Silt: ratas

Lumine hooajaalgus

Kuna eelmine nädavahetus oli juba mõnusalt soe, siis sai teisipäeval ratas hooldusse viidud. Neljapäeva õhtuks oli valmis, aga nagu kiuste tuli eile veel talve lõppakord ehk korralik lumesadu (naabrijõmmid said maja ees lumememme teha). Päev anti pikendust, täna käisin järel – bussiga Kalevi peatusse, rattaga koju tagasi.

Polnudki hullu, talvejope oli pigem isegi liiga soe. Libedust õnneks peaaegu et ei olnud – ainus kõhedavõitu koht oli Palli tänava lumistel munakividel (mõtlesin algul väikese ringiga koju minna, aga sealt lasin kähku jalga ja tulin siis juba otse mööda Vabaduse puiestee serva).

Aga Sinine Krants on suveks valmis ja rattahooaeg edukalt avatud.

Käi jala!

Eile tegin tavalise rattaringi. Jõudsin kusagile 20-ndast kilomeetrist edasi, ringiga juba linna tagasi. Pääsküla depoo kohal hakkas tagaratas vibama. Maha ronides selgus, et käib kiire tühjaksjooksmine (vähemalt sai kohe jaole, velg jäi kahjustamata). Ratas käekõrvale ja vantsides ülejäänud ~5km koju… Õnn, et nii ligidal juhtus – kusagil Saku taga oleks rohkem jama olnud.

Aga olgem optimistid, nii sai ühest trennist kaks. Pärast maja ees naaber lõõpis, et näe, ujumine jäi veel triatlonist puudu – nojah, ettevaatamatu sõidustiiliga saab Männiku teel kaldast alla karjäärijärve kah sõita… 😀

Täna tagaratas maha, autosse ja Veloplussi parandama (saaks ka ise, aga profid teevad kiiremini ja kvaliteetsemalt). Töö tehti jälle kiire ja korralik (süüdlane tabati kah, oli klaasikild), homme uuesti sõitma.

APDEIT 09.02: topelt ei kärise. Läksin teisipäeval uuesti sõitma – Laagrist Harkusse, läbi Harku metsa ja siis rattateed pidi Hiiule tagasi. Raudteeületuskoha ees (ca 1,5 km kodust) läks sama kumm uuesti. Koha järgi otsustades on Kakul ikka endiselt hea kaitseingel… Seekord läks Veloplussis vahetusse juba nii sise- kui väliskumm. Näis, kas nüüd piisab või tuleb veel korra jalutada. 🙂

Ratas välja

Seekord sai esimene rattasõit tehtud paar päeva hiljem kui kahel eelmisel aastal (siis oli 25.03) – aga vahva oli vähemalt see, et alles eelmisel kuul sai suusatada.  Täna siis pesin ja õlitasin ratta keldris ära (tavaliselt olen hoolduses käinud, aga pandeemia tingimustes jäi vahele) ning kuna ilm oli päris kevadine (üle 10 kraadi sooja), otsustasin tavapärase Männiku – Saku – Jälgimäe – Laagri ringi teha (26 km kanti).

Tänavad olid puhtaks sulanud ja rattateed ka, ehkki tee kõrval metsa all oli lund veel piisavalt ning Männiku väike karjäärijärv oli alles täiesti jääs. Aga ainus lumine teelõik oli ca 100m peale Sakut Jälgimäe poole, kus tuli ettevaatlikult üle mureda lume liikuda. Tagasi linna jõudes tulin mööda Vabaduse pst serva, tavaliselt läheb tee alt raba äärest – aga seal võis tõenäoliselt ka veel lund leida.

Igatahes on hooaeg käima tõmmatud. 🙂

Sügisene rattaring

Rattahooaeg hakkab pikkamööda läbi saama, aga täna kannatas veel minna. Sooja oli 7 kraadi, aga õnneks olid sobivad riided olemas.

Esmalt Männikule, siis Sakku ja sealt Laagrisse ehk tavapärane ring. Siis Maksimarketi juures tee alt läbi, Laagrisse ja seekord Vanamõisa kaudu uut rattateed mööda Sauele. Raudtee ääres oli traataed (täiesti mõistlik), mis aga oli olulises ulatuses ära lõhutud – ei tea, kust muidu nii normaalsesse piirkonda sellised tainad tulevad… Sauelt läksin enda vana rattaringi pidi Hüüru (ka seal oli rattateid juurde tekkinud, ehkki vahepeal tuli ka sõiduteel lasta), Hüürust Harku mõisa juurde ja sealt Harku metsa. Mets oli – Puhhi raamatu kaarti tsiteerides – “täidsa soo ja kole” ning sinna vist ei tasu enam enne kevadet rattaga minna.  Viimaks metsa teises otsas Hiiu rattateele ja koju.

Ilm oli jahe, aga õnneks tuli vahepeal isegi päike täitsa välja ja linnatagustel suurtel lagendikel oli pea tuulevaikus.  Kokku tuli 2,5 tundi ja 46 km.

Rattahommik

Veel korra Queeni tsiteerides: I want to ride my bicycle, I want to ride my bike… 🙂

Sinisel Krantsil ehk Kaku kondimootoriga kaherattalisel kippus viimaste pikkade sõitudega (tüüpringid on kasvanud 40 km kanti) parem pedaal logisema ja viimati ähvardas juba ära kukkuda. Tagapidur ei kippunud ka enam hästi võtma, seega tuli rattatohtrite poole pöörduda.

Küsisin Veloplussi veebist, kas saab ka ootetööna jutule. Öeldi, et hommikuti täitsa saab, seega täna sai sadulasse ronitud ja kohale vändatud (e-õppejõu ameti plusspool on suurem kontroll enda  aja üle). Õnneks asuvad nad hea koha peal – Hiiult saab minna mööda väikesi tänavaid, Männikult mööda raudtee serva ja läbi Järve metsa, vaid viimane peatusevahe Delta Plaza juurest tuleb kõnniteel uhada.

Töö tehti kiiresti ja korralikult – pandi uued kõvemad pedaalid ja taha paremad piduriklotsid. Veloplussi sellidele tuleb kompliment teha – sealt on alati asjalikke juppe ja ka nõu saadud.

Tagasi sõitsin väikese ringiga – esmalt Järve metsast uut rattateed pidi Valdeku ristini ning Männikult Kraavi tänava kaudu läbi raba. Nii et sai ratta korda ja  trenni ka tehtud. 🙂

Päikest ja vihma

Hommikul oli ilus ilm. Läksin rattaga tööle – sõitsin väikese (8,5km) ringiga Lootuse pst ja Nõmme rattatee kaudu. Hirmus mõnus oli.

Lõunaks tuli padukas. Istusin pikalt tööl ja tegin aega parajaks. Peale kella seitset oli aga selge, et vihm järele ei jää.

Aga sellise kimaga ei ole ma toda 5-km juppi vist varem sõitnud (sh Glehni pargi juures nõlvast üles). 🙂 Koju jõudes ei saanudki aru, kumba märga rohkem oli, kas välis- või seespidist…

Kullipesa ja karuahter

…ehk veel üks kolamine linna taga.

Asi algas sellest, et telekast nähtud 2017. aasta Ruja kontsert hakkas meeldima ja tellisin endale DVD. Apollo saatis täna teate, et kaup juba Laagris postkastis. Paras rattaga minna – mõtlesin, et teen natuke pikema tiiru, ehkki lubati äikest ja ilm oli juba hommikust saati selline ähvardav.

Algus oli tavapärane rattaring päripäevasuunas ehk Männikule ja Saku poole. Tammemäelt aga keerasin ära Tallinna ringtee poole ja kuna seal sattusin kunagi läbi raba ronides Pumbajaama teele, proovisin nüüd sealt sisse keerata.

Esmalt üritasin otse linna poole tagasi minna – kruusatee oli vilets ning viimaks paistis eemal “laiguliste” teesulg (õppused tõenäoliselt). Ümberpöörd, tagasi ja siis juba mööda asfalti uuesti paremale. Tee viis tõsisesse padrikukülla, kus ühe üsna uhke elamise ees oli silt “Kullipesa” (ju elab seal mõni kodanik Kull). Kakk ei tahtnud teist lindu tülitama minna, edasi sai aga ainult üht teed pidi, mille ees polnud tõkkepuud või “Eratee” silti. Tee jäi edasi minnes järjest väiksemaks ja kehvemaks, kilomeetrijagu edasi jõudes oli juba mõte, et kas saabki läbi – siis aga paistis eemalt kellegi pargitud auto ning oli selge, et saab.

Auto juures jõudis metsatee natuke suuremale kruusateele. Veel kilomeetri-paar sealt edasi minnes avanes ees ilus Põhja-Eesti maastik põldude ja väikeste majadega – aga täpsemat asukohta kohe küll ära ei öelnud, kuni nägin kaugel eemal kaht Pääsküla tornmaja. Veidi edasi jõudes sattusin kergliiklusteele, mis esmapilgul mõjus karuahtri kontekstis üsna kontekstiväliselt – kuid sedapidi liikuma hakates jõudsin mõne aja pärast välja Tänassilma tagumiste majadeni ja sealt juba Nõlvaku kaudu Maksimarketi juurde. Pakk välja ja koju.

Vihmaähvardus kadus vahepeal Tänassilma taga üldse ära, aga lõpuks tuli tagasi ning viimane kilomeeter tuli juba väikese vihmasabinaga sõita – aga see oli täiesti suviselt soe vihm. Nii et igapidi kordaläinud kondamine oli (summaarselt üle 30 km).

Ärge nii tehke

Tavapärane rattaring. Sõitsin rattateed pidi mõõdukalt kiiresti Jälgimäe poole, korralikult paremas teeservas. Vastu sõitis umbes sama kiiresti kena pikkade lehvivate juustega noor daam. Samal teepoolel (ehk vastassuunavööndis). Vasaku käega hoidis lenksu, paremaga nutitelefoni. Ja oli ülepeakaela sellesse süvenenud.

Õnneks nägin kaugelt ja kui mõne meetri pealt ikka elumärki ei ilmutatud, tõmbasin küljepiirde ligi ja lasin tegelase mööda. Ei teagi, kas ta isegi kohakuti jõudes teist inimest märkas.  Mingeid kaitsmeid ei kandnud, kiivrit ka mitte – kokkupõrge oleks üsna halvasti lõppenud.

Ehk on mõnele hoiatavaks näiteks…

Jalgrattaga konverentsil

Täna oli siis meie ettekanne HCII2020 konverentsil. Võtsin ratta ja sõitsin Birgy juurde teispoole linna (aitäh linnaisadele korralike rattateede eest!). Meie sessioon oli päris asjalik – erinevalt mitmest eelnevast sessioonist tekkis ka arutelu. Birgy pidas ettekande ja mina jorisesin tekstivestluses kaasa.

Muidu on konverentsi tase olnud kõikuv. Eilne keynote ehk põhiettekanne oli Gregg C. Vanderheidenilt, kelle kirjutisi lugesin juba 1993. aasta paiku, kui magistrandina tugilahendusi uurima hakkasin – suuresti ongi tegu selle valdkonna grand old man‘iga, kes nüüdseks seda rida uurinud üle 50(!) aasta. Ta pakkus välja, et tulevikus on digital affinity (eesti keelde võiks tõlkida ehk “digilembus”) üks määravaid isikuomadusi ja selle puudumine loetakse sisuliselt puudeks (sarnaselt autismi või Aspergeri sündroomiga).  Ja et tulevikus tuleks luua kõigile kättesaadav tehisintellektipõhine mehhanism (mida ta nimetas “infobotiks”), mis paljude erinevate kasutajaliideste asemel looks igale indiviidile tema võimeid ja võimalusi arvestades isikliku liidese.  Natuke ehk idealistlik, aga pani mõtlema küll.

Teiselt poolt aga on mõni külastatud sessioon olnud täis peamiselt Aasia inimesi, kes on masinlikult ja kehvavõitu inglise keeles oma jutu maha vuristanud ning mingit diskussiooni pole tekkinud. Õnneks aga on virtuaalkonverentsil sessiooni vahetada veel lihtsam kui tavakonverentsil.

Seega ütleks kokkuvõtlikult, et formaadi muutus on konverentsile isegi pigem hästi mõjunud. Ja jalgrattaga polegi enne konverentsil käinud (kahe otsaga sai tavapärase 25-km ringi ka kuhjaga täis). 🙂

Ümber järve

Linnatagused karuahtrirännakud jätkusid täna Männiku taga.

Männiku-Saku rattateed pidi on uhatud palju, aga sinna teisele poole pole väga sattunud. Täna siis tuhnisin natuke kaardil ning panin siis rattaga ajama. Esmalt Valdeku kaudu Liiva jaama, sealt üle raudtee (ka seni käimata kant), Liiva kalmistu tagumisse nurka (kus osutus olema täiesti puhas vene surnuaed) ja viimaks Viljandi maanteele.

Maanteed pidi uhada (eriti tipptunni kandis) polnud eriti mugav ning varsti keerasin jälle huupi ühele metsateele. Sellist kuumaastikku, nagu see kilomeeter seal, ei näe iga päev – sealt ei lähe vist isegi kehvem maastur naljalt üle… Aga rahulikult ronides pääses rattaga läbi. Viimaks oli ees lai kruusatee ja teisel pool väga ilus järvevaade.

Ronisin siis ühele poolsaarele ja puhkasin seal veidi jalgu. Fantastiliselt ilus koht otse Tallinna ääres, meenutas Viljandi järve või Tamulat – sillerdav (ja puhas!) vesi, pardid ujuvad siin-seal. Tõsi, puhkajaid oli ka sinna jõudnud ning paaris kohas oli korilaste läbu maha jäetud. Pärast kaardilt vaatasin, olin Raku järve idakaldal.

Kallast pidi sõites jõudsin esmalt tööstusrajooni ja siis sealt keerutades Valdeku tänavale välja. Sealt oli juba tuttav tee koju. Kokku tuli pea täpselt 20 km.