Caramba!

Vanasti üheksakümnendatel, kui siiakanti igasugu uued söögikohad tekkima hakkasid, sai päris palju mehhiko omi külastatud. Eriti meeldisid igasugused tortiljadega toidud (burrito, enchilada, fajita jt).

Siis tekkis millalgi gluteenijama ja mehhiko toit jäi tahaplaanile (ehkki mõningaid sellesarnaseid asju sai teinekord siiski tehtud). Korduvalt käis ka läbi idee ise gluteenivabalt tortiljasid teha (pasta ja pelmeenidega õnnestus ju hakkama saada), aga miskipärast realisatsioonini ei jõudnudki.

Eelmisel nädalal Coopis käies aga avastasin eksootilisemate asjade letist (sushikraami, tai kastmete ja ka muu Tex-Mex -värgi kõrval) Old El Paso nimelised tortiljad. Täitsa gluteenivabad ning kõrvalolevatest tavalistest isegi mitte kordades kallimad. Jee!

Esmane katsetus üle pika aja:
* pakk tortiljasid (6 keskmist plänni)
* 400g hakkliha
* 1 keskmine porgand
* 1 sellerivars
* 10cm jupp porrulauku (muidu oleks sibula pannud, aga see tuli ära tarvitada)
* 5 küünt küüslauku
* peotäis värsket peterselli
* purk punaseid konservube
* purk purustatud tomateid
* gluteenivaba sojakastet, oliiviõli ja palsamiäädikat
* soola ja pipart
* lisandiks hapukoort (laktoosivaba) ja tomatisalsat

Kahjuks ei olnud kodus jalapeñot, aga sai ilma hakkama. Algul juurikad peeneks ja pannile koos õli, äädika ja sojakastmega natukeseks marineerima, siis tuli alla ja hakkliha sinna otsa, praadida pruuniks. Viimaks kõige otsa nõrutatud konservoad ja -tomat ning kuumutada tugeval tulel pidevalt segades, kuni suurem osa vedelikust on aurustunud.

Tortiljad tuleks teise panni peal vähese õliga pruunikaks praadida (kuumal pannil minutijagu kummaltki poolt), tõsta plännile tubli ports teisel pannil kokkusegatud sodi ja keerata plänn kahekorra, panna juurde salsa ja hapukoor ning – nämm-nämm. Selle pannitäiega sai kenasti kõik kuus tortiljat ära varustada.

Anneli küpsised 2.0

Ligi kaheksa aasta eest (natuke parematel aegadel) õpetas tollal IT Kolledži kohvikut pidanud Anneli huvitava viisi gluteenivabu küpsiseid teha. Nüüd jäi retsept silma, proovisin veidi muudetud kujul uuesti:
* ca 400g Schäri gluteenivaba jahu
* ca 300g Nussa pähklikreemi
* 2 suurt supilusikatäit maapähklivõid
* kaks suurt muna
* paar peotäit rosinaid
* tass leiget keedetud vett

Jahu, munad, maapähklivõi ja Nussa kausis segi tampida – kui jääb kuiv, siis sorts vett juurde. Hästi läbi sõtkuda, siis rosinad ka sisse ja veel natuke. Tunnikese võiks taignal seista lasta.

Seejärel küpsised paberiga kaetud ahjuplaadile (sel korral tegin lihtsal viisil – paras kogus tainast ploomisuuruseks kuuliks, see plaadile ja litsuda seal laiaks) ja ahju (oli 200 kraadi, aga võib ilmselt veidi vähemaga teha).

Natuke meenutas poes müüdavaid gluteenivabu Gulloni šokolaadiküpsiseid – järgmisel korral võiks proovida samamoodi šokolaadikilde sisse segada.

Oberblenderführer 2023

Maasikate osas hirmutati sel aastal, et jäävad hirmus kalliks ja võib tünga ka saada (osta kodumaiste pähe kreeklasi). Oli asi siis vihmases ilmas või milleski muus, aga täna õnnestus neljakilone kast saada Nõmme turult ühe Tartumaa preili käest 25 eurorahaga (6.25 kilo eest peaks praeguse inflatsioonitempo juures päris normaalne hind olema). Ja tüng vist ka polnud – eks allapoole oli muidugi rohkem pisemaid marju pandud, aga maitse oli küll üsna ehtne.

Kodus tuli jälle undamine & nõidumine blenderiga, üks külmikuriiul sai resultaati peaaegu täis. Kui jõuab, võiks järgmisel nädalal natuke veel tuua. Igahommikune smuuti ruulib endiselt.

Munandus

(Tegelikult oleks võinud “sõnause” eeskujul ka “munaus” panna, aga paraku tähendab see soome keeli ämbrit elik peessekukkumist.)

Hommikuse munandamise variatsioone on ilmselt tuhandeid, aga tänahommikune tuli hästi mõnus ja saab seetõttu siia kirja pandud:
* 3 muna
* ca 50g sinki
* 3 viilu juustu
* 3 päikesekuivatatud tomatit
* supilusikatäis sissetehtud väikesi kappareid
* oks värsket tilli
* palsamiäädikat, oliiviõli, soola ja pipart

Sink kuubikuteks/viiludeks ja pannile, till ja tomat hakkida ning koos kapparitega sinnasamasse, sorts õli ja äädikat peale, tuli alla. Munad koos soolaga lahti kloppida ja kui ülejäänud sodi on piisavalt praadinud, siis pannile, natuke pipart juurde, tuli väiksemaks ja kaas peale. Kümnekonna minuti pärast juustuviilud kõige peale, lasta veel natuke kaane all praadida, siis keerata tuli maha ja lasta veel natuke tõmmata.

Kärts kartulivorm

Üle päris pika aja oli õhtul aega sööki häkkida…  Kartulikott oli kergelt idanema hakanud, tuli ära realiseerida. Sellist kraami polnud varem proovinud teha, aga välja tuli täitsa söödav.

Vaja läks:

  • 5-6 suurt kartulit
  • 400g hakkliha
  • 2 keskmist sibulat
  • pool küüslauku
  • pool purki adžikat
  • kaks muna
  • korralik sorts (100g?) hapukoort
  • 6 suurt juustuviilu
  • natuke õli
  • soola, pipart ja provansi ürdisegu

Hakkliha koos hakitud sibula ja küüslauguga pannil läbi praadida, lisada soola ja pipart. Kartulid pooleks ja pooled õhukesteks viiludeks, ahjupoti põhja veidi õli ja siis kiht kartuliviile (külgedelt üles ka), natuke soola peale. Hakklihasodi pannilt sinna peale, siis 5-6 spl adžikat (kogus sõltub maitsest, kui tigedat tahta), kõik laiali siluda. Munad kausis lahti kloppida, hapukoor ja ürdisegu juurde ning korralikult läbi segada, siis vormi hakklihale otsa. Viimaks veel üks kiht kartuliviile.

Küpseb ahjus 200 kraadi peal 45 minutit. Siis võtta korra välja, panna peale juustuviilud ja küpsetada veel 15 minutit. Süüa saab sest ca 4-5 inimest (üksi jätkub paariks päevaks).

Plännleib

Jälle tuli algne idee isand Oliveri telesaatest – aga nagu alati, tuleb kohandada a) gluteenivabaks ja b) käepäraste materjalide järgi. Ühesõnaga, asi on midagi selle suuremat sorti gruusia nisuleiva sarnast, mida kunagi (enne tsöliaakiat) sai fännatud ja mida vist siiani müüakse (tavaleiva letis toimuvast ei ole enam ammu ülevaadet).

Vaja läheb:
* poolekilone kott gluteenivaba jahu (oli Schäri oma)
* ca kaks tassitäit keefiri (Gefilus; nagu ikka, panin tegelikult tunde järgi)
* pakk kuivpärmi
* peotäis soola
* ca pool pakki itaalia ürdisegu (tunde järgi; võib põhimõtteliselt ka ära jätta)
* natuke oliiviõli

Kaussi läks kokku kuivpärm, sool ja jahu, peale korralikku segamist läks juurde keefir ning siis läks suureks kolkimiseks – algul kahvliga, pärast esmast segunemist käsitsi. Kusagil poole peal panin juurde ka ürdisegu.

Viimaks oli tulemuseks täitsa kena taignakuul – pool läks külmikusse, teine pool plaadile (ca sentimeetripaksuselt; lapikuks tagumine õnnestub edukalt kahekorra keeratud küpsetuspaberi vahel). Natuke oliiviõli peale ja 200-kraadisesse ahju. Küpses 25 minutit, nägi lõpus välja täitsa sarnane poes müüdava gruusia leivaga ning maitses täitsa mõnus. Võib-olla tasub teinekord natuke pikemalt kergitada.

Haisujuustukaste

Eile tekkis jälle vajadus kähku süüa teha ja nagu mitmel korral varemgi, langes valik pasta kasuks (gluteenivabad fusillid). Juurde sai häkitud järgmine segu:

* kaks paksu viilu (~50g?) Gorgonzola juustu
* 2-3 spl hapukoort
* tubli sorts oliiviõli
* mõniteist rohelist konservoliivi
* pool teelusikat maisitärklist
* pool teelusikat musta pipart
* natuke riivitud muskaatpähklit ja Provence’i ürdisegu (ilmselt käib ka pitsamaitseaine).

Enamiku komponentidest võib enne kuumutamist vabas järjekorras kokku segada, ainult oliivid võib panna natuke hiljem ja maisitärklise päris lõpus, kui kõik on juba hästi segunenud. Kuumutada keskmisel tulel, kuni kõik on ilusti kastmeks muutunud (ja siis ca 5 min veel). NB! Soola ei ole siia vaja panna, juust ja oliivid annavad piisavalt.

Kana-viled

Pole kaua enam toitu häkkinud. Aga avastasin kapis kaks viimase pädeva kuupäevaga kanafileed. Improviseerib jälle…

Fileed potti, sinna otsa
* väike peotäis (~ supilusikatäis) peensoola
* ca 1/2 teelusikatäit musta pipart
* ca 1/2 teelusikatäit jahvatatud muskaatpähklit
* sorts (1/3 tassi?) palsamiäädikat
* suurem sorts (pool tassi?) oliiviõli

(nagu siit nähtub, teeb Kakk süüa endiselt tunde järgi)

Kupatus potis segamini (võib fileedele ka sälgud lõigata, et kaste paremini imenduks) ja ca tunniks seisma (tegelikult võiks kauem lasta, aga õhtu tuli peale ja pidi söögi ära tegema). Samal ajal võib riisi ära keeta.

Siis kogu potisisu koos kastmega pannile ja ca 4/5 kuumusel lasta 35-40 minutit (vahepeal tasub fileesid keerata ka). Kastme võib pärast koos fileega riisi peale valada, hästi mõnus on. Juurde sobis (lisaks keeduriisile) klaas valget rieslingit.

Hommikusodi

Vita õpetas Kaku viimati Taanis hommikuti hummust sööma. Tegelikult polnud muidugi esimene kord – väga head sedalaadi asja tegi ka Anneli IT kolledži BitStopis (tunneme siiamaani väga puudust). Aga nüüd Taanist tagasi tulles olen paar korda päris edukalt ka ise sellise asja kokku seganud:

* 400g purk konserv-kikerherneid
* 3 tl tahinit ehk seesamipastat
* suur sorts head oliiviõli
* 4-5 keskmist küünt küüslauku
* üks väiksem sidrun või pool suurt
* soola ja musta pipart

Kodune pudrunui on nüüd hummusenuiaks ümber defineeritud – kogu kupatus tuleb kaussi kokku panna (kikerherned pesta ja nõrutada, küüslauk puruks pressida ja sidrun mahlaks teha) ja siis seda nii kaua nuiata, kuni jääb mõnus pasta. Kõlbab hirmhästi leiva peale – ja annab nii korraliku valgulaksu, et muidu üsna lihatoiduline Kakk sinna juurde enam liha ei tahagi (ühe keedumuna olen siiski kõrvale võtnud).

Kiire seenesupihäkk

Üllatavalt lihtne ja samas mõnus kõhutäide, toidab  ära 3-4 inimest. Vaja läheb:
* kümmekond (150-200g) keskmist šampinjoni
* 350ml pakk Foodstudio kanapuljongit
* 3-5 küünt (sõltuvalt suurusest ja maitsest) küüslauku
* 200g (pool pakki) mingit külmutatud juurikasegu
* 50g võid
* ca kruusitäis kuuma vett
* väike sorts sojakastet
* soola ja pipart

Esialgu lähevad potipõhja  kooritud ja viilutatud/hakitud küüslauk, viilutatud šampinjonid, või ning sool ja pipar. Kuumutada pidevalt segades, kuni või on sulanud ja seened pehmed. Siis läheb juurde puljong, vesi, juurikad ja sojakaste. Lasta keema ja keeta keskmisel kuumusel ca 10 minutit.