Ungari ja küprokmeedia

09.04.2018

Mõned ajad tagasi oli siinmail moes siseviimistlusstiil, mida “euroremondiks” nimetati. Nägi esinduslik välja, kuid hakkas peagi lagunema ja polnud ka ülearu inimsõbralik.  Kasutati kõvasti kipsi, seda ka puudujääkide ja vigade varjamiseks.  Euroopa, sealhulgas Eesti massimeedia meenutab üha enam seesugust ehitist.

Kui Ungaris hakkasid valimised lähenema, siis esmalt oli enamik kirjatsurasid aprioorselt kindlad Viktor Orbáni lüüasaamises. Aeti täiesti suvalist soodat, peaasi oli järgida poliitkorrektset soovmõtlemist. Kui valimised juba ligi olid ja kõik küsitlused Orbáni suurt võitu ennustasid, hakati vabandusi otsima. Alguses üritati isegi varasemat arutu mustamise sihtmärki Jobbikut puhtamaks pesta (lootuses, et äkki võtavad osa hääli ära), siis algas joru teemal “Kui inimesed aga rohkem valima tuleks, küll siis pahalane kukuks”.

Veel eile suutis üks sealne kohalik tainas toota artikli lõpulausega “Üks on kindel: Orbáni režiim on läbi kukkunud” (olukorras, kus pilt oli juba päris selge, tuleb seda pidada orwelliliku newspeak‘i musternäidiseks). Ja siis tegi “režiim”  taas kord absoluutse enamuse ja seda ligi 70% valimisaktiivsuse juures.

Kunagi laulis Tõnis Mägi lahedas kupleestiilis loos nimega “Salong” nii:

Kipspead
kõik on, eks
ristitud Johannesteks

 

Prohvetlik…

Nõuka-aja ebavõrdsusest

18.03.2018

Võiks ju küsida, et miks on vaja kirjutada pikk artikkel põhjaliku seletusega, et vesi on märg.

Kahjuks on seda aga tänase seisuga päris paljudele inimestele vaja. Nii et aitäh Margus Otile ja ka tunnustav noogutus Postimehe suunas, et selle ära avaldasid.

Virtuaalülikool ja virtuaaldiplom

05.02.2018

Tänane Äripäev on üles korjanud TÜ arendusprorektori Erik Puura FB-postituse. Kui seal selliseid asju kirjutatakse, siis äkki peakski enda veisepuugi uuesti lahti tegema…

Üldiselt üsna kümnesse tekst. Eriti hea on see kujutletav virtuaalülikool enda nelja teaduskonnaga (õigus, IT, majandus ja muidugi mõista esoteerika). Siiski, Kaku arvates on puudu veel üks oluline teaduskond. See, kust tulevad kõikvõimalikud kisakõrid, intriigipunujad ja uduajajad (väljundiks on meedia) ning karjeristid, võimuhullud ja eneseimetlejad (väljundiks on poliitika). Tegelikult peaks siin kaks eraldi teaduskonda olema – õpiväljundid on mõnevõrra erinevad.

Aga tänud isand Puurale selle väljaütlemise eest.  Vähemalt natuke terve mõistuse häält kuulda.

APDEIT: Lugesin hiljem Postimeest – vist koguni kolme teaduskonda on juurde vaja. Kolmandast tuleks euroametnikud.

Ajakirjandus?

29.01.2018

Äripäev on  ilmselt aru saanud, et suur osa nende lehes avaldatavast materjalist on niivõrd küündimatu, et autori nime on piinlik sinna alla panna. Niisiis on juba mõnda aega päris suur jagu RSS-i kaudu saabuvast sisust ilma allkirjadeta. See, et järjest enam sisu on veel ka paywall‘i taga (lugemise eest tahetakse raha), on selles kontekstis veel eriti imelik.

Kahjuks ei ole nende tellija ja ei saa seetõttu jalgadega hääletada. Aga seda paari eurot artikli eest näete küll sama palju kui oma kõrvu.

Linux Journal lõpetab

02.12.2017

Linux Weekly News teatab, et Linuxi-maailma üks teerajajaid, ajakiri Linux Journal lõpetab ilmumise.

Kurb muidugi, kuna viimastel aastatel on nad peamiselt vabatahtlike abiga vee peal püsinud. Nüüd on aga paraku ilmselt rahaasjad nii hulluks läinud, et enam ei saada hakkama (uudises mainitakse ka võlgasid). Viimaste vähendamisega saab neid natuke aidata – nimelt võib siit soetada endale 11,99 ameerika raha (ehk 10,54 euroraha) eest terve LJ seniste numbrite (1994 – 2017) arhiivi.

Kakk tegi diili ära ja tiris 700+ MB faili alla. Kohe alguse otsast lugema hakates võib sealt leida noore Linuse intervjuu ja veel palju põnevat (nüüd juba üsna) vanast ajast. Noortele pingviinidele soovitaks ka – saate natuke inimesi aidata ja mõistliku raha eest hulga huvitavat ja harivat lugemismaterjali.

Kodanikud njuujorklased

19.11.2017

Nagu ERR rõõmsalt teada annab, ei leidu New Yorgi linnas enam ühtki daami ega härrat. Ju siis ei jäänudki muud üle, kui teadaanded ümber teha.

Kui Eestis peaks samasugune asi päevakorda tulema (valitseva seltskonna pugejalikkust arvestades juhtub see siinmail tõenäoliselt üsna pea), siis ei peaks jalgratast leiutama. Kui nõukavõim esimest korda siiamaile saabus, tehti härradest ja prouadest samamoodi unifitseerit kodanikud. Et aga aeg-ajalt on siiski ka diferentseerida vaja, siis tegid tollased lõuapoolikud ettepaneku: kellel on, olgu kottkodanik ning kel pole, tuttkodanik.

Seega väike, ainult natukene houellenbecqlik fantaasiahüpe tulevikku, Lennarti lennujaama suvel 2030: “Austatud tutt- ja kottkodanikud! Saudi Arabia Airlinesi lend 464 hilineb poolteist tundi. Lennujaama mošee ootab sel ajal palvusele.”

Kaks nuga

01.11.2017

Eile läks üks noor eesti mees kurval viisil nii katki, et käis linna peal nugadega ringi. Lõpuks läks politseile kallale ja sai surma. Tõsiselt traagiline juhtum, kuid paraku loogilise lõpuga – samavõrd loogilise, kui et ta oleks ootamatult otse trammi ette astunud. Trammijuht oleks olnud samamoodi šokis, aga poleks saanud midagi muud teha kui otsa sõita.

Vahe on ainult selles, et palgalised ja palgata netitrollid ja muud madalamad eluvormid poleks ehk nii aktiivsed olnud. Praegu käib hirmus kisa ning mõned inimesed üritavad endale loost ka veel poliitilist kapitali lõigata (lame, aga samamoodi loogiline käitumine).

Üks soovitus kõigile sõnavõtjatele oleks vaadata ära näiteks see DVD. Koostaja juures on Kakk muide saanud üksjagu aega erinevaid kunste õppida ning see mees teab, mida räägib. Plaadil on ridamisi häid näiteid selle kohta, kui ohtlik võib nuga olla ja kui pikk on tegelikult distants, kus kaitsja saab väga vähe ette võtta. Kõik jutud stiilis “oleks võinud kätte/jalga lasta” või “miks politseil peab tulirelv üldse olema, piisaks kumminuiast” on lihtsalt paras absurd.  Mistahes muu käitumisüritus oleks viinud selleni, et kommentaariumide madalamad eluvormid oleks saanud ilkuda selle üle, kui äpu on Eesti politsei, kes suvalise jorsi käest nuga sai.

Nii et jätame meelde: trammi ette ei astuta ja politseid noaga ei torgita. Õpetame teistele ka.

Kristlik maa

09.10.2017

Kui vaadata viimase nädala Eesti meediapilti, siis tuleb kahtlemata jõuda järeldusele, et Eesti on lausa äärmiselt kristlik maa. Arvata on, et üheski vana Euroopa riigis ei võta nii paljud inimesed korraga kiriku teemadel sõna kui meil.  See, et kiriku teemadel räägivad siin (alustades päris tipust) peamiselt need, kes kogu asjast tegelikult ööd ega mütsi ei jaga, on sootuks teisejärguline. Ehk on nad tulevikus ka Koraani osas sama suured eksperdid (või siiski mitte – julgust ilmselt napib ja oma nahk on liiga kallis).

Nii et olgem optimistid ja tsiteerigem apostel Paulust (Ap. 17:16 ja sealt edasi)…

Visca Catalunya

02.10.2017

Katalaanide maal läks mölluks. Jääb ainult imeks panna kaht asja.

  1. Hispaania keskvõimu hämmastavat käpardlikkust kogu asjaga tegelemisel. Asjaolu, et referendum kätte jõuab, jõudis seal asjapulkadele kohale niivõrd hilja, et ainsa lahendusena kargas pähe bolševistlik “Peksame raisad laiali!”. Isegi poliitkorrektne massimeedia näitas asju, mis pigem meenutasid mingit banaanivabariiki kui “inimõiguste eest seisvat” Lääne-Euroopat.
  2. Eesti kohalike asehaldurite kohmetut mõminat teemal “Mmm… ääämmm…. Toetame territoriaalset terviklikkust…”. Nagu oleks keegi Välisministeeriumis kummiliimiga kilekotti ringi lasknud. Võiks ju ka meenutada, mis oleks võinud olla, kui 1991. aastal oleks näiteks Reykjavikis samasuguseid kummiliimihääli tehtud, ja püüda natukenegi nägu säilitada. Aga ei. Tähendab – üks Arturi-nimeline mees oli, kelle kohapealsete arvamuste kohta aga ütlesid ülejäänud tainad “Mmm…. ääämmmm… Üliemotsionaalsed hinnangud…”.

Katalaanide iseseisvuse lugu on piisavalt vana, et paari päeva pikkune ajuseebitusperiood Eesti meedias teemal “ei, ega tegelikult enamik ei tahagi” mõjuks tavapärase anekdootliku eurolollusena (või ehk uudissõnana kerstimisena?). Jällegi, mõni väljaanne jättis kasutamata kuldse võimaluse vait olla (Eesti ajakirjandusele võiks mõni vana nõukakooli läbiteinud kodanik teha koolituse teemal “millal padrata tõsise näoga kaasa, millal olla vait ja millal rääkida läbi lillede”, seda praegu ilmselgelt enam ei osata).

Kaks meediat

28.09.2017

Täna annab Kristjan Port ERR-is lugejaile soovituse lahkuda “tõejärgsuse” vältimiseks sotsiaalmeediast.

Osaliselt võib seda üleskutset mõista. Sotsiaalmeedia on nagu va Forresti kommikarp – pole aimugi, mis sealt järgmisena ette jääb. Kui kitsendada soovitust ainult edevusvõrgustike peale (Instagram, Snapchat, üha enam ka Facebook), siis võiks isegi nõustuda.

Ent tänase meediapildi tingimustes hakkab isand Pordi üleskutse kõlama sarnaselt soovitusega “Ära triipu tõmba, tõmba piipu!” ehk lihtsalt ühe kurja asendamisega teisega. “Traditsiooniline” meedia on olnud alati kallutatud (vanemates ja stabiilsemates ühiskondades ei ole ühe või teise kanali kallak isegi mingi saladus) ja ainuüksi selle juurde tagasipöördumine lükkaks inimese lihtsalt praegu pumba juures oleva seltskonna mõttemulli sisse – kasvõi sellesama üleskutse ilmutanud kanali nimes on esimene R-täht paras anekdoot.

Vahe “vana” ja “uue” vahel tuleb sisse eelkõige sellest, et “uues” on mõnevõrra lihtsam jälgida erinevate mõtteviiside kanaleid. Ühte RSS-i lugejasse võib lükata kasvõi kõrvuti Trumpi ja Clintoni, Ossinovski ja Helme, Memokraadi ja Objektiivi.  Hakata tellima samade rühmade häälekandjaid paberil või üritada jälgida neid teles ja raadios oleks üsna lootusetu üritus.

Nii et pigem tuleks mitte sotsiaalmeediast loobuda, vaid kasutada seda isegi rohkem, ent valivalt ja teadlikult. Tuua (mõnevõrra sarnaselt Wikipedia NPOV-reegliga) kokku eri seisukohad (välistades kohe alguses mistahes kanali neutraalsuse!) ja siis kasutada sünteesiks omaenda kaalikat.