Üks intervjuu

10.11.2019

Taas kord huvitav pilt Eesti elust.

Intervjueeritav jätab sümpaatse mulje. Inimene teab, miks ta midagi arvab, ning avaldab enda arvamusi kaalutletult. Päris kõigega ei nõustuks, aga sellise inimesega ei oleks ka väikestele eriarvamustele jäämine probleem. Mis kõige tähtsam – inimene saab aru, et on eestlane ning enda rahva saatus läheb talle selgelt korda.

Intervjueerija tekitab teatava ebameeldiva refleksi. Seal küsimustes on olemas kõik see, mis on tänase Eesti meedia põhja viinud.

Nalja kah

06.11.2019

Vanasti olid hommikuti raadios naljaminutid. Nüüd on USA rubriik kella üheksastes ERR uudistes.

Tegelikult ka: juba kaua aega on ERR USA korrespondendid sarnanenud inimesega, kes üritab sulle iga päev üht ja sama (juba algselt mitte väga naljakat) anekdooti rääkida. Lõpuks muutub jube tüütuks.

Õpetlik lugemine

02.11.2019

“Edasi” on huvitav väljaanne. Juba nimi on kõnekas – sama nime kandis omaaegne “EKP Tartu Linnakomitee, EKP Tartu Rajoonikomitee, Tartu Linna RSN ja Tartu Rajooni RSN häälekandja” (oma aja kontekstis oli teiste samasugustega võrreldes tegemist veel natuke tervemõistuslikuma väljaandega). Nüüd on neil siis vaimne järeltulija.

Ja pagana huvitava pildi saab ühe teatud seltskonna mõttemallist – vabatahtliku intervjuu läbi veel pealegi.  Ainult natukene hirm hakkab.

…foobia?

30.10.2019

Üha enam tundub, et tuleb kujundada refleks “Igaühest, kes räägib foobiatest ega ole kas psühhiaater või patsient, tuleb eemale hoida”.

Huvitav, kas Äripäev julgeks avaldada samasugust artiklit kui see siin, asendades Hiina Venemaaga?  Mõlemad riigid käituvad absoluutselt ühtmoodi – investeerimine on alati poliitilise ambitsiooni pikendus (ehk sisuliselt pehme alternatiiv vallutussõjale). Ainus erinevus on selles, et Vene riigile iseloomulikku lolli bravuuri ja tühikargamist on hiinlastel palju vähem, selle asemel on halastamatu ja masinlik idamaine efektiivsus kombineerituna kommunismi ebainimlikkusega.  Näiteid sellest, kuidas hiina rahaga süstlaefekt saavutatakse, on juba maailmas piisavalt.

Tõsiselt kahju, et Eesti ainus ärileht sedalaadi asju avaldab (anonüümselt pealegi – ilmselt saadakse ise aru, et lollusi räägitakse). Rumaluse ja ahnuse kombinatsioon ei ole kunagi midagi head kaasa toonud.

Hea lugemine

15.10.2019

Postimehest – mitte artikkel ise (mis on audiokujul ega vääri kuulamist), aga mitmed asjalikud kommentaarid seal sabas.

Kui mõne aja eest tõmbasin siin paralleeli 1986. aastaga, siis viimastel nädalatel näib, et vaikselt hakkab juba 1987 kätte jõudma ehk rahval hakkab umbsest lollusest pikkamööda villand saama (üks tänane näide veel – eriti hea leid on “süvalollus”). Kaugel see 1988-gi siis enam.

ERRor

13.10.2019

Näib, et eksitava nimega “Rahvusringhääling” varustatud meediaüksus istub oma mugavas ämbris edasi. Üle päris mitme päeva sai jälle AK uudised lahti tehtud – ja muidugi tuli sealt otsekohe taas kord tõsise näoga esitatud tekst sellest, kuidas enamik poolakaid valesti hääletab. Kui Eesti valimiste ajal kükitaks mõni idapoolne mikriga mõne partei peakorteri ees ja kohalikke mõnitaks, siis vist ei jõuaks kisa ära kuulata.  Tõejärgsus ruulib.

APDEIT: Tasakaaluks üllatas seekord Postimees. Nii julget arvamust polegi sealkandis jupp aega näinud – loodetavasti ei pea kirjutaja julguse eest liiga kallist hinda maksma.

Millal võib rääkida?

08.10.2019

Postimehes küsib üks noor inimene, millal temavanused rääkida võivad.

Huvitav küsimus. Siinkirjutaja arvab, et samamoodi kui vanem inimene – siis, kui midagi asjalikku öelda on. Vanus ei puhu üldse pilli.

Paraku on asjal ka teine külg: mingit erilist vahet ei ole ka vanal ja noorel lollil. Ja kõikvõimalikke rumalusi on viimaste kuude kliimahüsteeria ülespuhumise käigus rääkinud mõlemat sorti tegelased.  Ent pidev reedeti koolist popitegemine teeb noortest esmalt noored lollid, kellest pikkamööda saavad vanad lollid.  Pigem võiks käia koolis ja õppida seda, kuidas erinevad ühiskonnad ning poliitika- ja majandusmudelid toimivad – ning siis ehk hakkab ka paistma, kellele sedasorti paanikaõhutamine tegelikult kasulik on. Või ka see, kuskohast suurem osa rämpsu atmosfääri paisatakse.

See ei tähenda, et tarbimisharjumusi ei võiks/peaks üle vaatama. Sorteeriks õige prügi, sõidaks rohkem jalgrattaga,  kannaks riided lõpuni ära, ostaks rohkem eestimaist toitu ja ei loobiks seda asjatult prügikasti? Ja kas on ikka tingimata vaja pidevalt uusi poppe vidinaid soetada (mille tootmiseks kulub üksjagu maavarasid, lisaks toodetakse neid sageli üsna küsitavates tingimustes)…?

Allikakriitikast

03.09.2019

Kirjutasin (peamiselt ITSPEA tudengite tarvis) Kaku Akadeemiasse sellise jupi.

Esialgu väga palju näiteid sisse ei pannud, aga kui peaks tahetama selleteemalist eraldi loengut, siis on näiteid kasvõi siin blogis kajastatud juhtumite näol piisavalt.

Kole lugu küll

13.08.2019

ERR julgeb avaldada loo sellest, kuidas Brüsseli nomenklatuur protestib selle peale, et maksumaksjate arvelt poolmuidu antav toit tuleb nüüd natukene vähem poolmuidu kätte.

Võrdluseks: IT kolledži söögikoha tudengidiil maksis kevadel tüüpiliselt 2.40-2.80, väikese supi võis ehk saada 1.50 eest, suur oli juba üle 2 euro ning prae eest küsiti veel tublisti enam. Palgavahedest ei hakka üldse rääkima.

Ei, E. Liit ei ole veel N. Liit (muidu ei saaks seda siin kirjutada). Aga ühiste joonte hulk kasvab üha.

“Sitasitik, heinaritsik”

15.07.2019

… “need on kanged lendama. Rohkem sõnu ma ei oska, hakkan jälle otsast peale. Sitasitik, heinaritsik…”

See lastelaul tuli meelde, kui juhtusin eile juhuslikult autoraadiost seda saadet kuulama. Meelega enam ammu sinna peale ei keera, aga kuna nüüd kõrvu jäi, siis imestaks: kui kaua võib ühe kõne ümber rumalusi heietada?

Kokkuvõtlikult seega:
* laulupidu oli kõigist vasakpoolikute punnitustest hoolimata ilus
* Tõnis Lukase kõne oli asjalik
* enamik eesti ajakirjandust on endiselt ebaintelligentne, pugejalik ja kõvasti vasakule kaldu.