Nina vee peal

2021. aasta 1. septembril enda kätte saadud pensioni II sammas ehk PIK (pensioni investeerimiskonto) lendas alguses päris kenasti, siis aga kukkus vahepealse karuturu ajal ca kolmandikuga miinusesse. Tänahommikuse seisuga aga näitab “realiseerimata kasum” taas rohelist. 🙂

Ent isegi selle niru ajaga suutsid sealsed investeeringud tuua sisse rohkem, kui riik sinna igakuiste maksetega juurde pani (suurusjärk oli siiski võrreldav).  Edenemine on suht samas kaliibris LHV indeksfondis istuva III samba omaga, nii et rahuldav tulemus – tõenäoliselt oleks ka II samba indeksfond (kus see raha enne oli) umbes sama tulemuse teinud.

Ja kogu portfell (enda investeerimiskonto + PIK) jõudis ca nädala eest järgmisele märgilisele tasemele. Eestist sisse jäänud aktsiad ja Baltic Horizon tõmbavad kogutulemust üksjagu alla ja kogunäit on seni veel punases. Aga laevandus kerkib hetkel korralikult ja loodaks aasta lõpuks ka isikliku kontoga rohelises olla.

Investeerimisaasta 2023

Aasta alguses jätkus turul karuhääl ikka täiega ja portfell kahanes korralikult. Aga nagu üks tuntud mees kunagi tuleviku väetise kohta ütles, tuli ka (ühe teise mehe sõnutsi) head kriisi ära kasutada. Täitsa kahju, et ostmiseks rohkem vaba raha ei olnud…

Panin müüki ka eelmisel paaril aastal kingituseks saadud KD ja WBD ning saadud raha läks taas laevandusse. Katsetamiseks sai juurde võetud mõned laevad veel, aga neist läks TRMD juba müüki, EURN ja BRY ootavad hinna paranemist (ilmselt vahetan uute proovitavate vastu – kahel esimesel on Taani ja Belgia 30% maksumäär, BRY on tüüpiline USA 15%-ne).

Aasta pluss:
* Alati saab hullemini. 🙂 Kukkumine aasta esimeses pooles oli päris kõva, aga päris pankrotid jäid nägemata.
* Aasta lõpp annab lootust asjade paranemisele uuel aastal. Isegi aasta viimane börsipäev lõppes väikese plussiga. 🙂
* ZIM, kes aasta keskel teatas dividendide peatamisest ja seepeale aktsiakursiga läbi põranda vajus, andis enne seda erakorralise dividendina sisuliselt terve aasta normi – kokkuvõttes ligi poole kogu saadud dividendist.
* Ehkki eelmise aasta dividenditootlust päris korrata ei õnnestunud, tuli see kokkuvõttes ikkagi üsna viisakas (eriti kriisiaja kohta – põhikontol ca 6%, PIK-il 9%).
* Pensionikonto seis absoluutsummas on aasta lõpuga peaaegu sama, mille 2021. aastal enda kätte sain – arvestuslik miinus on samas siiski hetkel veel korralik.
* Võlakirjadesse lisandusid paar paljuräägitud LHV võlakirja, mis tõstsid võlakirjade summaarse seisu isegi veidi plussi. Ja muidugi laekus ka intresse, mis karuturu tingimustes olid täiesti arvestatavad (ca 6%).

Aasta miinus:
* Summaarne netomiinus kasvas veidi veel (samas vähenes see viimase kahe kuuga märkimisväärselt).
* USA REITi SCU ümber tekkinud skandaal ja löömingud, mis lõppesid ülevõtmisega RITMi poolt. Kuna ostetud oli küllaltki kõrgelt, tuli valida kahjumiga müügi ja samamoodi kahjumiga ülevõtmise äraootamise vahel – müüsin enne ära. Võib-olla oleks ülevõtmisega natuke vähem kaotanud (tagantjärgitarkus…), aga tulemus oleks siiski üsna sarnane.
* Tallinna börs (kuid isegi siin sai Tallinna Sadamalt päris viisaka dividendi). Sadam on olusid arvestades normis, Nordecon käitub kohati imelikult ning Baltic Horizon on muidugi üsna põhja kukkunud.

Rivistus põhikontol (välisaktsiad):
* laevandus: BRY, DSX, EURN, EGLE, GNK, GOGL, GRIN, LPG, OP (paar kingiks saadud aktsiat), SBLK, ZIM
* muud: IBM, RIO, T
PIK-il:
* DSX, GOGL, LPG, SBLK, SLG, TWO, ZIM

Viimaks jõudis ka kohale, et PIK tuleb pensiaegse topeltmaksustamise vältimiseks viia 0% maksumääraga aktsiatele (vähemalt seni, kuni USA ja Eesti maksumäära vahet liiga suureks ei tirita – enne ei maksa midagi, pärast võetakse ühtviisi laia lauaga). Õnneks on suur osa “laevastikust” sellised, ainult ZIM on selge erand (kui aga nende tavapärane dividend taastub, tasub ikkagi hoida). Praegu seal olevad paar REITi on plaanis laevade vastu vahetada – samas on aga needki korralikult dividende teeninud ning on kavas tulevaseks säilitusfaasiks põhikontole võtta.

Järgmise aasta lõpuks võiks esialgu seisuga kuhugi nulli kanti jõuda.

Kümme aastat

Nagu eespool juba öeldud, saab täna 10 aastat investorielu algusest ehk esimeste aktsiate ostmisest.  75 aktsiat Tallinna Kaubamaja, tükihinnaga 5,8 eurot (kohe varsti järgnes uus samasugune tehing). Alustasin täiesti nullist. Enne seda olin üritanud sääste panna SEB fondidesse ja raha kasvatamist lubanud kindlustustesse, kumbki ei andnud erilist tulemust.

Algusest peale oli põhimõtteks panna raha asjadesse, millest ise aru saan – seega pikka aega oli mängumaaks Balti riikide (ja peamiselt Eesti) aktsiaturg. Teiseks põhimõtteks oli keskendumine dividendiaktsiatele – see on jäänud pidama tänaseni. Läbi käisid Eestist TKM (lausa kaks korda, mõlemal juhul õnnestus müügiga arvestatav summa teenida), TVEAT, MRK, NCN, TAL, HAE, SFG, TSM, LHV, CPA. Lätist olid pikemat aega käes OLF ja GRD, lisaks sai esimesel aastal eksperimenteeritud üliodava Radiotehnika aktsiaga (alguses näis isegi edukas, hiljem sai suure vaevaga sealt tulema – õnneks pääses üsna väikese koolirahaga). Kuna Läti ja pikka aega ka Eesti ei võtnud investeerimiskonto puhul dividendidelt kohe tulumaksu maha, Leedu samas võttis, otsustasin kiirema kasvu saavutamiseks Leetu mitte ronida (erandiks oli lühikest aega käes olnud Apranga).

2021. aastal sai viimaks tehtud hüpe USA turule. Tagantjärele vaadates oleks seda võinud mõni aasta varem teha – aga ostu- ja hoiutasud olid LHV-s sinnani liialt kõrged. Teistpidi vaadates oli minek õigeaegne – kuni sinnani oli Eesti aktsiaturu tootlus täiesti konkurentsivõimeline, sealtkandist hakkas aga kokku kuivama.  Lisaks USA-le tulid sel aastal esmakordselt juurde ka võlakirjad.

Aitäh tuleks öelda LHV Pangale, kelle internetipank on olnud selle aja jooksul lihtne ja tõhus töökeskkond. Tegelikult tuleks tänada isegi EMTAt (!) – ei ole olnud mõttetut kottimist, tulude deklareerimine on jäänud ka keerukuse kasvades üsna loogiliseks protsessiks ning mõnedele nõuküsimistele on antud selged ja kasulikud vastused.

Investeerimisjuubeli puhul on USA turg lõppenud nädalal isegi rohelist näidanud. Üldiselt on hetkeseis siiski pigem Lennarti ütlust mööda tuleviku väetis. 🙂  Aga karuturu läbitegemine on päris õpetlik, järgmise tsükliga läheb ehk juba paremini.

Investeerimisaasta 2022

… oli alates algusest 2013. aastal praktiliselt esimene tõsise karuhäälega languseaasta. Kui aasta algupoole kõlas turul lihtsalt korralik kakofoonia ja senist joont õnnestus suurelt jaolt hoida, siis aasta lõpp läks kehvemini.

Aga hinnang sõltub ilmselt suuresti sellest, kustpoolt asjale läheneda:
* kõige nadim pilt tuleb ilmselt portfelli hetke-turuväärtuse võrdlemisel aastataguse ajaga.  Nii põhi-investeerimiskonto kui ka PIK on selgelt ja suurelt punases.
* märksa vähem nutune pilt tuleb absoluutsummade võrdlemises (lisades ka aasta jooksul saadud tulu). Nii näitab PIK vaid 10% miinust, põhikonto natuke enam.
* kõige optimistlikum pilt avaneb aga dividendides. Karuaasta dividenditootlus PIK osas ületas 10%, põhikontol jäi see veidi alla 9 protsendi.

Sel aastal esmakordselt nähtavasse mahtu jõudnud võlakirjad (6 erinevat) tegid üldiselt lubatud tulemuse ära ja selle rubriigiga on kavas samamoodi vähehaaval edasi minna.

Mõlema konto “rivistus” ei ole suvest kuigivõrd muutunud:
* Põhikonto: Eestist TSM ja NCN (ning lisaks BHF aktsiafondide all), USA-s on rõhuasetus endiselt laevandusel (EGLE, GNK, GOGL, GRIN, SBLK, ZIM), lisaks IBM, RIO (mõlemad on karule hästi vastu seisnud ja plussis), SCU ja T, lisaks on siiani alles kingituseks saadud KD ja WBD.
* PIK: Eestist TSM ja BHF, USA-st ZIM (ligi pool selle aasta dividendist!), IBM, RIO ja samuti tubli tulemuse teinud CTO, teised (lahjemini esinenud) REITid – SCU, SLG ja TWO – ning viimaks peotäis kingiks saadud KD-d.

Uus aasta võiks selles valdkonnas üsna huvitav tulla. Märtsi alguses saab 10 aastat investorielu  täis, selle puhul võiks USA-st korralik ports kvartalidividende tulla. 🙂

APDEIT 07.01: Selle viimase osas mäletasin miskipärast valesti – selgus, et esimesed aktsiad ostsin juba 2013. aasta 15. jaanuaril. Seega tuleb 10 aasta investeerimisjuubel juba varsti.

Aasta PIK-i

… ehk pensioni investeerimiskontot (II pensionisamba süsteemis) sai täis.

See aasta on muidu olnud aktsiaturgudel paras hullumaja. Ent mõned aktsiad on olnud läbi selle aja üllatavalt stabiilsed ning mõned teised maksnud ikka väga korralikku dividendi. Selle eest, et PIK kõigest hoolimata ikka veel aastataguse ajaga võrreldes plussis (hetkel küll üsna väikeses, mõnisada eurot) on, tuleb ehk kõige enam tänada Iisraeli laevandusfirmat ZIM ja nende päris pirakaid dividendimakseid sel aastal (samas on aktsia kurss viimastel kuudel tublisti kukkunud).

Stabiilsuse eest tuleks aga esile tõsta USA REITi ehk kinnisvarahaldurit CTOd, kes on momendil ainsana kursiga plussis (aga ka IBM on stabiilne olnud, hetkel kursiga küll väikeses miinuses). Ainus selge altminek on olnud SCU, mis kukkus kõvasti varsti peale ostmist (osaliselt oli süüdi Ukraina sõda, kuna nad olla kõvasti venelaste Yandexisse investeerinud), õnneks on seda soetatud üsna vähe (ja isegi nemad maksid väikest dividendi).

Üldiselt aga ongi plaan viia PIK rohkem REITide peale ning riskantsemaid asju proovida pigem põhi-investeerimiskontol (seal on kõvasti muudatusi tehtud, aga sellest mõni teine kord).

PIK hetkerivistus: Eestist TSM ja Baltic Horizon, mujalt CTO, IBM, KD (ikka seesama eelmise aasta IBMi kingitus, pole raatsinud ära müüa), RIO, SCU, SLG, TWO ja ZIM.

Aa, viimati sai sportlikust huvist proovitud, kas õnnestub varasemate pensihaldajate paarikümne aasta jooksul saavutatud 16%-ne kasv teha ära ühe aastaga. Päris pikka aega tundus täitsa saavutatav, viimase kuu-paariga läks seis natuke kehvemaks. Aga kui turgude kukkumine just sama hullusti ei jätku, siis on järgmiseks septembriks endiselt plaanis.

Keskklass Eestis

Vaatasin veebist Swedbanki tehtud keskklassi uuringu infohommikut.

Täitsa huvitav ja üsna mõtlemapanev. Midagi ei ole teha, Eesti inimesed on endiselt suures osas vaesed – see paistis päris mitmest kohast välja (eriti muidugi arvamuste ja reaalsuse vahelistest kääridest ning sellest, et reaalne mediaan jääb kusagile veidi üle tuhandeeurose netopalga juurde). Kusjuures mitmed trendid olid esitatud 2020. aasta seisuga, mil mõned asjad olid veel suhteliselt paremini.

Lisaks võiks aga veel välja tuua selle, et kuna mitmed andmed olid kogutud üksnes Swedbanki klientuuri pealt, siis see näitas pilti teisalt ilmselt lahjemana kui tegelikkus. Kui esitluses rõhutati korduvalt, et säästud on pigem jõukama rahva tunnus, siis pakuks, et Swedbank ei ole just eriline säästudemagnet (vähemalt mitte paremal järjel inimeste jaoks).

Ilmselt on olemas arvestatav osa kehvemal järjel inimesi, kel on üksainus pangakonto ja see pärineb veel Hoiupanga aegadest (seega tänane Swedbank). Jõukam rahvas on vist pigem mujal – just säästude ja investeeringutega (LHV, Tuleva, aga ka Interactive Brokers ja muud sellelaadsed; päris rikaste inimeste vara on tõenäoliselt suurel määral piiri taga). Isegi va paljuräägitud pensionisüsteemi osas on Swed vist pigem vaeslapse osas – nende fondid on olnud läbi aegade ühed kehvemad. Paraku on jõukam rahvas reeglina ka rahatargem ning on sealt juba ammuilma kuhugi mujale liikunud.

Aga sedasama rahatarkust levitada on endiselt väga vaja (see paistis esitlusest ka välja).

 

Ei tantsi

… pensionisambat. Vähemalt mitte 2. samba fondide mõttes, mis on juba pool aastat peaaegu kõik täiesti miinuses. Ei jõua enda tollast otsust küllalt kiita, et eelmise aasta septembris PIK peale kolisin ja ise majandama hakkasin.

Isegi turul praegu valitseva segaduse tingimustes on täiesti võimalik, et “sambaehitajate” 20 aasta töötulemuse tase (ehk juurdeteenitud protsent) õnnestub saavutada umbes aastaga.  Tagantjärgi vaadates oligi ilmselt toosama september ka enam-vähem tipp, kust alates asi kukkuma hakkas – veel eelneval aastavahetusel oli LHV indeksfond väikeses miinuses, augusti lõpuks jõuti tervelt 16% võrra plussi, mis oli võrreldes varasemate SEB progressiivide nullkasumi ja LHV L-fondi 3-4 protsendiga võrreldes isegi päris tubli tulemus. Nii et väga õigel ajal õnnestus see raha enda hoolde saada. Aga eks siis septembris vaatab, kuidas läinud on.

Ja krüptomaailma mitteronimine oli siiski ka (vähemalt minu puhul) mõistlik.

Mida ja milleks

Investor Märten Kress on maha saanud vist ühe parima artikliga, mida Eestis investeerimise teemadel seni loetud on.  “Eneseteostus, hea tervis ja head suhted” – ikka üsna täppi pandud.

Paar mõtet siia juurde:

* Need kolm eespoolmainitud punkti kõlavad tegelikult väga sarnaselt Linuse seadusega (täpsemalt selle teise sõnastusega) – ja ka Wozniaki valemiga. Kõik need on omakorda Maslow’ püramiidi tuletised.
* Kirjutaja on pihta saanud olulisele momendile – loeb mitte üksnes lõppsiht, vaid ka teekond (ise sain selle selgeks juba enne investeerima asumist, traditsiooniliste võitluskunstide kaudu).  See “sa oled juba võitnud” on suurepäraselt esitatud.
* Eneseteostuse osas tooks juurde veel küsimuse: mida head selle rahaga tehakse. Huvitaval kombel on päris paljud tõeliselt jõukad inimesed sellele pihta saanud ja tegelevad lisaks ärile ka heategevusega. Ja see ei tohiks olla lihtsalt mainekujundus, vaid midagi sinnapoole.
* Mõelda võiks ka selle üle, mis saab siis, kui meie aeg täis saab.  Üks tuttav ütles hiljaaegu “Surilinal taskuid ei ole” – tõsi, see oli öeldud tagamõttega, et igasugune mammonakogumine on kahtlane äri. Aga põhimõtteliselt on see väga hea punkt ja tasuks mõelda, mismoodi jätta endast jälg maha nii, et meie kogutu võiks ka peale meid midagi kasulikku teha.

Aga kokkuvõttes ikka “väga viis” kirjutis. Muuhulgas ehk aitab see natuke ümber veenda neid, kelle jaoks raha on ikka veel aprioorselt Paha Asi ning igasugused äriinimesed ja investorid kõik puha pätid, kaabakad ja vargad (olgem ausad, kunagi kaldusin ise kah sinnakanti). 🙂

 

Investeerimisaasta 2021

Rahaasjades oli mitmes mõttes märgiline ja üldiselt päris edukas aasta. Eelmise aastavahetuse eel õnnestus üks mõtteline lävi ületada ning seetõttu sai sel aastal tehtud esimesed sammud USA turul. Esialgu ei saanud ikka mastaapide erinevusest kohe aru – alles nüüd aasta lõpus on mingi arusaam tekkinud.  Ühtki suuremat prohmakat ei suutnud teha (ptui-ptui-ptui…), aga mõned asjad olen aasta jooksul ringi mänginud küll – nagu juba enne mainitud, ei taha enda rahaga toetada firmasid, kes toodavad, ütlevad või teevad vastuvõtmatuid asju.  Seetõttu ei ole tahtnud ka ETF-idesse minna (need on oma olemuselt minu jaoks liialt omaaegsete “Brežnevi pakkide” moodi – tahad suitsuvorsti, võtad ka kolm purki Bulgaaria hernekonserve) ja jätkan üksikaktsiatega.

USA-sse liikumise tegi aga võimalikuks seni vist suurim hetketabamine – Nordeconi hinnahüpe aasta alguses. Õnnekombel olin vaba raha just sinna paigutanud ning mahamüümisega õnnestus päris hästi teenida.

Ülejäänud liikumistest võiks mainida Tallinki juurdeostmist (lisaemissioonist ja muidu ka) ning kogu pandeemia aja kogutud ja viimasel ajal kiidetud Silvano mahamüümist (väikese plussiga). Viimase tingis väike hirm uue aasta alguse arengute ees Ukrainas ja Valgevenes.

Aastavahetuse aktsianimekiri: Eestist TAL, TSM ja tagasilanguse järel hiljuti uuesti sisseostetud NCN, USA-st on hetkel kirjas CTO, IBM, KD (kingituseks saadud), LMT, RGR, T ja WPC.

Lisaks hakkasin pikkamööda koguma raha ka BHF-i (mille börsitähis on miskipärast hirmpikk) – see on küll kirjas aktsiafondina ning sealt laekuvat nimetakse dividendi asemel intressiks, aga lihtsamas vaates ei ole väga vahet.

Veel ühe uue tulijana sel aastal võiks mainida võlakirju – Coop, Inbank ja IuteCredit, igaüht paari tuhande jagu. Esimene mulje on positiivne. 🙂

Eesti investorite seas lõõpimisi “ipodroomiks” nimetatud buumist väga osa ei võtnud – osalesin DelfinGroupi ja Enefiti IPO-l. Mõlemad müüsin üsna kiiresti maha, esimese sisuliselt sama hinnaga, teise pealt õnnestus vist pool tuhat eurot teenida.

Ja viimaks asusin ise fondijuhiks ning võtsin 2. pensionisamba enda kätte. Turg oli täpselt tipus ja ühelt poolt vedas, kuna osakute mahamüümisel kontole jõudnud summa oli päris viisakas, teisalt aga ei oleks takkajärgitarkusena seda ilmselt pidanud kohe ära investeerima (ostuhinnad olid ka laes). Järgnes tuntav kukkumine aasta lõpus, mis nüüdseks on küll peaaegu et taastunud – aktsiakursside järgi on pisike miinus, aga dividendide ja lisandunud nelja kuu pensionimaksete tulemusena on kogusumma juba suurem kui nelja kuu eest saadu. Üldiselt tundub, et minu puhul töötab see variant küll. PIK nimekiri hetkel: Eestist TSM, USA-st CTO, IBM, KD (samamoodi kingitus), LMT ja T, lisaks veel ka vähehaaval maksetega täienev BHF.

Uuel aastal jätkub USA turu avastamine. Kui esmapilgul tundus, et seal on dividenditasemed lahjavõitu, siis nüüdseks on juba leitud mitmeid päris korralikke maksjaid. Seega tasub jätkata samal kursil. 🙂

Päkapikud

… käivad sel aastal juba päris varakult ringi. Jõuavad sindrid isegi New Yorgi börsile.

Vaatasin investeerimiskontode seisu – viimasel ajal käib seal paras üles-alla sõit. Terve USA kõigub korralikult (mõnda vahepeal kukkujat sai natuke juurde ostetud) ning Eestis jõudis SFG just tõusma hakata, kui va batka Poola piiril sigatsema hakkas – aktsia tuli jälle allapoole.

Aga ennäe – nimekirja oli tekkinud aktsia, mida mina küll ostnud ei olnud. Täiesti võõras sümbol, kahe konto peale (põhikonto ja PIK) aga päris mitmesaja euro eest.  Pangasaksad mingi näpuka teinud? Aga ei, olidki päkapikud käinud.  Selgus, et “suur sinine” (ehk It’s Better Manually) oli Kyndryl Holdingsi nimelise tütarfirmaga maha saanud ning igale emafirma aktsionärile anti iga viie IBM aktsia kohta üks KD aktsia.  Pole paha, peaaegu et teine aastadividend.

Selliseid päkapikke näeks teinekordki. 🙂