10.2011 arhiiv

Listida või mitte listida

30.10.2011

Taas kord on tekkinud probleem ühe õnnetu postiloendiga – nimelt on TTÜ majandusteaduskond tekitanud miski listi enda vilistlastest. Nominaalselt on ka Kakk seda – majandusliku informatsiooni mehhaniseeritud töötlemise automatiseerimine (apiapi, mis lohe) ehk natuke tuntumalt TI-eriala tollases TPI-s kuulus sinna 1988. aastal sisse astudes ja paar esimest aastat peale seda ametlikult majanduse alla

Muide – automaatikas, kus veel paar arvutitega seotud eriala oli, ilutses vastuvõtutingimustes huvitav klausel “vastu ei võeta…. kesknärvisüsteemi kahjustusega inimesi”. PCI käib teatavasti sinna alla, nii et automaatikud oleks Kaku viisakalt sohu saatnud. Aga tegelikult ei tahtnud mitte sellest rääkida.

OK, tehti list ja nüüd on sealtkaudu paar teaduskonna kokkutuleku teemalist kirja tulnud. Mingil X-põhjusel on aga listi lisatud täiesti suvalisi tegelasi – ja kõik need suvalised tegelased pöörduvad juba mitmendat päeva korraldajate poole (rohkem või vähem viisaka) palvega nad listist eemaldada. Ja loomulikult tehakse seda… listi enese aadressil.

Päris huvitav on näha, et sama arutult kui eestlased reageerivad sellisele probleemile ka hiinlased ja tšehhid (paar esimesena pähekaranud näidet).  TTÜ majandusteaduskond üritab vist iseendale DDOS-i korraldada…

Salatikatsetus

29.10.2011

Eile õhtul sai natuke liha marinaadi pandud ja täna pannišašlõkiks konverditud. Juurde keetsin pruuni riisi (kotikestes). Aga et asi väga ilma oma näota poleks, siis improvisatsioon salati teemal tuli järgmine:

* kolm keskmist tomatit
* peotäis rohelisi purgioliive (paarkümmend tk)
* üks väike sibul
* üks väike sidrun
* head oliiviõli
* maitseaineid (tšillisegu, meresool, basiilik)

Tomatid kuubikuteks, oliivid pooleks, sibul hästi õhukesteks viiludeks, sidrunist mahl välja ja salatisse.  Õli ja maitseained sinna otsa. Segada ja lasta veidi seista.

Jätkub toidu kõrvale kolmele inimesele.

Filmielamus: Taken

29.10.2011

See film on esmakordselt nähtud ka juba jupp aega tagasi, nüüd vaatasin üle ja mõtlesin paar muljet kirja panna.

Liam Neeson – Oskar Schindler. Priest Vallon. Rob Roy. Qui-Gon Jinn. Ra’s al Ghul. Ja nüüd Bryan Mills.

Tegu on taas kord stiilipuhta madinafilmiga, aga ühega parimatest (teisalt ka jõhkramatest), võrreldav Jason Bourne’i saagaga. Neesoni Bryan Mills on üsna räpase minevikuga eriagent – Bourne’i vanem, kogenum ja ohtlikum versioon. Mees, kes on treenitud üsna jubedaid asju korda saatma. Ja isa, kes on valmis oma röövitud tütre päästmiseks pool maakera koos selle ettejäävate elanikega juppideks lahti võtma.

Luc Besson on teinud muuhulgas ka Nikita-loo ja käekiri on suuresti sama. Pinget jagub filmis ikka päris korralikult ning võitlusstseenid on tasemel (kui Neeson osagi neist ilma dublandita tegi, siis müts maha tema ees).  Nagu viimase aja filmides levinud, kasutab ka Mills mingit põrgulikku segu filipiini Panantukanist (veidi ka Escrimast), iisraeli Krav Magast, jaapani jujutsust ja hunt teab millest veel. Ja see töötab vähemalt ekraanil väga vägevalt.  Viimane pahalane tapleb [L] karambitiga, mille autentset kasutust ka just tihti filmides ei näe.

Nõrgemaks kohaks jäävad tagaajamisstseenid, mis kisuvad kohati Bondiks kätte. Aga suurem osa sellest, mis väljaspool madinat filmi vaadatavaks teeb, on jällegi Neesoni töö – Bryan Mills ei ole Qui-Gon Jinn, vaid kohati pigem Ra’s al Ghul / Henri Ducard. Kõige jõhkram stseen filmis ei ole mitte füüsiline taplus, vaid Millsi telefonimonoloog.  “Ma ei tea, kes te olete, raha mul pole, kuid see-eest on hulk erilisi oskusi, mis teevad minust teiesuguste õudusunenäo. Kui te tüdruku lahti lasete, siis ma teile järele ei tule. Kui ei, hakkan teid otsima, leian üles…  ja tapan ära.”. Ja Neesoni esitus on selline, mis võtab seda telefonis kuuldes tõenäoliselt kõhu hirmust lahti. Rääkimata sellest, et ähvardus filmi lõpuks täiel määral täide viiakse.

Kuuldavasti tehakse filmile järge. Näis, kuidas see välja kukub.

Katariinast ja mitte-eesti tudengitest

28.10.2011

Päris põnev lugemine Õpetajate Lehest.

Kui see asutus mõne aasta eest avati, siis sai siin kah jorisetud. Nüüd vist näib, et põhjendatult – kolm lõpetajat kolme aastaga on ikka märkimisväärne tulemus. Päris põnev oleks võrrelda, mitu vene emakeelega “itikat” on sama aja jooksul lõpetanud IT kolledži… Arvata on, et neid on ikka märgatavalt enam.

Nendel noortel võib tegelikult teinekord ikka päris raske olla – mõnelgi juhul on näha, et inimene teeb topelttööd, üritades paralleelselt esimese kursuse kõrgema mati ja Javaga ka toimivat keeleoskust saavutada (miks tal seda enne kolledžisse astumist veel ei ole, on omaette küsimus). Müts maha nende ees – üldiselt olen alati üritanud ka mõistlikkuse piires vastu tulla (näiteks ITSPEA ettekannete puhul olen pakkunud varianti vaadata slaidiesitlus enne ettekannet koos läbi ning parandada võimalikud vead ära). Kuid just viimase paari aasta sisseastujate hulgas on venepäraste nimedega inimeste osakaal märgatavalt kasvanud. Ja lõputöö kaitsmise ajaks ei ole reeglina keeleprobleemidest enam kuigi palju järele jäänud.  Integratsioon ilma poliitilise pullikoogita näib olevat märksa efektiivsem.

Pärtel

27.10.2011

Jan Willemsoni lühilugu on täiesti arvestatav lugemine. Võiks olla Cory Doctorow’ “Little Brotheri” väike vend (kõlab hästi ju). Täpsemalt aga mitte [L] Doctorow’ optimistliku originaali, vaid [L] Pamela DiFrancesco alternatiivse lõpuga variandi oma. Ja samavõrd hästi, kui ameerika variant sobitub enda keskkonda, sobib  Willemsoni kirjatükk (mõnevõrra häirivalt) Eesti ja üldse Euroopa tänapäeva – õigemini küll lähitulevikku.

Kummardus autorile ka CC litsentsi kasutamise eest. Ja Marten Tarvas on muidugi üsna leidlik nimevalik. 🙂

Pravda@BBC

24.10.2011

Selle BBC uudise peale ei oska küll otsustada, kas nutta või naerda.

Saame teada, et Šveitsis olid valimised ja et suurim, rahvuslik-konservatiivne Rahvapartei “ei leidnud valijate toetust” (The party’s single campaign theme – restricting immigration – did not seem to find favour).  Vaataks lähemalt, milles see siis väljendub…

Hirmus lüüasaamine tähendab BBC roosakavõitu sulesepa arvates seda, et partei teenis senise 28,9% asemel esialgsetel hinnangutel veidi alla 27 protsendi (arvestades seda, et sealt lõi suht hiljuti – varsti peale eelmisi valimisi – lahku uus erakond, ei ole nende seis üldsegi mitte hull).  Ja artikli lõpus tunnistab nördinud seltsimees sedagi, et mainitud partei on ka nende valimiste järel endiselt suurima toetusega riigis.

Jube jama, kui maailma üht demokraatlikuimat riiki domineerivad teist perioodi järjest “paremäärmuslased”. Või on häda siiski nendes arvukates meedia-afroameeriklastes, kelle sihik on juba pikemat aega paigast ära (vasakule poole)…?

APDEIT: Nüüdseks selgunud esialgsete tulemuste järgi on SVP saanud 25,3 protsenti ja 54 kohta 200-st,  BDP sai uue tulijana 5,2% ja 9 kohta. Mõningaseks edasimõtlemiseks Šveitsi teemadel võib aga lugeda näiteks [L] diskussiooni Šveitsi lipu muutmise teemadel.

Vahva veinimõis

22.10.2011

Sarjast “lahedad domeeninimed”:  ostke veini, otse [L] pellerist!

Tehnosuhtluse kehastus

18.10.2011

Täna käis [L] Mella kolledži tehnosuhtlejate erialatutvustuse lõpuloengut pidamas. Ütlesin juba varem rahvale, et viimases loengus näete tehnosuhtlust isikulisel kujul – igatahes pidaski täna IT kolledžis loengut mees, kes tavamõistes kõnelda ei suuda. Kuulajad said mõtteainet piisavalt. Muuhulgas sai meenutatud ka omaaegset [L] Apollose serverit, [L] Vanalinna jututuba, [L] muusikalist kollektiivi “PressEscape” ja muid kunagisi tükke. Ja muidugi polnud probleem kasutada kõnesünti lollakate luuletuste esitamiseks. 😛

Mingit nurka pidi sai asjast kuulda ka meedia – juba eile tundis huvi Tallinna TV ja täna maandus loengusse (peale hirmsat jahti, kuna Kakk unustas mobla koju) ka Kanal 2. Nii et õnnestus natuke isegi kolledžit reklaamida.

Kreisi reklaamipaus

17.10.2011

Kakk sai kunagi [L] Linnarilt hea idee teha loengutesse reklaamipaus ehk rääkida keset loengut paari minuti jooksul millestki hoopis muust. Selleaastase ITSPEA sees on räägitud Vikiülikoolist, erinevatest kasulikest viidetest, Wesnothist jne.

Et kursus oli poole peal, siis sai seekord võetud ette mitte väga tõsine liin ning tehtud ekskursioon eesti erialase kreisiveebi kullafondi. Noh, et rahvas ikka aru saaks, millest vanainimesed omavahel pajatavad… Külastatud asjad:

* Viimne programmeerija ehk Funeti serveri viimased päevad – vist asukohta vahetanud, aga endiselt täitsa üleval.
* WC Fauna – on viimatise “reformi” käigus domeeni ära kaotanud, ent ikka püsti (tänud Linnarile, kes mõne aja eest sellest säutsumasinas teada andis).
* Tuxaator – paraku on vanast kohast kadunud, olemas on [L] Internet Archive’i arhiivikoopia ning [L] üks vanem ja väiksem variant bsd.ee peal.
* IT-neeger – omaaegne hittblogi lõpetas mingist hetkest paraku ilmumise.
* Bastardoperaatori päevaraamat – nii veeb kui omanik on õnneks täitsa hea tervise juures.
* Perses.net – Offf sai veel kord pildile, seekord koos kolleegidega. Pealehe päises olev küsimus ja vastus peegeldab muide algset domeeninime perses.da.ru .

Ahjaa, kõige selle lugemise taustaks sobib [L] Kurjami lugu Eewaldist. Hea hoiatav muusikaline pildike sellest, mis juhtub, kui liiga kaua arvutis istutakse ja “Milleks mulle vaja naist” kuulutatakse…

Kontsert Harkujärvel

15.10.2011

Idee korraldada kirikus vahelduseks üks tavapärasemat sorti muusikaüritus tekkis juba ammu ning tänaseks oli “grupp seltsimehi” (nagu vanasti öeldi) kõik vajalikud ettevalmistused edukalt ühele poole saanud (tegemist jätkus küllaga – kuulutused-flaierid, pärastine kohvilaud ja palju muud).  Külla oli palutud kirikuseltskonnas üsna tuntud muusik Andrus Lukas,  Kakk pidi koos leedi Lisette “A mul poogen” Eristega, kellega koos viimasel ajal tavaliselt pühapäeviti muusikat tehtud, hoolitsema muusikalise  soojenduse eest.

Läks aga nii, et soojendusest sai sujuvalt kaasamängimine (sünt ja viiul täiendusena vokaalile-kitarrile, elektriklaverile ja djembele). Päris naljakas oli esineda koos sellidega, kellest mitut nägi üldse esmakordselt ning mängida suures osas esimest korda kuuldavaid laule – aga kuidagi õnnestus see hammondi-partii isegi suhteliselt söödavalt juurde pookida ja ka Lisette vinge elektriviiul kõlas kenasti sinna juurde.  Igal juhul jäid põhiesinejad eksprompt-toetusega rahule ja ka rahvas ei kippunud kõvade esemetega viskama. Kirikusaal oli igatahes üllatavalt täis.

Tuleks teinekord korrata. 🙂