Miskipärast kulus sel aastal maasikavaru aeglasemalt ning uue hooaja kätte jõudes avastasin, et päris mitu potti on veel sügavkülmas alles. Aga et uued marjad on juba mõistliku hinnaga saadaval, siis toimus taas hirmus undamine ja nõidumine ning nüüd on külmik uuesti täis. 🙂 Millalgi hiljem võiks mõned vaarikad-sõstrad ka juurde panna, aga smuutide üks põhilisand on jälle olemas.
Täna lõppes eriolukord. Reedel lõppesid mõlemad e-kursused (eksamid on veel jäänud, aga suur osa sai hinde juba semestritööga). Ja kirjade järgi on ka IT kolledži 20. sünni(aasta)päev. Nii et põhjust tähistada küll, sokerdame midagi kokku.
Huvitav, et pärmitaigna tegemist polegi varem proovinud (ka enne gluteenijama) – Kaku pitsavariant käib muretaignaga. Aga nüüd avastasin külmikust hakklihapakilt eilse kuupäeva, seega tuli ära realiseerida ja tekkis mõte, et lihapirukaid pole ju kaua aega saanud. Proovime.
Taigen:
* alguses poolekilone kott (pärast panin veel pool kotti juurde) Schäri gluteenivaba jahu
* kaks muna
* poolteist tassi leiget piima
* paras tükk (~50g) pehmet võid
* väike peotäis soola
* pakk (10g) kuivpärmi
Segasin kokku (esmalt jahu, sool ja pärm, siis ülejäänu juurde) ja jätsin rätiku alla kerkima, ise lendasin vahepeal kirikusse. Ligi kolme tunni pärast tagasi tulles oli ikka põhjalikult kerkinud – isegi veidi liiga ja sai natuke lauda harida. Veidi pehme jäi ka, tuli jahu juurde panna ja peksta.
Täidis:
* karp kodust hakkliha
* 2 väikest karpi toorpeekonikuubikuid
* 2 keskmist sibulat
* 2 muna
* 2 suurt küünt küüslauku
* väike peotäis soola
* musta pipart, punet, muskaati
Sibul ja küüslauk peeneks ning siis kõige muuga segamini.
Tollest kupatusest sai siis plaaditäie ehk kaheksa pirakat lihapirukat (küpsesid ahjus 200 kraadi peal ca 45 minutit). Aga et mõlemasse kaussi jäi veel materjali, tuli mõte võtta teine ahjuplaat, peksta sinna taigna ülejäägid laiali ja visata lihasegu otsa. Lisaks natuke tai magushaput vürtsikastet, juustuviilud peale ja peale pirukate valmimist kah ahju. Maitses päris sarnaselt restoranides proovitud gluteenivabade pitsadega.
Ei tulnud üldse pidune, tuli täitsa pidulik. 🙂 Peab teinekordki tegema.
Pole kaua siin midagi vaaritanud… Seekord üks kiire häkk, täitsa taimne pealegi.
Vaja läheb:
* 400g plekkpurk ube (seekord olid punased)
* 125g keedukott riisi
* kaks pirakat (või ca 4 tavalist) küünt küüslauku
* vürtse (mul oli mingi Nõmme turu pipra-sibula-küüslaugu segu)
* soola ja praadimisõli
Riis tuleb vähese soolaga ära keeta (~25min). Küüslauk peenteks viiludeks (pressimine peaks ka töötama) ja pannile, natuke soola ja õli ka, praadida kuldseks. Oad sõelaga ära loputada-nõrutada, siis pannile ja praadida koos küüslauguga pidevalt segades 10-12 minutit. Riis sinna otsa, segada läbi ja veel mõned minutid (kui riis on külm, siis kauem) kuumutada. Jätkub kahele näljasele või kolmele vähem näljasele kodanikule.
Sibulat hetkel ei olnud, aga tõenäoliselt tasub järgmine kord juurde panna (koos küüslauguga).
Oli vaja üht inimest tohterdada. Kokku sai segatud
Töötas väga hästi.
Eelmise aasta blenderdamine läks ajastuselt väga täppi – just täna hommikul läks smuutisse sügavkülmast võetud viimane karbilõpp maasikamoosi. Nii et tänaseks tuli taas undamine ja nõidumine (blenderiga) ette võtta – enne tuli muidugi Nõmme turult kaks kasti maasikaid koju lohistada. Aga kõik läks edukalt. Külmikusse jäi veel veidi vaba ruumi, nii et ilmselt tasub lähipäevil natuke juurde tuua – aga üldiselt on üks smuutide põhikomponente terveks talvehooajaks olemas.
Eespool sai kirjutatud edukast katsetusest kanafileega kilekotis (ingveri, küüslaugu ja sidruniga). Viimati sai mõned päevad tagasi aga pitsat tehtud (Kaku tüüpilist gluteenivaba varianti) ja järele jäi paras kamakas tainast; samal ajal sai külmikusse ka kaks laari kotikana marineeruma lükatud. Nüüd tuli idee need kaks kokku panna.
Mingit erilist kunsti polnud: tainas plaadile, kanasodi otse kotist sinna otsa (kõige kastme ja lisanditega tükkis) ja lusikaga taignale laiali. Umbes 200 grammi (NB! tainast oli 3/5 plaadi jagu – täisplaadile läheb rohkem) juustu viiludeks ja sinna peale, natuke pitsamaitseainet kõige otsa ja ahju. Küpses 220 kraadi peal ca 35 minutit (gluteenivaba taigen küpseb jupi kauem). Tulemus oli aga täiesti erilaadne pitsa, mille sarnast pole varem proovima juhtunud. Aga keele tahtis ikkagi alla viia. Katsetus kuulub kindlasti kordamisele.
Vaatasin, et päris seda retsepti polegi kirja pannud (on üks varasema prototüübi oma, paneks nüüd ka juba paar aastat kasutusel oleva lõppversiooni). Koos kotikana retseptiga pean seda ise üheks suuremaks õnnestumiseks. Tegu on kreeka salati sugulasega, aga kakuliku kiiksuga.
Vaja läheb
* 4-5 suuremat hiina kapsa lehte
* 2 väiksemat või 1 suur tomat
* pool pikka kurki
* 4-5 keskmist küünt küüslauku
* paarkümmend rohelist oliivi (tüüpilised poes müüdavad kivideta soolaoliivid)
* palsamiäädikat, extra virgin oliiviõli ja linaseemneõli
* 1 kuhjaga teelusikatäis soola
* veskist 6-7 pööret tšillisädemeid
Asjad tuleb peeneks lõigata ja kokku segada (k.a. küüslauk – Kakk eelistab miskipärast küüslaugu peenekshakkimist pressimisele) – kapsalehed pikuti 4-5 triipu ja siis peenteks viiludeks, tomat ca sentimeetriteks kuubikuteks, kurk pikuti veeranditeks ja siis peenteks viiludeks, oliivid võib tervelt lisada. Lisada sool ja tšillisegu ning viimaks õlid ja äädikas (igaüht tubli sorts pudelist). Segada korralikult läbi ja lasta ca pool tundi tõmmata.
Vahepeal jälle kokandusrubriiki…
Idee tekkis telekast möödaminnes “Karvaseid motomehi” nähes – täitsa muhe sari kahest karvasest briti vanamehest, kes tsiklitega mööda ilma uhavad (käisid ka Eestis) ja kokanduslikke katsetusi teevad. Onklid panid kana kilekotti marineerima. Proovime ka…
Komponendid:
* 2-3 kanafileed
* pöidlasuurune tükk ingverit
* pool sidrunit
* 4-5 küünt küüslauku
* peotäis himaalaja soola
* suurem näputäis jahvatatud musta pipart
* sorts oliiviõli
* sorts palsamiäädikat
* väiksem vettpidav kilekott
Kana kuubikuteks, küüslauguküüned õhukesteks viiludeks, ingver ristikiudu õhukesteks viiludeks ja teistpidi peenteks ribadeks. Sidrunil koor maha, sidrun ise väikesteks tükkideks ja koor peenteks ribadeks nagu ingver. Kogu see kupatus kilekotti ja ülejäänud komponendid sinna juurde. Mudida segamini ja panna ööpäevaks külmkappi toimetama. Järgmisel päeval pannile, praadida korralikul tulel ca 25 minutit. Juurde käib hästi riis.
Hoiatus ka: asi on üsna vürtsine, riisi peab piisavalt juures olema.
Pole jupp aega söögitegemisest kirjutanud…
Vahepeal soovitasid tohtrid lihasöömist vähendada, niisiis seekord üks peaaegu taimne (muna on sees) sünnitis. Näevad välja nagu kotleti ja pannkoogi ristandid, aga maitsevad täitsa mõnusad:
Niisiis läks suurde kannmikserisse (juurikad sai eelnevalt väiksemateks kuubikuteks lõigatud)
* 5 keskmist kartulit
* 1 suur porgand
* 2 keskmist sibulat
* pool küüslauku (5-6 küünt)
* 2 muna
* ca klaas Foodstudio aedviljapuljongit
* poolteist peotäit himaalaja soola
* umbes supilusikatäis musta pipart
* umbes supilusikatäis pitsamaitseainet
* sorts palsamiäädikat
* sorts oliiviõli
See kõik sai puruks blenderdatud ja kaussi valatud, sinna läks juurde veel ca 1/3 poolekilost kotti (gluteenivaba) jahu. Lõpptulemus nägi välja umbes nagu hakklihakaste. Pann kuumaks, natuke praadimisõli peale ja praadida sellised parajad kulbitäied (sellest kogusest saab korraliku kausitäie plänne). Tarvitada sünnib näiteks hapukoorega.
Oli vaja kähku midagi soolast pannakate peale nuputada. Koostisosad tulid järgmised:
Suurt kunsti polnud – kana kuubikuteks, sibul-küüslauk-ingver peeneks. Esmalt kana koos juurikate, soola ja natukese õliga pannile ja pruuniks, siis ülejäänu sinna juurde. Täistulel ca 20 minutit (pidevalt tuleb segada) ja valmis. Pannakate peal hirmmaitsev värk.
Selle ajaveebi sisu on litsentseeritud Creative Commonsi Autorile viitamine 3.0 Eesti litsentsiga.
Jora kasutab WordPressi
Postitused (RSS)
ja kommentaarid (RSS).