11.2013 arhiiv

Takkajärgi tarkus

14.11.2013

Nüüd on see häda juba ka laiatarbemeediasse jõudnud (isegi ingliskeelsesse ERRi)…

Aga asi on ju hirrrrrmus habemega. Vaba tarkvara kasutamisest riiklikus haridussüsteemis on räägitud juba oioi kui kaua. Aga alati on leidunud laiskvorste (“ei viitsi jamada”), tainapäid (“miks ma pean ringi õppima?”) ja kiltreid-kupjaid-aidamehi (“meie firma on MSi volitatud edasimüüja”). Potile minek oli tülikas ja nõudis pingutust, lihtsam oli püksid täis lasta. Hea soe oli olla.

Nüüd aga on soe asi ära jahtunud ja hakkab pikkamööda halvasti lehkama. Ehk oleks ikkagi pidanud kohe potile minema…

Muide, mingil seletamatul põhjusel on ERR-is Linuxist rääkiva uudise juurde lükatud Kaku käte pilt koos hoopiski puuetega kasutajatele mõeldud klaviatuuriga (pärit ilmselt tugitehnoloogia tutvustusürituselt eelmisel aastal kolledžis)…

Kontserdielamus: Scorpions Suurhallis

13.11.2013

Kakk käis Saku Suurhallis skorpareid kuulamas.

Enne oli kuuldud igasugu jutte. Et tulevad siia pensipõlve edasi lükkama, et Klausi hääl olevat kehv jne jne. Kohapeal osutus see kõik jamaks.

Ei mingeid vananevaid lembelaulikuid – tulemuseks oli poolteist tundi pidevat andmist. Kava oli pigem hevi kui tavapärane raske rokk. Viimati kuulsin Scorpionsit laivis Lauluväljakul, kui trummariks oli Herman Rarebell – kahe basstrummiga mängiv James Kottak on aga bändi kogu saundi jupi maad raskemaks keeranud. Ballaadid siiski päris ära ei jäänud – esimeses pooles tulid järjest “Send Me an Angel” ja “Holiday” (kust sai selgelt aru, miks Rudolf Schenkerit üheks maailma parimaks rütmikitarristiks peetakse – Scorpionsit iseloomustab ühe asjana just lihtne, aga filigraanne taustapartii) ning lisalugudena “Still Loving You” ja “Wind of Change”. Kontserdile pani vägeva punkti “Rock You Like a Hurricane”. Ainus kripeldama jäänud lugu, mida oleks tahtnud kuulda, oli “When the Smoke is Going Down”…

Klaus oli mõned lood veidi madalamaks tõmmanud, aga hääl oli endiselt tugev ning võttis vajadusel ka kõrged noodid välja. Ja sama tembu kui viimati tegi ta ka nüüd – peale kogu kontserdi kestnud ringikargamist vilistas puhtalt ära “Wind of Change” alguse…  Kitarristid ja trummar esitasid ka soolonumbrid, Kottaki trummitsirkus oli seejuures täiesti omaette show’d väärt.

Scorpions Tallinnas 12.11.13

Kummaline oli see, et see kontsert sai suhteliselt vähe reklaami – mitmed tuttavad tegid takkajärgi suured silmad: “Misasja? Scorpions?”. Ehk seetõttu oli ka saalis vabu kohti näha. Häbiasi, see oli väga korralik rokietendus.

Nutikaitse 2017

05.11.2013

Täna käisin TLÜ-s  uue projekti avaüritusel – [L] “Nutikaitse 2017” (kõlab futuristlikult küll). Tunne oli natuke vastuoluline.

Ühelt poolt on kahtlemata väga tervitatav, et kogu sellest teemast räägitakse. Saalis oli enamik seltskonda lipsuga (ses osas oli ka visuaalne kontrast kasvõi KKL üritustega päris suur) ning ka see on omast kohast teretulnud – mida enam äriinimesed seda temaatikat teadvustavad, seda parem. Tahes-tahtmata on nende mõju tarbijate põhiosale teenuste pakkujatena suurem kui erialaspetsialistidel.

Teiselt poolt aga… Kogu nutikaitse jutu juures unustatakse (teadlikult?) ära üks oluline aspekt – võhikutest kasutajad on suurfirmade senise turunduse otsene tulemus. Ignorandile on märksa kergem Uusi Uhkeid Asju müüa kui asjatundlikule inimesele ning nii Apple, Microsoft kui mitmed teised on sellest kõvasti võitnud. Eriti Microsoft on läbi ajaloo teinud teadliku valiku “kasutuslihtsus turvalisuse arvelt” – pikka aega õnnestuski neil prügi vaiba alla pühkida, ent tänaseks kipub võhikluse kriitiline piir kätte jõudma.

Seega vaataks kõigepealt suurfirmade (ja nende kohalike jüngrite) poole – kas suudetakse loobuda teatud kasumiosast ning võetakse senise potjomkinluse asemel sisuline suund teadlikele kasutajatele (kellele aga ei saa ka enam hämamisega asju pähe määrida) või ei muutu mitte midagi. Rääkida mingist nutikaitsest tänase Microsofti platvormi (kõige laiemas mõttes) kontekstis on üsna tühi töö.