Prioriteedid, prioriteedid

15.01.2020

Eesti riigil on krooniliselt vähe raha:

Miskipärast aga jätkub raha endiselt loopida totrate tänavakampaaniate korraldamiseks ja igasuguste imelike seltsingute elushoidmiseks.

Eluohtlik umbkeelsus

12.01.2020

Tulin Kundast Maksi juurest hooldekodust ja jõudsin Mustamäele. Kirikuni oli pool tundi aega, kere oli hirmus hele. Pöörasin sisse uude Mustamäe keskusesse.

Esmalt jäi ette pitsakoht. Leti taga kaks sõbraliku olemisega, slaavipärase aktsendiga preilit ning seina peal suur silt, kus kirjas ka “Allergeenide kohta küsi teenindajalt”. Selge, pärime preilidelt. “Kas teil gluteenivaba põhjaga pitsat ka tehakse?” (sellist asja saab Tallinnaski juba päris mitmes paigas). Jah, noogutatakse – aga midagi jäi kripeldama. Küsin uuesti, sama  vastus. Egas midagi – maksin ära ja jäin ootama.

Midagi kripeldas aga edasi. Küsisin preili käest, millist jahu nad kasutavad. Alguses vaadati nõutu näoga otsa, siis viimaks jõudis sõnum pärale. Ning näidati … täiesti tavalist Veski-Mati kotti. Oleks selle pitsa heauskselt nahka pannud, oleks hirmsa gluteenilaksu saanud. Laksudel on omadus soolevähi tõenäosus lakke lüüa. Ja soolevähk on paganama vastik elukas ning võib inimese ära viia.

Õnneks maksti raha ilma puiklemata tagasi. Viimaks leidsin kiiruga Subway (jäi kusagilt kõrva, et nad just hiljuti reklaamisid gluteenivabu asju ka). Seal oli veel üks slaavi päritolu preili, kes aga suutis tellimusega toime tulla. Ja sai oli päris söödav. Oli täitsa gluteenivaba, laks jäi saamata.

Lõpp hea, kõik hea. Aga mõningaid inimesi peaks mõtlema panema küll.

Hei, poisid…

27.12.2019

Sõitsin autoga läbi lumise linna kodu poole. Raadiost tuli see lugu (tõsi, algses variandis – kus iirlased seisavad saare serval, vilepill ühes ja pomm teises käes; Tuubis olev variant on natuke hilisem).

Taas kord paralleel kaheksakümnendatega, mil see lugu sündis. Eesti rahvas oli surve all kahelt poolt – ühel pool marksismi-leninismi kummiliimiuimas suurlinnaaparatšikud  ja igat sorti internatsionalistid, teisel pool kohalikud kiltrid-kupjad-aidamehed, kes olid enda südametunnistuse rublade vastu vahetanud.

Tänaseks on muutunud too kauge pealinn, rahaühik ning Johannese (või Ivani?) asemele on pandud naisterahvas. Tollal laulsid Johansonid lahtilükkamisest, täna teevad veel häält Mäks ja Thule. Kurvaks teeb aga see, et kui tol kaugel ajal olid eesti kultuuri hoidma seatud inimesed hingega asja juures, siis tänaseks on suur osa neist sotsideks ja jestidvestideks ära põrunud. Kummiliimi mark on muutunud, mõju on suuresti sama.

Nii et saabuval aastavahetusel midagi soovides tahaks kusagilt ilmuvat Gandalfit, kes suudaks Theodeni nõidusune minema ajada ning apaatsest vanurist jälle kuninga teha.

Hea lugemine

17.12.2019

… täna Lauri Vahtre poolt. Mõnusas stiilis ja samas täiesti asised soovitused. Iseasi, kui palju need sihtgrupile reaalselt kohale jõuavad.

Ülejäänud meediapilt on paraku tavapärane jura. Tõdeme taas ilmset: eesti ajakirjanduse tuumik on inimestena väikesed ja ajakirjanikena küündimatud, lisaks ei viitsita ERR-is poliitilist erapooletust juba mõnda aega enam isegi teeselda. Indrek Neivelti omaaegne mõte meediapaastu kohta on üha ajakohasem – ainult et AK ja Vikerraadio tuleks välja jätta esimeste seas.

 

ERR stiilinäide

13.12.2019

Huvitav, kui kaua veel võtab ERR-is aega selle mõistmine, et ideoloogiliste silmaklappide toodetav soovmõtlemine ei ole ajakirjandus?

Veel eile hommikul kirjutati (ja räägiti raadios) niimoodi. Täna on pilt üsna teine. Samas ämbris kolistavad pidevalt nii Brüsseli, Londoni kui Washingtoni jmm kohtade korrespondendid (AK uudistest ei hakka rääkimagi – mõned näivad seal siiamaani tõsimeeli uskuvat, et kohe-kohe võetakse Trump maha). Nii juhtub, kui inimesi valitakse maailmavaate, mitte pädevuse järgi.

“Ei ole kandiline pea…”

11.12.2019

Selle uudise peale meenub must huumor emast, kes enda kandilise peaga poega lohutab. Normaalses ühiskonnas see inimene kohtunikuna tegutseda enam ei saaks. Võinuks vähemalt vakka olla ja mitte end veel sügavamale auku kaevata.

Vajalik arutelu

03.12.2019

… täna Riigikogus.

Midagi tuleb selgelt ette võtta. Kakul on olnud eestikeelsetel kursustel alati ka neid tudengeid, kelle emakeel ei ole eesti keel. Üldiselt on nad olnud tublid (tõsi, väike vähemus on olnud tõsised oinad – aga oinaid leiab igalt poolt). Keeleoskuse osas saab mõistlikkuse piires vastu tulla – näiteks mitte norida ülearu vigade kallal ning esitlusslaidid koos autoriga eelnevalt üle käia ja vead koos ära parandada.

Alates eelmisest aastast on aga seis selgelt halvenenud. Praegu on paraku ITSPEA seminarides mitmel korral tekkinud olukord, kus viiest registreerunud ettekandjast ei valda eesti keelt selle ülesande jaoks piisaval määral kolm. Tulemuseks on seis, kus mitu esinejat järjest hoiavad kramplikult etteantud tekstist kinni ning esitavad seda masinliku monotoonsusega või siis nii suurte takerdumistega, et kuulajatel tekib lärmirefleks – kuulamiseks mõeldud ettekanne muutub kuulaja ajus lihtsalt taustamüraks ning see tuleb “välja lülitada”. Lõpptulemusena ei ole mitte keegi õnnelik.

Võiks ju kursuse süsteemi ära muuta – samas on elu näidanud, et ITSPEA stiilis seminare on väga vaja. Eriti neil, kel mingil põhjusel esinemine raskendatud – lõputöö kaitsmisel hinnaalandust ei tehta ning kui see on inimese esimene avalik ettekanne üldse, on tal vesi ahjus.

Üks huvitav detail veel: praeguse eestikeelse ITSPEA päevaõppe 178 inimese seas on vist oma kümmekond muu emakeelega (ja eespoolmainitud muredega), ent puht-eesti nimega inimest.

Lõpetaks ära?

26.11.2019

Eilsete uudiste valguses hakkab idee presidendi ametikoha kaotamiseks Eestis üha sümpaatsemaks muutuma. Reaalset võimu tal nagunii pole ning kui sinna juba pikka aega pole õiget inimest leitud (juba mõnda aega on see institutsioon kõike muud kui rahva ühendaja), siis võiks täiesti rahulikult öelda, et nüüd on asi oma aja ära elanud.

Päeva mõte

21.11.2019

“Olla inimesena mina ise, või olla süsteemi poolt ajupestud inimesesarnane olend, biorobot, see on küsimus tänapäeval. Näide sellest, et inimesed võtavad ilma igasuguse kriitilise meeleta kõik vastu, on katkiste teksade kandmine, et ”moodne” olla. Uhke auklike teksade kandja ei mõista, et teda mõnitatakse. Eliit põlgab oma toitjaid. Signaaliks inimestele on see, et orjad ei vääri midagi paremat kui katkised riided. Inimestel on oma peaga mõtlemise ja asjadesse süüvimisega raskusi, sellepärast minnakse kaasa hullumeelsustega, mis aastaid tagasi oleks olnud mõeldamatu.”

– Eero Nõmm, “Olla või mitte olla“, Eesti.ca 20.11.19

Pöörane värk

20.11.2019

See lektüür on ikka täiesti geniaalne.

Märten eile saatis ühe osa ja ütles, et muu on liiga spetsiifiline (ta nimelt ongi avalikus sektoris). Täna lugema hakates selgus, et ei ole ikka küll – väga palju sellest tekstist kehtib ka kõrgkoolide kohta (ütleme kolm korda kiiresti: nurksenurksenurkse). Eriti muidugi hakkab see läbi imbuma peale IT kolledži annekteerimist mõne aasta eest.

Aitäh saatmast!

Aa, suhteliselt samas võtmes asi on Siim Veskimehe “Kuidas tehakse IT-d”.