Tasemenäide

05.07.2018

Quod erat demonstrandum. Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor ja ajakirjandusõppejõud ei tea, mispärast Vikipeediale ülikoolides ei viidata – asi ei ole “väheusaldusväärsuses”, vaid selles, et Vikipeedia on olemuslikult teisene allikas (põhipostulaat on no original research), viidata tuleb algallikatele. Täpselt samamoodi ei viidata teadustöödes Brockhausile või Britannicale – kas need pole samuti usaldusväärsed?

Sedalaadi jama aeti Vikipeedia algpäevil sajandi alguses – oli loota, et ehk on tänaseks juba kohale jõudnud. Aga nn rahvusülikooli ajakirjanduse erialale ilmselt ei ole, sarnaselt mitmetest muudestki probleemidest arusaamisega.

Seega samal tasemel arutleda tahtes võiks autori väite ka ümber pöörata – kui Vikipeedia säilimiseks on tarvis praeguse (peavoolu)ajakirjanduse kadumist, siis mingu nii. Tasemevahet pole juba pikka aega.

Saadikutsirkus

30.06.2018

Näib, et Eesti peavoolumeedia leidis järjekordse “Watch out for that tree!”-momendi. Pea kõigist kanalitest tuleb info, et USA suursaadik astus tagasi, “kuna ei toetanud presidendi seisukohti”.

Lihtsuse mõttes viitan Wikipediale (leiaks ka otseviiteid) – USA suursaadikud määrab istuv president. Postimehe 2015. aasta lehest leiame info, et praegu lahkuva suursaadiku määras ametisse eelmine president. Seega näib, et lähenevast korralisest tagasikutsumisest aimu saades leiti lihtsalt võimalus enda vastumeelsus presidendi suhtes suure kella külge panna.  Kurb on aga see, et sama laulu laulab siinmail üks teine endine suursaadik.

Jajaa…

19.05.2018

loomulikult kirutakse toda naljakat tädi, kes ametliku versiooni järgi Eurovisiooni võitis, kuna ta on PAKS.

Hmm… Ainult et eesti rahvas armastab siiani Mäksi ja Iffi. Armastas Silvi Vraiti, Artur Rinnet ja Mati Nuudet. Ükski neist  polnud/pole just modellimõõtudega.

Äkki on probleem ikkagi kusagil mujal? Kasvõi nii tühises asjas nagu viisipidamine, mida erinevalt Nettast on kõik teised siinmainitud suutnud?

Uus “liikumine”?

04.05.2018

Eile löödi terve eesti massimeedia paksult täis uudist, kuidas seltskond inimesi uue poliitilise liikumise asutasid, ei välista erakonnaks muutumist ja maksavad enda veini eest ise. Igasugune organiseerumine on muidugi demokraatliku ühiskonna põhiõigus ning ehk oleks ka erakonnamaastikul ruumi. Aga on kaks põhjust, miks siitpoolt hääl kindlasti puudu jääb.

Esimese võtab hästi kokku Toomas Haug. Programmdokumendis puuduvad igasugused viited sellele, et Eestist 200 aasta pärast midagi peale maatüki  ja ehk ka nime alles on. Sisuliselt on tegemist sotside veelgi globalistlikuma versiooniga. Aitäh, ei soovi.

Teisena arrogants. Ennast pole veel ollagi, aga juba tullakse valijaid lollideks tembeldama. Et kui inimesed “sõnumit” esialgu vastu ei võta, siis räägime aeglaselt ja kolm korda uuesti (nagu raadiouudisest mulje jäi). Aitäh, ei soovi.

Tegelikult aga võiks Eestis tõepoolest olla LHV foorumis soovitud paduparempoolne partei (midagi algse Reformi sarnast). Ja paduparempoolsuse all ei mõtle meediasotside kombel rahvuslasi, need on juba olemas.

Sotside allamägi

24.04.2018

Postimehes arutatakse, miks eestlased “sotsiaaldemokraatia vahele jätavad”.

Iseenesest võib enamiku jutuga nõus olla (eriti otsedemokraatia osas, samuti on taas paslik meenutada Švejki ja tabavat märkust õlle hinna kohta), aga kahte peamist sotside allakäigu põhjust ei ole autor tahtnud mainida. Vihjeks: kumbki on seotud ühe (erineva) inimrühmaga.

Aga üldiselt, good riddance. Eesti ei kaota midagi, kui nad Riigikokku ei pääse (ehkki nii põhja jõudmiseni on neil kardetavasti veel tükk maad minna).

Ungari ja küprokmeedia

09.04.2018

Mõned ajad tagasi oli siinmail moes siseviimistlusstiil, mida “euroremondiks” nimetati. Nägi esinduslik välja, kuid hakkas peagi lagunema ja polnud ka ülearu inimsõbralik.  Kasutati kõvasti kipsi, seda ka puudujääkide ja vigade varjamiseks.  Euroopa, sealhulgas Eesti massimeedia meenutab üha enam seesugust ehitist.

Kui Ungaris hakkasid valimised lähenema, siis esmalt oli enamik kirjatsurasid aprioorselt kindlad Viktor Orbáni lüüasaamises. Aeti täiesti suvalist soodat, peaasi oli järgida poliitkorrektset soovmõtlemist. Kui valimised juba ligi olid ja kõik küsitlused Orbáni suurt võitu ennustasid, hakati vabandusi otsima. Alguses üritati isegi varasemat arutu mustamise sihtmärki Jobbikut puhtamaks pesta (lootuses, et äkki võtavad osa hääli ära), siis algas joru teemal “Kui inimesed aga rohkem valima tuleks, küll siis pahalane kukuks”.

Veel eile suutis üks sealne kohalik tainas toota artikli lõpulausega “Üks on kindel: Orbáni režiim on läbi kukkunud” (olukorras, kus pilt oli juba päris selge, tuleb seda pidada orwelliliku newspeak‘i musternäidiseks). Ja siis tegi “režiim”  taas kord absoluutse enamuse ja seda ligi 70% valimisaktiivsuse juures.

Kunagi laulis Tõnis Mägi lahedas kupleestiilis loos nimega “Salong” nii:

Kipspead
kõik on, eks
ristitud Johannesteks

 

Prohvetlik…

Nõuka-aja ebavõrdsusest

18.03.2018

Võiks ju küsida, et miks on vaja kirjutada pikk artikkel põhjaliku seletusega, et vesi on märg.

Kahjuks on seda aga tänase seisuga päris paljudele inimestele vaja. Nii et aitäh Margus Otile ja ka tunnustav noogutus Postimehe suunas, et selle ära avaldasid.

Virtuaalülikool ja virtuaaldiplom

05.02.2018

Tänane Äripäev on üles korjanud TÜ arendusprorektori Erik Puura FB-postituse. Kui seal selliseid asju kirjutatakse, siis äkki peakski enda veisepuugi uuesti lahti tegema…

Üldiselt üsna kümnesse tekst. Eriti hea on see kujutletav virtuaalülikool enda nelja teaduskonnaga (õigus, IT, majandus ja muidugi mõista esoteerika). Siiski, Kaku arvates on puudu veel üks oluline teaduskond. See, kust tulevad kõikvõimalikud kisakõrid, intriigipunujad ja uduajajad (väljundiks on meedia) ning karjeristid, võimuhullud ja eneseimetlejad (väljundiks on poliitika). Tegelikult peaks siin kaks eraldi teaduskonda olema – õpiväljundid on mõnevõrra erinevad.

Aga tänud isand Puurale selle väljaütlemise eest.  Vähemalt natuke terve mõistuse häält kuulda.

APDEIT: Lugesin hiljem Postimeest – vist koguni kolme teaduskonda on juurde vaja. Kolmandast tuleks euroametnikud.

Ajakirjandus?

29.01.2018

Äripäev on  ilmselt aru saanud, et suur osa nende lehes avaldatavast materjalist on niivõrd küündimatu, et autori nime on piinlik sinna alla panna. Niisiis on juba mõnda aega päris suur jagu RSS-i kaudu saabuvast sisust ilma allkirjadeta. See, et järjest enam sisu on veel ka paywall‘i taga (lugemise eest tahetakse raha), on selles kontekstis veel eriti imelik.

Kahjuks ei ole nende tellija ja ei saa seetõttu jalgadega hääletada. Aga seda paari eurot artikli eest näete küll sama palju kui oma kõrvu.

Linux Journal lõpetab

02.12.2017

Linux Weekly News teatab, et Linuxi-maailma üks teerajajaid, ajakiri Linux Journal lõpetab ilmumise.

Kurb muidugi, kuna viimastel aastatel on nad peamiselt vabatahtlike abiga vee peal püsinud. Nüüd on aga paraku ilmselt rahaasjad nii hulluks läinud, et enam ei saada hakkama (uudises mainitakse ka võlgasid). Viimaste vähendamisega saab neid natuke aidata – nimelt võib siit soetada endale 11,99 ameerika raha (ehk 10,54 euroraha) eest terve LJ seniste numbrite (1994 – 2017) arhiivi.

Kakk tegi diili ära ja tiris 700+ MB faili alla. Kohe alguse otsast lugema hakates võib sealt leida noore Linuse intervjuu ja veel palju põnevat (nüüd juba üsna) vanast ajast. Noortele pingviinidele soovitaks ka – saate natuke inimesi aidata ja mõistliku raha eest hulga huvitavat ja harivat lugemismaterjali.