Jora

Eespool sai kirjutatud edukast katsetusest kanafileega kilekotis (ingveri, küüslaugu ja sidruniga).  Viimati sai mõned päevad tagasi aga pitsat tehtud (Kaku tüüpilist gluteenivaba varianti) ja järele jäi paras kamakas tainast; samal ajal sai külmikusse ka kaks laari kotikana marineeruma lükatud. Nüüd tuli idee need kaks kokku panna.

Mingit erilist kunsti polnud: tainas plaadile, kanasodi otse kotist sinna otsa (kõige kastme ja lisanditega tükkis) ja lusikaga taignale laiali. Umbes 200 grammi (NB! tainast oli 3/5 plaadi jagu – täisplaadile läheb rohkem) juustu viiludeks ja sinna peale, natuke pitsamaitseainet kõige otsa ja ahju. Küpses 220 kraadi peal ca 35 minutit (gluteenivaba taigen küpseb jupi kauem). Tulemus oli aga täiesti erilaadne pitsa, mille sarnast pole varem proovima juhtunud. Aga keele tahtis ikkagi alla viia.  Katsetus kuulub kindlasti kordamisele.

Vaatasin, et päris seda retsepti polegi kirja pannud (on üks varasema prototüübi oma, paneks nüüd ka juba paar aastat kasutusel oleva lõppversiooni). Koos kotikana retseptiga pean seda ise üheks suuremaks õnnestumiseks. Tegu on kreeka salati sugulasega, aga kakuliku kiiksuga.

Vaja läheb
* 4-5 suuremat hiina kapsa lehte
* 2 väiksemat või 1 suur tomat
* pool pikka kurki
* 4-5 keskmist küünt küüslauku
* paarkümmend rohelist oliivi (tüüpilised poes müüdavad kivideta soolaoliivid)
* palsamiäädikat, extra virgin oliiviõli ja linaseemneõli
* 1 kuhjaga teelusikatäis soola
* veskist 6-7 pööret tšillisädemeid

Asjad tuleb peeneks lõigata ja kokku segada (k.a. küüslauk – Kakk eelistab miskipärast küüslaugu peenekshakkimist pressimisele) – kapsalehed pikuti 4-5 triipu ja siis peenteks viiludeks, tomat ca sentimeetriteks kuubikuteks, kurk pikuti veeranditeks ja siis peenteks viiludeks, oliivid võib tervelt lisada. Lisada sool ja tšillisegu ning viimaks õlid ja äädikas (igaüht tubli sorts pudelist). Segada korralikult läbi ja lasta ca pool tundi tõmmata.

Vahepeal jälle kokandusrubriiki…

Idee tekkis telekast möödaminnes “Karvaseid motomehi” nähes – täitsa muhe sari kahest karvasest briti vanamehest, kes tsiklitega mööda ilma uhavad (käisid ka Eestis) ja kokanduslikke katsetusi teevad. Onklid panid kana kilekotti marineerima. Proovime ka…

Komponendid:
* 2-3 kanafileed
* pöidlasuurune tükk ingverit
* pool sidrunit
* 4-5 küünt küüslauku
* peotäis himaalaja soola
* suurem näputäis jahvatatud musta pipart
* sorts oliiviõli
* sorts palsamiäädikat
* väiksem vettpidav kilekott

Kana kuubikuteks, küüslauguküüned õhukesteks viiludeks, ingver ristikiudu õhukesteks viiludeks ja teistpidi peenteks ribadeks. Sidrunil koor  maha, sidrun ise väikesteks tükkideks ja koor peenteks ribadeks nagu ingver.  Kogu see kupatus kilekotti ja ülejäänud komponendid sinna juurde. Mudida segamini ja panna ööpäevaks külmkappi toimetama. Järgmisel päeval pannile, praadida korralikul tulel ca 25 minutit. Juurde käib hästi riis.

Hoiatus ka: asi on üsna vürtsine, riisi peab piisavalt juures olema.

Pole jupp aega söögitegemisest kirjutanud…

Vahepeal soovitasid tohtrid lihasöömist vähendada, niisiis seekord üks peaaegu taimne (muna on sees) sünnitis. Näevad välja nagu kotleti ja pannkoogi ristandid, aga maitsevad täitsa mõnusad:

Niisiis läks suurde kannmikserisse (juurikad sai eelnevalt väiksemateks kuubikuteks lõigatud)
* 5 keskmist kartulit
* 1 suur porgand
* 2 keskmist sibulat
* pool küüslauku (5-6 küünt)
* 2 muna
* ca klaas Foodstudio aedviljapuljongit
* poolteist peotäit himaalaja soola
* umbes supilusikatäis musta pipart
* umbes supilusikatäis pitsamaitseainet
* sorts palsamiäädikat
* sorts oliiviõli

See kõik sai puruks blenderdatud ja kaussi valatud, sinna läks juurde veel ca 1/3 poolekilost kotti (gluteenivaba) jahu. Lõpptulemus nägi välja umbes nagu hakklihakaste. Pann kuumaks, natuke praadimisõli peale ja praadida sellised parajad kulbitäied (sellest kogusest saab korraliku kausitäie plänne).  Tarvitada sünnib näiteks hapukoorega.

Oli vaja kähku midagi soolast pannakate peale nuputada. Koostisosad tulid järgmised:

• pakk kanafileed (kaks fileetükki)
• kaks väikest sibulat
• neli küüslauguküünt
• pöidlasuurune jupp ingverit
• sorts puljongikontsentraati
• sorts sojakastet (gluteenivaba)
• supilusikatäis mett
• soola ja tšillipulbrit maitse järgi
• natuke praadimisõli

Suurt kunsti polnud – kana kuubikuteks, sibul-küüslauk-ingver peeneks. Esmalt kana koos juurikate, soola ja natukese õliga pannile ja pruuniks, siis ülejäänu sinna juurde. Täistulel ca 20 minutit (pidevalt tuleb segada) ja valmis.  Pannakate peal hirmmaitsev värk.

Mõne aja eest andis üks hea inimene paar pakki musta küüslauku. Päris põnev asi on. Sai siis ka veebist uuritud ja see retsept andis idee ise proovida – aga mitte küüslauguvärki, vaid lameleiba. Gluteenivabalt muidugi.

Katsetus:
* 250g kott Schäri gluteenivaba Mixi
* teelusikatäis soodat
* poolteist teelusikat peent himaalaja soola
* sorts (pool klaasi?) oliiviõli
* natuke suurem sorts (ligi klaas?) piima
* üks muna (sideaineks, gluteenivaba jahu seguneb halvemini)

Sool ja sooda kausis segamini, jahu sinna otsa, õli, muna ja piim ka. Algul segada, siis sõtkuda – paras tegemine, aga viimaks hakkab taignapall kokku. Pool tundi lasin seista, siis läks ahjuplaadile. Ahi 225 kraadi peale, 5 minutit eelsoojendust, 20 minutit küpsetust.

Tulemus – täitsa asjalik närimine, midagi lavaši ja näkileiva vahepealset. Võimalik, et teinekord võib natuke lühemalt küpsetada – aga esimese korra kohta täitsa asjalik. Järgmine kord võib ka mõnd kuivpärmiga varianti proovida.

Uhh… Üle seitsme kilo maasikaid (peaaegu kaks kasti) ruumi kokkuhoiu mõttes puruks häkitud (natukese suhkruga)  ja sügavkülma topitud.

Andis päris pikalt blenderiga maadelda ja hirmsaid hääli tekitada. Nüüd aga peaks hommikuse smuuti üks hädavajalik komponent tükiks ajaks olemas olema.

Lugesin Cory Doctorow’ “Homelandi”, kus peategelane külma veega tehtud kohvi fännas. Tuli siis muidugi ise ka proovida.

Suurt kunsti polnud. Kohvioad veskis natuke puruks (ainult lühike surts, et jämedam kohvipudi tuleks), presskannu ja külm keedetud vesi peale. Kann üheks ööks külmkappi (pressi jätsin üles).

Tulemus oli mõnus. Panin tassi piimaga pooleks (kohv on espresso moodi kange) ja suhkrut ei pidanud üldse panema, kuna kohvist olid tulnud välja just magusamad ollused ja tavapärast musta kohvi mõru maiku polnud üldse.

Nii et aitäh Coryle idee eest. 🙂

Esmalt tänu Coop-ile, kes potsas Kaku postkasti personaalse pakkumise kõigi juustude 20%-se hinnaalanduse kohta. Sai tänuga vastu võetud ja igasugu peenemat juustundust hangitud. Muuhulgas ka pommuvormi jaoks – sellest pole varem kirjutanud, kuigi tegelikult on seda juba mõned korrad proovitud. Itaallased nimetavad seda peenelt melanzane alla parmigiana, ameeriklased natuke vähem peenelt eggplant parmigiana või ka eggplant parmesan. Aga väga hea asi on. Vaja läheb

• 3 suurt pommut elik baklažaaani
• juustu – soovitavalt kindlasti mozzarellat ja mingit kõvemat; seekord oli olemas kaks juppi mozzarellat, üks plokk Pidupäeva Goudat (must pakk) ja üks sektor Fortet.
• 4-5 keskmist tomatit
• 2 väikest või üks suur sibul
• 4-5 küüslauguküünt
• õli
• soola, pipart ja muskaati

Pommud tuleb pikkupidi õhukesteks viiludeks lõigata ja panna soolduma – mina kasutasin selleks praeahju küpsetusplaate, millele laotatud küpsetuspaber; pommuviilud tuleb panna sinna peale ja raputada igaühele veidi peensoola (tõmbab vee välja). Ca tunni-paari pärast tuleks majapidamispaberiga pinnale kogunenud vesi ära kuivatada, valada lõikudele veidi õli ja 200 kraadi juures ahjus küpsetada, kuni pommu hakkab pruunikaks tõmbuma.

Vahepeal tuleks juustud ära viilutada ja teha kaste – esmalt hakkida sibul ja küüslauk peeneks ja paraja sortsu õliga pliidil klaasjaks praadida, seejärel lisada tomatid (hakitud, lõigutud vms) ja maitseained ning kogu kupatust pliidil hautada (on soovitatud ka saumikseriga pärast ära püreestada, aga see pole vajalik; Kakul hetkel saumikserit pole).

Kui kaste on valmis ja pommud ahjus pehmeks saanud, tuleks võtta ahjuvorm. Põhja panna natuke kastet, sinna otsa kiht pommut, siis kiht juustu (mozzarella alla ja kõvemad juustud peale), kiht kastet, kiht pommut jne. Kõige otsa soovitatakse riivsaia (Kaku puhul peab muidugi gluteenivaba olema). Ja siis kogu kupatus ca pooleks tunniks uuesti ahju.

Tulemus on üsna väga maitsev. Veidi lasanje sarnane, aga mõnusam.

Eile selgus, et kobar banaane oli veidi liiga kauaks koju seisma jäänud ja tuli midagi kähku ette võtta. Viskasin blenderisse

• kuus keskmist küpset banaani
• kolm suurt supilusikatäit odavat kõva poemett
• pool klaasi kodust õunamahla
• maitseks näpuotsaga nelki, kaneeli ja kardemoni

Ringiajamise tulemusena valmis ebamäärast värvi vedel mass, mis sai suurde külmutuskarpi kallatud ja sügavkülma lükatud. Hommikuks oli täitsa mõnus magustoit külmutusest võtta (kokandusspetsid vist nimetavad seda parfeeks ehk pooljäätiseks).

Nii et tasub meelde jätta ja teinekord veel proovida.