Rubriik: Muljed

ITSPEA jõudis eelviimase nädalani. Teemaks oli andmeturve ja Kevin Mitnicki turvalisuse määratlus (tehnoloogia, väljaõpe, eeskirjad) – kirjutati päris huvitavaid asju. Ja kaks esimest tublit tegelast said juba “viied” kätte.

Aga taustaks Van Haleni kuulamine jätkub 1986. aasta plaadiga 5150. Nimi võeti Eddie kodustuudiolt, mis omakorda olla nime saanud California politsei sideprotokolli koodi järgi, mis tähendab märatsevat hullu… Selle aja peale oli David Lee Roth võtnud nõuks soolokarjääri alustada ja bändist jalga lasknud, Eddie aga käinud enda Lamborghiniga remondis ja kuulnud mehaanikult, et veel üks blondeeritud sell nimega Sammy Hagar otsivat ka tegevust. Järgmise nelja plaadi solistiks oligi siis too ning kasvas bändiga niivõrd kokku, et irvhambad soovitanud bändi “Van Hagariks” ümber ristida.

Selle plaadi eest (mis esimese albumina ei sisalda ühtki instrumentaallugu) sai bänd alguses üksjagu sugeda, aga pärast on seda hoopis kiitma hakatud. Avalugu “Good Enough” on tõsine hardrokilik andmine, kus Hagar ei jää üldse Rothile alla (kõlaliselt meenub siin samuti hiljuti kuulatud Whitesnake). Teine on Hagari ajastu tuntumaid lugusid “Why Can’t This Be Love” – huvitav segu meloodilisest hardrokist ja sündipopist (mõnevõrra samasse ooperisse varasema “Jumpiga”, päris korralik kõrvauss). Kolmandana tuleb “Get Up”, mis on tõsine hevimadin (Alex van Halen saab trummide taga kõvasti higistada). “Dreams” on jälle sündipoprokk, algus meenutab kummalisel kombel Alo Mattiisenit.

Plaadi teine pool on ühetaolisem rokirida (erandiks on taas üsna kuuldud pauerballaad “Love Walks In”), aga ikkagi täiesti hea kuulamine. Plaadi nimilugu tuleb alles eelviimasena – siin on jälle palju Eddie kitarri kuulda, õnneks aga toda pealkirja märatsevat hullu siin väga ei taju (pigem võiks sellist kiiksu näha lõpuloos “Inside”).

1988. aasta OU812 (mida väidetavalt tuleks lugeda “Oh You Ate One Too”…) algab taas kõva madinaga (“Mine All Mine”), aga jätkub siis lõpuni välja sellise keskmise rokireana – ei ole halb, aga midagi kõrva ka ei jää. Ehk ainult sõgepungilik “Source of Infection”, kus Sammy Hagar peamiselt kõva trummi- ja kitarrimadina taustal lihtsalt lolle hääli teeb – kuuldavasti aga oli lugu sündinud reaalsest olukorrast, kui Eddie 1988. aastal Austraalias dengue-palavikku haigestus. Lisalugu on “A Apolitical Blues”, mis on üsna klassikaline bluus ja sellisena üsna kuulatav. Muidu aga on plaadi kõige lahedam osa ilmselt selle pealkiri…

1991. aasta plaadile oli üleannetu Eddie tahtnud panna pealkirjaks… noh, tolle f-tähega sõna. Kuna päris otse ei saanud, kirjutas selle lahti kui For Unlawful Carnal Knowledge. Esimene lugu “Poundcake” tuletabki sobivasti meelde ZZ Topi, kes sedalaadi kilde samuti on kasutanud. See on ka üks neist lugudest, kus Eddie pruugib kitarri mängimiseks lipitsa asemel akutrelli… Sünti väga ei kuule, rohkem on kitarri – aga muidu kõlab see küllaltki samamoodi kui eelmine.

Kuulatav rokiplaat, aga mitte meeldejääv. Võib-olla ehk ainult kaks viimast lugu – esmalt lühike ja lüüriline kitarrilugu “316”, mis on pühendatud Eddie 1991. aasta 16. märtsil sündinud pojale Wolfgangile (kes aastaid hiljem mängis bändi kõige viimasel albumil bassi) ja energiline “Top of the World”, kus tausta laulab Totost laenatud Steve Lukather.

Järgmise plaadini läks juba neli aastat – 1995. aasta Balance algab müstilisevõitu looga “The Seventh Seal”, mille taga aga olevat hoopiski Eddie otsus suitsetamine ja tinapanemine maha jätta (ning see olevat, nagu arvata, loomingule selgelt hästi mõjunud – kahjuks aga ei jäänud pidama). Teisena aga tuleb veel üks kuulus lugu, Sammy Hagari tuntumaid hitte ja siinkirjutaja arvates vist ka kogu bändi parim – “Can’t Stop Lovin’ You”. Meloodilise hardroki klassik, väga hea solisti ja kitarripartii kooskõla ning usutava tundelaenguga (see on oma loomult kantrilugu, ainult et rokibändi esituses).

“Don’t Tell Me (What Love Can Do)” on märksa tumedam – mingis aspektis tuleb Lady Gaga meelde (kes on muidugi palju hilisem artist – võimalik, et ta on siit üht-teist laenanud). “Big Fat Money” meenutab varajast Gotthardi. Üllatav on “Not Enough”, mis algab klassikalise klaveriballaadina ja keerab refräänis vunki juurde (võib-olla biitlite “Let It Be” sobiks võrdluseks). “Take Me Back” ja “Feelin'” lõpus meenutavad natuke Scorpionsi, eriti teine on üsna mõjuvalt dünaamiline (vaiksest unplugged’ist peaaegu hevini). Siin albumil on ka tervelt kolm üsna eripalgelist instrumentaallugu. Nii et see plaat paari eelmise kombel ühetaolisuse all ei kannata.

1998. aasta albumiks Van Halen III oli bändis üksjagu vangerdusi tehtud – 1996. aastal läks minema Sammy Hagar, lühikeseks ajaks tuli tagasi David Lee Roth ning plaadi salvestuse ajaks oli ka tema läinud – laulma võeti tolleks ajaks lõpetanud Extreme’ist Gary Cherone. Bassimees Michael Anthony oli ka teistega raksus ning siin plaadil mängib vaid kolmes loos, ülejäänutes mängib nüüdseks juba suureks kasvanud Wolfgang van Halen. Nii et lõpptulemusena sai sellest pigem Eddie van Haleni sooloplaat.

Algus üllatab, seal on lühike folkinstrumentaal “Neworld”, mis meenutab Ritchie Blackmore’i hilisemaid tegemisi. “Without You” selle järel tuleb aga kiiresti maa peale tagasi – see on üsna ajastutruu nu-metali sugemetega lugu. Huvitav, aga mitte muusikaliselt mõjuv ning selle bändi jaoks mitte kõige sobivamas stiilis (pigem meenutab Bon Jovi samasuunalisi katsetusi umbkaudu samast perioodist). Meeldejäävam on alles neljas lugu “From Afar”, mis on samas ikkagi selline “korduvalt kuuldud” rokilugu. Aga üldiselt on see plaat jälle selline… rokitapeet.

Midagi otseselt valesti pole, aga meeldejäävaid laule ei leidu. Isegi “Josephina”, “Year to the Day” ja “How Many Say I”, mis ballaadidena teistest erinevad, on kuidagi sihitud (natuke sarnane probleem, mida siin sai mitme Toto albumi juures kirjeldatud). Ja Gary Cherone hääl ei kannata kahjuks Extreme’i tippaegade või ka Freddie Mercury mälestuskontserdil kuuldud häälega eriti võrdlust välja. See plaat oli vist ainsa Van Haleni albumina ka lahjavõitu läbimüügiga.

Pärast seda käis Van Halen küll paar korda tuuritamas, aga viimase albumini A Different Kind of Truth jõuti alles 2012. aastal (põhjuseks oli ilmselt ka Eddie haigestumine 2001. aastal). Laulab jälle David Lee Roth, ülejäänu on perebänd (Eddie, Alex ja Wolfgang van Halen). Alguseosa (“Tattoo”, “She’s A Woman”) on õnneks veidi tagasiminek esimeste albumite juurde. Meeldejäävate lugudega on endiselt probleem, aga vähemalt energia on siin plaadil otsapidi tagasi tulnud (bänd kõlab peaaegu nagu parimatel päevadel, aga repertuaar ei ole päris samal tasemel). “Vana hea” Eddie kitarrikäike kuuleb “China Townis” ja mõnes loos veel.

Bändi viimane album müüs jälle hästi, ka erinevad turneed müüdi välja (mõned hoolimata ka üsna laes piletihinnast) – nii et Van Halen kuulub tänini ajaloo parima ärieduga bändide hulka. Laiali viis Van Haleni alles Eddie lahkumine 2020. aastal – siis leidsid teised, et sellenimelist bändi ilma selle meheta olla ei saa.

Aga oli jälle huvitav kuulamine. Paar suurepärast lugu, suur kogus lihtsalt korralikku klassikalist rokki… ja noh, natuke jama ka. 🙂

Järgmine reede on selle hooaja ITSPEA viimane – vaatab kuulamiseks midagi pehmemat ja sellist, mida annab ühe korraga läbi kuulata.

ITSPEA eel-eelviimane nädal tegeles tugitehnoloogiaga. Nagu alati, oli temaatika enamasti võõras – kuid seekord pakkus see rahvale huvi. Foorumis oli isegi arutelu selle kohta, mis juhtuks kutseoskustega näiteks dominantse käe kaotamise korral…

Aga taustamuusika osas keeraks eelmise nädalaga võrreldes jälle traati juurde. Seekord tulevad kaks hollandlasest venda, Alexander ja Edward (vanem ja noorem) van Halen, kes kolisid koolipoistena koos vanematega  Amsterdamist Californiasse ja hakkasid seal mingil ajal ka bändi tegema.

Huvitava detailina õppisid mõlemad esmalt hoopis klassikalist klaverit ning kui bändi hakati tegema, siis mõnda aega mängis Alex kitarri ja Eddie trumme – mingil hetkel aga sai Eddie aru, et algul lihtsalt pulli pärast trumme proovinud vanem vend mängib neid temast paremini. Nooremal ei jäänud siis muud üle, kui ise kitarr kätte võtta – edasine on ajalugu, Eddiest sai rokimaailma suurimaid kitarrivirtuoose.

Van Halen sai bändina  alguse 1974. aastal, kui juurde võeti laulja David Lee Roth (kes üldtuntud blondist välimusest hoolimata on tegelikult leedu-vene juudi päritolu) ja bassimees Michael Anthony. Esimene, bändi endanimeline album avaldati neli aastat hiljem ja tegi kohe hirmsa mürtsu – seda müüdi teemantplaadi normi jagu ehk üle kümne miljoni koopia.

Kohe esimene lugu “Runnin’ with the Devil” on üksjagu arusaamatusi põhjustanud tekstiga – paharetikummardamise asemel räägib see pigem ühe bändimehe loo, kes “elas täiega” ja lõpuks sai aru, et Got no love, no love you’d call real. Got nobody waitin’ at home (kui siin üldse Saatanast rääkida, siis vaid niipalju, et siin on jälle üks tegelane, kes tema käest petta sai). Nii et see on Ifi “Tähti üheks õhtuks” sugulane – kummaline ainult, et see on bändi kõige esimese albumi avalugu. Nendel poistel ei tohiks ju siin veel sellist kogemust olla…

Plaadi teine lugu, lühike instrumentaal “Eruption” näitab juba Eddie van Haleni kitarritehnikat täies hiilguses – seda loetakse üheks kõigi aegade parimaks kitarrisooloks rokkmuusikas. Kitarrimöll jätkub ka edaspidi. “Ain’t Talkin’ ‘bout Love” on David Lee Rothi naljaga pooleks katse teha kaheakordilist punklugu, millest aga tuli hoopis hair metali klassik. Ja Eddie katsetab siin loos sellist naljakat pilli nagu elektrisitar. “I’m the One” on koleeriline rabelemine, segu pungist (üldse on siin plaadil üsna palju punki peidus) ja David Lee Rothi hilisematest vodevillilaadsetest tegemistest (“Just A Gigolo”).

Lõpupoole läheb pilt rohkem klassikalise roki poole (“Feel Your Love Tonight”, “Little Dreamer” ja “On Fire”, millest viimane kisub juba heviks) ning “Ice Cream Man” on peaaegu et Elvis – klassikaline bluusipõhine rokenroll. Ise ütleks, et lugude poolest on see plaat üsna keskmine (võib-olla seesama “Ice Cream Man” ongi kõige lahedam, ehkki see ei ole nende originaallugu), küll aga paneb Eddie van Halen end kitarristina maksma kohe algusest peale ning ka David Lee Roth näitab end väga korraliku rokilauljana.

Järg sellele albumile, Van Halen II, tuli juba aasta hiljem. Kohe alguseloos “You’re No Good” jätkub kitarritulevärk (siin on huvitav kuulata, kuidas Eddie mängib akorde kitarrinupuga helitugevust varieerides), plaat üldiselt on aga natuke kergem kui eelmine (“Dance the Night Away” kõlab nagu eelmäng mitmele tulevasele hitile). Traadisema poole pealt on hea “Light Up the Sky”, millele järgneb lühike akustiline “Spanish Fly” (Eddie näitab, et tal ei ole kitarrile juhet üldse vaja, piisab nailonkeeltega “kastikast”).

1980. aasta Women and Children First jätkab üsna sama rida, aga kui esimestel plaatidel oli mitmeid kaverlugusid, siis siin on kõik omalooming. Avaloos “And the Cradle Will Rock…” on vist esmakordselt kuulda ka klahvpille (elektriklaver, mida Eddie mängis läbi enda kitarrivõimendi).

Lugude osas meenutab Van Halen siin mõnevõrra Def Leppardit – varasem bluusilik kõla on asendunud hardroki omaga (ehk vaid “Take Your Whiskey Home” kõlab n.ö. vanamoodi). Kitarriakrobaatikat kuuleb aga jälle mitmes loos (“Fools”). Väga isemoodi lugu on “Could This Be Magic?”, mis on akustiline kantri ja vana kooli bluusi segu ning kus laulab vist ainsa Van Haleni loona tausta naishääl (kantrilauljatar Nicolette Larson) – kogu kupatus kõlab täiesti n.ö. põlve otsas tehtuna, kuid Eddie van Haleni kitarrimäng on endiselt tasemel ka akustilisena.

Järgmise aasta Fair Warning algab taas kitarrisaluudiga, aga kõlab mõnevõrra kurjemalt kui eelmised – ja mis peamine, selgelt tujutumalt. Kitarrikäigud on endiselt head, lauludest ei jää mitte ükski meelde. Paraku senistest selgelt kõige nõrgem – ja ka ühetaolisem – album.

Võib-olla ainus asi, millega see plaat mainimist väärib, on see, et Eddie hakkas siitmaalt lisaks kitarrile ka sünte kasutama (eriti eelviimases loos “Sunday Afternoon in the Park” – too õhtupoolik pidi küll üsna tormine olema, see lugu kõlab nagu kunagine Joel Steinfedti õudnaljakas “Tont Uugu”…).

Aasta edasi ja Diver Down. Siin on uuesti ligi pooled laulud mujalt laenatud, album aga algab suhteliselt sarnastes toonides kui eelmine. Teine lugu “Hang ‘Em High” toob meelde vürst Volkonski (“Eila veel”). Kitarripartiid on ägedad, muu on nii ja naa. Ära kaverdatud on ka Roy Orbisoni “Pretty Woman” – David Lee Roth suudab isegi üsna sarnast häält teha ja asi kõlab muidu küllaltki originaalitruult, aga selle looga Eddie kitarr küll kuigi hästi ei haaku. “Dancing in the Street” meenub mulle pigem David Bowie ja Mick Jaggeri esituses, kus see kõlas stiilsemalt – siin tundub see samuti kahe stiili vahele toolist mööda istuvat.

Võib-olla kõige huvitavam tavaline lugu on “Little Guitars” (koos eraldiseisva akustilise introga), Eddie oli siin kasutanud tavapärase Gibson Les Pauli vähendatud varianti (umbes ukulele suurune). Kõige sürrim (ja üldse mitte halvas mõttes) on siin plaadil aga “Big Bad Bill”, mis on jälle David Lee Rothi estraadipoole näide (appi on toodud ka vendade jazzmuusikust papa Jan van Halen, kes mängib seal maha täitsa ägeda klarnetisoolo).

Üldse tundub albumi lõpp kuidagi rohkem “elus” – “The Full Bug” on mõnus kergemat sorti rokenroll ja plaadi lõpetab veel üks sürralugu (“Happy Trails”), mis annab alust kahtlustada, et selle a cappella numbri esitajad võisid natuke joogised olla…

Järgmine album 1984 ilmus (nojah) selsamal aastal. Pärast albumi alguses olevat lühikest nimi-instrumentaali tuleb viimaks bändi üks suuremaid hitte, mille alguse tunneb iga raadiot kuulanud inimene ilmselt ära paari sekundiga – see Oberheimi sündiga mängitud riff on ilmselt üks kõige tuntumaid rokkmuusika ajaloos ja isegi Eddie kitarrisoolo jääb siin sündi varju. Lugu on muidugi “Jump”.

Ka sellele järgnev “Panama” on kuuldud lugu ning see album on kuidagi täiesti teisest puust kui eelmised – hoogne, kirju ja märksa positiivsem kui eelmised. Kitarriakrobaatika osas tõusevad esile “Drop Dead Legs”, “Hot for Teacher” ja “Girl Gone Bad” (tolle viimase loo algvariandi oli Eddie väidetavalt salvestanud enda hotellitoa garderoobis, et mitte magavat abikaasat üles ajada…). Väga klassikaline tolle aja pop-metali esindaja on “I’ll Wait” (seda on ka mingis filmis või sarjas kuuldud, “Miami Vice” äkki?).

Ehkki kõik siiani kuulatud Van Haleni albumid olid müügi mõttes edukad, oli 1984 nende kõige suurem plaat. Ainsana kannatab müügiedu võrdluse välja kõige esimene, mõlemad saavutasid teemantalbumi taseme.

Van Haleni karjääri teine pool tuleb kuulamisele nädala pärast.