Mõni raha haiseb

13.10.2021

…, erinevalt siis kuulsa Vana-Rooma keisri ütlusest, kui ta avalikud kemmergud maksustada laskis.

Eesti Ekspress annab teada, et tahab hakata päris viisakat dividendi maksma. Paraku tuleks siinkirjutaja arvates ka investeerimisel natuke jälgida, mida selle rahaga tehakse. Mõnel juhul on see keeruline – näiteks USA suurfirmade seast on juba päris raske leida mõnda sellist, kes ei oleks tänase woke-hullusega kaasa läinud ning samas kaupleks vastuvõetava kraamiga ja maksaks viisakat omanikutulu (seni olen siiski juba vahetanud JNJ RGR-i ning CSCO WPC vastu – kui keegi veel midagi sarnast soovitaks, kuulaks heameelega).

Eestis on natuke lihtsam. Varem oli veel ka Olympic, kuhu ma enda raha põhimõtteliselt ei pannud (ka hoolimata korralikust dividendist). Nüüd on selliseks jäänud ainult Ekspress.

Rahamaratonist veel

25.09.2021

LHV foorumis tambitakse Rahamaratoni sarja ja paraku suuresti õigusega. Näib, et probleeme jätkus kogu viieosalise sarja peale ning tundub, et sarja tegijad ei ole ise teemaga kuigivõrd kokku puutunud. Oli ka asjalikke soovitusi, aga enam-vähem täiesti metsa läks osaliste valik ning suur aur kulus mõningate tegelaste upitamise peale (nimesid ei hakka nimetama).

Aga kui kriitikat teha, siis tuleb ise midagi asemele pakkuda. Kuidas ma ise oleks seda sarja teinud?

Üldpõhimõtted: igas saates eksperdi soovituste rubriik ja üks isikulugu, hästi erinevate taustadega. Kindlasti üks oleks mõni praegune tippinvestor, teisest otsast võiks mõne eduka ja aruka koolinoore võtta, kes erinevalt paljudest viitsib koolis käia (seose jõukuse ja hariduse vahel tõid LHV foorumlased hästi välja).

  • 1. saade: mis on üldse investeerimine (ja mis ei ole), õige ja vale motivatsioon ning millal tasub investeerima hakata. Esimesed sammud enne börsi poole vaatamist: toimiv III pensionisamba kogumine ja vähemalt 3-6 kuu rahatagavara kokkukorjamine (nn meelerahufond).
  • 2. saade: algaja investori põhiinstrumendid ehk aktsiad, võlakirjad ja nendega tegelevad fondid. Välja jäävad keerukamad tuletisinstrumendid ja – NB! – kinnisvara ja krüpto. Põhjuseks on kinnisvara puhul see, et pea ükski täiskohaga tööl käiv (loe: palgavaene) inimene ei jõua töö kõrvalt kortereid majandada – ja arvata, et kinnisvarasse ei pea aega panustama, on ilmselt liigjulge (pealegi ei sobi see kaugeltki igaühele). Ülejäänute kohta kehtib Arthur Clarke’i kuulus kolmas seadus: iga piisavalt arenenud tehnoloogia sarnaneb äravahetamiseni maagiaga. Tavalise, teemasse alles siseneva inimese jaoks ületab maagia lävendi nii krüpto kui ka optsioonid-futuurid (seda näitas ilmekalt hiljutine bläkk LHV märkimisõiguste kauplemise juures).
  • 3. saade: alustamine Balti börsil, puust ja punaselt (alustaks mõnest hästi tuntud koduturu aktsiast). Et mitte üht panka promoda, tuleks seda vist teha paralleelselt mitmes. Väärtpaberikonto avamine, investeerimiskonto avamine ja selle deklareerimine tuludeklaratsioonis, dividendide laekumise ja maksustamise põhimõtted. Nasdaq Baltic -veebileht ja aktsiate ajaloo/käekäigu jälgimine sealtkaudu. Aktsiate märkimine uute turuletulijate korral – millal kaasa mängida ja millal mitte.
  • 4. saade: edasijõudnumad teemad – võlakirjad ja fondid (sh ka ETF-id) ning siirdumine Baltikumist väljapoole (ka see, millal sinna kippuda – ise tegin kohe alguses otsuse 100K-ni kodus istuda, julgen ka teistele soovitada). Peamised investeerimisstrateegiad ja -näitajad (kasvuaktsiad contra dividendiaktsiad; RoI, P/E, P/B, EBITDA jt – siin peab mõtlema, kui sügavale tasub minna). Tõenäoliselt võiks näidetes piirduda USA turuga – see on suur ning ilmselt paigutab enamik välisturule pürgijaist enda raha sinna. Sel juhul tuleks kindlasti ka W-8BEN ära mainida.
  • 5. saade: kuidas saada targemaks? Peamised raamatud (näiteks “Intelligentne investor”), veebiportaalid ja koolitusüritused (Eestis on LHV ja SEB teinud täiesti asjalikke sellesuunalisi asju – koroona-ajastul kolis esimene enda seminarid Zoomi ja teine Facebooki, viited leiab veebist).

Mõned kohad oleks ilmselt vaieldavad, aga üldjoontes nii ma seda teeks. Glamuuri võiks täiesti muudesse saadetesse jätta, pigem võiks malli võtta kunagistest “Telekooli” sarjadest.

Uus tase

06.06.2021

Üldiselt olen üritanud viimasel ajal poliitika ja meedia osas targu mitte sõna võtta (vaikimine võib ka tähenduslik olla). Täna ühe lühikese imestamise endale siiski luban: nüüd on siis avastatud, et filmiarvustused on kohane koht ebameeldivate (aga samas filmiga täiesti mitteseotud) inimeste mustamiseks. Pole midagi öelda – tase, ERR. Järgmisena võiks näiteks ilmateates öelda, et “homme valitseb Eestis madalrõhkkond ja see on sobiv aeg erakonna X liikmele vastu kõrvu anda”.

Pole arvamust, pole probleemi

02.04.2021

Arvuti taha tulles näitas Postimehe arvamusterubriigi RSS üht päris põneva teemaga artiklit. Proovisin avada: viga 404, lehte pole. Ja see ei ole mitte esimene kord viimaste kuude jooksul – artikkel ilmub ja siis kaob (ilmselt kellegi kaebuse/käsu peale).

Tohoo tonti

05.02.2021

Kas lõpuks on keegi asjale pihta saanud…?  Ja veel Postimehes?

Sama malliga

07.01.2021

Huvitaval kombel toimuvad praegu suht üheaegselt USA-s ja Eestis erinevad ühiskondlikud protsessid, mis näitavad aga ühtviisi uusmarksistide kaht põhiomadust – alatust ja rumalust (need muidugi on iseloomustanud marksismi algusest peale):

  • USA-s sahkerdati valimistel ikka täiega ja lasti kaua aega “omadel jopedel” tänavatel süüdimatult röövida ja laamendada. Nüüd on teisel poolel samuti üle visanud ja nood laamendavad kah. Defund the police, tainapead?
  • Eestis lasksid opositsiooniparteid kõrge kaarega igasuguse demokraatia peale – aru saamata sellest, mida see järgmistel valimistel kaasa võib tuua (vihje: Poola ja Ungari).  Nüüd keerati neile lihtsa knihviga ära ja käib vihane töinamine vaikivast ajastust ja surevast demokraatiast. See oleks nüüd küll klassikaline koht lihtsalt vait olla.

Aga võib-olla tuleb tänulik olla. Ehk saavad nüüd ka naiivsemad ühiskonnaliikmed asjadest paremini aru.

Audiatur et altera pars

30.12.2020

Aitaks austet sotsioloogi ja lisaks tema artiklile seal esitatud ühe poole vaatenurgale ka teise poole oma.

“Suur osa Eesti elanikest on säilitanud terve suhtumise peamistesse ühiskonnaelu valdkondadesse – omariiklus, emakeel, riigikaitse, majandus, perekond, sisseränne jne. Eksisteerib aga ca 1/5 suurune markantne vähemusrühm, keda on Eesti lähenemisel Lääne heaoluühiskondadele (sarnaselt nendega ja osalt nende eeskujul) tabanud sealne põhimure: igavus ning sügavama motivatsiooni ja eesmärkide (n.ö. elu mõtte) puudumine.

See on toonud ka Eestis kaasa ühiskondlike pseudoprobleemide laine ning erinevate ebarealistlike, maailmas end diskrediteerinud ühiskondlike teooriate vohamise, mille all kannatavad eriti ajakirjandus (nii riiklik kui erameedia) ning osa haridussfäärist (eriti nähtav on see kõrghariduses humanitaar- ja sotsiaalteaduste vallas). Seetõttu läheb suur osa ühiskondlikust ressursist reaalsete probleemide (rahva säilimine ja iive, eesti keele ja emakeelse kultuuri olukord, majanduslik kihistumine, muulaste integratsioon, keskkonnakaitse/loodushoid, ääremaastumine jmm) lahendamise jaoks kaotsi.

Muret tekitab mainitud ühiskonnagrupi seas leviv dogmaatiline maailmapilt, mis on “sallivuse” sildi all igasuguse teisitimõtlemise vastu äärmiselt sallimatu (paralleeli võib tõmmata okupatsiooniaegsete “nõukogude internatsionalismi”, “rahvaste sõpruse” ja muude sarnaste, iseeneste antiteesiks kujunenud põhimõtetega). Enamasti on tegemist juba iseseisvas Eestis sündinud nooremate inimestega, kelle jaoks vabadus on iseenesestmõistetav, kuid kellel on omandatud haridusest hoolimata (või ka sellest tulenevalt) raskusi “oma koha” leidmisel ühiskonnas.

Võrdluseks: vanema (50 ja enam) elanikkonna seas, kel on isiklik kogemus N. Liidu ajast olemas, esineb seda palju vähem (kuid see ei ole ka seal tundmatu, eeskätt kallutatud massimeedia tugeva mõju tõttu). Positiivse momendina võib aga välja tuua otseselt ühiskonnaohtlike äärmusliikumiste esialgu olematu kandepinna (seda ka noorte seas).

Huvitaval kombel eksisteerib Eestis ka väike rühm inimesi, kes olid iseseisvuse algaastate segastes oludes pannud aluse märkimisväärsele isiklikule jõukusele, ent teinud mingil hetkel kannapöörde ja “virgunud” – neid võiks pidada selle ühiskonnagrupi ja sellega kaasnevate protsesside peamiseks majanduslikuks taustajõuks.”

Tegelikult muidugi peaks sotsioloogid vähemalt üritama näha kogu ühiskonda ja mitte olema lahenduse asemel osaks probleemist.

Oeh

23.12.2020

Kulla ERR – kui tahate küberturbeteemadel lugu teha, siis Eestis on päris palju selle ala asjatundjaid. Miks te nende käest sedalaadi asjadele kommentaare ei küsi?

See jutt siin meenutab paraku “Häkkerite” filmi Richard Gilli. Juhtusin sama inimest kuulma ka laivis ühel selle aasta virtuaalkonverentsil, kus ta samamoodi “häkkerite kultuurist” rääkis – täielik puder klassikalistest tarkvarakogukondade häkkeritest ja internetipahalastest (piltlikult öeldes “siga ja kägu on ju mõlemad loomad!”).

Telefonikõne

22.12.2020

Sain mobiili peale kõne. Meeldiv naishääl tutvustas end Postimehe müügiinimesena ning pakkus prooviks kolmekuulist Postimehe tellimust.

“Tänan, aga ei soovi.”, ütlesin. “Paraku minu arvates ei tee te enda tööd piisavalt hästi ja ma ei soovi selle lehe eest maksta.”

Teisel pool oli tuntav vaikus. Siis lõpetati viisakalt kõne ära.

APDEIT 05.01.21: Täpselt sama stsenaarium kordus ka Ekspress Meedia telefonikõne juures.

Vii aa ze viinners

09.12.2020

Õhumüüjaid tuleb vist õnnitleda… 🙂  Leidsin sobiva laulu ka. Paraku need lahedad Leedu sellid Eurovisiooni ei võitnud.