Rubriigi ‘Muljed arhiiv

Põnev lektüür

18.10.2019

“Kliimamässu” juured hakkavad vaikselt vist välja kooruma…

Arbuus on arbuus on arbuus.
Tainas on tainas on tainas.

Tagasivaade

15.10.2019

Lugesin ajaviiteks uuesti üle “EIK” sildi postitused ehk kogu enda kajastatud IT Kolledži ajaloo – ajates 5. aastapäevast 2005. aasta mais ja lõpetades ametliku annekteerimisega 2017. aasta juulis. Blogimine on selles mõttes vahva, et lisaks enda nostalgialaksule võib see materjal ehk ka mõnda tulevast ajaloohuvilist/kroonikut aidata.

Hea lugemine

15.10.2019

Postimehest – mitte artikkel ise (mis on audiokujul ega vääri kuulamist), aga mitmed asjalikud kommentaarid seal sabas.

Kui mõne aja eest tõmbasin siin paralleeli 1986. aastaga, siis viimastel nädalatel näib, et vaikselt hakkab juba 1987 kätte jõudma ehk rahval hakkab umbsest lollusest pikkamööda villand saama (üks tänane näide veel – eriti hea leid on “süvalollus”). Kaugel see 1988-gi siis enam.

ERRor

13.10.2019

Näib, et eksitava nimega “Rahvusringhääling” varustatud meediaüksus istub oma mugavas ämbris edasi. Üle päris mitme päeva sai jälle AK uudised lahti tehtud – ja muidugi tuli sealt otsekohe taas kord tõsise näoga esitatud tekst sellest, kuidas enamik poolakaid valesti hääletab. Kui Eesti valimiste ajal kükitaks mõni idapoolne mikriga mõne partei peakorteri ees ja kohalikke mõnitaks, siis vist ei jõuaks kisa ära kuulata.  Tõejärgsus ruulib.

APDEIT: Tasakaaluks üllatas seekord Postimees. Nii julget arvamust polegi sealkandis jupp aega näinud – loodetavasti ei pea kirjutaja julguse eest liiga kallist hinda maksma.

Rahupreemiast

11.10.2019

Just tuli uudis, et selleaastase Nobeli rahupreemia pälvis Etioopa peaminister Abiy Ahmed.

Paraku sel aastal oli preemia saajast olulisem hoopis see, kes seda ei saanud. Oleks Nobeli komitee järginud kihlveokontorite ennustusi ja määranud selle ühele kummalisele tegelasele Rootsist, ei oleks ilmselt väga paljud suutnud seda auhinda enam tõsiselt võtta. Rahupreemia andmine ühiskonna lõhestamise ja rumaluste külvamise eest oleks olnud ikka Orwelli väärt saavutus (seda isegi siis, kui need lõhestamised ja rumalused on tegelikult kellegi teise poolt ette söödetud). Üldse ei välistaks ka varianti, et mõni tõsine nobelist oleks selja sirgu ajanud ja preemia ametlikult tagasi andnud.

Õnneks läks teisiti ning üks paljudest asistest kandidaatidest sai ka pärjatud.

Uus termin

10.10.2019

Käisin lõunal endise kolleegiga, kes nüüd majandab ülikooli peal tehnoloogiahankeid. Jutuajamise käigus tekkis uue sõna idee. Seega:

  • huiak (n.; < eesti “hoiak”, soome huijata/huijaus: “petta/pettus”, vene… misiganes) – enamasti bürokraatlikes ringkondades esinev suhtumise liik. Huiakut iseloomustab esmalt sügav ükskõiksus kaasinimeste vajaduste suhtes, hiljem (kui ignoreerimine ei ole enam  võimalik) aga hakatakse enda naha päästmiseks keerutama ja vassima.

Konkreetne näide huiakust oli seotud ühte kohta ratastooli-kaldtee ehitamisega (taas kord) – algul üritati seda igati vältida, hiljem aga ehitati “täpselt normi järgi” selline, mida reaalselt kasutada ei ole võimalik.

Millal võib rääkida?

08.10.2019

Postimehes küsib üks noor inimene, millal temavanused rääkida võivad.

Huvitav küsimus. Siinkirjutaja arvab, et samamoodi kui vanem inimene – siis, kui midagi asjalikku öelda on. Vanus ei puhu üldse pilli.

Paraku on asjal ka teine külg: mingit erilist vahet ei ole ka vanal ja noorel lollil. Ja kõikvõimalikke rumalusi on viimaste kuude kliimahüsteeria ülespuhumise käigus rääkinud mõlemat sorti tegelased.  Ent pidev reedeti koolist popitegemine teeb noortest esmalt noored lollid, kellest pikkamööda saavad vanad lollid.  Pigem võiks käia koolis ja õppida seda, kuidas erinevad ühiskonnad ning poliitika- ja majandusmudelid toimivad – ning siis ehk hakkab ka paistma, kellele sedasorti paanikaõhutamine tegelikult kasulik on. Või ka see, kuskohast suurem osa rämpsu atmosfääri paisatakse.

See ei tähenda, et tarbimisharjumusi ei võiks/peaks üle vaatama. Sorteeriks õige prügi, sõidaks rohkem jalgrattaga,  kannaks riided lõpuni ära, ostaks rohkem eestimaist toitu ja ei loobiks seda asjatult prügikasti? Ja kas on ikka tingimata vaja pidevalt uusi poppe vidinaid soetada (mille tootmiseks kulub üksjagu maavarasid, lisaks toodetakse neid sageli üsna küsitavates tingimustes)…?

Õpetajate päev

06.10.2019

Somehow it happened…

Aga üritus oli vahva. Isegi Metsatöll, kes muidu lemmikute hulka eriti ei kuulu, mõjus selles kontekstis hea lahendusena. Mõned killud selleaastaselt galalt:

* Eurolaulu stiilis vaheklipid olid natuke nii ja naa, aga lugu Riia poole vantsiva Kristjan Jaagu ja tundmatu lätakaga (“Alus, alus!”) oli kümnesse. 🙂  Koos jüngritega Rootsi kunnile tünga teinud Forselius oli ka andekas.
* Et C-Jam oskab hea muusika kõrvale pulli teha, on üldteada. Nüüd aga oli kaasatud veel üks noor talent (täiesti ausa, mitte iroonilise väljendina), kes tõi kujutluspildina silme ette teismelise Freddie Mercury (või tollal Farrokh Bulsara) Zanzibari koolis “The Hecticsi” koosseisus – väga sarnane esinemismaneer ja hea hääl sinna otsa. Lauluvalik ka  – Apelsini “Illusioon” on täpselt see lugu, millega sellist lahedat show’d teha.
* Lõpunumber oli tõsisem, aga vähemalt sama hea. Metallica “Nothing Else Matters” kõlas kahe üsna erineva daami esituses (+ Metsatöllu bändisaade) nagu Nightwish, ainult et eesti keeles. Väga uhke esitus.
* Naljakama poole pealt tuli kahes kohas meelde… jälle va “Idiocracy”. Esmalt need kohad, kus Metsatöllu mürina saatel lavale marsiti – eesriide taga kippus hoopis Kitarriarmee viirastuma. Ja kui haridusministri teleprompteris tekst jooksma hakkas, tuli silme ette Dwayne Elizondo Mountain Dew Herbert Camacho ning kõne algusfraas samasuguses seadmes – “Shit.”
* Vahva oli kohata mitut kunagist tudengit.
* Kui õnnitlema tuli üks noor daam TTÜ üliõpilasesindusest, siis sai välja lubatud, et 60 aasta pärast tulen neile Juuliuseks. Olete ette hoiatatud.

APDEIT: Üks tore inimene saatis ka vastava pildi (suur  aitäh!):
Aasta õppejõud

SEB seminar

03.10.2019

Varem sai LHV-d kiidetud rahva finantskirjaoskuse parandamispüüete eest (eks neil on muidugi reklaamilõhn juures, aga kasu on siiski ka kuulajaile). Nüüd on samasuguse asja ette võtnud SEB.

Eile sai käidud seal fondiseminari kuulamas (aktsiatega alustasin 2013, fonde pole seni peale pensioni omade kuigivõrd torkinud). SEB tegi jupi põhjalikumalt – kui LHV seminarid on olnud ca tunnised, siis Endriko Võrklaev rääkis kaks tundi täis. Mulje oli sama kui viimati LHV-s – üldiselt asjalik jutt ja uusi teadmistekilde sai ka, ehkki reklaamilõhna oli tunda. Kui LHV promos enda Kasvukontot, siis SEB rääkis muidugi enda panga kaudu fondide soetamisest. Ent kohal käimist ei kahetse (ehkki ise sinna investeerima vähemalt esialgu ei kipu) – ja alustavale inimesele sai vist selgitusi piisavalt.

Köharohi

25.09.2019

Oli vaja üht inimest tohterdada. Kokku sai segatud

  • pool valget greipi (kooritud ja väikesteks tükkideks hakitud)
  • kaks suurt supilusikatäit mett
  • pöidlasuurune tükk ingverit (peeneks hakitud)
  • ca teelusikatäis kurkumit
  • ca pool teelusikat nelki
  • ca pool teelusikat kaneeli
  • ca pool teelusikat kardemoni

Töötas väga hästi.