Rubriigi ‘Muljed arhiiv

Sügisene rattaring

24.10.2020

Rattahooaeg hakkab pikkamööda läbi saama, aga täna kannatas veel minna. Sooja oli 7 kraadi, aga õnneks olid sobivad riided olemas.

Esmalt Männikule, siis Sakku ja sealt Laagrisse ehk tavapärane ring. Siis Maksimarketi juures tee alt läbi, Laagrisse ja seekord Vanamõisa kaudu uut rattateed mööda Sauele. Raudtee ääres oli traataed (täiesti mõistlik), mis aga oli olulises ulatuses ära lõhutud – ei tea, kust muidu nii normaalsesse piirkonda sellised tainad tulevad… Sauelt läksin enda vana rattaringi pidi Hüüru (ka seal oli rattateid juurde tekkinud, ehkki vahepeal tuli ka sõiduteel lasta), Hüürust Harku mõisa juurde ja sealt Harku metsa. Mets oli – Puhhi raamatu kaarti tsiteerides – “täidsa soo ja kole” ning sinna vist ei tasu enam enne kevadet rattaga minna.  Viimaks metsa teises otsas Hiiu rattateele ja koju.

Ilm oli jahe, aga õnneks tuli vahepeal isegi päike täitsa välja ja linnatagustel suurtel lagendikel oli pea tuulevaikus.  Kokku tuli 2,5 tundi ja 46 km.

Filmielamus: A Star is Born

23.10.2020

Oli aega nüüd ka see film kordusest ära vaadata. Tegelikult on see kahetine elamus. Lugu kui selline väga ei meeldinud.  Näitlejad ja muusika seevastu olid viimase peal.

Lady Gaga lavapersoon käib mulle sügavalt vastukarva, suur osa selle persooni muusikast ka. Lisaks lavapersoonile käivad vastu ka mitmed tema lavavälised seisukohad ja arusaamad. Aga pagan, see tüdruk on andekas – seda on nähtud juba varem neis videodes, kus ta laulab iseendana, üksi klaveri saatel. Ja nüüd on nähtud, et ta on lisaks ka väga hea näitleja. Kusjuures tema tegelaskuju muutub filmi jooksul päris palju, aga jääb usutavaks.

“Shallow” on küll juba natuke ära leierdatud, aga see on endiselt superlugu. Ja seal filmis on häid asju veel. Bradley Cooper tegi ka hea esituse ja õppis (kuuldavasti aastaga) täitsa ägedalt kitarri mängima, Sam Elliott on häid osi ennegi teinud – aga see film on ikkagi Gaga soolo.

Pensionisamba

20.10.2020

Täna sai siis kuulda, et pensionireform läheb käima. Nüüd peab hakkama mõtlema, mida edasi teha.

Mõistlikke variante on ilmselt kaks – kas jätkata vanaviisi või hakata ise investeerima. Esimene on lihtsam, aga teise puhul on raha enam-vähem enda kontrolli all (ka juhuks, kui mõni tulevane kiiksuga valitsus otsustab asja uuesti ringi mängida). Investeerimiskogemus on olemas ning elu näitab, et tulemused on seni üsna viisakad olnud.

Praegu on nii II kui III sammas mõlemad LHV indeksfondides ning seal on üksjagu dubleerimist (mõlemad istuvad üsna samades aktsiafondides – III samba jätan sinna paika, see on üsna ilusti toiminud). Teisalt on ise paigutades mõistlik lükata II samba summa uuesti kodubörsi dividendiaktsiatesse (aga hiljem ilmselt osa ka võlakirjadesse – senise investeerimiskontoga olen võlakirjaemissioonidest viimaks alati kõrvale hoidnud ja jäänud puhtalt aktsiate peale) panna ning siis tekib dubleerimine põhilise investeerimiskontoga.

Senise süsteemi suurim jama oli ilmselt sundleping kindlustusseltsiga. Nüüd seda enam ei ole ja seda varianti ka kindlasti ei valiks, ent pensiea saabudes peab kaaluma valikut maksuvaba tähtajalise fondipensioni ja 10% tulumaksuga väljavõtmise vahel – tegelikult pole see valik päris niisama lihtne, kuna võrdlus käib 10% kohe maksmise ja fondipensioni inflatsioonikulu vahel (kui õnnestub eluga pikemalt välja venitada, võib see täitsa arvestatavaks minna; lisaks ei pruugi lõppsumma üldse nii suur olla, et tasub hakata fondipensioniga jahmerdama).  Viimaks pole päris selge, kuidas seda fondipensioni iseendale makstakse (kui ise investeeringuid juhiti).

Eks näis. Kõige kindlam on aga igal juhul püüda põhiinvesteeringutega nii kaugele jõuda, et riigipension ei puhu enam üldse pilli. 🙂

APDEIT 21.10: Pärast väikest kalkuleerimist (excel, excel, excel – tegelikult aga LibreOffice Calc) kaldun sinnapoole, et minu puhul on mõistlik variant investeerida ise. Tõenäoliselt üritan raha kodumaale jätta ja LHV ei peaks ka pahandama – ilmselt jätkan nende juures, lihtsalt teises vormis. Kui kunagi 12+ aasta pärast pensile jõuab, siis maksan selle 10% ära (korraga välja; kõigi eelduste kohaselt jään ikkagi plussi) ja toimetan rahaga taas ise edasi.  NB! See mudel ei ole kindlasti kõigile sobiv.

Hirmus asi

12.10.2020

Ei, juttu ei tule Kuldsest Triost (“Nurgas seisid saapad ja see hirmus asi ka”). Tuli hoopiski mõte, et näis, millal tänapäevased suursallijatest võuklased J.R.R. Tolkieni ära keelavad.

Ega see lihtne ei saa olema. Lisaks suurepärasele kirjanikule on see vana ju terve (arvuti)mängudežanri – RPG-de ehk (enamasti fantaasiamaailmadega) rollimängude – sisuline alustala. Aga see tema maailm on võuklastele ilmselt ikka täiega vastuvõetamatu.

Hakkame peale sellest, et eksisteerib keegi Eru (alias Ilúvatar), kes on kogu asja käima tõmmanud ja juhib seda ka edaspidi (tegelikult koos terve seltskonnaga, kelle ta aga samuti esmalt lõi). Tõsi, asi olla toimunud Kalevala stiilis, kokkulaulmise teel, aga kogu kupatus on mõnedele ilmselt ikka häirivalt religioosne.

Ilmselt eelmisest tulenevalt on selles maailmas hea ja kuri. Tegelased pole kummagi külge naelutatud (selles mõttes on rollimängude alignment samm Tolkienist eemale – vt näiteks Túrin Turambari või Maeglini), kuid on olemas õige ja vale ning ka valikuvabadus neist kumbagi valida. Ning erinevalt võukluse arusaamast ei saanud haldjate keskel kasvanud Aragornist haldjat, orja ja lindpriina kasvanud Tuor võeti viimaks Valinoris haldjate sekka ning sisuliselt jumalikust keskkonnast pärit Saruman lõpetas üsna kurval viisil.

Siis on olemas – Eru hoidku – nii koledad asjad nagu rassid. Tõsi, seda terminit kasutab Tolkien ise vähe ja jäik rassijaotus on pigem hilisem RPG-de teema. Aga on Esimesed ja Teised ning hiljem veel muudki. Erinevatest värvidest ärme parem üldse räägi.

Naised on naised ja mehed on mehed – alates Valinorist ja lõpetades Kääbiklaga. Soolist võrdõiguslikkust on Tolkienil tegelikult (eriti oma ajastu kohta) märkimisväärselt palju – ilmselt kõige eredam näide on Galadriel. Ja on olemas ka Éowyn, kes Angmari kurja kunni – kes oli kindel, et ükski mees teda ei tapa – mättasse lõi. Aga paraku on selles maailmas sugu selgelt binaarne ning neid, khm, teistmoodi tegelasi seal kah ei ole. Ei kõlba kuhugi, ütlevad võugid.

Aga vähemalt on Tolkien mõõdukalt roheline. Haldjad viljelesid (võlusõrmuste abil) üpriski keskkonnasäästlikku eluviisi, kääbikud kasvatasid suuri kõrvitsaid ning Saruman sai Raudlinna äraläbustamise eest entidelt vitsa. Ainult va päkapikud ajasid röövkapitalismi – ent nad äratasid Morias sellega balrogi üles ja said Mäealusel endale Smaugi kraesse. Gretale võiks see täitsa peale minna.

Tegelikult ma muidugi loodan, et võuklased jäävad viimaks ikkagi marginaalideks ja Keskmaa lugusid saab rahus edasi lugeda.

Öökapihäkk

08.10.2020

Et oleks äratuskellana toimivat moblat kuhugi panna, sai tellitud endale öökapp. Täna toodi kenasti kast ukse ette – kokkupanemist ei hakanud tellima, mõtlesin ise natuke maker‘i elu proovida.

Mõni aeg hiljem oli kapp ilusti koos. Protsessi käigus tekkis kaks vastandlikku mõtet:
* kodanikule, kes mõtles välja kruvikeerajana kasutatava akutrelli, tuleks kõvasti välja teha. Käsitsi oleks selle hunniku kruvide keeramine ikka päris tüütuks läinud.
* kodanikule, kes joonistas kapi kokkupanemise skeemi (eriti just sahtlisiinide installimise koha pealt), tuleks sellesama kapiga pähe lüüa. Igatahes näib, et mööblimonteerijale on “RTFM!” absoluutselt viimane asi, mida talle öelda tasub. Kui IT-inimesed samamoodi manuaale kirjutaksid… jne. (Kahjuks mõned kirjutavad ka.)

Muud vajalikud asjad olid kodus olemas, aga üllataval kombel oli tavaline haamer jalga lasknud. Aga hei, milleks on inimesel köögis lihahaamer…?

Öökapp
Lõpptulemus

Rattahommik

08.10.2020

Veel korra Queeni tsiteerides: I want to ride my bicycle, I want to ride my bike… 🙂

Sinisel Krantsil ehk Kaku kondimootoriga kaherattalisel kippus viimaste pikkade sõitudega (tüüpringid on kasvanud 40 km kanti) parem pedaal logisema ja viimati ähvardas juba ära kukkuda. Tagapidur ei kippunud ka enam hästi võtma, seega tuli rattatohtrite poole pöörduda.

Küsisin Veloplussi veebist, kas saab ka ootetööna jutule. Öeldi, et hommikuti täitsa saab, seega täna sai sadulasse ronitud ja kohale vändatud (e-õppejõu ameti plusspool on suurem kontroll enda  aja üle). Õnneks asuvad nad hea koha peal – Hiiult saab minna mööda väikesi tänavaid, Männikult mööda raudtee serva ja läbi Järve metsa, vaid viimane peatusevahe Delta Plaza juurest tuleb kõnniteel uhada.

Töö tehti kiiresti ja korralikult – pandi uued kõvemad pedaalid ja taha paremad piduriklotsid. Veloplussi sellidele tuleb kompliment teha – sealt on alati asjalikke juppe ja ka nõu saadud.

Tagasi sõitsin väikese ringiga – esmalt Järve metsast uut rattateed pidi Valdeku ristini ning Männikult Kraavi tänava kaudu läbi raba. Nii et sai ratta korda ja  trenni ka tehtud. 🙂

Kuulame edasi

05.10.2020

Nädal hiljem sai, nagu juba öeldud, tööde lugemise kõrvalt Queeni edasi kuulatud – alates 1982. aasta Hot Space‘ist, mis on (otse öeldes) selle bändi kohta ikka paras jura. Äkki oligi filmis see osa, mis rääkis Paul Prenteri halvast mõjust Freddie’le ja kogu  bändile, tõsi – igatahes domineerib sel plaadil ilma igasuguse virtuoossuseta masinlik geidisko. Rokilikumates lugudes nagu Put Out the Fire ja Calling All Girls on queenilik kõla alles, aga sära puudub pea täiesti. Ainus suurem hitt on viimane, Under Pressure (sellegi hilisemad versioonid olid albumi algversioonist paremad) –  ent ise peaksin parimateks hoopis John Lennonile pühendatud lugu Life Is Real (huvitaval kombel käib sealt läbi motiiv varasemast Save Me‘st ning ka järgmisel albumil olevast tuntumast loost It’s a Hard Life) ja ballaadi Las Palabras de Amor.

Õnneks sai bänd puussepanekust aru ja järgmine album, 1984. aasta The Works, tuli vanale rajale suuresti tagasi (Radio Ga Ga on loona paras kompott, aga vähemalt õnnestunud – kuid seal on ka Tear It Up, It’s a Hard Life, I Want to Break Free ja eriti Hammer to Fall). Sealt edasi tuli kaks aastat hiljem juba üks pikaajalisi lemmikuid A Kind of Magic terve rea heade lugudega (algne Highlander oli filmina ka päris hea, järjed läksid jamaks). Ka kahel viimasel “päris Queeni” albumil on häid asju üksjagu (Made in Heaven on paratamatult juba retrospektiiv), lemmikuteks ilmselt jäävad eelviimaselt albumilt  I Want It All (tõsi, efektsem – ja ka tuntum – on singliversioon) ja viimaselt Show Must Go On.

Sel korral jõudsin niisiis kuulamisega välja juba 2005. aasta Queen + Paul Rodgersi albumi Return of the Champions juurde. Aga selline musamaraton läbi ajaloo on päris sobiv e-kursuse tööde lugemise kõrvale. Seega võiks edasi võtta Clannadi, Oldfieldi, Runrigi, Def Leppardi, Scorpionsi, Hearti, Springsteeni… Või ühest servast ABBA ja teisest Manowari. 🙂

Queen: filmiga ja filmita

28.09.2020

Eile õhtul tuli telekast “Bohemian Rhapsody”. Oli juba veidi aega tagasi nähtud, aga kirjutanud sellest veel pole.

Alguses ei tahtnudki seda vaatama minna – oli juba kuulda, et lugu on ajaloost korralikult mööda pandud. Lisaks oli arvata, et Hollywood keerab Mercury mõningatele, khm, omapäradele omalt poolt kõvasti vinti peale.

Kui aga ära sai nähtud, tundus, et sellega oleks võinud märksa hullemini minna:
* lugu on ajaloo osas üksjagu “puder ja kapsad”, aga Lugu suure tähega – Queen kui nähtus ja Freddie kui isiksus – on üllatavalt pihta.
* omapärad olid muidugi sees (fakte ei saa eirata), aga üllatavalt kombel oli loos selgelt esiplaanil hoopiski Freddie Love of My Life ehk Mary Austin.
* terve rida väga häid osatäitmisi – alates Rami Maleki Freddie’st ja lõpetades episoodiliste tegelastega. Lisaks suutsid Queeni poiste osatäitjad niivõrd virtuoosse bändi edukalt välja mängida, ka muusika osas (muidugi teatud abijõude kasutades).
* filmis ruulisid muusika (loomulikult) ja… kassid. 🙂

Kaks parimat stseeni (üks liigutav ja teine “keel põses” ärapanemine):
* Noor ja tõenäoliselt peagi surev narkomaan näeb AIDSi-kliinikus Freddiet (kes on ilmselt alles enda diagnoosi teada saanud) ja hüüab vaikselt järele Freddie’ kuulsa “Eeeh-op!”. Ning Freddie vastab talle.
* Mary tuleb Freddie ja Queeni poiste juurde koos enda uue peikaga, Freddie pärib pärast teistelt, mida nad kutist arvavad. Brian püüab viisakalt head nägu teha ja ütleb: “Tore poiss ju”. Freddie turtsatab seepeale põlglikult: “Ta on vist gei.”…

Ülihea see film ehk ei olnud. Väga hea aga küll.

Täna lugesin päev otsa ITSPEA töid ja kuulasin taustaks Spotify’st Queeni. Queen I ja II, Sheer Heart Attack, A Night at the Opera (lemmik “vana aja Queeni” loomingust), A Day at the RacesNews of the WorldJazzThe Game (Live Killersi jätsin vahele, kuna see on lihtsalt kontsertkogumik), Flash Gordon. Avastasin enda jaoks uuesti paar lugu, mida harilikult kogumikele pole pandud. Näiteks Freddie lühike, aga liigutav Dear Friends S.H.A. plaadilt. Astrofüüsikust kitarrivirtuoos Briani kosmosekantri ’39.  Long Away, mis meenutab hämmastaval määral hoopis Runrigi (kui jätta välja ehtbrianilik soolo ja lõpupoole kõlav klassikaline Queeni taustavokaal). Hümnilik, osaliselt jaapanikeelne Teo Toriatte. Ja muidugi ühtaegu naljakas, mürgine ja lajatav Death on Two Legs. Selle bändi profiil oli ikka täiesti uskumatult lai.

(Jah – ITSPEA tööde lugemise ajal jõudis üheksa albumit läbi kuulata, neid on seal kursusel praegu ca 140 nägu. Järgmisel nädalal rändan Hot Space‘ist edasi.)

Üks tsitaat

24.09.2020

“… I know all about that. In the late Twenties, when I was a sophomore at USC, I was a socialist myself – but not when I left. The average college kid idealistically wishes everybody could have ice cream and cake for every meal. But as he gets older and gives more thought to his and his fellow man’s responsibilities, he finds that it can’t work out that way – that some people just won’t carry their load …

I believe in welfare – a welfare work program. I don’t think a fella should be able to sit on his backside and receive welfare. I’d like to know why well-educated idiots keep apologizing for lazy and complaining people who think the world owes them a living. I’d like to know why they make excuses for cowards who spit in the faces of the police and then run behind the judicial sob sisters. I can’t understand these people who carry placards to save the life of some criminal, yet have no thought for the innocent victim.”

Mõjub hirmus tänapäevaselt? Tegelikult on see pärit 1997. aastal ilmunud Randy Robertsi ja James Stuart Olseni raamatust John Wayne: American.

Leppardite õppetund

19.09.2020

Jälle üks lugu, mis on pikemat aega peas kinni: Def Leppardi “I Wanna Touch U” (lõbusulakas eestindus oleks “Tahan sind näppida”…). Pärit 1992. aasta Adrenalize-plaadilt ja üks viimaseid lugusid, milles osales nende üliandekas, kuid karmi viinaveaga kitarrist Steve Clark. Algseks autoriks on aga hoopis trummar Rick Allen.

Esmane mulje võib olla, et see on kerge, kvintakorde täis kolmeduurikas. Ent ainus kergepoolne asi on laulutekst (pealkirjast palju kaugemale ei lähegi). DL on läbi aegade olnud kahe võrdselt  väga hea kitarristiga bänd ja see lugu on tegelikult paras tulevärk – Tuubist leiab tõestuseks ühe tundmatu kitarriässa demo (kõva esitus, ehkki ta sulatab kokku kahe kitarristi partiid ning lisab lõppu natuke ennast ka). Ehk õnnestub kunagi ära õppida – esialgu on küll müstika, kuidas leppardid suudavad sedalaadi asju mängida, samal ajal tuulispasa kombel mööda lava ringi lennates…