Pensionisamba

20.10.2020

Täna sai siis kuulda, et pensionireform läheb käima. Nüüd peab hakkama mõtlema, mida edasi teha.

Mõistlikke variante on ilmselt kaks – kas jätkata vanaviisi või hakata ise investeerima. Esimene on lihtsam, aga teise puhul on raha enam-vähem enda kontrolli all (ka juhuks, kui mõni tulevane kiiksuga valitsus otsustab asja uuesti ringi mängida). Investeerimiskogemus on olemas ning elu näitab, et tulemused on seni üsna viisakad olnud.

Praegu on nii II kui III sammas mõlemad LHV indeksfondides ning seal on üksjagu dubleerimist (mõlemad istuvad üsna samades aktsiafondides – III samba jätan sinna paika, see on üsna ilusti toiminud). Teisalt on ise paigutades mõistlik lükata II samba summa uuesti kodubörsi dividendiaktsiatesse (aga hiljem ilmselt osa ka võlakirjadesse – senise investeerimiskontoga olen võlakirjaemissioonidest viimaks alati kõrvale hoidnud ja jäänud puhtalt aktsiate peale) panna ning siis tekib dubleerimine põhilise investeerimiskontoga.

Senise süsteemi suurim jama oli ilmselt sundleping kindlustusseltsiga. Nüüd seda enam ei ole ja seda varianti ka kindlasti ei valiks, ent pensiea saabudes peab kaaluma valikut maksuvaba tähtajalise fondipensioni ja 10% tulumaksuga väljavõtmise vahel – tegelikult pole see valik päris niisama lihtne, kuna võrdlus käib 10% kohe maksmise ja fondipensioni inflatsioonikulu vahel (kui õnnestub eluga pikemalt välja venitada, võib see täitsa arvestatavaks minna; lisaks ei pruugi lõppsumma üldse nii suur olla, et tasub hakata fondipensioniga jahmerdama).  Viimaks pole päris selge, kuidas seda fondipensioni iseendale makstakse (kui ise investeeringuid juhiti).

Eks näis. Kõige kindlam on aga igal juhul püüda põhiinvesteeringutega nii kaugele jõuda, et riigipension ei puhu enam üldse pilli. 🙂

APDEIT 21.10: Pärast väikest kalkuleerimist (excel, excel, excel – tegelikult aga LibreOffice Calc) kaldun sinnapoole, et minu puhul on mõistlik variant investeerida ise. Tõenäoliselt üritan raha kodumaale jätta ja LHV ei peaks ka pahandama – ilmselt jätkan nende juures, lihtsalt teises vormis. Kui kunagi 12+ aasta pärast pensile jõuab, siis maksan selle 10% ära (korraga välja; kõigi eelduste kohaselt jään ikkagi plussi) ja toimetan rahaga taas ise edasi.  NB! See mudel ei ole kindlasti kõigile sobiv.

Lahe lugemine

30.08.2020

Eelmise kampaania ajal toetasin Objektiivi portaali. Hoolimata sellest, et ma alati kõigega nõus ei ole, mis seal ilmub. Lihtsalt seetõttu, et Eestis säiliks mingigi alternatiiv sellele, mis ametlikust meediast välja lastakse.

Muide, viimasel ajal näibki, et Objektiivist on pikkamööda saanud kõige korrektsemalt (keeleliselt) ja ka – vahel radikaalsete seisukohtade kiuste – kõige viisakamalt kirjutav meediaväljaanne Eestis. Algselt veidi amatöörlik väljaanne on saanud pikkamööda küpsemaks (ehkki arenguruumi on alati), peavoolumeedia (ERR, Postimees, Äripäev, Ekspress jne) aga liigub selgelt vastassuunas. Ja mis kallutatusesse puutub, siis Objektiivi kohe alguses ausalt väljaöeldud kallak ei ole kuidagipidi suurem kui “objektiivse” peavoolumeedia oma teises suunas.

See Roland Tõnissoni kolumn siin on täitsa omaaegse laulva revolutsiooni mõttelaadi jätk. Eriti vahva on lugu jaapanlastest.

Tegelikult – kui juba alternatiivmeediast kirjutamiseks läks, siis teine umbes samal ajal alustanud väljaanne, EKRE taustaga Uued Uudised, on võrdluses Objektiiviga paraku takerdunud ärapanemisse ja haukuvasse kõneviisi (eks samad hädad on ka emaerakonnal). Ehkki ka seal tasub üht-teist lugeda, näiteks Piret Kivi kirjutisi (üks näide siin).

Taasiseseisvumispäev

21.08.2020

Eile hilisõhtul peale pulmast tulekut vaatasin kordusest üle mõned päevased saated. Vahvaid asju oli, näiteks “August 1991” (mis ütleb ausalt ära, et on libadokumentaal, ent suudab tollast vaimu üsna hästi taasesitada) ja muidugi kogu Ruja värk (oleks eespool mainitud pulmad mõnel teisel päeval olnud, oleks kindlasti Lauluväljakule läinud).

Aga ikkagi… Normaalses riigis oleks president pärast viimaste päevade blamaaži vist tagasi astunud. Inimene ei adu enam üldse, mida selles ametis sobib ja mida ei sobi teha. Anda vägivallavastane eriauhind inimesele, kes a) on laiemas plaanis vägivaldseid avaldusi teinud korduvalt ning b) käitub selgelt ebakohaselt, on sisuliselt ühe teatava sõrme näitamine tervele rahvale. Ju ollakse nüüd seisukohal, et “uut ametiaega niikuinii ei tule – teen, mida ise heaks arvan”.  Kahju, suurele osale eesti rahvast jäi pidupäevale vastik maik juurde.

Eesti rahvas vajab uut taasiseseisvumist, seekord eeskätt vaimset. Tuleks õppida kasvõi tollest 30 aasta tagusest ajast, lõpetada lühinägelik rehepaplus ja võimude ees pugemine (kus iganes need ka ei asuks) ning kauasest heast elust lolliksläinud naabritelt totruste importimine (kohati tekib paralleel mitmete nõuka-aja veidrustega “Pioneeride bugist” pildiga kilekottidega kaubitsemiseni). Paljud võiksid peeglisse vaadata, enda pea sealt üles leida ja siis seda taas kord mõtlemiseks kasutama hakata.

Kelle diktatuur?

05.08.2020

Imede ime – Neeme Raud kirjutab Postimehes sõnavabaduse kadumaminekust. Aga haugub muidugi taas üsna vale puu peale – selline teemapüstitus üritab (sümptomaatiliselt) süüdistada “vastikuid kapitaliste”. Tegelikult on hüsteeria üleskütmisega tegelenud juba pikka aega massimeedia ise (võiks ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui Cotton Mather oleks Salemi nõiaprotsesside juures saanud tänast New York Timesi kasutada…), “virgumishulluse” juured aga lähevad ühiskonnas märksa sügavamale, erinevate hullumeelsete ideoloogiateni.

Et sellest probleemist üldse kirjutatakse, on meie meediaruumis juba suur asi (“populistid”, “paremäärmuslased”, “marurahvuslased” ja “vandenõuteoreetikud” on sellest rääkinud pikalt).  Nüüd oleks ajakirjandusel aeg peeglisse vaadata.

APDEIT 06.08: Üks ettevaatlik tunnustus ka – hommikustes ERR uudistes on USA-teemalised kommentaarid muutunud viimastel kuudel selgelt neutraalsemaks, tsiteeritakse mõlema sealse suurpartei seisukohti (neid selgelt eristades) ning korrespondendi isiklikku arvamust on palju vähem kui enne. Paraku on see muu ümbritseva meediasousti kõrval vaid väike edasiminek.

Parempoolsus, mu …

24.07.2020

Kui see asi on parempoolsus, siis on Kakk Rootsi kunn.

Kas jesti-dvesti projekt on siis nii kähku õhust tühjaks jooksmas (nagu enne seda Vabaerakond), et nüüd tuleb taas oravate kattevarjuks uus kummierakond luua (midagi sarnast on isegi Unni Koreas olemas!)?

Mõtte jätkuks

05.07.2020

Eile sai siin Iffi naljatamisi presidendiks pakutud. Aga tegelikult: miks ka mitte?

Eestis on koguni kaks kuulsat laulumeest, kes on
a) sobivas vanuses,
b) piisavalt maailma näinud, eri inimestega suhelnud ning ka keeled peaks suus olema,
c) reaalse, tuntava panusega eesti rahva ajaloos ja selgelt rahvusliku elutunnetusega,
d) mitte vikerkaare-, vaid kogu rahva kangelased ning seetõttu suudaksid lõhet rahva seas ilmselt ka päriselt koomale tõmmata.

Mõlema puhul oleks ilmselt tegu eeskätt “sissepoole” presidendiga (nagu Rüütel; Mäksi puhul oleks aga ka väljapoole vaade täiesti arvestatav), kuid Eesti president ongi küllaltki sümboolne figuur ning Euroopas kandu kokku löömas käia võivad teised tegelased. Juba kasvõi kujutluspilt sellest, kuidas president laulupeol mõnda Suurtest Lauludest koos rahvaga ette kannab, võiks asjale jumet anda.

Mõistuse hääl

04.07.2020

Iff presidendiks!

Kodune võrdlus

25.06.2020

Et mitmed meediategelased ei saa tänini mõistetele päris hästi pihta, siis siinkohal üks võrdlev näide Eesti lähiajaloost:

* 2012. aasta “fooliumrevolutsioon” ACTA leppe vastu oli protest. Sarnaselt muu Euroopaga kogunes veebruarikuus 15-kraadisest külmast hoolimata tuhandeid inimesi Tallinna ja Tartusse, et leppe vastu arvamust avaldada. Tollase peaministri fopaa andis neile ka hea sümboolika kätte, inimesed tegid fooliummütse, loosungeid ja netimeeme ning tulid nendega rahva ette. Ehk kõige kurjem loosung oli “Valimistel näeme, raisk!”. Asju ei lõhutud, teisi inimesi ei pekstud ja ei nõutud isegi valitsuse tagasiastumist. Võib-olla ehk keegi sodis mõne teemakohase grafiti kuhugi seinale, seda ei oska öelda (ise ei näinud), aga üldiselt oli linn pärast sama korras kui enne.

* Viis aastat varem toimunud pronksiööd olid mäss. Üks välismaiste mõjutustega üles keeratud seltskond korraldas linnas suure laamendamise, politseiga mindi kähmlema, üks inimene sai surma ja päris paljud viga või lihtsalt kere peale. Lõhuti poode ja varastati kraami, internetis õpetasid natuke terasemad pätid teistele, kuidas koduste vahenditega küberründeid teha. Läbu andis pärast päevi koristada.

Seega lihtne kodune ülesanne, mis peaks ka tagasihoidlikuma vaimse võimekuse juures lahendatav olema: kumba neist praegu maailmas (Ameerikas ja mujal) toimuv rohkem meenutab?

Ajakirjanduse ärimudelist

22.06.2020

Põhimõtteliselt on Postimehe peatoimetajal siin isegi õigus: vähegi tõsiseltvõetavamat ajalehte peaksid põhiosas ülal pidama tellijad, mitte reklaamijad. Aga…

Ma ei telli enam ammu ühtki Eesti lehte (kunagi tellisin mitmeid) ja nähtavas tulevikus ei kavatse seda ka tegema hakata. Ma arvan, et samamoodi mõtlejaid on üksjagu veel.  Miks?

Uudist kui fakti müüa tänapäeval ei õnnestu, selleks on Internetil liiga suur roll ning põhimõtteliselt peaks erapooletu faktiedastus olema rahvusliku ringhäälingu põhiülesanne (tõsi, Eestis jääb ERR sellega juba kaua  aega lootusetult jänni). Kommertsmeedia võimalus on pakkuda täiendavaid tõlgendusi ja taustainfot – ent Eestis on taas häda selles, et nii kommerts- kui riigimeedia istuvad ühes maailmavaatelises mullis koos ning kui nende arusaamu ei jaga, on ainsaks lahenduseks sotsiaalmeedia. Siit ka põhjus, miks paljud inimesed neile vastuvõetamatute arvamusavalduste eest maksta ei soovi ning Ekspressid ja Postimehed pidevalt virisevad.

Nii et soovitaks: a) leppida riigimeediaga kokku, et too edastagu vaid infot ja jätku tõlgendamine teiste kanalite hooleks, b) pakkuda mingisugustki ühisosa ka natuke teistmoodi mõtlevate inimestega (olgem ausad, keskmine eestlane ei ole vasakliberaal) ning c) saata kirjutav seltskond täies koosseisus mõnele heale eesti keele kursusele. Siis ehk tulevad vähemalt mõned tellijad tagasi.

Ennäe imet

11.06.2020

Kollinäitusi (kus näidatakse seda vahvat, lahke loomuga koeratõugu) on vist siinmail enne ka nähtud. Eile aga räägiti, et keegi hakkaja inimene olla ühe suure hoone juures hoopiski lollinäituse korraldanud.

Vaatamiseks olid kohale toodud peamiselt harilikud lollid (Stultus vulgaris), aga esines ka erakonna- ehk poliitlolle (S. ideologicus) ning Facebooki-lolle (S. zuckerbergi). Idee kasutada hoidmiskohana sõiduautosid oli teravmeelne ning koroonaviiruse tingimustes ka täiesti adekvaatne – kahjuks aga ei suudetud uksi piisavalt hästi sulgeda ning mõned näidatavatest pääsesid ikkagi välja. Õnneks aga käitusid nad suhteliselt rahumeelselt, vaid mõni rohkem stressis eksemplar tegi möödakäijate poole koledat häält. Autodesse jäänud seevastu püüdsid end varjata igasuguste esemete taha.

Tõenäoliselt ei jää see esimene üritus aga viimaseks ning lolle näeb ka teistes Eesti linnades.