Muusikaelamus: Kelly Family

Kunagi kümne aasta eest leidis Kakk Maksimarketi musapoe kolakastist paarikümnekroonise Kelly Family kasseti. Iiri muusika fännina sai ära ostetud, kuigi bändist kuigi palju ei teadnud. Osutus üllatavalt isemoodi kompotiks, aga täitsa vahva autos kuulata (see võis olla nende “Almost Heaven” plaat, aga ilmselt oli mingi poola päritolu segu). Kassett aga läks hiljem kahjuks kaduma.

Eks bändist ole siit-sealt uudiseid kuuldud. Enamasti kipub meedia neid sihukesteks veidi isemoodi veidrikeks pidama (üks suur vahmiil õdesid-vendi, usklikud – nagu iirlased enamasti ikka -, veidrate riiete ja hipimoodi pikkade juustega, näitavad kõigile plaadifirmadele trääsa ja ajavad kõiki asju ise). Saksamaal ja mujalgi Lääne-Euroopas aga on nad pikka aega populaarsed olnud.

Järgmine kokkupuude Kellydega oli mõned aastad hiljem aastavahetusel. Olime sõpradega Rakveres ja kuulasime raadiost R2 Aastahitti. Üldiselt tuli napakat diskotümakat püsti ja pikali. Ja siis äkki hoopis teisest ooperist lugu – Kellyde ülitundeline ballaad “I Can’t Help Myself”. Ja imede ime, ka rahvale meeldis.

Mõne päeva eest sattusin mingi x-lingi kaudu ühele mitteametlikule lehele, kus on muuhulgas saadaval ka [L] hunnik videosid (AFAIK täiesti legaalselt – Kellyd ise näivad asjast teadlikud olevat).

Too 1999. aastast pärit VIVA kanali kontsert on täitsa arvestatav laiv. Tegu on tõsiselt musikaalse perega, pille võib enam-vähem suvaliselt vahetada ja laulda oskavad ka kõik (ning riided pole selleks ajaks ka enam niiväga isemoodi kui varem). Üllatav on selle pere muusikastiil(itus) – kontsert algab vaat et heviga (“Why Why Why”), seal on nii ehtsat iiri folki (“When I Was In Town”), tasemel unpluggedi (“Mama”), hispaania rütme (“I Really Love You”; pere elas pikka aega Hispaanias ja osa Kellysid on seal ka sündinud), head autorokki, mis tahab detsibelle ja põhjas gaasi (“I Feel Love”) ja arvestataval tasemel poliitpoppi (“The Children of Kosovo”). Lisaks veel kahe venna lauldud toosama lüüriline “I Can’t Help Myself”, mille südantlõhestavuse Angelo täitsa usutavaks laulab, stingilik “Fell In Love With An Alien”, juba tollelt kassetilt tuttav igatsev “I Wish I Were A Swallow” ning kreisikämp “Hooks”. Show lõpeb naljaka jõulurokiga, kuhu on sisse pikitud Queeni “We Will Rock You” (ja laen ei kõla üldse pahasti!). Nii et suur soust – aga peab ütlema, et väga söödav.

Ja tolle vana kasseti lemmikloo [L] leidsin ka Youtube’ist üles (seal on Kellysid veelgi). Tolles videos on kõik muidugi kõvasti nooremad…

Eesti on Euroopas

… vähemalt ühes asjas. Lugesin viimasest Ekspressist muljeid sellest, kuidas üks eestlane lääneeurooplastest naiivikutega Kuuba “vabaduseparadiisi” vaatamas käis (ja end eestlasena vaat et rahvavaenlasena tundis) ning selle peale sattusin lugema ka paari Eesti ajaveebi. Tuleb välja, et meilgi on latte-kommunistid täiesti olemas (ja just nooremat sorti inimesed).

Nii ja naa… On muidugi tore, kui pukis ei istu Pinochet või mõni muu sarnane võimur ning inimesed saavad vabalt oma mõtteid avaldada (kui reaalne see Euroopas muidugi on, on iseküsimus – tundub, et ühte vurrudega mõrvarit võib vabalt kiita, teise kiitmise eest pannakse aga kinni). Annaks aga Jumal, et rahva ajalooline mälu säiliks ning siinmail ei kuuleks tulevikus naiivarmsaid küsimusi stiilis “kui küüditama tuldi, siis miks te politseid ei kutsunud?”.

Natuke irooniliseks muudab asja see, et meie uusvasakpoolsed on kõvad blogijad. Ajaveebid kui tehnoloogilise toetusega sõnavabaduse parim näide on aga nii mõneski kohas keelatud ning ilmselt lendaks enamik neist inimestest mõnes nende endi poolt idealiseeritavas ühiskonnas nendesamade mõtteavalduste eest hoobilt trellide taha (kui hullemini ei lähe). Mõtlev inimene on ju ohtlik. Väikese hüperbooliga võiks tuua võrdluse – mis on ühist ideelisel kommunistil ja gangsta-räpistaaril? Vastus: kõva hääl, kange suhtumine – ning surm omade meeste kuuli läbi.

Kunagi elas siinmail mees nimega Johannes Vares-Barbarus. Vahel tasuks tema elukäigu üle mõelda.

Tsiklikolimine

Tänane soe päev (lehed kirjutasid igasuguste soojarekordite löömisest) oli igati sobiv ratta maalt ära kolimiseks.

Esmalt aga tuli asju ajada. Algul Nõmmele kindlustust tegema, siis Laagri Ehitusmarketisse sobivat katet ostma (koormakatte nime all müüdav 6×4 m roheline palakas sobib selleks igati kenasti) ning viimaks Sagro kontorisse parklat kauplema. Taks on küll eelmise aastaga võrreldes tõusnud, kuid siiski on Kakk parkimise osas suht õnnega koos – 175 krooniga kuus annab Tallinna kandis üldiselt kohta leida.

Õhtupoolikul siis kojusõitva ema auto peale ja maale. Aku sai juba nädalavahetusel ära laetud ja masin veidi üle vaadatud, nüüd ei jäänud muud kui selga ja minema. Maantee peal oli muidugi veel veidi jahe, aga see-eest hästi ilus – päike loojus parajasti ning Laagrisse jõudes oli selline ilus hämarik. Ratas parklasse, paar sõna kohalike onklitega juttu (maakera on hästi pisike – Mart, kui seda loed, siis pinginaaber saatis tervisi) ja kodu poole. Vaikne ja hämarduv Laagri, esimesed tähed taevas, tuled peegelduvad Pääsküla jõe pinnal… Mõnus.

Loodetavasti õnnestub see hooaeg lõpuni sõita – kaks esimest läksid lõpus tervise nahka. Sue teekonnamõõtja näitab praegu 5329 miili – näis, palju sügiseks koguneb.

Hää koht XXXL

Tuxaator teab rääkida:

persetäis
klassikaline euroopa mõõtühik. 1 persetäis = 36 tükki. teisisõnu 1 persetäis = 3 tosinat (vt ka tosin). ameerikas on kasutusel ’ilge persetäis’, mis on 37.5 tükki (meerika värk, kõik on suurem, junõu. isegi hullumajad nad teevad edevuse pärast suured). | rahvakeeles kasutatakse ka väljendit ’igavene persetäis’, mis tähistab hulka, mille juures inimese loendamisoskus lõpeb | Ühik saab uue tähenduse istudes Riias kohvikus Perse (Caka tänaval). | Wiedemanni seletava sõnaraamatu järgi ca 3/4 toopi | ingliskeelsete rahvaste SI-eelne mõõtühik ‘buttload’

Nagu näha [L] The Registerist, ei ole tähelepanek, et USA-s on kõik asjad suuremad, üldsegi mitte laest võetud. Nagu sealsed reporterid märgivad, ei tasuks allatuult seista, kui pildilolev objekt mõne vastavas mõõtkavas oleva tarbija poolt kasutust leiab….

Maksipeller Floridas

Objekt on muide leitav ka [L] Google Earthi abil.

Logitech Quickcam Pro 4000

Kuna Kiisul oli miski rahvusvahelise projekti jaoks veebkämmi vaja, sai sihuke omal ajal soetatud Logitechi muna Ubuntu 6.10 Edgy läpaka külge pandud. Otse ühendatuna aga käima ei läinud.

Lahendus leidus [L] Noah.org-nimeliselt veebilehelt. Millegipärast on vaikimisi kaasapandud draiver vigane ning see tuleb uuega asendada. Tegin täpselt nii nagu kirjas ning muna hakkas kenasti pilti näitama.

See Talna linna säädus on ropp ja roojane

Tjaa… Tänase päeva Eesti uudis on muidugi linnapeavahetus Kakupesast 50 m kaugusel algavas paigas. Ausalt öeldes jagaks Keit Pentuse mõtet: senisest sellist võib isegi kahju hakata. Eks ta vist ikka üritas oma narrivõitu rollis kuidagi hakkama saada – nüüd aga tuleb n-sarvik, annab päevapealt kinga ja garanteerib seeläbi poisile pesuehtsa tõmmiknukuna ajalukkumineku. Postimehe kommentaariumis laulis igatahes üks tundmatu rahvalaulik “Tiideratas, taaderatas, Savisaare tõukeratas”…

Ja samal ajal kaklevad võimujanust segi keeranud rahvalootused Toompeal. Kurb.