Jora

Mõne aja eest andis üks hea inimene paar pakki musta küüslauku. Päris põnev asi on. Sai siis ka veebist uuritud ja see retsept andis idee ise proovida – aga mitte küüslauguvärki, vaid lameleiba. Gluteenivabalt muidugi.

Katsetus:
* 250g kott Schäri gluteenivaba Mixi
* teelusikatäis soodat
* poolteist teelusikat peent himaalaja soola
* sorts (pool klaasi?) oliiviõli
* natuke suurem sorts (ligi klaas?) piima
* üks muna (sideaineks, gluteenivaba jahu seguneb halvemini)

Sool ja sooda kausis segamini, jahu sinna otsa, õli, muna ja piim ka. Algul segada, siis sõtkuda – paras tegemine, aga viimaks hakkab taignapall kokku. Pool tundi lasin seista, siis läks ahjuplaadile. Ahi 225 kraadi peale, 5 minutit eelsoojendust, 20 minutit küpsetust.

Tulemus – täitsa asjalik närimine, midagi lavaši ja näkileiva vahepealset. Võimalik, et teinekord võib natuke lühemalt küpsetada – aga esimese korra kohta täitsa asjalik. Järgmine kord võib ka mõnd kuivpärmiga varianti proovida.

Uhh… Üle seitsme kilo maasikaid (peaaegu kaks kasti) ruumi kokkuhoiu mõttes puruks häkitud (natukese suhkruga)  ja sügavkülma topitud.

Andis päris pikalt blenderiga maadelda ja hirmsaid hääli tekitada. Nüüd aga peaks hommikuse smuuti üks hädavajalik komponent tükiks ajaks olemas olema.

Lugesin Cory Doctorow’ “Homelandi”, kus peategelane külma veega tehtud kohvi fännas. Tuli siis muidugi ise ka proovida.

Suurt kunsti polnud. Kohvioad veskis natuke puruks (ainult lühike surts, et jämedam kohvipudi tuleks), presskannu ja külm keedetud vesi peale. Kann üheks ööks külmkappi (pressi jätsin üles).

Tulemus oli mõnus. Panin tassi piimaga pooleks (kohv on espresso moodi kange) ja suhkrut ei pidanud üldse panema, kuna kohvist olid tulnud välja just magusamad ollused ja tavapärast musta kohvi mõru maiku polnud üldse.

Nii et aitäh Coryle idee eest. 🙂

Esmalt tänu Coop-ile, kes potsas Kaku postkasti personaalse pakkumise kõigi juustude 20%-se hinnaalanduse kohta. Sai tänuga vastu võetud ja igasugu peenemat juustundust hangitud. Muuhulgas ka pommuvormi jaoks – sellest pole varem kirjutanud, kuigi tegelikult on seda juba mõned korrad proovitud. Itaallased nimetavad seda peenelt melanzane alla parmigiana, ameeriklased natuke vähem peenelt eggplant parmigiana või ka eggplant parmesan. Aga väga hea asi on. Vaja läheb

• 3 suurt pommut elik baklažaaani
• juustu – soovitavalt kindlasti mozzarellat ja mingit kõvemat; seekord oli olemas kaks juppi mozzarellat, üks plokk Pidupäeva Goudat (must pakk) ja üks sektor Fortet.
• 4-5 keskmist tomatit
• 2 väikest või üks suur sibul
• 4-5 küüslauguküünt
• õli
• soola, pipart ja muskaati

Pommud tuleb pikkupidi õhukesteks viiludeks lõigata ja panna soolduma – mina kasutasin selleks praeahju küpsetusplaate, millele laotatud küpsetuspaber; pommuviilud tuleb panna sinna peale ja raputada igaühele veidi peensoola (tõmbab vee välja). Ca tunni-paari pärast tuleks majapidamispaberiga pinnale kogunenud vesi ära kuivatada, valada lõikudele veidi õli ja 200 kraadi juures ahjus küpsetada, kuni pommu hakkab pruunikaks tõmbuma.

Vahepeal tuleks juustud ära viilutada ja teha kaste – esmalt hakkida sibul ja küüslauk peeneks ja paraja sortsu õliga pliidil klaasjaks praadida, seejärel lisada tomatid (hakitud, lõigutud vms) ja maitseained ning kogu kupatust pliidil hautada (on soovitatud ka saumikseriga pärast ära püreestada, aga see pole vajalik; Kakul hetkel saumikserit pole).

Kui kaste on valmis ja pommud ahjus pehmeks saanud, tuleks võtta ahjuvorm. Põhja panna natuke kastet, sinna otsa kiht pommut, siis kiht juustu (mozzarella alla ja kõvemad juustud peale), kiht kastet, kiht pommut jne. Kõige otsa soovitatakse riivsaia (Kaku puhul peab muidugi gluteenivaba olema). Ja siis kogu kupatus ca pooleks tunniks uuesti ahju.

Tulemus on üsna väga maitsev. Veidi lasanje sarnane, aga mõnusam.

Eile selgus, et kobar banaane oli veidi liiga kauaks koju seisma jäänud ja tuli midagi kähku ette võtta. Viskasin blenderisse

• kuus keskmist küpset banaani
• kolm suurt supilusikatäit odavat kõva poemett
• pool klaasi kodust õunamahla
• maitseks näpuotsaga nelki, kaneeli ja kardemoni

Ringiajamise tulemusena valmis ebamäärast värvi vedel mass, mis sai suurde külmutuskarpi kallatud ja sügavkülma lükatud. Hommikuks oli täitsa mõnus magustoit külmutusest võtta (kokandusspetsid vist nimetavad seda parfeeks ehk pooljäätiseks).

Nii et tasub meelde jätta ja teinekord veel proovida.

Sattus ette üks gluteenivaba pitsa retsept veganitelt. Kakk vegan ei ole (ei ole plaanis hakata ka), aga mõtte pani käima küll. Kikerherneid kodus polnud, küll aga oli kaks 400g konservipurki pruune ube. Proovime…

Blenderisse läks
* kaks purki ube (eelnevalt sõelal loputatud ja nõrutatud)
* sorts taimeõli
* ca supilusikatäis jämedat himaalaja soola
* sama palju suhkrut
* kaks muna

Nagu varem pesto puhul, oli alguses tegu asja käimasaamisega – viimaks aga segunes kogu kupatus pooleks blenderitäieks pannkoogitaignalaadseks aineks. Küpsetuspaber oli ka otsas, tegin fooliumist (tervitused ekspeaministrile!) vormi ja valasin segu sinna. Natuke paksult jäi, teinekord tuleb kogu plaadi suurune vorm teha.

Pool tundi (200 kraadi juures) hiljem oli plaadil keeksi meenutav küpsetis. Sinna otsa läks suht tavapärane “mida iganes kapis on” täidis – seekord kana, paar krevetti, sibul, küüslauk, oliivid, jalopeno ja juust.

Kui ahjust välja sai, siis sarnanes tulemus senistele katsetustele gluteenivaba muretaignaga – pehmem kui traditsiooniline, ent täiesti söödav. Aga kui teinekord tainas õhemaks teha ja kauem ahjus hoida, siis võib ehk isegi krõbedama tulemuse saada.

Igal juhul väärib edasikatsetamist.

Eespool sai kirjutatud sellest, kuidas tänapäeva poppide inimeste üht lemmiktoitu pestot sai tehtud.

Täna koju tulles selgus, et kapis olev poolik suur baklažaan tuleb kiiremas  korras ära likvideerida. Samas oli ka poolik purk karulaugupestot ja tükk juustu. Proovime…

Baklažaan läks õhukesteks viiludeks ja küpsetuspaberi peale ahjuplaadile. Iga viilu peale lusikatäis pestot ja juustulõik sinna otsa – ning kogu kupatus ahju. Küpsemise ajal sai juurde tekitatud ka kurgisalat – kurgiviilud, õunaäädikas, vesi, sool ja suhkur ning törts sinepit.

Väga asine suutäis tuli. Tasub teinekord isegi külalistele pakkuda.

Kakk käis metsas. Mitte seenel ega marjul, vaid esmakordselt hoopis karulaugul.  Kogunes kena kilekotitäis lehti.

Kodus sai siis see pestoks vormistatud. Kahjuks oli kasutada vaid blender (mitte saumikser) ja sellega oli jupp jubimist. Järgemööda läks sinna

• kolm peotäit mandleid
• üks pakk kõva Forte juustu (laastudeks lõigatult)
• pool peotäit jämedat himaalaja soola
• üle poole pooleliitrise pudeli extra virgin -oliiviõli
• kogu kotitäis karulauku (pesemise ajal täitis kogu suure pastasõela)

Hirmsa undamise ja nõidumise tulemusena õnnestus viimaks kogu kupatus mingisuguseks ultraroheliseks pastaks transformeerida. Värv oli nii intensiivne, et kui poleks koostist teadnud, oleks seda mingiks jubedaks keemiapommiks pidanud.

Aga maitse oli asjal hea. Blenderi sisu sai kuumutatud purkidesse roogitud, õli peale valatud ja pärast kappi hoiule pandud. Kannu jäänud jääk gluteenivaba saia tükkidega kokku roobitsetud, oli ka korralik õhtuoode kirjas.

Vahelduseks on päris lõbus hipster olla. Aga mäkkide peale kolimist ei ole küll kavas.

Anneli on suvest alates IT kolledži söögikoha perenaine. Teeb igasuguseid huvitavaid toite ja ei tee numbrit tülikast linnust, kes jahuvärki süüa ei tohi. Nii et meil vedas täiega.

Üleeile lõunal käies  tõi ta aga proovida pruunika küpsise moodi asja, mis pidavat täitsa gluteenivaba olema. Väga söödav oli ning muidugi tuli kohe retsept küsida.

Täna sai katsetus edukalt läbi viidud. Potti läks järgemööda

• 3/4 potsikut (~300g) Nussa pähklikreemi
• suur kuhjaga supilusikatäis maapähklivõid (selle pani Kakk omast peast sinna juurde)
• 1/2 kotti (ca kaks klaasitäit) maisijahu (riisijahu pidavat ka sobima)
• kaks väiksemat muna

Pikema füüsilise mõjutamise järel tekkis potti väliselt natukene piparkoogitaigna moodi asi (maitse on küll täiesti teine). Supilusikaga pätsikesed ahjuplaadile ja seejärel kogu kupatus ahju, 200 kraadi peal kulus ca 40 minutit. Tulemuseks on head muredad küpsised, maitselt midagi šokolaadi- ja kaerahelbeküpsise vahepealset. Ja täiesti gluteenivabad.

Homme saab edukast katsetusest ette kantud. Järgmisel korral võiks juurde segada rosinaid ja/või riivitud apelsinikoort.

…ehkki gluteenivaba. Kui eelmisel aastal tuli tulemus sellise konsistentsiga, et valminud kooki kõlbas edukalt külmrelvana (või hammaste eemaldajana) pruukida, siis seekord sai täppi pandud.

Koostis:
* kilone kott Sunnuntai gluteenivaba jahu (kahjuks Finax on Tallinna poodidest juba mõnda aega kadunud)
* poolekilone pakk fariinsuhkrut
* umbes tassitäis tavalist suhkrut
* kaks peotäit mandleid ( = ca tassitäis mandlijahu)
* 250g pakk küpsetusmargariini
* 3 muna
* umbes supilusikatäis küpsetuspulbrit
* pakk piparkoogimaitseainet
* soovi korral natuke täiendavaid maitseaineid lisaks
* näputäis soola
* umbes tassitäis kuuma vett

Suhkrud potti, sorts kuuma vett otsa ja tulele, kuumutada pidevalt segades 15-20 minutit. Samal ajal võib teise kopsikuga sulatada ära margariini, kolmandas kloppida lahti munad ja lisada sinna soola.  Kuumutamise lõpus tuleks suhkrusodisse lisada maitseained – piparkoogisegule sai lisaks pandud natuke muskaatpähklit, nelki ja kaneeli.

Mandlid tuleb ära jahvatada (tavaline kohviveski sai hakkama küll) ja segada taignakaussi jahu sekka, samasse segada ka küpsetuspulber.

Suhkrusodisse valada sulatatud margariin ja segada läbi, siis valada munad jahusegusse ja  segada läbi, viimaks suhkrusegu sinna peale ja veel kord korralikult läbi tampida. Asi peaks lõpuks lõhnama, maitsema ja tunduma suht hariliku piparkoogitaigna moodi. Tulemus tasub jätta paariks päevaks külmikusse toimetama (sellest kogusest saab kaks korralikku taignalaari).

Piparkoogitegu käib nagu tavaliselt, ainult et selle retsepti puhul tasub taignasse enne rullimist veel tublisti (gluteenivaba) jahu lisada – muidu võib kook nätske jääda ja/või tekkida raskused kookide laua küljest kättesaamisel.  Ahjus kerkib see mõnevõrra rohkem kui tavaline tainas, seetõttu on koogid natuke paksemad. Aga maitse on tipp-topp ja seekord piparkookidest külmrelvi ei saa – igati mõnusasti muredad tulid.

Aa, jõulu ajal käis külas üks kunstitaustaga lahe tegelane ja aitas kooke kujundada – pole vist kunagi varem nii uhkeid kooke olnud. Aga ühiste pingutuste tulemustena sündis ka sihuke jupp sürri…

P.S. Järele mõeldes sobiks pildi pealkirjaks “Valitsuse saavutused lõppeval aastal”… 😛