Rubriigi ‘Muljed arhiiv

Ostsin Ekspressi

12.12.2018

Vanemad andsid teada, et Ekspressis olla väikevennast lugu tehtud. Tuli muidugi osta. Kunagi sai seda lehte isegi tellitud ja loetud, aga siis mingist hetkest hakkas asi ära vajuma ja loobusin. Nüüd võtsin huviga ette, et mis vahepeal muutunud on – paraku oli arvata, et tendents on samas suunas.

Ei pidanud pettuma, paraku halvas mõttes.  Juhtkirja asemel halvasti varjatud poliitiline paskvill, mõni leht tagapool leheküljesuurune punane plärakas soovitusega naistel sotsideks hakata, jne jne. Mõned üksikud huvitavamad lood siiski ka seas, väikevenna lugu muidugi kah.

Kakk loeb heameelega erinevaid arvamusi ja selle nädala tsensuuriloengus sai tudengitele ka soovitatud seda teha (ja oma kaalikaga mõelda). Aga räigelt vastukarva arvamustele peale maksta küll ei taha. Sellest lugejast on Ekspress lõplikult ilma.

Meediapilt

30.11.2018

Viimaste päevade meediapilti jälgides tekib hämmeldus: kas rändeleppe rahva ette toomine oli teatud seltskonna jaoks nii suur kuritegu, et nüüd tuleb massimeedias üht erakonda täiesti mõõdutundetult päev-päevalt tampida? Aga ju on viha nii suur, et enese naeruväärseks tegemine enam ei kohuta. Saavutatav efekt on aga väga tõenäoliselt vastupidine soovitule.

Aga noh, Internetis levinud mõttekildu veidi Eesti kohta kohandades (näiteks siin; algne mõte käib nende USA variandi kohta, keda sealmaal miskipärast liberaalideks kutsutakse): Mille poolest on sotsid nagu elektriküünlad? Kirju seltskond ühe (partei)liini küljes, pidamine on kulukas, pooled neist õieti ei tööta ja ülejäänud on tuhmivõitu.

Kes saab rändeleppest kasu

30.11.2018

Ilus ja mõtlemapanev kirjutis Katrin Laurilt.  Huikajate portaali tasub üldse lugeda, seal on sedalaadi asju teisigi.

Taipärane kiirkana pannakatega

28.11.2018

Oli vaja kähku midagi soolast pannakate peale nuputada. Koostisosad tulid järgmised:

  • pakk kanafileed (kaks fileetükki)
  • kaks väikest sibulat
  • neli küüslauguküünt
  • pöidlasuurune jupp ingverit
  • sorts puljongikontsentraati
  • sorts sojakastet (gluteenivaba)
  • supilusikatäis mett
  • soola ja tšillipulbrit maitse järgi
  • natuke praadimisõli

Suurt kunsti polnud – kana kuubikuteks, sibul-küüslauk-ingver peeneks. Esmalt kana koos juurikate, soola ja natukese õliga pannile ja pruuniks, siis ülejäänu sinna juurde. Täistulel ca 20 minutit (pidevalt tuleb segada) ja valmis.  Pannakate peal hirmmaitsev värk.

Integreerime?

23.11.2018

Iseenesest huvitav lugemine Õpetajate Lehest. “Keda ja kuhu” on hea küsimus. Paraku näitab elu, et see praegusel ajal enam väga hästi ei tööta.

Vene päritolu tudengid on pikka aega Kaku juures olnud pigem heas kirjas (ehkki on alati olnud ka väiksem osa, kes on hullemad laisikud kui maarahva esindajad). Suur osa neist on olnud üllatavalt hea keeleoskusega, mõnel juhul viitas vaid slaavipärane nimi mitte-eesti päritolule.

Pilt hakkas muutuma eelmisel aastal ja praegu on lugu üsna nutune. Asi ei ole inimeste töötahtes või püüdlikkuses, kuid selle aasta rebaste seas on selge enamus mitte-eesti noortest ülikooli jaoks ebapiisava eesti keele oskusega. Kuna aga Kaku ITSPEA kursuse oluline osa on seminarides tehtavad ettekanded erialastel teemadel, siis on päris paljud inimesed tõsises hädas. Mingil määral saab aidata ja vastu tulla (näiteks vaadates enne seminari üle esitlusslaidid ja parandades seal keelevead ära), aga seda vaid teatava piirini.

Nii et siin on integratsiooni koht. Ja mitte nii, nagu artikkel kirjeldab olukorda kasahhide juures.

Tragiko-meedia

15.11.2018

(või kuidas iganes seda nimetama peaks)

Tänane päev andis tsirkust ja leiba (vähemalt mõnedele) nii,  et vähe pole. Hommik algas sellega, et Vabariigi Valitsus pages ühe silte vibutava seltskonna eest ära (vana)linna teise otsa. Trükimeedias käis hirmus trallallaa kogu päeva. Valitsus otsustas eduka pagemise järel õhtul… mõtlema hakata. Ja ausalt öeldes oli tulemus olusid arvestades üsna üllatav. Too salakaval “leping” lükati tagasi.

Seejärel käitus õhtune AK aga täpselt nii, nagu eespool sai kirjutatud. Lepet kommenteerinud advokaadile üritati meeleheitlikult sõnu suhu panna ja stuudiosse kogu lugu kommenteerima kutsuti päeva kaotaja ehk välisminister, kes siis seal üritas veel kord tõestada, et must on tegelikult valge. Paraku on AK-ga täpselt samamoodi nagu kunagi ca 40 aasta eest – valetamine ja vassimine läheb tihti nii suureks, et tulemus on kergelt koomiline ja (oh õudust) võib mõned inimesed hoopiski mõtlema panna…

Tänasega tekkis mingi lootus, et ehk on midagi veel võimalik päästa. Aga oma kooliõe pärast on endiselt üsna häbi.

Kõrvalepõikena: päeva looks sobiks vist see.

Salakorrus

15.11.2018

Täna oli kolledžis (nagu TalTechi ajastul juba üsna sageli juhtub) lift katki ja all fuajees nägi sellist pilti:

Täiesti tundmatu korrus

Nüüd on üks kahest, kas a) Kolledži all on CIA salavangla või mõni muu ülisalastatud objekt, või b) lift sadas ülevalt V korruselt sellise hooga alla, et jäi pidama alles korruse võrra maa sees. Mine võta kinni….

Ikaldus ja nutt ja hala

13.11.2018

See IT-inimeste fraas iseloomustab Eesti peavoolupoliitika hetkeseisu päris hästi. Eesti vaikne mahaparseldamine edenes juba päris kenasti, aga nüüd tuli see jama tolle lepinguga… Kauged ülemused nõuavad jätkamist, aga nii lollid ei ole isegi kohalikud aidamehed, et mitte aru saada: lähenevatel valimistel (oh õnnetust) tõmbab rahvas vee peale igale seltsingule, kes julgeb avameelselt seda kõike tunnistada ja toetada. Ajastus oli jube halb.

Murphy, Murphy, Murphy. 😛

APDEIT 15.11: Aidamehed said teada, et mõned nurisevad matsid tulevad aru pärima. Seepeale joosti eest ära teise majja nagu pahandust teinud jõnglased. Tõsine tase…

Enne ja nüüd

09.11.2018

Kuna Kakk on piisavalt vana, et mäletada, siis sai kirja pandud mõned sarnased ja erinevad jooned umbes 1985. aasta ER/ETV ja praeguse aja ERR vahel. Tuli päris põnev loend.

Mis on sama:

  • Selge ideoloogiline liin ja propaganda
  • Juhtoinad määrab partei (tõsi, tänapäeval on neid mitu)
  • Võtmetöötajaid (sh korrespondente) valitakse “ideoloogilise kindluse” alusel
  • Tabuteemade olemasolu
  • Privilegeeritud inimrühmade olemasolu, kellest ei tohi kunagi halba rääkida (tõsi, nomenklatuur ja sõjaveteranid on vahepeal vahetunud muude vastu)
  • “Mustade Peetrite” olemasolu, kellest ei tohi midagi head rääkida (nii isikute kui ka gruppide tasemel)
  • Sobimatult sõna võtnud kaovad vaikselt eetrist
  • “Ameerikat juhivad lollid ja kurjad tegelased. Tavaline ameeriklane on OK, aga temast ei sõltu midagi.” (vt ka Musta Peetri märkust)
  • “Marx alati on tubli mees”

Mis on teisiti:

  • Muusikavalik (vennasvabariikide kvoodid esialgu puuduvad)
  • Tehnoloogilised lahendused
  • Muudes kanalites on esialgu võimalik kriitikat teha

APDEIT: Ilus võrdlusmoment anti kohe järgmise esmaspäeva hommikul:

  • Postimehe uudis (kajastus ka Kuku raadio uudistes) politsei ees seisvatest probleemidest – neist ühe mainimine on Eesti meedia puhul üsna julge samm.
  • ERR uudis – samast uudisest on saanud üldine, mittemidagiütlev mull.

Muusikaelamus: Miljoonasade 30 aastat hiljem Tallinnas

07.10.2018

Nagu juba Toto juures mainitud sai, on selles vanuses bändid kas väga head või väga halvad. Kui tuli uudis, et üks kunagine lemmik soome bändide seas (olgem ausad, suur osa tollasest suomirokki’st oli üsna haige sonimine – aga oli mitmeid häid erandeid) jälle Tallinna tuleb, oli arvamist taas mitutpidi. Selge nostalgialaks ju, aga mis häält nad teevad? Seda enam, et Rock Cafe viimane elamus oli Europe. Aga noh, tsekkame.

Algus venis. Uksest sisselaskmine (algusaeg oli pandud nii ümmarguselt, et ei saanud aru, kas see tähendab sisselaskmise või kontserdi algust) ja hiljem ka eeskava. Alguses oli ette nähtud 30 aasta taguse kontserdi näitamine, aga keegi kasutas arvutis Windowsi ja võis arvata, mida see ühel hetkel tegi… Teine katse siiski õnnestus. Siis meenutas Urmas Vadi üsna lahedal moel kogemata trehvamist solist Heikki Saloga. Ja siis hakkas asi peale.

Esimene sett algas üsna rahulikult, aga suht algusest oli selge, et need sellid tagasi Tallinna jooma ja mütsiga lööma küll ei tulnud. Väga hea heli, ühtlaselt tasemel bänd ja mis peamine, 60-aastane Heikki Salo ei suutnud kogu kontserdi vältel vist ühtegi möödaläinud nooti tekitada. Paralleelidena meenutas Salo hääle poolest eriti alguses äravahetamiseni Jaagup Kreemi (kes oli ise kontserdil ka kohal) ning laulva jutustaja stiililt Lauri Saatpalu, teine huvitav sarnasus oli kitarrist Matti Nurro ja Bryan Adamsi kitarrimängija Keith Scotti vahel (välimus, mängustiil ja ka sarnane Fender Strat).

Aga häid lugusid tuli palju. Gagarini-lugu oli põhiosas tagant kolmas, lõpetas “Marraskuu”. Endale aga meeldisid ehk enim “Sähköinen Rouva Maa” (siin tekkis võrdlusmoment eestimaise Fixiga), “Rokkarin luu” (siin tuli Nurro kitarripartii juures meelde “Under the Bridge” ja veel mõned kuulsad lood) tagant teine lugu, kergelt kummituslik “Olkinainen” ja teine lisalugu “Kuu”. Ent igal juhul oli tegu äärmiselt hea live-esinejaga, kellelt siinsed muusikud võiks üksjagu õppust võtta.

Õnneks oli taipu teise seti keskel lava ette minna. Seal elas publik ikka tõsiselt kaasa ja seda heas mõttes. Enamik olid soomlased, eestlastest olid peamiselt esindatud nostalgiapõlvkonna inimesed. Viimasest on kahju, kuna kokkuvõttes oli tegu ühe parema siinkirjutaja nähtud saalikontserdiga. Ja ehkki paar kännissä kutti tuias ka ringi, oli seltskond üldiselt väga viisakas – muusika oli lihtsalt piisavalt hea, et tinapanemine tahaplaanile jääks.