Interliikumine 2.0

08.01.2019

Viimase paari päevaga läks siinmail vist üks suur poliitiline ämmatoss lõhki.  End miskipärast “Eesti 200-ks” nimetanud seltskond võttis kindad käest ära.

Eestivaenulik? Kindlasti. Tülgastav? Loomulikult. Üllatav? Absoluutselt mitte – sedasorti antifa-globalism paistis neist välja kohe, kui nad valjemalt häält hakkasid tegema. Tahaks väga loota, et vähemalt eestlastest valijate häältest on nad nüüd ilma. Kui hästi läheb, jäävad märtsis ukse taha – aga sahkermahkri võimalikkust ja lihtsalt totude suurt arvu arvesse võttes ei julge väga loota.

APDEIT 16.01: Õnneks näib seekord, et nõme käitumine karistati ära. Loodetavasti püsib rahva mälu kuni valimisteni.

Vorstiviilutamise meistriklass

04.01.2019

Poes käies saab vahel imestatud, kui läbipaistvaid vorstiviilakaid ikka mõnel vorstmaakril teha õnnestub. Vorstimeistrid aga kahvatuvad end miskipärast Eesti Rahvusringhäälinguks nimetava seltskonna võimekuse ees.

Eile õhtul näidati telekast Vahur Kersna saadet endisest presidendiprouast (korra sattusin peale, vahetasin kanalit). Täna hommikul kella seitsme paiku laekus RSS-i kaudu ka selleteemaline uudis. Kas iga sedalaadi saate peale peab Rahvusringhääling kohe kaagatama, on ehk vaieldav – aga olgu peale, ehk kedagi huvitab. Ent poole üheteistkümne ajal lõi vist põhja alt ära – üksteise järel tuli tunni ajaga KUUS uudist sama saate kohta. Üks totrama pealkirjaga kui teine (näiteks see).

Vabandust, aga kas RAHVUSringhääling tõesti midagi sisukamat ei leia…?

Head uut

01.01.2019

Seekordne aastavahetus tuli rahulikult. Kodus ja teleka ees – ehkki enamik pakutavast oli jama, nagu viimasel ajal kipub tavaks olema, aitasid hädast välja Ed Sheeran, Tina Turner ja AC/DC (aitäh Kanal 11 ja 12 rahvale, et neid näitasid). Brüsseli asehalduri kesköine kõne sai vahele jäetud, tema sõnavõtud on viimasel ajal juba natuke liiga piinlikud.

Eks algav aasta siis näita, kuhupoole Euroopa kaldub – kas käimasolev hoogne sõit mäest alla saadakse mingil moel pidama või saavad kunagised krahv Coudenhove-Kalergi luulud tõepoolest tõeks…

Ostsin Ekspressi

12.12.2018

Vanemad andsid teada, et Ekspressis olla väikevennast lugu tehtud. Tuli muidugi osta. Kunagi sai seda lehte isegi tellitud ja loetud, aga siis mingist hetkest hakkas asi ära vajuma ja loobusin. Nüüd võtsin huviga ette, et mis vahepeal muutunud on – paraku oli arvata, et tendents on samas suunas.

Ei pidanud pettuma, paraku halvas mõttes.  Juhtkirja asemel halvasti varjatud poliitiline paskvill, mõni leht tagapool leheküljesuurune punane plärakas soovitusega naistel sotsideks hakata, jne jne. Mõned üksikud huvitavamad lood siiski ka seas, väikevenna lugu muidugi kah.

Kakk loeb heameelega erinevaid arvamusi ja selle nädala tsensuuriloengus sai tudengitele ka soovitatud seda teha (ja oma kaalikaga mõelda). Aga räigelt vastukarva arvamustele peale maksta küll ei taha. Sellest lugejast on Ekspress lõplikult ilma.

Meediapilt

30.11.2018

Viimaste päevade meediapilti jälgides tekib hämmeldus: kas rändeleppe rahva ette toomine oli teatud seltskonna jaoks nii suur kuritegu, et nüüd tuleb massimeedias üht erakonda täiesti mõõdutundetult päev-päevalt tampida? Aga ju on viha nii suur, et enese naeruväärseks tegemine enam ei kohuta. Saavutatav efekt on aga väga tõenäoliselt vastupidine soovitule.

Aga noh, Internetis levinud mõttekildu veidi Eesti kohta kohandades (näiteks siin; algne mõte käib nende USA variandi kohta, keda sealmaal miskipärast liberaalideks kutsutakse): Mille poolest on sotsid nagu elektriküünlad? Kirju seltskond ühe (partei)liini küljes, pidamine on kulukas, pooled neist õieti ei tööta ja ülejäänud on tuhmivõitu.

Kes saab rändeleppest kasu

30.11.2018

Ilus ja mõtlemapanev kirjutis Katrin Laurilt.  Huikajate portaali tasub üldse lugeda, seal on sedalaadi asju teisigi.

Integreerime?

23.11.2018

Iseenesest huvitav lugemine Õpetajate Lehest. “Keda ja kuhu” on hea küsimus. Paraku näitab elu, et see praegusel ajal enam väga hästi ei tööta.

Vene päritolu tudengid on pikka aega Kaku juures olnud pigem heas kirjas (ehkki on alati olnud ka väiksem osa, kes on hullemad laisikud kui maarahva esindajad). Suur osa neist on olnud üllatavalt hea keeleoskusega, mõnel juhul viitas vaid slaavipärane nimi mitte-eesti päritolule.

Pilt hakkas muutuma eelmisel aastal ja praegu on lugu üsna nutune. Asi ei ole inimeste töötahtes või püüdlikkuses, kuid selle aasta rebaste seas on selge enamus mitte-eesti noortest ülikooli jaoks ebapiisava eesti keele oskusega. Kuna aga Kaku ITSPEA kursuse oluline osa on seminarides tehtavad ettekanded erialastel teemadel, siis on päris paljud inimesed tõsises hädas. Mingil määral saab aidata ja vastu tulla (näiteks vaadates enne seminari üle esitlusslaidid ja parandades seal keelevead ära), aga seda vaid teatava piirini.

Nii et siin on integratsiooni koht. Ja mitte nii, nagu artikkel kirjeldab olukorda kasahhide juures.

Tragiko-meedia

15.11.2018

(või kuidas iganes seda nimetama peaks)

Tänane päev andis tsirkust ja leiba (vähemalt mõnedele) nii,  et vähe pole. Hommik algas sellega, et Vabariigi Valitsus pages ühe silte vibutava seltskonna eest ära (vana)linna teise otsa. Trükimeedias käis hirmus trallallaa kogu päeva. Valitsus otsustas eduka pagemise järel õhtul… mõtlema hakata. Ja ausalt öeldes oli tulemus olusid arvestades üsna üllatav. Too salakaval “leping” lükati tagasi.

Seejärel käitus õhtune AK aga täpselt nii, nagu eespool sai kirjutatud. Lepet kommenteerinud advokaadile üritati meeleheitlikult sõnu suhu panna ja stuudiosse kogu lugu kommenteerima kutsuti päeva kaotaja ehk välisminister, kes siis seal üritas veel kord tõestada, et must on tegelikult valge. Paraku on AK-ga täpselt samamoodi nagu kunagi ca 40 aasta eest – valetamine ja vassimine läheb tihti nii suureks, et tulemus on kergelt koomiline ja (oh õudust) võib mõned inimesed hoopiski mõtlema panna…

Tänasega tekkis mingi lootus, et ehk on midagi veel võimalik päästa. Aga oma kooliõe pärast on endiselt üsna häbi.

Kõrvalepõikena: päeva looks sobiks vist see.

Ikaldus ja nutt ja hala

13.11.2018

See IT-inimeste fraas iseloomustab Eesti peavoolupoliitika hetkeseisu päris hästi. Eesti vaikne mahaparseldamine edenes juba päris kenasti, aga nüüd tuli see jama tolle lepinguga… Kauged ülemused nõuavad jätkamist, aga nii lollid ei ole isegi kohalikud aidamehed, et mitte aru saada: lähenevatel valimistel (oh õnnetust) tõmbab rahvas vee peale igale seltsingule, kes julgeb avameelselt seda kõike tunnistada ja toetada. Ajastus oli jube halb.

Murphy, Murphy, Murphy. 😛

APDEIT 15.11: Aidamehed said teada, et mõned nurisevad matsid tulevad aru pärima. Seepeale joosti eest ära teise majja nagu pahandust teinud jõnglased. Tõsine tase…

Enne ja nüüd

09.11.2018

Kuna Kakk on piisavalt vana, et mäletada, siis sai kirja pandud mõned sarnased ja erinevad jooned umbes 1985. aasta ER/ETV ja praeguse aja ERR vahel. Tuli päris põnev loend.

Mis on sama:

  • Selge ideoloogiline liin ja propaganda
  • Juhtoinad määrab partei (tõsi, tänapäeval on neid mitu)
  • Võtmetöötajaid (sh korrespondente) valitakse “ideoloogilise kindluse” alusel
  • Tabuteemade olemasolu
  • Privilegeeritud inimrühmade olemasolu, kellest ei tohi kunagi halba rääkida (tõsi, nomenklatuur ja sõjaveteranid on vahepeal vahetunud muude vastu)
  • “Mustade Peetrite” olemasolu, kellest ei tohi midagi head rääkida (nii isikute kui ka gruppide tasemel)
  • Sobimatult sõna võtnud kaovad vaikselt eetrist
  • “Ameerikat juhivad lollid ja kurjad tegelased. Tavaline ameeriklane on OK, aga temast ei sõltu midagi.” (vt ka Musta Peetri märkust)
  • “Marx alati on tubli mees”

Mis on teisiti:

  • Muusikavalik (vennasvabariikide kvoodid esialgu puuduvad)
  • Tehnoloogilised lahendused
  • Muudes kanalites on esialgu võimalik kriitikat teha

APDEIT: Ilus võrdlusmoment anti kohe järgmise esmaspäeva hommikul:

  • Postimehe uudis (kajastus ka Kuku raadio uudistes) politsei ees seisvatest probleemidest – neist ühe mainimine on Eesti meedia puhul üsna julge samm.
  • ERR uudis – samast uudisest on saanud üldine, mittemidagiütlev mull.