Milline?

18.04.2019

Näib paraku, et peavoolumeedia püssirohi pole veel otsa saanud…

Täna autoraadios kanaleid klõpsides sattusin Kuku peale. “Vox populi” ehk rahva käest igasugu asjade küsimine. Ja olge lahked, tänane küsimus: “Millist uue valitsuse ministrit teie ametisse ei kinnitaks?”. Auväärsed, palun küsige järgmine kord: “Milline Eesti ajakirjanik tuleks teie arvates päevapealt lahti lasta?”. 😛

Ühelt poolt on see erameedia – Kuku laulab kodanik Luige pilli järgi ja tal on igasugune õigus seda teha (kuri on karjas siis, kui sama malliga läheneb ERR, mis peaks idee poolest justkui neutraalne olema). Teisalt aga näitab see, et Eesti ajakirjandus on täis masstoodanguna “rahvusülikoolis” vorbitud indoktrineeritud androide – ja see ei ole asi, mille üle uhkust tunda.

Midagi uut

11.04.2019

Ära sa räägi – ERR on andnud välja lausa erikorra EP valimiste kajastamiseks. Lugedes jääb isegi mulje, et tahetaksegi seekord neutraalsed olla.  Häda on aga selles, et seda neutraalsust tuleks ka praktikas näidata ja seda natuke pikema aja jooksul, enne kui seda reaalselt uskuma saaks jääda (väike paralleel võiks olla Venemaaga rahvusvahelises poliitikas, kes aeg-ajalt veidi “demokraadi häält teeb”, mille peale naiivikud ja helbekesed kohe käsi plaksutades hurraa karjuvad – kuni järgmise suure sigaduseni).

Aga vähemalt on asja idee õiges suunas. Kuidas seda tegelikult ellu viiakse, näitab aeg.

Nagu tellitud

09.04.2019

Kohe peale eelmise postituse lõpetamist saatis ERR RSS-i kaudu ühe naljaka loo.

Iseenesest ju tavaline noore inimese blogipostitus. Väga kindla ja väga teistmoodi maailmavaatega inimese oma – aga kui see oleks tema blogisse jäänud, oleks noogutanud (“nojah, igaüks näeb omamoodi – aga meil on sõnavabadus”) ja edasi läinud. Aga miks pärgli päralt avaldab ERR kellegi noore uusmarksisti blogipostitusi?

Meenus kunagi loetud raamat – Holger Puki “Öine lahing”. Lugu sellest, kuidas kangelaslikud komnoored Arnold Sommerling, Osvald Piir ja Eduard Ambos peale 1. detsembrit 1924 lahingus Eesti kaitsepolitseiga surma said.  Paraku oli sm Pukk üksjagu kommunist (ehkki kirjutada ta oskas) ning tema kolm kangelast sisuliselt omaaegsed lumehelbekesed, kes Stalini agentide poolt ajupestuna pidid selle eest eluga maksma. Annaks taevas, et siinsetel naiivikutel natuke kergemini läheks.

 

Madaluse juured

09.04.2019

Tahaks laenata üht kuulsat fraasi ühest veel kuulsamast filmist ja küsida: “Ei tea, kumb?”.

Aga üritaks ikka veel aru saada, mis põhjustas viimase kuu aja jooksul Eesti peavoolumeedias sellise ohjeldamatu inimliku madaluse amokijooksu. Too Varro Vooglaiu ja “Kolmeraudse” juhtum oli ehk kõige ilmekam, aga sama tasemega asju on tehtud juba pikka aega. AK uudiseid ja ERR jutusaateid enam näha ei taha – täiesti Vremjaks keeranud. Kirjutavast meediast kannatab lugeda peamiselt vaid Pulleritsu ja Makarovit (see oli küll paduüllatus, et Postimees ta arvamusliidriks nimetas).. Raadiost voolab samasugust jama.

Kõige vastikum on see, et teatud seltskond on valmis oma riigi rahvusvahelise maine laimuga põhja laskma (kogu nn natsiteema pumpamine rahvusvahelisse meediasse – kusjuures suur osa “rahvusvahelisi uudislugusid” on tegelikult siinsete tegelaste töö). Kõik vaid selleks,  et enda komplekse välja elada (vaatasin muide, et täpselt samast asjast kirjutasin ka 2015. aastal).  Miks?

Senise kogemuse järgi paneb inimesed niimoodi käituma üks kahest. Nii lõugavad nartsissistid ja psühhopaadid, kelle arvates neil on looduslik õigus igasugu privileegidele ning häda igaühele, kes neid keelab – või, taevas  hoidku, ära üritab võtta.  Teine võimalik variant on see, et üks seltskond on pikka aega tegelenud mingi sahkermahkri ja ringkäendusega ning endale tublisti pappi kühveldanud – hõlptulu lõppemise oht koos võimaliku vahelejäämisega (oh seda häbi) paneb sel juhul samamoodi tõmblema ja amokki jooksma.

Ei tea, kumb?

???

23.03.2019

Sattusin RSS-i kaudu lugema sellist lugu. Tundus liiga uskumatu, et tõsi olla. Telekas lahti ja kordus-TVst “Kolmeraudset” vaatama.

Kui lõpetasin, oli tunne, nagu keegi oleks mulle enda pruugitud ööpoti pähe tühjendanud.  Ometigi olen juba viimaste kuude jooksul piisavalt näinud, et mitte väga üllatuda.  “Muusikud” olid tavapärased selle seltskonna esindajad, kellelt muud ei oskakski oodata. Ent TV3 saatejuhile võiksid ju mingid reeglid ometi kehtida?  Kahju, see mees oli kunagi täitsa huvitav isiksus – nüüdseks on temast ilmselt alles ainult maailmavaade.

APDEIT 24.03: Samas võtmes jätkab Postimehe juhtkiri (anonüümselt pealegi). Ah et “peaaju katoliikluse all kannatav blogija”? Ilma küsimuse sisulises osas sõna võtmata võib ometi südamerahuga väita, et selle kirjatüki tundmatuks jääv autor on sellise sõnastuse järgi otsustades peast väga sügavalt vasakule nihkes. Üsna masendav tegelikult, ehkki mitte üllatav.

Uus normaalsus?

22.03.2019

Selliste totruste tõttu (sõimame, keda tahame, ja õigust jääb veel ülegi) olen viimase paari kuuga ETV vaatamise sisuliselt lõpetanud, Vikerraadio (eriti hommikuprogramm) on juba ammu “tänan, ei”. Seniste valitsejate arusaamad saab vajadusel kätte ka veebist RSS-i kaudu (neid võib lugeda siis, kui rohkem aega absurdi üle muiata).

Huvitaval kombel ongi tolles uinamuinas mainitud, peamiselt Postimehe arvamusveerus kirjutav Priit Pullerits veel pea ainus viimane mohikaanlane eesti meedias, kel on kuidagimoodi õnnestunud nii mõtlemisvõime kui südametunnistus säilitada. Ülejäänu on kõik… trallallaa.

Eestlaste Eesti

19.03.2019

(Kuna Facebooki ei kasuta, panen selle siia)

Osana vasakliberite lärmikampaaniast (meediast ei hakka enam rääkimagi) tegi üks seltskond FB-s algatuse “Kõigi Eesti”. Võib-olla mõned neist mõtlesid seda hästi, aga tulemus on uus “Eesti 200” (ja põrub täpselt samamoodi). Eesti ei ole kõigi oma. Eesti on selle rahva kodu, kes on siin aastasadu ja -tuhandeid elanud.

Õiges kodus võetakse alati rõõmuga vastu külalisi ja aidatakse ka hädalisi – aga seda niikaua, kui need inimese moodi käituvad (kas mõne arust oleks 1941. ja 1949. aastal pidanud äraviijaid avasüli vastu võtma?). Koduseid õpetatakse kodu eest hoolt kandma ning vajadusel seda ka kaitsma. Ja kodu võtmeid ei anta heast peast igaühele.

Seega kui nüüd on alternatiivne algatus tehtud, siis toetan seda (pole muidugi kindel, et see üldse kauaks sinna jääb – FB kallak on üldiselt teada ning paraku piisab paarist provokaatorist ja kiirest pealekaebamisest, et see sealt kaoks. Mõistlik oleks see eraldi veebi panna).

Eestlaste Eesti

Huvitav

16.03.2019

Kas homme tuleb sõda, kioski aknaid vaadates
on lehed kollased ja poisid hüüavad
Ei tütar, need vaid mitmekülgselt andetud kes
sääl oma seitungeid nii müüa püüavad

Dagö, “Püüa pilvi, sa ulatud nendeni”

 

Need lauluread on viimastel päevadel kuklas kummitanud. Eriti just kolmapäeva õhtul. Mõne tunni jooksul võis Eesti meedia kaudu näha korraks midagi suurt ja inetut – nagu oleks Nessie turi hetkeks vee peal vilksatanud. Hommikuks oli kõik taas kadunud ja vesi jälle rahulik.

Kino jätkub

13.03.2019

Poleks kunagi uskunud, et hakkan mõnele keskerakondlasele pöialt hoidma – aga praeguses seisus on kõik muud asjapulgad end niivõrd täis lasknud, et võimalik EKREIKE näeb Eesti rahva jaoks välja kui kaugelt parim valik.

Reform. Majandust nad üldiselt jagavad ja aeg-ajalt mõnele isegi meenub tema eesti päritolu. Aga kahte sotside suurimasse ämbrisse on ka oravad kõigi nelja käpaga sisse astunud. Pealegi kui veidi aja eest näitas üks noorhärra, et absoluutselt igast mehest võib saada peaminister, siis nüüd üritab sama tõestada üks kena daam kõigi naiste kohta. Juba puuduliku juhtimise tõttu ei tohiks neid võimule lubada, pealegi on suur osa liigset õhku veel ikka välja laskmata. Neli aastat opositsiooni mõjub hästi.

Sotsid. Absoluutselt vastuvõetamatu maailmavaade ja nüüd ka üsna väike esindus. Nende kiituseks tuleb öelda, et peale valimisjärgset päeva on vähemalt nende juhtpoliitikud üsna viisakalt vakka olnud ja peale kaklust mitte enam rusikatega vehkinud.

Meedia. Nuta või naera. Kui asi poleks nii tõsine, siis vaataks nagu “Benny Hill Show’d” või midagi sellelaadset.

Ja viimaks eurobürokraadid – et nüüd siis ongi täiesti tavapärane sõimata liikmesriigi valitsusjuhti selle eest, et sealne rahvas “valesti hääletas” ja kirjutada ette, kuidas valitsust õige on moodustada?  Sellele mehele tahaks laenata Lindgreni “Bullerby lastest” seda silti, mille tüdrukud salaja Lasse jakiseljale kinnitasid ja millega too siis midagi aimamata ringi jooksis.

APDEIT õhtul – liiga vara sai sotse kiidetud. Nad on ikka nemad ise – õhtuks oli juba järgmine sigadus püsti pandud. Ei saa aru, kui pisike peab olema inimese hallollus, et mitte mõista: praegu EKREt valitsusse lastes võetakse neilt kõvasti tuure maha ning on ka võimalik, et nad tõesti seal põruvad ja ongi vaenlasega (sotside vaates) jokk. Praeguse sigatsemise tulemuseks võib aga olla vabalt see, et järgmine kord tehakse valimistel “Orbǎni moodi”  ja ongi ainuvõim. Ning siis võib see küll juba mõnele pähe lüüa. Jõuab mõnele kohale?

Hea lugemine

10.03.2019

Väga ilus mõttearendus Maarja Vainolt märtsipommitamise aastapäevaks (Huikajaid tasub üldse lugeda). Sisemiste vigastuste metafoor on väga täppi ning ka lõppjäreldus on aktuaalne (ka lõppenud valimiste ja käimasoleva koalitsioonitsirkuse kontekstis).

Selle viimase kohta veel – Postimehe kommentaariumis (mis on iroonilisel kombel sageli märksa tervemõistuslikum kui artiklid ise – enamasti kipub vastupidi olema) leidus ka üsna geniaalne termin selles lehes enne valimisi toimunud propagandalaviini kohta:  “hussariaad”. Ilmselt tuleks ka seda lugeda “sisemiste vigastuste” alla…