Filmielamus: Still Crazy

Laupäeva öösel näitas Kanal 2 taas kord üht head nostalgilist rokikomöödiat. Kakk on seda vist 3-4 korda näinud, aga ikka on hea vaadata. Ja kuna sellest varem joranud ei ole, jorab siis nüüd.

Iseendast lihtne lugu – 70. aastate tippansambli “Strange Fruit” rokiidolitest on 20 aastat hiljem saanud vaesunud vanad rokipeerud. Klahvimängija Tonyl saab olukorrast kõrini ja ta otsustab koos bändi ühe omaaegse austajannaga pundi uuesti kokku ajada. Lihtsalt see just ei käi…

Kino saab muidugi kuhjaga – alates trummar Beano paanilisest põgenemisest tumedapäise naisterahva eest, keda ta maksuametnikuks peab (lõpus selgub, et tegu oli hoopis omaaegse groupie‘ga, kel märksa elulisemad huvid…) ja lõpetades “vaimsete huvidega” solisti Ray tempudega. Ka kemmerguhuumorit on:

Bassimees Les joob mingit rohtu ja selgitab: “Maohaavad”. Solist Ray hoiab liigest ja ütleb: “Rebenenud kõhr”. Trummar Beano paneb seepeale hirmsa paugu jubeda haisuga püksituult ja mainib: “Hollandi curry“…

Ja ometi on sees ka tõsiseid noote. Kitarrist Briani kadumise, närvivapustuse ja tagasituleku lugu, bändi taas kokku kutsunud Kareni armastus Briani vastu ja vana armastuskolmnurga taastulek ning palju muudki. Paraja sapiga on kujutatud matslikke ajakirjanikke, kes sihilikult kisuvad Briani vanad haavad pressikonverentsil lahti, nii et too välja jookseb. Seepeale paneb Briani asemel uue liikmena palgatud noor kitarrist Luke leheneegrid korralikult paika.

Ning lõpuks – filmi tõstab mitmetest samalaadsetest kõrgemale väga tasemel muusika. Mitmed peaosatäitjad on ise muusikud (Brian Robinson, Jimmy Nail jt), muusika taga on Foreigneri Mick Jones ja ELO Jeff Lynne. Filmi finaalis kõlav “The Flame Still Burns” on tõeliselt hea lugu, seda on ka bassimees Lesi (Jimmy Nail) lauldud “What Might Have Been” ja mitu teistki. Soundtrack on Amazonis müügil – Kakk peab vist selle kunagi ära tellima.

Kokkuvõttes – kellele meeldib 70-ndate muusika, muhe-räme rokihuumor ja üks mõnus nostalgiline lugu “vanadest headest aegadest”, neile soovitaks julgesti.

TLÜ uus magistriprogramm

… sai täna avalikkuse ette toodud. See on edaspidi ilmselt ka Kaku üks põhilisi tööpõlde, nii et loodetavasti saab asjast asja.

IMKE (mitte J.M.K.E. 🙂 ) , ameerika keeles Interactive Media and Knowledge Environments ja maakeeles Interaktiivne meedia ja teadmuskeskkonnad on lühidalt öeldes rahvusvaheline ingliskeelne magistriprogramm, kus ühena esimestest samalaadsetest on lisaks uuele meediale tugev rõhk ka kogukondlikul arendusel, info vabal levikul ja vabal tarkvaral. Kaku käpp oli kava väljatöötamisel päris kõvasti sees ja sealt võib üht-teist huvitavat oodata. Kasvõi ühe esimese ametliku kursusena BSA liinist tublisti kõrvalekalduvat intellektuaalomandi käsitlust…. Ja kogu lugu on TLÜ konteksti arvestades hämmastavalt konkreetne ning pigem IT- kui kommunikatsiooni- vm teooria keskne. Mauri Kaipaise “importimine” Helsinkist seda kava vedama on end igati õigustanud.

Nii et natuke häbitut reklaami ka – suvel hakatakse vastu võtma. Tahetakse nimelt kirjut seltskonda eri taustadega inimesi, eeldatakse vaid korralikku arvutikasutusoskust ning muidugi piisavalt head inglise keelt, et selles keeles õppida. Lähem info on [L] siin.

Läpparivahetus

2002. aastal saadud Dell Latitude C640 oli Kaku käes usinasti üle kolme aasta vatti saanud ning nüüd lubati masin välja vahetada. Asemele tuli Lenovo (ehk siis IBM) Thinkpad T43 – väliselt üpris sarnane sügisel Kiisule ostetud R50-ga, kuid siiski tollest võimsam pill.

Karjuvat vajadust uue masina järgi ehk ei olnudki – 1,7MHz prose ja 512 MB mäluga on Latitude veel tänagi täitsa konkurentsivõimeline, eriti veel tänu oma korralikule graafikale (ATI Radeon Mobility 7500). Uue masina plussideks on siiski 4x suurem kõvaketas (nüüd 80GB), lisaks on sel ka sisemine WiFi (Dellil pidi PCMCIA kaarti pruukima), DVD-ROM/CD-RW combo (Dellil oli vaid CD-ROM ja seegi läks juba teist ringi katki – ilmselt selle masina nõrk koht) ja Bluetooth. Graafika on küll integreeritud, aga korralik Inteli kiibiga lahendus, mis suudab ka videot jooksutada ning PPRaceri (ex-Tuxracer) kõhuli kelgutav pingviin sõidab kenasti ja sujuvalt mäest alla.

Süsteemi osas tegi Kakk midagi, mida 5 aastat pole teinud – jättis jupi kettast Windowsi alla. Lihtsalt tekkis mõte teha sinna miski showcase, kus näidata võhikutele vaba tarkvara lahendusi ka Windowsi all (“Oi, kas see kõik on tasuta?”). Noh, et ainus tasuline asi oleks Windows ise. Aga ega ise seda küll igapäevavajadusteks ei kasuta. Mida on Windowsil kasvõi apt-get’i (või Synapticu) mugavusele vastu panna? Update töötab ju ainult süsteemi osas, rakendusi peab kasutaja ise uuendama. Lisaks veel võitlemine pahavaraga. Tõepoolest – poleks isegi kaua aega uskunud, et Windowsi saab vaadata lihtsalt kui üht IT-alast kurioosumit… Esialgu jäigi kogu partitsioon korralikult häälestamata – teen seda siis, kui on piisavalt aega, et toda auklikku süsteemi vähegi korralikumalt kinni ehitada. Igapäevatöö käib igatahes Linuxis.

Kuigi jah – ka Ubuntu 5.10 ehk Breezy üle tuleb endiselt natuke nuriseda. Toda klaviatuurikodeeringu viga, millest üksvahe enne kirjutasin, pole tänini korralikult lapitud (OK, Kakk kui IT-inime leidis lahenduse ilusti ja see töötas, kuid tädi Marta jaoks rikub selline viga asja ära). Pisemaid puuke oli teisigi. Igatahes kui eelmine versioon, Hoary ehk 5.04, oli väljapaistev saavutus, siis Breezyt võib võrrelda Fedora väljatulekuaegse tüüpilise tasemega – uus ja hea, aga vajab paikamist. Siiski on seis natuke paranenud – [L] uus õpetus (üks teine on veel [L] siin ka) on täitsa hea ja install juba pea sama lihtne kui Hoary oma.

Üldiselt tuleb esialgsete muljete järgi masinaga rahul olla. Ainult klaver on veidi kange (ehk kulub paremaks) ja muidugi Ctrl ja Fn on ära vahetatud…

autor.ee

Kuna reklaami sihukesele saidile tehti lausa Vikerraadio uudistes, käisin ka nuuskimas. Lootsin salamisi, et äkki on viimase aasta jooksul tugevnenud jõrisemine (nii siinkirjutaja kui mitmete teiste poolt) natuke midagi muutma hakanud. Pealegi raadios ju lubati, et seal on ka vabadest alternatiividest juttu.

Läksin kohale. Esmalt muidugi on veebileht kirju javaskriptiuputus ja mitte eriti loetav. Lõin [L] W3 validaatorisse aadressi sisse, tulemus oli [L] selline. Isegi sihukest haibitud lehte ei saa nad korralikult tehtud…

Ja jutt on muidugi samasugune silmaklappidega pläma. Leidsin kogu saidilt paar mokaotsast vihjet “vabavarale” ja ühe isegi [L] Creative Commonsile. Aga muidu võib asja iseloomustada sisu ja vormi harmooniana – mõlevad imevad vilinal. Vägisi tuleb meelde vana hea Kärna Ärni, kes pilas nõuka-aja telereklaame: “Ostke poest saadaolevaid kau-PUH! Ostke poest saadaolevaid kau-PUH! Poest saadaolevaid kau-PUH on saada igas poes!”. Samamoodi on ignorandist tarbijal lubatud plekkida järjekordsele portsule Jänese sõpradele ja sugulastele, kes tänapäeval on kõik autorikaitsjateks, advokaatideks ja asjapulkadeks hakanud.

Palun andke mulle mu raisatud 15 minutit tagasi.

Kaua võib?

Tänane [L] Groklaw (ka [L] Slashdot, [L] LWN jt) tuleb välja uudisega, et lollid, aga see-eest järjekindlad (suurkorporatsioonide raha lõhn meelitab ka kindlasti) eurovolinikud on jälle kord üles võtmas (“veel üks viimane kord” – kus me seda juba kuulnud oleme?) tarkvarapatentide teemat. Ilmselt on hr. McCreevy käinud meie kohukesemeistrite käe all praktiseerimas…

Mõni mees on tõesti Statoili stardikomplekti ära teeninud. Ptüi, vastik.

Aastaalguse mõõgalaager

… toimus täna [L] Mitsubachi klubi dojo’s Saku tänaval. Rein-sempail tuli aasta lõpus huvitav idee ajada kokku suur hulk eestimaiseid katanavibutajaid ja teha üks kogemustevahetamislaager. Mõeldud-tehtud. Tänaseks tuli siis kokku paarkümmend huvilist, juhendajateks olid kolm härrat (igaüks tegi ühe ca pooleteisttunnise trenni), kellega kõigiga on Kakul eri aegadel olnud au koos trenni teha – Rein Paluoja (Muso Shinden-ryu iaido), Ville Jehe (kendo) ja Priit Dello (Hontai Yoshin-ryu iai). Asi kukkus väga mõnusasti välja, kõik kolm eri stiili tõid välja nii palju ühiseid punkte (rohkem kui esialgu arvasime) kui ka mitmeid huvitavaid erijooni. Kakk sai ka üle jupi aja mõõga pihku ja oli üpris rahul. Järgmisest nädalast saab loodetavasti jälle Priidu juures vehkima hakata.
Rein lubas järgmisel aastal samasuguse laagri uuesti teha – sedasorti asi on täitsa väärt traditsiooniks saama.

Hommikused liiklusmuljed

Hommikul viis Kakk Kiisu autoga tööle ja hakkas siis mööda Sõpruse puiesteed kesklinna poole veerema. Vambola peatuses tõmbas foori taga kõrvale uhke tume Mercedese sportkupee (numbriga 140… OK, tähekombinatsiooni ei ütle). Nagu tuli roheliseks läks, pani kutt kummide vilisedes minema. Esmalt oleks ta vaat et ühele pollarile järgmisel ristil küljelt sisse sõitnud (kahjuks see ei reageerinud), siis kimas autode vahel laveerides (ja muidugi ilma ühegi suunamärguandeta) linna poole. Magistrali ristmikul aga istus ta niikaua foori taga, et Kakk talle jälle sappa jõudis. See mersumehele ilmselt ei meeldinud ja ta üritas ikkagi näidata, kellel parem auto on. Vilgutas ees sõites iga paari sekundi tagant piduritulesid – ilmselt oli gaasijalg nii raske, et muidu oleks enda ees olevale autole sisse põrutanud. Lõpuks sai siis esimesest mööda ja lendas autode vahel laveerides (endiselt ilma ühegi suunata) linna poole.

Võimalik, et kodanikul oli kõht lahti või mõni muu tervisehäda ja kiirustamine oli õigustatud. Samas… Koskla ristile jõudes oli mersu endiselt vaid paar autot eespool. Nii et õpetuseks kõigile sarnastele (ilmselt juhiload ostnud) roolijobudele – hommikul autode vahel nõeludes riskite vaid mõnele omasugusele sisse sõita ja pasunasse saada. Ajavõitu see kuigivõrd ei anna.

EEA missa Harkujärvel

Eile toimus juba mitmendat aastat Eesti Evangeelse Alliansi aastaalguse palvenädala avalöögina (järgneb nädal aega teenistusi eri kirikutes) missa Harkujärvel. Märkimist väärib asjaolu, et sel aastal oli ühinenud ka roomakatoliku kirik – isa Philippe oli kohal, teenis kaasa ja pidas väga heas eesti keeles jutluse (nädala juurde kuulub ka tava, et jutlust peab igas kirikus mingi teise kiriku esindaja). Armulauast ta siiski osa ei võtnud – arusaamad on veel liiga erinevad. Kuid juba selle pildi peale, mis eile Harkujärvel avanes, oleksid kasvõi iirlased lakke karanud – ühe ja sama altari ees on kaelakuti koos baptist, metodist, luterlane, anglikaan (või noh peaaegu – EKEK on sellele kirikule suht lähedane) ja katoliku piiskop! Iseenesest ju võiks öelda, et nii tegelikult peakski – kuid kui arvestada mitme sajandi jooksul kuhjunud jonni ja vastuolusid kirikute vahel (häbiasi, aga reaalsus), oli pilt üpris pretsedenditu. Õnneks on Eestis üldse kirikutevaheline koostöö viimastel aastatel üpris laialdane ja omaaegset Olevistes kogetud suhtumist “luterlased lähevad põrgu” enam eriti ei kohta.

Igatahes täitsa tore õhtu oli.