Kelle diktatuur?

05.08.2020

Imede ime – Neeme Raud kirjutab Postimehes sõnavabaduse kadumaminekust. Aga haugub muidugi taas üsna vale puu peale – selline teemapüstitus üritab (sümptomaatiliselt) süüdistada “vastikuid kapitaliste”. Tegelikult on hüsteeria üleskütmisega tegelenud juba pikka aega massimeedia ise (võiks ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui Cotton Mather oleks Salemi nõiaprotsesside juures saanud tänast New York Timesi kasutada…), “virgumishulluse” juured aga lähevad ühiskonnas märksa sügavamale, erinevate hullumeelsete ideoloogiateni.

Et sellest probleemist üldse kirjutatakse, on meie meediaruumis juba suur asi (“populistid”, “paremäärmuslased”, “marurahvuslased” ja “vandenõuteoreetikud” on sellest rääkinud pikalt).  Nüüd oleks ajakirjandusel aeg peeglisse vaadata.

Parempoolsus, mu …

24.07.2020

Kui see asi on parempoolsus, siis on Kakk Rootsi kunn.

Kas jesti-dvesti projekt on siis nii kähku õhust tühjaks jooksmas (nagu enne seda Vabaerakond), et nüüd tuleb taas oravate kattevarjuks uus kummierakond luua (midagi sarnast on isegi Unni Koreas olemas!)?

Mõtte jätkuks

05.07.2020

Eile sai siin Iffi naljatamisi presidendiks pakutud. Aga tegelikult: miks ka mitte?

Eestis on koguni kaks kuulsat laulumeest, kes on
a) sobivas vanuses,
b) piisavalt maailma näinud, eri inimestega suhelnud ning ka keeled peaks suus olema,
c) reaalse, tuntava panusega eesti rahva ajaloos ja selgelt rahvusliku elutunnetusega,
d) mitte vikerkaare-, vaid kogu rahva kangelased ning seetõttu suudaksid lõhet rahva seas ilmselt ka päriselt koomale tõmmata.

Mõlema puhul oleks ilmselt tegu eeskätt “sissepoole” presidendiga (nagu Rüütel; Mäksi puhul oleks aga ka väljapoole vaade täiesti arvestatav), kuid Eesti president ongi küllaltki sümboolne figuur ning Euroopas kandu kokku löömas käia võivad teised tegelased. Juba kasvõi kujutluspilt sellest, kuidas president laulupeol mõnda Suurtest Lauludest koos rahvaga ette kannab, võiks asjale jumet anda.

Mõistuse hääl

04.07.2020

Iff presidendiks!

Kodune võrdlus

25.06.2020

Et mitmed meediategelased ei saa tänini mõistetele päris hästi pihta, siis siinkohal üks võrdlev näide Eesti lähiajaloost:

* 2012. aasta “fooliumrevolutsioon” ACTA leppe vastu oli protest. Sarnaselt muu Euroopaga kogunes veebruarikuus 15-kraadisest külmast hoolimata tuhandeid inimesi Tallinna ja Tartusse, et leppe vastu arvamust avaldada. Tollase peaministri fopaa andis neile ka hea sümboolika kätte, inimesed tegid fooliummütse, loosungeid ja netimeeme ning tulid nendega rahva ette. Ehk kõige kurjem loosung oli “Valimistel näeme, raisk!”. Asju ei lõhutud, teisi inimesi ei pekstud ja ei nõutud isegi valitsuse tagasiastumist. Võib-olla ehk keegi sodis mõne teemakohase grafiti kuhugi seinale, seda ei oska öelda (ise ei näinud), aga üldiselt oli linn pärast sama korras kui enne.

* Viis aastat varem toimunud pronksiööd olid mäss. Üks välismaiste mõjutustega üles keeratud seltskond korraldas linnas suure laamendamise, politseiga mindi kähmlema, üks inimene sai surma ja päris paljud viga või lihtsalt kere peale. Lõhuti poode ja varastati kraami, internetis õpetasid natuke terasemad pätid teistele, kuidas koduste vahenditega küberründeid teha. Läbu andis pärast päevi koristada.

Seega lihtne kodune ülesanne, mis peaks ka tagasihoidlikuma vaimse võimekuse juures lahendatav olema: kumba neist praegu maailmas (Ameerikas ja mujal) toimuv rohkem meenutab?

Ajakirjanduse ärimudelist

22.06.2020

Põhimõtteliselt on Postimehe peatoimetajal siin isegi õigus: vähegi tõsiseltvõetavamat ajalehte peaksid põhiosas ülal pidama tellijad, mitte reklaamijad. Aga…

Ma ei telli enam ammu ühtki Eesti lehte (kunagi tellisin mitmeid) ja nähtavas tulevikus ei kavatse seda ka tegema hakata. Ma arvan, et samamoodi mõtlejaid on üksjagu veel.  Miks?

Uudist kui fakti müüa tänapäeval ei õnnestu, selleks on Internetil liiga suur roll ning põhimõtteliselt peaks erapooletu faktiedastus olema rahvusliku ringhäälingu põhiülesanne (tõsi, Eestis jääb ERR sellega juba kaua  aega lootusetult jänni). Kommertsmeedia võimalus on pakkuda täiendavaid tõlgendusi ja taustainfot – ent Eestis on taas häda selles, et nii kommerts- kui riigimeedia istuvad ühes maailmavaatelises mullis koos ning kui nende arusaamu ei jaga, on ainsaks lahenduseks sotsiaalmeedia. Siit ka põhjus, miks paljud inimesed neile vastuvõetamatute arvamusavalduste eest maksta ei soovi ning Ekspressid ja Postimehed pidevalt virisevad.

Nii et soovitaks: a) leppida riigimeediaga kokku, et too edastagu vaid infot ja jätku tõlgendamine teiste kanalite hooleks, b) pakkuda mingisugustki ühisosa ka natuke teistmoodi mõtlevate inimestega (olgem ausad, keskmine eestlane ei ole vasakliberaal) ning c) saata kirjutav seltskond täies koosseisus mõnele heale eesti keele kursusele. Siis ehk tulevad vähemalt mõned tellijad tagasi.

Ennäe imet

11.06.2020

Kollinäitusi (kus näidatakse seda vahvat, lahke loomuga koeratõugu) on vist siinmail enne ka nähtud. Eile aga räägiti, et keegi hakkaja inimene olla ühe suure hoone juures hoopiski lollinäituse korraldanud.

Vaatamiseks olid kohale toodud peamiselt harilikud lollid (Stultus vulgaris), aga esines ka erakonna- ehk poliitlolle (S. ideologicus) ning Facebooki-lolle (S. zuckerbergi). Idee kasutada hoidmiskohana sõiduautosid oli teravmeelne ning koroonaviiruse tingimustes ka täiesti adekvaatne – kahjuks aga ei suudetud uksi piisavalt hästi sulgeda ning mõned näidatavatest pääsesid ikkagi välja. Õnneks aga käitusid nad suhteliselt rahumeelselt, vaid mõni rohkem stressis eksemplar tegi möödakäijate poole koledat häält. Autodesse jäänud seevastu püüdsid end varjata igasuguste esemete taha.

Tõenäoliselt ei jää see esimene üritus aga viimaseks ning lolle näeb ka teistes Eesti linnades.

Ohoh!

27.05.2020

Leidsin ERR-ist sellise intervjuu.  Ei hakka seekord arvama midagi jututeema või intervjueeritava kohta, aga tuleb täitsa ausalt kiita intervjueerijat – täitsa asine. Ajakirjandus, mitte ideoloogiatöö – nii et saab ikka küll, kui väga tahta.

Samas näiteks Postimees ei taha endiselt.

APDEIT 28.05: Paraku näib, et tegu oli üksikjuhtumiga – siin on taas üks, hm, tavalises kvaliteedis asi.

Mõtteid pildi alt

09.05.2020

Eile käisin ETV-s ühe saate salvestusel. Istusin järge oodates pool tundi selle pildi all:

ETV-s 10 aastat töötanud inimesed

Hakkasin mõtlema… Kui paljusid neist 22-st inimesest olen nõus usaldama – kes oleks ajakirjanikud ja mitte (sisuliselt) ideoloogiatöötajad?

Vastuseks sain  “kaks-kolm”. Ja nendegi puhul on eeskätt asi selles, et nad ei tegele poliitteemadega või ei ole enda eelistusi avaldanud (mis on täiesti vastuvõetav). Poliitikateemadega tegelejad on aga 100% ühe vankri ees.

Et tegu on vähemalt 10 aastat töötanud inimestega, siis otsustasin natuke tagasi vaadata. Mis siis sellesse aega jääb (võtan alates 2010. aastast, meenutamiseks kasutan sedasama ajaveebi):
* 2010-2012 – ACTA kampaania. Kui Eesti meedia oleks siis valitsuse suhtes sama kriitiline olnud kui praegu, oleks see jama palju varem ära lõppenud. Selle asemel nämmutati tollal valitsenud oravatega pikka aega truualamlikult kaasa ning alles siis, kui peaminister fooliumi otsa komistas ja inimesed tänavale tulid, hakati natuke asjast aru saama. Ligi kümnend varem toimunud tarkvarapatentide sõda Euroopas vaikiti Eesti meedias üldse sisuliselt maha.
* Alates 2011 – Soome põlissoomlaste valimatu kottimine. Huvitav oli aga näha toonimuutust kohe, kui Timo Soini sealt lahku lõi – tema kottimine lõpetati pea päevapealt.
* 2012 – EKRE tulek Eesti poliitikasse. Kolkimine algas juba enne, kui midagi teha jõuti.
* 2014 – kooseluseadus ja tööhõivereform. Mõlema kajastamine oli selgelt kaldes ja kohati (eriti teise puhul) asjatundmatu.
* 2014 – Šotimaa iseseisvusreferendum. Jube naljakas on vaadata, kuidas ühe kauge väikeriigi meedia iseteadlikke soovitusi jagas.
* Alates juba 2015, eriti aga muidugi hilisema rändekriisi ajal – arutu immigratsioonipromo.
* 2015 – natsihüsteeria, mis pumbati süüdimatult otse välismeediasse, idanaaber hõõrus käsi.
* 2016 – USA presidendivalimised. Ühe kandidaadi arulage mõnitamine enne valimisi, jonnakas keeldumine eksimuse tunnistamisest peale seda ning jätkuv tulega mängimine hilisematel aastatel (kas on tark ühe peamise liitlase presidenti pidevalt kottida?).
* 2016 – Brexiti referendum. Jälle oli Eesti meedia täis iseteadlikku näpuganäitamist – ning seda suurem oli pärastine šokk.
* 2017 – Kataloonia iseseisvusvõitlus. Meedia oli kas kohmetult vait või ajas tüüpilist “ärge kõigutage paati!”-euromulli.
* 2018 – Eesti 200 tulek. Sisuliselt tehti uuele erakonnale kampaaniat.
* 2018 – Ungari valimised ja Viktor Orbani suur võit. See ei anna siiani rahu (vt lugu ERR intervjuust siin veidi eespool).
* 2019 – Poola valimised. Sama lugu.
* 2019 – totter ažiotaaž ühe natuke autistliku koolitüdruku ümber.
* 2019 – Eesti valimised ja praeguse valitsuse teke. Sellest on siin juba pikalt räägitud. Eriti markantsed on olnud ministrieemaldustalgud.
* viimane aastavahetus – Mary Krossi juhtum ning pidev luul Trumpi peatsest mahavõtmisest.
* 2020 – koroonakriisi ärakasutamine poliitilistel eesmärkidel ja sisuline toimimine opositsiooni häälekandjana.
* Kogu selle aja jooksul – kui Venemaa sigadustest on siiski räägitud (kuna euroonu selle peale ei pahanda, kuniks sellega ei liialdata), siis Hiinat on kajastatud üsna ääriveeri. Ja USA poliitikat on kogu see aeg kajastatud demokraatide vaates või veel rohkem vasakult. “Paremäärmuslastest”, “populistidest” ja muust sedalaadi sõnavarast ei hakka üldse rääkimagi (lisaks juba eespool mainitutele on valjuhäälset arvamust avaldatud näiteks Rootsi, Šveitsi ja Austria valimiste kohta). Ning paljud intervjuud (mõnest on siin juttu olnud) on tehtud – pardon – purjus talumatsi delikaatsuse ja intelligentsusega.

Nii et pilt on üsna kurb.

Ennäe

29.04.2020

Väga hea lugemine Priit Pulleritsult. Toob välja nii poliitilise kallutatuse, ajupesu kui ka küsimused ajakirjandushariduse osas. Ja sellele kommentaarile, mis soovitab “suhtekorraldajad” ausalt “valetajateks” ümber nimetada, võiks suures osas samuti alla kirjutada (ehkki minu soovitus oleks pigem “hämaja”. Ja “suhtekorraldusbüroo” on “hämakontor” – kõlab ju kenasti?).