Peenike värk

01.11.2022

Eelmisel nädalal sai CM-i seltskonnaga Austrias Linzis käidud. Paraku läks asi osaliselt tervise nahka ja väga suuri tulemusi sealt ei saanud.

Aga vähemalt alati õpib midagi uut.  Siinmail on juba ammustest aegadest suitsusaunades siga (või vahel ka lambaid, kodu- ja metslinde ning muid elukaid) suitsutatud – väga maitsev kraam ja säilib kah hästi.

Saksamaa vana kultuurriigina aga ajab asja peenemalt – nemad suitsutavad kaameleid. Rafineeritumat sorti rahvana on nad lausa lennujaama vastava teenuse püsti pannud (ja muidugi mitte matsliku suitsusauna, vaid härrasmeheliku salongi kujul)… Pilt Maini-äärse Frankfurti lennujaamast.

Kaamelisuitsutussalong Frankfurtis
Järgmisel korral tasuks kaaluda kaameli kaasavõtmist. Kuigi nad võiksid ju sealsamas kõrval neid ise ka müüa.

Riigikeeles

28.07.2022

Käisin täna ühes kohas asjatamas. Ootasin parasjagu enda järjekorda, kui kõrvaloleva administraatorilaua juurde saabus üks noor naisterahvas ja pöördus administraatori poole vene keeles. Administraator vastas viisakalt ja andis soovitud info – aga tegi seda eesti keeles. Ja seejärel hakkas ka klient eesti keelt rääkima (väikese aktsendiga, aga täiesti korralikult).

Ilmselt on midagi muutunud küll. Ja tegelikult on seda muutust väga vaja.

Eesti keeletus

13.07.2022

Sain ERR uudisest teada, et õigekeelsussõnaraamatut ei peeta eesti keeles enam vajalikuks. Asemele tulevat Sõnaveeb, mis on sisuliselt Wikipedia stiilis isevooluteed pidi kujunev allikas.

Kas see on sarnaselt ülikoolide kroonilise alarahastusega taas üks nälga surnud nähtus või ei pea keeleinimesed seda vajalikuks, see artiklist päris hästi ei selgu. Teine variant on vähem usutav, ent paraku mitte võimatu – mõnigi selle rea inimene on kahjuks enda ajud ära võukinud ning ei pruugi enda algset tegevusala enam täiel määral hoomata. Ent olgu põhjuseks see või teine, tulemus on ilmselt üks – seni ÕS-ist hoolimata vohama kippunud kirjaoskamatus saab täiesti vabad käed.

Viimaste semestrite kogemus lõputööde kaitsmiskomisjonides näitab selles osas ikka väga nutust pilti (implementeerimine on näiteks üsna massiline) ja kui nüüd öeldakse, et “nojah, polegi vaja”… Või on see kuidagi seotud boltimise-woltimise ning sellega, et teatud seltskond ei taha või ei ole suuteline riigikeelt omandama…?

Ma väga loodan, et Eesti saab natuke rahvuslikumalt mõtleva valitsuse (ja ka laiema otsustajate ringi) enne, kui eesti keel pöördumatult kaduma hakkab. Eriti kurva võrdluse saab vaadates, kui tõsiselt meist märksa arvukamad soomlased enda keelt hoiavad.

Kellavärk

30.04.2022

Näe, jälle sain targemaks…

Leidsin põhjanaabritelt ägeda lause (ühes teises kohas väideti, et pidavat maailma vanima kella kohta käima): “Aatamin kaksikivinen kello, jos ei illalla vedä, aamulla seisoo.”

Ehk siis Aadama kahe kiviga (või eesti traditsioonis pigem pommiga) kell – kui õhtul ei sikuta, siis hommikul seisab. 😛

Võuk, võugu, võuku

13.06.2021

Mises Wire kirjutab päris huvitava arutluse sellest, miks paljud USA suurettevõtted kipuvad üht tänapäevast uususundit järgima. Eriti tabav on mõte, et tegelikult jääb kogu sisuline ebavõrdsus püsima – oluline on korrektse uuskeele tarvitamine, loosungid ja näidispoomised (täpselt nagu omal ajal N. Liidus).

Sellega seoses tuli mõte, et ehkki “võuk” on eesti keeles rangelt võttes laensõna (< ingl. k. woke), sobib see kenasti ühte ritta täiesti omamaiste sõnadega nagu “mauk”, “pauk”, “auk” ja “tõuk” (ning seda tuleks seega käänata võuk, võugu, võuku – seda siis eeskätt sedalaadi isikute, mitte laiema nähtuse tähenduses). Siit sõnareast võib tegelikult leida päris mitmeid mõttelisi seoseid – näiteks tõdemusega, et tõelised kommunistid surevat selga lastud kuulidest.

Assamait

11.01.2021

… – kus on valvefeministide silmad?

Kes julges naised pikast talveunest üles ajada? Vähe sellest, pikast talveunest äratatud naised (milline jõhker tegu!) pandi peale seda JÄÄHOKIT mängima? Ja siis julgetakse veel sõprade abile loota?

Uhh.

Sõnaus

03.12.2020

Olen viimasel ajal juurutanud Tehnikaülikoolis uut eestikeelset väljendit “taltekki minema” (või ka “keerama”) – eesti vastena tuntud vene väljendile “tahtsime parimat, välja tuli nagu alati”. Mõned igatahes on tänuga kasutusse võtnud.

Idee on pooles osas frustratsioon turundusämbrist ja teises pooles inspireeritud Peeter P. “wolli” Mõtsküla kunagisest säutsust umbejoostud e-valimiste teemal: “Valimissüsteem on omadega täiesti helmes”.

APDEIT 11.12: Kirjutasin sellest enda eelmise aasta välisdiplomandile ja lõpetasin kirja ingliskeelse mõttega: “A heap of dung called ‘fertilizer’ is still a heap of dung.”. Padawan naeris end herneks, ütles “täiega zen” ja käskis selle kirjaga t-särke tegema hakata. Täitsa idee ju. 🙂

Jama vene nimedega

01.03.2020

Kunagi nõuka-ajal sai koos teiste eestlastega vaikselt teleka ees kurjustatud, kui ekraanile ilmusid nimed nagu Saloumiae ja Uudmiae.  Sama käis ka välismaistes geograafiateostes – Eesti idapiiril oli Lake Chudskoye ja koledusi oli muidki.

Huvitav on see, et veel aastakümneid hiljem käib sama jama vene nimede kirjapildiga rahvusvaheliste spordivõistluste teleülekannetes. Kuidas see õnnetu välismaalane peab lugema näiteks täna nähtud vene laskesuusataja nime “Eliseev” – eestlane vaatab, et midagi heliseb, jänki hääldab “ilaiziiv” või midagi sarnast. Need nimekujud aga peaksid ju venelastelt endilt (spordiametnikud, kes esitavad nimekirju) tulema? Kui tahta inglise keele reeglite järgi transkribeerida, peaks ju “Yelisseyev” (või ehk natuke traditsioonilisemalt “Yelisseyeff”) olema? Siinmail oleks see “Jelissejev”. Ei saa aru, miks niimoodi praaki toodetakse.

Hiljem meenus veel, et täpselt samasugune segadus valitseb vene nimedega ka TTÜ õppeinfosüsteemis – kusjuures suure tõenäosusega on süüdi tudengid ise, kes ei oska enda nime ladina tähestikku ümber panna. Esineb nii toorvene nimekujusid (eelmise näite Eliseev), ingliskeelseid (Yelisseyev), eestikeelseid (Jelissejev) kui ka läbisegi variante, kus näiteks eesnimi on ühes süsteemis ja perenimi teises (Yevgeny Jelissejev). Segadusele keeravad veel vinti juurde viimastel aastatel rohkem näha olevad valgevene ja ukraina nimekujud.

Vajalik arutelu

03.12.2019

… täna Riigikogus.

Midagi tuleb selgelt ette võtta. Kakul on olnud eestikeelsetel kursustel alati ka neid tudengeid, kelle emakeel ei ole eesti keel. Üldiselt on nad olnud tublid (tõsi, väike vähemus on olnud tõsised oinad – aga oinaid leiab igalt poolt). Keeleoskuse osas saab mõistlikkuse piires vastu tulla – näiteks mitte norida ülearu vigade kallal ning esitlusslaidid koos autoriga eelnevalt üle käia ja vead koos ära parandada.

Alates eelmisest aastast on aga seis selgelt halvenenud. Praegu on paraku ITSPEA seminarides mitmel korral tekkinud olukord, kus viiest registreerunud ettekandjast ei valda eesti keelt selle ülesande jaoks piisaval määral kolm. Tulemuseks on seis, kus mitu esinejat järjest hoiavad kramplikult etteantud tekstist kinni ning esitavad seda masinliku monotoonsusega või siis nii suurte takerdumistega, et kuulajatel tekib lärmirefleks – kuulamiseks mõeldud ettekanne muutub kuulaja ajus lihtsalt taustamüraks ning see tuleb “välja lülitada”. Lõpptulemusena ei ole mitte keegi õnnelik.

Võiks ju kursuse süsteemi ära muuta – samas on elu näidanud, et ITSPEA stiilis seminare on väga vaja. Eriti neil, kel mingil põhjusel esinemine raskendatud – lõputöö kaitsmisel hinnaalandust ei tehta ning kui see on inimese esimene avalik ettekanne üldse, on tal vesi ahjus.

Üks huvitav detail veel: praeguse eestikeelse ITSPEA päevaõppe 178 inimese seas on vist oma kümmekond muu emakeelega (ja eespoolmainitud muredega), ent puht-eesti nimega inimest.

Hirmus asi

26.11.2019

Kunagi laulis Kuldne Trio: “Nurgas seisid saapad ja see hirmus asi ka.”

Ühes valmiva diplomitöö käsikirjas oli jällegi lause: “SSH ühendust saab kasutada autentimismeetodina ja taustal ei jookse mälu või protsessori näljas daemonid.”

Seepeale meenusid pisikesed, punased ja kurjad mehikesed, kes kisasid “Rakanishu!” ja kambaga sulle kallale kippusid. Liiga palju omal ajal Diablo 2-e mängitud…