Rubriigi ‘Muljed arhiiv

Sämm laulab kauem

25.05.2017

Hiljuti sai mobiilis tehtud süsteemivahetus – nüüdseks juriidiliste madinate tõttu hingusele läinud Cyanogenmod sai vahetatud LineageOS 14.1 vastu (Android 7.1.1 vaba analoog). Väikese näppimise järel (selle õpetuse järgi) läks see Kaku Samsung Galaxy S5-le ilusti selga, OpenGApps samuti (sai pandud micro-variant).

Seni tuleb väga rahul olla. Kaamera välk, mis Cyanogeniga ei töötanud, toimib nüüd ilusti. Mis aga peamine – telefoni laadimine oli Androidi ajal üldiselt igapäevane tegevus, Cyanogen pidas ehk ülepäeva vastu, Lineage aga suudab sama telefoni ja aku peal vastu pidada nädalajagu. Väga viis. 🙂

Video, lambad ja Kapitoolium

24.05.2017

Tabasin end jõusaalis silmanurgast jälgimas telekast jooksvat videokanalit. Suur osa treenijaid käib ringi, klapid peas – ilmselt on kummaline segu telekas ilma hääleta jooksvast vähenõudlikule tarbijale suunatud videokanalist ja selle taustaks mängitavast sama tüüpi raadiojaamast audiovisuaalsaaste kõrgtase. Paraku kõigile klappidega treenimine ei sobi, hakkab segama.

Aga mis silma hakkas, oli asjaolu, et ekraanil toimuvas pidevas põhikooli lõpupeos paistab üha enam ka selgelt vanemaid inimesi, mõnel lausa hall habe ees. See ei takista muidugi tiinekana käitumist. Ja siis tekkis taas üks häiriv paralleel: Suzanne Collinsi “Näljamängude” sarja Kapitoolium. Räige diktatuuri all elavad lambad, keda hoitakse edukalt vaos piisava ninaesise ning võimalusega kasukat eri toonides värvida ja telekast totrusi või vägivalda vahtida. Kui mõni neist aeg-ajalt lihaks tehakse, ei saa teised üldse aru või paremal juhul jäävad lamba näoga vahtima.

The odds are not in our favor.

Laulumängumuljed

12.05.2017

Eurolaulumängus said tänasega poolikud finaalid läbi. Sellist pilti varasemast ei mäletagi – esimene poolfinaal oli absoluutne hobuseunenägu (ühtki normaalset lugu polnud), teises olid kõik 18 vähemalt kuulatavad ning selle tralli kohta oli erakordselt palju häid lauljaid.

Seetõttu polnud ka eriti kahju, kui eestlased välja jäid. Laul ei ole S.L. paremate hulgast ning ka esitus oli välise poole pealt puine (kuidas asjapulgad aru ei saanud, et seda teksti ei laulda, suu kõrvuni peas? Jäi sama mulje kui 90-ndatel tümakaga Claptoni solkimisest 2QS poolt).

Absoluutseks lemmikuks tõusis hoopis Rumeenia. Lahe kompott pähe kinnijäävast popploost, päris hästi joodeldavast modellitüüpi tibist ja räpilaadset tegevust viljelevast habemega kutist. Ja Tuubis olev video on ka äge oma betoonpostamentidega. Aga mis ilmselt kõige olulisem – kogu asja võeti vabalt ja mõnuga (kontrast eestlastega oli päris suur).

Päris mitu kuulatavat lugu sai veel edasi (näiteks kahe mehe eest laulnud horvaatia sell). Paraku ilmselt tõmbab esimesest poolfinaalist tulnud jura lõppmulje alla.

Aga üks küsimus jäi vastuseta: miks pärgli pärast kandsid iisraeli kuti taustatantsijad eurolaval mormooni aluspesu…?

Nemad teavad kõike

07.05.2017

Kaugel USA-s olid valimised (tegelikult lausa mitu korda). Teispool maakera, ühe väikese Põhja-Euroopa riigi rahvusringhäälingus teati alati täpselt, keda on õige ja hää valida, ning sellest anti kohalikule rahvale valju häälega teada.

Soomes olid valimised. Sellesama riigi rahvusringhääling teadis absoluutselt, kes on õige ja kes ei ole. Ja andis valjusti teada.

Šotimaal oli rahvahääletus. Jälle teadis selle riigi rahvusringhääling täpselt, kuidas peab. Jälle tehti kõva häält ka.

Siis oli rahvahääletus terves Suurbritannias. Jälle sama lugu.

Austrias valiti presidenti. Jälle.

Siis olid valimised Hollandis. Taas kord.

Nüüd olid valimised Prantsusmaal. Ja selle riigi rahvusringhääling teadis jälle täpipealt, mismoodi korralik inimene peab valima.

Nad võiksid seal välismaal oma valimised üldse ära jätta. Tulgu siia – kesklinna Lomonossovi, vabandust, Gonsiori tänavale – ja küsigu kohe, kuidas on õige.

Tänaseks päevaks

26.04.2017

… võiks hoopiski meenutada üht vene lugu natuke hilisemast ajast: 2013. aasta eurolugu “What If”.

Heas mõttes eurolaul, siiras esitus, head esitajad, kena meloodia. Tekst meenutab siinkandiski hitiks saanud omaaegset sakslaste Nicole’i rahulaulu. Ilus mõte.

Ja ometi… Dina küsis omal ajal “What if”. Üks tema kaasmaalane vastas siis ja vastab ka täna “No shit”. Või ütleb seda omas keeles ja märksa koledamalt.

Üks keldi lugu

04.04.2017

Leidsin üle pika aja Tuubist midagi tõeliselt ilusat. Tegelikult on see juba vana lugu – esitajaks on omal ajal Eestis Rock Summerilgi nähtud šoti bänd Runrig ja esmakordselt ilmus see nende 1989. aasta plaadil “Searchlight”.

“Èirinn” peaks olema gaeli keeli “Iirimaale” ja lugu on harukordselt ilus vaade läände üle Iiri mere sugulasrahva suunas. Meiesuguste õnneks on tekst ingliskeelne (Runrig laulab päris palju ka šoti gaeli keeles) – see on ballaad selle sõna klassikalises tähenduses (natuke meenutab Yeatsi luulet).

Vabadus olla huvitav

30.03.2017

Vabadus sisaldab ka vabadust olla… huvitav.  Eriti viimasel ajal tundub, et tänapäeva Eestis on ideelisi kommuniste märksa rohkem kui oli sel ammusel ajal, mil kommunismust uksest ja aknast sisse pressiti ja sellega absoluutne enamik rahvast hoopiski selle suhtes ära vaktsineeriti.

Mõned huvigrupid võiksid sellest ehk midagi õppida.

Kaks märki

21.03.2017

Esimene…

TTÜ IT Kolledž

… ja teine.
Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik

 

Märgiline värk.  Muuhulgas on ka ühe poole sõnaõigus samal tasemel.

Uus nähtus

06.03.2017

Lõppenud Eesti Laulul toimus üks tõsisem tabumurdmine. Reeglina on igasugused pila- ja naljavennad seni tundnud, et tõsiste haiguste üle pole sobiv nalja heita. Kodanikud Sepp ja Avandi heitsid seekord ikka korralikult.

Olgu – eeldagem apsakat teadliku mõnituse asemel (väheusutav, aga võimalik) – kodanikud tahtsid heita nalja tänapäevaste “polkovniku leskede” üle, kes endale uusi ja moodsaid haigusi külge mõtlevad. Praeguses eesti meediapildis on tõesti kõikvõimalikud toitumisnõustajad kõvad tegijad (kogu muu šarlatanidekamba seas).

Natuke koolis käinud inimestena aga oleksid naljamehed pidanud mõikama, et “polkovniku leskede” olemasolu ei muuda haigust olematuks. Tsöliaakia võib vale dieedi korral tappa ning üks suurimaid riskitegureid on heauskselt vale asja sissesöömine (ja seda juhtub enamasti just väljas käies).  Selles mõttes said siinkohal kolaka nii haiged ise kui ka toitlustajad.

Lisaks veel rahaline aspekt – toidutalumatused panevad rahakotile tuntava põntsu ning paraku on mõnel asjakohasel üritusel käies jäänud mulje, et päris paljudel selle probleemiga inimestel ei ole majanduslik seis kiita. See “uus kallis restoran” oli nende inimeste jaoks ilmselt samalaadne lärtsakas keset nägemist nagu “kui rahval pole leiba, söögu kooke” kunagi Prantsusmaal.

Tegelikult aga näib kogu asi sümptomaatiline. Loovinimesed, kes rakendavad end ideoloogiavankri ette, on ennegi selle eest maksnud loovuse kaotamisega – härrad A ja S ei ole siin üldse erandid.

Nii et poisid – võtke järgmine kord vähktõbi ja AIDS ka ette.

Jälle laulumäng

12.02.2017

No oli laulumäng jah see Eesti Laulu poolfinaal. Päris mitmed inimesed mängisid laulmist, teised mängisid laulukirjutamist ka. Selles mõttes oli Elina Netšajeva saatejuhiks panemine ikka fopaa küll – võrdlusmoment läks liiga koledaks…

Oli paar hästi produtseeritud lugu (kõrva jäi Peter Gabrieli meenutav “Hurricane”, kahjuks laulja polnud Peter), Lenna oma oli ilmselt Vanilla Ninja vana rasva pealt tehtud ja teistest selles mõttes kõvasti üle. Head lauljat arvestades on see sellest poolfinaalist ilmselt ainus, millega Euroopas häbi ei hakkaks – samas laul ise oli üsna väheütlev (pretensioonikast tekstist hoolimata). Eelmise aasta Jüri Pootsmanni loo tiim oli laulus paar nooti ära muutnud ja nüüd Elina Borni laulma pannud, Jüri laul oli aga kindlasti parem.

Eestikeelseid lugusid oli kõigest (või isegi?) kaks. Ivo Linna ja Supernova on endiselt mõnusad, aga kahjuks esinesid praeguses seisus selgelt valel üritusel. Ja “kosmonautidel” oli nutusest pealkirjast hoolimata täiesti savi.

Tuleb loota, et teine poolfinaal on natukenegi parem.

APDEIT 18.02. Kahjuks oli teine poolfinaal veel nõrgem. Olid mitmed normaalsed lauljad suht olematute lauludega (oli tunne, nagu oleks laulud siitmaalt otsa saanud. Mitme tuntud nime lugu oli nagu vanaksläinud kartulisalat – täis kunagiste heade asjade äratuntavaid tükikesi, mis nüüd aga enam süüa ei sünni) ning paar teatava potentsiaaliga lugu, mis aga olid esitatud pehmelt öeldes nõrgalt. Saatke Lenna Kiievisse, poleks vähemalt väga piinlik.