Ära sa ütle

Üks sõber saatis näite, kuidas ChatGPT kirjutas eestikeelse luuletuse vihmast. Natuke naljakas keeles oli, aga tänapäeval kirjutavad pärisinimesed luule sildi all ka märksa hullemaid asju.

Pidin kohe ka proovima. Andsin ülesande kirjutada uus versioon enda linnuhädaloost (jätsin aga võimaluse inglise keeles teha). Siin see on.

Kakk: Write a poem about bird droppings on a car.

ChatGPT:
A speckled mess on the windshield glass,
A sticky sight, so foul and crass.
The remnants of a bird’s last meal,
Left on a car, that’s sure to peel.

It marrs the shine, it drips and runs,
A mess so big, it surely stuns.
It’s hard to clean, it takes some time,
To scrub and wipe, until it’s fine.

But still, the sight remains, so bold,
A warning sign, that cannot be told.
A reminder, that the world is wild,
And nature, sometimes, can be so mild.

So next time, when you park outside,
Think of the birds, that roam and glide.
And hope, that they’ll choose somewhere else,
To drop their waste, and leave your car, self.

Pole midagi öelda – päris kena ju. Tekstis on oma loogika ja lõpus õpetlik moment. Paar päris head kujundit ka (kaks esimest rida on väga head).

Kunagi keskkoolis õpetas pr. Metsma meile Dylan Thomast ja Edgar Allan Poed – mingi võrdpilt täitsa tekkis.  Nii et ka luuletajad peaksid tulevikus enda ameti säilimise pärast muretsema. 🙂

Õpetame noortele sigadusi

(tegelikult siiski sigadusi ära tundma ja ära hoidma. Valge kaabu stiilis)

Täna läks TTÜ-s lahti Sotsiaalmanipulatsiooni (ICS0018) kursus. See sai alguse omal ajal IT kolledži lõpuaastatel ja jõudis korra ka läbi joosta. Siis aga keerati asjad taltekki ja see aine kaotati ära, nüüdseks suutis isand Praust õppekavajuhina selle tagasi võidelda. Asja uba on anda rahvale algteadmised kahejalgsete häkkimisest (kuna tegu on tulevaste küberturbespetsidega, siis muidugi selle vältimise võtmes ja põhiliselt IT kontekstis).

Omal ajal oli huvilisi vaid 14, sel korral pandi kursus rahvusvahelise kella külge ning lisaks meie kohalikele küberitele (kes on samuti rahvusvaheline seltskond) laekus riburada pidi veel üle kümne tegelase Euroopa eri ülikoolidest (ehk EuroTEQ-võrgustikust). Kauge kandi rahva tõttu tuli kogu kursus jooksupealt e-õppevormi viia, kuna sellise suhtlemist eeldava teema puhul ei tule hübriidõpe eriti kõne alla.  Õnneks kohalik küberite seltskond oli eelmise kevade SPEAIT e-kursuselt juba tuttav (vähemalt nimede poolest).

Õnneks tuli Garf appi ja disainisime kahepeale päris tõsise jupi, kus tööd on ilmselt rohkem kui 3 EAP-ne arvestusega poolsemestrikursus nõuaks. Tänases avaloengus oli kohal ca 30 inimest, aga need olid üsna õhinaga asja kallal – katsetasin loengu jagamist väiksemateks juppideks koos pidevalt taustal jooksva tekstivestlusega ning tundub, et see on päris toimiv mudel (aga eeldab assistendi olemasolu – üks räägib, teine karjatab vestlejaid).

Näis, mis siis saama hakkab, kui nelja nädala pärast seminarid kätte jõuavad – Garf pani seltskonna päris põnevaid asju tegema. 🙂

Jõuluhäkid serveriga

Mõne aja eest otsustati kusagil kõrgemal pool ilmselt, et Kakk vajab IT-oskuste tuhmiksmineku vältimiseks mingit kiirkursust. Algas asi laupäeval, 17.12 riistvarapraktikumiga – kodune, ligi 10 aastat edukalt toimetanud pesumasin otsustas viimaks otsad anda. RTFM ja STFW suures koguses, kolmekordne avariitühjendus sinna otsa – abi paraku ei olnud, tuli uus hankida (läks Euronicsi tegelaste abiga libedalt, teisipäevaks oli olemas).

Pühapäeval pani keegi pähe mõtte serveri süsteem ära uuendada. Pesa oli seni Ubuntu 20.04 peal, uuem versioon oli juba pool aastat saadaval ning õppetöö oli just reedel läbi saanud (loomulikult saadeti viimane töö taas 2 minutit enne keskööd…). No proovib – do-release-upgrade.

Kui server peale restarti netti ei läinud, ei olnud veel suurem jama – miskipärast oli ruuter ka lolliks läinud, restart aitas.  Aga märksa suurem jura oli veebis – wiki maas, blogi ja Budokani veeb ka. Ja takkapihta oli nüüd repodest kadunud GNU Mailman, mille peal Budokani listid töötasid (loll lind, ise süüdi – oleks pidanud enne kontrollima!).

WordPressi saitide probleem oli vananenud kujundusteemades, mida varasem PHP 7.4 veel toetas, uus 8.1 enam mitte.  Ajutise lahendusena viisin serveri mõneks ajaks tagasi 7.4 peale. Wiki puhul aitas tarkvara uuendamine (oli varasema LTS-versiooni peal).

Ja siis listid…  Alternatiivideks olid uus Mailman 3 (mis varasemaga ei ühildu), Sympa (mida olin varem juba korra edutult üritanud paigaldada, lõpuks läksin Mailmani peale) ja ka võimalikud muud alternatiivid. Selgus aga tõsiselt veider asi – nii elementaarse ja vajaliku IT-lahenduse nagu meililisti jaoks ei olegi muidu nii suures ja kirjus Linuxi maailmas eriti tarkvara!

Leidus paar WordPressi pluginat, mis aga olid freemium-litsentsiga (loe: tasuta versioon on nadi) ja hakkasid ka selgelt liiga palju infot küsima. Mailman 3 jättis ikka väga piraka mulje, paari lihtsa listi jaoks nagu fugasspomm kärbse pihta.  Jäi üle Sympa.

Tagantjärele vaadates meenus “Marslase” film, kus peategelane järgemööda probleeme lahendama asus. Põhipaigaldus. Postfixi meiliserveri häälestus. Listide loomine.  Iga samm oli tõsine ooper – tarkvara ise on asjalik, aga nii kehva dokumentatsiooni ei ole kaua aega näinud.   Näiteks olid listide loomiseks vajalike mallide kataloogid peale installi tühjad – viimaks selgus, et mallid tuleb kopeerida /usr/share/sympa/default/ -kataloogist…  Ja kui loota, et listi loomine käib lihtsalt käsuga “create list uuelistinimi” vms, siis – päris ei käi. Oluline osa dokumentatsioonist ilmub lihtsalt kunagi tulevikus.

Aga nagu Matt Damoni astronaudist tegelaskuju lõpuks Marsilt tagasi sai, õnnestus ka Sympa käima saada – kolmepäevase praktikumi tulemusena (ja ilma graafilise liideseta – ent seda ei olegi kinniste listide jaoks eriti vaja).

Tänasega sai siis viimaks sellele programmile joon alla. Budokan ja Jora on mõlemad “uue vana välimusega”, PHP on versiooni 8.1 peal ja serveriooper selleks korraks edukalt (?) läbi.

Eksperdi värk

Tehnoloogiaekspert Voldemar Vänt annab teada: ise autojuhtimine on ohtlik! Iga auto, mida kasutajal endal on lubatud juhtida, võib ju vastu posti sõita! EL-s peaks olema lubatud ainult isesõitvad autod (khm, ja muidugi ainult meie firmas loodud tarkvaraga…)!

Kui eespooltoodu jabur tundub, siis võib vaadata Postimeest, kus samaväärne uudis tõepoolest sees on. Oli kadunud Steve Jobs, mis ta oli – aga sellist juttu, nagu praegu üks tema jüngritest ajab, ei oleks ta ilmselt rääkinud.

Rokenroll

Eile toimus esimene ITSPEA loeng. Kolledži suuruselt teine auditoorium 316 (kirjade järgi 101 kohta) oli puupüsti rahvast täis, osa tudengeid seisis taga püsti. Lõpus saabus arenduse õppekavajuht Meelis midagi tudengitele teatama – vaatas imestunud näoga asjade seisu ja küsis siis: “Kakk, sul toimub siin rokk-kontsert või?”.

(Tõsi, kogu see rahvahulk tõenäoliselt kursusele ei jää, osalejaskond stabiliseerub reeglina kahe esimese nädalaga.)

APDEIT 13.09: ITSPEA nimekirja jäi lõpuks 158 nägu – seminariettekannete aegade deklareerimine lõppes eile ja sisuliselt kogu tabel broneeriti täis, teise ettekande jaoks jäid vaid mõned vabad ajad. Ilmselt tuleb semestri lõpus paar lisaseminari teha.

BBSummer Resurrections ’22

… toimus eile Valtu jahimajas.

Kakk ei olnud varem ausalt öeldes üldse BBüritustel käinud, aga omaaegne jutuka- ning hilisem haridustehnoloogiaperiood olid väga suure osa sealsest rahvast tuttavaks teinud, nii et taaskäivitusüritusele kutsuti ka (aitüma muidugi).

Kohale jõudes oli (nagu juba öeldud) ees üsna kodune (samas ikka ka päris esinduslik) seltskond – hulk endisi ja praegusi kolleege, õpilasi ja vana aja jutukasõpru. Äge Fidoga särk anti ka kohe ning siis kamandati kohalikku lasketiiru pauku tegema. Märgile õnnestus ikka üle 50% laskudest pihta saada, aga mitmed muidugi lasid palju edukamalt.

Lõunasöögiga oli taas veidi uurimist gluteeniküsimuses, aga vist läks õnneks ja kastmes jahu ei olnudki (igatahes kiire jooksmine jäi ära). Pärast lõunat pidas Anto Veldre (muide, ka endine Kaku õpilane) ägeda ja mitmekülgse loengu-arutelu eri teemadel (näiteks vene filosoof Dugin ja tema arusaamad). Pealelõuna kulus kommunikatsioonile ja kohale toodud eri vanuses arvutite peal vanade mängude toksimisele.

Õhtupoole naelaks oli ilmselt A. M. Poogen. Ikka jube vinge, millist häält saab panna tänapäevase elektroonika abil tegema sitahargi ja vikati (tõsi, vikat oli üksjagu ümber ehitatud, tulemus meenutas ühekeelset kontrabassi – aga tera oli täitsa aus ning pärast ütlesin, et nüüd on vist death metal uue tähenduse saanud). Lisaks hiiurootsi kandled (üks neist ilmselge moderniseering, teine traditsioonilisem) ja setu kannel –  ning muidugi hunnik luupereid ja muud elektroonikat. Hästi äge tunniajane ülesastumine oli.

Õhtusöögiga läks natuke lahjemini, õnnestus vaid paljaid viinereid näsida (muu oli gluteeniga) – aga ajas asja ära. Õnneks toodi ka ööülikooliks plaanitud küberturbearutelu ajakavas ettepoole ning see õnnestus ära kuulata, enne kui peale ühtteist kodu poole tüürisin.

Aitäh korraldajatele kutsumast, tuleb heameelega teinekordki.

Robotipäev

Kolledži IT-didaktika uurimisrühm ehk CM (ametlikult Creativity Matters, mitte-nii-ametlikult Creative Madmen) kolleeg Janika eestvedamisel otsustas kasutada järgmist kogukonnaseminari (inim-)katsete läbiviimiseks. Üritasime uurida, mismoodi mõjub “pulgajuku” ehk Double 3 kaugosalusroboti kaudu suhtlemine n.ö. tavainimesele erinevates olukordades ja rollides. Lisaks ülikoolitegelastele oli kohal ka punt Ida-Tallinna Keskhaigla meedikuid, kes plaanivad ka enda töös robotitega katsetama hakata.

Eriti lõbusaks läks asi aga pärastpoole, kui seltskond jagati tiimideks ja kästi igal tiimil lavastada kolmveerand tunniga mingisugune lühisketš, kus osaleks nii robotikasutaja kui ka “päris” inimesed (asi sarnanes sellisena natuke tuntud fotojahimänguga). Ja siis tulid järgemööda a) üksik patsient isolaatoris robotist arsti peale jauramas, b) segane perekond, kus pereema kamandas vägesid roboti kujul, c) tänaval toimuv sünnitus (sündsuse mõttes oli sünnitaja jäetud nähtamatuks – kohal oli vaid natuke närvis papa, appi tulnud naisterahvas ja robot-ämmaemand) ning d) vanadekodus robothooldaja peale porisevad mammid (“ma ei taha sinist tabletti, tahan rohelist!”)… Kino kaugelt enam kui rubla (euro?) eest…

Üldiselt aga oli see üle pika aja üks kokkupuude päris teadusetegemisega, kus põhirõhk oli huvitavate küsimuste küsimusel, nutikusel ja teravmeelsusel, mitte potjomkinlusel (viimast esineb paraku tänapäeva teaduses piisavalt).

Siia lõppu siis üks tiimipilt ka (pulgajukud jäid ka kenasti pildile).

Creativity Matters -tiim 2022

APDEIT 30.08: paar teatrivideot pandi Tuubi üles, linkisin postitusse ka.

Läpakauuendus: Mint 21

Otsustasin riskida ja peamise töömasina kohe mõne päeva pärast peale Mint 21 väljatulemist ära uuendada, et augusti keskel jälle tööle minnes oleks see asi päevakorrast maas. Mõned muljed:

* Seekord tegin kogu ketta puhtaks – ligi terabaidise kodukataloogi edasi-tagasi pumpamine võttis aega… no ikka korralikult.
* Muidu üsna lollikindlal Minti paigaldussüsteemil on endiselt nõrk koht alglaaduri paigaldamise juures. Eelmise versiooniga selgus, et see toimis ainult ilma võrguühenduseta paigalduse korral, muidu anti päris paigalduse lõpus fatal error ja visati välja. Seekord tekkis samas kohas jälle jama ning võrgu eemaldamine ka ei aidanud – selgus, et paigaldussüsteemile ei meeldinud kahe ketta (SSD ja HDD) tähiste järjestus (kumb on sda ja kumb sdb) ning alglaadur tuli paigaldada hoopis tagumise ketta algusse.
* ID-kaardi paigaldusskript ei tundnud (üsna ootuspäraselt) verivärsket süsteemi ära ja viskas paigaldusest välja. Tuleb install-open-eid.sh paigaldusskript mingis redaktoris lahti teha ja lisada Linux Minti juures  (rida 167) “case $release in” järele uus plokk – kopeerida 20. versiooni kolm tekstirida selle ette 21. versiooniks ja asendada Ubuntu versiooninimi focal uue jammy-ga.
* Pärast ülaltoodud pisikest häkki läheb ID-kaardi paigaldus kenasti, aga peale restarti enam asi tööle ei hakanud. DigiDoci tööriist oskas aga vea ära öelda: pcscd ehk ID-kaardi taustatarkvara ei pandud miskipärast arvuti käivitamisel tööle. Vea lahendab käsurealt sudo systemctl enable –now pcscd.service (ühekordselt, pärast hakkab asi kenasti tööle).
* Minti vaikimisi ekraanipilt 14″ ekraani ja 1920 x 1080 lahutusvõime juures on nõrgema nägemisega inimestele endiselt liiga kribu. Lisaks veebilehitseja jt rakenduste suurendusfaktorile tuleb väänata ka menüüs “Välimuse” all “Kirjatüüpide” sakis olevaid kirjastiile (panin 14-punktiseks) ja seal omakorda “Üksikasjade” all olevat DPI väärtust (keerasin 96 pealt 104-le).
* Varem kasutasin sisselogimisel “vana kooli” GDM/MDM sisselogimist Moria värava kujundusega. Nüüd aga sobitasin väravapildi vaikimisi sisselogimisekraaniga ja nägi peaaegu sama välja.

Aga üldiselt näib uus Mint olevat täiesti korralik tööriist. Compiz enda efektidega, Cairo-Dock jms “tilulilu” töötab ka kenasti.

Pisike sabakergitus

Nagu suurem osa teisi selle ala teadustöötajaid, on ka siinkirjutaja ACM ja IEEE liige – esimeses juba üle kümne aasta, teises paar viimast.  Kuna ACM reklaamis enda kõrgemaid liikmetasemeid, siis tekkis sportlik huvi, kas senine tegevus senior memberi taseme välja annab. Tuli enda senised ägedamad tegemised üles lugeda ja kolm soovitust esitada.

Asjapulkade poolt kontrollimine võttis ca kuu aega, aga tänasest näitab ACM virtuaalne visiitkaart siis sellist pilti:

ACM Senior Member

Konkurendid ründavad

WordPressiga tehtud veebilehti üritatakse endiselt lihtsa nimede- ja paroolideproovimisega maha võtta. Seal näeb igasugu nimesid, ehkki enamasti on need kas saidi enda nimi või siis eestikeelne “Haldur”, mille pätid on ära õppinud (proovitavad paroolid on tõenäoliselt sama lihtsad). Täna nägi aga üht lausa ausat ründajat, kes proovis nime “konkurendid” (tõsi, kodanik ise tuli hoopis Türgist)…