuuardi-stjuardesside kohta imelikke märkusi. Suhteliselt vastik.

Aga kui see viimane välja arvata, oli täitsa tore reis.

APDEIT 04.06 – moblaga tehtud pildid on nüüd [L] Kakkr’is üleval.

Kiire põrge Cambridge’i

30.05.2008

TLÜ informaatikud võtsid kätte ja otsustasid suure pundiga tulla Britannia ühte auväärseimasse ülikooli koostöökontakte otsima. Mõeldud-tehtud.

Esmakordne oli lend Easyjetiga Stanstedi. Lennuseltskond oli mõnevõrra teistsugune kui varasematel lendudel – palju väga noori inimesi ning mõned, kes ilmselt väga jõukad ei ole.  Lend aga sujus kenasti ja Stanstedi lennujaama saime ilusti – plussiks oli nii märksa väiksem inimmöll kui näiteks Gatwickis kui ka asukoht poolel teel Cambridge’i. Ostsime automaadist rongipiletid ja veeresime ülikoolilinna poole.

Rongist maha saades tuli kilomeetri jagu astuda, aga nagu kiuste näitas Inglismaa enda tõelist nägu ja valas meid korralikult vihmaga üle. Travelodge’i hotelli jõudes saime natuke kuivada, panime asjad ära ja läksime üle platsi Bella Italiasse sööma. Tore koht, päeva komplektlõunast valitud tuunipasteet basiilikuleivaga ja pepperonipitsa olid igati maitsvad. Meie kaheksa inimesega liitus ka teine pool seltskonnast, kes olid varem tulnud ja paar päeva Londonis veetnud.

Pärast oli ilm endiselt jube ja kuna enamik inimesi kibeles ikkagi linna peale jooksma, ei hakanud end pooleks tõmbama ja jäin hotelli. Unevõlg oli varasemast nii suur, et lõpptulemusena magasin enamiku õhtust lihtsalt maha. Aga ega teised ka midagi suuremat peale pub crawl‘i ei teinud, nagu toanaaber Hansu jutust selgus. Hotelli WiFi oli muidugi tasuline ja minutitaksiga, ei hakanud sinna raha kulutama. Pole ime, et lennuajakirjas Tallinna kohta kiidulaulu lauldi stiilis “vaba WiFi on inimõigus”…

Hommikul tuli hommikusöök eraldi juurde osta, aga see oli vähemalt traditsioonilise inglise hommikueine osas igati maitsev. Seejärel jalad selga ja päris ülikooli. Kasvatusteaduste osakonnas peetud seminar kukkus natuke veidralt välja – kohal oli meie 15 inimest ja kaks kohalikku, kellele siis Peeter, Mauri, Mart ja Hans meie tegemistest põhjaliku ülevaate andsid. Ka ülikoolis on kõik võrgud kinni keeratud – natuke lahja värk sellise asutuse kohta. Pagan, iga ITK lõpetaja peaks suutma konfida valmis sellise piiratud võimalustega külaliste-WiFi, et asutuse külalised veebi pääsevad ja samas kaagid pätti ei tee. Kummaline, et Cambridge’is selle peale ei mõelda.See-eest on aga kasvatusteaduste osakonna uus hoone uskumatult kihvt – TLÜ uus maja ei kannata eriti võrdlust (muidugi on siin ka kalleimaid materjale kasutatud, aga disainilahendus on samuti hulga parem).

Hea oli, et tuli meelde adapter kaasa võtta – mõnel meie seast seda polnud ja need olid püstihädas. Peale seminari tegime maja ees seltskonna grupipildi, siis pani Katrin minu, Reinu ja kõigi pagasi takso peale ja saatis enda korterisse. Teel nägi vähemalt natuke linna – Cambridge on tõeliselt ilus koht. Kõrvuti on vana akadeemilisus, uue aja modernsus (tihti täiesti põimunutena) ja kõikjal valitsev rohelus (luuderohi ja muud ronitaimed on väga in, enamik vanu majaseinu upub rohelusse). Praegu istume siis Katrini korteris ja saime esmakordselt siin tasuta netti (kuigi väidetavalt on seegi natuke kellegi teise kapsamaale ronimine…).  Ees ootab film “Täna öösel me ei maga” – lennuk läheb varahommikul ning ilmselt jääme öö läbi kuhugi tuiama. Eks näe…  Mõned moblaga tehtud pildid panen tagasi jõudes ka üles.

Shit happens (in space)

28.05.2008

Katkine kemmerg on üsna ebameeldiv. Kui sihuke asi esineb aga [L] kosmosejaamas, on asi ikka päris paha. The Registeri uudise kommentaarid on muidugi suht karmid… Aga tulevikus on “kosmonaut-torujüri” ilmselt täitsa valiidne ametinimetus (erinevalt ämmaemand-keevitajast).

Sumost kah

25.05.2008

Paraku läks just lõppenud sumo suurturniiril Kaku nimekaimul kehvasti – sai saldoks vaid 5-10 ja pudeneb järgmisel turniiril ilmselt taas kõrgliiga keskpaika.

Aga ajalugu tegi seekord teine gaijin – bulgaarlasest ozeki (suurmeister) Kotooshu, kellele ei saanud seekord vastu isegi mongolitest yokozuna’d (ehk siis kaks hierarhia tippmeest), jaapanlastest endist rääkimata. Esimene valge mees võitis seega sumo suurturniiri (ja juba voor enne lõppu) – vinge saavutus igatahes.

Mõte peale eurotralli

25.05.2008

Tore oleks, kui Hiina ei saaks lähiajal EBU liikmeks. Vastasel juhul kordub tänane hääletuspalagan veel palju hullemal kujul ja hääletamine kaotaks lõplikult mõtte. Mitte et tal praegu eriti suur mõte oleks, aga ikkagi… Eestil tasuks järgmine aasta teha korralikult Laululahing, Superstaar ja muud kodumaised konkursid, millega televaatajaid püüda (see peaks senise kogemuse kohaselt juba päris hästi välja tulema) ning saata see kupatus lõplikult pensionile. Selles mõttes on isegi hea, et võit sinna läks, kuhu läks.

Mõned arvamused on selle asja kohta veel, aga neid ei hakka siia kirja panema.

Musa püsti ja pikali

20.05.2008

Täna oli Pärnus ühe e-õppe projekti lõpuüritus. Õhtut juhtis isand Sander oma foksipundiga. Muidu pole selle stiili fänn, aga asja need sellid tunnevad ja mis eriti uhke – lisatud oli tantsiv laulja Nele-Liis Vaiksoo ja laulev tantsija Annika Puura. Fantastiliselt vinge etenduse andsid. Hakka või 20-ndate muusikat rohkem kuulama…

Siis aga tuli endal kaasa lüüa – seni olime Mardiga niisama tööpidudel kamminud, nüüd tuli paarisajale mängida. Õnneks oli ka seal suurem osa omainimesed… Enam-vähem tuli välja, arvestades pea olematut proovitegemist ja täiesti olematut soundchecki.

Viimaks aga lasti suurele ekraanile Kreisiraadio esinemine öirolaulu poolfinaalis. Ja kutid laulsidki “kesävalot” natuke teisiti kui ametlikus tekstis. 😀 Oleks tahtnud soome ülekande kommentaari kuulata. “Mis nüüd – suvekepp ja kohe” (kesäpanot nyt) ….

Vääriline sekundant oli eesti rahva hingesugulane Briti saartelt. Raisakull-kalkun Dustin alustas ettekannet nendinguga “olen maalt, kus osati eurolaule kirjutada… Öelge, kuskohas see kõik persse läks?” ning mainis ära Wogani paruka ja kogu Ida-Euroopa.  Tõsimeelsetest lauludest kõlbas ehk teist korda kuulata Poola celinedionlik ballaad, Andorra erasurelik geidisko (mis siis, et naiste esituses) ja Soome metsatöllilik maavillahevi.  Üleshaibitud dimabilaan võib aga koos veel enam haibitud Timbalandiga sohu sõita. Pole lauljat ja pole laulu. Tahes-tahtmata tuli meelde võrdlus vene poliitikutega – kisa on kõva, selle taga on aga tühjus.

Hääletamisest on igatahes küll täiesti savi.

APDEIT 21.05 – nagu arvata oli, konnasilma peale astumine ei meeldinud inimestele ja “kesäpanot” jäeti koos Dustiniga finaalist välja. See eest pandi sinna hulk veel mõttetumaid laule (tõsi, pisikeseks tasakaaluks ka Poola ja Soome). Kui varem oli mingi väike kahtlus – et ehk oleks Iirise “Ice Cold Story” parem valik olnud -, siis peale seda hääletust on küll selge, et tehti õige valik. Milleks head noort lauljat jobude ette heita ja siis väljahääletamisega traumeerida (sest ei laulu ega esituse tase mänginud seal mingit rolli) – nüüd tehti vähemalt laval pulli ja soome rahvas sai lõuatäie naerda. Iirlastega lauluvõistlusel sama saatust jagada pole kah mingi häbi. Aga enam pole sinna küll mõtet ronida ja kui hr Paadam teisiti arvab, tehku oma raha eest edasi.

Majanduslangus

20.05.2008

“Osta hunnik ära!”

Täitsa ehtne hunnik

Mida teha vanade läpakatega?

16.05.2008

Slashdotis on paar päris huvitavat ideed välja käidud.

Wesnothi väänamas

11.05.2008

Eespoolmainitud kreisi Wesnothi kampaania sai laupäeval natuke täiendust 2. stsenaariumi näol. Nüüd on kogu projektil ka [L] oma veebileht olemas.

WordPressi uuendamine lihtsustus

07.05.2008

WordPress on väga hea ja mõnus asi. Üks hea omadus, millel on aga ka ebameeldivam külg, on sage uuenemine. Seni tuli ka pisemaid uuendusi käsitsi teha – nüüd aga on hakkajad inimesed teinud valmis [L] plugina, mis selle natuke tülika protsessi kenasti samm-sammult ära teeb. Positiivne on ka see, et enne toimetama hakkamist tehakse nii ajaveebist endast kui andmebaasist kenasti varukoopia. Igatahes uuenes Jora WordPress 2.5-lt 2.5.1 peale täiesti veatult.