Tule kunn appi!

23.05.2020

Ei saa mitte vaiki olla, nagu rahvalaul ütleb…

Eilsetes AK uudistes aeti taas tavapärast kägu. Siis aga lasti videolõiku, kus “reporter” seisis keset Telliskivi linnakut ja ruigas rõõmust selle üle, et ümbritsevad inimesed massiliselt viirusereegleid eirasid. Umbes samamoodi, nagu mõni põnn “näitab emmele” sellega, et pudru söömata või nina nuuskamata jätab.

Telliskivi linnakus on ilmselt juba by definition üksjagu süüdimatuid boheeme ning lõppude lõpuks käib isikuvabaduste alla ka õigus enda tervist hävitada või lausa end ära tappa – riik kätt ette panna ei saa. Samas ei tohiks sel juhul jääda lootma sellele, et kokkukeeratud suppi teised sööma peavad.  Sellise tolvani koroonaravi on täpselt sama kulukas kui mõne aruka inimese oma, kes on mõistlikust käitumisest hoolimata haigusega pihta saanud.  Ja kui inimene on otsustanud end koroona läbi ära tappa, siis ei tohiks ta põuepommari viisil teisi kaasa võtta.  Viimase paari päevaga on koroonanumbrid jälle selgelt tõusmas – peaaegu nullist on jõutud tagasi 14-ni. Kui kiiresti sealt edasi võib minna, on korra juba nähtud.

Nii et – Rootsi kunn, tule appi!  Võta see seltskond endale ja vii Stockholmi, kus nad saavad soovi kohaselt vabad olla. Elu lõpuni.

Mõtteid pildi alt

09.05.2020

Eile käisin ETV-s ühe saate salvestusel. Istusin järge oodates pool tundi selle pildi all:

ETV-s 10 aastat töötanud inimesed

Hakkasin mõtlema… Kui paljusid neist 22-st inimesest olen nõus usaldama – kes oleks ajakirjanikud ja mitte (sisuliselt) ideoloogiatöötajad?

Vastuseks sain  “kaks-kolm”. Ja nendegi puhul on eeskätt asi selles, et nad ei tegele poliitteemadega või ei ole enda eelistusi avaldanud (mis on täiesti vastuvõetav). Poliitikateemadega tegelejad on aga 100% ühe vankri ees.

Et tegu on vähemalt 10 aastat töötanud inimestega, siis otsustasin natuke tagasi vaadata. Mis siis sellesse aega jääb (võtan alates 2010. aastast, meenutamiseks kasutan sedasama ajaveebi):
* 2010-2012 – ACTA kampaania. Kui Eesti meedia oleks siis valitsuse suhtes sama kriitiline olnud kui praegu, oleks see jama palju varem ära lõppenud. Selle asemel nämmutati tollal valitsenud oravatega pikka aega truualamlikult kaasa ning alles siis, kui peaminister fooliumi otsa komistas ja inimesed tänavale tulid, hakati natuke asjast aru saama. Ligi kümnend varem toimunud tarkvarapatentide sõda Euroopas vaikiti Eesti meedias üldse sisuliselt maha.
* Alates 2011 – Soome põlissoomlaste valimatu kottimine. Huvitav oli aga näha toonimuutust kohe, kui Timo Soini sealt lahku lõi – tema kottimine lõpetati pea päevapealt.
* 2012 – EKRE tulek Eesti poliitikasse. Kolkimine algas juba enne, kui midagi teha jõuti.
* 2014 – kooseluseadus ja tööhõivereform. Mõlema kajastamine oli selgelt kaldes ja kohati (eriti teise puhul) asjatundmatu.
* 2014 – Šotimaa iseseisvusreferendum. Jube naljakas on vaadata, kuidas ühe kauge väikeriigi meedia iseteadlikke soovitusi jagas.
* Alates juba 2015, eriti aga muidugi hilisema rändekriisi ajal – arutu immigratsioonipromo.
* 2015 – natsihüsteeria, mis pumbati süüdimatult otse välismeediasse, idanaaber hõõrus käsi.
* 2016 – USA presidendivalimised. Ühe kandidaadi arulage mõnitamine enne valimisi, jonnakas keeldumine eksimuse tunnistamisest peale seda ning jätkuv tulega mängimine hilisematel aastatel (kas on tark ühe peamise liitlase presidenti pidevalt kottida?).
* 2016 – Brexiti referendum. Jälle oli Eesti meedia täis iseteadlikku näpuganäitamist – ning seda suurem oli pärastine šokk.
* 2017 – Kataloonia iseseisvusvõitlus. Meedia oli kas kohmetult vait või ajas tüüpilist “ärge kõigutage paati!”-euromulli.
* 2018 – Eesti 200 tulek. Sisuliselt tehti uuele erakonnale kampaaniat.
* 2018 – Ungari valimised ja Viktor Orbani suur võit. See ei anna siiani rahu (vt lugu ERR intervjuust siin veidi eespool).
* 2019 – Poola valimised. Sama lugu.
* 2019 – totter ažiotaaž ühe natuke autistliku koolitüdruku ümber.
* 2019 – Eesti valimised ja praeguse valitsuse teke. Sellest on siin juba pikalt räägitud. Eriti markantsed on olnud ministrieemaldustalgud.
* viimane aastavahetus – Mary Krossi juhtum ning pidev luul Trumpi peatsest mahavõtmisest.
* 2020 – koroonakriisi ärakasutamine poliitilistel eesmärkidel ja sisuline toimimine opositsiooni häälekandjana.
* Kogu selle aja jooksul – kui Venemaa sigadustest on siiski räägitud (kuna euroonu selle peale ei pahanda, kuniks sellega ei liialdata), siis Hiinat on kajastatud üsna ääriveeri. Ja USA poliitikat on kogu see aeg kajastatud demokraatide vaates või veel rohkem vasakult. “Paremäärmuslastest”, “populistidest” ja muust sedalaadi sõnavarast ei hakka üldse rääkimagi (lisaks juba eespool mainitutele on valjuhäälset arvamust avaldatud näiteks Rootsi, Šveitsi ja Austria valimiste kohta). Ning paljud intervjuud (mõnest on siin juttu olnud) on tehtud – pardon – purjus talumatsi delikaatsuse ja intelligentsusega.

Nii et pilt on üsna kurb.

Ennäe

29.04.2020

Väga hea lugemine Priit Pulleritsult. Toob välja nii poliitilise kallutatuse, ajupesu kui ka küsimused ajakirjandushariduse osas. Ja sellele kommentaarile, mis soovitab “suhtekorraldajad” ausalt “valetajateks” ümber nimetada, võiks suures osas samuti alla kirjutada (ehkki minu soovitus oleks pigem “hämaja”. Ja “suhtekorraldusbüroo” on “hämakontor” – kõlab ju kenasti?).

Selgeltnägijate tuleproov

22.04.2020

Õhtune AK ei väsi ikka üllatamast. Nüüd siis anti teada, et osa riigikogulasi ja isegi ETV saatejuhid on ikka palju vägevamad hiromandid kui need mömmid  seal valitsuses. Nemad teavad täpselt, millisel kuupäeval koroonamäng ära lõpeb ja poed lahti tuleb teha. Ning kuna nemad on palju paremad hiromandid, siis… Teate isegi.

Oleks naljakas, kui poleks kurb.

APDEIT: vastukaaluks võiks ERR-i aga kiita selle avaldamise eest. Alguse otsa üle võib natuke vaielda (Lenin oli massimõrvar muidugi, Marxil puudus lihtsalt võimalus), ent artikli lõpus olev lugu on üsna hammustavalt geniaalne.

Veel turvasoovitustest

07.04.2020

Leidsin veebist ühe küberturbeteemalise loo.

Autorit tean veidi ka isiklikult ja ta on vaieldamatult peaga sell (väga huvitava elukäiguga pealegi). Selle kirjutise osas on aga taas väike hämmeldus – kas loetletud sammud on ikka need, mida tuleks praegu esmajärjekorras teha?

Võtame artikli eelduse, et “mitte linkidel klikkida on võimatu”. Esimene küsimus on, kas e-posti ikka peab üldse veebipõhiselt ja HTMLi vormis kasutama? Siinpool on “vana kooli” puht-tekstipõhine ja kohaliku postkastiga lahendus tänini täiesti adekvaatne (selle lisaplussiks on võimalus tuhnida enda varasemas postis ka hetkel, mil võrguühendus puudub).

Teiseks see, et kas tõesti on nii võimatu õpetada inimestele enne klikkimist hiirekursoriga lihtsalt lingile liikumist ja vaatamist, millist tegelikku aadressi veebilehitseja selle all näitab? Olgu, mitte alati ei ole sigadused sealt selgelt näha (ja nagu Kieren õigesti märgib, on aadresse võimalik võltsida) – aga kui kiri väidab, et “mine siit enda GMaili” ja link näitab suvalinenigeeriasait.com-i (ja väga tihti näitab!), siis äkki ei ole ka tädi Maali ja onu Madis nii tuhmid ja saavad aru, et “oot, see pole ju GMail!”? Samas sellega, et suure osa inimeste rumalus/mugavus ning eriti harimatus/teadmatus on “müüdid”, ei saa küll kuidagi nõus olla.

Ülejäänud soovitustekomplekt on kahjuks ebaühtlane ning mõeldud üsna erinevatele sihtgruppidele. Sotsiaalrünnete koolitus? Ülemused. Logianalüüs? Puhtalt IT-inimeste rida, pealegi enamasti reaktiivne ehk tagantjärgitarkus. RFC 2350-ga ei oska 99% inimestest muhvigi peale hakata. CERTi uudiskiri on abiks väga kitsale ringile, kes a) saab sellest aru ja b) ei ole seda infot juba mujalt kätte saanud.

Samas puudub siit artiklist muuhulgas
* sotsiaalmeediakasutuse reeglistiku ja juhiste olulisus (natuke on üldsõnaliselt mainitud isikliku info avaldamise kontrolli vajadust, aga selle koha peal on vist vaja palju täpsemaid suuniseid – kasvõi FB kohta);
* veebilehitseja valik ja haldamine/turvamine (eriti privaatsussätted ja skriptihaldus – märksõna NoScript);
* kaugtöö läbimõeldud korraldus ja õigete vahendite valik  (märksõnad: Zoom ja zoombombing – võrdluseks, Jitsit ja BigBlueButtonit ei tea ilmselt kuigi paljud);
* laste harimine selles vallas – praegusel massilise e-õppe ajastul kriitiliselt tähtis; eriti just seetõttu, et kooli peale reeglina loota ei saa, kuna õpetajad on a) ülekoormatud ja b) veelgi vähem asjas sees;
* mobiilseadme valik ja haldus (eriti BYODi puhul ehk olukorras, kus tööd tehakse isiklike seadmetega – eriti praegu, kus töö käib eri paigus ning näost-näkku infokontroll on palju nõrgem);
* …ja loomulikult eriti habemega asi – oskus valida arvuti operatsioonisüsteemi ning seda edukalt hallata.

Selles mõttes on Mikko Hyppöneni hiljutine avalik veebiseminar märksa kasulikum infoallikas. Ei oskagi arvata – ehk suutis üsna kergekaaluline veebiportaal Kiereni arvamusi omasoodu tõlgendada..?

Einoh…

02.04.2020

Ikka vaatad ja imestad… Kas “Aktuaalse Kaamera” saatejuhile on keegi käsu andnud stuudios peaministriga lolli mängida…? Täiskasvanud ja koolis käinud inimene ei tohiks otse-eetris käituda ja küsida nagu hellitatud teismeline, keda Viru keskusse hängima ei lubata. Rääkimata sellest, et teisele inimesele vahele rääkimine on matslik. Kõige krooniks oli aga lõpus mühatus “Noh, hea küll!” (ülekuulamine on lõppenud!).

Tase. Tõsine tase. Rahvusringhääling…

Ma loodan…

01.04.2020

… et valitsusel jätkub oidu meedia rahaküsimine kuu peale saata. Koroonakriisis ei ole seal suurt midagi muutunud (vt näiteks see ja see). ERR kilkas hiljuti, et on kõige “usaldusväärsem”, pidades suurt hulka viiruse levikuinfot jälgivaid inimesi kohe enda fännideks…

Olgem ausad, enamikul praegusest Eesti massimeediast võiks – ja tegelikult tuleks – lasta loomulikku surma surra. Ja see hõlmab ka ERR-i – nii televisiooni, raadiot, veebi- kui trükimeediat. Mis praegu eriti vastu hakkab, on ving “andke meile raha” paralleelselt süüdimatu tõrvamise jätkumisega.

Natuke meenub “Still Crazy” filmi stseen, kus bänd kutsus ajakirjanikud pressikonverentsile; need tulid, sõid ja jõid bändi kulul ning kukkusid siis neid (üsna ERR stiilis) mõnitama – lõpuks pani noor kitarrist nad tõsiselt paika (you bunch of wankers!).

Tjah… Valitsus on, mis ta on, aga saab seni hakkama. Kas aga keegi kujutaks tõsimeeli ette, et praeguses olukorras juhiksid Eestit puust kell ja sinised sokid…?

(Tore oleks, kui selle jutu asemel saaks mõne lõbusa aprillinalja visata. Kahjuks ei saa.)

Ohjah

24.03.2020

See tekst siin on huvitav lugemine.  Soovitused sarnanevad igasuguste moodsate kampaaniate omadega, stiilis “kui kepid ringi, kasuta kummi!”.  See idee, et paroole (eriti pangakaartide jms omad) ei ole arukas veebilehitsejasse salvestada, ei näi üldse kellelegi pähe tulevat. Või et brauseritel on olemas privaatrežiim, küpsised jms saasta saab välja visata, brausereid on üldse erinevaid (kasvõi Brave) ning NoScript on üks kasulik jupp (Chrome’ile saab siit). Muust “raketiteadusest” (ära kasuta W….) ei hakka üldse rääkimagi. Või on CERT juba eos käed püsti tõstnud (dambjuuserid…)?

Selliseid kirjutisi on tegelikult vaja. Aga neid võiks kirjutada… teistmoodi. Päriselt ka, see oleks taas üks koht, kus ei tohiks lasta head kriisi raisku minna. Hädaolukordades jõuab inimestele reaalsus palju paremini kohale.

APDEIT 25.03: Täna hommikul sain postkasti kirja ühelt ehitusteaduskonna õppejõult, keda isiklikult ei tunne ja kes kutsus avama üht TTÜ enda SharePointis (!) olevat  PDF-i. Ei näppinud ja kustutasin (pärast hiljem mõtlesin, et oleks pidanud õppevahendina säilitama) – pealelõunal saatis IT-osakond üldise hoiatuse. M.O.T.T.

Päris ime…

16.03.2020

… et Ungari minister sellise koguse pahatahtliku rumaluse peale, nagu üks “ajakirjanik” siin küsimustes üles näitas, stuudiost lihtsalt välja ei jalutanud.

Täiesti müstika… Kust sellised tegelased tulevad?

Iowa küsimus

06.03.2020

Lugesin Poliitika.guru portaalist artiklit “Kõige inimlikum poliitik” ja sain teada, et Iowa on “väike valge kirdeosariik”. Kolmest väitest läheb pihta üks – Iowa on peamiselt valgenahalise elanikkonnaga. Asub aga üsna USA keskel ning on ka rahvaarvult ja pindalalt suht samas.

Võib ju öelda, et tähenärimine (kui paljud tavalised eestlased teavad USA osariikide suurusi ja asukohti, rääkimata pealinnadest?). Samas on tegu spetsiaalselt USA-d käsitleva looga ühes äärmiselt pretensioonika nimega vasakliberaalses veebiportaalis. Iowa on olnud USA presidendivalimiste sisuline avalöök juba üsna kaua aega. Ning tolles portaalis ei ole see kaugeltki esimene selline juhus. Miks igasugused “faktikontrollid” seal pole käinud?

Nii et siinkirjutaja jaoks on see taas näide ühest natuke laiemast probleemist.