Back in the saddle

Vahepealsel kirjuvõitu eluperioodil jäi Sinine Krants (ehk Kaku kergem kaherattaline) päris pikaks keldrisse seisma – algul ühte ja siis teise. Nüüd sai ta välja tiritud ja kuna seismist oli pikalt, siis ka esmalt Veloplussi oskajate sellide kätte üle vaadata vidud (muidu putitab Kakk enda ratast ikka ise). Polnudki teisel suurt häda midagi, aga tuli vahepeal paragrahvimeeste nõutud kellad-viled (pooleldi otseses mõttes, rattakell ja esituli) juurde soetada.

Täna siis esimene rabaring. Rattakompuutrit ei õnnestunud esimese hooga sahtlitest üles leida, seega ei tea, kui pikk see täpselt sai – aga jõudsin esimese otsaga Männikule, sealt teisele poole tagasi keerates lõpetasin Laagri külje all Tänassilma tee ääres ning Laagrist piki Vabakat ja väikesi tänavaid tagasi Ilmarisse.  Vahepeal otsustas esimese porilaua kronstein ära murduda – õnneks polnud kerge plastporilaua käes hoidmine probleem.

Hirmus mõnus oli. Tuleb hakata regulaarsemalt väntamas käima.

Dubai, 3

Laupäev, 10.05

Hommikul pidin alguses kohe rääkima, aga tehti jooksupealt muudatused ja ettekandejärg jõudis kätte alles paari tunni pärast. Üldiselt läks ilusti, pärast sai mitme inimesega edasi arutada (slaidid leiab [L] tavalisest kohast). Lauanaaber onu Wolfgang läks varem koju, aga lubas kindlasti ühendust pidada ja kinkis ühe vaba tarkvara teemalise konverentsikogumiku. Edasi läksid jutud üsna spetsiifiliseks ja uue tulijana oli raske asjadele pihta saada. Mõned huvitavad detailid õnnestus siiski kirja panna.

Lõunasöögi eel keerasin korra tukkuma – aga olin nii väsinud, et magasin lõuna maha ja ärkasin õnneks 10 min enne kahte, mil pidi pärastlõunane sesssioon algama. Olin aga piisavalt zombi, et lasin viimasest tehnilisest sessioonist jalga ja magasin enne õhtusööki veel poolteist tundi. Õhtulauas sai seekord istutud projekti põhivedajate seltsis – oli päris vahva jutuajamine. Toit oli ka hea – abivalmis personal aitas välja uurida ilma jahuta tehtud toidud ning see maapähkli-krevetisegu riisiga oli tõesti maitsev (ehkki üsna krehvtine). Tellisime seltskonnaga söögi juurde omal kulul igaüks klaasi majaveini, läks 40 kohalikku raha ehk umbes 8 eurot (kodus saab selle eest muidugi pudeli head või kaks pudelit lihtsat veini – aga vahel võib). Huvitaval kombel ei ole siinkandis jootraha jätmine tavaks.

Istusime kella kümneni, siis tulin ära. Seega oli esimene enam-vähem normaalse pikkusega õhtu siinkandis, kaks esimest lõppesid pool kaks öösel. Ligunesin üle hulga aja mõnuga pikalt vannis (kodus ei saa).

Pühapäev, 11.05

Hommikul pidi toimuma tehniline arutelu, seega Kakul soovitati alles kella kümneks laekuda. Sai siis rahulikult hommikulauas istutud – ja näe, ka suur osa ülejäänud seltskonnast tolknes hoopis sealsamas (üldse tundus, et sel üritusel läheneti kellaegadele natuke… loominguliselt). Tegelikuks programmiks läks alles peale lõunat – tellitud minibuss viis meid esmalt sealsesse Ränioaasi ehk Silicon Oasise nimelisse paika, kuhu kohalikud bossid plaanivad tohutut teadusparki. Rahaga ilmselt ei koonerdata ning praegugi valmisolevad paigad olid väga vinge väljanägemisega. Saime esmakordselt kokku ka tõeliste emirati’dega ehk kohalike päriselanikega, kes kuuldavasti peavadki siinkandis vaid kõige tähtsamaid ameteid, kogu tavapärane ja lihtsam töö on hindude ja filipiinlaste seljas.

Dubai Ränioaas

Seejärel käisime ära ka New Yorkis asuva Rochester Institute of Technology kohalikus filiaalis, mis töötab ameerika õppesüsteemide ja tavade järgi (sh maksab õppimine ka korraliku kopika). Seal räägiti meile ka Ankabuti-nimelisest asutusest, mis on sealne analoog Eesti EeNETile. Kokkuvõttes oli väga huvitav külaskäik. Muide, meie afgaanide sealne ülemus prof. Babury on õppinud omaaegses NL-s ning räägib korralikku vene keelt. Muuhulgas sai bussis ka omaaegseid nõuka-anekdoote räägitud – sedasorti huumori jaoks peab olema toda lollidemaad ise ligidalt näinud.

Tagasi jõudes sai enne õhtusööki veidi tukkuda (kogu reisi iseloomustas üleväsimuse kuhjumine ja seda hoolimata sellest, et uneprobleeme ei esinenud). Õhtulauas jätsime rahvaga nägemiseni ning õhtul kell 23 võtsime kolme peale takso ning sõitsime lennujaama.

Esmaspäev, 12.05

Öine lend Dubaist Frankfurti läks enam-vähem, ehkki kõrvalistmele maandus Baruto mõõtu saksa kutt, kes suure osa ruumist ära hõivas. Lufthansa vähemalt leidis seekord ka gluteenivaba toidu üles ning mingi tunnike või poolteist õnnestus vist isegi lennukis magada. Igavese nuhtlusena tuli turvakontrolli läbida seekord nii Dubais kui Frankfurtis – õnneks viimases lasti läbi mingi kiirema kanali ning väga hullusti ei puistatud (püksirihma mahatirimine on igavene keberniit, seda on hirmus kehv uuesti püstijalu tagasi toppida). Tallinna lend tõsteti Frankfurtis ka terminali teise otsa (õnneks oli aega piisavalt) ning takkapihta jäi see veel ka jupp aega hiljaks. Seega seekord jättis Lufthansa tavapärase hea mulje asemel nii ja naa mulje (oli häid asju ja jama ka).

Tallinnas lennukist maha, auto parklast välja ja koju. Hullult väsitav reis oli, aga ei kahetse – sai uut infot (nüüd on veidi selgem pilt, mida afgaanidele pakkuda), uusi kontakte ja veidi õnnestus isegi Dubaid näha. Suveniiride jahtimiseks polnud aega, haarasin Dubai lennujaama kioskist kaasa väikese Burj Khalifa (hetkel maailma kõrgeim hoone – seekord aga õnnestus seda vaid mööda sõites ja kaugelt näha) kuju ning Ankabuti kohvikruus kingiti RIT külaskäigu ajal. Kunagi võiks pikemalt minna – aga siis ilmselt talvisel ajal ja märksa vabamas riietuses kui seekord (vastavalt korraldajate soovile tuli joosta ringi pintsaku ja viigipükstega, lipsu õnnestus siiski vältida). Aga kõige parema mulje jättis reisil hoopiski hotellipersonal – tõsiselt profid teenindajad, vastutulelikud ja head suhtlejad ning seda ilma pugemata ja tippe nuiamata. Seega Kakk soovitab Sheraton Deira hotelli teistelegi.

Dubai, 2

Reede, 9.05

Huvitaval kombel magasin enda järelejäänud 5,5 tundi nagu kott – viimasel ajal pole uni kuigi hea olnud ja tavaliselt ei jää ka välismaal hästi magama. Hommikul aga sain kenasti üles, tutvusin hommikulauas seltskonnaga ja üritasin toitudes orienteeruda. Gluteenivaba menüüd siin ei ole, aga õnneks on kogu hotellipersonal äärmiselt abivalmis ning praeguseks vist juba teavad kõik, mida tollele sabaga tüübile pakkuda tuleb. Hotellis töötavad pea eranditult hindud ja filipiinlased, kohalike jaoks on see ilmselt liiga madal tegevus. Küll aga olid klassikalise araabia välimuse ja riietusega lennuvälja passikontrollid.  Hotelli klientuurist moodustavad aga suure osa mustanahalised, kes kohati ikka väga isemoodi riides käivad – vanaemade lood vene okupandiprouadest, kes eesti öösärke peokleitideks pidasid, tunduvad nüüd tublisti tõepärasemad. Näiteks oli ühe härra seljas midagi logodega pidžaama sarnast (NB! ei sarnanenud ühegi senituntud rahvusliku rõivastusega), teine kandis aga valge maika peal midagi naiste musta võrkpitspluusi taolist, mis aga ulatus alla põlvini välja. Ent ka ehedad jou-jou-bling -tüübid on siin ära nähtud.

Ja naisterahvas siinkandis vist olla ei tahaks, kohalikud käivad ikka päris hullusti sissepakitult (alates mingitest dressipükste moodi asjadest ja pearättidest kuni täieliku Darth Vaderit meenutava ülekereürbini). “Maassa maan tavalla”, ütlevad soomlased – ja ilmselt sealkandis välismaalastelt samamoodi käimist ei nõuta (ka mustanahalised, filipiinlased ja hindud käisid meie mõistes suht tavapäraselt riides, valgetest rääkimata). Aga kummastav on vaadata paari, kus mees käib riides nagu Harlemist väljakaranud joujou-vend kottis teksade, lohvaka särgi ja maitsetu bling-blingiga ning kõrvalolev naine näeb välja nagu sith…

Siis hakkas tööpäev peale. Igasugu arutelud ja ettekanded Afganistani teemadel kuni õhtusöögini välja, vahepeal oli küll ka lõunasöök. Lauanaabriks sattus tõsine saksa professor (Dr. habil. ehk omaaegse nõukadoktoriga võrdväärselt tituleeritud onu), kes osutus põhimõtteliseks pingviiniks ning seebitas õhtulauas Kaku afgaanidest jüngreid selles vallas päris tublisti. Et ta ka ise ühte otsa pidi Kabulis töötab, võib temast seal väga palju reaalset abi olla.  Ettekannete pool oli nii ja naa, aga sai päris palju huvitavat teada Interneti seisust nii Afganistanis kui Pakistanis. Homme on vaja siis endal Eestist rääkida – kohe hommmikul esimesena.

Majast välja polegi saanud ja ehk on see isegi hea – siin on õues Vegasega võrreldav leitsak ning lisaks veel ka niiskem. Ei tasu migreeni välja kutsuda… Pühapäeval pidi üks ekskursioon tulema, ehk siis natuke näeb midagi muud ka.

Veel üks lahe detail – peldikusildid näevad hotellis välja nii:
Dubai - meeste WCDubai - naiste WC

Dubai, 1

Neljapäev, 8.05

Mõni aeg tagasi käis Tallinnas seltskond akadeemilisi tegelasi Afganistanist. Käisid nii IT kolledžis kui TLÜ-s (mujal ka muidugi). Veidi hiljem sai teatavaks, et seitse inimest tahavad tulla TLÜ-sse doktorantuuri – ehkki nende maal on ülikoolid täiesti olemas, ei olevat neil veel ühtegi IT-doktorikraadiga inimest ning neist seitsmest saavad edu korral esimesed (kuuldavasti olid taliibid oma pooltuhat inimest maha nottinud lihtsalt seetõttu, et olid õpetajad). Ühele pandi siis Kakk juhendajaks (algul oli isegi kahega juttu, aga teine valis liiga kauge teema).

Huvitav on see, et tegu on juba kogenud praktikutega ning seetõttu mitte päris noorte inimestega – Kaku juhendatav härrasmees on näiteks päris kõva asjapulk Kabuli ülikoolis. Ja kuna teemaks on valitud rahvusliku hariduse ja teaduse andmesidevõrgu väljatöötamine (midagi meie EeNETi taolist), siis kutsutigi Kakk nüüd juhendajana võimalike projektipartneritega kokku saama. Ilmselt on Kabul ikka veel veidi ohtlik, seetõttu toimus kohtumine Dubais Araabia Ühendemiraatides. Kaku jaoks igatahes esimene reis sinnakanti.

Reis algas hommikul kella neljase tõusmisega (polnudki nii hull), autoga lennujaama (polnud väga vahet, kas kaks taksoarvet või parkimine – oma tuba, oma luba) ja esmalt Frankfurti poole.

Lend läks ilusti, sain juba enne üheksat kohale (tunnine ajavahe ka), ainus mure oli pikemast lennupausist tingitud jama kõrvadega. Istusin ühes nurgas läpakaga pistikus ja wifis, kõik sujus ilusti (nagu üks sell mulle õpetas, toimib Frankfurti lennujaamas meiliaadressi küsimisel ka täiesti suvaline tekst stiilis onu@kalmer.ee …). Lennukis süüa paraku ei saanud, seal polnud gluteenivaba toitu – ja lõuna jäi ka ära, kuna pidin terminalis õiget väravat passima. Viimaks sain aga ilusti Dubai lennukile.

See oli päris suur Airbus, telekad laes ja ekraanid seljatugedes nagu pikamaalendudel tavaks. Aega läks üle kuue tunni – selle käigus toitis Lufthansa muidu igati korralikult, aga halva üllatusena oli ka sellel lennul gluteenivaba toit puudu (kummagi otsa peale pidi reisibüroo kinnitusel ühele lennule saama). Stjuardessid olid aga vahvad ja kombineerisid Kakule vist kõigest kohapeal leiduvast päris korraliku söömaaja (kaks improviseeritud salatit, võitükk, tilluke juustutükk karbis, maitsestamata jogurt, puuviljatükid ja banaan… Salatitele võid(!), soola ja pipart peale pannes ei jäänudki keskpaik väga heledaks. Üks tädi, kes olemiselt üsna palju Kaku taani õde Vitat meenutas, küsis päritolu kohta ja lõi vastust kuuldes särama: “Hästi ilus vanalinn! Meile anti seal hiljuti vaba päev!”.

Aega sai parajaks teha klappidest musa kuulates (üle lennuki muidugi hästi ei kuulnud, klapid olid nadid) ning “Kääbiku” ja “Näljamängude” triloogiate 2. osasid üle vaadates. Positiivne on ka see, et Lufthansa pakub siiani reisijaile korralikku veini ka. 🙂

Viimaks sai Dubaisse kohale, kardetud viisajama jäi ära – üks kohalik isand teatas kohe, et nii lühikese külastuse jaoks pole üldse viisat vaja (varem oli jutt, et saab piirilt) ning ka putkas istuv tädi (siinmail üsna erandlik) ei küsinud midagi. Esmamulje linnast meenutas veidi Vegast – samasugune ärimaailm, ka kliima tundub sarnane. Ainult et ilmselt islami tõttu on linna peal inimeste piltidega reklaame vähem kui mujal (aga neid on). Vahva oli see, et Salim oli kohe all hotelli fuajees vastas ning viis üles saali, kus olid õhtusöögi jäägid täitsa olemas – aga taas oli ainus Kakule lubatud toit grillitud kanatiivad (igati maitsvad olid) ja puuviljad, kõik muu sisaldas jahu. Meie teine doktorant Hadi oli ka seal ning veel üks kolmas, noorem afgaani sell. Saime jupp aega plära ajada (muuhulgas ka nõuka-aja Eesti huumorist – “nii sitt ja nii sant naaber” on meil teatavasti ühine…).

Hotellituba on ilus, inglise stiilis pesapaik. Üldse on siin ka pistikupesad briti omad, samas liiklevad kohalikud erinevalt brittidest paremal pool teed. Huvitav detail: laua all olev prügikast on vaheseinaga kaheks jagatud, sildid peal: “Recycle” ja “Trash”. Tegelikult üsna loogiline süsteem…