Rubriigi ‘Muljed arhiiv

Börsivangerdused

18.09.2020

Sel aastal on ka Tallinna börsil üksjagu segadusi olnud ja õiget suunda on päris raske leida. Augustis sai kaks plussis olnud stabiilset dividendimaksjat (TVEAT ja TKM) maha müüdud – idee oli istuda natuke aega rahas ja vaadata, kas hakkab koroonamäng uuesti peale või ei. Esimese pealt oli arvestuslik kasum päris viisakas (~1,5k). Mitmed asjatundjad on sellele müügisoovituse pannud, samas on hetkel TVEAT hoopiski veel veidike tõusnud…

Kuna aga septembris pole kaost veel tekkinud (ptuiptuiptui), siis ostsin TKM-i natuke madalamalt uuesti sisse, TVEAT arvelt aga suurendasin tublisti osalust asjapulkade poolt soovitatud Silvanos, võtsin küllalt viisaka hinnaga juurde Merkot ja natuke ka va õnnetut Tallinkit (tulevik on väga segane, aga hind on samuti kolmandiku kukkunud). Arvestuslikult on hetkeseisuga endiselt väike miinus, aga pikkamööda liiguvad asjad loodetavasti paremuse poole (vangerdustega sai miinust natuke vähemaks ka).

LHV võlakirjade osas, mida praegu pakutakse, käis küll mõte läbi, aga viimaks otsustasin loobuda – oleks liiga pikk raha kinnipanemine ning esialgu on veel käsil selge kasvufaas. Kunagi (loodetavasti mitte niipea) pensile minnes võib mingi osaga sinna kolida, praegu on vara.

Aastapäevaaktus

17.09.2020

Ei tea, kas põhjuseks oli hiljutine rektorivahetus või midagi muud, aga Tehnikaülikooli 102. aastapäeva aktus oli üle pika aja selline üritus, kus oli täitsa hea meel selle ülikooli vilistlane olla. Pandeemia tõttu soovitati ülekandes jälgida – jättes kõrvale ühe kokkujooksu (ca 5 minuti pikkuselt prof. Grossbergi kõne ajal) toimis ka see seekord üldiselt ilusti.  Eriti tuleb hinnata seda, et kogu üritus toimus eesti keeles (ingliskeelse sünkroontõlkega neile, kes seda vajavad) – ainus erand oli rahvusvaheliste doktorantide promoveerimise ees, kus see oli ka mõistlik.

Polegi pikka aega näinud üht sedasorti üritust, mis algaks “Eesti lipu” laulmisega – üldse oli rahvuslikku vaimu seekord meeldivalt palju, seda ka meeskoori esitatud laulude osas (Ernesaksa “Kutse” soleeriva dirigendi rollis Valter Soosaluga oli päris võimas).  Ainus kontekstiväline punkt oli endiselt kole “TalTech” aula kõnepuldi peal (ja kahjuks ka tseremooniameistri kõnes)… Ja seda uhkem oli kuulda aasta vilistlase preemia saanud prof. Mart Min’i humoorikat soovitust minna tagasi “vana terashalli, kirsikarva käepidemega tööriista” juurde. 🙂

Märkusena: nagu siin juba korduvalt öeldud, oli “TalTech” minu arvates selge lollus mitmel erineval tasandil, kuid selles osas võiks mingisuguse kompromissi peale mõelda – kes tahab, võiks selle nime kasutamist ametlikult jätkata (ingliskeelses infoväljas ta nii koledasti ei mõjugi), aga tagasi tuleks tuua eestikeelne ametlik lühend “TTÜ” (ka peamise netidomeenina, taltech.ee võiks jääda aliaseks) ja reduktoriga logo (mis on visuaalis kordades kõnekam kui praegune).  Ja muidugi tuua tagasi prof. Min’i mainitud ajaloolised värvid.

Aga üldiselt tuleb aktuse korraldajaid tunnustada – see oli taas kord ühe Eesti ülikooli aktus.

No ei õpi

12.09.2020

Kunagi 2011. aastal sai siin kirjutatud sellest, et omaaegse Eesti Rohelise Liikumise asutamiskongressil osalejana ma edaspidi kindlasti rohelisi valida ei saa. Täna anti tollasele otsusele uus kinnitus.

Seltskond otsustas tänasega ilmselt poliitklounideks jäädagi. Ehk saada mitte päris rohelisteks ehk looduse eest seisjateks (keda oleks Eestis hädasti vaja), vaid moodsateks võukrohelisteks, kelle jaoks on olulisemad hoopis muud teemad. Sedasorti tegelased korraldavad pigem suurte majade ees lollinäitusi ning nende kogu “rohelus” seisneb lillepotis maitserohelise kasvatamises (ja põrunumad kodanikud lasevad mõne karuslooma puurist lahti või protestivad lehmade ekspluateerimise elik piimatööstuse vastu).

Isegi puhtpragmaatiliselt oli tänane enesedefineerimine vasakliberite ehk oravate, sotside ja jestidvestide sektorisse küsitav liigutus – valitavates paikades ei jätku nii paljudele lihtsalt kohti.

Eesti vajaks päris rohelisi. Need naljatilgad seda kahjuks ei ole.

Päikest ja vihma

09.09.2020

Hommikul oli ilus ilm. Läksin rattaga tööle – sõitsin väikese (8,5km) ringiga Lootuse pst ja Nõmme rattatee kaudu. Hirmus mõnus oli.

Lõunaks tuli padukas. Istusin pikalt tööl ja tegin aega parajaks. Peale kella seitset oli aga selge, et vihm järele ei jää.

Aga sellise kimaga ei ole ma toda 5-km juppi vist varem sõitnud (sh Glehni pargi juures nõlvast üles). 🙂 Koju jõudes ei saanudki aru, kumba märga rohkem oli, kas välis- või seespidist…

Koroonaülikool

07.09.2020

Reedel hakkasid tulema teated, et TTÜ-s on esimesed nakatumised tudengite seas. Väikese kaalutlemise ja kolleegidega nõupidamise järel sai laupäeval kogu ITSPEA kursus viidud e-variandile (tavaliselt on see kavas kevadel). Lisaks kolis kursus Wikiversityst ära TTÜ IT kolledži wikisse – õppetöö jääb ka seal samasuguseks, lihtsalt Wikiversitysse tekkis eelmisel aastal paar imelikku haldurit, kes vajalikku sisu lambist ära kustutavad. Tuli teise liivakasti minna.

Tudengid suhtusid üleminekusse hästi, ainus  mure on taas kord nendega, kelle eesti keele oskus on ülikoolis õppimiseks selgelt ebapiisav. Sama jama on olnud juba paar viimast aastat (peamiselt on seni olnud tegemist Ida-Virumaa inimestega – paberil võib keeleoskus olemas olla, aga sisuliselt see väga sageli paraku ei tööta). Näis, kuidas seekord läheb. Kokku oli ÕISis hommikul 171 deklaratsiooni…

Kella 14-ks oli välja kuulutatud ülikooli infotund YouTube’i kaudu.  Värske rektori jutt oli paraku alguses vaevukuuldav, siis mattus korraga ingliskeelse sünkroontõlke alla, siis läks ca minutiks korda ning kadus seejärel lõplikult.  Siis tõmmati pidurit, lubati “5 minuti pärast uut katset” ja rohkem sinna ligi ei saanud (lõpuks saadeti  poole tunni pärast uus link).  Selliste jamade rohkus on üks peamine põhjus, miks TalTechi-trianglit pole võimalik tõsiselt võtta.

Mida muidugi ka ülikool siiani ära pole jaganud: kui kursus läheb e-õppe vormi, siis ei ole praktikas enamasti võimalik kahe õppevormi vahel pendeldada. Kui on e, siis on e. Kogu semestri vältel.

E-kursus on õnneks piisavalt hästi sisse töötatud, sellega ei tohiks probleeme tulla. Aga muudes ainetes võib küll asi kirjuks minna.

APDEIT 09.03: Kinnitasin ITSPEA deklaratsioonid ära – kuna läksime e-õppele, võtsin ikkagi kõik 173 nägu kursusele vastu. Eks näe, mis saab.

Lahe lugemine

30.08.2020

Eelmise kampaania ajal toetasin Objektiivi portaali. Hoolimata sellest, et ma alati kõigega nõus ei ole, mis seal ilmub. Lihtsalt seetõttu, et Eestis säiliks mingigi alternatiiv sellele, mis ametlikust meediast välja lastakse.

Muide, viimasel ajal näibki, et Objektiivist on pikkamööda saanud kõige korrektsemalt (keeleliselt) ja ka – vahel radikaalsete seisukohtade kiuste – kõige viisakamalt kirjutav meediaväljaanne Eestis. Algselt veidi amatöörlik väljaanne on saanud pikkamööda küpsemaks (ehkki arenguruumi on alati), peavoolumeedia (ERR, Postimees, Äripäev, Ekspress jne) aga liigub selgelt vastassuunas. Ja mis kallutatusesse puutub, siis Objektiivi kohe alguses ausalt väljaöeldud kallak ei ole kuidagipidi suurem kui “objektiivse” peavoolumeedia oma teises suunas.

See Roland Tõnissoni kolumn siin on täitsa omaaegse laulva revolutsiooni mõttelaadi jätk. Eriti vahva on lugu jaapanlastest.

Tegelikult – kui juba alternatiivmeediast kirjutamiseks läks, siis teine umbes samal ajal alustanud väljaanne, EKRE taustaga Uued Uudised, on võrdluses Objektiiviga paraku takerdunud ärapanemisse ja haukuvasse kõneviisi (eks samad hädad on ka emaerakonnal). Ehkki ka seal tasub üht-teist lugeda, näiteks Piret Kivi kirjutisi (üks näide siin).

Coop loeb mõtteid

25.08.2020

Tellisin nettipidi Coopist süüa – muud asjad olid ilusti meeles, aga pärast kappi vaadates lõi valgeks, et oleks võinud mune ka võtta. Järgmisel õhtul tuleb kuller kottidega. Ja ennäe, kotis on tellitud asjadele lisaks kaks suurt karpi mune…

Kahjuks selgus edasisel lahtipakkimisel, et see polnud kingitus (mida Coop vahel täitsa teeb) – ühest kotist paistis puha võõras kraam. Helistasin kullerile tagasi ja oligi kaks kotti ülearu toodud. Aga vähemasti seekord jäi kellelgi ilmselt kurjade sõnade kasutamine ära. 🙂

Kullipesa ja karuahter

22.08.2020

…ehk veel üks kolamine linna taga.

Asi algas sellest, et telekast nähtud 2017. aasta Ruja kontsert hakkas meeldima ja tellisin endale DVD. Apollo saatis täna teate, et kaup juba Laagris postkastis. Paras rattaga minna – mõtlesin, et teen natuke pikema tiiru, ehkki lubati äikest ja ilm oli juba hommikust saati selline ähvardav.

Algus oli tavapärane rattaring päripäevasuunas ehk Männikule ja Saku poole. Tammemäelt aga keerasin ära Tallinna ringtee poole ja kuna seal sattusin kunagi läbi raba ronides Pumbajaama teele, proovisin nüüd sealt sisse keerata.

Esmalt üritasin otse linna poole tagasi minna – kruusatee oli vilets ning viimaks paistis eemal “laiguliste” teesulg (õppused tõenäoliselt). Ümberpöörd, tagasi ja siis juba mööda asfalti uuesti paremale. Tee viis tõsisesse padrikukülla, kus ühe üsna uhke elamise ees oli silt “Kullipesa” (ju elab seal mõni kodanik Kull). Kakk ei tahtnud teist lindu tülitama minna, edasi sai aga ainult üht teed pidi, mille ees polnud tõkkepuud või “Eratee” silti. Tee jäi edasi minnes järjest väiksemaks ja kehvemaks, kilomeetrijagu edasi jõudes oli juba mõte, et kas saabki läbi – siis aga paistis eemalt kellegi pargitud auto ning oli selge, et saab.

Auto juures jõudis metsatee natuke suuremale kruusateele. Veel kilomeetri-paar sealt edasi minnes avanes ees ilus Põhja-Eesti maastik põldude ja väikeste majadega – aga täpsemat asukohta kohe küll ära ei öelnud, kuni nägin kaugel eemal kaht Pääsküla tornmaja. Veidi edasi jõudes sattusin kergliiklusteele, mis esmapilgul mõjus karuahtri kontekstis üsna kontekstiväliselt – kuid sedapidi liikuma hakates jõudsin mõne aja pärast välja Tänassilma tagumiste majadeni ja sealt juba Nõlvaku kaudu Maksimarketi juurde. Pakk välja ja koju.

Vihmaähvardus kadus vahepeal Tänassilma taga üldse ära, aga lõpuks tuli tagasi ning viimane kilomeeter tuli juba väikese vihmasabinaga sõita – aga see oli täiesti suviselt soe vihm. Nii et igapidi kordaläinud kondamine oli (summaarselt üle 30 km).

Serveriuuendus väikese kebrunniga

22.08.2020

Suvine serveriprogramm läks osaliselt metsa, kuna uuele kastile ületõstmine tekitas probleeme ning praeguse hooaja üritab veel vanaga vastu pidada. Eile sai tehtud süsteemiuuendus 20.04 peale – muidu läks ladusalt, ent pärast enam meilid läpakasse ei tulnud – Evolution teatas: “Error performing TLS handshake: A packet with illegal or unsupported version was received.” (hiljem lisas veel ühe teise, natuke erinevas sõnastuses teate). Meilid tulid postkasti kohale (Alpine’iga sai terminalist kätte), aga üle tõmmata ei saanud.

Sai torgitud nii ja naapidi, ei aidanud miski. Täna võtsin Dovecoti maha ja paigaldasin uuesti (suuresti selle juhendi järgi). Ja ennäe, tööle läks. 🙂  Kui enne õppeaasta algust jõuab, tuleks mõelda Wikiversity kursuse kolimisele kas siis Kakupessa või kuhugi kooli – Wikiversitysse on natuke imelikud inimesed valitsema pääsenud, kevadise kursuse juures pidi korduvalt tõestama, et sebra ei ole…

Taasiseseisvumispäev

21.08.2020

Eile hilisõhtul peale pulmast tulekut vaatasin kordusest üle mõned päevased saated. Vahvaid asju oli, näiteks “August 1991” (mis ütleb ausalt ära, et on libadokumentaal, ent suudab tollast vaimu üsna hästi taasesitada) ja muidugi kogu Ruja värk (oleks eespool mainitud pulmad mõnel teisel päeval olnud, oleks kindlasti Lauluväljakule läinud).

Aga ikkagi… Normaalses riigis oleks president pärast viimaste päevade blamaaži vist tagasi astunud. Inimene ei adu enam üldse, mida selles ametis sobib ja mida ei sobi teha. Anda vägivallavastane eriauhind inimesele, kes a) on laiemas plaanis vägivaldseid avaldusi teinud korduvalt ning b) käitub selgelt ebakohaselt, on sisuliselt ühe teatava sõrme näitamine tervele rahvale. Ju ollakse nüüd seisukohal, et “uut ametiaega niikuinii ei tule – teen, mida ise heaks arvan”.  Kahju, suurele osale eesti rahvast jäi pidupäevale vastik maik juurde.

Eesti rahvas vajab uut taasiseseisvumist, seekord eeskätt vaimset. Tuleks õppida kasvõi tollest 30 aasta tagusest ajast, lõpetada lühinägelik rehepaplus ja võimude ees pugemine (kus iganes need ka ei asuks) ning kauasest heast elust lolliksläinud naabritelt totruste importimine (kohati tekib paralleel mitmete nõuka-aja veidrustega “Pioneeride bugist” pildiga kilekottidega kaubitsemiseni). Paljud võiksid peeglisse vaadata, enda pea sealt üles leida ja siis seda taas kord mõtlemiseks kasutama hakata.