Hea lugemine

15.10.2019

Postimehest – mitte artikkel ise (mis on audiokujul ega vääri kuulamist), aga mitmed asjalikud kommentaarid seal sabas.

Kui mõne aja eest tõmbasin siin paralleeli 1986. aastaga, siis viimastel nädalatel näib, et vaikselt hakkab juba 1987 kätte jõudma ehk rahval hakkab umbsest lollusest pikkamööda villand saama (üks tänane näide veel – eriti hea leid on “süvalollus”). Kaugel see 1988-gi siis enam.

ERRor

13.10.2019

Näib, et eksitava nimega “Rahvusringhääling” varustatud meediaüksus istub oma mugavas ämbris edasi. Üle päris mitme päeva sai jälle AK uudised lahti tehtud – ja muidugi tuli sealt otsekohe taas kord tõsise näoga esitatud tekst sellest, kuidas enamik poolakaid valesti hääletab. Kui Eesti valimiste ajal kükitaks mõni idapoolne mikriga mõne partei peakorteri ees ja kohalikke mõnitaks, siis vist ei jõuaks kisa ära kuulata.  Tõejärgsus ruulib.

APDEIT: Tasakaaluks üllatas seekord Postimees. Nii julget arvamust polegi sealkandis jupp aega näinud – loodetavasti ei pea kirjutaja julguse eest liiga kallist hinda maksma.

Millal võib rääkida?

08.10.2019

Postimehes küsib üks noor inimene, millal temavanused rääkida võivad.

Huvitav küsimus. Siinkirjutaja arvab, et samamoodi kui vanem inimene – siis, kui midagi asjalikku öelda on. Vanus ei puhu üldse pilli.

Paraku on asjal ka teine külg: mingit erilist vahet ei ole ka vanal ja noorel lollil. Ja kõikvõimalikke rumalusi on viimaste kuude kliimahüsteeria ülespuhumise käigus rääkinud mõlemat sorti tegelased.  Ent pidev reedeti koolist popitegemine teeb noortest esmalt noored lollid, kellest pikkamööda saavad vanad lollid.  Pigem võiks käia koolis ja õppida seda, kuidas erinevad ühiskonnad ning poliitika- ja majandusmudelid toimivad – ning siis ehk hakkab ka paistma, kellele sedasorti paanikaõhutamine tegelikult kasulik on. Või ka see, kuskohast suurem osa rämpsu atmosfääri paisatakse.

See ei tähenda, et tarbimisharjumusi ei võiks/peaks üle vaatama. Sorteeriks õige prügi, sõidaks rohkem jalgrattaga,  kannaks riided lõpuni ära, ostaks rohkem eestimaist toitu ja ei loobiks seda asjatult prügikasti? Ja kas on ikka tingimata vaja pidevalt uusi poppe vidinaid soetada (mille tootmiseks kulub üksjagu maavarasid, lisaks toodetakse neid sageli üsna küsitavates tingimustes)…?

Allikakriitikast

03.09.2019

Kirjutasin (peamiselt ITSPEA tudengite tarvis) Kaku Akadeemiasse sellise jupi.

Esialgu väga palju näiteid sisse ei pannud, aga kui peaks tahetama selleteemalist eraldi loengut, siis on näiteid kasvõi siin blogis kajastatud juhtumite näol piisavalt.

Kole lugu küll

13.08.2019

ERR julgeb avaldada loo sellest, kuidas Brüsseli nomenklatuur protestib selle peale, et maksumaksjate arvelt poolmuidu antav toit tuleb nüüd natukene vähem poolmuidu kätte.

Võrdluseks: IT kolledži söögikoha tudengidiil maksis kevadel tüüpiliselt 2.40-2.80, väikese supi võis ehk saada 1.50 eest, suur oli juba üle 2 euro ning prae eest küsiti veel tublisti enam. Palgavahedest ei hakka üldse rääkima.

Ei, E. Liit ei ole veel N. Liit (muidu ei saaks seda siin kirjutada). Aga ühiste joonte hulk kasvab üha.

“Sitasitik, heinaritsik”

15.07.2019

… “need on kanged lendama. Rohkem sõnu ma ei oska, hakkan jälle otsast peale. Sitasitik, heinaritsik…”

See lastelaul tuli meelde, kui juhtusin eile juhuslikult autoraadiost seda saadet kuulama. Meelega enam ammu sinna peale ei keera, aga kuna nüüd kõrvu jäi, siis imestaks: kui kaua võib ühe kõne ümber rumalusi heietada?

Kokkuvõtlikult seega:
* laulupidu oli kõigist vasakpoolikute punnitustest hoolimata ilus
* Tõnis Lukase kõne oli asjalik
* enamik eesti ajakirjandust on endiselt ebaintelligentne, pugejalik ja kõvasti vasakule kaldu.

Kolm on kohtu seadus

29.06.2019

Tuleb veel kord sellele härrale viidata (ja tunnustada ERRi selle avaldamise eest). Seekord on keskkonnateemaline vaade, aga taas kord on seal rida häid viiteid (mh viide Roger Scrutoni 2015. aasta artiklile ülikoolide kohta) ja muhedaid ütlemisi ka.

Ehk õnnestubki

10.06.2019

Loodetavasti saadakse ERRi tükeldamisega edukalt maha.

See, et sealt pidevalt kummalisi arusaamu eetrisse voolab, on ainult üks asi. Teine ja vähemalt sama oluline punkt on küsimus: miks on vaja üht oma olemuselt puhast kommertskanalit (Raadio 2) ja kaht vene kanalit maksumaksja raha eest ülal pidada (elu näitab, et siinne asine ja integreerunud venelane suudab jälgida eesti kanaleid, umbkeelsetel tümikatel on aga ka neist kanalitest sügavalt poogen ja nad eelistavad idanaabri omi)?  ETV2 osas võiks eriarvamusele jääda, kuigi tegelikult tuleks ETV programmist hulk jama välja visata ja praegu ETV2 peale lükatud kultuuri- ja retrosaated põhikanalisse tuua.

APDEIT 11.06: ei tea, kas see on eelmisega seotud või mitte, aga ehk saab mõne aja pärast jälle Vikerraadio hommikuprogrammi kuulama hakata. Seni tuli pikka aega ignoreerida (jämedalt sealtmaalt, kus onu Donald USAs presidendiks hakkas tahtma – kuulasin harilikult üheksased pikemad uudised ära ja panin siis raadio kinni), sel inimesel on paraku liiga tabav nimi. Uudised olid niigi kaldus, aga muu jutt läks enamasti täitsa üle võlli (sarnaselt ühe teise samasuguse tegelasega, kes vahepeal Postimehes möllas). Järgmisena võiksid mõned väliskorrespondendid ameti maha panna.

Ohoh

31.05.2019

Eelmine kord imestasin, et selle härrasmehe eelmine kirjutis ERRis ära avaldati. Tuleb veel kord imestada.

Põhjalik ja hea materjal ning kõvasti viiteid asjadele, mida tänastel Eesti ajakirjanikel oleks kohutavalt kasulik lugeda, aga mida nad paraku mitte kunagi ei loe.  Kuni sellised asjad Eesti meedias ilmuda saavad, ei ole kõik veel kadunud. Eraldi tuleks tunnustada muhedaid ütlemisi (“Suur Prantsuse Hullus” on üsna ilus iseloomustus tolle pöörase sündmuse kohta, “Urr teab mida” on ka hea).  Kui midagi üldse ekstra välja tuua, siis on see vajadus hakata ühte ja mõistuspärast keelt tarvitama – kuni osad inimesed uuskeelt pruugivad, ei tule lõhede lappimisest ühiskonnas midagi välja.

Veel üks näide

28.05.2019

… väikesest inimesest.

Teha lehelugu sellest, kuidas ühele inimesele ebameeldivat uudist teatati, ja siis kelkida “oi, ma olen kunn!”… Pole eriti sõnu.

APDEIT 30.05. Öeldakse, et üks kord ämbrisse astuda on inimlik eksimus, kaks on juba raske juhmus. Mis asi see nüüd on – Postimehest on saanud TÜ läbikukkunud praktikantide blogimiskoht? Lõpetage palun see lauristiniaad ükskord ära.