Tabude langemisest

Huvitav usutlus psühhiaatriga ERRis.

Ainult üks küsimus jääb avamata – tabude langemist (sisuliselt kõikelubamist) mainitakse mitmel korral, aga mitte seda, kas see on õige või ei. Või on see küsimus ikkagi veel tabu…?

Äkki on asi selles, et iga hinna eest võimu juurde ronival seltskonnal  on nõnda kergem toota omadega segaduses olevaid inimesi, kellega on lihtne manipuleerida? “Kui kõik on lubatud, siis mida ma ikkagi peaksin tegema?  Ja kui autoriteete ka ei ole, siis kes mulle seda küll ütleks?”

Ilus (aga kurb) mõte

Käisin täna TTÜ peahoones koolitusel, tulin ja läksin läbi VI korpuse pika koridori. Seal oli seintele pandud näitus diplomitest, mis jäävad paraku välja andmata – ehk sõjas hukkunud ukraina tudengitest. Eriti mõtlemapanev oli moto “Ta pidi kaitsma diplomit, aga tal tuli kaitsta enda kodumaad.”

Piltidel olid täiesti tavalised ülikoolinoored. Ühe suure erandiga.

Nii et see on nüüd küll koht, kus Kakk on selgelt eriarvamusel tavapäraselt toetatavate poliitiliste jõududega – ning leiab, et Eesti seni kõige räigemalt ebapädev valitsus on vähemalt ühele asjale õigesti pihta saanud. Venemaa – ja selle rahvas – peab saama kätte selle, mida ta pole mõnda aega saanud. Korraliku keretäie, mis muudab ta taas vähemalt pooleks sajandiks “teise ešeloni” mängijaks. Maailmarahu üks eeldusi on omadega hunnikus Vene riik – seda on ajalugu juba piisavalt tõestanud.

Hästi öeldud

Peeter Espak kirjeldab ERRi arvamusloos seda, kuidas Eesti humanitaarteadus maailmas levinud vasaklollustega kaasa jookseb. Tuleb arvamusega nõustuda ning lisada, et seis ei ole oluliselt parem ka mujal, sh tehnikaaladel.

Kui humanitaare kollitab (autori tabava paralleeli järgi) isand Saalomon Vesipruul, siis tehnikainimesi pigem tema naabrimees Jaan Tatikas – ainult et paekivi ei püüta muuta mitte enam sealihaks, vaid mõneks moodsamaks olluseks, Beyond Meatiks näiteks. Ja Tatika “Gallewi-Boegg”, millega ta katuselt alla sõitis, kasutaks tänapäevases versioonis kindlasti juba roheelektrit ja tehisaru – ehkki lõpptulemus jääks muutumatuks.

Väga hästi on välja toodud ka see üha levinum resigneerumine – lolluste teelt eest äraastumine nendega võitlemise asemel on kindlasti lihtsam ja üksikisiku puhul ka tervislikum. Tulemus muidugi sellest ei parane.

Mõnda aega kestab see 1985. aastaga sarnanev seis ilmselt veel. Aga nagu vasakpoolsus on senise ajaloo järgi alati ämbris lõpetanud, nii jõuab see ka sel korral sinna ükskord niikuinii.

Mõtlemapanev

Hr Mihkel Mutt on varem kirjutanud uue tehnoloogia kohta ka selliseid arvamusi, millega siinkirjutaja päris hästi ei nõustuks. Seekordne tsitaat siit artiklist on aga täiesti kümnesse:

Nüüdisinimeste enamik on langemas meeldivasse ja suhteliselt kergesse orjusse. Uus eliit on see, kes ei lähe lolliks, kes kasutab küll kõike uut, aga annab endale sellest aru. Ta ei pööra tsivilisatsioonile selga, ei lähe metsa elama ega pea permanentset “eesti matust”, aga säilitab oskuse elada niihästi reaalselt kui ka virtuaalselt.

See amööbi näide on seal artiklis ka hea – aga see ei ole uus mõte. Täpselt samasugune amööb oli Matrixi filmis tegelane, kes arvas, et ta on Thomas Anderson (enne seda, kui temast sai Neo).

Aga amööbistumine on reaalne, seda näeb ka ülikoolis (aga sellest kirjutab mõni teine kord eraldi pikemalt). Lahendus ei ole millegi ärakeelamine, vaid just seesama hr Muti mainitud paralleeloskuste komplekt – aga selle eelduseks on korralik üldharidus. Ja paraku seda üha enamatel ülikooli astujatel lihtsalt ei ole.

memcpy

Täitsa veider, et see ajalooline ülevaade oli siiani kahe silma vahele jäänud.

Varasematest oli loetud nii TÜ informaatikute ajalugu kui ka ametliku doktorijuhendaja prof. Jürgensoni mahukas kolmeköiteline TTÜ informaatikainstituudi oma – aga need olid mõlemad akadeemilise kaldega. Seetõttu on Andres Küti projekt, mis keskendub just “metsikute üheksakümnendate” Eesti IT-äri alusepanijatele, eriti huvitav lugemine (ehkki seal on põgusamalt ka akadeemilist poolt sees). Eriti harivad on põhiteksti kõrvale lisatud selgitavad märkused.

Ise olen enamikust raamatu tegelastest ilmselt 1/2 põlvkonda (tehnoloogilist, mitte inimpõlve) tagapool, aga paljud asjad tulid väga tuttavad ette. Keskkooliaegne informaatika Oktoobri rajooni Õppe-tootmiskombinaadi Yamaha MSX klassis, mis tulevase karjääri hoobilt inglise keele pealt informaatikasse suunas. TTÜ rebaseaasta esimesed “haltuuraotsad” tollases Invaühingute Liidus 10MHz XT-arvutil, järgnev Invaregistri tegemine ning sealt alguse saanud xBase (dBASE, Foxbase, Clipper, Paradox, FoxPro) -poolprofikarjäär (peamiselt tollastes sotsiaalsfääri asutustes). Infolehe “Informaatika kõigile” toimetamine (sisuliselt tegin üsna mitu aastat üksi kogu lehte) jpm.  Minu puhul jäi tollal akadeemiline pool peale – ent tollane tehnoloogia (sh esimene päris oma arvuti, 25Mhz 386DX), 90-ndate jututoabuum jpm olid taas väga tuttavad, kuna see kõik toimus ka TTÜ-s. MUME’i on pikalt mängitud ja Lõvi tunnen ka. 🙂

Ainus veidi arusaamatu detail raamatus on üks miskipärast sinna kaasatud inimene, kelle intervjuustki nähtub, et tal tollase IT-kultuuriga pea igasugune seos puudus.  Kui aga see kõrvale jätta, on tegemist väga põneva (ja kohati täiega nostalgilise) lektüüriga – aitäh tegijatele!

Peataminister

Jahaa, muidugi…

Siia oleks kohane panna tsitaat ühest ägedast laulust (mis kahjuks jäi ühe sama ägeda mehe muusikaliseks hüvastijätukirjaks):

Pole alles enam ammu vana fanatismi,
aga ikka ma ei talu külma karjerismi.
Korruptandi koogutusi, ametniku argust,
esindaja edevust ja räiget riigivargust.
/…/
Tea, et patrioot ei ole idioot,
kuigi elu vahel näib justkui anekdoot.

 

Eee…

See üritus peab küll olema järjekordne “kolmandik sulas”-operatsioon.  Kõige tõenäolisem, et tegijad on, khm, koheva sabaga.

Kogu idee on põhimõtteliselt jabur. 275 kilo eest tehakse veebileht, mis püüab väga kindlat sihtgruppi ning samas ei kasuta põhimõtteliselt autentimist? Kuidas tehakse kindlaks, et osaleja noor on?

Sihtgrupp on 7-26?  Alumine ots on ju lapsed. Muidugi on olemas üksikud n.ö. imelapsed, kes juba algkoolis maailma asjadest aru saavad (märkusena: Kakk küll ei saanud, siis oli veel tollaste raamatute mõjul kommunistiperiood). Aga ülejäänutele on väga kerge erinevaid kiiksakaid ideid sisse sööta (nagu siinkirjutajale söödeti) ning siis vehkida saadud andmetega kusagil vajalikus kohas. Umbes samamoodi, nagu käib hooldekodudes e-hääletus.

See, et eeskujuks Tinder võeti, on ka muidugi kõnekas. Taas kord enda onu tsiteerides – “ära ütle loll, ütle omapärane!” võiks nüüd siis vist ka “noortepärane” olla.  Dwayne Elizondo Mountain Dew Herbert Camacho…

Kõige tõenäolisem stsenaarium on, et lõpptulemuseks saab kena WordPressi veebisait, mille noortele tegijatele mõned kilod raha maksti. Põhiosa rahast läheb… mujale. Aga noh, optimistlikult vaadates on noorte kaasamine siis mingil määral ju saavutatud. 🙂

Täna meedias

Leidsin Eesti massimeediast mõned huvipakkuvad lood:
* ERRis rohepöördest
* samas lenduritevalikust Suurbritannias

Lisaks ilmus eile Postimehes veel see lugu (ja üleeile see; Postimees on üldse olnud Eesti peavooluväljaannetest… no ütleme, et kõige vähem eemaletõukav).

Mine tea… Äkki tõesti hakatakse läänemaailmas mõistust uuesti pikkamööda üles leidma? Või on ikkagi juba liiga hilja ja eelmise postituse temaatikat jätkates on see kõigest Tar-Palantíri viljatu pingutus…?

Kahjum ei sega?

Sellised uudised näitavad ilmekalt Eesti pensionisüsteemi taset – mitte üksnes ei ole neil pensionikogujate rahast sügavalt savi, vaid lisaks on ülbus nii suur, et enda käpardlikkusest kõlbab avalikult meedias rääkida (ja isegi selle üle uhke olla).

Olgu peale – turud on kukkunud ikka kõvasti ning ilmselt on miinused teatud piirini paratamatud. Aga siis a) ei panda endale palka juurde ning b) ei kilgata sellest ajalehes.

Kunagi nõuka-ajal oli Eestis nähtus nimega ETKVL. Ametlikult tähendas see Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikku Liitu, rahvasuu aga kutsus seda “Elada Teiste Kulul Väga Lõbusalt”.

Tsitaat pildi alt “eelmisel aastal peeti kulude kärpimise asemel esmatähtsaks hea meeskonna hoidmist” näitab üsna üksüheselt sama suhtumist. LHV pealikud võiks seega kaaluda, ehk oleks targem see “meeskond” laiali saata ja natuke taibukamad asemele võtta.