Silt: ratas

Juba pikka aega oli peas mõte proovida jalgrattaga ümber Ülemiste järve sõita ja sealset kanti rattasadulast uurida – autoga olen seal paar korda kolamas käinud, tuli idee ka rattaga proovida. Täna hommikul siis läksin läbi Männiku ja Järve metsa Järvevana teele.

Järvevana tee rattatee on üldiselt mõnus, ainult lennujaama-poolne ots on veidi liiga autotee kõrval (täna laupäeva keskpäevase liiklusega polnud väga lugu, mõnel teisel ajal võib hullem olla). Üldiselt aga on Tallinnas ja selle ümbruses viimasel ajal kõvasti rattateid ehitatud ning selles osas oli pilt päris hea – kahe erandiga.

Esimene oli Assaku taga, kus keerasin (tagantjärele tarkusena) valele teele ja jõudsin Uus-Järvekülla. Juba viimati sealkandis autoga käies (oli mingisugusest kohast vaja üks pakk kätte saada) teadsin, et sealse piirkonna kavandajad pidid olema kas parajad pohhuistid või siis mingite tugevate ainete mõju all. Suur asum, kuhu sisuliselt viib vaid üksainus tee. Esmapilgul ilusad, kuid ilma igasuguse omapärata ja kanalana tihedalt kõrvuti laotud rida- ja eramajad. Praktiliselt puuduv muu taristu. Täielikult puuduvad teeviidad (arvestades asukohta). Ja ridamisi Teid, Mis Saavad Lihtsalt Otsa (nii auto- kui rattateedena).

Viimaks sain sealt välja ja sõitsin läbi Uuesalu Viljandi maantee poole. Uuesalu jättis juba täitsa elamiskõlbliku paiga mulje, ent järgmine suur takistusriba ootas Viljandi maanteel Rail Balticu ehituskohas. Ei õnnestunudki aru saada, kuskohast ehitajate arvates pidid jalgratturid Tallinna poole pääsema – viimaks turnisin lihtsalt läbi ehitusala (õnneks oli laupäev). Üks teine sell tuli sama teed järele ning tuli ühes kohas appi, kui tuli liivasest teetammist koos rattaga üles ronida (aitäh talle!).

Viimaks jõudsin Raudallu ja sealt oli juba tuttav tee kodu poole. Huvitav kogemus oli, aga sama ringi ei ole vist enne tolle RB ehituse lõppu mõtet uuesti proovida. Õnneks on Tallinnast lääne pool piisavalt häid marsruute.

Kuna eelmine nädavahetus oli juba mõnusalt soe, siis sai teisipäeval ratas hooldusse viidud. Neljapäeva õhtuks oli valmis, aga nagu kiuste tuli eile veel talve lõppakord ehk korralik lumesadu (naabrijõmmid said maja ees lumememme teha). Päev anti pikendust, täna käisin järel – bussiga Kalevi peatusse, rattaga koju tagasi.

Polnudki hullu, talvejope oli pigem isegi liiga soe. Libedust õnneks peaaegu et ei olnud – ainus kõhedavõitu koht oli Palli tänava lumistel munakividel (mõtlesin algul väikese ringiga koju minna, aga sealt lasin kähku jalga ja tulin siis juba otse mööda Vabaduse puiestee serva).

Aga Sinine Krants on suveks valmis ja rattahooaeg edukalt avatud.

Rattahooaeg hakkab pikkamööda läbi saama, aga täna kannatas veel minna. Sooja oli 7 kraadi, aga õnneks olid sobivad riided olemas.

Esmalt Männikule, siis Sakku ja sealt Laagrisse ehk tavapärane ring. Siis Maksimarketi juures tee alt läbi, Laagrisse ja seekord Vanamõisa kaudu uut rattateed mööda Sauele. Raudtee ääres oli traataed (täiesti mõistlik), mis aga oli olulises ulatuses ära lõhutud – ei tea, kust muidu nii normaalsesse piirkonda sellised tainad tulevad… Sauelt läksin enda vana rattaringi pidi Hüüru (ka seal oli rattateid juurde tekkinud, ehkki vahepeal tuli ka sõiduteel lasta), Hüürust Harku mõisa juurde ja sealt Harku metsa. Mets oli – Puhhi raamatu kaarti tsiteerides – “täidsa soo ja kole” ning sinna vist ei tasu enam enne kevadet rattaga minna.  Viimaks metsa teises otsas Hiiu rattateele ja koju.

Ilm oli jahe, aga õnneks tuli vahepeal isegi päike täitsa välja ja linnatagustel suurtel lagendikel oli pea tuulevaikus.  Kokku tuli 2,5 tundi ja 46 km.

Veel korra Queeni tsiteerides: I want to ride my bicycle, I want to ride my bike… 🙂

Sinisel Krantsil ehk Kaku kondimootoriga kaherattalisel kippus viimaste pikkade sõitudega (tüüpringid on kasvanud 40 km kanti) parem pedaal logisema ja viimati ähvardas juba ära kukkuda. Tagapidur ei kippunud ka enam hästi võtma, seega tuli rattatohtrite poole pöörduda.

Küsisin Veloplussi veebist, kas saab ka ootetööna jutule. Öeldi, et hommikuti täitsa saab, seega täna sai sadulasse ronitud ja kohale vändatud (e-õppejõu ameti plusspool on suurem kontroll enda  aja üle). Õnneks asuvad nad hea koha peal – Hiiult saab minna mööda väikesi tänavaid, Männikult mööda raudtee serva ja läbi Järve metsa, vaid viimane peatusevahe Delta Plaza juurest tuleb kõnniteel uhada.

Töö tehti kiiresti ja korralikult – pandi uued kõvemad pedaalid ja taha paremad piduriklotsid. Veloplussi sellidele tuleb kompliment teha – sealt on alati asjalikke juppe ja ka nõu saadud.

Tagasi sõitsin väikese ringiga – esmalt Järve metsast uut rattateed pidi Valdeku ristini ning Männikult Kraavi tänava kaudu läbi raba. Nii et sai ratta korda ja  trenni ka tehtud. 🙂