Muljed – Jora

Jan areneb (aga inimene…?)

Ülikoolis promotavaid suurfirmade internetipõhiseid tehisarulahendusi (ChatGPT, Gemini, Llama, Copilot jt) ei kutsu endiselt kasutama – põhjustest on siin juba juttu olnud. Õnneks on hakanud vaikselt arenema ka vabatarkvaralised lokaalsed lahendused.

Kui eelmisel aastal oli Jan.ai veel paras kurioosum (sellestki on siin juttu olnud), siis praegune versioon 0.7.5 on juba ääriveeri uurimisassistendina kasutatav. Jan.ai toetab tervet rida erinevaid mudeleid, Jani enda arutlev mudel suudab nüüd juba dokumente töödelda ja eri asju analüüsida. Suudab endiselt ka hallukaid näha, nii et tasub olla kriitiline. Aga arutleva mudeli arutluskäike on päris põnev jälgida – kohati teeb päris inimlikke lollusi, kohati aga annab ka mõne uue vaatenurga. Sel kevadel tehisaru ilmselt veel enda õppematerjalide kallale ei laseks, aga edaspidi võib juba vaikselt seda kaaluda.

Samas on (üli)koolides aga endiselt täiesti lahendamata see, kuidas takistada areneval tehisarul üha rohkemate inimeste taandarendamist. Ja endiselt on suurim riskigrupp just need totumad tegelased, kes sellega endale massiliselt vaimset rämpstoitu toodavad. Kuna teisalt on välja kujunemas ka arukas vähemus, kes teab, millal tehisaru kasutada ja millal mitte, siis tõenäoliselt võib lähiaastatel toimuda hariduse suurem jagunemine “tarkade” ja “lollide” omaks. Ja ühiskonna vaates ei ole see muidugi üldse hea lahendus.

Leo

Täna käisin TTÜ aulas Leo Võhandut ära saatmas. Mitte iga professor ei lähe sealt – saati veel nii, et üks kuuest kandjast on ülikooli rektor ja auspaleeris seisavad tõsised korüfeed. Aga see mees oli seda väärt.

Ent oleks tahtnud natukene rohkem seda, mida Leo ise armastas öelda: “Igal inimesel on oma kiiks!”. Voldikus oli küll kirjas rida tsitaate, aga need olid valdavalt Leo kohta veidi liiga tõsimeelsed. Ütleks, et Leo pika elu saladus oli kolmnurk – a) särav intellekt, b) uudishimu ja c) huumorimeel.

Kui hakata meenutama, siis tulevad järgmised mälupildid:
* Võimalik, et kohtusime ka varem, aga esmane otsene mälestus on 1991. aasta kevadsemestrist, mil Leo tollasele TI-61 õpperühmale mingit ainet luges. Seal tuli tollases Turbo BASICus erinevaid probleeme lahendada. 21-aastane Kakk väänas enda programmi päevakajalisse võtmesse ja kirjutas (hästi lihtsa) mängu Lahesõja ja pommitamise teemal. Leo jäi täitsa rahule (ja kiitis kiiksu).
* Mäletamise järgi oli ta kohal nii 1994. aasta magistrikaitsmisel kui ka 1999. aasta doktori omal (mõlemas oli kaitsmiskomisjonis, tõenäoliselt ka selle esimees). Doktorantuuri ajal olime juba kolleegid ning sattusime päris tihti igasugu põnevatel teemadel rääkima. Sealtmaalt tahtsin olla samasuguse silmaringiga…
* Üsna legendaarne oli Leo kraadiõppeseminar, kus ta magistrantidele ja doktorantidele väga erinevaid asju õpetas ning kus õnnestus samuti osaleda.
* Mitmel korral õnnestus ka koos reisimas käia, sajandivahetuse paiku elasime mitu nädalat kõrvuti samas B&B-s Dublini äärelinnas.
* Leo üritas meid aidata ka omaaegse labori juures ning kui viimaks Kakk 2002. aastal sellega läbi kärssas, võttis selle üle (ehkki oli juba 1997. aastast emeriidiseisuses), vedas sealt väljakasvanud THINK Eestit veel ligi kahe aastakümne jagu ning andis teatepulga teistele üle alles 90-selt (!).
* Emeriitprofessorina vedas ta lisaks TTÜ tegemistele käima ka TLÜ informaatikaõppe – sealgi õnnestus temaga koos korduvalt kaitsmiskomisjonides olla ning muuhulgas õppida seda, kuidas olla ühtaegu kriitiline ja inimlik.

Siinkirjutaja muidugi ei mäleta Leo varasemaid tegemisi – neid võib aga lugeda Kaku ametliku doktorijuhendaja prof. Rein Jürgensoni kirjutatud kolmeköitelisest TTÜ informaatikainstituudi ajaloost ning selle järgi otsustades olid need vähemalt sama ägedad (ja värvikad). Kasvõi juba 47 juhendatud kandidaadi- ja doktoritööd räägivad iseenda eest.

Mitu kõnelejat ütles täna “Puhka rahus!”. Mina seda ausalt öeldes ei arvaks – ilmselt leiab ta ka teisel pool piisavalt palju põnevat tegevust…

Leo Mella juures 2014 Leo 2014. aastal Mella juures (koos Mella maalidega)

Uut ja vana

… nagu ikka. Vähemalt ei lähe elu igavaks. 🙂

Uuelt aastalt sooviks tegelikult kasvõi väikest tagasitõmbamist eri marki lolluste osas (lõppev aasta aitas mõned neist tegelikult päris edukalt alla tirida, ent asendas need siis uute ja värvikamatega). Ja ühele naabrile soovib Kakk edukat lõhkiminekut (mitmes mõttes). Põnnadi-põnnadi… 😛

Investeerimisaasta 2025 (+ eelmine)

Kuna eelmisel aastavahetusel jäi aastakokkuvõte kirjutamata, siis alustaks esmalt sealt.

2023 oli lõppenud nominaalselt küllaltki suure kogumiinusega, ent kogusumma kasvas aasta lõikes juba veidike ning ka dividenditootlus oli täitsa ilus (põhikontol ca 9%, PIK-il aga isegi 15). Huvitavamad sündmused olid SBLK ja EGLE ühinemine (mõlemad olid sees, müüsin EGLE enne liitumist ära ja jäin kenasti plussi) ja GRINi turult äraminek (see tabas natuke ootamatult ja nominaalselt tuli väike miinus, ent arvestades kogu varasemat dividendi jäin ka siin plussi). Aasta lõpus aga hakkas laevanduse dividend kokku kuivama ning see paraku jätkus ka lõppeval aastal. Ent aastaga tervikuna võis rahul olla – vahepeal tekkinud suur nominaalmiinus ei kadunud kuhugi (peamiselt olid süüdi Eestist allesjäänud positsioonid, mis kukkusid päris kõvasti), kuid mõnevõrra siiski vähenes.

Käesolev aasta muutis pilti kõvasti kirjumaks. Kusagil märtsist alates otsustasin swing trading‘ut proovida – esmalt tuhande dollariga, hiljem lisasin veel paar. Kui dividendiaktsiatega polnud mõtet uue tehnoloogia maailma ronida, siis selle aasta jooksul teenisid sageli tegelikult alles kasumieelsed firmad tehisaru (SOUN, VERI), kvantarvutite (IONQ, QUBT) ja energiakandjate (QS, SLDP) valdkondades väikeste juppide kaupa kaubeldes kokku päris kenasti.

Dividendiaktsiad jäid suuresti samadeks, ainult varasem tubli dividendimaksja GOGL liitus CMBT-ga ning kuna viimasel on Belgia tulumaksuga dividend, siis tuli see müügiplaani võtta – PIK-il õnnestus juba väikese plussiga ära müüa, põhikontol oli ostetud kõrgemalt ja müügikohta tuleb alles oodata. Teine liitumine toimus BRY ja CRC vahel, aga seal oli positsioon üsna väike ja olulist mõju ei andnud. Nagu öeldud, hakkas laevanduse dividenditootlus eelmise aasta lõpus vähenema ning see jätkus ka sel aastal – nii jäi põhikonto tootlus ca 7,5%-le ja PIKi oma ca 10% peale.

Kokkuvõttes aga kahanes nominaalne miinus tublisti ja kui asjad peaks hästi minema, võiks algaval aastal üle mõne aja ka summaarselt plussi jõuda. Praegu on õhus pikaajalise dividendimaksja ZIM-i ülesostmine – eks seda näeb algaval aastal, mis sealt tuleb.

Filmielamus: Düün, II osa (2024)

Ka esimese “Düüni” järjefilmi vaatasin ära kõvasti hiljem, kui see välja tuli – nüüd peale õppetöö lõppu oli aega pikemalt maha istuda. Õnneks tulid mõlemad senised osad hiljaaegu tavatelekast ja olid kordusest vaadatavad.

Üldiselt jääb kehtima suurem osa esimese filmi kohta öeldust. Head näitlejad, ägedad madinad ja vägevad eriefektid, mõned ilusad visuaalsed detailid – ning ka üldiselt suuremas osas kanooniline, Frank Herberti raamatut järgiv lugu.

Austin Butler (huvitaval kombel on sellel päriselu näitlejal Düüni maailmas üsna tähendusrikas nimi) suudab siin filmis omaaegse Stingi vaat et üle mängida – Feyd-Rautha Harkonnen on ühtaegu nii selge sotsiopaat kui kummaliselt karismaatiline kuju. Ja kui eelmises filmis mängis Bene Gesseriti pildile Charlotte Rampling ema Gaius Helen Mohiamina, siis siin mõjub vaat et veelgi enam (isegi hoolimata lühikesest ekraaniajast) Léa Seydoux Margot Fenringina.

Miinuspoolelt mainiks ära eelmises filmis alguse saanud ja siin jätkunud võuklollused – eriti skinheadide sarnased, eranditult (üli)valged Harkonnenid contra krahv Coudenhove-Kalergi deliiriumis nähtud tulevasi eurooplasi meenutavad fremenid (lisaks olid vist kõik valgenahalised ka keiserlikud sardokarid). Ja olgugi, et Herberti loodud zensunni usku fremenid ei ole päris võrreldavad aluseksvõetud maise usundi järgijatega, mõjus sinna püüdlikult juurdepoogitud sooline võrdõiguslikkus… noh, ütleme viisakalt, et üsna ebausutavalt. Pealegi, kui Frank Herbert suutis Bene Gesseriti näol luua ulmekirjanduse ühe kõige võimsama naisjõu, siis milleks kogu seda võuklemist (muide, kui esimeses filmis oli Liet Kynes – raamatus Chani isa! – mehest naiseks tehtud, siis nüüd oli sama juhtunud Shishakli-nimelise fremeniga) siia juurde üleüldse vaja oli…? Ja viimaks jäi Pauli poliitiline mõistuseabielu printsess Irulaniga piisavalt uduselt seletatuks – filmist jäi mulje, et Kwisatz Haderach leidis lihtsalt endale rikkama ja popima tibi.

Aga ühe põneva lisadetaili leidsin filmist küll. Kui Paul Atreidese proovilepanek mürginõela ja valukarbiga on “Düüni” lugude üks nurgakive, siis sellest filmist nähtub, et samasuguse proovi läbis (edukalt!) ka Feyd-Rautha Harkonnen (kusjuures ema Mohiami nõiakuju asemel oli piltilus krahvinna Fenring). Aga praegusesse filmi see mingil moel isegi täitsa sobis.

Üks küsimus jäi õhku: kui kogu Atreidese koda eelmises filmis ühe ööga minema pühiti, siis mis sai Thufir Hawatist? Gurney Halleckil õnnestus põgeneda ja ta tuli siin filmis uuesti välja, Paul pääses koos emaga ja Duncan sai neid kattes surma. Kuhu mentaat kadus?

Näis, mida kolmas osa toob – selle aluseks peaks olema juba järgmine raamat (“Düüni messias”). Kuuldavasti peaks Jason Momoa Duncan Idaho tagasi tulema (raamatu järgi ghola ehk klooni kujul) – kas see lõpeb edukalt või ämbris, näeb juba filmist.

Aa, ja lõpetuseks: seekord tuleb kiita filmi eestindajaid, eelmise filmi apsakad olid ära parandatud.

Airisele

Enda neljandas luulekogus, mida alles vähem kui kahe nädala eest Irus esitlesid, kirjutasid nõnda:

Kui mõtlesin,
missugust liiki
tarvis on tänamissõnu,
siis mõtted
end vaidlesid viiki.

Jäi järele
sõnatu tänu.

Aitäh Sulle selle pika sõpruse eest, Rainbow alias Vikker omaaegsest Vanalinna jutukast. Toetavate sõnade ja mõtete eest. Naljade ja ka torinate eest. Piltide eest. Aga muidugi eeskätt luuletuste eest, mida õnnestus palju aastaid (e-postkast väidab, et 2009-2024 – aga Vanalinn tegutses aktiivselt ca 1996-2002, nii et tegelikult tundsime palju kauem) näha palju varem, kui need ametlikesse luulekogudesse jõudsid.

Ühes vanas keldi palvetekstis on sellised sõnad:

…et võiksid olla vaba nagu tuul,
pehme nagu lambavill
ja sirge nagu nool,
ja et jõuaksid oma teekonnal otse
Jumala südamesse.

Lisan siia lõppu ühe viimase pildi, mille mulle saatsid. Aitäh Sulle.

Päikeseloojang Airis Erme 10.5.1973–16.12.2025

LLMi-buumist ülikoolis

Alates sellest, kui istuv president “TI-hüppe” välja kuulutas, on Tehnikaülikoolis käinud tohutu TI-promo. Välja on kuulutatud AI-tšempionide programm (naljakal kombel on siinkirjutaja ka üks neist – leiti, et keegi peab aeg-ajalt ka kriitilist häält tegema) ning kõikidele töötajatele reklaamitakse igat sorti selle valdkonna koolitusi.

Iseenesest on tore, et uute tehnoloogiatega tegeldakse – Tehnikaülikool peabki seda tegema (kes siis veel?). Ent kogu see õppetöö segilöömine AI-agentide ja “TI-assistentidega” on selgelt üle võlli läinud. Mõned punktid:

* LLMide lollikindlus jätab endiselt soovida. Seni, kuni kasvõi üks sajast vastusest on moodsa terminiga tööplönn (ehk näiliselt ilus, aga sisuliselt täielik jama), ei tohiks neid reaalses keskkonnas kasutada – ka siis, kui paljudel juhtudel ongi vastus reaalselt kasulik. Programmeerijad teavad, et kõige salakavalamad on loogikavead – programm töötab ja annab näiliselt õige väljundi, kuid vastus on vale. Praegu teevad LLM-id lollusi palju rohkem kui ühel korral sajast.

* Kõik TI-hüppe all promotavad LLM-id on omandvara ning ligipääsetavad võrgust. “Tee linnuke kasti ja me ei kasuta sinu andmeid”-juttu võib rääkida lasteaialastele. Ja omandvara aspekti võis näha ülikoolis mõne päeva eest, kui ülikoolile ostetud ChatGPT Edu litsentsid osutusid nii piiravateks, et olid suuresti kasutud. Õnneks seekord õnnestus mingid privileegid lahti saada, aga õppetund oli väga selge.

* Mõju üliõpilaste õppimisele, mõtlemisele ja kirjaoskusele on selgelt negatiivne. Olen praeguse SPEAIT kursuse raames külastanud kolleeg Kristjani läbiviidavaid seminare, kus tudengid ettekandeid teevad. Nii Kristjan pealikuna kui ka esinejad on iseenesest väga vahvad, palju annab juurde ka taustal toimuv tekstivestlus. Aga… Pea kõik esitlusslaidid on nähtavalt tehtud LLM-iga ning esinemises on see kohe näha. Ei ole vahet, kas slaidid on teinud LLM või teine inimene – oluline on see, et autoriks ei ole esineja ise. Ja kohe on ettekanne kramplik, puine ja sõnasõnaliselt slaidi tekstis kinni. Ning ka küsimustele vastamise võime kannatab, kuna inimene ei ole kogu materjali eelnevalt läbi “seedinud” ega ka mitte läbi kirjutanud (see viimane oli väga oluline juba keskkooli ajal – ja äkki oli nõuka-aegse ülikooli käsitsi konspekteerimises tüütuse kõrval ka midagi kasulikku?). Seega on siin sama seis kui turvalisuse ja mugavusega – mugavad süsteemid kipuvad olema ebaturvalised, kuna turvameetmed on tüütud…

Niisiis, siinkirjutaja arvates võiks ja peaks LLM-idega tegelema, aga

* palju suurema rõhuasetusega kohaliku paigaldusega ja vabavaralistele LLM-dele (näiteks PrivateGPT, LocalGPT, Jan.ai jt), vältimaks tootjalukustust;

* tehisarule antavate ülesannete vastutusrikkust tuleks suurendada järk-järgult vastavalt nende veakindluse paranemisele. Praegu tehakse suure hurraaga liiga tõsiseid asju – ei ole mõte kilplaste kombel ehitada alguses valesti ja siis pärast pingutada vigade ülesleidmise ja ärapaikamisega.

* ehkki vastutuse osas on välja öeldud, et vastutab inimene, tuleks see palju paremini paika panna. Praegu luuakse tehisarusüsteemidesse paras hulk viitsütikuga pomme – kui siis mingi aja pärast pauk käib ja tükid lendavad, peaks olema ka võimalik selle paugu tekitanud laisik üles leida.

* enne laiemat promo ülikoolis tuleks palju enam selgeks saada tegelik laiem mõju erinevatele protsessidele (sh õppimisele).

Arengud õppetöös

Läksin kolledžist doktorijuhendamise koolitusele ja kõndisin fuajees mööda tunniplaanitabloost. Seal seisis, et kolleeg Sirje õpetab “Füüsikat mittefüüsikutele”.

Jäin natuke mõtlema. Kas järgmine võiks olla “Arvutamine mittearvutajatele”? Edasi tuleks “Kirjutamine mittekirjutajatele”, “Lugemine mittelugejatele” ja viimaks “Mõtlemine mittemõtlejatele”.

Loodetavasti siiski asi nii düstoopiaks ei keera – aga mine sa tea. Tegelikult võiks lisada ka “Tehisaru arulagedatele”…

Muusikaelamus: Kadri Voorand, “Katariina Rosalie”

Alustuseks tuleks ära öelda peamine – Kadri Voorand tuleks ametlikult kuulutada Eesti rahvuslikuks aardeks. Sellega on ka kontserdi põhihinnang ära öeldud.

Aga alguses tuli Lennoni “Imagine”. Meh. Olen juba siin varem öelnud, et see laul on geniaalse meloodia ja õrnalt debiilse teksti kooslus. Lennon suutis selles loos olla lollakalt woke juba aastakümneid enne seda, kui see sõna sellises tähenduses kasutusse tuli (õnneks on see tema loomingus sellisena selge erand).

Lõpu eel jällegi tuli kontserdi nimilugu, millega Kadri käskis kõigil samastuda ja öelda iseendale (s.t. lasta seda öelda Kõige Targemal Inimesel ehk iseendal), kui äge, ilus ja vägev ikka olen… Ei osanud kuidagi suhestuda. Kas tõesti oli terve Kinomaja saal seekord täis mahatambitud minapildiga pubekaid, keda pidi nii “üle võlli” julgustama…? Ja Kakk küll ei julge ennast Kõige Targemaks Inimeseks pidada.

Kõik muu… oli puhas perfektsus. Vokaal, klaver, viiul, kitarr ja elektroonika – kõik, mida Kadri puutus, muutus kullaks. Paariline Mihkel Mälgand, kes mängis basspillidel enamiku ajast väga uhkeid ja hoopis kõrgemaid käike, kui nendel tavapärane. Ülimalt kodune (parimas mõttes) suhtlemine rahvaga. Ja kogu see fluidum, mis saali kogu kontserdi aja täitis.

Ei – Kakk ei ole äge, ilus ja vägev (ei peagi olema, võib ka Lihtsalt Normaalne Inimene olla). Aga vaat Kadri on seda kõike küll.

Windows?

Kodus on laual kaks arvutit, milles põhilise süsteemina on juba mitmeid aastaid toiminud Linux Mint. Kuna aga mõlemad on pärit omaaegsest IT Kolledžist, siis jäi sinna dualbuuti ka Windows 10. Kasutanud seda praktiliselt ei ole, olen 1-2 korda aastas selle käima lasknud ja ära uuendanud.

Nüüd oktoobris sai Windows 10 ametlikult otsa. Laenasin kolledži Windowsi adminnilt pulga (TTÜ õppejõududele on MS tarkvara kodukasutus täitsa sätestatud) ja panin täna mõlemale masinale Linuxi kõrvale ka Windows 11 peale.

Muutunud midagi väga ei olnud. Sain natuke uusi asju teada (kuidas ketas MBR pealt GPT peale viia – lõpuks tegin nii, nagu siin esimeses soovituses; lisaks see, kuidas pääseda Microsofti konto tegemisest Command Prompti abil). Mis aga ei ole muutunud, on “keerutavad vihmaussid”, mis paluvad natuke (nii umbes pool tunnikest) oodata. Tavapärane Microsoft, üldse ei kutsu kasutama.

Tänase seisuga ei ole Kakul Windowsi juba 25 aastat vaja läinud. Ehk veab veel teist samapalju välja. 🙂 Nii et vastus pealkirjas toodud küsimusele on endiselt “Tänan, ei”.