Rubriigi ‘Võitluskunstid arhiiv

Lugu väikesest Albertist ja võitluskunstidest

30.09.2016

Järgmise lookese inspiratsioon tuli ühelt hiljuti toimunud demonstratsioonilt, kuid sarnaseid asju on Internet täis.

Elas kord väike poiss nimega Albert, keda koolis hullusti kiusati. Ühel päeval otsustas Albert, et nüüd aitab ja tuleb õppida võitlema, et ennast kaitsta. Ta seadis sammud lähima võitluskunstikooli poole ja tegi proovitrenni kaasa. Rõõmsalt koduteele asudes tuli vastu Rauno, kes käis Brasiilia jiu-jitsu trennis.
“Kas seal maasvõitlust õpetati?” küsis Rauno.
“Ei”, pidi Albert vastama.
“Noh, siis on see jama värk!”, muigas Rauno üleolevalt.

Järgmisel nädalal läks Albert juba teise trenni. Koduteel tuli vastu Martin, kes käis Tae Kwon Do trennis.
“Kas seal jalaga pähe ka löödi?” päris Martin.
“Ei löödud…”, pidi Albert tunnistama.
“Ah, jama trenn!”, rehmas Martin käega.

Nädal hiljem oli Albert kolmandas kohas. Koduteel tuli vastu Artur, kelle alaks oli aikijutsu.
“Kas nad atemi’t (löök närvipunktidesse) ka õpetasid?” uuris Artur.
“Ei õpetanud”, ütles Albert.
“Noh, see pole õige võitluskunst”, teadis Artur.

Uus nädal… Koduteel tuli vastu Kalle, kes käis Kyokushin-karates.
“Kas nad ikka seal kive ka puruks lõid?” tahtis Kalle teada.
“Ega vist”, ütles Albert kurvalt.
“Siis oli see mõttetu värk”, leidis Kalle.

Veel nädal hiljem tuli Albert taas trennist. Vastu tuli eskrimadoor Viktor.
“Kas nad terariistu ka õpetasid?” oli too uudishimulik.
“Ei”, oli Albert juba päris õnnetu.
“Päh, see on mage trenn!”, lajatas Viktor.

Viimaks kohtus Albert Jannoga, kes käis MMA-s. “Meil pole mingeid reegleid, puhas võitlus!”, kuulutas Janno. Albert oli rõõmus ja lootis peagi võitmatuks taplejaks saada.

Kohapeal aga selgus, et võitlus käis puuris, ehk keegi teine vahele tulla ei saanud ja vastane ei saanud ka kuhugi põgeneda. Võitlus käis kohtuniku silma all. Ja mõnda asja ei tohtinud isegi seal üleüldse teha. Reegliteta võitluses oli tegelikult omajagu reegleid.

Nii et kui ta veel ära pole surnud, siis käib väike Albert endiselt eri trenne mööda ja otsib seda päris õiget võitluskunsti. Ja koolis kiusatakse teda paraku tänini.

Nii need legendid sünnivad

13.08.2012

Viimati trenni tehes tekkis arutelu võitluskunstidega seotud legendide üle ja Rein-sensei andis (keel sügavalt põses) ülesande mõelda välja lugu Ryukyu Kobujutsu põlvnemise kohta. Pühapäeval tuligi vaim peale ja sündis sihuke libauudis…

REUTERS, 12. AUGUST 2012. Okinawa lõunaosast leiti senitundmatu kirjarull (makimono) Ryukyu Kobujutsu sünniloo kohta. Asjatundjad
vaidlevad jätkuvalt leiu autentsuse üle, ent kahtlemata heidab see uut valgust võitluskunstide ajaloole.

Elas kord Võrumaal Kaika kandis talumees Riuka Sass, kellel oli pisike nähvits peni nimega Krants. Krants oli väike, aga väga väle elukas ning armastas aeg-ajalt peremehele pahandust teha. Ühel õhtul, kui Sass oli enesele ahjus mõned maugud küpsetanud ning sättis end õhtulauda istuma, varitses Krants paraja hetke, rabas laualt maugu ja pani õue poole punuma.

“Assamait!” röögatas Sass, haaras nurgast luuavarre ja plagas pahategijale järele. “Jobu sihuke! JOBU KUTSU!!”

Õue peal üritas Sass pikka aega Krantsilt mauku kätte saada. Keerutas kaigast igapidi, lajatas sellega peni poole ja manas endiselt vihaselt “Jobu kutsu!”, aga või sa kiirele penile pihta saad. Viimaks viskas Sass luuavarre nurka ning läks susside lohinal ja endiselt sajatades tuppa tagasi.

Kogu lugu aga juhtunud pealt nägema kaks teekäijat kaugelt idamaalt, kes olnud ka kanged taplemisekunsti meistrid. Roigasaia tagant jäi pisike Krants neile nägemata, küll aga jälgisid nad suure huviga vihaselt sajatavat ja kaigast keerutavat peremeest. Et nad seeläbi pidasid Sassi kaikakeerutamist hoopiski taplemise harjutamiseks, hakkas nähtu neile meeldima ja nad katsusid seda järele aimata.

Kuna peremees keerutamise juures kogu aeg midagi kõvasti karjus, pidasid nad seda nähtud kunsti nimeks – kuid et nad maakeelt väga hästi ei mõistnud, panid nad selle kirja kui “Kobujutsu”. Sass oli suure rutuga toast sussides välja tulnud ja kehvapoolse mehena olid tal sussid eri paaridest (üks suurem, teine pisem) – sellest tegid kauge maa mehed omal viisil Suure ja Väikese Sussi harjutuse, jaapani keeli Shushi no Dai ja Shushi no Sho. *

Sass aga saadeti mõni aeg hiljem Vene kroonu poolt suure sõjalaevaga Jaapani sõtta. Kui venelased Tsushima all kõvasti udjada said, lasti ka Sassi  plagama panna üritanud laev kusagil lõuna pool põhja, Sass aga jõudis viimaks ujudes ühe saare peale. Seal nägi tema, kuidas kohalikud usinasti kaikaid keerutasid (ikka üks suss suurem ja teine väiksem) ning sai teada, et see kunst pärineb kusagilt kaugelt päevaloode poolt.

Kui siis harjutajad viimaks taipasid, et tulnukas ongi see mees, kes nende kunstile kaugel maal alguse tegi, andsid nad temale Soke ehk kõige suurema õpetaja aunime ning mõne aja pärast sai Riuka Sassist isegi saare asevalitseja. Saari aga kutsutakse tänase päevani tema nime järele Ryukyu saarteks.

Raporteeris

Kakk Siiber, K.L.D.

* – Shushi no Dai ja Shushi no Sho on bo ehk pika kaika katad (vormharjutused) Ryukyu Kobujutsus. Niipalju on asjas tõde, et Sho ja Dai tähendavad ka päriselt väikest ja suurt…

Hiiu Hagakure

02.10.2011

Pühapäevapäikese kiired Glehni torni paksudel müüridel. Sügise värvid vahtrate ja kaskede latvades. Nukitsuke, kiritsuke, chiburi, noto.

Kaks laagrit korraga

31.07.2011

Sel aastal läksid kaks suvist üritust omavahel risti – Saaremaa budolaager ning kiriku suvelaager sattusid mõlemad samale nädalavahetusele. Ja loomulikult hakati mõlemal pool signaali “Kakk vist seekord ei tule” kuuldes väga pahaselt jõurama ja tehti selgeks, et “see ei lähe mitte”.

Lahendus oli seega järgmine – neljapäeva hommikul trennirahvas autosse ja Saaremaale Salme koolimajja. Õhtul trenn ja suhtlemine, hommikul veel üks trenn. Siis autosse, uuesti risti üle Saaremaa ja Virtsust Uulu (teel vedasin ühe hääletaja Viljandi maantee otsa ning tulin siis Pärnusse tagasi, et rahvast peale korjata). Kirikulaagrist täna hommikul uuesti Virtsu, üle saare ja Salme tagasi, sealt õhtupoolikul jälle rahvaga Tallinnasse. Autoistme maitse on igatahes tagumikus küll.

Nii et trennilaagris osalus jäi seekord natuke napiks, aga vähemalt sai natuke inimesi kantseldatud (kuna kohal oli tublisti rahvast, kelle jaoks bo üsna võõras relv oli).  Kirikulaagris see-eest sai tavapärasel viisil tublisti sünti väänatud, basskitarriga sõrmeotsad valusaks mängitud, poistele mõõgakunsti õpetatud  ja muidugi fotojahti orgunnitud.  Seekordselt sai teemaks raamatute illustreerimine – kümnest tuntud raamatust tuli valida kolm, millele siis lavastati omal valikul sobiv pildimaterjal. Esikolmikusse mahtusid “Kalevipoeg”, “Kuulsuse narrid” ja “Kevade”, võitjaks osutus alljärgnev ülesvõte Teelest, Tootsist ja Julk-Jürist:

Julk-Jüri Tootsi peedistamas

(Nagu juba korduvalt öeldud, ei ole me päris normaalsed. Kakk on sellega väga rahul.)

Loodetavasti ei jää kumbki vahva laager viimaseks ning tuleval aastal õnnestub aegsama planeerimise abil ülekatet vältida.

Filmielamus: Templirüütel Arn

11.07.2011

Rootslaste 2007. aasta pikk filmilugu tuli ühel õhtul ka meie telekast, ehkki seda oli juba varem nähtud.

Ilus film, kohati täiesti võrreldav isegi “Sõrmuste isanda” filmiversiooniga.  Arni ja Cecilia lugu kannatab täiesti Aragorni ja Arweniga võrrelda ning Arn ei ole Keskmaa kuningast kehvem mõõgamees.  Kindlasti on tegu mõneski mõttes idealiseeritud kujutusega omast ajastust, kuid pigem see kui sekularistide äralörtsitud (täiesti subjektiivne arvamus) “Kingdom of Heaven”. Viimane lihtsalt ei küüni mõningaid asju mõistma, ehkki häid kohti on ka seal.

Ja õnneks on ka siin mitmed mitte nii läikivad stseenid sees. Surmani vastik kloostriabtiss (ilmselt “Viimse reliikvia” oma kaksikõde), omaaegne “sanktsioneerimata armastuse” eest 20 aastaks “meeleparandusele” saatmine, templirüütlite “imettegev rist” ja selle tolmulangemine peale Saladini rünnakut jne.  Aga kogu loo üldpilt jääb kummaliselt helgeks isegi siis, kui peategelane filmi lõpus haavadesse sureb.

Peale peategelaste on huvitavaid tegelaskujusid veel. Sümpaatsed on Arni kaks vaimulikku kasuisa (kellest noorem osutub endiseks templirüütliks ning õpetab Arni sõdalaseks välja).  Täiesti positiivse poliitkorrektsusena võiks mainida moslemitest vaenlaste väepealiku Saladini tegelaskuju, kes sarnaneb siin suuresti Walter Scotti “Talismanis” esitatuga (ja ka Arni sõprus temaga näib olevat sealt inspiratsiooni saanud).

Aga peale filmi vaatamist tekkis uus ind ka euroopa mõõgakunst selgeks saada.  Arni mõõgameisterlikkuse üheks saladuseks on üsna nutikalt valitud mõlemakäelisus – sellele on väike vihje juba filmi alguses kloostris, kus poiss kirjutades vargsi sule  teise kätte vahetab. Mõõgakäe vahetamist esineb pea kõigis lahingustseenides ning viimases suures lahingus taanlaste vastu saab see saatuslikuks ka vaenlase väepealikule, kes ei oska juba tõsiselt haavatud vastaselt “vale nurga alt” hoopi oodata ja vasaku käe vägeva diagonaallöögiga loojakarja saadetakse.   Stseen, kus noor Arn isa asemel duelli peab (filmi leiab – ei tea, kui legaalselt – ka Tuubist, konkreetne jupp on [L] siin), on väga kihvtilt lahendatud – esmalt juba see, kuidas pruunis mungakuues Arn ristimärgi teeb ja siis klassikalises [L] Alber’is ootele jääb (seal oli juba kerge zeni lõhn juures). Lõpplahendus ka (see jääb YouTube’is järgmise jupi algusse) – korra juba alistatud ja ellujäetud vastane üritab üsna räpast rünnakut, misjärel tema mõõk teeb uhke lennukaare koos mõõga külge jäänud labakäega. Jõhker, aga mõjuv. (väikese ebarealismina mõjub lähipilt käekönti hoidvast vastasest – päriselt pritsiks puhtalt läbilõigatud randmeveenist laias kaares teadagi mida. Aga ju siis ei tahetud nii julma pilti teha)

Seega võiks öelda – jällegi üks hea poistekas, mis aga sobib täiesti ka natuke tõsisemale vaatajale.

Shodan

11.06.2011

Ei mäletagi täpselt, kelle lause see oli: “Kakk tegeleb kõikide asjadega, mis ei ole puuetega inimestele kohased.”

Kunagi üsna palju nooremana (vist keskkooli kandis) ja omaaegsetes oludes sai võetud kolm sihti, mis tundusid tolles ajas üsna hullumeelsed. Kakk tahtis a) doktorikraadi, b) karate musta vööd ja c) Pontiac Firebirdi (ehk siis toda masinat, millest ühes kuulsas teleseriaalis rääkiv, hüppav ja isesõitev imeauto oli tehtud). Kõik, kes sellest kuulsid, vangutasid pead.

Doktorikraad tuli peale 11-aastast TTÜ-s rabelemist aastal 1999. 90-ndate algusepoole siinmail üsna sageli nähtud Firebird on paraku tänaseks juba nii uunikum, et sellega vist läheb raskeks. Aga ehk aitab enam-vähem võrreldava asjana välja käia Kaku Yamaha XVS-1100? Tsiklikooliga oli ilmselt rohkemgi tegemist kui autoga ning aparaat ise ei näe Firebirdist vähem cool välja.

Jääb veel must vöö. Karates on hetkel käes 2. sinine ehk 4. kyu, Ryukyu kobujutsus sinine ehk 2. kyu (pruuni ehk 1. kyu peale tõstmine on lähema aasta kavas).  Aga täna sai nominaalselt musta vöö tase (1. dan)  ikkagi ühes jaapani kunstis tehtud – Hontai Yoshin Ryu iaijutsus ehk ühes paljudest traditsioonilistest mõõgakunstidest.

Tegelikult algas asi eelmise sügise Käsmu laagrist, kus Kai Koskinen-sensei lasi kogu katadearsenali endale ette näidata ja seejärel ütles: “Treena kunnolla – ensi kesäänä tulee vyökoe kun Soke tulee tänne.”  Üllatus oli üsna radikaalne. Varem ei saanud eraldi mõõgakunstis eksamit teha, tuli teha komplektis jujutsuga – nüüd olevat ära muudetud. Ja traditsioonilise koolkonnana seal alla 1. dani eksameid ei tehtagi, järelikult…  Ning  Soke (koolkonna peamees ehk konkreetse kunsti tähtsaim tegelane Inoue Kyoichi Munenori) nina all tuleb seda teha??

Aga noh – pealik oli kõnelnud, nii saagu.  Vahepeal muidugi andsid traumad paraja põntsu ja trenni tuli vahe sisse. Aga viimasel ajal sai ikka harjutada – bokkenid olid ka kolledži kabineti nurgas ja lõuna ajal käis Kakk V korrusel rõdul katasid vehkimas.  Kuid täna oli ikka veel värin sees. Eksami toimumiskoht Hontai Taikail ehk koolkonna tipplaagris Soke ja ca 60-70 7 riigist pärit budoka osalusel ei teinud asja kuigivõrd paremaks.

Nojah, aga nüüd on asi ära  tehtud (natuke läheb aega, enne kui kohale jõuab). Kai-sensei muidugi pärast ütles, et “tehniliselt oli kõik OK, aga mida sa seal närvitsesid?”. Blääh…

Seega omaaegse II invaliidsusgrupi pealt on viimaks Shodan (1. dan) ära tehtud. Aga päriselt seda musta vöö punkti veel täidetuks ei loeks – seda võiks teha siis, kui paari aasta pärast Ryukyu kobujutsus (mis on füüsilisuse poolest võrreldav karatega – iai on natuke väiksema koormusega) kah 1. dan tehtud saab.

APDEIT 12.06: Täna anti sihuke uhke papüürus kah. Peale enda nime (katakanas paremal) ei saa ausalt öeldes sealt muust muhvigi aru. 🙂

1. dani tunnistus

Rambo elab

04.02.2011

Algse vihje andis Delfi lugu, otsima hakates leidsin [L] märksa värvikama kirjelduse (seal all on omakorda viited kolmele ajaleheloole). Üsna uskumatu lugu, aga vahel juhtub ka selliseid.

Täpselt nagu Rambo seeria seni viimases filmis – peategelane üritab viimase hetkeni rahu pidada (filmis: “Võtke mida tahate, aga laske inimestel minna”, päriselus anti ära rahakott), aga kui asjad ebainimlikuks keeravad, tuleb laipu. Ja siin paneb Bishnu Shrestha isegi filmikangelasele ära – Rambol oli tulirelv ja märksa vähem vastaseid, päriselu tegelasel tuli võidelda [L] kukriga 40 retsi vastu.

Gurkhad ja nende kukrid on muidugi juba legendi staatuses alates sellest ajast, kui inglased omaaegses Indias Tippu Sahibiga taplesid. Täiesti võrreldav sõdalasetraditsioon jaapani samuraidega.  Igal juhul poleks nood nelikümmend kaaki võinud valida sealses maailmanurgas hullemat vastast kui kukriga varustatud gurkha veteran.

Ilmselt oleks ka meil siinkandis sellest loost midagi õppida. Siia lõppu veel kaks tsitaati:
* “Live for nothing, or die for something. Your call.”  – Rambo
* “If a man says he is not afraid of dying, he is either lying or is a Gurkha.” – marssal Sam Manekshaw, omaaegne India armee staabiülem

Päev Käsmus

22.08.2010

Iga-aastasest Käsmu laagrist sai seekord osa võtta ainult laupäeval. Äratus kell 5, kella kuuest juba linnapiiril ja kella kaheksaks Vana-Jüri neemeplatsil hommikusöögieelses mõõgatrennis.  Hästi ilus hommik oli, veel suvise päikese ja juba veidi sügiseselt karge õhuga.  Arvestades vahepealset treeningupausi püsis mõõk üsna kenasti käes ning sensei Kai Koskise kohalolek andis trennile taas kõvasti juurde. Vabas õhus vehkimine tekitab hundiisu ja tagasi rahvamajja jõudes sai igavene kuhi hommikuputru ära hävitatud.

Lõunased escrimatrennid peeti maja taga – ilmselt oleks pilt avalikumas kohas neeme otsas natuke liiga jõhkraks läinud, sest seekord oli seltskond üksteise suunas vehkimas iga masti kirvestega. Mõnel oli pisike matkakirves, mõnel lausa toekas puusepa oma.  Igal juhul oli tehnika üpris jõhker (loomulikult aga ei löödud reaalset kontakti, vastasel juhul oleks plats üsna kiiresti ära reostatud).

Väga vahva oli muide avastada, et eelmise sügise demo ITK-s oli vilja kandnud ning seekord sai escrimas madistada nii ühe tudengi kui ka ühe kolleegiga – Indrek on kepid-noad ette võtnud (tudengitel soovitaks viisakalt käituda). 🙂  Nüüd tuleks töö juurde escrimakepid orgunnida ja saab teinekord natuke tootmisvõimlemist teha.

Teises trennis andis  põlv natuke järele ja pool trenni tuli kõrvalt vaadata. Õhtuses mõõgatrennis aga õnnestus jälle kaasa teha ja mingi hetk tuli sensei ütlema – järgmisel suvel on soke (koolkonna peamees) Tallinnas ja Kakk tuleb eksamile kupatada. Varem eraldi mõõgaeksameid teha ei saanud (Hontai Yoshin-ryu on eri kunstide komplekt) ja Kakk jujutsus olude tõttu kuigi kaugele ei jõua. Nüüd aga näib, et tuleval suvel peab end kõvasti kokku võtma.

Pärast pidas Kai-sensei veel pika ja huvitava loengu mõõgast ja sellega seonduvast etiketist. Koduteele sai alles kella üheksa paiku, ilm läks sajuseks ja koju jõudes oli Kakk rampväsinud.  Aga asi oli seda väärt.

Suuri isasid sõidutamas

12.08.2010

Kakk on aeg-ajalt lisaks muudele ametitele tegev ka sohvrina. Põhiliselt siis, kui Turust tuleb Jalamo-sensei siia mõnd laagrit korraldama.

Seekord oli aga seltskond veelgi vingem – kui peale eilset kobujutsutrenni mindi linna peale jalutama, siis oli koos ikka päris auväärne võitluskunstiseltskond. Dan’e ehk musta vöö astmeid oli kõik kokku lugedes vist üle 30…  Igal juhul oli meie õpetajale, Yuishinkai 6. danile Ilpo Jalamole kohal veelgi kõrgem tegelane,  7. dan Edward Jardine Lõuna-Aafrika Vabariigist (koos 3. dani kandva pojaga).  Ja nagu ikka, suured koerad ei haugu. Kogu see seltskond olid harukordselt meeldivad inimesed ning Jardine-sensei veel lisaks ülihea õpetaja.

Täna käisime ekskursioonil Rakveres ja Palmses. Mõned pildid leiab [L] Kakkr’ist.

Saaremaa budolaager 2010

01.08.2010

Sel aastal jälle Salme koolimajas Sõrve sääre alguses. Kohal oli rahvast siit-sealt, aga peamiselt meie Budokani rahvas ja Raivo Paasma jüngrid samalt saarelt. Igati vahva seltskond, umbes 25 inimest.

Tegemist jätkus kogu nädalavahetuseks kõigile, alates mõõgavibutamisest ja kobujutsu-arsenalist ning lõpetades Bujinkani ninjutsu tehnikate ja kontaktkaratega.  Endal paraku jäi pool laagrit veel paraneva õlavea tõttu kaasa tegemata (üle pea vehkimine on veel paar nädalat ebasoovitav, nagu ka õla peale maandumine), aga osa asju sai kaasa teha ja mõned uued asjad lihtsalt meelde jätta. Seekord pakuti koolimajas ka süüa ning kui trenni poleks nii põhjalikult teinud, oleks võinud tublisti juurde võtta, kuna toit oli väga hea. Trennivabal ajal kolasime Kuressaares ja mujal, täna koduteel jõudis Kakk esimest(!) korda sel suvel ka meres ära käia.

Seekord jäi paraku pildimasin koju, nii et Kakkr’isse midagi uut ei ilmu.