Raamatuarvustus: “Suur rohepesu käsiraamat”

Selle uudise peale tuli Jüri Liivi uudisteos juba põhimõtteliselt ära tellida. Kui keegi suudab praeguseid politrukke sel määral vihastada, et nood juba raamatuid ära keelama tahavad hakata, siis peab see hea lugemine olema. Sai poole päevaga kohe läbi nahistatud ka.

Idee eest 10 punkti, teostuse eest 6-7. Üldiselt lahedas stiilis kirjutatud ja päris paljude tabavate märkustega praeguse moeröögatuse viltumineku teemadel. Natuke ligaloga on allikad ja pildid, mis tunduvad kergelt kaootilise valikuna (ütleks, et vähemalt ingliskeelse Wikipedia artiklite juures olev valik on keskeltläbi parem). Üksjagu ütlemist oleks IT- ja digimaailma peatükkide kohta (ehkki ka seal on mitmeid häid tähelepanekuid), kõige suurem haltuura on aga muidugi religiooni osa (mis jääb tasemele “Gagarin käis kosmoses, jumalat ei näinud kuskil” ja kipub sellisena Peteri printsiipi meenutama).

Ehk kõige suurem puudujääk on aga mingisuguste selgete soovituste komplekti puudumine raamatu lõpus – praegu loeb tavainimene raamatu läbi ja jääb nõutult pead kratsima: “Nojah, mida ma siis nüüd tegema pean?”. Sinna lõppu oleks tahtnud mingisugust positiivset programmi (nii, nagu selle leiab näiteks kiirmoe, uuskasutuse, digiseadmete jmm peatükist). Natuke häirib ka äri serveerimine kõige kurja juurena, seda päris mitmes kohas. Business ja monkey business ei ole päris seesama.

Kokkuvõttes: ei kahetse ostmist ega lugemist (täitsa andekad on ka Urmas Nemvaltsi illustratsioonid), aga järgmine trükk vajaks natuke silumist. Näiteks kasvõi see, et “gluteenivaba kaerahelves” ei sobi rohelolluse näiteks – kaeras gluteeni pole, aga see saab tavaoludes selle külge veskis (kust käib läbi ka gluteeni sisaldav materjal), seega tsöliaakia puhul tuleb ikkagi neid erimärgistusega asju otsida.

Põnev nimekiri

Teinekord on päris käepärane, kui ebameeldivamat sorti mõttemallidega kodanikud end ise vastavasse nimekirja panevad. Edaspidi hea vaadata, kellega tuleks targu distantsi hoida.

Küsimus ei ole isegi mitte niivõrd selles, keda Hamasi-Iisraeli sõjas toetada – sealkandis on sõditud aastasadu ning kord on süüdi olnud üks ja kord teine (praegusel juhul aga on selgelt kivi araablaste kapsaaias).  Küsimus on selles, et see kiri on parim näide sedasorti inimeste mõttemallist. Alguses öeldakse mokaotsast “jah, mõlemad on pahad” ning siis jätkatakse ühe osapoole materdamisega.

Tuleb öelda, et sealt nimekirjast ühtki isiklikult tuttavat ei leidnud. Enamikku neist ei oskaks ka “ühiskonnategelasteks” pidada. Ent tõdemus, et teatavast lävendist alates saab poliitiline vasakpoolsus olla vaid kas röökiv ignorants, tõsine isiksusehäire (nartsissismi-sotsiopaatiaspekter) või otsene kurjus, leidis veel kord kinnitust.

Muusikaelamus: Queen Real Tribute

Kakk on tänu Vitale pääsenud kaks korda Taanis vaatama-kuulama sealset liba-Queeni Queen Machine. Nagu siin juba kirjutatud, on need sellid tõesti peaaegu päris asi. Müts tuleb poiste ees maha võtta.

Nüüd tuli Tallinna teine sedalaadi punt, Balkanilt pärit Queen Real Tribute. Tegelikult pidi see kontsert toimuma kevadel, aga jäi siis ära ja sama pilet kehtis nüüd.

Algus Alexela kontserdimajas oli esmamuljena konarlik. Rahvast oli üsna vähe (rõdud olid vist täiesti tühjad), lava oli (Queeni kohta) päris askeetlik ning ilma soojendajata ei saanud bänd aeglasi eestlasi kaua aega käima. Päris suureks miinuseks oli ka kõigi klahvpillipartiide (sh Freddie klaveri ning “Who Wants to Live Forever” ja “Show Must Go On” süntide) laskmine fono pealt.

Poole kontserdi peal tegi kitarrist Nenad Bojkovic pika soolonumbri ning sealtmaalt pilt paranes – nii bänd kui rahvas hakkas üles soojenema. Repertuaar oli küllaltki tüüpiline, ainus vähemtuntud lugu oli vist “Get Down, Make Love”. Põhiosa lõpus aga tegi publik bändile korraliku aplausi, seejärel tuli esmalt tagasi trummar enda soolonumbriga, mille järel pandi rahvas “We Will Rock You” rütmi trampima-plaksutama ja tehti ka lugu ära. Lõpptulemusena tundub, et bänd jäi rahule, lubati Tallinna teinekordki tulla. Kroon ja mantel käisid ka laval ära.

Üldmulje oli seega “peaaegu peaaegu”. Taanlased on veidi paremad – seda näitasid selgelt “Bohemian Rhapsody” (mille ooperiosa ei julgetud siin ette võtta ja see tuli taas videolt – Queen Machine suutis selle viimati täies mahus ära teha) ja “Somebody to Love”. Ainult kitarrist Nenadi võib vist Peter Jeppeseniga ühele pulgale seada – ülejäänute osas eelistaks taanlasi (mitte küll suure vahega).

Aga kindlasti tasus kuulamaminek end ära. Järgmine liba-Queen tuleb kuuldavasti Eestisse uue aasta algul, peaks selle ka ette võtma.

Microsoft õpetab… Linuxit paigaldama

Vanarahvas teab rääkida, et enne maailma äralõppemist pidavat ilmaelu puhta sassi minema. Kanad pidavat kuke moodi kirema, mehed naiste riietes käima ja nõnda edasi.

Mõned märgid kipuvad juba siin ennegi tõeks minema, aga nüüd on küll asi tõsine… Microsofti firma veebis on selline leht. Microsoft õpetab arvutisse Linuxit paigaldama.

Härrad Gates ja Ballmer, teie õudusunenägu on tõeks saamas. Ja see ei ole ESR, kes “Revolution OS“-filmi avalõigus ütleb hauataguse häälega “I’m your worst nightmare!”. Õudukas on palju, palju suurem kui üks vurrudega onu.

Mis edasi? Nagu klassik ütleb “Viimses programmeerijas“, “Armas jumal! Bill, Windows kuulutatakse freewareks!”?

Taltekkiläinud sööklaelamus

IT kolledžis ei saanud juba kevadest saati süüa – viimati söögikohta pidanud lahe habemik sell pakkis siis asjad kokku, uue toitlustaja leidmine aga jäi ülikooli asjaajamistega venima. Viimaks nüüd kolmandiku oktoobri pealt tuli hea uudis – kohvikus pidi uuesti süüa saama.

Uurisin kolleegilt – jah, pidigi saama, ainult et kõik pidi idamaine olema. Küsisin, kas eesti keelega saab hakkama – ei, pidavat ingliskeelne olema. See viimane pani juba pead kratsima. Aga olgu, läheb ja uurib.

Ukse peal oli menüü ja see oli isegi kenasti eestikeelne (ehkki toitude nimed olidki kõik indiapärased). Sisse astudes tuligi tagaruumist ilmselt India päritolu noor daam.

Kas eesti keeles saab? “English, please.”. Olgu, switch to English ja uurime gluteeni kohta. “??”. Üritame teistmoodi – “I cannot eat flour”. Pakutakse… spagette (täiesti tavalise, mitte riisinuudli välimusega). “No wheat please”. “No meat?” ja pakutakse… uuesti spagette.

Ütlesin aitäh ja tulin tulema – liiga taltekkis on. Uuesti vist ei proovi.

Caramba!

Vanasti üheksakümnendatel, kui siiakanti igasugu uued söögikohad tekkima hakkasid, sai päris palju mehhiko omi külastatud. Eriti meeldisid igasugused tortiljadega toidud (burrito, enchilada, fajita jt).

Siis tekkis millalgi gluteenijama ja mehhiko toit jäi tahaplaanile (ehkki mõningaid sellesarnaseid asju sai teinekord siiski tehtud). Korduvalt käis ka läbi idee ise gluteenivabalt tortiljasid teha (pasta ja pelmeenidega õnnestus ju hakkama saada), aga miskipärast realisatsioonini ei jõudnudki.

Eelmisel nädalal Coopis käies aga avastasin eksootilisemate asjade letist (sushikraami, tai kastmete ja ka muu Tex-Mex -värgi kõrval) Old El Paso nimelised tortiljad. Täitsa gluteenivabad ning kõrvalolevatest tavalistest isegi mitte kordades kallimad. Jee!

Esmane katsetus üle pika aja:
* pakk tortiljasid (6 keskmist plänni)
* 400g hakkliha
* 1 keskmine porgand
* 1 sellerivars
* 10cm jupp porrulauku (muidu oleks sibula pannud, aga see tuli ära tarvitada)
* 5 küünt küüslauku
* peotäis värsket peterselli
* purk punaseid konservube
* purk purustatud tomateid
* gluteenivaba sojakastet, oliiviõli ja palsamiäädikat
* soola ja pipart
* lisandiks hapukoort (laktoosivaba) ja tomatisalsat

Kahjuks ei olnud kodus jalapeñot, aga sai ilma hakkama. Algul juurikad peeneks ja pannile koos õli, äädika ja sojakastmega natukeseks marineerima, siis tuli alla ja hakkliha sinna otsa, praadida pruuniks. Viimaks kõige otsa nõrutatud konservoad ja -tomat ning kuumutada tugeval tulel pidevalt segades, kuni suurem osa vedelikust on aurustunud.

Tortiljad tuleks teise panni peal vähese õliga pruunikaks praadida (kuumal pannil minutijagu kummaltki poolt), tõsta plännile tubli ports teisel pannil kokkusegatud sodi ja keerata plänn kahekorra, panna juurde salsa ja hapukoor ning – nämm-nämm. Selle pannitäiega sai kenasti kõik kuus tortiljat ära varustada.