Jora

Pole kaua enam toitu häkkinud. Aga avastasin kapis kaks viimase pädeva kuupäevaga kanafileed. Improviseerib jälle…

Fileed potti, sinna otsa
* väike peotäis (~ supilusikatäis) peensoola
* ca 1/2 teelusikatäit musta pipart
* ca 1/2 teelusikatäit jahvatatud muskaatpähklit
* sorts (1/3 tassi?) palsamiäädikat
* suurem sorts (pool tassi?) oliiviõli

(nagu siit nähtub, teeb Kakk süüa endiselt tunde järgi)

Kupatus potis segamini (võib fileedele ka sälgud lõigata, et kaste paremini imenduks) ja ca tunniks seisma (tegelikult võiks kauem lasta, aga õhtu tuli peale ja pidi söögi ära tegema). Samal ajal võib riisi ära keeta.

Siis kogu potisisu koos kastmega pannile ja ca 4/5 kuumusel lasta 35-40 minutit (vahepeal tasub fileesid keerata ka). Kastme võib pärast koos fileega riisi peale valada, hästi mõnus on. Juurde sobis (lisaks keeduriisile) klaas valget rieslingit.

Vita õpetas Kaku viimati Taanis hommikuti hummust sööma. Tegelikult polnud muidugi esimene kord – väga head sedalaadi asja tegi ka Anneli IT kolledži BitStopis (tunneme siiamaani väga puudust). Aga nüüd Taanist tagasi tulles olen paar korda päris edukalt ka ise sellise asja kokku seganud:

* 400g purk konserv-kikerherneid
* 3 tl tahinit ehk seesamipastat
* suur sorts head oliiviõli
* 4-5 keskmist küünt küüslauku
* üks väiksem sidrun või pool suurt
* soola ja musta pipart

Kodune pudrunui on nüüd hummusenuiaks ümber defineeritud – kogu kupatus tuleb kaussi kokku panna (kikerherned pesta ja nõrutada, küüslauk puruks pressida ja sidrun mahlaks teha) ja siis seda nii kaua nuiata, kuni jääb mõnus pasta. Kõlbab hirmhästi leiva peale – ja annab nii korraliku valgulaksu, et muidu üsna lihatoiduline Kakk sinna juurde enam liha ei tahagi (ühe keedumuna olen siiski kõrvale võtnud).

Üllatavalt lihtne ja samas mõnus kõhutäide, toidab  ära 3-4 inimest. Vaja läheb:
* kümmekond (150-200g) keskmist šampinjoni
* 350ml pakk Foodstudio kanapuljongit
* 3-5 küünt (sõltuvalt suurusest ja maitsest) küüslauku
* 200g (pool pakki) mingit külmutatud juurikasegu
* 50g võid
* ca kruusitäis kuuma vett
* väike sorts sojakastet
* soola ja pipart

Esialgu lähevad potipõhja  kooritud ja viilutatud/hakitud küüslauk, viilutatud šampinjonid, või ning sool ja pipar. Kuumutada pidevalt segades, kuni või on sulanud ja seened pehmed. Siis läheb juurde puljong, vesi, juurikad ja sojakaste. Lasta keema ja keeta keskmisel kuumusel ca 10 minutit.

Üle pika aja sai jälle leiba tehtud. Kuna Finaxi jämedam gluteenivaba jahu, millest andis päris edukalt leivasarnast asja teha, on juba pikka aega turult kadunud ning saada on vaid valget tärkliselaadset Schäri jahu (soomlaste Sunnuntai on ka, aga see on kallim ning väga ei erine), siis on lihtsamat teed mindud ja poest gluteenivaba kraami ostetud (Schäri Surdegsbröd on täitsa hea peenleib, aga viis suurt viilu maksab 3.69, samas 3.40 eest saab terve suure Vital-vormisepiku).

Seekord sai aga katsetatud toortatrajahu ja Schäri seguga (mõlemat ca pool kilo). Muidu käis asi nagu varasemalt – juuretis liitri vee ja osa jahuga ööseks hapnema, järgmisel päeval uus juuretis välja ning ülejäänud jahu, sool ja seemned sisse. Kerkima jäi asi veel teiseks ööks, hommikul tainas plekist ahjuvormidesse ja ahju. Ühe netinõuande järgi panin ahjupõrandale keedetud veega poti, kütsin ahju algul 250 kraadi peale ja peale ahjupanekut keerasin 200-le, küpses 55 minutit. Nõuanne toimis hästi, varem pidevalt probleemiks olnud kivikõva koorik jäi seekord tekkimata. Välja tulid sellised:

Teeb teinekordki.

Niih… Vedas, õnnestus saada kast normaalseid kodumaiseid maasikaid koguni vaid kolme ja poole euroraha eest kilo. Jälle undamine ja nõidumine (sel korral ei tahtnud sindrid ikka üldse blenderis moosiks minna) – aga lõpp hea, kõik hea. Aastane smuutiring jälle garanteeritud. 🙂

Tänasega läks sisuliselt kinni kolledžis asuv BitStopi kohvik. Hirmus kahju on – nagu juba öeldud, oli see Kaku lemmiksöögikoht:
* väga head söögid (tihti täiesti restoranikraam)
* erinevalt mõnest muust paigast sai kindlalt gluteenivaba ninaesist
* vahva nimi ja logo (viimase osas oli natuke Kaku nokk ka mängus – “We hack food” tuli tegelikult siitpoolt)
* kriidisein, kuhu sai joonistada ja lolle värsse kirjutada
* ja muidugi “kahe peaga lohe” ehk Anneli ja Krista. Seal lennanud tekst sobinuks sageli mõnda püstijalakomöödiasse…

Paar pilti ikka ka:

Suur seinalogo

“Like it!” kriidiseinal

Peategelased: Anneli ja Krista

Kakk ütleb suure aitüma ja soovib edu edaspidiseks!

… on nüüd juba paar korda proovitud.

Täiesti no-brainer tegelikult. 400g pakk vahukoort blenderisse, kergelt vahtu ja siis sinna otsa plekkpurgitäis magusat kondenspiima. Segada-vahustada veel natuke, siis segu tühja šašlõkiämbrisse ja ööseks sügavkülma. Põhimõtteliselt võib ka mingeid lisandeid (moosi, kakaod vms) panna, aga need võib ka pärast portsule lisada.

Jäätis on kõvapoolne, aga sellised on nad tänapäeval suht kõik. Vähemalt igasugust sodi on vähem sees kui poejäätistel – kui vanasti kõlbas jäätist piima asemel kohvi peale panna, siis nüüdset poejäätist ei saa, kohvi peale tekib mingi veider ollus ja maitse rikub ka ära. Sellega aga isegi kannatab juua.

… on Kakul endiselt olemas.

Seekord jäi IT kolledži traditsiooniline cucli. (kuklipunkt) jätkuva pandeemia tõttu toimumata, ent kukleid sai ikka. Ja muidugi pidasid Krista ja Anneli ka Kakku meeles – aitäh!  Asjaosaline käis esmalt Glehni pargis kukleid liulaskmisega välja teenimas ja sai pärast kogu (täiesti gluteenivaba) krempli kenasti kätte.

ITSPEA ja Def Leppard võtsid enamuse päevast ja õhtuks oli kere üsna hele. Vaja midagi kokku keerata – kapis oli kaks karpi hakkliha, mis tuli jällegi ära teha.  Komponendid:

• 2 karpi hakkliha
• 2 muna
• kannikas (100 g?) gluteenivaba toortatraleiba (mis iganes leiva-saiakraami on)
• 2 sibulat
• pool küüslauku
• juustu (mul oli kitsejuust ja tavaline viilujuust, võib ka muud kasutada)
• suur kruus leiget vett
• soola ja pipart

Vesi kaussi, leib pudiks sisse ja lasta mõnda aega liguneda. Sibulad peeneks hakkida ja küüslauk ära purustada ning koos munade ja soola-pipraga kaussi juurde, viimaks ka hakkliha sinnasamasse. Kõik hästi segamini ja lasta veel mõnda aega tõmmata. Siis küpsetuspaber ahjuplaadile ja kauss sinna otsa kummuli (peaks jääma nagu pirakas liivakook). Kitse- vmm kõva juust viiludeks, viilud servapidi üleni liha sisse. Ülejäänud juust peale katteks. Küpsetada praeahjus 200 kraadi peal ca tund ja veerand.

(ahjaa, diskleimer: sellest laarist saab päris palju süüa.)

Peale 7-tunnist ingliskeelse SPEAIT tööde lugemist oli vaja midagi hamba alla häkkida. Kapis oli homse kuupäevaga kanalihapakk, tuli ära realiseerida. OK, fantaseerime:

• ca 300g kanaliha
• magussöögikausitäis (~kruusitäis) purustatud maapähkleid
• peotäis soola
• peotäis pipart
• tubli sorts (kohvitassitäis? pool kruusi?) vedelat mett; purgist paksuna võttes ca 2 kuhjaga supilusikatäit
• sorts sojakastet (taas gluteenivaba)
• ca supilusikatäis kurkumit
• 4 suurt küünt küüslauku (~1 keskmine küüslauk)
• juurde 1-2 keedukotti riisi

Kana pannile, kõik muud (v.a. riis) sinna otsa (küüslaugu võiks ära purustada), segi ajada ja lasta ca pool tundi tõmmata. Siis tuli alla ja pool tundi aktiivselt segada (mesi ja pähklipudi kipuvad pannipõhja külge jääma). Samal ajal tuleks riis vähese soolaga ära keeta, kõige lõpus pannile kanale selga kupatada ja kõike koos veel oma kümmekond minutit kuumutada.

Tegin ühe riisikotiga, tuli üsna liharohke ja umbes 3 suurt portsu. 2 koti riisiga saab ilmselt rohkem tasakaalu ja toidab ka rohkem inimesi ära.