Mootorratturöökulli tagasitulek

Kunagi päris kaua aega tagasi oli Kakul Metsik Sue. Pärast seda oli Bläku. Siis läks erinevatel põhjustel päris kaua aega mööda.

Aga see sügelus ei läinud ära. Naabrimees sõitis (ja sõidab ka praegu) rattaga, tuli ikka aeg-ajalt vaatama ja küsima minna, kuidas läheb. Tänaval pidi igale kaherattalisele järgi vaatama. Viimaks tuli ikka uuesti ka endal asi ette võtta. Nüüd on Kakul Kullionu. Sihuke.

Kullionu

Miks selline nimi? Noh, ta on indiaanlane (Indian Scout), pärit USAst Iowast ja värvilt must. Iowa kandis elas kunagi sakkide (sookide) rahvas, kelle pealik Must Kull (inglisepäraselt Black Hawk, tema emakeelne nimi on üsna pikk) tegi pealetungivatele valgetele korralikult peavalu. Lisaks tunneb Kakk ka üht teist Kullionu, kes on Kaku koolivend ja praegune kolleeg Tehnikaülikoolis. Peab talle ütlema, et ta on nüüd ristiisa. 🙂

Sõitma hakates oli alguses ausalt öeldes junn jahe – tunnetus oli ajaga üsna ära läinud. Töristasin esmalt natuke poe ees platsil, siis leidsin kõrvaltänava lõpust ühe parema koha ja harjutasin seal. Viimaks riskisin liiklusse minna. Ja seal tuli tunne korraga täiesti tagasi – nagu polekski vahepeal aega mööda läinud. Aga platsitrenni peab siiski veel vähemalt mõned korrad ette võtma.

Muide, tsikli tuuleklaas on väga hea leiutis – varasematel seda ei olnud, õhuvool väsitab sõites palju vähem. Ja kuna Kakk nüüd enamuse ajast prille kannab, siis linna vahel sõites piisab täiesti nendest, visiiri võib lahti hoida (maanteel aga peab ilmselt siiski ette tõmbama).

Jalgrattahooaeg

… on tänasega avatud.  Küll ainult kolmveerand tundi Hiiu tänavatel ja natuke metsa all, aga siiski. Metsaalune oli mujalt juba üsna lumevaba, aga kinnitambitud rajad ja rabatee olid veel jääkihi all. Alguses oli tuulega ikka hirmkülm, aga lõpuks oli nahk ikkagi läbimärg. Polegi vist varem juba märtsikuus esimest rattasõitu teinud.

Teise kaherattalise hooaeg sõltub lähiaja finantsidest. Kuna mõlemad õlad käisid viimastel aastatel järgemööda operatsioonist läbi, siis jäi tsikliga vist 4-5 hooaega vahele ning Yamaha leidis uue kodu Undusk-sensei juures Võsul. Seega tuleb nüüd hakata midagi asemele vaatama – paar ideed on, aga nendest kirjutab siis, kui asi tõsisemalt päevakorda tuleb.

Pühapäev Bläku ja Maksiga

Maks on kaks nädalat Haapsalus ravil. Mitu korda on juba plaan olnud külla minna, aga loomulikult on härral telefon pidevalt väljas. Täna viimaks sain kätte.  Peale kirikut (kuhu sai hommikusest leivateost üks väike päts teelauale viidud ja “Kaku kakk” üksjagu elevust tekitas) võtsin Bläkul sarved pihku ja aidaa Haapsalu poole.

Väga mõnus oli sõita, ehkki Keila maantee oli häirivalt suures mahus üles kaevatud.  Aga kohale sain ja maja leidsin ka üles – see praegune uhke  kompleks on ikka midagi muud võrreldes sellega, kus endal 10 aasta jooksul käia tuli. Isegi WiFi on olemas – ja et Maks ka minu antud vana läpaka kaasa oli lohistanud, sai kohapeal peamiselt netist koduste ülesannete andmisega tegelda. Lastekodu, sindrinahk, pole pika jutu peale ikka veel neile netti sisse saanud… Sügisel on plaan peksta kodanik nädalas vähemalt korra ITK-sse – paar peatusevahet tulla, ligipääsetava ehitusega maja ja  WiFi ka käepärast. Näis.

Aeg läks üsna ruttu ja mõned asjad jäid rääkimata, aga vähemalt saab nüüd natuke haridusepoolega tegelda (bokken on tal seal nagunii kaasas). Pookimine jätkub eri formaatides ka edaspidi.

Tagasitee Haapsalu põhimaanteed pidi läks märksa rutem, kuna tee on parem ja suur osa oli 100 km/h piirkiirusega. Hea tee korral ei ole see Bläkule mingi probleem  – ja tõmme on aparaadil vihane. Paarist eessõitnud traktorist läks niimoodi mööda, et ei saanud õieti arugi. Peab vaatama, et liiga hoogu ei lähe…

Põrinat

… sai täna kõvasti. Algul Harkujärvele, siis kodust läbi ja Sakku sõprade juurde vana tsikli uut kodu kaema.  Paar paberit tuli ka ära viia, vastu anti aga salatit ja grillvorsti (hea diil…)  🙂 . Viimaks siis Sakust Kanama kaudu maale vanemate juurde sauna.

Sai niisiis ka suure maantee ära proovida. Kuni Haruteeni lubatud 110 km/h väljakeeramine polnud Bläkule mingi probleem – ehkki selline mõnus pingevaba “seilamise” kiirus on endiselt 90 kandis. Veel üheks  heaks detailiks on selle ratta puhul aga eesmised kõrged jalatoed (lisaks tavalistele astmelaudadele) – nii saab maanteel jalad ette sirutada ja põlvedel jääb tuule käest nahatäis saamata. Igati mõnus.

Natuke oleks vaja veel platsil harjutada, aga muidu hakkab ratas vaikselt käppa saama.

Päikeseloojang sadulas

Seekord siis juba suuremas ja põrinaga.

Käisin Bläkuga juba ka Nõmme vahel väikesi tänavaid pidi sõitmas.  Mingi tunnetus hakkab juba tulema: õige kallutamisnurk, piduri- ja käikudetunnetus jne.  Eksamikasti sees aga vist veel kaheksat ei sõida, seda peaks veel harjutama.

Aga sõita oli hirrrrmus vinge. Päike oli loojumas ja peegeldus taevas pilvetriipudel, Pääsküla väikesed tänavad olid õitest valged  ja lõhnasid mõnusasti. Ja Bläkul on jõudu varuks oioioi kui kõvasti.

Bläku

Hooaja algus venis, aga viimaks jõudis aeg kätte. Bläku kolis Laagri parklasse.

Savage Sue sai endale hea pererahva (vanad trennikaaslased – kusjuures ratta põhiomanik on pereema) ja kolis juba jupp aega tagasi Sakku. Asemele tuli märksa tüsedam tegelane – Bläku on passi järgi 2001. aasta Yamaha V-Star XVS 1100 (ameerika mudel; Euroopas teatakse sama ratast Drag Stari nime all).  Nimi tuleb mustast värvist (vanasti oli Bläku muide punase-sinisekirju ja sellisena mitte nii kena), jämedast jorinast ja aeg-ajalt esinevast “Vaata-vaata-vaata-mind!”-laulmisest. 🙂

Bläku

Õhtul sai esimene ring tehtud, paak täis võetud ja Laagri vahel keerutatud.  Aga esialgne mõte kohe sellega tööl käima hakata tuleb edasi lükata – ratas on kõvasti suurem ja võimsam kui eelmine, pool aastat pole sõitnud ka. Tuleb paar õhtut harjutamas käia ja platsi peal kooliharjutusi meelde tuletada (täisnurksed pöörded jne).

Hooaja lõpp

Tänasega lõppes Kaku tsiklihooaeg. Märgade teksade ja lirtsuvate kingadega, aga ega see ei ole takistuseks.

Väikese kahjutundega sai öeldud head aega ka kolm aastat lahedaid sõiduelamusi pakkunud rattale. Kolme aasta kontole jäi umbkaudu 4000 miili ehk üle 7000 kilomeetri. Sama sõber, kes selle omal ajal Ameerikast siia tõi, võtab nüüd ratta tagasi, teeb väikese hoolduse ja paneb müüki. Aga kui keegi lugejatest peaks üht pea ideaalset algajate ratast soovima, siis võib teada anda – heas korras 2003. aasta Suzuki LS650P Savage otsib uut peremeest/-naist. Aga ettevaatust – eelmise segase omaniku vaim võib olla rattale kah külge hakanud… 😛

Aga ega hull lind sõitmist maha ei jäta. Kui kõik hästi läheb, tuleb järgmiseks hooajaks asemele midagi muud. Seda aga näitab juba aeg.

Suvelõpusõit

Täna hommikul säras üle pika aja taevas päike ja tekkis tahtmine suvehooaja lõpuks üks tsikliring teha.

Esimene mõte oli minna Kuusallu ja vaadata üks sealne sõber üle. Mõeldud-tehtud. Sinna jõudes ja peale pikemat jutustamist tekkis uus idee minna Kaiu [L] Mellale tsiklit näitama – netist kaart ette ja kuigi polnud sealtkaudu kunagi sõitnud, tundus, et vist jõuab kohale küll (Kuusalu-Kiiu-Soodla-Äksi-Pikva-Kehra-Kose-Kuimetsa-Kaiu, kui õieti meeles on). Hästi ilus väike tee oli, teisi liiklejaid minimaalselt – täielikust sõidumõnust jäi  puudu üksnes ilm, mis kippus ähvardavalt pilve kiskuma.

Kaiu jõudes ootas ees juba muigav Mella ja teade Kuusalust: Kakk jätnud oma mobla sinna maha. Nii tuligi plaanitust varem ära tulla ja sama teed tagasi minna (muidu oleks näiteks Hageri kaudu koju kärutanud). Aga enne ajasime Mellaga itijuttu, tema papaga igasugust lora ja ema söötis Kaku kõhu ägisemiseni pitsat täis. Nämm!

Tagasitee Kuusallu tundus kuidagi hulga lühem, vahepeal piilus isegi päike pilve tagant välja. Telefon kätte saadud, viis tee läbi Kiiu ja vana Narva maanteed pidi kodu poole. Kodus triiki täis pandud paak sai põhiosas tühjaks paarkümmend kilomeetrit enne Tallinna, reserv aga tõi ilusti Peterburi tee Nesteni välja. Paak täis ja koju.

Igati kordaläinud suvelõpetus. 🙂