Kaku ajaveeb
Viimasel ajal on üha enam hakanud kohtama uudissõna ühe popi seadeldise kohta – “tuulegeneraatorist” on saanud “tuugen”. Polegi nii hull mõte. Küll aga peaks seda siinkirjutaja arvates käänama samamoodi “poognaga” – “tuugen, tuugna, tuugnat”.
(Meediainimestel on aga ilmselt endiselt üsna poogen, kuidas käänata.)
Leidsin ERRist sellise loo. Jutt käib jamadest Eesti kõrgharidussüsteemis.
See, et kõrghariduses eestikeelseid õppejõudusid napib, ei ole kindlasti mingi uudis. See, et vahepealsete aastate välismaalastehullus tõi sisse hulga umbkeelseid inimesi (kes on muidu täiesti pädevad, kuid eesti keeles õpetada ei suuda) ka mitte. Nüüdseks on pika hambaga asutud seda veidi piirama, aga ilmselt on see liiga hilja ja liiga vähe.
Ka see ei ole uudis, et Eesti riigi valitsejad ei ole aastakümneid suutnud haridust ja teadust vääriliselt rahastada. Aga et vigade tunnistamise ja riigi tasemel rahastamist parandama asumise asemel aetakse endiselt sirge näoga juttu sellest, et ainus võimalus on “konkurentsipõhine teadus” ehk sisuliselt “teenige endale ise raha, kui elada tahate”, on kurjast.
Kui teadlane elab projektist projekti ehk paariaastase perspektiiviga, siis puudub tal igasugune motiiv millegi põhjapanevamaga (fundamentaalteadus, mis võtaks aega) tegelda. Sama juhtub õppejõuga, kes näeb ainult järgmist atesteerimistähtaega – ja ülemise otsa õppejõududel on teaduskohustuse tõttu see motivatsioon topeltvähene. Lisaks ei anna eestikeelne õpetamine Q1/Q2 (või ETISe 1.1/3.1) publikatsioone, seega ei ole sel pragmaatiliselt vaadates mingit mõtet.
Ning mõlema (nii teadlase kui õppejõu) puhul tõstab teravnev konkurents hüppeliselt kiusatust kõikvõimalike sahkermahkrite abil end paremana näidata (rämpspublikatsioonid, tehisaru kuritarvitamine jpm). Nii et klassikuid tsiteerides: kui sa ise tegid, miks sa siis karjud?
Ainus mõistlik idee selles artiklis (ja sedagi mööndusega – kuna olukord on selline, siis oleks see üks kõige vähem halb lahendus) on n.ö. skandinaavia tüüpi lähenemine õppekeelele – bakalaureusetase riigikeelne, magister ja doktor rohkem ingliskeelsed. Kuid ka selles on üksjagu riske, eriti väikese riigi ja rahva jaoks.
Aga miks siin selline pealkiri sai pandud… “Konkurss” viitab eespoolmainitud konkurentsipõhisusele. “Konkurssi” on soome keeli “pankrot” ehk selle asja üsna tõenäoline lõpptulemus.
… uusi keelendeid – tänases ERRis on
* “daatža” – tõenäoliselt on artiklis mõeldud nõuka-aegseid aiamaid sellistena, nagu venelased neist aru said (eestlastel olid suvilad). Aga isegi kui venepäraselt kirjutada, siis võiks seda õigesti teha.
* “piire nihestama” – see võib vist valus ka olla…
Ohjah, ajakirjandus.
Hr Lauri Vahemeri on kirjutanud Äripäevas artikli Lõuna-Euroopast ja pannud pealkirjaks “Vahemere vaatlus | Lõunas, nagu Eestiski, vimblevad rikaste kõrval palgavaesed”. Vimblevad?
Huvitav sõna. Vimb on ju kala (ladinakeelne nimi on ka vahva, Vimba vimba). Miks peaks palgavaesed käituma nagu vimb?
Või on tegu uustuletisega sõnade “vinduma” (või “visklema”) ja “tõmblema” kokkupanekust? See “vinduv tõmblemine” ei kõlagi väga halvasti (umbes nagu THI sõnause tulemused). Iseasi, kas Lõuna-Euroopa palgavaesed just seda tegema peaksid…
Guugeldamine muidugi tulemusi ei andnud ja EKI seda sõna ka ei tunne.
LHV foorumit tasub lugeda kasvõi juba andekate keelendite õppimiseks. Näiteks “isik, kellel parajasti kõik muumid orus kohal ei olnud“.
Nüüd selgelt silmapiiril paistvat vihakõneseadust arvesse võttes on igati kasulik ja ettenägelik taaselustada nõuka-ajal eluliselt vajalik olnud asjade loomingulise ütlemise oskus, millega niigi ülekoormatud tsensorid jänni jäid. Iga uus on unustatud vana…
Kui aeg-ajalt jälle selliseid uudiseid tuleb, siis tekib küsimus: kas a) eesti filoloogidele on kusagilt tulnud karm käsk siinse rahva keel solkimise läbi kiiremini ära kaotada, või b) eesti filoloogide väljaõppes on suurem osa lingvistilisi õppeaineid asendatud millegi muuga (näiteks moodsa võuksodiga)…
Ah et “inimesed on neid sõnu harjunud hääldama teistmoodi”? Selle loogika järgi tuleks kirjutada ju ka “müia ea obune”? Üsna masendav.
Ja eilsete konkreetsete näidete järgi oli selge, et eesti filoloogidel ei ole erilist aimu, kuidas “karate” ja “tsunami” jaapani keeles häälduvad. Täpselt sama loogika järgi oleks täiesti normaalne, et nõuka-aegsetes Lääne teatmeteostes oli Eestimaa idapiiriks Chudskoye järv…
Ausalt öeldes hakkab tunduma, et eespooltoodud variantidest kehtib pigem b.