Kaku ajaveeb
… uusi keelendeid – tänases ERRis on
* “daatža” – tõenäoliselt on artiklis mõeldud nõuka-aegseid aiamaid sellistena, nagu venelased neist aru said (eestlastel olid suvilad). Aga isegi kui venepäraselt kirjutada, siis võiks seda õigesti teha.
* “piire nihestama” – see võib vist valus ka olla…
Ohjah, ajakirjandus.
Hr Lauri Vahemeri on kirjutanud Äripäevas artikli Lõuna-Euroopast ja pannud pealkirjaks “Vahemere vaatlus | Lõunas, nagu Eestiski, vimblevad rikaste kõrval palgavaesed”. Vimblevad?
Huvitav sõna. Vimb on ju kala (ladinakeelne nimi on ka vahva, Vimba vimba). Miks peaks palgavaesed käituma nagu vimb?
Või on tegu uustuletisega sõnade “vinduma” (või “visklema”) ja “tõmblema” kokkupanekust? See “vinduv tõmblemine” ei kõlagi väga halvasti (umbes nagu THI sõnause tulemused). Iseasi, kas Lõuna-Euroopa palgavaesed just seda tegema peaksid…
Guugeldamine muidugi tulemusi ei andnud ja EKI seda sõna ka ei tunne.
Huvitav usutlus psühhiaatriga ERRis.
Ainult üks küsimus jääb avamata – tabude langemist (sisuliselt kõikelubamist) mainitakse mitmel korral, aga mitte seda, kas see on õige või ei. Või on see küsimus ikkagi veel tabu…?
Äkki on asi selles, et iga hinna eest võimu juurde ronival seltskonnal on nõnda kergem toota omadega segaduses olevaid inimesi, kellega on lihtne manipuleerida? “Kui kõik on lubatud, siis mida ma ikkagi peaksin tegema? Ja kui autoriteete ka ei ole, siis kes mulle seda küll ütleks?”
Peeter Espak kirjeldab ERRi arvamusloos seda, kuidas Eesti humanitaarteadus maailmas levinud vasaklollustega kaasa jookseb. Tuleb arvamusega nõustuda ning lisada, et seis ei ole oluliselt parem ka mujal, sh tehnikaaladel.
Kui humanitaare kollitab (autori tabava paralleeli järgi) isand Saalomon Vesipruul, siis tehnikainimesi pigem tema naabrimees Jaan Tatikas – ainult et paekivi ei püüta muuta mitte enam sealihaks, vaid mõneks moodsamaks olluseks, Beyond Meatiks näiteks. Ja Tatika “Gallewi-Boegg”, millega ta katuselt alla sõitis, kasutaks tänapäevases versioonis kindlasti juba roheelektrit ja tehisaru – ehkki lõpptulemus jääks muutumatuks.
Väga hästi on välja toodud ka see üha levinum resigneerumine – lolluste teelt eest äraastumine nendega võitlemise asemel on kindlasti lihtsam ja üksikisiku puhul ka tervislikum. Tulemus muidugi sellest ei parane.
Mõnda aega kestab see 1985. aastaga sarnanev seis ilmselt veel. Aga nagu vasakpoolsus on senise ajaloo järgi alati ämbris lõpetanud, nii jõuab see ka sel korral sinna ükskord niikuinii.
Teinekord on päris käepärane, kui ebameeldivamat sorti mõttemallidega kodanikud end ise vastavasse nimekirja panevad. Edaspidi hea vaadata, kellega tuleks targu distantsi hoida.
Küsimus ei ole isegi mitte niivõrd selles, keda Hamasi-Iisraeli sõjas toetada – sealkandis on sõditud aastasadu ning kord on süüdi olnud üks ja kord teine (praegusel juhul aga on selgelt kivi araablaste kapsaaias). Küsimus on selles, et see kiri on parim näide sedasorti inimeste mõttemallist. Alguses öeldakse mokaotsast “jah, mõlemad on pahad” ning siis jätkatakse ühe osapoole materdamisega.
Tuleb öelda, et sealt nimekirjast ühtki isiklikult tuttavat ei leidnud. Enamikku neist ei oskaks ka “ühiskonnategelasteks” pidada. Ent tõdemus, et teatavast lävendist alates saab poliitiline vasakpoolsus olla vaid kas röökiv ignorants, tõsine isiksusehäire (nartsissismi-sotsiopaatiaspekter) või otsene kurjus, leidis veel kord kinnitust.
Leidsin Eesti massimeediast mõned huvipakkuvad lood:
* ERRis rohepöördest
* samas lenduritevalikust Suurbritannias
Lisaks ilmus eile Postimehes veel see lugu (ja üleeile see; Postimees on üldse olnud Eesti peavooluväljaannetest… no ütleme, et kõige vähem eemaletõukav).
Mine tea… Äkki tõesti hakatakse läänemaailmas mõistust uuesti pikkamööda üles leidma? Või on ikkagi juba liiga hilja ja eelmise postituse temaatikat jätkates on see kõigest Tar-Palantíri viljatu pingutus…?
Sellised uudised näitavad ilmekalt Eesti pensionisüsteemi taset – mitte üksnes ei ole neil pensionikogujate rahast sügavalt savi, vaid lisaks on ülbus nii suur, et enda käpardlikkusest kõlbab avalikult meedias rääkida (ja isegi selle üle uhke olla).
Olgu peale – turud on kukkunud ikka kõvasti ning ilmselt on miinused teatud piirini paratamatud. Aga siis a) ei panda endale palka juurde ning b) ei kilgata sellest ajalehes.
Kunagi nõuka-ajal oli Eestis nähtus nimega ETKVL. Ametlikult tähendas see Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikku Liitu, rahvasuu aga kutsus seda “Elada Teiste Kulul Väga Lõbusalt”.
Tsitaat pildi alt “eelmisel aastal peeti kulude kärpimise asemel esmatähtsaks hea meeskonna hoidmist” näitab üsna üksüheselt sama suhtumist. LHV pealikud võiks seega kaaluda, ehk oleks targem see “meeskond” laiali saata ja natuke taibukamad asemele võtta.
… militaar.net’i vahendusel:
* Lenin hakkas grillima, või valiti Moskvas uut paavsti^H^H^H^H^H^H^Hülemust?
* Venemaa saatkond Varssavis asub nüüd ametlikult Vene agressiooni ohvrite alleel (tahaks näha, kuidas saatkonna ametlik post välja näeb!).
Näitab vähemalt seda, et päris paljudel inimestel on tollest maast ja rahvast ikka massiivne siiber.
Postimees saatis hommikul küsimuse, et mida ma arvan Elon Muski praegusest toimetamisest Twitteris. Ütlesin muidugi kohe ära, et end selles mingiks eksperdiks (ammugi mitte guruks, nagu nad lehes uhkelt tituleerisid) ei pea – Twitterist tulin ka juba päris mitme aasta eest tulema. Aga mõte hakkas peas kerima ja panin midagi kirja. Panen igaks juhuks enda algse teksti siia ka.
Aa, ja väikese korrektuurina: miskipärast nad tituleerisid mind lehes veel ka Interneti kogukonna üheks juhiks. Eesti Interneti Kogukond oli tõesti 2012. aasta “fooliumrevolutsiooniks” ehk ACTA-vastaseks kampaaniaks loodud MTÜ, mille juhatuses olin. Aga see juba aastaid varjusurmas olnud – ei tea, miks Postimees selle praegu veel üles korjas (praegu ma mingis sellises juhirollis ei esineks).
***
Mina oleksin Twitteri tuleviku osas mõõdukalt optimistlik. Elon Musk on muidugi värvikas kuju ja võib aeg-ajalt teha ka küsitavaid liigutusi (näiteks hiljuti „käest ära kippunud” sõnavõtt Ukraina teemal), aga Twitteris praegu toimuvat näeksin ma pigem positiivses valguses. Arvestades Twitteri reaalset mõju ühiskonnale, ei tundu vahepealsel perioodil seal toimunu just kõige õigem (olen väga põhimõtteline „tühistamiskultuuri” vastane – peamised küsimused on „Kuhu tõmmata piir?” ja „Kes valvab valvureid?”).
Internet on läbi ajaloo olnud sõnavabaduse kants (kuni selleni välja, et mõnes jututoas või foorumis kaht „kaklejat” lahutama läinud administraator on saanud verbaalse nahatäie mõlema käest). On muidugi teatud piirid, mille tuvastamine (ja ületamise vältimine) peaks aga suuresti jääma üldinimliku südametunnistuse, empaatia ja küpsuse hooleks. Internet põhineb olulisel määral reputatsioonil ning sageli mõjub enda maine avalikkuse ees õhkulaskmine ja lollpea sildi külgesaamine täiesti piisava sanktsioonina – mõtlevad inimesed ei ole (õnneks) maailmast veel kadunud.
Seega ma pigem loodan, et hr Musk suudab Twitterit veidi tasakaalustada, vähendada „kajakambrite” osakaalu ja tuua juurde tolerantsust selle sõna tõelises tähenduses. Ohtu sõnavabadusele, poliitikale jms ma üle ei dramatiseeriks (kui diktaator X vallandab järgmise agressioonisõja kellegi Twitteri säutsu peale, siis leidnuks ta selle puudumisel kindlasti uue, sama mugava ajendi). Samas tuleks jälgida, et sellest protsessist päris ühemeheetendust ei tuleks.
Lugesin üht iseenesest sümpaatsetki, aga natuke naiivset, koolikirjandi moodi lugu – kusagil blogis või FB-s oleks see täiesti omal kohal, aga ei saa hästi aru, miks see oli ERR-i portaali pandud.
Autor käib läbi enamiku sotside tüüpilisi jutupunkte (vähemused unustas ära). Mõne asjaga võiks mööndustega isegi nõustuda (vaesust tuleb Eestis kindlasti vähendada ja säästev eluviis on kasulik igaühele), mõne asjaga absoluutselt mitte (maalidele supiviskajad paneks ilma pikemata kuuajasesse šokivangistusse – ilmselt see tooks päris paljud ökoterroristihakatised maa peale tagasi).
Aga miks üldse sellest kirjutada – mõtlema pani see lõik:
“Ma lubasin endale 18-aastaselt, et ma ei kavatse olla oma elus vaene. Ma otsustasin olla jõukas, võimeline ennast ise ära majandama, ettevõtlik. Olen seda lubadust iseendale ka pidanud. Minu turvatsoon pangakontol on sada eurot (varem tuhat krooni). Sellest allapoole jääv kontojääk tähendab mulle külmasaanud kartuli tunnet.”
Sada eurot ei ole ju väike raha. Selle eest saab isegi praeguste hullude hindade juures poolteist paagitäit bensiini või päris korraliku nädalase toidukorvi. Aga jätta see n.ö. konto alampiiriks? Ma ei tea, kas kirjutajal on olemas nn mustade päevade rahavaru või III pensionisammas (investeeringutest rääkimata). Aga isegi juhul, kui need on olemas (milles pigem kahtlen), ei ole see hea idee. Ning sinna otsa tuleb artiklis kohe üsna tüüpiline sotsialisti joru.
Tundub tänapäeva Eestis kuidagi sümptomaatiline: inimesed, kelle rahaga ringikäimise võime on küsitav, jagavad näpunäiteid maksusüsteemi osas. Ja paraku ei piirdu see seltskond sotsidega.