Kodanikud njuujorklased

Nagu ERR rõõmsalt teada annab, ei leidu New Yorgi linnas enam ühtki daami ega härrat. Ju siis ei jäänudki muud üle, kui teadaanded ümber teha.

Kui Eestis peaks samasugune asi päevakorda tulema (valitseva seltskonna pugejalikkust arvestades juhtub see siinmail tõenäoliselt üsna pea), siis ei peaks jalgratast leiutama. Kui nõukavõim esimest korda siiamaile saabus, tehti härradest ja prouadest samamoodi unifitseerit kodanikud. Et aga aeg-ajalt on siiski ka diferentseerida vaja, siis tegid tollased lõuapoolikud ettepaneku: kellel on, olgu kottkodanik ning kel pole, tuttkodanik.

Seega väike, ainult natukene houellebecqlik fantaasiahüpe tulevikku, Lennarti lennujaama suvel 2030: “Austatud tutt- ja kottkodanikud! Saudi Arabia Airlinesi lend 464 hilineb poolteist tundi. Lennujaama mošee ootab sel ajal palvusele.”

Filmipausi kokkuvõte 2017

Kakk on juba mitu aastat teinud enda ITSPEA kursusel semestri keskel rebaste ehmatamiseks filmipausi ja näidanud vana head “Idiokraatiat” (täiesti viisakalt ja legaalselt – ametlikus õppekeskkonnas õppeülesandena ja ametliku koopia pealt). Üldiselt on mõtteraputajana päris hästi töötanud – soovijad on saanud lisapunktide eest ka filmile retsensioone kirjutada, need on alati olnud üsna seinast seina.

Seekordne retsenseerimistähtaeg kukkus just ning peab ütlema, et sel korral vaevus arvamust avaldama vaid ca kümnendik seltskonnast. Kõik nad said vaeva eest enda punktid ausalt kätte, kuid ka seekord oli arvamusi kogu spektri ulatuses. Mõned nägid vaid lolli komöödiat, mõned tabasid ära vajaduse õppimisse tõsisemalt suhtuda, mitmed tõmbasid paralleeli Dwayne Elizondo Mountain Dew Herbert Camacho ning praeguse USA riigijuhi vahele (seda tegid muide ka filmi loojad, öeldes viimatise valimiskampaania käigus, et nad vist said kogemata dokkariga hakkama). Õnneks oli ka neid, kes said lisaks pihta Carl’s Jr-le, Tarrlytonile, FDA äraostmisele Brawndo poolt jmm torgetele – tegelikult on ju filmi peamine raskuspunkt mitte niivõrd tuleviku antiutoopial, kuivõrd just kasvaval lollusel meie endi ümber.

Igatahes tuleb praktikat jätkata. Kui kasvõi paar inimest tõsiselt elu üle mõtlema õnnestub provotseerida, on lugu asja ette läinud.

Nohikud ja managerid

(Sel nädalal pidid ITSPEA e-õppurid IT-profi teemat lahkama, nii et ajakohane värk.)

Slashdoti nohikuarmee on taas päris huvitava kommentaariumi tekitanud – seekord siis sellest, miks ja kuidas töötajaid edutatakse (alguseosa; lõpus räägitakse algsest teemast kah 🙂 ). Loomulikult on ära mainitud ka Peteri printsiip.

Lisaks veel kaks klassikalist humoorikat lugemistükki samal teemal – häkkeritele manageridest ja vastupidi.

Õpikunäide autoriõigustest

Nagu varem kirjutatud, avastas Kakk enda jaoks šveitsi rokkbändi Gotthard. Esmane impulss (üks hea lugu) tuli Spotify kaudu läbi ühe kogumikalbumi. Siis sai neid juba Tuubist otsitud ja autos pulga pealt kuulamise jaoks sealt alla tõmmatud. Ja viimaks jõudsid eile kohale 8 CD-Marketist ostetud ametlikku plaati (kogu Steve Lee aegne materjal). Nii see enam-vähem käibki – algul tiritakse kusagilt, siis viisakad inimesed ostavad asja ära ka.

Kaks nuga

Eile läks üks noor eesti mees kurval viisil nii katki, et käis linna peal nugadega ringi. Lõpuks läks politseile kallale ja sai surma. Tõsiselt traagiline juhtum, kuid paraku loogilise lõpuga – samavõrd loogilise, kui et ta oleks ootamatult otse trammi ette astunud. Trammijuht oleks olnud samamoodi šokis, aga poleks saanud midagi muud teha kui otsa sõita.

Vahe on ainult selles, et palgalised ja palgata netitrollid ja muud madalamad eluvormid poleks ehk nii aktiivsed olnud. Praegu käib hirmus kisa ning mõned inimesed üritavad endale loost ka veel poliitilist kapitali lõigata (lame, aga samamoodi loogiline käitumine).

Üks soovitus kõigile sõnavõtjatele oleks vaadata ära näiteks see DVD. Koostaja juures on Kakk muide saanud üksjagu aega erinevaid kunste õppida ning see mees teab, mida räägib. Plaadil on ridamisi häid näiteid selle kohta, kui ohtlik võib nuga olla ja kui pikk on tegelikult distants, kus kaitsja saab väga vähe ette võtta. Kõik jutud stiilis “oleks võinud kätte/jalga lasta” või “miks politseil peab tulirelv üldse olema, piisaks kumminuiast” on lihtsalt paras absurd.  Mistahes muu käitumisüritus oleks viinud selleni, et kommentaariumide madalamad eluvormid oleks saanud ilkuda selle üle, kui äpu on Eesti politsei, kes suvalise jorsi käest nuga sai.

Nii et jätame meelde: trammi ette ei astuta ja politseid noaga ei torgita. Õpetame teistele ka.