Peataminister

Jahaa, muidugi…

Siia oleks kohane panna tsitaat ühest ägedast laulust (mis kahjuks jäi ühe sama ägeda mehe muusikaliseks hüvastijätukirjaks):

Pole alles enam ammu vana fanatismi,
aga ikka ma ei talu külma karjerismi.
Korruptandi koogutusi, ametniku argust,
esindaja edevust ja räiget riigivargust.
/…/
Tea, et patrioot ei ole idioot,
kuigi elu vahel näib justkui anekdoot.

 

Eee…

See üritus peab küll olema järjekordne “kolmandik sulas”-operatsioon.  Kõige tõenäolisem, et tegijad on, khm, koheva sabaga.

Kogu idee on põhimõtteliselt jabur. 275 kilo eest tehakse veebileht, mis püüab väga kindlat sihtgruppi ning samas ei kasuta põhimõtteliselt autentimist? Kuidas tehakse kindlaks, et osaleja noor on?

Sihtgrupp on 7-26?  Alumine ots on ju lapsed. Muidugi on olemas üksikud n.ö. imelapsed, kes juba algkoolis maailma asjadest aru saavad (märkusena: Kakk küll ei saanud, siis oli veel tollaste raamatute mõjul kommunistiperiood). Aga ülejäänutele on väga kerge erinevaid kiiksakaid ideid sisse sööta (nagu siinkirjutajale söödeti) ning siis vehkida saadud andmetega kusagil vajalikus kohas. Umbes samamoodi, nagu käib hooldekodudes e-hääletus.

See, et eeskujuks Tinder võeti, on ka muidugi kõnekas. Taas kord enda onu tsiteerides – “ära ütle loll, ütle omapärane!” võiks nüüd siis vist ka “noortepärane” olla.  Dwayne Elizondo Mountain Dew Herbert Camacho…

Kõige tõenäolisem stsenaarium on, et lõpptulemuseks saab kena WordPressi veebisait, mille noortele tegijatele mõned kilod raha maksti. Põhiosa rahast läheb… mujale. Aga noh, optimistlikult vaadates on noorte kaasamine siis mingil määral ju saavutatud. 🙂

Täna meedias

Leidsin Eesti massimeediast mõned huvipakkuvad lood:
* ERRis rohepöördest
* samas lenduritevalikust Suurbritannias

Lisaks ilmus eile Postimehes veel see lugu (ja üleeile see; Postimees on üldse olnud Eesti peavooluväljaannetest… no ütleme, et kõige vähem eemaletõukav).

Mine tea… Äkki tõesti hakatakse läänemaailmas mõistust uuesti pikkamööda üles leidma? Või on ikkagi juba liiga hilja ja eelmise postituse temaatikat jätkates on see kõigest Tar-Palantíri viljatu pingutus…?

Kahjum ei sega?

Sellised uudised näitavad ilmekalt Eesti pensionisüsteemi taset – mitte üksnes ei ole neil pensionikogujate rahast sügavalt savi, vaid lisaks on ülbus nii suur, et enda käpardlikkusest kõlbab avalikult meedias rääkida (ja isegi selle üle uhke olla).

Olgu peale – turud on kukkunud ikka kõvasti ning ilmselt on miinused teatud piirini paratamatud. Aga siis a) ei panda endale palka juurde ning b) ei kilgata sellest ajalehes.

Kunagi nõuka-ajal oli Eestis nähtus nimega ETKVL. Ametlikult tähendas see Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikku Liitu, rahvasuu aga kutsus seda “Elada Teiste Kulul Väga Lõbusalt”.

Tsitaat pildi alt “eelmisel aastal peeti kulude kärpimise asemel esmatähtsaks hea meeskonna hoidmist” näitab üsna üksüheselt sama suhtumist. LHV pealikud võiks seega kaaluda, ehk oleks targem see “meeskond” laiali saata ja natuke taibukamad asemele võtta.

Järelkaja

Tegelikult juba jupp aega tagasi kirjutatud. Hakkasin ühele sõbrale sünnipäevasalmi tegema, aga tuli ühtlasi ka natuke… ühiskondlik.

Kaks lindu

Papagoi, kel hääl nii võimas,
pesast möödakäijaid sõimas.
Sajatas ja solki soovis,
sekka pähe lasta proovis.

Kakaduul, kes oksal passis,
tuju aga polnud sassis.
Oli jampsi ette näinud –
tema valima ei läinud.

Kuidas võib öelda

LHV foorumit tasub lugeda kasvõi juba andekate keelendite õppimiseks. Näiteks “isik, kellel parajasti kõik muumid orus kohal ei olnud.

Nüüd selgelt silmapiiril paistvat vihakõneseadust arvesse võttes on igati kasulik ja ettenägelik taaselustada nõuka-ajal eluliselt vajalik olnud asjade loomingulise ütlemise oskus, millega niigi ülekoormatud tsensorid jänni jäid. Iga uus on unustatud vana…

Konverents

Kuulasin laupäevaste tegemiste vahele ära 4. novembril Õpetajate Majas toimunud konservatiivide konverentsi.

Üle pika aja ei tekkinudki tahtmist poliitilise jutu peale hauataguse häälega undama hakata. Räägiti muuhulgas ka asju, millega päris nõus ei saanud olla – aga oluline oli see, kuidas räägiti.  Viisakalt, soliidselt ja teistest lugu pidades, lubades vahele ka pisikesi vimkasid. Kogu asi tõi meelde kaheksakümnendate lõpu kodanikuüritused –  vaimsus oli sama. Kontrast peavoolupoliitikaga – ja ka selle teostajate käitumisega – oli ikka päris markantne (tõsi – natuke läks lappama viimane sessioon, kus ei suudetud väljapeetud käitumise rida päris eelnevatega võrdväärselt jätkata).

Ehk kõige enam täkkesse oli Jaak Valge sõnavõtt, kus muuhulgas toodi ajalooteaduse näitel väga hästi välja tänapäevase hariduse ja teaduse jätkuv ideologiseerumine (enda mitmed kogemused kinnitavad seda) ning ka see. mismoodi immigrantide rahvastikupüramiid erineb põliselanike omadest. Mõnest asjast, millest ametlik narratiiv eelistab vaikselt mööda minna, räägiti aga ka teiste poolt (sh majanduse sessioonis, kus aga oleks paaris kohas tahtnud ka vastu vaielda – kasvõi investori vaates; tundus, et üks kõneleja pani investeerimise, spekuleerimise ja börsimahhinatsioonid kõik samasse patta).

Võib-olla kõige rohkem “mulli” tuligi tegevpoliitikutelt päeva lõpus – aga kasvõi see, et Eestis ütleb tegevpoliitik (Urmas Reinsalu) otse välja, et a) objektiivne hea ja kuri on olemas  ja b) inimesel on valikuvabadus ja vastutus, on juba märgiline. Huvitav moment oli ka tähelepanek, et kultuur asub poliitikast n.ö. ülesvoolu – ja selle ütles välja Martin Helme… Lõpus olev konkreetne märkus meedia kohta oli ka mõtlemapanev – vahel ongi vaja “teha Elonit”.

Järgmisel aastal võiks täitsa ise kohale minna, kui töögraafik võimaldab.