Rubriigi ‘Muljed arhiiv

Muusikaelamus: Miljoonasade 30 aastat hiljem Tallinnas

07.10.2018

Nagu juba Toto juures mainitud sai, on selles vanuses bändid kas väga head või väga halvad. Kui tuli uudis, et üks kunagine lemmik soome bändide seas (olgem ausad, suur osa tollasest suomirokki’st oli üsna haige sonimine – aga oli mitmeid häid erandeid) jälle Tallinna tuleb, oli arvamist taas mitutpidi. Selge nostalgialaks ju, aga mis häält nad teevad? Seda enam, et Rock Cafe viimane elamus oli Europe. Aga noh, tsekkame.

Algus venis. Uksest sisselaskmine (algusaeg oli pandud nii ümmarguselt, et ei saanud aru, kas see tähendab sisselaskmise või kontserdi algust) ja hiljem ka eeskava. Alguses oli ette nähtud 30 aasta taguse kontserdi näitamine, aga keegi kasutas arvutis Windowsi ja võis arvata, mida see ühel hetkel tegi… Teine katse siiski õnnestus. Siis meenutas Urmas Vadi üsna lahedal moel kogemata trehvamist solist Heikki Saloga. Ja siis hakkas asi peale.

Esimene sett algas üsna rahulikult, aga suht algusest oli selge, et need sellid tagasi Tallinna jooma ja mütsiga lööma küll ei tulnud. Väga hea heli, ühtlaselt tasemel bänd ja mis peamine, 60-aastane Heikki Salo ei suutnud kogu kontserdi vältel vist ühtegi möödaläinud nooti tekitada. Paralleelidena meenutas Salo hääle poolest eriti alguses äravahetamiseni Jaagup Kreemi (kes oli ise kontserdil ka kohal) ning laulva jutustaja stiililt Lauri Saatpalu, teine huvitav sarnasus oli kitarrist Matti Nurro ja Bryan Adamsi kitarrimängija Keith Scotti vahel (välimus, mängustiil ja ka sarnane Fender Strat).

Aga häid lugusid tuli palju. Gagarini-lugu oli põhiosas tagant kolmas, lõpetas “Marraskuu”. Endale aga meeldisid ehk enim “Sähköinen Rouva Maa” (siin tekkis võrdlusmoment eestimaise Fixiga), “Rokkarin luu” (siin tuli Nurro kitarripartii juures meelde “Under the Bridge” ja veel mõned kuulsad lood) tagant teine lugu, kergelt kummituslik “Olkinainen” ja teine lisalugu “Kuu”. Ent igal juhul oli tegu äärmiselt hea live-esinejaga, kellelt siinsed muusikud võiks üksjagu õppust võtta.

Õnneks oli taipu teise seti keskel lava ette minna. Seal elas publik ikka tõsiselt kaasa ja seda heas mõttes. Enamik olid soomlased, eestlastest olid peamiselt esindatud nostalgiapõlvkonna inimesed. Viimasest on kahju, kuna kokkuvõttes oli tegu ühe parema siinkirjutaja nähtud saalikontserdiga. Ja ehkki paar kännissä kutti tuias ka ringi, oli seltskond üldiselt väga viisakas – muusika oli lihtsalt piisavalt hea, et tinapanemine tahaplaanile jääks.

Hakkab koju tulema?

03.10.2018

Pole siin vahepeal tükk aega kirjutanud – osalt kiire aja tõttu (Sotsiaalmanipulatsiooni kursus läks käima ja TTÜ – vabandust, TalTechi – üleülikooliline DigiTarkus tuleb paari nädala pärast), osalt aga ka seepärast, et mõnestki asjast tasub praeguse ühiskondliku fooni tõttu (Hando Runneli geniaalse väljendi järgi rumalate inimeste esiletükkimise aeg) mitte avalikult kirjutada.

Aeg-ajalt siiski annab lootust. Kasvõi praegune Õpetajate Lehe artikkel Peep Leppikult. Täiendaks veel, et lisaks kuritegevusele võis ette näha ka rumalate, ülitundlike, paduideoloogiliste ja pretensioonikate “helbekeste” tulekut (tegelikult on imeväärne pigem see, kui paljud noored inimesed on kõigest sellest hoolimata ikkagi asisteks kasvanud!) – pedagoogiline arulagedus koolides on väldanud juba mõnda aega (ja hilisemal ajal täienenud veel terve rea ideoloogilste debiilsustega). Kui aga nüüd hakkab aru pähe tagasi tulema, ei ole veel kõik kadunud.

Poolpehme süsteemiuuendus

31.07.2018

Jällegi selgus, et lauaarvutisse Microsofti omaaegse tasuta Windowsi kampaaniaga saadud Windows 10-t ei ole üle poole aasta käivitanud. Midagi pole teha – no ei vaja seda süsteemi.

Aga et Kaku suvetöö ehk TTÜ digitarkuse kursuse arendamise raames (kunagi kirjutab sellest lähemalt) oli vaja natuke ka Windowsi haldamisest rääkida, otsustasin “aknad” käima lasta.

Muidugi oli vaja kõvasti uuendusi tirida, kuid kasutaja ajaga säästlikku ümberkäimist pole MS siiani ära õppinud. Tõsi, natuke olid vähemaks jäänud edenemisnäidiku haiged hüpped (17 järel tuleb 93 jne), aga ajaarvestust võiksid nad küll tänastelt Linuxitelt õppida.  Nagu ka seda, et uuendamise käigus tehtud kolm  restarti (Linuxid saavad ka pikemaaegse uuendamataoleku tingimustes reeglina hakkama ühega) ei peaks käima ilma kasutajat eelnevalt hoiatamata.

Lõpetaks positiivselt – seekordne uuendus ei lasknudki kettal alglaadurit õhku nagu mitmed varasemad. Ent siiski: peale kursusematerjali valmimist jääb W10 ilmselt taas sama kauaks seisma. Ei ole tarvis.

APDEIT: Tegin W10 all kursuse jaoks paar ekraanitõmmist ja tahtsin tagasi Linuxisse minna. “Ära lülita välja, uuendan” keerles ekraani peal täpselt 20 minutit – taas ilma ette hoiatamata ning edenemisnäidikuta.  Igatahes oli pärast seda igati hea meel tagasi “koju” minna.

Muusikaelamus: A-ha, “Electric Summer”

20.07.2018

Viimane kolmest selle aasta suuremast kontserdist, kuhu sai varakult pilet võetud – ja ainus vabas õhus toimunu. Ette rutates olgu öeldud, et kõik kolm (Toto, Adams, A-ha) olid tipptasemel ja lemmikut ei oskagi välja tuua.

A-ha läks küll 2010. aastal laiali, kuid tuli viis aastat hiljem taas kokku ja veebist nähtud videod ei andnud küll kahtpidi mõistmist – hääled on endiselt vormis ning tehnoloogilisema saundiga bändile mõjub ka helitehnika areng soodsalt.

Kontsert oli “viis pluss”, erinevalt kahest eelmisest tulid ära ka kõik vähegi meenunud hitid (eriti muidugi kaks lemmikut: “Crying in the Rain” ja eelkõige “Stay on These Roads”, mis on “uue aja” A-ha esituses tugevalt parem kui 1988. aasta originaal). Ja Morten Harketil on üks popimaailma parimaid hääli ka ligi 60-selt.

Ainus pisike kriitikajupp: kolm noort daami olid pandud topeltrolli keelpillitrio (viiul, vioola, tšello) ja taustalauljatena. Pillipool oli ilus, laulupool jäi nõrgaks (eriti tuli see välja “Crying in the Rain” mitmehäälses osas).

Soojendusesineja valik läks vist ka natuke mööda – Lenna on hea laulja, aga neist kümnestkonnast laulust jäid meelde vaid juba tuntud lood (“Mina jään”, “Supernoova”, “Rapuntsel”) – ülejäänu oli igav ja ühetaoline “tapeet” (ei häirinud, aga kuulama ka ei kutsunud).  Ning kahjuks oli väga suur klassivahe põhibändiga nii taustapundi mängus kui eriti helikvaliteedis – A-ha puhul olid need lihtsalt nii head, et eestlased mõjusid taidluskollektiivina. 🙁

Aga muus osas oli vägev elamus. Isegi rahvas ärkas kontserdi lõpuks üles. 😀

Lameleivategu

17.07.2018

Mõne aja eest andis üks hea inimene paar pakki musta küüslauku. Päris põnev asi on. Sai siis ka veebist uuritud ja see retsept andis idee ise proovida – aga mitte küüslauguvärki, vaid lameleiba. Gluteenivabalt muidugi.

Katsetus:
* 250g kott Schäri gluteenivaba Mixi
* teelusikatäis soodat
* poolteist teelusikat peent himaalaja soola
* sorts (pool klaasi?) oliiviõli
* natuke suurem sorts (ligi klaas?) piima
* üks muna (sideaineks, gluteenivaba jahu seguneb halvemini)

Sool ja sooda kausis segamini, jahu sinna otsa, õli, muna ja piim ka. Algul segada, siis sõtkuda – paras tegemine, aga viimaks hakkab taignapall kokku. Pool tundi lasin seista, siis läks ahjuplaadile. Ahi 225 kraadi peale, 5 minutit eelsoojendust, 20 minutit küpsetust.

Tulemus – täitsa asjalik närimine, midagi lavaši ja näkileiva vahepealset. Võimalik, et teinekord võib natuke lühemalt küpsetada – aga esimese korra kohta täitsa asjalik. Järgmine kord võib ka mõnd kuivpärmiga varianti proovida.

Veider puuk

12.07.2018

Installisin eile ühele HP läpakale esmakordselt uut Linux Mint 19-t. Muidu oli paigaldus üsna tavapärane, aga lõpus tekkis tõrge – alglaaduri paigaldamine ebaõnnestus ja seega kogu kupatus tööle ei hakanud.

Otsisin ja katsetasin mitmeid asju, ikka sama häda. Viimaks leidus lahendus siit – paigaldus tuli teha offlainis ehk võtta võrk tagant ära. Probleem kadus…

Ehk aitab mõnda, kes sama veidruse otsa satub.

LineageOS 15

10.07.2018

LineageOS on olnud Kaku Samsungi moblas Androidi asemel juba mitu head aastat. Uuendamine on toimunud iganädalaselt – tuli laadida alla ca 320MB pakk (suure mahu tõttu tasub seda mõnes WiFi-levialas toimetada), restartida, teha paar klõpsu ja restartida uuesti.

Lineage sai Android 8.1 analoogi versioon 15 valmis juba mõne aja eest, aga alles täna saabus teade, et ka Galaxy 5 jaoks on see saadaval. Suure uuendusena see aga automaatselt peale ei tulnud.

Seega tuli võtta ette see õpetus ja natuke näppida (paigaldasin recovery kaudu mälukaardilt). Esialgu aga otsustas seade virisema hakata – ei saanud aru, et peale soovib minna tõepoolest õige versioon tarkvarast. Viimaks aitas üks teine õpetus (selle sinisega märgitud ploki viskasin sealt failist lihtsalt välja).

Muus osas läks aga kõik libedalt. Telefon näeb nüüd natuke uhkem välja. 🙂

Tasemenäide

05.07.2018

Quod erat demonstrandum. Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor ja ajakirjandusõppejõud ei tea, mispärast Vikipeediale ülikoolides ei viidata – asi ei ole “väheusaldusväärsuses”, vaid selles, et Vikipeedia on olemuslikult teisene allikas (põhipostulaat on no original research), viidata tuleb algallikatele. Täpselt samamoodi ei viidata teadustöödes Brockhausile või Britannicale – kas need pole samuti usaldusväärsed?

Sedalaadi jama aeti Vikipeedia algpäevil sajandi alguses – oli loota, et ehk on tänaseks juba kohale jõudnud. Aga nn rahvusülikooli ajakirjanduse erialale ilmselt ei ole, sarnaselt mitmetest muudestki probleemidest arusaamisega.

Seega samal tasemel arutleda tahtes võiks autori väite ka ümber pöörata – kui Vikipeedia säilimiseks on tarvis praeguse (peavoolu)ajakirjanduse kadumist, siis mingu nii. Tasemevahet pole juba pikka aega.

Ostsin kommi

03.07.2018

… ja leidsin sellise paki.

Shit Happens -kummikommid

Vahva värk, seda sobiks ideaalselt müüa Riigikogu puhvetis.

Saadikutsirkus

30.06.2018

Näib, et Eesti peavoolumeedia leidis järjekordse “Watch out for that tree!”-momendi. Pea kõigist kanalitest tuleb info, et USA suursaadik astus tagasi, “kuna ei toetanud presidendi seisukohti”.

Lihtsuse mõttes viitan Wikipediale (leiaks ka otseviiteid) – USA suursaadikud määrab istuv president. Postimehe 2015. aasta lehest leiame info, et praegu lahkuva suursaadiku määras ametisse eelmine president. Seega näib, et lähenevast korralisest tagasikutsumisest aimu saades leiti lihtsalt võimalus enda vastumeelsus presidendi suhtes suure kella külge panna.  Kurb on aga see, et sama laulu laulab siinmail üks teine endine suursaadik.