Uus teema

Eespool laagrimuljetes mainitud Maks on nüüdseks olnud nädalapäevad Kaku aktiivse kiusamise objektiks. Sestap otsustasin hakata mõningaid asju ka siia rahvale üles kirjutama, et sarnases seisus inimesed või nende vanemad/hooldajad ehk mõnes asjas uusi ideid või nõu võiks saada. Nii et Maksi puudutav läheb omaette teemasse.

Missioon: viia praegu ratastooli kasutav tserebraalparalüüsiga 15-aastane noorhärra võimalikult heasse konditsiooni (igas eri mõttes).

Hetkeolukord füüsise osas: rahuldav üldvorm (ratastooliga liigub ise ning enamasti saab ka peale-maha), kuid üsna tugev spastika. Rüht kehvapoolne. Põlvede sees on metallfiksaatorid, mis eemaldatakse sügisel – enne seda ei saa jalgadega kuigivõrd tegelda. Seega tuleb alustada üldkoordinatsioonist ja -füüsilisest, lõdvestusest ja istudes tehtavatest asjadest.

Meetod: erinevad võitluskunstid (jujutsu, karate, kenjutsu, iaijutsu, kobujutsu, tai chi, wing chun, escrima…) eri määral ja eri kohandustega.

Lähim suur siht: sell ise käima saada.

Et Maksil laagris suur bokkenivaimustus tekkis ja ta endale ka bokkeni sai, oli sellega alustamine suht loogiline. Aitas ka see, et laagris kokaks olnud Ädu-Krõõt kuti pooleks nädalaks enda juurde maale viis (on ikka toredaid inimesi olemas!) – muuhulgas oli seal palju rohkem ruumi trenni teha.

Esimese nädala treeningprogramm on olnud umbes alljärgnev.

1. Lõdvestus, lõdvestus, lõdvestus. Spastilise CP puhul asja A ja O. Olen kasutanud lihtsat trennialguse meditatsiooni (mokuso) ja erinevaid lihtsaid lõdvestusharjutusi.

2. Hingamine. Kaks põhilist harjutust toolis tegemiseks: a) käte tõstmine sülest ette rinna juurde (peod ülal), käte pööramine ja langetamine. Üles=sisse, alla=välja; b) hingamine karate Kanku-kata avaliigutusega (osaliselt kaetud käelabad koos eest üles ja siis ringiga külgedelt alla).

3. Tasakaal. Maksil on külje põiklihased suht kehvas seisus. Abinõu: sell Ädu-Krõõda liivakasti servale istuma ja servadest kinni hoides end küljele kõigutama. Paari päevaga istus sell serval nagu kägu ja julges isegi paar liigutust bokkeniga teha. Põhiline bokkenitrenn jääb esialgu veel ratastooli.

4. Koordinatsioon. Spastika vastu aitab hästi hiina võitluskunstidest kasutatav “kleepuvate käte” meetod. Alustasin lihtsast edasi-tagasi liigutusest, seejärel ringid mõlemat pidi. Teine hea harjutus on lõdva käe suur ring keha ees, pilk jälgimas liikuvat kätt (aeglaselt ja sujuvalt). Nädala jooksul on käte spastika märgatavalt taandunud.

5. Bokkenitehnikad. Alustasin tavalise põhilöögiga (shomen giri; üle pea). Alguses põrkas mõõk alla jõudes hullumoodi, enam aga mitte. Järk-järgult lisandusid kõrvalejuhtivad blokid shomen giri vastu (koos omapoolse shomen giriga; blokiga vastase mõõk kõrvale, sama liigutusega pea kohale ja sealt alla), ühe käe blokk üles ning täna juba klassikalised libistavad ülepeablokid mõlemale poole. Kuna kontroll paraneb, siis täna tegin juba selge vahe sisse erinevatele tasanditele – pähe vs kätte (men-kote) ja võtsin kasutusele men-kote ja kote-men kombinatsioonid.

So far, so good… Näis, mis edaspidi saama hakkab.

Julge Elada 2007

Sellenimeline laager toimus siis peale pikka orgunni lõppenud nädalavahetusel Tõrvaaugul. Nagu juba eespool kirjeldatud, oli ideeks kasutada idamaiseid võitluskunste puuetega laste ja noorte ning nende vanemate motiveerimiseks ja uute ideede pakkumiseks. Etteruttavalt võib öelda, et esimese korra kohta kukkus asi päris hästi välja.

Eraldi veebileht tuleb laagrile hiljem (kajastamaks toimunud laagrit ja promomaks tulevast, mille aeg sai täna paika pandud tuleva aasta 17.-20. juulile) ning ka kõva kogus pildimaterjali ootab läbitöötamist ja ülespanekut.

Tegelikult oli algselt kavas kutsuda veidi vanemaid lapsi, mitmete segaduste ja äraütlemiste tõttu oli aga enamik lastest 9-10 aasta vanused. Seetõttu jäid plaanitud võitluskunstitrennid veidi üldisemaks, kuid lisandus ports lahedaid mänge ja muid tegevusi – aga need tulid see-eest hästi lahedad välja.

Kohe laagri alguses moodustasime 8 võistkonda, kes kogu laagri vältel eri aladel omavahel mõõtu võtsid – igasse kuulus üks laps, üks vanem/hooldaja/tugiisik ja üks inimene personali hulgast. Hea praktika, kuna üsna pea tundsid kõik end ühe suure perena. See, et osa rahvast rääkis emakeelena eesti ja teine osa vene keelt, osutus üllatavalt tähtsusetuks. Ja eriti meeldis inimeste heatahtlikkus ning samas seiklusvalmidus ja soov õppida uusi asju.

Mõned eriti lahedad killud laagrist:

* Laagri suurim killuvend Maks jälgib bocciamängu, kus lapsed papa täiesti statistiks jätavad, mispeale papa lubab maskotiks hakata – ent mõtleb siis ja ütleb: “Ma ei tea, kas ma sobin, ma olen kole ja kiilakas!”. Maks seepeale: “Ei – kole sa küll pole!”, kuid lisab peale mõttepausi: “Aga kiilakas oled küll!”

* Meie vaprate vabatahtlike abiliste hulgas oli ka Karu-mamma ehk Virge Karu Harkujärve kirikust. Ühel hetkel, kui Virge jälle köögis nõusid pesta madistas, viipas möödakõndiv Rein meid enda juurde ja ütles: “Saage tuttavaks: Virge Pesukaru!”.

* Laagri tohter (aitäh Jõmmule väga vahva asendaja leidmise eest!) räägib tõsise näoga enda tulevikust: “Mina olen Helin. Minu tulevane mees võiks olla Colin. Ja lapsed on siis Tirin ja Plärin”.

Veel kaks momenti võitluskunstide vallast:

* Eespoolmainitud isand Maks sai kohe esimesel õhtul kätte Kaku bokkeni ega tahtnud seda enam kuidagi käest panna. Küll harjutas hommikul, küll õhtul – võideldes ratastooli seatud piirangutega ja tserebraalparalüüsist tulenevate tahtmatute liigutustega. Laupäeval nägi Maksi Mitsubachist meile laagrisse appi saabunud Tõnu ning ütles: “Mees, sul püsib mõõk täitsa hästi käes!”. Asjaosaline ise aga muretses pidevalt, et mis peale laagrit saab – et endal lastekodus (kahjuks elab Maks seal) sellist riista pole, millega harjutada. Seepeale läks siinkirjutaja peas lambike põlema ning pühapäevasel lõpetamisel sai bokken (koos saya ja sageo’ga; tera peale lõigatud katakanas “Ma-ku-su” ehk Maks jaapanipäraselt) sobiva üleandmisrituaali saatel kogu rahva ees uue omaniku. Arvake ära, mis nägu mõni mees oli. 🙂

* Teise elamuse pakkus Maksile sarnase nimega noorhärra Matz – algklassipoiss, kel vasak käsi puudub, parema käe asemel on praktiliselt õla küljest algavad kaks sõrme ning parema jala asemel (õigemini küll otsas – jalg on poole lühem kui teine) protees. Kõige selle juures oli ta äärmiselt elurõõmus ja ärgas sell, kes mängis bocciat ja tegi kaasa kõik muudki asjad. Kõige tipuks oli see, kuidas Matz võitluskunstitrennis osales ning õppis enda terve vasaku jalaga yoko gerit lööma. Vinge vend – saaks ta mõne missioonitundega Tae Kwon Do või Tang Soo Do (vmm kunst, mis peamiselt jalgu kasutab) õpetaja juurde, oleks tulemus kindlasti vägev. Kui keegi teab kedagi soovitada, andke teada.

No ja palju muudki lõbusat toimus – näiteks laagripiltide joonistusvõistlus (kus siinkirjutaja joonistas lendaval vaibal “Kiaiiii!” saatel maa poole sööstva Reinu, kaks kamat käes; maa peal hõikavad inimesed “Rein, Rein, tule alla! Vaenlane on maale tulnud!” (vrdl. saarlaste “Tõll, Tõll, tõuse üles!”) ning samas kõrval särav päike kasutab üliehmunud näoga P.D.F.S.-i “I don’t want to fight you”-asendit) või uskumatult lahe miimikamäng, kus pidi kahele teisele võistkonnaliikmele kas mingit ametit või looma esitama (see, kuidas suhteliselt kogukas tädi Jelena roigasaia otsa ronis ja seal kakku mängis, oli üks laagri naelu).

Huvitaval kombel ületas sündmus veidi isegi meediakünnist – neljapäeval tegi Asso Ladva intervjuu Kuku Raadiosse ning reede hommikul oli ka Elmar küsimas. Vastamine käis tüüpilises Kaku stiilis – küsimusele, et kas toimuv on nagu märulifilmides, vastas siinkirjutaja: “Ei, kahjuks ei leidnud härrad Seagal ja van Damme aega meie laagrisse tulla. Aga arvan, et saame ka ise hakkama.”

Õhtune programm tuli ka kenasti välja – esimene õhtu pidas Rein ettekande võitluskunstide ajaloost ning enesekaitsepsühholoogiast, teisel õhtul käis külas Mella, kes andis eriti vanematele kõvasti mõtteainet, ning viimasel õhtul tuli appi Mart, kellega koos terve õhtu muusikat tegime (põhiliselt pehmemaid lugusid, aga ka paar rokki ja bluusi ning Valkoneni tuntud “Leib jahtub” -loole lisandus malevaversioon – “Mustal laual räpase kaltsu all juust / lapsed on justkui puust / ei saa sõna suust / juust haiseb oodates neid.”) .

Tiim, kes laagri läbi viis, oli fantastiliselt vahva ning järgmisel aastal jääb loodetavasti suuresti samaks. Kakk tänab oma häid kolleege:

* Rein: programmijuht ja võitluskunstiõpetaja

* Rita: personalijuht (otsis välja kõik sobivad inimesed)

* Helin: arst (oleks kõik tohtrid nii mõnusad!)

* Ädu-Krõõt: kokk (toitlustamine oli tõeliselt professionaalne)

* Auli ja Virge: suure töö ära teinud vabatahtlikud abistajad

* Tõnu: abitreener ja enamiku mängude kohtunik

* Mella ja Mart: õhtused külalised, kes andsid asjale palju juurde

Aitäh aga ka kõigile teistele (eraldi personaalne tänu läheb ühele kindlale inimesele, keda siin mainima ei hakkaks) – laagrivaim oli äärmiselt mõnus ning loodetavasti sai iga osaleja midagi enda jaoks juurde. Järgmisel aastal teeme loodetavasti jälle (igatahes küllatulnud toetajad Dharmast ja Eesti UNICEFist jäid väga rahule).

Ubuntu ekraanisagedus

Homme algab siis see kaua ettevalmistatud puuetega noorte laager. Sellest loodetavasti kirjutab lähipäevil.

Aga laagriga seoses oli vaja testida ära juba talvel soetatud BENQ dataprojektor (laagris on tarvis paar ettekannet pidada ning kavas on ka päeval tehtud pilte kohe õhtul slaidiprogrammina näidata). Tulemus: näitas pilti küll, aga tekst oli kole ja karvane. Häda oli madalas ekraanisageduses – ThinkPadi ekraanil on ka 60Hz täiesti ilus ega virvenda, projektorile aga jäi väheks. Haldamisvalikutes aga oli ainus pakutav reso 1024×768@60Hz.

Lahendus leidus nagu ikka [L] Ubuntu foorumis – vaikimisi installitud graafikadraiveri xserver-xorg-video-i810 asemele tuli panna xserver-xorg-video-intel. Piisas lihtsalt käsust apt-get install xserver-xorg-video-intel – väikese kobisemise järel asendati draiver kenasti ära. Nüüd tuli veel failis /etc/X11/xorg.conf kirjutada real Driver “i810” asemele “intel” ning välja logida või restartida. Tulemus: pakuti reso kuni 1280×800 (75Hz), muidu igati sobiva 1024×768 reso puhul tuli sageduseks lausa 85Hz. Ja projektor oli rahul ning näitas ilusat selget pilti.

APDEIT: kõrget reso saab konkreetse masina puhul siiski kasutada ainult projektoriga, tavaline läpakaekraan seda välja ei vea. Seega tuleb enne projektori kasutamise lõpetamist panna Arvuti->Eelistused->Ekraani eraldusvõime alt sagedus uuesti 58Hz peale, muidu ei lähe X-Windows enam käima (konkreetne raud ei vea rohkem välja).

Muusikaelamus: Meie laul

OK, lugu on juba pikka aega edetabelites. Aga see Trafficu ja Maarja laul (esmakordsel kuulamisel arvasin, et tegu on Kasearu Kristjaniga) on just nimelt kesksuvine lugu. Ja puhtavereline hitt. Igatahes kummitab see peas juba mitu nädalat – seda juhtub vaid väga heade lauludega.

Tundub, et selle loo esivanemateks võiksid olla kolm samuti Kaku lemmikute hulka kuuluvat lugu – Smilersi “Tantsin sinuga taevas” (rütmikäik), Savage Gardeni “Truly Madly Deeply” (harmoonia) ja Claptoni/Rock Hoteli “Wonderful Tonight/Kõik on nii kui peab” (üldine mõte; ka tekstis on viidatud sellele loole). Lisaks sedasorti armastuslaulu kohta väga ilus tekst – lõpptulemus on igal juhul tasemel.

Thumbs up. Kindlasti jäävad nii mitmedki inimesed mäletama selle suve romantilisi hetki ning seda just seda koos selle looga.

Iirlastega Saaremaal

Nagu juba mainitud, käis Kakk Saaremaal, juba traditsiooniks saanud budolaagris Niidi talus. Seekord oli külas sensei Kai Koskinen ning teemaks tema enda koostatud enesekaitsesüsteem P.D.F.S. (Practical Defensive Fighting System) ning Escrima. Rahvast oli kokku tulnud kõvasti ja keegi ei pidanud kahetsema.

Kui Kakk on kolmel korral Iirimaal käinud, siis on seal üks hästi lahe pere olnud pidevalt vastu võtmas ja igasugu huvitavaid asju korraldamas (Maire Brennani ja Eliza Gilkysoni kontserdid näiteks). Nüüd siis otsustasid Vincent ja Margaret siiakanti tulla (nüüdseks kah juba suureks kasvanud noorem generatsioon jäeti paraku koju). Payback time… Mõeldud-tehtud: võtame iirlased saarele kaasa, ajame sauna, anname õlut ja näitame kaklevaid inimesi. 🙂

Nagu külalised reedel sadamas maha said (teevad teised kohe pika turnee – alustasid Soomest ja lõpetavad Poolas), oli kohe minek Virtsu poole, Tallinnaga tutvumine jäi hilisemaks. Praamile jõudsime suure kimaga ja hirmnapilt, aga peale igatahes saime. Edasi juba viis tee Kuressaarde, kus trehvasime teiste laagrilistega, käisime lõunal ja ajasime juttu. Ja siis juba edasi Niidile.

Külalised tundsid end mõnusasti, kuna suur osa seltskonnast rääkis inglise keelt ja üldse oli (nagu laagrites tavaks) tegu hästi lahedate inimestega. Kuna ka Kai-sensei külalistega kampa lõi, ületasid nood Kaku igasugusi ootusi ning tegid enamiku trennidest täiel määral kaasa, lisaks veel osalemine ka muus laagrielus (ekskursioon Kuressaarde ja Viidumäele, laupäevaõhtune suitsusaun koos järgneva suitsulesta ja õllega jne). Vinge!

Trennid olid huvitavad ja harivad. Kai P.D.F.S. on eeskätt turvatöötajatele ja politseile mõeldud praktiline segu eri kunstidest (Escrima, Krav Maga, jujutsu, aikido) – esmatutvustus siinmail toimus juba eelmise aasta Käsmu laagris. Kahe huvitava peateemana käisid selles laagris läbi terariistad (sh üks Kai koostatud väga silmaringi avardav DVD, mille ka siinkirjutaja endale ostis) ja inimese käitumine stressiolukorras. Eriti tasemel oli viimases trennis toimunud “maastikumäng”, kus kõik osalejad ükshaaval kolme ülesandega kontrollpunkti läbisid (1. tülinorija pehmel maastikul, 2. maas lamav inimene ja põõsast väljakargav nugadega maniakk, 3. turisti ära ajav närviline maaomanik). Kusjuures selle läbis ka Vincent ning üldse mitte kõige halvemini. 🙂 Priidule aga tuleks frustreeritud maaomaniku rolli eest kui mitte Oscar, siis vähemalt Meie Mats anda… Tõsiselt õpetlik kogemus oli.

Ja veel üks tsitaat Kai-senseilt – ta rääkis, et Soomes toimub suur osa pussitamisi hommikupoole ööd, kui kainenevad tüübid tuiavad kuhugi “burksi” ostma ning sabas seistes läheb rüselemiseks ja keegi saab nuga. Seega ütleb sensei: “what a point – to get stabbed to death for a f*cking hamburger!”. Ehk “targem annab järele” üsna ekstreemses vormis… Sama asi tuli välja ka maastikumängus – eelmistel päevadel harjutatud karmide võtete asemel oli enamasti palju õigem lahendus rahulik lahkumine (muidugi paraku pole see alati võimalik).

Mõtteainet kogunes seega küllaga. Iirlased olid kogu üritusest hirmsat moodi sillas, ähvardasid järgmine aasta tagasi tulla ja veel õppida (mõne aasta eest arvas seesama Vincent, et Kakk on segane, kui igasugu madistamisega tegeleb). Kahju ainult, et ligi sadakond fotot ühe lolli näpuka tõttu vastu taevast lendasid. Ehk saab pilte kellegi teise käest.

Rannap Raplas

Ema läks õhtul Raplasse kontserdile ja kutsus kaasa. Tegelikult pidime Kiisuga millalgi nagunii kuulama minema, aga ega topelt ei kärise.

Rapla kirik on ilmselt Eesti uhkemaid ja paremini korras pühakodasid, meenutab veidi Püha Patricku katedraali Dublinis. Ja see suur hoone tuli inimesi puupüsti täis – hinnanguliselt oma tuhatkond kuulajat.

Kontsert oli vägev. Esimene pool Rannap üksi klaveril ja teine pool koos Superstaari-Taaviga. Esimene osa oli akadeemilisem, Beethoveni “Elisele” või Mozarti “Türgi marss” ei saanudki väga eripärase tõlgenduse osaliseks. Siiski, “Bohemian Rhapsody” oli juba tunduvalt enam isemoodi (heas mõttes). Juba loo ettevõtmine kui selline on üksjagu julge temp – ja Rannap mängis selle üksinda klaveril täitsa välja.

Teine pool ja Taavi – ning tunduv tempo- ja meeleoluvahetus. Noor rokkar pani ka Rannapi klaveri taga rokkima ja kargama. Repertuaar oli pooleks Ruja algaegade Viidingu tekstidel lugudest ja rahva seas ehk kuulsaima perioodi lauludest. Taavi vedas mõlemad uhkelt välja – kui Viidingu tekstidel lood olid tugeva Morrisoni lõhnaga, siis eriti põhiosa viimase loo “Leiutaja ja laiutaja” juures tundus tõsiselt, et Alender on tagasi saadetud. Arvestades asjaolu, et see sell on alles 18, võib päris kindel olla, et edaspidi kuuleme temast veel nii mõndagi. Ja Rannapi tuurikool kulub kindlasti talle marjaks ära.

Nii et Kakk julgeb soovitada kuulama minna.

Rapla kirik väljast (kahjuks läksid sees tehtud pildid nässu)

Rapla kirik väljast (sees tehtud pildid läksid kahjuks nässu)

Aa, teisest ooperist märkus ka siia järele – homsest pühapäevani on Kakk Saaremaal ja tegeleb Koskinen-sensei juhtimisel hirmsate asjadega. Seetõttu võib kommentaaride modereerimine neil päevil viibida. Vabandused juba ette.

Väike “ahaa” WordPressiga

Ehk mõni veel ei tea, panen igaks juhuks kirja…

Konkreetsel juhul oli WP 2.x visuaalredaktoris tarvis mõlema serva joondamist, mida aga nuppude seas polnud. Tuleb välja, et WP jätab vaikimisi pooled nupud näitamata, nende (sh ka kahepoolse joonduse) nägemiseks tuleb redaktoriaknas vajutada Shift-Alt-V (Firefoxis; IE puhul pidavat olema Alt-V).

Näe, jälle tibake targem nüüd. 🙂