Jora

… on nüüd juba paar korda proovitud.

Täiesti no-brainer tegelikult. 400g pakk vahukoort blenderisse, kergelt vahtu ja siis sinna otsa plekkpurgitäis magusat kondenspiima. Segada-vahustada veel natuke, siis segu tühja šašlõkiämbrisse ja ööseks sügavkülma. Põhimõtteliselt võib ka mingeid lisandeid (moosi, kakaod vms) panna, aga need võib ka pärast portsule lisada.

Jäätis on kõvapoolne, aga sellised on nad tänapäeval suht kõik. Vähemalt igasugust sodi on vähem sees kui poejäätistel – kui vanasti kõlbas jäätist piima asemel kohvi peale panna, siis nüüdset poejäätist ei saa, kohvi peale tekib mingi veider ollus ja maitse rikub ka ära. Sellega aga isegi kannatab juua.

… on Kakul endiselt olemas.

Seekord jäi IT kolledži traditsiooniline cucli. (kuklipunkt) jätkuva pandeemia tõttu toimumata, ent kukleid sai ikka. Ja muidugi pidasid Krista ja Anneli ka Kakku meeles – aitäh!  Asjaosaline käis esmalt Glehni pargis kukleid liulaskmisega välja teenimas ja sai pärast kogu (täiesti gluteenivaba) krempli kenasti kätte.

ITSPEA ja Def Leppard võtsid enamuse päevast ja õhtuks oli kere üsna hele. Vaja midagi kokku keerata – kapis oli kaks karpi hakkliha, mis tuli jällegi ära teha.  Komponendid:

• 2 karpi hakkliha
• 2 muna
• kannikas (100 g?) gluteenivaba toortatraleiba (mis iganes leiva-saiakraami on)
• 2 sibulat
• pool küüslauku
• juustu (mul oli kitsejuust ja tavaline viilujuust, võib ka muud kasutada)
• suur kruus leiget vett
• soola ja pipart

Vesi kaussi, leib pudiks sisse ja lasta mõnda aega liguneda. Sibulad peeneks hakkida ja küüslauk ära purustada ning koos munade ja soola-pipraga kaussi juurde, viimaks ka hakkliha sinnasamasse. Kõik hästi segamini ja lasta veel mõnda aega tõmmata. Siis küpsetuspaber ahjuplaadile ja kauss sinna otsa kummuli (peaks jääma nagu pirakas liivakook). Kitse- vmm kõva juust viiludeks, viilud servapidi üleni liha sisse. Ülejäänud juust peale katteks. Küpsetada praeahjus 200 kraadi peal ca tund ja veerand.

(ahjaa, diskleimer: sellest laarist saab päris palju süüa.)

Peale 7-tunnist ingliskeelse SPEAIT tööde lugemist oli vaja midagi hamba alla häkkida. Kapis oli homse kuupäevaga kanalihapakk, tuli ära realiseerida. OK, fantaseerime:

• ca 300g kanaliha
• magussöögikausitäis (~kruusitäis) purustatud maapähkleid
• peotäis soola
• peotäis pipart
• tubli sorts (kohvitassitäis? pool kruusi?) vedelat mett; purgist paksuna võttes ca 2 kuhjaga supilusikatäit
• sorts sojakastet (taas gluteenivaba)
• ca supilusikatäis kurkumit
• 4 suurt küünt küüslauku (~1 keskmine küüslauk)
• juurde 1-2 keedukotti riisi

Kana pannile, kõik muud (v.a. riis) sinna otsa (küüslaugu võiks ära purustada), segi ajada ja lasta ca pool tundi tõmmata. Siis tuli alla ja pool tundi aktiivselt segada (mesi ja pähklipudi kipuvad pannipõhja külge jääma). Samal ajal tuleks riis vähese soolaga ära keeta, kõige lõpus pannile kanale selga kupatada ja kõike koos veel oma kümmekond minutit kuumutada.

Tegin ühe riisikotiga, tuli üsna liharohke ja umbes 3 suurt portsu. 2 koti riisiga saab ilmselt rohkem tasakaalu ja toidab ka rohkem inimesi ära.

Sarnaselt seljankaga sai külmkapist igasugust nodi ära tarvitatud…

Vaja läheb:

• 1 väiksem porgand
• 1 sellerivars
• 1 väiksem sibul
• 4-5 küünt küüslauku
• pöidlasuurune jupp ingverit
• purk konservube
• 7 suurt kapparit
• 6-7 keskmist šampinjoni
• pool pakki (Foodstudio; suure kruusi jagu) kanapuljongit
• suure kruusi jagu keeva vett
• natuke sojakastet ja veiniäädikat (kumbagi paras sorts)
• maitseks soola, pipart ja jahvatatud muskaatpähklit
• praadimiseks õli
• serveerimiseks hakitud rohelist sibulat

Oad sõelal ära loputada ja kurnata, juurikad ja seened väikesteks tükkideks, ingver peeneks. Siis kõik põhiasjad pannile, õli ja maitseained juurde ja suure tule peal 15-20 minutit wokkida. Puljong koos keeva vee, äädika ja sojakastmega potti ja keema, siis kõik muu pannilt sinnasamasse, tuli väiksemaks (4/9) ja ca poole tunni jagu keeta.

Tulemus sai natuke taipärane, sihuke hapukas ja krehvtine. Ei tea, kas veganitele kvalifitseeruks, aga lihavaba on see küll, kui Foodstudio kanapuljongi asemele sama firma juurikapuljong panna. Peaks 3-4 portsu saama.

Tegin ära selle aastavahetuse viimased (või siis aasta esimesed, sõltub vaatenurgast) piparkoogid. Toomapäeval sai segatud neli suurt junni gluteenivaba piparkoogitainast, see oli nüüd külmkapis viimane.

Tekkis mõte teha väike poliitiline statement ja soovida kõigile tühisüdametele – eriti sotsidele, oravatele ja  jestidvestidele – järgmistel valimistel head põrumist. Seekord aga täht-tähelt ja suure kandikutäie sellistega.

Selle Itaalia linna nime kannab lausa mitu asja, sh sülekoeratõug ja Euroopa ülikoolide tasalülitusprotsess. Aga praegu tuleb juttu hoopis toidust.

Süüdi on jälle Jamie Oliveri Itaalia köögi saated. Igatahes jäi kappi pikemalt seisma tükk head loomaliha ja see saade, kus isand Oliver Toskaanas kolas ja muuhulgas ka Bologna kastet tegi, hakkas hirmsasti kummitama. No proovime…

Vaja läheb
* tükk loomaliha (oli ca 350g)
* 1 suur porgand
* 1 suur sibul
* 3-4 keskmist küünt küüslauku
* 2 sellerivart
* 1 paprika (oli kollane)
* 1 väike tšillikaun
* väike pakk tomatikastet
* pakk puljongit (oli Foodstudio kanapuljong)
* pool pudelit punast veini (oli igati sobivalt Chianti)
* natuke soola, lisamaitsestamiseks jahvatatud nelki ja muskaatpähklit

Lisaks koostisosadele tuleks ka midagi sinna kõrvale teha. Läksin algse eeskuju järgi ja tegin ka Toskaana stiilis gluteenivaba pasta (küllaltki sarnaselt eelmise korraga, aga nüüd panin kaks muna ka), tuli midagi pappardelle ja tagliatelle vahepealset.

Ahjupotti ei olnud, kasutasin sügavat panni ja pliiti. Kõigepealt juurikad kuubikuteks (mitte väga peeneks), liha panni keskele (sool ka peale), juurikad sinna ümber. Natuke õli peale ja tuli alla, kuni liha ära pruunistub. Seejärel juurde tomatikaste, puljong ja vein, kõik segamini ja tuli madalaks (sellega pidi eksperimenteerima – lõpuks jäi 9-se skaala peal 3) ning kogu kupatus kaane alla toimetama.

Kusagil 2,5 tunni peal tundus, et vedelikku on liiga palju – seega võib järgmisel korral panna selle laari peale puljongit ja veini vähem. Võtsin kaane ära ja keerasin tuld juurde – nii tuli tihti segada, ent 3,5-tunnise keetmise järel sai täitsa õige konsistentsi (loomaliha peab nii pehme olema, et laguneb kastmes ära). Vahepeal sai pasta ka valmis keedetud.

Lõpptulemusena sain aru küll, miks Jamie seal saates toda toitu kaks suurt portsu sisse puukis. Endal juhtus samamoodi.

Esmalt sai teleka kordusest vaadatud kokandussarja, milles ilmakuulus telekokk Jamie Oliver sõidab koos itaallasest vana sõbraga  mööda Itaalia maakolkaid ja püüab kohalike mammide käest itaalia köögi (just cucina povera ehk lihtsate inimeste toidulaua) saladusi õppida. Täitsa vahva vaatamine.

Idee ise pasta tegemist (gluteenivabalt muidugi) proovida oli juba ammu (pelmeenide tegemine sai juba jupi aja eest ära proovitud). Nüüd siis sai asi ette võetud. Vaja läheb

* 1 kott (0,5 kg) gluteenivaba jahu (Schäri oma – Finaxit kahjuks enam Eestis ei müüda)
* 1 suurem paprika (punane)
* 1 väiksem tšillikaun
* 2 suurt küünt küüslauku
* peotäis (ca paarkümmend) rohelisi konservoliive
* ca supilusikatäis marineeritud kappareid
* väike jupp (50g?) kitsejuustu
* soola, head oliiviõli, veini, leiget vett

Alustasin pastast. Jahu tuli koos peotäie soolaga kausis segi ajada, valada juurde ca klaasitäis leiget vett ja kahvliga segi tampida. Kui segamine enam ei aita, tuleb käsitsi sõtkuda (ja gluteenivaba variandi puhul eriti kaua). Lihtsam oleks olnud muna või paar lisada, aga tahtsin just saate järgi Lõuna-Itaalia varianti proovida, kus muna pastasse ei panda… Viimaks aga oli nätske taignapall valmis.

Saates tuli isand Oliver ideele vormida pastat riivi siledat poolt kasutades, saades riivi aukude abil ogalised pastaplännid (väidetavalt pidavat ogad aitama kastme maitset hoida). Küsis siis sõbralt, kuidas itaalia keeli siil on – porcospino, vastas too. Nojah, italiaanod ei tee järelikult siilil ja okasseal vahet, aga olgu peale…

Mul sobivat riivi polnud, oli aga pastasõel. Sobiv jupp tainast laua peal vorstiks rullida, ca 2-cm juppideks lõigata ja jupid ükshaaval vastu sõelapõhja laiaks suruda – tulid täitsa ehedad. Muide, ülaltoodud kogusest saab kaks korraliku portsu kastet ja 2-3 portsu pastat.

Pasta valmis, tuli kastme kallale asuda. Paprika ribadeks, tšilli peeneks, küüslauk tükkideks, kõik koos oliivide ja kapparitega pannile, sorts õli peale ja praadima. Veidi hiljem võib lisada ka sortsu veini – üldiselt valget, aga mul juhtus olema kapis lahti üks roosa, see sobis ka. Siis pastale ka keev vesi selga, natuke soola juurde ja teise pliidiaugu peale käima. Mõlemad tahavad ca 25-30 minutit saada. Huvitaval kombel ei pidanud paprikale soola lisama – oliivid ja kapparid olid täitsa piisavalt soolased.

Kui asi valmis, tuleb pasta ära kurnata, valada taldriku(te)sse, panna peale õhukesteks viiludeks lõigatud kitsejuust (see võib aga põhimõtteliselt ka ära jääda, sel juhul on veganid ka rahul) ja viimaks kaste sinna otsa. Lõpptulemus sai selline.

Võib muidugi mõelda, et Eesti tingimustes see niiväga povera ei ole – Itaalias on kogu see kraam iga nurga pealt võtta, siinmail mitte niiväga. Samas on kogu see kupatus kõigist suurematest poodidest üsna mõistliku hinnaga saada.

Niisiis: pasta porcospino senza glutine tuli välja küll. Teeb teinekordki.

Miskipärast kulus sel aastal maasikavaru aeglasemalt ning uue hooaja kätte jõudes avastasin, et päris mitu potti on veel sügavkülmas alles. Aga et uued marjad on juba mõistliku hinnaga saadaval, siis toimus taas hirmus undamine ja nõidumine ning nüüd on külmik uuesti täis. 🙂 Millalgi hiljem võiks mõned vaarikad-sõstrad ka juurde panna, aga smuutide üks põhilisand on jälle olemas.

Täna lõppes eriolukord. Reedel lõppesid mõlemad e-kursused (eksamid on veel jäänud, aga suur osa sai hinde juba semestritööga). Ja kirjade järgi on ka IT kolledži 20. sünni(aasta)päev. Nii et põhjust tähistada küll, sokerdame midagi kokku.

Huvitav, et pärmitaigna tegemist polegi varem proovinud (ka enne gluteenijama) – Kaku pitsavariant käib muretaignaga. Aga nüüd avastasin külmikust hakklihapakilt eilse kuupäeva, seega tuli ära realiseerida ja tekkis mõte, et lihapirukaid pole ju kaua aega saanud. Proovime.

Taigen:
* alguses poolekilone kott (pärast panin veel pool kotti juurde) Schäri gluteenivaba jahu
* kaks muna
* poolteist tassi leiget piima
* paras tükk (~50g) pehmet võid
* väike peotäis soola
* pakk (10g) kuivpärmi

Segasin kokku (esmalt jahu, sool ja pärm, siis ülejäänu juurde) ja jätsin rätiku alla kerkima, ise lendasin vahepeal kirikusse. Ligi kolme tunni pärast tagasi tulles oli ikka põhjalikult kerkinud – isegi veidi liiga ja sai natuke lauda harida. Veidi pehme jäi ka, tuli jahu juurde panna ja peksta.

Täidis:
* karp kodust hakkliha
* 2 väikest karpi toorpeekonikuubikuid
* 2 keskmist sibulat
* 2 muna
* 2 suurt küünt küüslauku
* väike peotäis soola
* musta pipart, punet, muskaati

Sibul ja küüslauk peeneks ning siis kõige muuga segamini.

Tollest kupatusest sai siis plaaditäie ehk kaheksa pirakat lihapirukat (küpsesid ahjus 200 kraadi peal ca 45 minutit). Aga et mõlemasse kaussi jäi veel materjali, tuli mõte võtta teine ahjuplaat, peksta sinna taigna ülejäägid laiali ja visata lihasegu otsa. Lisaks natuke tai magushaput vürtsikastet, juustuviilud peale ja peale pirukate valmimist kah ahju.  Maitses päris sarnaselt restoranides proovitud gluteenivabade pitsadega.

Ei tulnud üldse pidune, tuli täitsa pidulik. 🙂  Peab teinekordki tegema.