“Troonide mäng” või “Tähesõjad”?

16.07.2017

ERR tsiteerib The Guardiani artiklit väitega, et “Troonide mängu” sarja mõju popkultuurile on võrreldav “Tähesõdade” omaga.

Kui see mõju ongi võrreldav, siis vaid absoluutväärtuselt, märgid on erinevad. “Tähesõjad” (eeskätt klassikaline triloogia, aga ka kogu n.ö. universum) on siiski muinasjutt klassikalises mõttes – ehkki sinna on pikitud kõvasti erinevaid allikaid (maises mõttes eeskätt Kaug-Idast), on seal olemas hea ja kuri (ka siis, kui hea alati ei võida). Ning mis peamine, see lugu ikkagi püüab inimest paremaks teha ja õpetada (Yoda on ilmselt parim näide).

“Troonide mängust” leiab kõike madalat, mida inimkond läbi ajaloo on teinud. See on antimuinasjutt selle sõna üsna puhtas mõttes. Kunagi siin võrdlesin seda “Dallasega” – jään selle juurde ka praegu, kuid ilmselt eelistaksin valiku ette sattudes “Dallast” vaadata.  “Troonide mäng” on sotsiopaatlik nähtus – õel, madal ja manipuleeriv ning sellega täiesti rahul.  Ja kõik see on (meelega?) pandud ajastusse ja konteksti, kus varem kõige enam häid kangelaslugusid leidus (Arthurist Aragornini).

Aga ju on see siis samuti ajamärk.

Nemad teavad kõike

07.05.2017

Kaugel USA-s olid valimised (tegelikult lausa mitu korda). Teispool maakera, ühe väikese Põhja-Euroopa riigi rahvusringhäälingus teati alati täpselt, keda on õige ja hää valida, ning sellest anti kohalikule rahvale valju häälega teada.

Soomes olid valimised. Sellesama riigi rahvusringhääling teadis absoluutselt, kes on õige ja kes ei ole. Ja andis valjusti teada.

Šotimaal oli rahvahääletus. Jälle teadis selle riigi rahvusringhääling täpselt, kuidas peab. Jälle tehti kõva häält ka.

Siis oli rahvahääletus terves Suurbritannias. Jälle sama lugu.

Austrias valiti presidenti. Jälle.

Siis olid valimised Hollandis. Taas kord.

Nüüd olid valimised Prantsusmaal. Ja selle riigi rahvusringhääling teadis jälle täpipealt, mismoodi korralik inimene peab valima.

Nad võiksid seal välismaal oma valimised üldse ära jätta. Tulgu siia – kesklinna Lomonossovi, vabandust, Gonsiori tänavale – ja küsigu kohe, kuidas on õige.

Vabadus olla huvitav

30.03.2017

Vabadus sisaldab ka vabadust olla… huvitav.  Eriti viimasel ajal tundub, et tänapäeva Eestis on ideelisi kommuniste märksa rohkem kui oli sel ammusel ajal, mil kommunismust uksest ja aknast sisse pressiti ja sellega absoluutne enamik rahvast hoopiski selle suhtes ära vaktsineeriti.

Mõned huvigrupid võiksid sellest ehk midagi õppida.

Uus nähtus

06.03.2017

Lõppenud Eesti Laulul toimus üks tõsisem tabumurdmine. Reeglina on igasugused pila- ja naljavennad seni tundnud, et tõsiste haiguste üle pole sobiv nalja heita. Kodanikud Sepp ja Avandi heitsid seekord ikka korralikult.

Olgu – eeldagem apsakat teadliku mõnituse asemel (väheusutav, aga võimalik) – kodanikud tahtsid heita nalja tänapäevaste “polkovniku leskede” üle, kes endale uusi ja moodsaid haigusi külge mõtlevad. Praeguses eesti meediapildis on tõesti kõikvõimalikud toitumisnõustajad kõvad tegijad (kogu muu šarlatanidekamba seas).

Natuke koolis käinud inimestena aga oleksid naljamehed pidanud mõikama, et “polkovniku leskede” olemasolu ei muuda haigust olematuks. Tsöliaakia võib vale dieedi korral tappa ning üks suurimaid riskitegureid on heauskselt vale asja sissesöömine (ja seda juhtub enamasti just väljas käies).  Selles mõttes said siinkohal kolaka nii haiged ise kui ka toitlustajad.

Lisaks veel rahaline aspekt – toidutalumatused panevad rahakotile tuntava põntsu ning paraku on mõnel asjakohasel üritusel käies jäänud mulje, et päris paljudel selle probleemiga inimestel ei ole majanduslik seis kiita. See “uus kallis restoran” oli nende inimeste jaoks ilmselt samalaadne lärtsakas keset nägemist nagu “kui rahval pole leiba, söögu kooke” kunagi Prantsusmaal.

Tegelikult aga näib kogu asi sümptomaatiline. Loovinimesed, kes rakendavad end ideoloogiavankri ette, on ennegi selle eest maksnud loovuse kaotamisega – härrad A ja S ei ole siin üldse erandid.

Nii et poisid – võtke järgmine kord vähktõbi ja AIDS ka ette.

Halvaksläinud frankfurterid

09.11.2016

… on üsna koledad asjad. Võivad küll näha viisakad välja, aga toovad tõsise toidumürgituse ja asi võib halvasti lõppeda. Kunagi juhtus nendega üks lugu, millest siin on isegi reisikirjade all räägitud.

Tänase päeva Eesti meediapilt aga näitab natuke teistlaadi halvaksläinud frankfurtereid. Neid, kes olid pakendatud ideoloogilise mulli gaasikeskkonda ning laulsid oma veidrat laulu teemal, kuidas nad on vaat et paremad ameeriklased kui ameeriklased ise ning kuidas kõik on ammu “teaduslikult tõestatud” nagu hambapastareklaamis.

Nüüd aga on kilekott katki tehtud ja paha hais levib täiega – aga vähemalt nalja on saanud kogu seda paanikat lugedes kõvasti (näiteks siin ja siin). Täiesti arusaamatu on ainult see, et täpselt sama stsenaariumi järgi kulgenud hiljutisest Brexiti hääletusest ei ole Eesti ajakirjanduse frankfurterid (pean muidugi silmas Frankfurti koolkonda ja selle siinseid jüngreid) suutnud absoluutselt mitte midagi õppida.

Aktuaalne Kaamera

10.10.2016

Ära sina saada peppu
tublisid poliitikuid
kui ka nemad tühja mulli
ajanud on mitmeid kuid

Kiida Eesti Vabariiki –
elu lill on, õnnest triiki!
Kui on kiidulaul sul võimas
unes ilmub Taavi Rõivas

(kirjutatud tegelikult juba tükk aega tagasi, nüüd panin välja)

Brexit ja Brežnevi suuvärk

24.06.2016

Kunagi, kui Nõuka-liidus kolm aastat järjest riiklikke matuseid korraldati, räägiti sellist nalja. Miks teatati Leonid Iljitš Brežnevi surmast alles umbes nädal hiljem? Põhjus oli selles, et raugast riigijuhile oli paigaldatud kõrgtehnoloogiline suuvärk, mille seismapanekuks tuli Jaapanist väljaõppinud tehnik tellida.

Samasugune häda näib täna vaevavat meie oma kodukootud propagandiste – olles viimased kuu-poolteist usinasti kõikvõimalikesse meediakanalitesse Brexiti-teemalisi muinas- ja õuduslugusid pumbanud, on paganama raske oma suuvärki seisma panna. Sama käib ka mõningate tegelaste kohta mäe otsas.

Aga mis Brexitisse puutub, siis loodetavasti lõi see õhu üsna mitmes mõttes natuke puhtamaks. Igor Gräziniga võiks siin täitsa nõustuda.

Eelmise jätkuks

26.05.2016

Üks tsitaat Holger Kaljulaiult, millele võiks ka ise alla kirjutada:

Ma ei hooli isiklikult paraku ammu AK käekäigust — ehkki peaks! Eesti avaõiguslik TV on kanalite arvu hiljutisest paisutamisest olenemata nimelt ammu, juba vähemalt poolteise kümnendi eest minetanud tehnilise kvaliteedi rahuldava taseme. Ja konkreetselt Aktuelle Kamera igapäevased, eriti aga pühapäevane “kommentaaride” ja põhjalikumate vaatlustega nädalakokkuvõte on intellektuaalselt küündimatute ja kitsavõitu silmaringiga inimeste pahatihti pea ajuvaba praaktoode, mis kõigest püüab imiteerida kvaliteetset uudisteajakirjandust. Mistap mina jälgin AK-d reeglina kiirkerimise režiimis, vaid aeg-ajalt ja ainult üksikuid uudistelõike tähelepanelikumalt n-ö normaalrežiimis üle vaadates.

Ehk tasuks enne aeg maha võtta ja natuke järele mõelda, kui mõni meediauuring ehmatavaid numbreid näitama hakkab…

Küsimus

21.05.2016

Kas keegi teab, kuidas saaks maksumaksjana korraldada asju nii, et konkreetse inimese maksurahast ERR-nimelist organisatsiooni ei toetataks?

Kommertsmeedia on selles mõttes isegi ausam – on teada, kellele kuulub Postimees või Eesti Ekspress ning kes nende arusaamu ei jaga, see lihtsalt ei osta nende toodangut. ERR on uhkest nimest hoolimata tänaseks aga end niivõrd nurka värvinud, et isegi enam ei vaevu neutraalset nägu tegema (viimaseks näiteks oli tänane “Rahva teenrite” saade Vikerraadios). Sõnavabadus on hea asi ja ka neil peab olema õigus enda arvamust avaldada – aga kui see on niivõrd kiivas, siis ei peaks teistmoodi arvajad selle eest maksma.

Reklaam?

30.03.2016

Kaku vanaisa oli kange eestiaegne mees. Kui ENSV televisiooni ilmusid esimesed (veidi lapselikus teostuses) reklaamid, tegi ta järelduse: “Ahaa, reklaamitakse! Järelikult on kõnts!”. Ehk siis head asja ei ole vaja kunstlikult üles upitada.

Tea, kas see on vanaisa vaim või mõni muu põhjus, aga Kakk ei ole ei reklaami ega selle tegijaid  suutnud kunagi päris tõsiselt võtta. On vist täpselt üks reklaam, mis on pannud tunnustavalt muigama – see oli kunagine Näpi vorsti oma (sealse laheda sõnamängu tõttu). Ülejäänud on pigem toonud kaasa vanaisa stiilis reaktsiooni.

Kui hiljuti tekkisid linnapilti suured plakatid duši all pissivate inimestega, siis tuli jalamaid meelde omaaegne Hansapanga rottkoer. Samavõrd idiootlik idee ja tõenäoliselt ei ole kogu asjal kehakergendamisega üldse pistmist. Lihtsalt rumalad inimesed otsivad endast veel rumalamaid.

Täna leidsin uudise, et täpselt nii ongi. Mingisugune “reklaamiagentuur” arvab, et inimeste lollitamine (mida mõõdetakse mehaaniliselt hiireklikkidega!) aitab nad – kusjuures enda eestikeelse nime all – hopsti Soome turule.

Eks elu näitab.