Märgisaagale mõeldes

16.05.2019

Hommikul juhtusin raadiost taas kord kuulma, kuidas keegi kodanik tollest hirmsast sümbolist jahvatas, mis olevat isegi Le Peni ära ehmatanud. Sellega seoses tuli järgmine mõte.

Kuulsin kindlast allikast (mida ma ei ütle – aga see on Eesti meedias ju tänapäeval normaalne!), et kuskil maal nimetavad sealsed paduäärmuslased enda liidrit Päikeseks. Seetõttu on tänasest igal progressiivsel kodanikul äärmiselt ebasoovitav

* päikese kätte minemine (kui see on möödapääsmatu, ei tohi kasutada päikesekreemi)
* päevitamine (vt eelmist punkti)
* “Päikest!” soovimine kõnes ja kirjas
* Korteris või majas elamine, mille katusel on päikesepaneel või mitu
* päikesekuivatatud tomatite tarvitamine
* Pantokraatori “Päike, mu päike” ja kõigi teiste sedasorti laulude kuulamine (kui raadiost tuleb, peab vahetama kanalit)
* Sun Tzu lugemine
* Soomlaste “Aurinko” limonaadi joomine

… ja veel palju muud (varsti on oodata ka vastavat eurodirektiivi). Eraldi märkus tõsistele kommunistidele: Tommaso Campanella “Päikeselinn” tuleb välja visata. See kõlab ju nagu “Mein Kampf”…

Veel üks õppematerjal

14.05.2019

Now, prosecutor, why you think he done it?

Okay, number one, Your Honor, just look at him. [ All Laughing ] – He talks like a fag too. – [ Laughing Continues ]

And “B,” we’ve got all this, like, evidence…   (Fandom.com)

See Eesti “ajakirjanduse” pärl meenutab juba päris kõvasti peategelase kohtuprotsessi “Idiocracy” filmis.  Huvitav, et lisaks taktitunde ja üldise arukuse puudumisele puudub Eesti meedial ka õpivõime – samadesse ämbritesse astutakse ikka ja uuesti.

Parandamise koht

08.05.2019

… uuele valitsusele: likvideerige üks hiljutine ämber ehk lõpetage ära vastutöötamine finantskirjaoskuse levikule rahva seas. Mõtlen seda asja.

Eesti inimeste säästmisharjumused ja arusaamine rahaasjadest on keskeltläbi ikka kehvakesed (olgem ausad – ikka päris pikka aega ei olnudki väga paljudel võimalik eriti miskit kõrvale panna, hiljem aga kaotasid sisulise mõtte tähtajalised hoiused). Nagu ei saada pahatihti aru valimissüsteemist ja muudest poliitilistest aabitsatõdedest, nii on ka investeerimine päris paljudele tume maa (ja seda kipuvad aeg-ajalt ära kasutama nii kõikvõimalikud aferistid kui ka riigivõim oma sammastega).

Enda viimaste aastate kogemus aga lubab väita, et valem “Internet + LHV netipank + Balti dividendiaktsiad” töötab päris ilusti (isegi nullist alustades ja suhteliselt vähehaaval raha lisades) ning ilmselt ei ole ka veel mitmed muudki alternatiivid kaugeltki raketiteadus. Seega võiks  inimestele rohkem kala asemel õnge pakkuda – eriti olukorras, kus silmapiiril on pakutav võimalus senine II pensionisammas ise sobivalt investeerida ja lõpetada pankade nuumamine.

OK, 7% pole iseenesest ju palju ning riigil on ka kusagilt vaja raha saada. Aga praegu nihutati maksukoormus just nimelt “OÜ-tajate” pealt seaduskuulekate tavakodanike selga. Tsiteerides veel klassikuid: “Mida me siit järeldame, Watson?”

Uskumatu

07.05.2019

Selline lugu? ERR-is?

Hr X-i juhtum

06.05.2019

Ühel maal seati ministriks hr X. Lubas viks olla ja muuhulgas ka sealse ülemuste valimise korra uurimiseks võtta.

Kohe pärast seda hakkasid aga kõik sealtmaa ajalehed kirjutama, et hr X peksab oma naist.  Ehkki keegi tunnistama tulla ei julgenud ning pr X ise väitis, et see kõik on jama, olid pea kõik sealsed tindininad ühel meelel. Eriti veel, nagu väideti, kuna sel maal olla naisepeksmine vaat et rahvuslik spordiala ja see peab lõpuks ometi ära lõppema. Kisa oli meeletu ja isegi kohalik kuninganna kohusetäitja käis ja näitas näpuga.

Hr X astus ametist tagasi. Pärast seda lõpetas ta ilmselt otsekui võluväel naisepeksmise – nagu ka tuhanded teised, kes seda väidetavalt tegid. Igal juhul olid seal maal ajalehed selles asjas hoobilt täiesti vakka ja on seda tänini. Kuna hr X enam minister ei olnud, kadus ka kogu probleem nagu nõiaväel.

(Keegi teadis ka veel rääkida, et hr X-ile ei olevat meeldinud kätel käimine. Seetõttu mõned naljakad vennikesed, kes tahtsid tema kodulinnas kätelkäimisfestivali korraldada, olla olnud tema peale hirmus pahased. Mine võta kinni.)

Milline?

18.04.2019

Näib paraku, et peavoolumeedia püssirohi pole veel otsa saanud…

Täna autoraadios kanaleid klõpsides sattusin Kuku peale. “Vox populi” ehk rahva käest igasugu asjade küsimine. Ja olge lahked, tänane küsimus: “Millist uue valitsuse ministrit teie ametisse ei kinnitaks?”. Auväärsed, palun küsige järgmine kord: “Milline Eesti ajakirjanik tuleks teie arvates päevapealt lahti lasta?”. 😛

Ühelt poolt on see erameedia – Kuku laulab kodanik Luige pilli järgi ja tal on igasugune õigus seda teha (kuri on karjas siis, kui sama malliga läheneb ERR, mis peaks idee poolest justkui neutraalne olema). Teisalt aga näitab see, et Eesti ajakirjandus on täis masstoodanguna “rahvusülikoolis” vorbitud indoktrineeritud androide – ja see ei ole asi, mille üle uhkust tunda.

APDEIT 19.04 – üllatav, et see ära arvaldati (tõsi, paywalli taga). Näib, et mõned mõtlevad üsna samamoodi.

Ameerika mäed

17.04.2019

Tehtigi siis täna asi ära. Eesti poliitika saab järgmistel kuudel (aga miks mitte ka aastatel) olema üsna huvitav jälgimismaterjal.

Siiani on veel üllatavalt valutult läinud. Võimalik, et peavoolumeedia kulutas suure osa püssirohust juba ära (viimastel päevadel näib neil toss juba üsna väljas olevat – absurdi tootmine on ilmselt üksjagu väsitav tegevus). Samas on endiselt küsimärk, kas ja kui palju EKRE suudab enda väljakäidud põhimõtete eest seista – seda nii koalitsioonikaaslaste surve kui ka mugavustsooni kukkumise ohu tõttu. Teispoolt Soome lahte leiab nii hoiatava kui ka julgustava näite – “Sinise tuleviku” seltskonna võimujanust tingitud lahkulöömise ja järgnenud hävingu lõppenud valimistel. Samasse ämbrisse ei tasu astuda. Küsimärgid on koalitsioonis ka teistel – näiteks kuidas suudab Isamaa laveerida rahvuslaste ja kõikvõimalike helbekeste ning Kesk koalitsioonikaaslaste ja Ühtse Venemaa koostööleppe vahel (ja olgem ausad, ega nende amorfsus ja khm, paindlikkus ei ole kuhugi kadunud).

Aga ikkagi – ka ameerika mäed on kokkuvõttes etem variant kui kõigueestlased, sotsid ja oravad.  Eesti rahva vaates võib praeguste juhtoinaste puhul tulla puudu oskustest ja ehk kohati ka võimetest, alternatiiv oleks olnud aga tahtmise ja oma peaga mõtlemise puudumine. Libedaid ja südametunnistuseta kiltreid-kupjaid-aidamehi on juba küllalt nähtud – nüüd võiks proovida, kas ehk saavad matsid ka isekeskis hakkama (kohatisest jämedakoelisusest ja ropuvõitu suuvärgist hoolimata).

Midagi uut

11.04.2019

Ära sa räägi – ERR on andnud välja lausa erikorra EP valimiste kajastamiseks. Lugedes jääb isegi mulje, et tahetaksegi seekord neutraalsed olla.  Häda on aga selles, et seda neutraalsust tuleks ka praktikas näidata ja seda natuke pikema aja jooksul, enne kui seda reaalselt uskuma saaks jääda (väike paralleel võiks olla Venemaaga rahvusvahelises poliitikas, kes aeg-ajalt veidi “demokraadi häält teeb”, mille peale naiivikud ja helbekesed kohe käsi plaksutades hurraa karjuvad – kuni järgmise suure sigaduseni).

Aga vähemalt on asja idee õiges suunas. Kuidas seda tegelikult ellu viiakse, näitab aeg.

Nagu tellitud

09.04.2019

Kohe peale eelmise postituse lõpetamist saatis ERR RSS-i kaudu ühe naljaka loo.

Iseenesest ju tavaline noore inimese blogipostitus. Väga kindla ja väga teistmoodi maailmavaatega inimese oma – aga kui see oleks tema blogisse jäänud, oleks noogutanud (“nojah, igaüks näeb omamoodi – aga meil on sõnavabadus”) ja edasi läinud. Aga miks pärgli päralt avaldab ERR kellegi noore uusmarksisti blogipostitusi?

Meenus kunagi loetud raamat – Holger Puki “Öine lahing”. Lugu sellest, kuidas kangelaslikud komnoored Arnold Sommerling, Osvald Piir ja Eduard Ambos peale 1. detsembrit 1924 lahingus Eesti kaitsepolitseiga surma said.  Paraku oli sm Pukk üksjagu kommunist (ehkki kirjutada ta oskas) ning tema kolm kangelast sisuliselt omaaegsed lumehelbekesed, kes Stalini agentide poolt ajupestuna pidid selle eest eluga maksma. Annaks taevas, et siinsetel naiivikutel natuke kergemini läheks.

 

Madaluse juured

09.04.2019

Tahaks laenata üht kuulsat fraasi ühest veel kuulsamast filmist ja küsida: “Ei tea, kumb?”.

Aga üritaks ikka veel aru saada, mis põhjustas viimase kuu aja jooksul Eesti peavoolumeedias sellise ohjeldamatu inimliku madaluse amokijooksu. Too Varro Vooglaiu ja “Kolmeraudse” juhtum oli ehk kõige ilmekam, aga sama tasemega asju on tehtud juba pikka aega. AK uudiseid ja ERR jutusaateid enam näha ei taha – täiesti Vremjaks keeranud. Kirjutavast meediast kannatab lugeda peamiselt vaid Pulleritsu ja Makarovit (see oli küll paduüllatus, et Postimees ta arvamusliidriks nimetas).. Raadiost voolab samasugust jama.

Kõige vastikum on see, et teatud seltskond on valmis oma riigi rahvusvahelise maine laimuga põhja laskma (kogu nn natsiteema pumpamine rahvusvahelisse meediasse – kusjuures suur osa “rahvusvahelisi uudislugusid” on tegelikult siinsete tegelaste töö). Kõik vaid selleks,  et enda komplekse välja elada (vaatasin muide, et täpselt samast asjast kirjutasin ka 2015. aastal).  Miks?

Senise kogemuse järgi paneb inimesed niimoodi käituma üks kahest. Nii lõugavad nartsissistid ja psühhopaadid, kelle arvates neil on looduslik õigus igasugu privileegidele ning häda igaühele, kes neid keelab – või, taevas  hoidku, ära üritab võtta.  Teine võimalik variant on see, et üks seltskond on pikka aega tegelenud mingi sahkermahkri ja ringkäendusega ning endale tublisti pappi kühveldanud – hõlptulu lõppemise oht koos võimaliku vahelejäämisega (oh seda häbi) paneb sel juhul samamoodi tõmblema ja amokki jooksma.

Ei tea, kumb?