E-õppest ja videomaaniast

25.05.2018

Kunagi 2010. aastal sai Kakk enda ITSPEA kursuse e-variandile HITSA e-õppe kvaliteedimärgi (ja takkapihta Aasta E-kursuse auhinna). Kuna märgi kehtivuseks oli antud kolm aastat, siis tekkis nüüd mõte uuesti taotleda.

Antigi märk ning boonusena pandi isegi taas aastaauhinna nominendiks. Seekord peaauhinda ei saanud, aga mis siis – korra on juba saadud, las nüüd saavad teised. Ja täna vastaval üritusel “tõkatõkas” ehk Tehnikakõrgkoolis oli hästi vahva vanu tuttavaid uuesti kohata.

Mis aga häirima jäi, oli üks juba mõnda aega vastuhakanud idee, mis seekordsel üritusel lausa epideemiliseks kippus. Nimelt mõte, et e-kursusel tuleb kindlasti kasutada õppevideosid.

Miks Kakk videot kui õppematerjali ei soovita:
* video tootmine on kulukas (vähemalt aja mõttes), samuti muudatuste tegemine. Viimane eriti sellistes teemades, kus materjal muutub igal aastal (mh suur osa IT-valdkonda). See käib ka materjali tõlkimise kohta.
* video on oma olemuselt järjestikuline materjal – kui inimene otsib pooletunnisest videoloengust kohta, kus teda huvitavat fakti mainiti, siis on see äärmiselt ebatõhus.
* Õppematerjalina on video omal kohal konkreetseid ja diskreetseid (eristatavate allüksustena) võtteid õpetaval kursusel – nii näiteks on YouTube täis asjalikke ca 10-minutilisi videosid kitarrimängu õppimiseks (näiteks paari akordi või siis minoorse pentatoonilise helirea kohta). Narratiivsema teema ja esituse puhul see aga pigem segab, kuna video lõppu jõudes on alguse otsa materjal vaatajal enamasti juba teisest kõrvast välja lennanud. Hea näide on juura – üritusel tutvustatud kursusel kasutatud “rääkiva pea” meetod ei anna kirjalike materjalidega võrreldes mitte midagi juurde, küll aga muudab kogu teema omandamise ebaülevaatlikumaks (just juura puhul, kuna lisaks tavalisele materjali omandamisele tuleb end läbi närida ka “advokaadikeelest”, mis kohati on tavakeelega võrreldes päris erinev).
* video tegemine kättesaadavaks mitmesuguste puuetega (eriti kuulmis- ja nägemispuue, aga ka koordinatsioonihäired) inimestele nõuab eraldi oskusi ja kaalutlusi, mille arvessevõtmist tavaolukorras sageli ei kohta.

Põhjendus “juutuuberid on noorte seas moes” pehmelt öeldes ei päde. Moes on läbi aegade olnud erinevaid (nii asjalikke kui totraid) asju ning õppetöö ülesehitamine moeröögatuste peale pole mõistlik. Ja kui ülikooli tasemel vajatakse kursuse ligitõmbavamaks muutmiseks siputavaid-vehkivaid animatsioone (mis lasteaia- ja algkoolimaterjalides on omal kohal), on asi ikka kusagil päris viltu läinud.

Võrdlusena: eelmise kvaliteedimärgi saamise ajal ligi kümne aasta eest oli hirmus popp taskuhääling ehk podcast, mis pidi tollase arusaama järgi samuti imeravim olema. Põhjuseks toodi võimalus kuulata seda näiteks autos või tööl olles – vähemalt siinkirjutaja ei ole kunagi suutnud ennast kummaski olukorras niimoodi midagi vähegi tõsisemat õppimas ette kujutada. Ja nüüd seekordsel üritusel vist ei mainitud isegi seda sõna mitte…

Ja lõpetuseks: nagu tellimise peale tuli kinnitus kolledžisse tagasi jõudes ja sööma minnes. Üks kuulmisulatusse sattunud tudeng kirus teisele, kuidas ta üritas õppida andmebaasindust 20-minutise õppevideo abil (vt 2. punkti eespool).

Uus “liikumine”?

04.05.2018

Eile löödi terve eesti massimeedia paksult täis uudist, kuidas seltskond inimesi uue poliitilise liikumise asutasid, ei välista erakonnaks muutumist ja maksavad enda veini eest ise. Igasugune organiseerumine on muidugi demokraatliku ühiskonna põhiõigus ning ehk oleks ka erakonnamaastikul ruumi. Aga on kaks põhjust, miks siitpoolt hääl kindlasti puudu jääb.

Esimese võtab hästi kokku Toomas Haug. Programmdokumendis puuduvad igasugused viited sellele, et Eestist 200 aasta pärast midagi peale maatüki  ja ehk ka nime alles on. Sisuliselt on tegemist sotside veelgi globalistlikuma versiooniga. Aitäh, ei soovi.

Teisena arrogants. Ennast pole veel ollagi, aga juba tullakse valijaid lollideks tembeldama. Et kui inimesed “sõnumit” esialgu vastu ei võta, siis räägime aeglaselt ja kolm korda uuesti (nagu raadiouudisest mulje jäi). Aitäh, ei soovi.

Tegelikult aga võiks Eestis tõepoolest olla LHV foorumis soovitud paduparempoolne partei (midagi algse Reformi sarnast). Ja paduparempoolsuse all ei mõtle meediasotside kombel rahvuslasi, need on juba olemas.

Sotside allamägi

24.04.2018

Postimehes arutatakse, miks eestlased “sotsiaaldemokraatia vahele jätavad”.

Iseenesest võib enamiku jutuga nõus olla (eriti otsedemokraatia osas, samuti on taas paslik meenutada Švejki ja tabavat märkust õlle hinna kohta), aga kahte peamist sotside allakäigu põhjust ei ole autor tahtnud mainida. Vihjeks: kumbki on seotud ühe (erineva) inimrühmaga.

Aga üldiselt, good riddance. Eesti ei kaota midagi, kui nad Riigikokku ei pääse (ehkki nii põhja jõudmiseni on neil kardetavasti veel tükk maad minna).

Mees omal kohal

19.03.2018

Vaatasin kordusest superstaarisaate uue hooaja järjekordset vooru.  Kohtunikeks olid Ines, Koit Toome ja Mihkel Raud. Ja üle pika aja ei tekkinud mul toda viimast härrat nähes-kuuldes tahtmist hauataguse häälega oigama hakata. Otse vastupidi.

Mihkel staarisaate kohtunikuna on nähtus omaette (olen ka varasemaid hooaegu näinud). Tekib küsimus, kas Grumpy Cat jäljendab Mihkel Rauda või vastupidi – näoilmed on pahatihti äravahetamiseni sarnased. Enamik ohvreid saab mõne hapu või sapise märkuse osaliseks, kuid isegi “märklauad” saavad aru, et tegelikult on ütlejal õigus.  Ja üksnes aeg-ajalt saab mõni üksik õnnelik (ja andekas) inimene kiita – ja ka seda jäljendamatult mihkellikus stiilis à la “Kui ma oleksin naine, siis tahaksin olla nagu sina”.  Teised kohtunikud jäävad siin paratamatult statisti rolli.

Ilmselt ei ole Mihkli maailmavaade muutunud ning sellega võib tõenäoliselt endiselt mitte nõus olla. Aga tänu taevale, et vahepeal end ilmutanud möku poliitik on lavalt ära läinud ning torisev, ent andekas kidra- ja jutumees on tagasi. Grumpy Cat ruulib!

Vana aja tekst

10.03.2018

See tekst ütleb asju üsna otse.  Minult on suht sama asja küsitud (et miks mõned “nii kurjad on”) – vahel lihtsalt ei saa halva mängu juures head nägu teha.  Ja kui otsida tõesti eesti rahva jaoks suurimat ohtu, siis ei ole selleks isegi mitte totrad eurodirektiivid või erinevad ida ja lõuna poolt kangesti laekuda tahtvad tegelased, vaid meie endi mugavus ja rumalus. Eriti hull on lugu siis, kui need esinevad rahva juhtide juures.

Samamoodi otse suudeti siinmail arvata siis, kui Eesti vabaks sai – kasvõi Heinz Valgu kuulsates ütlemistes või roheliste rattaretkede ajal. Võtame siis seda hea endena.

Mõista-mõista

09.03.2018

… mida tuleks teha inimesega, keda “mõned seostavad segaste rahaasjadega”?

Vastus: talle tuleb veel hästi palju raha anda. Äkki õpibki viimaks sellega vastutustundlikult ümber käima!

Buratino, ae! Lollidemaa paistab!

 

Ei salli

21.02.2018

Kui eesti koolides tõepoolest tänapäeval sellise materjali järgi lapsi õpetatakse, siis olen ma äärmiselt sallimatu. Kõige sallimatum olen aga nende “haritlaste” suhtes, kes sellise jama kokku kirjutasid ja ministeeriumist läbi lasid.

Virtuaalülikool ja virtuaaldiplom

05.02.2018

Tänane Äripäev on üles korjanud TÜ arendusprorektori Erik Puura FB-postituse. Kui seal selliseid asju kirjutatakse, siis äkki peakski enda veisepuugi uuesti lahti tegema…

Üldiselt üsna kümnesse tekst. Eriti hea on see kujutletav virtuaalülikool enda nelja teaduskonnaga (õigus, IT, majandus ja muidugi mõista esoteerika). Siiski, Kaku arvates on puudu veel üks oluline teaduskond. See, kust tulevad kõikvõimalikud kisakõrid, intriigipunujad ja uduajajad (väljundiks on meedia) ning karjeristid, võimuhullud ja eneseimetlejad (väljundiks on poliitika). Tegelikult peaks siin kaks eraldi teaduskonda olema – õpiväljundid on mõnevõrra erinevad.

Aga tänud isand Puurale selle väljaütlemise eest.  Vähemalt natuke terve mõistuse häält kuulda.

APDEIT: Lugesin hiljem Postimeest – vist koguni kolme teaduskonda on juurde vaja. Kolmandast tuleks euroametnikud.

Kristlik maa

09.10.2017

Kui vaadata viimase nädala Eesti meediapilti, siis tuleb kahtlemata jõuda järeldusele, et Eesti on lausa äärmiselt kristlik maa. Arvata on, et üheski vana Euroopa riigis ei võta nii paljud inimesed korraga kiriku teemadel sõna kui meil.  See, et kiriku teemadel räägivad siin (alustades päris tipust) peamiselt need, kes kogu asjast tegelikult ööd ega mütsi ei jaga, on sootuks teisejärguline. Ehk on nad tulevikus ka Koraani osas sama suured eksperdid (või siiski mitte – julgust ilmselt napib ja oma nahk on liiga kallis).

Nii et olgem optimistid ja tsiteerigem apostel Paulust (Ap. 17:16 ja sealt edasi)…

Ei ole miskit uut päikese all

11.09.2017

Kunagi nõuka-ajal lauldi sihukest lorilaulu:

“Laualt kadus koor ja või,
isa punalipu majja tõi.”

Tänastest uudistest saime teada, et Eestis (mis enne suurt sõda oli koos taanlastega Euroopa võimasinaks) on aasta lõpuni võiga kitsas käes. Nii et võime vana laulu uuesti üles võtta – “punalipu” võib soovi korral asendada “tähelipu” või “eurolipuga”, aga tegelikult vist ei peagi seda tegema. Sinise tähelipu taga on ju endiselt punalipp.