Silt: Eesti

Presidendimääramine

Täna määrati Eestile siis uus president. Valimisteks ei paindu keel seda nimetama. Üsna selge paralleel tekib üle-eelmise selle ametikoha täitjaga.

Ausalt, ei saa aru. Eesti on parlamentaarne vabariik, mida juhib valitsus ning seda omakorda peaminister. Presidendi roll on olla rahva ühendaja, reaalset võimu on tal üsna vähe. Ja isegi seda suuresti tseremoniaalset tegelast ei julge valitsev seltskond lubada rahval valida. Äkki valivadki valesti?

Ja praegu jäi ära isegi pealiskaudne demokraatiamängimine. Ühe kandidaadiga valimisi mäletan kunagisest ammusest ajast, mil see oli tavapärane ja poolt hääletas 99,5% valijatest. Praegu  päris samasugust protsenti ei tehtud, aga pilt ei erine tollasest oluliselt. Tea, kas valijatele pärast protseduuri mingit nänni ka jagati?

Eestlased ei ole kahjuks kunagi eriti osanud endale juhte valida. Kurb, aga nii see on.

ERR tavalises kastmes

Täna avaldati Siseministeeriumi uuringutulemused Eesti elanike usulise identiteedi kohta. ERR kirjutas sellest ka loo – kahjuks enda tavapärasel tasemel.

Konkreetselt usuasjades on pilt selline, nagu arvata oli – kui selle koha peal haigutab üldhariduses juba aastakümneid tühimik, siis ei ole tulemus mingi ime. Just eestlased on selles teemas täisvõhikud, venelastel on pilt veidi parem (aga seal on küsimus, kui palju on asjas usku ja kui palju rituaali).

Ja nii jõuab ERR järeldusele, et “Eesti ühiskond on pigem liberaalne”. Aga… “Eetiliste ja moraalsete hoiakute” diagramm kohe sealsamas näitab, et
* “samasooliste abielu” ei toeta 53%
* abistatud enesetappu ei toeta 58%
* “soovahetust” (tegelikult nonsenss, pikem kommenteerimine jääb teiseks korraks) ei toeta 62%
* kanepitegemist ei toeta 67% (vist kõige suurem üllatus siin)
* polüamooriat (peen nimi mitmenaise- ja mitmemehepidamisele) ei toeta 69%
* enesetappu ei toeta 73%
* truudusetust paarisuhtes ei toeta 85%

Alla 50% jäi vastunäidustus vaid abieluvälise kooselu, abordi, eutanaasia ja surrogaatemaduse juures – ja kolme viimase puhul olid numbrid 30% ringis. Pealegi võiks arvata, et praeguse üldise õhkkonna tõttu võidi küsitlejatele julgemalt avaldada pigem poppe ja noortepäraseid arvamusi.

Kust otsast on siis Eesti elanikud “pigem liberaalsed”, jääb mõnevõrra arusaamatuks. Meenutab üht tuntud filmi: “Jumal olgu kiidetud, kes lasi tõde jälle sedapidi paista!”… Aga tegelikult on rõõm näha, et tervet mõistust on siinmail esialgu veel alles küll (ja seda kogu paari viimase aastakümne meediasoustist hoolimata).

APDEIT õhtul: AK uudistes oli uuringust päris pikk lugu. Nendest eetika- ja moraaliküsimustest aga ei piiksugi.

Kuulasin raadiot

Vikerraadiost tuli “Reporteritund”. Tsitaat saate veebilehelt:

“Poisid hakkavad haridussüsteemist välja kukkuma juba põhikooli lõpus, gümnaasiumis on poiste/tüdrukute suhe 45 poissi 55 tüdruku kohta, ülikoolilõpetajatest on mehi 1/3, naisi 2/3. Sooline lõhe hariduses mõjutab muu hulgas ka sündimust. Kõrgharitud naised ei leia endale sobivat partnerit, kes oleks valmis pere loomisel vastutust võtma.” (siinkirjutaja rõhutus).

Aga… Seda kõike me ju tahtsimegi…?

Poiste kottimine alates põhikoolist on viimaks mõju avaldanud. Tüdrukute (poolvägisi) ajamine IT-sse käib samuti täie hooga edasi. Vastassuunas liigutusi on tehtud minimaalselt (tõsi, aeg-ajalt tehakse mõni üsna edutu kampaania meeste saamiseks koolidesse õpetajaks – ja needki vähesed proovijad lähevad valdavalt vaenuliku suhtumise tõttu peagi mujale). Vanemate jutud sellest, kuidas omal ajal tehti ühisüritusi “poiste” ja “tüdrukute” koolide vahel (endalgi tuli üks TPI-st ja teine Pedast), kõlavad aja edenedes üha uskumatumalt.

Vanasti oli “kutsekool” pigem ähvardus või sõimusõna (“Kui sa ei õpi, lähed kutsekooli!”). Tundub, et nüüdseks on sellest saanud meeste viimane pelgupaik hariduses. Ning see muidugi süvendab kogu seda asjade metsaminekut veelgi.

Järgmine koht, kus reaalsusega põrkumine tekib, on tõenäoliselt riigikaitse ja rahvusvaheline olukord. Praegu ei taha mehed enam vastutada perekonna eest – karta on, et nad ei soovi vastutada ka riigi eest, mis neid soopõhiselt kottinud on. Ning siis asendatakse mahatriigitud ajudega kohalikud mehed sissetulijatega – ja kui siis selgub, et nood on vastikult patriarhaalsete arusaamadega, on juba hilja midagi muuta.

Raadiosaade (kuulasin netist) oli üsna veider kuulamine. Kui midagi kõlama jäi, siis asjapulkade jätkuv keeldumine olukorra põhjusi mõista ning sellest tulenev musta valgeks rääkida proovimine.

Nagu tuntud rahvajutus: “Kes tegi? Ise tegi!”. No ei ole inimeseloomal võimalik katuselt alla hüpates lendu tõusta – maa tuleb vastu. Ja see on valus.

Kuidas Putini troppe nimetada

Kadri Paas on Postimehes päris asjaliku artikli kirjutanud. Ainus pretensioon oleks keeleline – “ždunõ” on juba mitmuses, eestikeelse -d lisamine tekitab topeltmitmuse (samamoodi, nagu on Tolkieni “Sõrmuste isanda” tõlkes sealse maailma Juhtivate Jõududega – “valar” on juba mitmus, nii et tõlke “valarid” on topeltmitmusega).

Putini troppe ehk Eestis pesitsevat viiendat kolonni peaks seega nimetama ždunnideks (just kahe n-iga, riimuks kenasti “junni” ja veel mõne sõnaga). Võiks ka Ukrainas kinnistunud, Tolkieni-pärast “orki” kasutada. Toimida tuleks nendega aga lätlaste eeskujul. Eesti riik ei peaks vaenlasi poputama.

Meediakompass

AllSides on päris õpetlik asi.

Kas keegi on Eesti ajakirjanduses kohanud mõnd tõsist tsitaati seal pildil paremal pool asuvatest väljaannetest? Minu arust  ongi Eesti meedias valitsevate lauristinlaste lubatav dieet piirdunud peamiselt The Guardiani, MSNBC, Politico ja NYT-iga.

Ja siis imestatakse, miks eesti meediat tõsiselt ei võeta ja tarbijaid järjest vähemaks jääb.

Konkurss(i)

Leidsin ERRist sellise loo. Jutt käib jamadest Eesti kõrgharidussüsteemis.

See, et kõrghariduses eestikeelseid õppejõudusid napib, ei ole kindlasti mingi uudis. See, et vahepealsete aastate välismaalastehullus tõi sisse hulga umbkeelseid inimesi (kes on muidu täiesti pädevad, kuid eesti keeles õpetada ei suuda) ka mitte. Nüüdseks on pika hambaga asutud seda veidi piirama, aga ilmselt on see liiga hilja ja liiga vähe.

Ka see ei ole uudis, et Eesti riigi valitsejad ei ole aastakümneid suutnud haridust ja teadust vääriliselt rahastada. Aga et vigade tunnistamise ja riigi tasemel rahastamist parandama asumise asemel aetakse endiselt sirge näoga juttu sellest, et ainus võimalus on “konkurentsipõhine teadus” ehk sisuliselt “teenige endale ise raha, kui elada tahate”, on kurjast.

Kui teadlane elab projektist projekti ehk paariaastase perspektiiviga, siis puudub tal igasugune motiiv millegi põhjapanevamaga (fundamentaalteadus, mis võtaks aega) tegelda. Sama juhtub õppejõuga, kes näeb ainult järgmist atesteerimistähtaega – ja ülemise otsa õppejõududel on teaduskohustuse tõttu see motivatsioon topeltvähene. Lisaks ei anna eestikeelne õpetamine Q1/Q2 (või ETISe 1.1/3.1) publikatsioone, seega ei ole sel pragmaatiliselt vaadates mingit mõtet.

Ning mõlema (nii teadlase kui õppejõu) puhul tõstab teravnev konkurents hüppeliselt kiusatust kõikvõimalike sahkermahkrite abil end paremana näidata (rämpspublikatsioonid, tehisaru kuritarvitamine jpm). Nii et klassikuid tsiteerides: kui sa ise tegid, miks sa siis karjud?

Ainus mõistlik idee selles artiklis (ja sedagi mööndusega – kuna olukord on selline, siis oleks see üks kõige vähem halb lahendus) on n.ö. skandinaavia tüüpi lähenemine õppekeelele – bakalaureusetase riigikeelne, magister ja doktor rohkem ingliskeelsed. Kuid ka selles on üksjagu riske, eriti väikese riigi ja rahva jaoks.

Aga miks siin selline pealkiri sai pandud… “Konkurss” viitab eespoolmainitud konkurentsipõhisusele. “Konkurssi” on soome keeli “pankrot” ehk selle asja üsna tõenäoline lõpptulemus.

Kellele õpetada küberturvet viie aasta pärast?

Tänasel kolledži personali koosolekul tuli jutuks, et praegu on rahvusvaheline ja ingliskeelne küberi bakalaureuseõppe seltskond päris heas seisus, rebastest vist ei ole veel keegi välja kukkunud. Seega see üsna karm sõelumine, mida me igal aastal tudengikandidaatidega teeme, on päris head vilja kandnud.

Siis aga hakkas endal peas idanema üks düstoopilisevõitu mõte, mille lõpuks ka välja ütlesin – nimelt see pealkirjas toodud küsimus. Praegu altpoolt ülikooli tulev seltskond on kõigi nende omaduste osas, mida küberturbes vaja läheb – loogiline (sh matemaatiline) ja kriitiline mõtlemine, analüütiline (mõttega) lugemisoskus, protsesside jälgimis-, ettenägemis- ja kavandamisoskus, stressitaluvus, loomingulisus ja hea väljendusoskus eri tasanditel (sh dokumenteerimine) – , selgelt allamäge minemas ning mingist hetkest alates ei pruugi nad enam ollagi suutelised seda valdkonda omandama. Ja praeguse aja AI-hullus muidugi ei tee olukorda just paremaks.

Kusjuures rahvusvaheline seltskond ehk need, kes eri maadest siia kokku on sõitnud, on hinnanguliselt viiendiku võrra vähem lootusetud kui siinsed, kõige sügavam probleem on siinsamas Eestis. Põhjusi on palju – alates pandeemia tekitatud hariduseaugust ning lõpetades arutu maaniani ulatuva AI-vaimustuse, erinevate lollakate ideoloogiate mõjude ja lihtsalt väga pikka aega valesti kasvatatud noortega.

Koolid on kaua aega vaadanud ainult kitsalt lõpptulemust (testi või eksami oma) ning jätnud täiesti kõrvale laiemad protsessid (mida mingi asja õppimine mingil viisil annab inimese üldisele arengule või mingi laiema pädevusteringi omandamisele). Kasvõi see hiljutine uudis on hea näide.

“Vana kooli” mängud arendasid nii aju, füüsist kui sotsiaalseid oskusi. Raamatud andsid eri taseme tekstide lugemise ja ka kirjutamise (eeskuju!) oskuse, arendasid fantaasiat ja parandasid püsivust. Muusika arendas nii käelisi oskusi, fantaasiat ja loovust kui ka üldist tundeelu. Kirjatehnika arendas lisaks näpuosavusele ka aju (see aspekt on ilmselt ammu unustatud!). Tööõpetus andis mõned praktilised oskused, eelkõige aga võttis vähemaks hirmu omaenese kätega millegi katsetamise ees. Ja viimaks andis distsipliin inimesele ühiskondliku raamistiku (piirid lubatu ja lubamatu ning hea ja kurja vahel) ning lõi eelduse toimiva ühiskonnaliikme üleskasvamiseks (muide, laenates ühe mõtte kirjandusklassikast: ka õpetaja Lauri tunnis oli kord majas…).

Kõik see on tänastes koolides (tegelikult juba lasteaedades) suurel määral torust alla lastud. Asemele on tulnud nutiseadmed ja AI, kahtlase väärtusega haridusteooriad ja üleüldine suur vabadus (ilma vastutuseta), mis lõpptulemusena toodab peamiselt segadust ja ebakindlust (“kui kõik on lubatud, siis mida ma üldse tegema peaks?”). Ja kui nõuka-ajal suutis suure osa kogu ametlikust totrusest neutraliseerida kodu, siis paraku tänaseks on erinevatel vasakideoloogidel õnnestunudki perekond kui institutsioon päris suurel määral ära lõhkuda (töö on käinud juba mõnda aega paljude ühiskonna osade, sh ka hariduse kallal).

Seega lähiaastatel siis paistab, kui kaua veel ülikoolis küberturvet bakalaureusetasemel õpetada saab (magistrisse astuvad natuke vanemad inimesed ja sinna jõuavad need protsessid mõnevõrra hiljem). Aga väga optimistlik siin kahjuks olla ei julge.

Ameerika, ameerika

Kunagi kasutas üks tuttav pealkirjas toodud fraasi – tähenduses “nojah, kus nüüd avastas…”. Seda tuleks täna öelda nii Eesti kui ka muude läänemaade ajakirjandusele.

Suu on ikka vett täis küll – kolakas USA-st tuli nii kõva ja selge, et ega midagi enam öelda ei olegi. Viimased kuud käis ohjeldamatu sopaloopimine ja alles viimastel päevadel, kui selgus, et võibki asi teistpidi minna, hakati tuure maha tõmbama. Valimispäevaks oli ilmselt juba targematel pilt selge, aga USA vabariiklaste nii totaalne üleolek oli isegi siis üllatus. Õnnetuseks on  olemas kõigi väljaannete uudisearhiivid ning ka archive.org – täitsa ausalt, kui mina oleks Donald, siis see sopaloopijate blacklist, kellega edaspidi mitte suhelda, tuleks päris pikk. Kõiksugu ajuvabadusi ja solki ei peagi andeks andma.

Mis edasi? USA võitis selgelt. Ameeriklastel viskas see aina kasvav, hämara ideoloogilise taustaga loomuvastasuste kuhi ühiskonnas lõpuks lihtsalt üle. Arbuusindus (väljast roheline, seest punane) kolib ilmselt suurelt jaolt tagasi ülikooliseinte vahele, kust see omal ajal lahti pääses – USA paljudest ülikoolidest marksismiviiruse  väljarookimine ei ole kardetavasti jõukohane isegi mitte Donaldile. Aga USA armee ümberkujundamine poliitkorrektseks naljanumbriks saab läbi ja reaalne jõud tuleb mõne aja pärast tagasi. Majandus saab samuti jalad paremini alla.

Euroopaga on nii ja naa. Viimane on juba ammu heast elust lolliks läinud (ning ka seesama eespoolmainitud viirus on seal üksjagu laastamistööd teinud), seega väike tige tutistamine mõjuks pigem arengule hästi. Samas ei ole üldse näha, mis saab Ukrainast – ning ka meie siin Baltimaades ei saa end ülearu kindlalt tunda (sama oleks olnud ka demokraatide võidu korral, ent teistel põhjustel). Isegi kui USA enda võimsuse uuesti kätte saab, on konkureerivaid madinakoldeid maailmas päris mitmeid. Teisalt võib Trumpi ennustamatu olek just nimelt aidata kaht maailma suurjõhkardit vaos hoida – nood tunnistavad ainult jõudu ning kui on reaalne võimalus lõhkise kolbaga lahkuda, siis norima nii kergelt ehk ei hakka.

Elu on igatahes huvitav.

APDEIT 07.11: vaatasin takkajärgi ETV kordusest ära Kamala Harrise 2020. aasta valimiskampaania-aegse propagandafilmi, mida meil miskipärast dokkarina serveeriti ja nädal enne seekordseid USA valimisi ETV põhikanali peal prime-time ajal näidati: “Kamala Harris: The Next President”. Nõuka-aja inimestele tuli see ilmselt üsna tuttav ette (“Lenini lapsepõlv” jms lood), lisaks meenusid ka Plutarchos Heavensbee propagandaklipid “Näljamängude” filmis. Kange kraam…

BRICS ja Eesti

Ühes kirjavahetuses arutasid paar inimest täiesti sirge näoga selle üle, et kuna läänemaailm on (nagu vanasti öeldi) roiskunud, ropp ja roojane, siis tuleks Eestil – kas just liituda, aga lähemalt suhtlema hakata – pealkirjas mainitud ühendusega. Ehk siis tähtede alusel Brasiilia, Venemaa, Iraani, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika Vabariigiga, lisaks on seal veel Egiptus, Etioopia ja Araabia Ühendemiraadid.

Kogu asi läks üsna absurdiks ja ise sekka rääkima ei hakanud. Aga teeks siin ühe lihtsa mõtteharjutuse teemal “Kas tahaks seal elada?”.

  • Brasiilia – kui oleks sundvalik, siis võtaks ehk selle. “Rio de Janeiro ja aurikuhääl, neiud bikiinides Suhkrupea mäel”, laulis Volmer kunagi. Aga see on ka logisev majandus, korruptsioon, favelad ja muu sarnane. Üsna sageli punakavõitu riigivõim ka, nii et võimalusel jätaks vahele (külla minna aga täitsa võiks).
  • Venemaa – nalja teete…? Tänan, ei.
  • India – suur riik, palju inimesi ja soe kliima. Mõningaid tõmbav idamaine vaimsus ka. Aga kevadel rääkis Yunis (Kashmirist pärit magistrant, kellest siin juba kirjutatud) päris piisavalt sealsetest jamadest – olgu siis riigi, hariduse või regionaalpoliitika kontekstis. Nagu Brasiilia – külla ehk läheks, aga mitte enamat.
  • Iraan – juudid ütleks seepeale: minu vaenlase sõber on… kes? Ja selles riigis ei tahaks olla ei naine, mittemoslem ega üldse natuke rohkem peaga inimene. Liiga ohtlik. Ka sealtkandist on paar tudengit olnud ning need muljed on siiamaani meeles – ning need inimesed elavad kõik praegu väljaspool kodumaad.
  • Hiina – jälle teete nalja? Juba sotsiaalkrediidi idee on nii perversne, et edasi uurida pole vaja.
  • Lõuna-Aafrika – läheb vist ka sinna naljategemise kanti. Kunagine tükk Euroopat Aafrikas, mis kaldus esmalt ühele poole kiiva ja siis kukkus teisele poole ümber. Kui failed state’i (inglise keeles öelduna – eestikeelne termin oleks vängem) näidet otsida, siis see sobiks.
  • Egiptus – kunagine vägev tsivilisatsioon vaaraode ja püramiididega. Praegu harju keskmine arengumaa. Hädaga saaks ehk seal elatud, eelistaks aga siiski turismireisi.
  • Etioopia – joosta nad oskavad, seda näitavad paljud suurvõistlused. Majandamine on teine tera. Igatahes on poppmuusikud nende abistamiseks pidanud mitu suurkontserti korraldama.
  • Emiraadid – sealne tohutu naftapapp on kunagi Dubais käies ära nähtud. Kunagi lapsena marke kogudes olid nende omad ühed kõige ägedamad (eriti Ajmani, Umm al Quwaini ja Sharjah’ omad). Läänemaise mehena saaks seal ilmselt isegi elada – kui ei tee valel ajal, kohas ja viisil suud lahti. Naine (eriti kohalik) olla aga taas ei tahaks.

Õnneks ei saa BRICSist mingisuguse reaalse bloki või ühendusena vist esialgu eriti rääkida – neid ühendab vaid tõrjuv hoiak läänemaade arusaamade suhtes (olgem ausad, seal on lollusi üksjagu), maade suurus ning ka realiseerimata potentsiaal. Ja riigis valitseva võimu tõttu jääbki see potentsiaal ilmselt nähtavas tulevikus realiseerimata.

Nii et lääneriikide ja BRICSi vahel valimine sarnaneb elamisega kahe naabri vahel. Üks on ennast põhja joonud endine intelligent, kes tegeleb veinipudeli kõrval filosofeerimisega ja käib aeg-ajalt imelikel kõnekoosolekutel. Teine on vägivaldne endine sõjaväelane, kes aeg-ajalt kostvate häälte järgi otsustades tegeleb oma kodakondsete kolkimisega ja elab lootuses kunagi kõik ümberkaudsed “paika panna”.  Väga suhtlema ei meelita kumbki, aga tollel veinipudelivennal on vist vähemalt lootust kunagi jälle normaalseks tagasi muutuda (kui ta end surnuks ei joo või kassiahastuses midagi hullu ei tee). Sellest teisest tüübist tuleb aga eemale hoida.