LHV möödapanek

Näe, keegi kirjutas juba selle loo valmis, mida mitu päeva plaanisin ise kirjutada.  Suht kõik on ära öeldud. Siinpool oli täpselt sama seis – alguses “hurraa”, siis mõtlema hakates aga asendus see “ei lähe mitte”-tundega.  Võib-olla on kogu lugu lihtsalt halvasti läbi mõeldud ja ei tahetudki väikeinvestoritele mütsi silmadele tõmmata – aga mine võta kinni…  Ausa mängu saaks tagasi, kui ülemine piir tõsta 30 000 pealt ca kümnekordseks või üldse ära kaotada. Teine variant oleks tuntavalt vähendada tehingutasusid (mis on ilmselt keerulisem).

Sundjuhendamine?

Näe, paraku tuleb isegi sünnipäeva hommikul hoopis uriseda…

Eile käis hea kolleeg tööajatabelist jutustamas (ei, Kakk ei tööta Nurkse instituudis!). See on osa tema tööst ja tema peale uriseda pole mingit põhjust. Küll aga väärib urinat uudis, et järgmisest õppeaastast tahtvat TalT^H^H^H^HTTÜ juurutada nõuet õppejõududele juhendada igal aastal 260 tunni eest lõputöid, kusjuures bakalaureuse eest “makstakse” 20 ja magistri eest 50 tundi. IT Kolledžis on hetkel vaid esimese taseme õpe, seega lihtne matemaatika ütleb 13 tööd aastas. Iga mats, igal semestril.

Nagu lõputööde nimekirjast näha, on Kakk juhendanud küll. Eelmisel kevadel saidki 7 inimest diplomi, nii et võiks nagu graafikus olla. Aga

* juhendaja valik on tudengi initsiatiiv. Seega kui inimesi ei tule, siis ei tule.
* 7 nägu semestris on võimalik, aga pikemalt jätkusuutmatu – vähemalt keskmise muu töökoormuse juures. Ühekordne pingutus on OK, pidevalt on see suht orjatöö. Ja kvaliteedist pole sellise pideva režiimi puhul väga mõtet rääkida. Autoga võib möödasõidul gaasi põhja vajutada: röögatab ja läheb. Aga pidevalt nii sõita ei saa.
* on ka neid, kellele juhendamine ei sobi. Ülikooli üks suuri hädasid on kõige nõudmine kõigilt, selmet kasutada täiel määral ära iga inimese tugevad küljed ja nõrku mitte torkida.

Muidugi, kui eeldada, et juhendamine käib stiilis “vali teema, kirjuta valmis ja ma siis loen korra üle”, siis ehk mängib välja. Kakk kiusab enda jüngreid ka bakalaureusetasemel kindlasti magistrinormi järgi.  Loomulikult tuleb juhendamine lugeda õppekoormuse hulka ning see, kes töid ei juhenda, peaks tegema võrreldaval määral muid asju. Aga normiga sundjuhendamine on hea kiire viis lõputööde kvaliteet põhja lasta.

Praegu näibki, et suure teadusetegemise ja h-indeksi tagaajamise tuhinas on õppetöö pikka aega tagaplaanil olnud ja nüüd hakkavad selle arusaama viljad valmima. Kolledžist on ära läinud väga suur osa neist, kes omal ajal selle näo määrasid – karta on, et mujal ülikoolis pole asi  parem.  Ja kui nüüd selgub, et auditooriumi ette pole kedagi panna, leitakse “hea lahendus” – pigistame neid, kes veel alles on; kui nad pole seni ära läinud, siis neil polegi kuhugi minna. Nagu Internetis öeldakse: bzzzt, wrong! Seda nähti juba esimese samalaadse lainega sajandivahetuse paiku (tuleb tegelikult päris tuttav ette).

Ülikool peab saama jälle üliKOOLIKS.  “Nurkset teha” võib ka muudes asutustes.

Häda rahapuuga

Paljudel Eesti inimestel on viimastel aastatel lõpuks ometi nii palju raha tekkinud, et esmavajadustest hakkab üle jääma. Paraku mitte kõigil – palgavaesuse juurutamine on olnud seniste valitsuste üks suuremaid ämbreid. Teine suur ämber on viimasel ajal kõvasti kõneaineks olnud – pensionisamba (juba vana, aga endiselt geniaalne laul Contralt ja Bombillazelt).

Siinkirjutaja leiab aga ilmselt koos paljude teistega, et sellest laulust hakkab aitama ning kui võimalus tekib, tuleb see raha riigi käest ära võtta ja ise investeerida. Mitte tingimata senise nadi tootluse tõttu (ehkki ka see võiks proffide puhul parem olla – aga LHV on võrreldes algperioodi SEB-ga suutnud seal siiski natuke mõistlikumat kasvu hoida), vaid riigipoolse topeltsigaduse tõttu a) 4+2 vangerdusega I ja II samba vahel (klassikaline “oravasõnnik” – tõstame raha ühest taskust teise,  pööbel nagunii aru ei saa!) ja b) totra väljamaksemehhanismiga, kus seni said väljamakseid teinud kindlustusseltsid raha eimillegi eest ning pensioniperioodil (mis võib mõne inimese puhul üsna pikk olla) raha jõudeolekumehhanismiga (sisuliselt pidi see nullintressiga arvel vedelema).  Praeguseks on küll mõningaid parandusi välja pakutud, aga ei. Hilja, sõbrad – andke mu raha tagasi ja laske mul enda pensioni eest ise hoolitseda.

Aga investeerimishuvi on vist viimaks massidesse jõudnud. Eilsel LHV investeerimisseminaride sarja avaüritusel oli Artise kinosaal nii paksult täis, et inimesed istusid treppidel. LHV teeb selle sarjaga tänuväärset tööd, kuigi sel korral ei olnud isand Erko Rebase käsitlus vist auditooriumi jaoks kõige sobivam – slaididel oli kõvasti turuinfot ja näiteid, kuid pigem oleks pidanud võtma netipanga virtuaalkonto ette ja mängima tädi Maali (ja onu Madise) jaoks paar lihtsamat alustamisstsenaariumi “puust ja punaselt” läbi. Praegu jäid paljud ausad võhikud kardetavasti nõutu näoga vahtima (peamiste finantsinstrumentide lühitutvustus ehk välja arvatud).

Turugurud on küll öelnud, et kui koduperenaised ja taksojuhid investeerima hakkavad, tuleb aegsasti lahkuda – langus on tulemas. Aga vähemalt tahaks loota, et selliseid uudiseid näeb tulevikus vähem.