Uus nähtus

06.03.2017

Lõppenud Eesti Laulul toimus üks tõsisem tabumurdmine. Reeglina on igasugused pila- ja naljavennad seni tundnud, et tõsiste haiguste üle pole sobiv nalja heita. Kodanikud Sepp ja Avandi heitsid seekord ikka korralikult.

Olgu – eeldagem apsakat teadliku mõnituse asemel (väheusutav, aga võimalik) – kodanikud tahtsid heita nalja tänapäevaste “polkovniku leskede” üle, kes endale uusi ja moodsaid haigusi külge mõtlevad. Praeguses eesti meediapildis on tõesti kõikvõimalikud toitumisnõustajad kõvad tegijad (kogu muu šarlatanidekamba seas).

Natuke koolis käinud inimestena aga oleksid naljamehed pidanud mõikama, et “polkovniku leskede” olemasolu ei muuda haigust olematuks. Tsöliaakia võib vale dieedi korral tappa ning üks suurimaid riskitegureid on heauskselt vale asja sissesöömine (ja seda juhtub enamasti just väljas käies).  Selles mõttes said siinkohal kolaka nii haiged ise kui ka toitlustajad.

Lisaks veel rahaline aspekt – toidutalumatused panevad rahakotile tuntava põntsu ning paraku on mõnel asjakohasel üritusel käies jäänud mulje, et päris paljudel selle probleemiga inimestel ei ole majanduslik seis kiita. See “uus kallis restoran” oli nende inimeste jaoks ilmselt samalaadne lärtsakas keset nägemist nagu “kui rahval pole leiba, söögu kooke” kunagi Prantsusmaal.

Tegelikult aga näib kogu asi sümptomaatiline. Loovinimesed, kes rakendavad end ideoloogiavankri ette, on ennegi selle eest maksnud loovuse kaotamisega – härrad A ja S ei ole siin üldse erandid.

Nii et poisid – võtke järgmine kord vähktõbi ja AIDS ka ette.

Halvaksläinud frankfurterid

09.11.2016

… on üsna koledad asjad. Võivad küll näha viisakad välja, aga toovad tõsise toidumürgituse ja asi võib halvasti lõppeda. Kunagi juhtus nendega üks lugu, millest siin on isegi reisikirjade all räägitud.

Tänase päeva Eesti meediapilt aga näitab natuke teistlaadi halvaksläinud frankfurtereid. Neid, kes olid pakendatud ideoloogilise mulli gaasikeskkonda ning laulsid oma veidrat laulu teemal, kuidas nad on vaat et paremad ameeriklased kui ameeriklased ise ning kuidas kõik on ammu “teaduslikult tõestatud” nagu hambapastareklaamis.

Nüüd aga on kilekott katki tehtud ja paha hais levib täiega – aga vähemalt nalja on saanud kogu seda paanikat lugedes kõvasti (näiteks siin ja siin). Täiesti arusaamatu on ainult see, et täpselt sama stsenaariumi järgi kulgenud hiljutisest Brexiti hääletusest ei ole Eesti ajakirjanduse frankfurterid (pean muidugi silmas Frankfurti koolkonda ja selle siinseid jüngreid) suutnud absoluutselt mitte midagi õppida.

Aktuaalne Kaamera

10.10.2016

Ära sina saada peppu
tublisid poliitikuid
kui ka nemad tühja mulli
ajanud on mitmeid kuid

Kiida Eesti Vabariiki –
elu lill on, õnnest triiki!
Kui on kiidulaul sul võimas
unes ilmub Taavi Rõivas

(kirjutatud tegelikult juba tükk aega tagasi, nüüd panin välja)

Brexit ja Brežnevi suuvärk

24.06.2016

Kunagi, kui Nõuka-liidus kolm aastat järjest riiklikke matuseid korraldati, räägiti sellist nalja. Miks teatati Leonid Iljitš Brežnevi surmast alles umbes nädal hiljem? Põhjus oli selles, et raugast riigijuhile oli paigaldatud kõrgtehnoloogiline suuvärk, mille seismapanekuks tuli Jaapanist väljaõppinud tehnik tellida.

Samasugune häda näib täna vaevavat meie oma kodukootud propagandiste – olles viimased kuu-poolteist usinasti kõikvõimalikesse meediakanalitesse Brexiti-teemalisi muinas- ja õuduslugusid pumbanud, on paganama raske oma suuvärki seisma panna. Sama käib ka mõningate tegelaste kohta mäe otsas.

Aga mis Brexitisse puutub, siis loodetavasti lõi see õhu üsna mitmes mõttes natuke puhtamaks. Igor Gräziniga võiks siin täitsa nõustuda.

Eelmise jätkuks

26.05.2016

Üks tsitaat Holger Kaljulaiult, millele võiks ka ise alla kirjutada:

Ma ei hooli isiklikult paraku ammu AK käekäigust — ehkki peaks! Eesti avaõiguslik TV on kanalite arvu hiljutisest paisutamisest olenemata nimelt ammu, juba vähemalt poolteise kümnendi eest minetanud tehnilise kvaliteedi rahuldava taseme. Ja konkreetselt Aktuelle Kamera igapäevased, eriti aga pühapäevane “kommentaaride” ja põhjalikumate vaatlustega nädalakokkuvõte on intellektuaalselt küündimatute ja kitsavõitu silmaringiga inimeste pahatihti pea ajuvaba praaktoode, mis kõigest püüab imiteerida kvaliteetset uudisteajakirjandust. Mistap mina jälgin AK-d reeglina kiirkerimise režiimis, vaid aeg-ajalt ja ainult üksikuid uudistelõike tähelepanelikumalt n-ö normaalrežiimis üle vaadates.

Ehk tasuks enne aeg maha võtta ja natuke järele mõelda, kui mõni meediauuring ehmatavaid numbreid näitama hakkab…

Küsimus

21.05.2016

Kas keegi teab, kuidas saaks maksumaksjana korraldada asju nii, et konkreetse inimese maksurahast ERR-nimelist organisatsiooni ei toetataks?

Kommertsmeedia on selles mõttes isegi ausam – on teada, kellele kuulub Postimees või Eesti Ekspress ning kes nende arusaamu ei jaga, see lihtsalt ei osta nende toodangut. ERR on uhkest nimest hoolimata tänaseks aga end niivõrd nurka värvinud, et isegi enam ei vaevu neutraalset nägu tegema (viimaseks näiteks oli tänane “Rahva teenrite” saade Vikerraadios). Sõnavabadus on hea asi ja ka neil peab olema õigus enda arvamust avaldada – aga kui see on niivõrd kiivas, siis ei peaks teistmoodi arvajad selle eest maksma.

Reklaam?

30.03.2016

Kaku vanaisa oli kange eestiaegne mees. Kui ENSV televisiooni ilmusid esimesed (veidi lapselikus teostuses) reklaamid, tegi ta järelduse: “Ahaa, reklaamitakse! Järelikult on kõnts!”. Ehk siis head asja ei ole vaja kunstlikult üles upitada.

Tea, kas see on vanaisa vaim või mõni muu põhjus, aga Kakk ei ole ei reklaami ega selle tegijaid  suutnud kunagi päris tõsiselt võtta. On vist täpselt üks reklaam, mis on pannud tunnustavalt muigama – see oli kunagine Näpi vorsti oma (sealse laheda sõnamängu tõttu). Ülejäänud on pigem toonud kaasa vanaisa stiilis reaktsiooni.

Kui hiljuti tekkisid linnapilti suured plakatid duši all pissivate inimestega, siis tuli jalamaid meelde omaaegne Hansapanga rottkoer. Samavõrd idiootlik idee ja tõenäoliselt ei ole kogu asjal kehakergendamisega üldse pistmist. Lihtsalt rumalad inimesed otsivad endast veel rumalamaid.

Täna leidsin uudise, et täpselt nii ongi. Mingisugune “reklaamiagentuur” arvab, et inimeste lollitamine (mida mõõdetakse mehaaniliselt hiireklikkidega!) aitab nad – kusjuures enda eestikeelse nime all – hopsti Soome turule.

Eks elu näitab.

Juba soojem

22.02.2016

Selle taani härrasmehe sõnad mõjuvad üllatavalt prohvetlikult just Eesti kontekstis.

Esiteks  äri selle sõimusõnalises tähenduses. Ajakirjandust teevad inimesed, kes on ise andetud ja selgrootud ning ei salli teistsuguseid enda kõrval. Raha ei haise, ütles üks roomlane kunagi – meie praeguste “mogulite” jaoks ei haise ei roppus, nilbus, sigadus ega lollus.  Ajakirjandus on kukkunud samale tasemele ning nende õnnetuseks on inimesed viimaks hakanud sellest aru saama.

Teiseks ideologiseeritus. Sarnaselt paljude Lääne ülikoolidega on ajakirjadesse roninud igasugused värvikad tüübid, kellel pole mingit huvi objektiivset infot edastada,  küll aga pasundada enda (enamasti kiiksakat) agendat.  Asja teeb hullemaks see, et nood mainitud kaks institutsiooni on kohati sümbioosis ning Frankfurti koolkonna usinad jüngrid saadavad meediatööle portsu portsu järel ajupestud ullikesi.

Kolmas – poliitkorrektsuse diktatuur – lähtub kenasti kahest esimesest. Kui äriinimestel ja äristunud poliitikutel on vaja vähenõudlikku, rumalat ja indoktrineeritud klientuuri/valijaskonda, siis kõige lihtsam on seda saavutada khmm… turistide abil. Selleks aga tuleb tagada olukord, kus kohalikud inimesed on kas piisavalt ärahirmutatud või äraseebitatud.

Ja nii see asi käibki. Mida aeg edasi, seda raskem on öelda, et kuningas on paljas – ning seda enamatel kaabakatel tuleb pakku joosta, kui saladus lõpuks ilmsiks tuleb.

Mida Riigikogu inimesega teeb

21.02.2016

Täielik müstika… Tüüp, kes mängis Generaator M-is, Turistis ja muudes vingetes bändides ning kirjutas pärast sellest ühe tõsiselt rokenrolli raamatu, hakkas esmalt sotsiaaldemokraadiks ning ajab nüüd suust ikka täielikku ketšupit.

See töökoht rikub ilmselt ära ka kõige kõvema mehe (ja naise ka – Riigikogu on juba mitmendat satsi täis andekaid loomeinimesi, kellest said andetud poliitikud).

Huvitav artikkel

08.02.2016

Postimees on üllitanud huvitava loo, mida võiks serveerida ajakirjandustudengitele hea näitena natukene peenemast poliitilisest mõjutamisest kui selle lehe tavaline tase on.

Ühesõnaga, nagu moosi-sõnniku võileib. Tavaliselt visatakse tolle seltskonna pihta ainult sõnnikut, aga kuna see näib hakkavat viskajat ennast viimaks väsitama ja osa põrkab ka enese pihta, siis nüüd üritatakse vahelduseks natuke moosida. Et lehvitame korra võimalust valitsusse pääseda, ehk annavad ise järele. “Jaga ja valitse” on ka kenasti sees – pole just palju Postimehe lugusid, kus Timo Soini ja Mart Helme on “heade poiste” kirjas ära mainitud.

Aga üldtoon on muidugi endine. Vist ei tasu loota, et Postimehe tegijad hakkaksid nähtavas tulevikus ühiskonna tegelikest valupunktidest aru saama.