Kaku ajaveeb
Esimene tsiklihooaeg üle aastate sai tänasega joone alla – Kullionu läks Motodepoosse talvepuhkusele. Hooajaga kogunes 1519 km läbisõitu – mitte ülearu palju, aga alguse kohta käib kah. “Üür” sai makstud viieks kuuks ehk järgmise aasta aprilli alguseni, siis ehk juba kannatab jälle sõita. Hea, et ka kiivri ja kindad sai rattaga koos sinna jätta, ei pidanud edasi-tagasi tassima.
Aga ratta soetamine oli väga hea mõte.
Sünnipäevaks saatis õnnitlused ka kunagine kolleeg Kadri, kes nüüd töötab hoopis Haapsalus – Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses ehk sellesama haigla järeltulijas, kus omal ajal igal sügisel käidud sai. Tekkis idee minna ka otse tere ütlema (tsikliga muidugi) – mõnda aega ei olnud trehvanud.
Täna oli sobivalt kena (aga jahe) ilm ja käisin ära. Keila maanteed pidi sinna ja põhiteed pidi tagasi. Selga tuli ajada neli kihti riietust, aga ülearu soe ei olnud ikkagi – ilmselt sel sügisel ei tasu tsikliga pikemalt rohkem linnast välja ronida. Õnneks panin jalga uued tsikliteksad ja põlvekaitsmed pidasid tuule pea täiesti kinni.
Aga tegin jälle linnale tuuri peale ja käisin uuesti samas kohas Holmil, kus suvel – majad olid juba natuke rohkem valmis saanud. Tegin nüüd pildi teistpidi.
Siis käisin NRK-s Kadriga jutustamas – tal oli parajasti lõunaaeg ja nii sai ka ise keskuse kohvikus kaks kausitäit kanasuppi nahka pandud. Meenutasime kolleege ja vanu aegu, tore oli. Tunnikese pärast keerasin tsiklil otsa kodu poole.
Kadri saatis pärast ühe pildi veel:
Mõnda aega saab veel Kullionuga linna vahel töristada, siis läheb ta talveks Motodepoosse puhkama.
Käisin jälle sealsamas Motodepoos, kust Kullionu kevadel saabus – esimene hooldustähtaeg 800km läbisõiduga jõudis tolle tsiklituuriga kätte. Paar tundi sai poes kükitatud ja üks artikkel vahepeal ära retsenseeritud.
Lisaks aga oli plaanis ka natuke lisavarustust vaadata – tagi, kiiver ja kindad on korralikud, aga õigeid sõidupükse seni veel ei olnud. Päris nahka ei hakanud esialgu võtma, valisin üsna tavapärase välimusega, aga korralike tugevdustega sinised teksad. Saabaste soetamine jääb järgmisse hooaega, praegu linnast välja vist rohkem väga ei jõua ja mingisugused tugevamat sorti saapad on olemas ka.
Teise asjana oli mõttes mingi mehhanism, millega enda uut Fairphone’i tsikli külge saaks pookida (näiteks orienteerumise abivahendina). Levinumate telefonide (Samsungid ja Apple’id) jaoks on eraldi jupid tehtud, FP jaoks sellist asja ei leidnud. Küll aga oli olemas läbipaistva aknaga taskuga varustatud, magnetitega paagi peale kinnitatav kott, kuhu telefon ilusti sisse mahtus ja pilt aknast täitsa loetavalt läbi paistis. Nüüd saab vajadusel ka telefoniga teed otsida.
Loodetavasti saab sel aastal veel paar kuud sõita. 🙂
Puhkus hakkab läbi saama ja eri põhjustel ei olnudki jõudnud väga palju Kullionuga sõita. Mingi pikem ring oli aga vaja kirja saada – kuid ilmad olid, nagu nad sel suvel olnud on. Viimaks lubas ilm.ee tänaseks (ehk teisipäevaks) tervet pikka päeva päikesepaistet.
Üle mere ei hakanud ronima, võtsin ette Lääne-Eesti. Juba varem oli plaan kahes kohas külas käia, niisiis sai ajad kokku klapitatud ning ajakava ja marsruut paika pandud.
Algus oli Hiiul hommikul poole kaheksa paiku. Esimene ots viis Keila Nestesse tankima – etteruttavalt olid kõik tankimised top-up -stiilis ehk kindlustusena paagi triiki täis võtmised. Tegelikult aga näib, et Kullionu on maanteel palju vähem janune kui linnas, igatahes keerisest paagis küll rääkida ei saa. Kogu see ring võttis 98-st bensiini ca 25 euro eest.
Keilast Haapsalu maanteed pidi linnast välja – väga ilus ja rahulik tee oli ning sõita äärmiselt mõnus (eriti Haapsalu-poolses otsas). Siis jõudsin põhimaanteele välja ning enne Haapsallu sissesõitu käisin Uuemõisas poes (tühja käega pole ilus külla ronida).
Kolasin mööda tuttavaid paiku ning tegin esimese lühema peatuse kunagise haiglahoone juures, kus 10 aasta jooksul sai igal aastal 1-2 kuud veedetud. Praegu on seal hotell, aga tuttav tunne oli alles. Sealsamas elab juba mitu aastat ka üks luigemamma, kes ka seekord seal enda pesakonda kantseldas.
Luigepere.
Seejärel käisin endises nõuka-piirivalve pesas (mõnevõrra on majad korda tehtud, aga näevad endiselt koledad välja) ja läksin Holmi vaatama. Varem sealt läbi ei pääsenud, aga praegu ehitatakse sinna uusi maju ja tee oli lahti. Sõitsin päris lõppu välja.
Kullionu maailma lõpus.
Istusin seal mõnda aega, nakitsesin poest toodud juustu ja mõtlesin omi mõtteid. Naljaviluks sai ka üks täiesti suvaline endel tehtud.
Täiesti Suvaline Endel.
Seejärel oli aeg Pärnu poole kärutama hakata. Väikese Viigi ja raudteejaama kaudu Lihula maanteele ning sealses Nestes jälle igaks juhuks paak täis. Sõit läks kenasti – vahepeal sõitis taga jupp aega politseiauto, aga lähemat huvi ei tuntud.
Enne sõbrale küllaminekut sai Pärnus uuesti paak täis võetud, et õhtupoole kesklinna liikluses mitte tiirutada – seda aga ei läinud väga vaja, sest sain tulema aegsasti enne tööpäeva lõppu.
Ja viimane peatus Mõisakülas isa Thomase pere juures. Perepea poseeris Kullionu seljas ka:
Papp on boss! Isa Thomas ja Kullionu.
Sai mitu tundi istutud, head-paremat nositud ja igasugust kägu aetud. Tahtsin enne pimedat koju saada, muidu oleks tahtnud kauemgi seal olla – aga vähemalt soovitas isa Thomas alternatiivse marsruudi läbi Kergu, Järvakandi, Raikküla ja Rapla. Väga vahva sõit oli, käänuline tee ei lasknud pikka aega igavust tunda.
Raikküla kandis olid suured põllud ja seal sai ka hingamisteed lahti (sinna oli tublis rahvakeeles öeldes sitta kanti sitta veetud). Raplas veel kord paak täis ning Viljandi maanteed pidi koju. Tagasi maja ette jõudsin ca veerand kümme – õnneks oli veel üsna kena hämarik ja pimedaks läks alles hiljem.
Tuleb edaspidigi ette võtta. Nüüd aga tuleb Kullionu esimesse korralisse hooldusse viia, 800 km sai selle reisiga täis.
Esimese pikema sõiduna sai viimaks käidud külas Mella perel ja tema vanematel – sealsamas Kaiu külje all, kus kunagi jutuka-aegadel sai igasugust kino tehtud.
Sõit oli mõnus, aga ilmselt on Kullionu sarnaselt eelmiste ratastega rohkem linna(lähi)elukas – 90 ja isegi 110 km/h välja keerata ei ole probleem (jõudu on tal tublisti, 1133 kuubikut ikkagi), aga eriti minnes hakkas päris kõvasti vibreerima (tagasiteel oli juba rahulikum, ehk oli sissesõitmise asi – kuuendat käiku ei olnudki varem kasutanud, linnas ei lähe vaja). Paak on ka väike, sellega saab sõita kusagil 150 km ringis. Aga üldiselt liigub masin kenasti, ka amortide kohta (mida mõned on Indianil kehvaks nimetanud) ei saa midagi halba öelda.
Kohapeal sai jutustatud kõigi asjaosalistega (k.a. koer, kes alguses üksjagu lärmas, aga hiljem suur sõber oli) ja lõunat söödud, Mari tegi Lucasega tsikli peal pilti ka (nagu allpool näha). Hästi vahva oli.
Olen kunn! (Luke Skywalker Kaiu moodi)
Täna õnnestus tsikliga esimene paduvihm kaela saada. Üritasin küll diplomikaitsmistelt õigel ajal tulema saada, aga kohe peale kolledži juurest väljasaamist keerati kraanid lahti.
Jopet läbi leotada ei õnnestunudki, püksid olid muidugi märjad. Aga Kullionu käitus vees kenasti – ilmselt tuleb kiita ka Pirelli Night Dragoni rehve. Igatahes ka raudteeülesõidul ei olnud mingit libisemist tunda. Õnneks on sõitmine hakanud uuesti käppa saama.
… mootorratturöökulli.
Kasutasin Fy! Studio -nimelist vahendit, noir-stiili ja prompt oli “A biker owl riding an Indian cruiser motorcycle”.
Täitsa kena ju. 🙂
… põrinaga. Hästi mõnus oli. Ja selgus, et tsiklimehi (-naisi ilmselt ka) on ülikoolis veel. 🙂
Kaanega professori sõiduriist
Kunagi päris kaua aega tagasi oli Kakul Metsik Sue. Pärast seda oli Bläku. Siis läks erinevatel põhjustel päris kaua aega mööda.
Aga see sügelus ei läinud ära. Naabrimees sõitis (ja sõidab ka praegu) rattaga, tuli ikka aeg-ajalt vaatama ja küsima minna, kuidas läheb. Tänaval pidi igale kaherattalisele järgi vaatama. Viimaks tuli ikka uuesti ka endal asi ette võtta. Nüüd on Kakul Kullionu. Sihuke.
Miks selline nimi? Noh, ta on indiaanlane (Indian Scout), pärit USAst Iowast ja värvilt must. Iowa kandis elas kunagi sakkide (sookide) rahvas, kelle pealik Must Kull (inglisepäraselt Black Hawk, tema emakeelne nimi on üsna pikk) tegi pealetungivatele valgetele korralikult peavalu. Lisaks tunneb Kakk ka üht teist Kullionu, kes on Kaku koolivend ja praegune kolleeg Tehnikaülikoolis. Peab talle ütlema, et ta on nüüd ristiisa. 🙂
Sõitma hakates oli alguses ausalt öeldes junn jahe – tunnetus oli ajaga üsna ära läinud. Töristasin esmalt natuke poe ees platsil, siis leidsin kõrvaltänava lõpust ühe parema koha ja harjutasin seal. Viimaks riskisin liiklusse minna. Ja seal tuli tunne korraga täiesti tagasi – nagu polekski vahepeal aega mööda läinud. Aga platsitrenni peab siiski veel vähemalt mõned korrad ette võtma.
Muide, tsikli tuuleklaas on väga hea leiutis – varasematel seda ei olnud, õhuvool väsitab sõites palju vähem. Ja kuna Kakk nüüd enamuse ajast prille kannab, siis linna vahel sõites piisab täiesti nendest, visiiri võib lahti hoida (maanteel aga peab ilmselt siiski ette tõmbama).
… on tänasega avatud. Küll ainult kolmveerand tundi Hiiu tänavatel ja natuke metsa all, aga siiski. Metsaalune oli mujalt juba üsna lumevaba, aga kinnitambitud rajad ja rabatee olid veel jääkihi all. Alguses oli tuulega ikka hirmkülm, aga lõpuks oli nahk ikkagi läbimärg. Polegi vist varem juba märtsikuus esimest rattasõitu teinud.
Teise kaherattalise hooaeg sõltub lähiaja finantsidest. Kuna mõlemad õlad käisid viimastel aastatel järgemööda operatsioonist läbi, siis jäi tsikliga vist 4-5 hooaega vahele ning Yamaha leidis uue kodu Undusk-sensei juures Võsul. Seega tuleb nüüd hakata midagi asemele vaatama – paar ideed on, aga nendest kirjutab siis, kui asi tõsisemalt päevakorda tuleb.