Ubuntu tibitest

Päris asjalik artikkel Ubuntu kasutajasõbralikkuse katsetamisest ühe itimehe sõbrantsi peal. Järeldused on head ning Ubuntu kokkuseadjad võiks neid arvesse võtta.

Slashdotis käib sama teema ümber ka arutelu. Lisaks tavapärasele lõõbile stiilis “WTF? A Linux geek with a girlfriend?” ja Hardy Heroni väänamisele Hairy Hardon’iks (ups….) on aga üks mõtlemapanev väide –  see kutt lasi oma sõbrantsi lahti sisuliselt tavalise, “otse lambist” Ubuntu peale (ubuntu-restricted-extras pole installitud, Medibuntu ka mitte). Huvitav oleks võrrelda, mida teeks sama piiga suvalise “otse lambist” XP-ga (koodekeid pole, Flashi pole)?

Ubuntu 8.04

Täna tuli uus pingviin välja. Kohe proovisin riskantse sammu teha ja ütlesin läpaka uuendussüsteemile lihtsalt “uuenda distrot”. Ligi 2000 faili tuli TLÜ kiire kaabliühendusega alla paari minutiga, mis aga võttis aega, oli kohalik install. Läpakas on igasugu staffi ning vaid 512MB põhimälu – tavatöö jaoks täiesti piisav, aga installi võttis hingeldama ja seda keriti üle 2 tunni. Viimaks oli aga asi tehtud.

Üks ja ainumas probleem selgus kohe sisselogimist üritades – ThinkPad T43 sõrmejäljelugeja BioAPI pakk enam ei töötanud. Tarkvara jäi sõrmejälge ootama, ent lugeja ei reageerinud. Tuli tuvastus uuesti tavalise parooli peale panna – eks hiljem uurib, kuidas uuesti tööle saab.

Aga muud asjad on kõik paigas. Heli töötab, graafika töötab, Compiz kerib kuubikut, YouTube mängib musa. Näib, et suured asjad on kiiremaks läinud – Evolution ja OO.o näiteks. Firefoxi 3. versioon on samuti tiba poleeritum kui eelmine.  Küllap selle sõrmejälje ka tööle saab – millalgi proovib [L] ThinkWiki juhendi järgi uuesti paigaldada.

APDEIT ÕHTUL: leidus veel parem vahend sõrmelugeja jaoks – [L] Thinkfinger. Avatud lähtekoodiga ja puha, töötab täiesti kenasti. Boonusena sai ära teostada ka juba vanast ajast pärit lolli mõtte asendada sõrmejälge küsiv teade ühe totaka kräkkerikeelse fraasiga… 🙂

Hea eesti asi

Va juutuubis sattus kätte [L] Terminaatori laiv-esinemine GoLive’il. Ilmselt Eesti parimaid laiv-rokkvideosid (subjektiivne muidugi): Elmarile tüüpiliselt nakkava meloodiaga ja Jaagupile omaselt hea tekstiga lugu ning väga korralik lavaesitus. Elmari pikk kitra-intro on ka vinge. Termikas on ilmselt nende üsnagi väheste Eesti esinejate seas, kes suudab ka elusast peast end välja mängida ega vaja helitehnika imenippe lahjade võimete varjamiseks.

Muusikaline missa Harkujärvel

… nägi täna välja natuke nagu Laululahing: kohal oli kolm koori (“Helitron”, “Baltika” ja Tabasalu kammerkoor) ning põhirõhk oli muusikal, mitmed tavapärase missa sõnalised osad olid asendatud vastavateemaliste muusikateostega.

Aga eriti vägev oli peale missa lõppu kõigi kolme koori poolt ühiselt lauldud “Ta lendab mesipuu poole”. Veidi kahju, et see lugu oli mõnda aega võrreldes muude hästituntud isamaalauludega veidi tagaplaanil ning jõudis oma õigele kohale alles peale autori surma. Aga nüüd on eesti rahvas selle avastanud ja õigusega – selle loo vägi on võrreldav Ernesaksa “Mu isamaa on minu armu” omaga. Ka tänane esitus Harkujärvel pani judinad mööda selga jooksma.

Selle loo 2004. aasta laulupeoesituse leiab [L] YouTube’ist.

HTK-ga Laugul

Juba traditsiooniks kujunenud TLÜ haridustehnoloogia keskuse väljasõit viis meid seekord Kuusalu lähedale Laugu puhkemajja. Eelnevalt käisime veel Andineeme rannas, Mardi tulevast majakohta ning Kairiti ja Priidu uut kodu vaatamas. Täitsa tore sõit oli. Tegin moblaga mõned pildid, ehk panen need millalgi Kakkr’isse välja. Kahju ainult, et Mart unustas võimenduse juhtmed kaasa võtta ja seekord ei tulnud seetõttu koos mängimisest midagi välja. 🙁 Aga ehk teinekord.

Aga HTK seltskond on endiselt mõnus.

APDEIT: mõned pildid on nüüd ka [L] Kakkr’is üleval.

Mõttetu tuul

Raadio 3 on üks päris mõnus musaraadio, eriti autos kuulamiseks. Uudiseid aga kuulab Kakk enamasti Vikerist või Kukust. Täna tööle sõites aga jäi raadio ka uudiste ajaks R3 peale. Uudised nagu uudised ikka, seejärel tuli ilmateade. Nii-ja-nii palju sooja etc, seejärel aga – “tuul puhub ka suhteliselt mõttetu kiirusega seitse meetrit sekundis”.

Eee… Milline on tuule jaoks mõttekas kiirus?

Hea eeskuju

Ajal, mil meil ikka mõned räägivad haridussüsteemis Microsofti eelistamisest ja [L] mõned üritavad kooliõpetajatele nn intellektuaalomandit pähe tampida, võtavad Euroopa ühe rikkaima riigi tegelased kätte ja [L] viivad enda haridussüsteemi 9000 (üheksa tuhat) PC-d lõplikult Linuxi peale (varem olid need masinad dual-boodis). Teisalt muidugi pole šveitslased mitte üksnes jõukad, aga on läbi aegade suutnud ka oma peaga mõelda ja enda sõltumatust kaitsta.

Klubimuusika leinapäeval?

Tänane Postimees kirjutab sellest, [L] kuidas Ridala vallavalitsus ei andnud luba klubimuusikafestivali korraldamiseks 14. juunil.

Klubimuusika haakub siinkirjutajal küll enamasti tümaka, energiajoogi ja tablettidega, aga by all means, igale inimesele oma. Tehke rahus oma festivale ja kuulake tümakat – aga mitte sellisel päeval avalikus paigas. Sellistel korraldajatel puudub kas elementaarnegi taktitunne või on nad lihtsalt koolitundidest pausi pannud (kaldun arvama viimast). Ridala vallavalitsuselt absoluutselt õige samm – seda enam, et asja hakati reklaamima juba enne loa küsimist. Sellisest üritusest järgmine oleks reiv jõuluõhtul Metsakalmistul või veel tont teab mis.

Kui ikka inimestel endal kultuuritaset napib, siis peab neile võimude poolt käsu korras aru pähe panema. Pole küll hea variant, aga parem kui lubamine. Ja ikkagi tuleb meelde vanameister Runneli eelmisel aastal öeldud lause – “praegu on rumalate inimeste esiletükkimise aeg”.

APDEIT: Nagu Ruby kommentaarist nähtub ja mujalt ka selgub, käitus vald käesoleval juhul samuti kohatult, andes-võttes korraldamise luba. Ja Rabarocki korraldamine samal päeval ei ole samamoodi kohane – seal on järelikult lihtsalt suhteliselt kama-kaks omavalitsejad. See, et kuskil veel samamoodi rumalasti käitutakse, ei ole aga põhjendus selle kordamisele.

Üle koera saba

Jalamo-sensei laagris sai eelmisel korral puudujäänud jupp vööeksamist ära tehtud. Päris karm oli aga vaadata, kuidas Rein 1. dani tegi – Ilpo-sensei peedistas ikka päris korralikult, kõik kuus relva võeti suht detailselt läbi. Kui kunagi sama asjani jõuab, siis teab valmis olla – aga nüüd on Eestis esimene Ryukyu kobujutsu must vöö olemas (lisaks on üks pruun ja nüüd kaks sinist). Pärast mindi aga juba traditsioonilisse kohta Veski kõrtsi (mille nimi alati soomlastele nalja teeb 😛 ).