ITSPEA ja Petra, 3

ITSPEA rahvas luges täna Eben Mogleni “Anarchism Triumphanti”. Mõned kirjutasid päris huvitavaid mõtteid – samas on tänase põlvkonna ajud “häkkeri”-termini osas paraku ilmselt juba lootusetult ära triigitud (selgitamine ei näi enam aitavat). Näis, kas on sellega mõtet edaspidi üldse jätkata.

Aga Petra järgmiseks albumiks on nende ilmselt parim plaat – seda nii siinkirjutaja kui ka nende paljude arvates, tänu kellele see taas bändile kuldplaadi tõi (ja viimaks peale viit kandideerimist ka Grammy auhinna). 1990. aasta Beyond Belief on väga kvaliteetne suure-areeni-rokk põhiosas korraliku vungiga ja mõnede ballaadidega seal vahel (kusjuures siin on paremad just need vungilood – paljuski jälle tänu John Schlitti vokaalile).

Avalugu “Armed and Dangerous” on korralik hevi, järgnev “I Am on the Rock” ühendab salmis hevi ja refräänis meloodilist hardrokki. Eriti hea on aga neljandana tulev hoogne ja meloodiline nimilugu (sellele tehti ka hästi vahva muusikavideo). Pehmema poole pealt võiks välja tuua lõpuloo “Prayer” – kena sündiklaveriballaad, kus John Schlitt kasutab hoopis pehmemat hääletämbrit kui mujal. Plaat tervikuna sarnaneb ehk kõige enam Def Leppardi kuulsaimatele albumitele.

Aasta hiljem tuli välja Unseen Power – samuti tervikuna hea plaat, ehkki veidi vähem poleeritud saundiga ning muusikaliselt siinkirjutaja jaoks eelmisega võrreldes pool sammu tagasi. Aga ka see sai Grammy, bänd sai esineda ühel Farm Aidi heategevusprojekti kontsertidest (ainsa kristliku bändina) ja võeti Hard Rock Cafe “elanikuks”. Alguse kolme käreda hardroki järel mõjub veidi veidralt roxette’ilik “Hand on My Heart”, selle bändi kohta isegi natuke läägevõitu poplugu. Lõpuballaad “In the Likeness of You” on õnneks märksa ausam ja ehedam.

1993. aasta albumi Wake-Up Call salvestasid bändimehed koduses Nashville’is Brown Bannisteri käe all (Elefante-vendade LA stuudiosse reisimise asemel). Plaat kõlabki veidi teistmoodi – aga kantripealinn ei tähendanud kindlasti kantrit. See on hea klassikaline rokkalbum, ehkki mitte enam paari eelmise plaadi staadionirokk.

Alguse kolm laulu on natuke ZZ Topi rea peal, käreda bluusinoodiga rokilood, järgnevad mõtlikum ballaad “He’s Been in My Shoes” ja bonjovilik “Praying Man”. Siin plaadil on kolm lugu bassimees Ronny Catesi looming, kõik neist on väga head (tõsi, nende tavapäraselt terased tekstid on endiselt Bob Hartmani sulest) – tõsine, nu-metali kanti (Korn?) minev traadikas “Underneath the Blood”, kristliku elu märkidest rääkiv “Marks of the Cross” ja vist plaadi parim lugu “Sleeping Giant”, väga klassikaline ja hea metafooriga rokilugu (pealkirjas on mõeldud kirikut). Ka plaati lõpetav “Just Reach Out” on mõnus ja kaasatõmbav showstopper. Album tõi bändile kolmandagi Grammy auhinna.

Wake-Up Call kuulub siinkirjutaja jaoks kolme parima Petra albumi hulka ning oli paraku ka Petra hiilgeperioodi lõputähiseks – pärast seda lahkus bändist John Lawry ning veidi hiljem lõpetas tuuridel osalemise ka ainus algne bändiliige Bob Hartman.

Pärast aastast pausi ilmus bändilt 1995. aastal No Doubt. Enamik laule on endiselt Bob Hartmanilt, kes mängis sisse ka plaadi kitarrid ja oli kaasprodutsendiks, kuid hiljem kontsertidel mängis juba David Lichens (ja klahvpillidele tuli peale John Lawry lahkumist tema endine pillitehnik Jim Cooper). Plaat on eelmistega võrreldes saundilt popilikum, isegi John Schlitti lauluhääl ei ole enam eelmiste albumite draiviga.

Alguse rokilood on küll peaaegu endised, kuid saundis on selgeid muutusi ning järgnev poprokkballaad “More Than a Thousand Words” (iseenesest hea lugu) on juba märgatavalt pehmemat sorti. “Right Place” on taas korralik alternatiivse kõlaga andmine, aga endiselt mitte enam päris sama saundiga kui varem. Grammyle kandideeris ka see album, kuid seekord enam seda ei saanud. Pärast seda plaati lahkus Ronny Cates ning ka uued tulijad Lichens ja Cooper ei jäänud pidama.

Kahe aasta pärast prooviti teha järge varasemale väga edukale Petra Praise’ile. Petra Praise 2: We Need Jesus ei ole aga enam päris sama. Kaverite seas on päris mitu Bob Hartmani originaallugu ning kogu saund on taas pehmem. Siin plaadil mängib kitarri veel David Lichens, kuid Ronny Catesi asemel on Lonnie Chapin ning plaadil teeb kaasa rida külalismuusikuid, kellest tuntuim on ilmselt Foreigneri 1992. aasta paiku kristlaseks saanud solist Lou Gramm.

Lugudest on päris mõnusa vungiga kergerokikaver Rick Foundsi tuntud ülistusloost “Lord I Lift Your Name On High” – üldiselt on aga plaat ühtlaselt kuulatav, ent erilise särata (ning sedasorti muusikat suudaks teha ka paljud teised peale Petra).

1998. aasta God Fixation tõi bändi nooremad kitarristid Pete Orta ja Kevin Brandow’, kuid plaat tervikuna on samasugune kui eelmine – täiesti kuulatav, korralikult tehtud raadiomusa, väikese alternatiivinoodiga popgospel (mitte päris Hillsong, aga ka mitte väga erinev). Võib-olla kõige märgatavam (ja traadisem) on “A Matter of Time”, aga ka see on pigem omaaegne dc Talk (Jesus Freaki albumilt) kui Petra.

Järgmisel korral siis tulevad Petra viimased albumid, sh kohe alguses nende ilmselt kõige suurem põrumine.

Lumine hooajaalgus

Kuna eelmine nädavahetus oli juba mõnusalt soe, siis sai teisipäeval ratas hooldusse viidud. Neljapäeva õhtuks oli valmis, aga nagu kiuste tuli eile veel talve lõppakord ehk korralik lumesadu (naabrijõmmid said maja ees lumememme teha). Päev anti pikendust, täna käisin järel – bussiga Kalevi peatusse, rattaga koju tagasi.

Polnudki hullu, talvejope oli pigem isegi liiga soe. Libedust õnneks peaaegu et ei olnud – ainus kõhedavõitu koht oli Palli tänava lumistel munakividel (mõtlesin algul väikese ringiga koju minna, aga sealt lasin kähku jalga ja tulin siis juba otse mööda Vabaduse puiestee serva).

Aga Sinine Krants on suveks valmis ja rattahooaeg edukalt avatud.

ITSPEA ja Petra, 2

ITSPEA kursus jõudis peale ülestõusmispühi (ühe päeva võrra pikema nädalaga) 9. teemasse ehk IT-juhtide võrdlemisse. Üsna paljud lasid seekord kergelt luha – ehkki oli ka häid kirjutisi. Tundub aga siiski, et järgmisel aastal tuleks ülesanne ringi sõnastada.

Aga Petra kuulamine jätkub 1984. aasta lõpu (Spotify ja veel mõned allikad aga pakuvad aastaks 1985) albumiga Beat The System. Selles mõttes veider plaat, et suure osa tööd tegi siin ära laenatud pillimees, stuudiomuusik Carl Marsh, kes mängis sisse kõik trummid, bassi ja suure osa klahvpillidest – John Slicki asemele klahvimängijaks tulnud (ja kümneks aastaks paika jäänud) John Lawry siin väga mängida ei jõudnudki.

Petra saund muutub siin plaadil tublisti sünteetilisemaks – alguseots on puhas sündirokk (kohati Whitesnake, kohati Depeche Mode). Tagapool tuleb uus (veidi queenilik) versioon Russ Ballardi loost “God Gave Rock and Roll to You”, mis varem üksjagu pahandust tekitas – nüüd oli Petra aga suurte poiste seas ja lärmajad võtsid vaiksemaks. Siin on ka nondesamade lärmajate poole irooniliselt näpuganäitav sündipopilik (springsteenilik vastuolu muusika ja teksti vahel…) “Witch Hunt”, mille terav tekst kirikus paraku küllaltki levinud silmakirjatsemist üsna lapiti kolakaga kostitab.

Kokkuvõttes on seegi plaat hea (ehkki veidi teistest erinev) kuulamine, kuigi suuri lemmikuid ei oskaks siit välja tuua (tollele pika nimega loole lisaks ehk ka pauerballaad “Voice in the Wind” ning Etioopia lastest rääkiv mõtlik “Hollow Eyes”).

Järgmisel aastal lasti välja live-album Captured in Time and Space – ülejäänud lood on varasemate plaatide omad, aga ühe popurrii lõppu tehti ära Händeli kuulus “Halleluuja”. Samal aastal ilmus aga ka stuudioplaat Back to the Street – Greg X. Volz oli selleks ajaks otsustanud soolokarjääri kasuks ning asemele võeti üks tolleks hetkeks oma eluga üsna rappa jõudnud sell.

John Schlitt oli Head Easti nimelise bändi solistina saanud üsna edukaks, ent jõudnud enda eluga nii puntrasse, et visati bändist alko- ja muude jamade tõttu välja (ning olla plaaninud ka endaga midagi hullu ette võtta). Õnneks oli tema naine jõudnud selleks ajaks otsapidi kirikusse ja tiris viimaks mehe kaasa – lõpptulemuseks oli väga hea rokklaulja väga pikk karjäär. Petra mõlemad solistid on head lauljad, aga Schlitti hääl on üks parimaid klassikalise roki žanris üldse.

See plaat on mingis mõttes üleminekuetapp Volzi ajastust Schlitti omasse – laulab Schlitt, aga muusika on pigem veel Volzi ajastu oma. Saund on hästilihvitud, selle eest tuli pikemaks ajaks hoolitsema endine Kansase laulja John Elefante (koos arranžeerijast venna Dinoga). Paremad lood on ehk kolm viimast – ballaad “Fool’s Gold”, vahva sõnamänguga popprokk “Altar Ego” ja pehme, meloodiline raadiohitt “Thankful Heart” (viimases tuleb Schlitti vokaal ehk kõige paremini esile).

1987. aasta This Means War! on juba selgelt Schlitti ajastu plaat – tugisammasteks John Schlitti vägev hääl, John Lawry klahvpillitaust ja Bob Hartmani kitarririfid (viimane kirjutas endiselt enamiku repertuaarist, mis aga siitmaalt hakkab kalduma klassikalise staadioniroki žanri poole). Toto ja Journey asemel läheb bänd nüüd pigem Bon Jovi (“He Came, He Saw, He Conquered”), Scorpionsi (“Kenaniah”, “All King’s Horses”) ja Def Leppardi (“You Are My Rock”, “Dead Reckoning”) kapsamaale, tekstid aga on endiselt petralikult otsekohesed ja samas mitmekülgsed (ühe YouTube’i kommentaari järgi “on Petral olemas laul absoluutselt igaks elujuhtumiks”).

Sõjateema siin plaadil on aga pigem ülekantud tähendusega (vaimuliku võitluse mõttes) – kuid nimilugu alguses on piisavalt sõjakas, et isegi Manowari meenutada. Skaala teise otsa jääb taas kena raadioballaad “Don’t Let Your Heart Be Hardened”.

1988. aasta albumil On Fire! asendab Mark Kellyt basskitarril Ronny Cates ning tulemuseks on vist kõige klassikalisem ja stabiilsem Petra koosseis (lausa kuue plaadi jagu – Schlitt, Hartman, Lawry, Weaver, Cates). Stiililiselt jätkub eelmise plaadi rida – (vaimuliku) sõdimise teema ning hästi tehtud ja (Elefante-vendade poolt) poleeritud suure-staadioni-rokk.

Ilus oma ajastu sündiklaveriballaad (vokaalpartii on samuti kena) on “First Love”. Hea lugu on ka “Council of the Holy”, mis huvitaval kombel sarnaneb hoopis hilisema, taaskogunenud Europe’iga (seda nii alguse ballaadi- kui raskerokiliku lõpuosa poolest – ning Joey Tempest on üks üsna väheseid rokihääli, keda kannatab Petra hiilgeaegade Schlittiga võrrelda).

Täna viimasena võtaks ette 1989. aasta albumi Petra Praise: The Rock Cries Out. Nagu nimigi ütleb, on tegu vabakiriklikel jumalateenistustel lauldavate ülistus- või kiidulaulude kogumikuga (muidugi Petra stiilis; lisaks on plaadil ka kaks Bob Hartmani originaallugu). Siinkirjutajale seega tuttav materjal – suurt osa neist on tulnud eri aegadel ja kohtades ka endal mängida.

Sedalaadi muusika omapära on lühikesed laulud – tihti lauldakse vaid 1-2 salmi, vajadusel korrates. Nii on ka siin enamik lugusid lühikesed, aga leidub nii korralikku keevitamist (kohe avaloos) kui ka ilusaid ballaade. Endale meeldivad enim “King of Kings” (siin on jälle Manowari lõhna tunda), mõtliku palvena mõjuv “Take Me In”, “Salvation Belongs to the Lord” (John Schlitti rokihääl refräänis, Bob Hartmani kitarripartii ja Louie Weaveri trummid hoiavad selle liiga seebiseks minemast), üsna queenilik “The King of Glory Shall Come In” ning eriti lõpus olev “We Exalt Thee”.

Viimane on tegelikult ainult algse laulu refrään, millest on aga tehtud tõsine staadionirokihümn – huvitav harmoonia tekib taustakoori klassikalise ja solisti rokivokaali vahel, aga kogu bändipartii on äge ning lugu on väga stiilne tervik. Sedalaadi töötluste peale oleks Petra algaegade “isakesed” end ilmselt rohelisetriibulisteks vihastanud, ent kaheksakümnendate lõpuks oldi ilmselt rokkmuusika kirikussetulekuga leppinud. Siit tuleb ka bändi ajaloo esimene kuldplaat – kristliku muusika turg ei ole isegi USA-s nii suur, et igaüks suudaks poolt miljonit albumit läbi müüa.

Jätkab järgmisel nädalal, mh Petra parima plaadiga. 🙂

Loll, aga järjekindel

Keegi tont üritas Budokani veebi ukse taga paroole proovida. Suht igapäevane asi, aga seekord tuli ta 300+ masinaga robotvõrguga. Lollina näitas end aga seetõttu, et proovis vaid üht (olematut) kasutajat ja lasi kogu botnetile kahekuulise bänni panna. Aga ju ta otsib järgmised masinad.

Geograafia oli seekord päris huvitav – peamiselt India, aga oli ka jupp Aafrikat, mõned saidid Euroopast ning isegi paar jaapanlast.

APDEIT 04.04: jätkus ka järgmisel päeval. Lihtsalt tilgub ca pooletunniste vahedega.

ITSPEA ja Petra, 1

ITSPEA tegelased jõudsid täna professionaalsuse teemasse ja pidid analüüsima kõrghariduse, rakenduskõrg-/kutsehariduse ja sertifikaatide mõju IT-karjäärile. Päris huvitav lugemine oli (leidus ka arvamus, et kõrgkooli polegi varsti enam vaja). 🙂

Aga paralleelse muusikakuulamise osas koliks folgilike Rankinite juurest tagasi rokilainele, aga väikese iseärasusega. Järgmine rokkbänd on – Suurel Neljapäeval kuulamisega alustamiseks sobivalt – kristliku rokkmuusika üks alusepanijaid, kelle ajalugu annab pikkuselt võrrelda kasvõi Runrigi või Springsteeniga (seega tuleb taas päris mitu osa).

Petra (kreekakeelne “kalju”, nagu ka Peetruse nimes) sai alguse ajal, mil USA kirikuseltskond suhtus rokk- ja üldse poppmuusikasse üsna karvaselt. Siis aga hakkas tekkima noori kutte, kes küsisid “Why should the Devil have all the good music?” ehk miks peaks kogu hea muusika Saatanale jätma (veel üks tuntud selle rea muusik – Larry Norman – tegi 1972. aastal ka sellenimelise laulu).

Petra alusepanijaks oli 70-ndate alguses kitarrist Bob Hartman, kes hipiajastu järellainetusena püüdis kokku sulatada rokkmuusikat ja sõnumit Jeesusest (hipid ei olnud just tavamõistes kirikuskäijad, kuid Jeesus Kristusest pidasid enamasti lugu). Esialgne Petra koosnes kahest laulvast kitarristist (Bob Hartman ja Greg Hough), bassimehest (John DeGroff) ja trummarist (Bill Glover) ning bändi esimene, endanimeline stuudioalbum (peamiselt Bob Hartmani loominguga) ilmus aastal 1974.

Muusikalises mõttes oli see üsna taltsas (suures osas pigem segu kantrist ja pehmest folkrokist), kuid põhjustas ikkagi USA-s paraja furoori. Avalugu “Walkin’ in the Light” on üsna korralik kantrirokk (kitarris on konteksti arvestades ikka üsna julgelt “traati pandud”). “Mountains and Valleys” toob meelde isegi Queeni esimese albumi (vrdl “Doing All Right”). “Lucas McGraw” on puhas lõbus kantri bändžo ja prääksuva ninahäälega. “Backslidin’ Blues” ehk “usutaganeja bluus” on väidetavalt üleüldse esimene tõsine bluusilugu kristliku muusika albumil. Aga see plaat kõlab kuidagi tuttavlikult – umbes nagu varajane Fix. 🙂

Ent Petra on algusest peale vaieldamatult selge sõnumiga bänd, tekstid on üsna üheselt evangeelse sisuga (seega ei ole imestada, et nad on alati suutnud mõlemale äärmusele närvidele käia). Samas on muusika tolle aja kontekstis väga korralikult tehtud (ja Bob Hartman näitab end algusest peale väga hea kitarristina) ning alles alustanud plaadifirma Myrrh Records jäi läbimüügiga rahule.

Järgmine album Come and Join Us tuli kolm aastat hiljem 1977. aastal. Trummar läks vahepeal minema, kuid tuli albumile stuudiomuusikuna tagasi. Stiili oli raskemaks keeratud (“Sally” kõlab natuke isegi Zeppelini kanti) ning Hough’ ja Hartmani kõrvale võeti laulma mitu külalissolisti (sh hilisem pikaajaline laulja Greg X. Volz). Jauramist jätkus ka – üks laul praagiti firma poolt välja ja plaadi algne nimi tuli ära muuta. Ent ikkagi jäi Russ Ballardi kaver “God Gave Rock and Roll to You” (algselt oli mõeldud ka plaadi pealkirjaks) avalooks – see on ikka juba päris rokilugu (hiljem laulis seda mh KISS) ja konteksti arvestades julge samm (isegi kui siinne versioon on üsna pehme). Veel üks samaväärne on lõpuks nimilooks saanud “Come and Join Us”, päris lõbus on ka “Woman Don’t You Know” (nagu oleks Freddie asemel Miki-Hiir varajase Queeni ette pandud…). Plaadifirma sihiks olnud läbimurre n.ö. ilmaliku roki turule jäi aga tulemata ning poisid said firmast kinga.

Kahe aasta pärast oli Petra tagasi albumiga Washes Whiter Than (uue plaadifirma Star Song Records alt). Koosseisust jäi alles vaid Hartman, kes kutsus juurde (Petras esmakordselt) klahvimängija Rob Frazieri ja juba eelmisel plaadil laulnud Greg X. Volzi (too olevat pidanud valima REO Speedwagoni ja Petra vahel ning pühendunud kristlasena eelistas viimast), viimane hakkas ka uueks trummariks.

See plaat on märksa pehmem raadio-popprokk (kõige tuntumaks sai ilmselt “Why Should the Father Bother?”, mis enda ilusa kitarri ja vokaaliga ongi ilmselt parim lugu albumil, veel üks samalaadne on ka “Mary’s Song”) ja ehk rahustas vanameelsemaid kuulajaid natuke. Stiil aga meenutab omaaegset Jaak Joalat ja Radarit kusagil varietees (eriti viitab sellele mõnes loos esinev funky-noot) – iseenesest kvaliteetne, aga veidi igav ja natuke haltuura –  nagu kroomitud plastik. Ainus pluss on see, et Greg X. Volz oli algusest peale selgelt parem laulja kui Hartman või Hough.

Aga ka see taltsas album ei müünud (erinevate jamade tõttu) hästi ning varsti oli Bob Hartman jälle ainult koos Volziga (ning kaalus ka Petraga lõpetamist). Kuid Star Song oli nõus jätkama – nii ilmus 1981. aastal järgmine plaat Never Say Die, mis tõi Petrale esimese suurema läbimurde.

Kohe avaloost “The Coloring Song” sai suur hitt – see on natuke Blackmore’s Nighti rea peal, keskaegsete mõjudega ballaad. Volzile ja Hartmanile lisaks tulid siit bändi bassimees Mark Kelly ja klahvimängija John Slick, trummi mängis plaadil külalisena Keith Edwards. Eelmise plaadi plastik kadus õnneks suuresti ära, siit saab alguse Volzi ajastu Petra ehe, kuid samas lihvitud firmasaund, mis meenutab ehk natuke Totot (eriti kohe alguses “Chameleon” ja “Angel of Light”, kus Bob Hartman kõlab väga Steve Lukatheri moodi).

Siin on ka kaks üsna vastuolulist lugu – “Killing My Old Man” on tõsine bluusrokk ning kahetimõistetav nii pealkirja kui ka teksti poolest (aga räägib siiski vaimsest pöördumisest ehk “enda vana mina” tapmisest), “For Annie” on valus klaveriballaad ühe tüdruku enesetapust (omas ajas vägagi tabuteema). Ning ka eespoolmainitud “Angel of Light” räägib tegelikult hoopis langenud valguseinglist – ehk vanakurjast. Uuesti on siin plaadil salvestatud Greg X. Volzi varasem “Without Him We Can Do Nothing”, mis on tugevasti parem kui algvariant. Viimaks lõpulugu, “Praise Ye the Lord”, mis kõlab otsekui bändi hilisemast perioodist (John Schlitti ajastust) ajamasinasse sattunud laul.

1982. aasta More Power to Ya toob trummide taha pikaajalise trummari Louie Weaveri. See album on saundilt samaväärne eelmisega, kuid ehk natuke raskemgi – suur osa on korraliku vungiga hardrokk (näiteks “Second Wind”), paar head ballaadi seal vahel (nimilugu, “Road to Zion”).

Mingitele uhuufundamentalistidele oli tollal tulnud pähe totter luul, et rokkmuusika sisaldab saatanlikke sõnumeid, mida kuuleb lugu tagurpidi mängides (tõsi, hiljem võtsid mõned paharetikummardajate bändid sellest luulust päriselt idee ja tegidki nii). Siin plaadil on esimene Petra leidlikest ninanipsudest sedalaadi seltskonnale. “Judas’ Kissi” alguse sõnamulinat tagurpidi mängides kuuleb seal manitsust “Miks sa otsid kuradit, kui peaksid otsima Issandat?”, lisaks on see lugu juba üsna ägedalt hevilik (Greg X. Volz suudab ikka päris vägevaid noote välja võtta). “Rose Colored Stained Glass Windows” algab ilusa ballaadina ja jätkub hardrokina.

Sarnaselt eelmise plaadi lõpulooga on ka siin üks justkui hilisemasse perioodi kuuluv lugu, Greg X. Volzi ülistusrokiklassik “Let Everything That Hath Breath”. Kokkuvõtlikult on see siinkirjutaja jaoks kindlasti Petra parimate albumite seast, see on ühtlaselt hea kuulamine.

Järgmise aasta albumit Not of This World on Bob Hartman ise nimetanud eelmise järjeks ning üldine loogika ongi sama (hinnang samuti, ehkki õrnalt meeldib eelmine plaat rohkem – siin on rohkem n.ö. lihtsalt häid lugusid). Selleks ajaks oli Petrast saanud kristliku roki lipulaev, keda veidi hapu näoga tunnustati ka väljaspool kirikut.

John Slick oli seni mänginud peamiselt Hammond B3 orelit, nüüd hakkas ta ka sünte proovima (seda kuuleb kohe avaloos “Visions (Doxology)” ja selle plaadi lõpus asuvas kordusversioonis). Nimilugu on hea mõtlik rokkballaad, klassikalise 80-ndate rokisaundiga (see klassikaline saund iseloomustab tegelikult kogu seda albumit). Veel meeldivad nutika metafooriga pauerballaad “Grave Robber” ja needsamad alguse-lõpu instrumentaalid.

Jätaks siin praegu katki, aga Petrat tuleb veel päris üksjagu. 🙂

ITSPEA ja Rankin Family

Eelmisel nädalal läks ITSPEAga nii kiireks, et muusikat ei jõudnudki kuulata. Just sai läbi kahenädalane juuraplokk – sel nädalal võrreldi erinevaid valikuid tarkvaralitsentside osas.

Seekordne kuulamine on jälle lühem, kuna sellelt bändilt on Spotifys saadaval ainult kolm nende seitsmest stuudioalbumist. Aga nagu Bruce Springsteeni puhul, nii on ka siin tegu väga pikaealise esinejaga – tänane kuulamine on The Rankin Family Kanadast. Nova Scotia ehk Uus-Šotimaa perebänd, mille asutasid 1970-ndatel viis õde-venda 12-lapselisest Rankinite perest. Pikemat aega on aga bändi vedanud kolm nooremat pereliiget vend Jimmy eestvõttel.

Esimese, endanimelise albumi The Rankin Family andsid liikmed välja 1989. aastal iseseisvalt, enda kulu ja kirjadega salvestatud kassetina. See ilmselt väga suurt läbimüüki ei tähendanud, aga peale järgmist edukat albumit andis Capitol Records selle uuesti välja kaks aastat hiljem – ja tulemuseks oli plaatinaplaat. Sarnaselt Runrigiga laulavad Rankinid nii inglise kui ka šoti gaeli keeles, kohe plaadi avalugu “Mo rùn geal dìleas” näitab selle pere võimeid – laulu esimene pool on a cappella, tagapool tuleb juurde Clannadit meenutav taust. Väga kena kuulamine. “Lonely Island” on kena pop-ballaad, segu biitlitest ja gospelmuusikast. “Lovely Arms” meenutab stiililt ABBAt (väikese reggae-nüansiga).

Siin albumil on tervelt kolm popurriid: klaveripõhine esimene meenutab alguse osas mõnd kodust pidu, kus peretütrel palutakse klaverit mängida – alguses natuke isegi armsalt konarlik (salvestust ei ole kunstlikult nühkima hakatud), aga väga vahva tõestus sellest, et keldi folki saab edukalt ka klaveril mängida. Ja lõpupoole tuleb ka korralikku tehnilist tulevärki.

“Mairi’s Wedding” on keldi standard, mida on esitanud väga paljud – see siin on nakatavalt rõõmus esitus (Tuubis on ka video, mis seda meeleolu eriti hästi edasi annab). “Roving Gypsy Boy” on bändi originaallugu – pehme keldi folkrokk, küllaltki sarnane Runrigi loominguga. “Chì mi na mòrbheanna” on 1856. aastast pärinev šoti ballaad kodumaa udustest mägedest – täiesti võrreldav lugu näiteks Clannadi omadega (võrdluseks võiks sobida “I Will Find You”). Huvitava faktina on seda laulu esitatud nii John F. Kennedy kui Elizabeth II matustel.

Järgneb viiulipopurrii, mis on kohe algusest peale korralik folgi-tulevärk (selle taga on ilmselt John Morris Rankin, kellele teistega võrdset lauluhäält ei olevat antud, selle asemel anti ülikiired näpud). “Lament of the Irish Immigrant” on klassikaline keldi ballaad 1840. aastast – siin täiesti a cappella (leidsin veebist viite,  et see laulja võiks Raylene Rankin olla). Ja album lõpeb kolmanda popurriiga, millel on eriti hea alguseosa (keldi džiigi saab edukalt ka ilma saateta laulda!).

Ei ole üldse ime, et see album plaatinanormi täis müüs – see on senikuuldutest üks ühtlasemalt häid ja samas mitmekülgsemaid keldi folgi plaate.

Teine kolmest albumist on 1990. aasta Fare Thee Well Love. Ka see oli alguses enda välja antud, kuid 1992. aasta Capitoli uusversioon ületas plaatinanormi koguni viiekordselt. Ilmselt on ka Spotifys olevad versioonid Capitoli omad, igatahes kohe avalugu “Orangedale Whistle” annab märku märksa lihvitumast saundist kui esimesel albumil – see on korralik folgisugemetega poplugu (mõnevõrra sarnane Clannadi popiperioodi loominguga). “An T-Each Ruadh” on hoogne rahvalaul punasest hobusest, siin tehtud taas a cappella (ainult kerge rütm on taga). “Fair and Tender Ladies” on 20. sajandi alguse Ameerika ballaad (arvatavasti Apalatšide piirkonnast), Rankinite esitus on lihvitud ja väga hästi lauldud poppversioon.

Edasi tuleb sarnaselt esimese plaadiga viiulipopurrii, mis albumi üldise popstiili taustal on värskelt folgilik. “Fisherman’s Son” on jällegi pop-ballaad, ent Jimmy Rankini enda lugu. “Tell My Ma” sarnaneb nii lauluna kui esitusena väga eelmise plaadi Mairi-loole – väga mõnus hoogne rahvalauluesitus (tegelikult lastelaul poistest, kes tüdrukuid patsist tirivad…).

Kaks originaallugu – “You Left a Flower” ja hiljem “Gillis Mountain” – on siin plaadil puhtaverelised kantrilood. Ja siis tuleb plaadi nimilugu, Jimmy Rankini kirjutatud “Fare Thee Well Love”, üks paremaid senikuuldud popfolkballaadidest (ja tõenäoliselt Rankinite kuulsaim laul). Õe ja venna (Raylene ja Jimmy) duett, väga kummitavajääv lihtne meloodia ja õnnestunud taust kahele väga heale lauljale (refräänis on taga ka kolm teist õde-venda).

Plaadi lõpus on keldi popurrii – erinevad rahvalaulud. Plaadi lõpetab instrumentaalne “Tripper’s Jig” – tuntud keldi rahvaviis (mille pealkirjas mõeldakse siiski rändurit ja mitte midagi muud…). Kokkuvõtteks tuleb öelda, et ka see on väga hea album (eriti muidugi nimilugu).

Järgmisi plaate kahjuks Spotifys ei ole. 1993. aasta North Country jõudis taas Kanadas tabelite tippu (neljakordne plaatinaplaat), 1995. aasta Endless Seasons ja 1998. aasta Uprooted jäid natuke tagasihoidlikuma edu juurde – ent Rankinid olid Kanadas tegijad kogu kümnendi jooksul. 1999. aastal teatas bänd laialiminekust, kuid 2007 tuldi uuesti kokku ning Spotifys on kolmandana väljas 2007. aasta album Reunion.

Erinevalt varasematest albumitest on siin palju rohkem oma- ja teiste kanada muusikute loomingut, keldi rahvalaule on vaid kaks (klaverilugu “Johnny Cope” ja a cappella lauldud “Hush the Waves”). Kõla on küpsem ja tunne mõtlikum, kuid muusika on endiselt hea. Heather Rankini “Nothing to Believe” meenutab veidi toda Rankinite kõige kuulsamat lugu, teine väga armas ballaad on Raylene Rankini ja kanada folklaulja Susan Crowe’i koostöös kirjutatud “Sparrow”. “Sunday Morning” on kanada kantrimuusikult David Franceylt laenatud hea hoogne, väikese bluusielemendiga kantrilugu. Üldine tonaalsus on plaadil täpselt selline, mida tahaks kuulda õhtul maanteel sõites, selline natuke sume ja mõtlik kantri-folgi-popi segu, hästi tehtud raadiomuusika.

Väga hea bänd oli. Kahjuks sai viiuldaja John 2000. aastal autoavariis surma ning 2012 jäi vähktõvele alla tema õde Raylene. Mõned pereliikmed (nagu Jimmy Rankin ning ka juba mõned järgmise põlvkonna esindajad) teevad muusikat aga veel tänagi edasi.

Tubular Bells miinus Mike

Mike Oldfieldi kuulsa esikalbumi ilmumisest möödus tänavu 50 aastat. Kahjuks otsustas vanameister aasta tagasi karjäärile joone alla tõmmata – aga tänapäeval on õnneks olemas erinevaid alternatiive. Igatahes kui Alexela kontserdimajas kuulutati välja Tubular Bellsi 50. aastapäeva kontsert, tuli kohe Piletilevisse lennata.

Täna oli Alexelas vist täissaal – peamiselt muidugi natuke vanem seltskond, aga leidus ka nooremaid. Bändi vedas Robin Smith, kes on ka päris Mike’iga koos mänginud. Rahvas igatahes ootas huviga.

Esimene sett oli paraku üsna pettumus. Järjest tehti läbilõige Oldfieldi karjäärist – valik ei olnud halb, aga tase oli küll ebaühtlane. Tubular Bells II algus “Sentinel” ja siinkirjutaja rõõmuks ka üks suurimaid lemmikuid “Summit Day” kõlasid täitsa kenasti. Bassimängija Lisa Featherstoni lauldud “To France” ja eriti “Moonlight Shadow” aga läks “Võru kultuurimaja ansambel esitab Mike Oldfieldi muusikat” -kategooriasse. Õnneks ta hiljem mängis ainult bassi ja tegi seda laulmisest ikka palju paremini. Ent terve esimese poole jooksul ei õnnestunud kordagi kuulda seda Oldfieldi firmasaundi, millest selle mehe igalt poolt ära tunneb.

Nii et vaheajale minnes oli kergelt haltuurane tunne. Pärast vaheaega aga võeti ette see päris “Tubular Bells”. Ei tea, kas keegi oli käinud vahepeal märkusi tegemas, aga muusikud olid nagu ümber sündinud. “Bells” kõlas täitsa originaaliväärselt ning kaks kitarristi leidsid Gibson SG ja Strati koostöös ka Oldfieldi (varajase) saundi üles.

Rahvas tegi teenitud aplausi, muusikud tulid tagasi ja võtsid nüüd ette Ommadawni ja selle järjeplaadi, aga seal jäi asi taas mõneti venima. Õnneks aga lõpus tuli Sailor’s Hornpipe – Mike’iga võrreldaval kiirusel. Rahvas tõusis püsti ja aplodeeris seni, kuni viimaks pandi kõlaritest “Shadow on the Wall” peale.

Natuke  kummaline elamus oli kokkuvõttes. Aga lõpp hea, kõik hea. 🙂

ITSPEA ja Bruce Springsteen, 5

ITSPEA tegelased jõudsid täna võrgusuhtluse ja Virginia Shea 10 netiketikäsu lahkamise juurde. Huvitaval kombel tekkis foorumis mitu kokkupuutepunkti ka praegu paralleelselt toimuva sotsiaalmanipulatsiooni kursusega.

Aga kuulasin ka Bossi edasi. Järgmine Springsteeni album on 2019. aasta Western Stars. See sarnaneb siin varem kuulatud Chris de Burghi Beautiful Dreams -plaadiga – siin on samamoodi taustal koos rokkbänd (mitte küll E Street – sealt on lisaks Patti Scialfale siin vaid viiuldaja-taustalaulja Soozie Tyrell) ja orkester. Lood on rahulikumat sorti (akustilisem ameerika südamaarokk ja folk, ehk natuke ka kantrit), seda on seekord ka tekstid. Kõlab nagu paremat sorti Hollywood, ainult veidi kummitab ühetaolisus (pildina sobiks juurde mõni vägev haagisega veok maanteel üle lõputu preeria vuhisemas). Mulle endale istuvad enim “Sleepy Joe’s Cafe”, “Somewhere North of Nashville” (mis võikski Chris de Burgh olla) ja lõpulugu “Moonlight Hotel”.

Letter to You ilmus järgmisel, 2020. aastal ning on taas salvestatud koos E Street Bandiga. Algus on sarnane eelmise plaadiga, üldine temaatika on natuke nukker (mitmest loost käib läbi kaduvus ja surm, huvitaval kombel on taas  sees usulised kujundid), aga vähemalt ei paista väga otsest (poliit-)siibrit (ühes loos on küll selge viide sees – õnneks on see ka muusikaliselt kõige lahjem lugu, ainult ühe fraasi peal) ning muusika on mitmekesisem ja elavam. Lugudest lähevad rohkem peale “Burnin’ Train”, “The Power of Prayer” (jällegi üks üsna otseselt usklik laul, muusikaliselt on see Springsteeni kõige paremini töötav retsept ehk hoogne meloodiline kergerokk) ning lõpuosast “Ghosts” ja “Song for Orphans” (ehkki neil on jälle tekst ja muusika kergelt vastuolus – eriti viimasel, mis on muusika poolest klassikaline mažoorne staadionirokihümn). Ka lõpulugu “I’ll See You in My Dreams” läheb samasse kanti, kuigi siin on vastuolu väiksem, see on mälestuslaul nagu neid ka varasematel albumitel on esinenud.

Seni viimane Springsteeni stuudioalbum on tema teine kaveriplaat Only the Strong Survive 2022. aastast – seekord on ta ette võtnud souli ja R&B (esimene mulle meeldib, teine reeglina mitte). Tervikuna küllaltki kuulatav album, R&B-muusikat uuemal ajal kummitavat nüri tümakat siin ei ole ja pigem on sees retronoot. Selgelt parim lugu siin plaadil on kolmas – kunagine Commodoresi hitt “Nightshift”. See on tegelikult taas mälestuslugu, algselt tehtud aasta peale soulilauljate Marvin Gaye’ ja Jackie Wilsoni surma 1984. aastal. Ja Bruce suudab algse mõtliku meenutuse jälle ellu äratada – see on tema selle sajandi parim lugu.

Kokkuvõtteks: Bossi aukartustäratavalt pika karjääri parimad lood jäävad ilmselt üheksakümnendatesse (ühte tema suurimat hitti – 1994. aasta “Streets of Philadelphiat” – stuudioalbumitel ei olegi). Tõenäoliselt teeb ta aga muusikat veel mõnda aega – sapise poliitsiibri jaoks võiks ta tõenäoliselt ainet saada ka eelseisvatelt USA valimistelt…

Veel üks ilus lugu

Kunagi ca tosina aasta eest kirjutasin siin ühest Tuubist leitud väga kenast gospelkantriballaadist. Lugu oli ainult audiona ja nii jäi laulja nägemata (tõsi, väga ei otsinud ka). Nüüd leidsin teise samaväärse – seekord juba koos Rachel Robinsoni endaga videos. “Goodness of God” on taas selle žanri üks parimaid näiteid – väga hea solist, taustavokaalid, klaver ja kitarr (tõsi, trummar on kas peidus või on taga rütmiträkk). Rohkem ei olegi vaja.

Seda lugu on teinud aga veel paljud – mõned veel:
* CeCe Winans – see on tavapärasem must popgospel, aga ilus variant ikkagi.
* Jenn Johnson – tjaa, on sellel daamil alles torud… Üks selle loo viiest autorist, meenutab paueri poolest veidi omaaegset ühe-hiti-imet “4 Non Blondes” ja selle solisti Linda Perryt. Aga see on tõsine alternatiivrokilik praise and worship (lugu algab rahulikult ja kerib pikkamööda üles). Selle korduva bridge’i laulmist võiks nii mõnigi rokklaulja siit õppida (aga võib olla on selleks ka n.ö. otseühendust vaja…).

ITSPEA ja Bruce Springsteen, 4

ITSPEA tegelased ragistasid sel nädalal hambaid Eesti digiühiskonna arengukavale 2030 SWOT-analüüsi tehes. Üllatavalt huvitavaid punkte loeti sealt välja, Kakk jäi täitsa rahule.

Aga Springsteeni järgmine album tuleb 2007. aastast – Magic ei ole nimest hoolimata eriti maagiline, vaid pigem juba tavapärane Springsteeni kombinatsioon hoogsast kergerokist ja siibris tekstidest (suhteliselt sarnane oli tema edukaim plaat Born in the USA – ka see album sai plaatinaplaadiks). Eriti veider on rõõmsa rannaroki vormis esitatud tume nägemus tulevikuühiskonnast “Livin’ in the Future” (kõige selle taustal läheb üsna sürriks ka Bruce’i hilisema perioodi arusaam poliitikast – “riik on pekkis – seega hääletage kõik tüüpide poolt, kes selle veel rohkem sinna keeravad!”). Muusika on aga taas kord hea, see on hästi produtseeritud ja tugeva E Street Bandi saundiga plaat. Kõige tuntum lugu on ilmselt “Radio Nowhere”, ise pean seda natuke üksluiseks (see häda kummitab ka mujal albumil – iseenesest head lood, aga üsna ühe malliga) ning rohkem istuvad “You’ll Be Coming Down” ning kaks vist ainsat siibrivaba lugu plaadil, kohe järjest tulevad “Girls in Their Summer Clothes” ja natuke igatsevmõtlikum “I’ll Work for Your Love” (head vana kooli rokkballaadid, natuke “Kollane Allveelaev G” rida). Nimilugu on natuke “Nebraska” stiilis, kummalise tekstiga kantrifolk. Paremat sorti siibrilugu on “Long Way Home”, mis räägib mehest, keda sõjast koju saabudes ei oota mitte midagi. Sümpaatne on albumi lisalugu “Terry’s Song”, mis on Bruce’i kauaaegse abilise mälestuseks kirjutatud lihtne ja südamlik folklaul.

Kaks aastat hiljem ilmus Working on a Dream, mis jätkab küllaltki sama rida, ent siibrit on lugudes sedakorda palju vähem (ning tekstid on ehk veidi igavamad – nagu juba öeldud, Springsteen suudab pahatihti siibritekste paremini kirjutada kui positiivseid). Avalugu “Outlaw Pete” tuletab alguses meelde biitlite “Eleanor Rigbyt”, sürrivõitu tekst võiks aga olla pärit mõnest makaronivesternist. Nimilugu on lihtsa mehe unistus paremast tulevikust (väidetavalt kirjutatud peale Barack Obama presidendiks saamist – sellega läks muidugi, nagu ikka) ja sellisena täitsa hea kuulamine. “Queen of the Supermarket” on tekstilt väga sarnane ühe omaaegse laheda eesti looga kutist, kes ostab poest tonnide viisi juustu (et Julia-nimelist kena müüjat näha). 🙂 “Tomorrow Never Knows” on “Ei me ette tea”-tekstiga stiilipuhas, lihtne kantrilugu. Nii et see plaat on pigem selline ühtlane, rahulik loksumine – midagi erilist ei juhtu, aga halvasti pole ka midagi. USA-st tuli selle eest kuldplaat.

2012. aasta Wrecking Ball sarnaneb natuke taas Born in the USA-ga – energiline rokk (tagapool läheb rahulikumaks) ja suures osas pahuravõitu tekstid teemal “riik ei hooli inimestest” (aga Obama valitses ju endiselt?). Teine lugu, “Easy Money”, on vähemalt aus ja isegi lõbus pätirokk (“ajame vatid selga ja läki linna kerget raha otsima, mul on S&W 38!”). Huvitav, et sellel plaadil on päris tuntav iiri vunk (“Shackled and Drawn”, “Death to My Hometown” ja eriti boonuslugu “American Land”, mis on väga mõnusa mineku ja päris autentse tekstiga iiri immigrantide laul Ameerikasse jõudmisest), kuigi see ei ole päris algupärane iiri folk, vaid pigem midagi Bob Geldofi kanti.

Täna viimasena tuleb 2014. aasta High Hopes, mis on kogu kaveritest, uusversioonidest ja sinnani avaldamata vanast materjalist. Jällegi näitab Bruce end kohe üsna plaadi alguses üheaegselt nii geniaalse muusiku kui poliitilise veidrikuna – plaadi ilmselt (muusikaliselt) parim lugu “American Skin (41 Shots)” tõi kaasa üleskutsed tema boikoteerimiseks ühe politseinike organisatsiooni poolt (kes tahab, uurib põhjuse ise järele). Plaat tervikuna kõlab muusika osas küllaltki sarnaselt Tunnel of Love -albumiga, pigem on siin mõtlikumat sorti materjal. “Heaven’s Wall” näitab jälle korra laulja katoliiklikke juuri – see on selgelt Piibli motiividel ning refräänifraas on otseselt ameerika gospeli mõjudega. Veelgi rohkem läheb samasse ooperisse aga “This is Your Sword”, mida võikski täitsa paremat sorti gospellauluks pidada. Ent siin plaadil on ka juhtmega versioon varasema albumi The Ghost of Tom Joad nimiloost, mida võiks sellisena hoopis näiteks Metallica esitada. Eelviimane lugu “The Wall” on taas üks neist ehedatest kurbadest lugudest, mida Bruce päris hästi teha mõistab – see räägib Vietnami sõjas kadunuks jäänud noorepõlvesõbrast.

Springsteeni seni viimased kolm albumit tulevad siis nädala pärast.