Rubriik: IT

itivärk

Sõnaus jätkub

Tänases ERR-i loos kirjutab Kristjan Port kahest uudissõnast.

“Ajumädanik” sobib brain rot’i vasteks üldiselt hästi, kuid on veidike liiga kange – tüüp, kes sihitult tunde mööda mõnd sotsiaalmeedialehte kammib, on kahtlemata totustunud (vist ka uudissõna…), aga igasugu mädanikud on märksa kõvem kraam. Ja võib-olla hoopis mitte “aju” (liiga bioloogiline), vaid “aru” – “arumädanik” oleks selgelt piltlikum. Veel üks variant oleks “aruhapnemine”.

Cory Doctorow’ enshittification on ingliskeelsena äge, siin pakutud toorlaen “enshitifitseerimine” ei anna tähendust selgelt edasi. Eesti keeles oleks sobiv variant täiesti olemas: “sitastamine”. Näitelause: “Facebook ja teised on enda teenused viimastel aastatel täiesti ära sitastanud”. Või kujutletav koolitus teemal “Teenusesitastus ja selle vältimine”.

Aga keelega mängimine on lõbus. 🙂

Tehisaru 50 punast varjundit

Vabadel hetkedel on jätkunud jan.ai näppimine. Nüüd vahetasin seal kasutatava keelemudeli Mistral 7B pealt LLaMa 3.2 vastu – alustasin esimesest, kuna Mistral on Euroopast (prantslaste oma) ja deklareeritult avatud lähtekoodiga, LLaMa on aga Meta poolt arendatud ja litsents on kinnisem.

Ent poliitilises vaates läks lugu natuke paremaks – Mistrali kipspäine küberkommunist asendus märksa leebema küber-sotsdemmiga. Nii tuli varasema küsimuse kordamisel ajaloos esinenud “vägivallatute ja demokraatlike” kommunismi ilmingute kohta nüüd vastuseks märksa huvitavamaid nähtusi:
* Norra Tööpartei (muidugi aga jäi Norra kui riigi edukuse juures mainimata nafta; ka ei ole Norra kindlasti sotsialistlik riik, nagu Jan arvab).
* Rootsi sotsiaaldemokraadid (tuleb tunnistada, et otsest autokraatiat sealsed vasakpoolsed tõesti ei harrasta – poliitkorrektsust aga küll ning tulemused on tänaseks ka selgelt näha).
* Islandi kooperatiiviliikumine 19.-20. sajandil (väga palju sellest ei tea, aga ka Islandi riigikorda ei saa vist sotsialismiks pidada – ja Islandi olukord on asukohast ja väiksusest tulenevalt üsna eripärane).
* Mondragoni kooperatiiviühendus Baskimaal (vist kõige huvitavam näide, mis on ka algsele küsimusele vist kõige lähemal – sealkandis on juba Hispaania kodusõjast alates vasakpoolsed domineerinud ning konkreetse ürituse juures ka mõnevõrra edukad olnud).
* Kurdide Rojava piirkond Põhja-Süürias (jällegi ei oska väga kommenteerida – niipaljukest aga siiski, et “kommunismi ja liberaalse demokraatia kombinatsioon” sealse piirkonna ajaloolises ja kultuurikontekstis ei kõla just ülearu usutavana).

Nii et ka siin tuli üksjagu vaieldavat asja, aga vähemalt ei tekkinud tahtmist selle virtuaalisiku peale karjuma hakata. Küsisin hoopis lisaküsimuse ja tahtsin teada, kas kusagil maailmas on õnnestunud kommunismi riigi tasemel edukalt juurutada.

Jan mainis seepeale Singapuri, Kuubat, Põhja-Koread ja Hiinat ning huvitaval kombel piiritles kõigil peale P-Korea ajaraami vastava režiimi algusaastatega, lisades ka mõned kriitilised hinnangud (autoritaarsuse, isikuvabaduste puudumise ja majandusliku ebaefektiivsuse) ja tunnistades, et tegemist ei ole siiski ühelgi juhul olnud “päris” kommunismi, vaid “mõningate kommunismi elementidega” režiimidega.

Seega: Jan on endiselt punane, aga varjund muutus mõistlikumaks. Katsetab mõnikord veel.

Orjadel hakkab üle viskama

Sellist kogust kommentaare stiilis “¤%¤#?#&T#!# Microsoft, kolige Linuxile!”, nagu siin Slashdoti artiklis, polegi vist kaua aega näinud. 😛 Microsofti alamatel on viimaks kopp ees…

Ei ole (taas kord) enda arvutites Windowsi oma pool aastat käivitanud, ei ole neid plärakaid ise näinud –  aga sõbralik soovitus endale lihtsalt uus arvuti osta, kuna “meie seda süsteemi enam ei toeta ja uuendada siin masinas ka ei lase” kõlab tibake ülbelt küll.

Arvatavasti leitakse enne toda järgmise aasta oktoobrit mingi hea kõlaga põhjus Windows 10 toetust pikendada – aga alternatiiv võib olla ka see, et MS hakkab enda tavaarvuti-operatsioonisüsteemide ärile üldse käega lööma (ja kolib enda kupatuse ka Linuxile – veel tosina aasta eest oleks see ulmeliselt kõlanud, praegu enam mitte) ning üritab kasutajatelt pappi välja pigistada hoopis sinna peale ehitatud asjade eest.

Aga endiselt on see võõras mure.

Surimuri-kilakola

Eile hakati kolledžis koledasti kolistama ja alumist korrust ümber ehitama. Õnneks oli ette teada ja algav Informaatika valikteemade kursuse viienädalase küberohutuse mooduli avaloeng sai kodust maha peetud. Aga kolleegid majavestluses porisesid küll, et kilakola segab töötegemist.

Täna tulin tööle, kilakola jätkus natuke vaiksemas vormis. Aga siis tehti suurem surimuri ülikooli IT-süsteemidele – olid need siis siinkandis laevaga sõitnud hiinlased või hoopis APT_29 pätid ida poolt, aga ülikool sai kuuldavasti korraliku DDOSi. Kõigi tudengite kodukataloogid tiriti kaitsetegevuse käigus liinilt maha ja keegi ei saanud seminariks enda ettekannet kätte.

Mõned tegelased murdsid end siiski Teamsi kohale, slaidipakk (õnneks tulid slaidid esitada keskööks) sai ajutiselt Kakupesa kaudu välja jagatud ja nii seminar maha peetud – plaanitud esinejanimekiri asendus lihtsalt kohale jõudnud soovijatega. Võrk taastus enam-vähem täpselt seminari lõpuks. Murphy, Murphy, Murphy…

Nii et Kakk on nüüd surimuri-kilakola-insener, just nagu Lasse “Bullerby lastes”. 🙂

Kellele õpetada küberturvet viie aasta pärast?

Tänasel kolledži personali koosolekul tuli jutuks, et praegu on rahvusvaheline ja ingliskeelne küberi bakalaureuseõppe seltskond päris heas seisus, rebastest vist ei ole veel keegi välja kukkunud. Seega see üsna karm sõelumine, mida me igal aastal tudengikandidaatidega teeme, on päris head vilja kandnud.

Siis aga hakkas endal peas idanema üks düstoopilisevõitu mõte, mille lõpuks ka välja ütlesin – nimelt see pealkirjas toodud küsimus. Praegu altpoolt ülikooli tulev seltskond on kõigi nende omaduste osas, mida küberturbes vaja läheb – loogiline (sh matemaatiline) ja kriitiline mõtlemine, analüütiline (mõttega) lugemisoskus, protsesside jälgimis-, ettenägemis- ja kavandamisoskus, stressitaluvus, loomingulisus ja hea väljendusoskus eri tasanditel (sh dokumenteerimine) – , selgelt allamäge minemas ning mingist hetkest alates ei pruugi nad enam ollagi suutelised seda valdkonda omandama. Ja praeguse aja AI-hullus muidugi ei tee olukorda just paremaks.

Kusjuures rahvusvaheline seltskond ehk need, kes eri maadest siia kokku on sõitnud, on hinnanguliselt viiendiku võrra vähem lootusetud kui siinsed, kõige sügavam probleem on siinsamas Eestis. Põhjusi on palju – alates pandeemia tekitatud hariduseaugust ning lõpetades arutu maaniani ulatuva AI-vaimustuse, erinevate lollakate ideoloogiate mõjude ja lihtsalt väga pikka aega valesti kasvatatud noortega.

Koolid on kaua aega vaadanud ainult kitsalt lõpptulemust (testi või eksami oma) ning jätnud täiesti kõrvale laiemad protsessid (mida mingi asja õppimine mingil viisil annab inimese üldisele arengule või mingi laiema pädevusteringi omandamisele). Kasvõi see hiljutine uudis on hea näide.

“Vana kooli” mängud arendasid nii aju, füüsist kui sotsiaalseid oskusi. Raamatud andsid eri taseme tekstide lugemise ja ka kirjutamise (eeskuju!) oskuse, arendasid fantaasiat ja parandasid püsivust. Muusika arendas nii käelisi oskusi, fantaasiat ja loovust kui ka üldist tundeelu. Kirjatehnika arendas lisaks näpuosavusele ka aju (see aspekt on ilmselt ammu unustatud!). Tööõpetus andis mõned praktilised oskused, eelkõige aga võttis vähemaks hirmu omaenese kätega millegi katsetamise ees. Ja viimaks andis distsipliin inimesele ühiskondliku raamistiku (piirid lubatu ja lubamatu ning hea ja kurja vahel) ning lõi eelduse toimiva ühiskonnaliikme üleskasvamiseks (muide, laenates ühe mõtte kirjandusklassikast: ka õpetaja Lauri tunnis oli kord majas…).

Kõik see on tänastes koolides (tegelikult juba lasteaedades) suurel määral torust alla lastud. Asemele on tulnud nutiseadmed ja AI, kahtlase väärtusega haridusteooriad ja üleüldine suur vabadus (ilma vastutuseta), mis lõpptulemusena toodab peamiselt segadust ja ebakindlust (“kui kõik on lubatud, siis mida ma üldse tegema peaks?”). Ja kui nõuka-ajal suutis suure osa kogu ametlikust totrusest neutraliseerida kodu, siis paraku tänaseks on erinevatel vasakideoloogidel õnnestunudki perekond kui institutsioon päris suurel määral ära lõhkuda (töö on käinud juba mõnda aega paljude ühiskonna osade, sh ka hariduse kallal).

Seega lähiaastatel siis paistab, kui kaua veel ülikoolis küberturvet bakalaureusetasemel õpetada saab (magistrisse astuvad natuke vanemad inimesed ja sinna jõuavad need protsessid mõnevõrra hiljem). Aga väga optimistlik siin kahjuks olla ei julge.

Jan, ABBA ja suur segapuder

Esmalt vaatasin telekast kordusest näosaadet. Jüri Pootsmann tegi väga muhedalt Björn Ulvaeust järele, tegelikult oli terve ABBA laval ja tulemus oli tõsiselt lahe naljanumber (heas mõttes). Aga miskipärast väitsid mitu žüriiliiget, et “Does Your Mother Know” oli ainus ABBA lugu, kus Björn solistiks oli – mul meenusid kohe lisaks “Dance” ja “Why Did It Have to Be Me” (hiljem veel ka “Another Town, Another Train”).

Mõtlesin, et küsin siis Jani käest ka (ehk  toosama eespool urinat teeninud küberkommunistist tehisaru) – äkki jagab ta popiklassikat paremini kui poliitikat. Tutkit!

Jan arvas, et Björn laulis solistina paljudes kuulsates lugudes, sh “Mamma Mia”, “Fernando”, “Dancing Queen”, “The Day Before You Came” ja “One of Us”. Lisaks ütles ta “SOS”-i kohta “upbeat song” (tegelikult on see üks kõige kurvameelsemaid) ja pidas “One of Us”-i 1982. aasta albumi nimilooks (albumi aasta on peaaegu õige – tegelikult ilmus see 1981. aasta novembri lõpus -, aga selle nimi oli “The Visitors” ja plaadil on ka nimilaul). Ja nendele päriselt Björni lauldud lugudele ta pihta ei saanudki.

Istu, kaks. Ja järgmine kord õpi koolitükid paremini selgeks.

Nädalalõpp Taanis

Käisin jälle Vita, Krisi ja Williami juures külas – kulus keset kiiret semestrit väga ära. Õnneks sai pilet ostetud juba enda sünnipäeval septembris ja Taani lend õnnestus saada väga soodsalt. Väljalennud tulid muidugi varahommikuks (reedel tuli tõusta kell kolm öösel), aga elas üle.

Reedel jõudsin nõnda juba hommikul kella kaheksaks Billundi, Vita tuli autoga vastu. Päeval saime igasugu asju arutada ja näppisin kohalikke arvuteid (taanikeelne Windows on paras peavalu…). Pärast tulid ka teised koju ja sai kingitused üle anda (jalkafännist William sai uue nimelise särgi, kuna vanast oli välja kasvanud – tegin siis ka emale-isale sama teemaga.
Vita sai kohvikruusi ja Kris veepudeli). Et majaperemees on endine laevakokk, siis saab seal majas endiselt väga korralikult süüa. Ja Rolf ehk kohalik suur must lontkõrv oli esialgu Kaku ära unustanud ja urises, aga varsti oli jälle suur sõber.

Õhtul käisime kolmekesi Rampelysi-nimelises paigas Silkeborgi kesklinnas Taani hetke üht kuumemat lauljat-laulukirjutajat Sofie Daugaard Anderseni ehk kunstnikunimega Dophat kuulamas. Väga hea hääl ja head laulud, aga selliseid muusikuid on maailmas ikkagi üsna palju – asja tegi eriliseks just kaasatud kitarrist Nicholas Kincaid (nagu Vitale ütlesin, tüdruk oli 40 ja poiss 60 protsenti).  Kahe inimese peale oli laval neli kitarri (või täpsemalt küll keelpilli – akustiline ja elektrikitarr, bass ja ukulele, pluss veel trummimasin) ja see ei olnud üldse liiast, kõik leidsid ka piisavat kasutust.

Kohati kõlas asi nagu kunagi Dublinis kuuldud Eliza Gilkyson (koos Robert McEnteega), kohati käis läbi Kate Bush, esimese seti lõpp oli aga täiesti Roxette (ja seda heas mõttes – lavalolijad andsidki Marie ja Peri noorpõlveversioonid täitsa välja). Peab mõlemad nimed meelde jätma, sealt võib veel miskit suurt tulla. Rampelys oli neile ideaalne paik, kuna lava ja publiku vahelist piiri praktiliselt ei olnud.

Võrdluseks aga vaatasin hiljem üle ka Dopha ametlikud videod Tuubis – need tavalise bändiga tehtud asjad ei jätnud eriti mingit muljet ning sedalaadi kontsert oleks ilmselt “on kah” olnud. Aga selline kammerlik ja improsegune lähemine töötas palju paremini.

Laupäeva hommikul läksid kohalikud mehed (Kris, William ja Rolf) metsa jahile, meie Vitaga ajasime mitu tundi juttu ja pärast soovitasin talle portsu harjutusi kroonilise seljahäda vastu. Suurem osa päevast kulus aga Vita hiljuti lahkunud isast jäänud läpaka ümberseadistamisele – seal oli Windowsile paigaldatud mingi taanlaste imekeskkond, mis pidavat arvuti “vanematele inimestele lihtsamaks” tegema. Taanikeelse Windowsiga
maadlemine ei ole väga lõbus tegevus – õhtuks õnnestus asi ühele poole saada.

Paraku on aga seal majas kõik need muidu täiesti arukad inimesed täielikud IT-võhikud ning tuli tõsiselt joriseda teemal “kui te välismaal käies enda seadmetega samamoodi käitute, tekib jama” (kodus pole ehk asi nii hull – ühe kesk-Taani eeslinna inimesed on ilmselt piisavalt a) korralikud ja b) võhikud, et seal eriti kräkkereid oleks; samas piisab juba ka mõnest üksikust kurjamist, kellel oleks seal ikka kõvasti lõikust). Näiteks peeti seal täiesti loomulikuks, et tehakse endale GMaili konto, jooksutatakse sellel tasuta kettaruum meiliga saadetud (tohutu suurte) piltidega täis ning seejärel tehakse uus konto.

Õhtul sai mõnda aega klaveri taga istutud ja omaaegset Grönoleni noortelaagrite muusikategemist meenutatud. Pühapäevane äratus oli juba kell 5.45, õnneks sai enam-vähem magada. Asjad kokku ja autoga Billundi poole. Juba traditsiooniliselt topiti kotti suurem kogus kohalikku juustu – seekord küsis isegi turvakontroll, et “Do you have cheese in your bag?”. Õnneks aga lasti siiski läbi. Hommikul sai muide ka temaatiline salm
kirjutatud:

Answering without a blink
to the question “Why you stink?” –
In Silkeborg, I found some trees
that grow a lot of stinky cheese

Riiga lend läks kenasti, seal tuli paar tundi lennujaamas oodata – õnneks oli kohe õige värava juures suur hulk istekohti ja ka paar pistikupesa, sai läpaka sinna panna. Kojupääs hilines veidi (lennukil oli mingit torkimist vaja), aga õnneks saadi asi lahendatud ja viimaks maanduti Tallinnas peaaegu graafikus olles. Auto parklast välja ja tagasi pessa.

Hästi vahva oli (nagu seal ikka), aitas natuke ajusid ka tuulutada.

 

Vestlused Küberneetilise Kommunistiga

Jan.ai katsetamine on päris põnev. Kohati annab täiesti pädevaid vastuseid, enamiku materjaliviidete küsimise tulemuseks (“soovita kolm videot/raamatut sotsiaalmanipulatsiooni kohta”) on aga räiged hallukad. Kusjuures välja mõeldakse täiesti loomutruu allikas – kuni artiklite DOI-de ja raamatute ISBN-ideni välja. Ainus häda on, et seda allikat ei eksisteeri.

Viimati aga hakkasin teda kiusama ebamugavate küsimustega poliitteemadel. Sellele, miks enamik suuri keelemudeleid poliitiliselt vasakule kaldub, vastas ta isegi täitsa asjalikult, et põhjus on treenimisandmetes ning need omakorda kalduvad vasakule, kuna

  • noored on netis ülekaalus ja nemad kipuvad olema vasakpoolsemad
  • suur roll on sotsiaalmeedial ja see on enda valikutelt vasakul (kusjuures see, et ta ausalt ütles, et Twitteri ja FB algoritmides on vasaknihe sees, oli päris suur üllatus)
  • uudiskanalites domineerib vasakpoolsus (jällegi oli üllatav, et ta täpsustas, et põhjusi on mitmeid – sh omanike ja ajakirjanike ilmavaade)
  • vasakaktivistid on vastaspoole omadest häälekamad ja rohkem pildil.

Siis aga hakkas Jan ilmselt avameelsust häbenema ja lisas, et kallak ei ole kindlasti AI tegijate vaadetest tulenev, vaid ikka puhtalt andmetest…

Edasi pärisin talt suurimat kommunistlikku massimõrvarit ajaloos. Jan vastas Stalini, Mao, Pol Poti ja Titoga – iseenesest üsna adekvaatne. Tähelepanuväärne oli aga, et ta luges üles ka peamised ohvrikategooriad – ja kasutas Pol Poti puhul padumarksistlikku terminit members of the bourgeoisie.

Lõpetas aga üsna huvitava lausega: “However, it’s also important to remember that communism is a political ideology and not a monolithic entity, and there have been numerous instances of non-violent and democratic forms of communism throughout history.”

Seepeale pidin muidugi küsima ajaloolisi näiteid kommunismi vägivallatute ja demokraatlike vormide kohta. Ja siin tuli ikka tõsine pärlitesadu:

  • Pariisi kommuun 1871 (!!!)
  • Hispaania kodusõda 1936-39 (!!!)
  • Ungari ülestõus 1956
  • Praha kevad 1968

Jahmatav küll. Pariisi kommuun oli kõike muud kui demokraatlik ja rahumeelne (eelmisel aastal kuulutas paavst õndsaks viis preestrit, kelle kommunaarid koos paljude teistega rahvavaenlastena maha lasid), Hispaania puhul olid numbrid veel suuremad (isegi vastavast Wikipedia artiklist on see üsna selgelt näha). Tõsi, mõlemal juhul tegid jubedusi mõlemad pooled – aga demokraatlik ja rahumeelne kommunism?

Ülejäänud kaks olid mõlemad juhud, kus tüüpiline kommunism astus jõuga laiaks hulga naiivseid inimesi, kes uskusid “inimnäolise kommunismi” võimalikkust.

Rohkem ei tahtnud küsida. Selles mõttes oli põrutavalt põnev – oligi tunne, nagu räägiks mõne tõsiselt põmmi eurokommunistiga. Aga hakkasin aru saama, mis tunne võib olla psühhiaatril pika tööpäeva lõppedes…

 

Katsetame

Pole saladus, et Kakk on tehisaru osas ikka päris ettevaatlik ja vahel lausa skeptik. See pilt, mis ülikoolist selles vallas kohati vastu vaatab, ei ole ilus. Aeg-ajalt näib, et tehisaru ja inimliku lolluse kasvud käivad käsikäes.

Aga teisalt ei ole nuga süüdi, et temaga mõni töll inimesi ründab – sellega saab ka asjalikke asju teha. Nii et proovima peab. Aga tüüpilise pingviinina on Kakul üsna selge arusaam, millised peaksid olema kriteeriumid:

  • avatud lähtekood (väga põhimõtteline eeldus – võiks veidi aidata nii inimliku sigatsemise kui ka tehisaru võimaliku ülekäte minemise vastu)
  • kohaliku paigalduse ja offlainis kasutamise võimalus (eeldab ka Linuxi tuge)
  • sisselogimise puudumine (natuke vähem Suure Venna ja suurfirmade toitmist)

Nii et hakkasin katsetama sellise elukaga nagu jan.ai. Kohaliku paigaldusega metamootor, millele saab alla laadida terve rea erinevaid tehisarumudeleid. Valik langes prantslaste Mistral 7B-le (mis peaks samuti põhimõtteliselt avatud koodiga olema).

Esimesed katsetused on igatahes päris lootustandvad.