ITSPEA jõudis tänasega kahe kolmandiku peale ning rahvas pidi seekord lugema ja lahkama Eben Mogleni 1999. aasta “First Monday” artiklit “Anarchism Triumphant“. Nagu mitmed märkisid, ei olnud üldse aru saada, et see on üle 20 aasta tagasi kirjutatud.
Aga nagu eelmisel korral öeldud, sel korral jälle midagi traadisemat ja sauruste kõrvale ka midagi uuemat-nooremat. 1997 alustasid Pennsylvanias õde-venda Elizabeth Mae ehk Lzzy ja Arejay Hale bänditegemist – sellest sai perenime järgi Halestorm. Lzzy laulis ja mängis kitarri, Arejay lõi trummi. Appi kutsuti ka Lzzy peika Joe Hottinger kitarridel ja Josh Smith bassil. Huvitava detailina: alguses oli tegu päris perebändiga, esimene bassimängija oli Lzzy ja Arejay isa Roger Hale.
Halestorm on huvitav “uus vana” bänd. Kõlas on kõrvuti grunge ja alternatiivi kurjad hääled, vägagi Hearti meenutav (Lzzy hääl on üsna sarnane Ann Wilsoni omaga) ja vana hea USA südamaarokk (Pennsylvania ikkagi) sinna otsa. Lzzy on lisaks heale lauluhäälele ja laulukirjutamisele ka piisavalt tugev kitarrist, et kahekitarrilugusid teha.
Avaalbum oli traditsioonilisel viisil bändinimeline ja ilmus 2009. aastal. Juba siin plaadil on kõik eespoolnimetatud komponendid kenasti olemas. “It’s not You” ja “I Get Off” on alternatiivsemad versioonid Hearti rokklugudest. “Bet U Wish U Had Me Back” on aga veel meloodilisem, südamaaroki komponendiga lugu, kus külalisena astub üles praegune Bon Jovi kitarrist Phil X. “Familiar Taste of Poison” on jõuline Scorpionsi stiilis ballaad (vrdl “When the Smoke Is Going Down”). “I’m Not an Angel” kõlab kohati Nick Cave’i sarnaselt. Veel üks Hearti sarnane lugu on lõpu eel “Better Sorry than Safe”. Plaadi lugude pealkirjade järgi võiks eeldada, et Lzzy oli kirjutades üsna pahas tujus – aga lood ise tegelikult nii hullud ei ole (traadised küll), ehkki Lzzy oskab inimesi pimedasse saata nii laval kui väljaspool seda. See on väga korralik debüütalbum, mida müüdi kohe ka kuldplaadi jagu (USA-s pool miljonit).
2012. aastal jätkus rida albumiga The Strange Case of…. Avalugu “Love Bites (So Do I)” on lisaks andekale sõnamängule ka korralik kiire traadikas, mis võitis parima raskerokiloo esituse Grammy. See on segu alternatiivrokist, grungest ja pungist ning Lzzy teeb siin kohati ikka üsna pöörast häält. “Mz. Hyde” meenutab enda stiilisegamises Queeni – siin on alguses boolerorütm, edasi tuleb meloodia kusagilt music hall’i traditsioonist ja muidugi traat sinna ümber. Traadisest alguseosast irdub esimesena “Beautiful with You” – see on taas Hearti sarnane meloodiline rokilugu. Järgneb aga hoopis pehmem “In Your Room”, mis tuletab meelde omaaegse Banglesi (neil on isegi samanimeline lugu olemas – tõsi, too on kiirem). Ja Lzzy hääl on siin hoopis teistsugune kui eespool. Järgneb veel teinegi ballaad, seekord klaveriga – “Break In”. Siis tuleb jälle mõnusamat sorti traati, kuni lõpus on ehk bändi parimaid lugusid – “Here’s to Us”. Ühtaegu ilus, toetav ja “up yours” lugu (osades versioonides on “tell them go f*k themselves” ära muudetud), ehtne kontserdi lõpulaul (sel on väga hea video ka). Muide, päris mitmest heast Halestormi loost on olemas ka akustilised versioonid – see bänd on hea ka siis, kui juhe tagant ära võetakse. See plaat oli kodumaal juba väga edukas – plaatinaplaat ehk üle 100 tuhande müüdud eksemplari.
Selle albumi Jaapani versioonis on lisatud ka ports kavereid, mis anti välja aasta varem ka eraldi EP-na (ReAnimate: The CoVeRs eP). Ette on võetud muuhulgas Lady Gaga “Bad Romance” ja – tõesti – ka Heart, “All I Wanna Do Is Make Love to You” (ka sellest loost on olemas väga hea akustiline variant). Ülejäänud on siin natuke liiga üheülbaliselt traadised.
2015. aastal järgnes Into the Wild Life. Algab taas traadilugudega, veidi teistsuguseks läheb “Ameniga”, järgnev “Dear Daughter” on taas ilus ballaad. See plaat on kõlalt natuke teistsugune (produtsent on ka teine), rohkem on vist mõjusid omaaegsest popist (mis minu arust sellele bändile ei sobi) – mõni lugu meenutab isegi kohati hilist Roxette’i. Aga plaat oli taas edukas ja tõusis mitmete rokiedetabelite tippu. Mulle endale meeldib see plaat aga eelmistest vähem – väheste eranditega on see muusika kuidagi tujutu (eelmiste plaatide puhul oli ka pröökamine märksa rohkem “elus”). Üheks erandiks on albumi lõpulugu “I Like It Heavy”, mis on hea klassikaline rokinumber, natuke ZZ Topi või ka Chrissie Hynde’i kanti (eriti hea lüke on lõpus Janis Joplinilt laenatud “Mercedes Benz”).
2018. aasta Vicious algab, nagu ikka, traadiga (“Black Vultures”), mis on taas segu – salm on alternatiivrokk (isegi grunge), refrään on üsna tüüpiline hardrokk, sekka tuleb isegi hevinooti. Aga see plaat meenutab üldpildilt eelmist – samamoodi peamiselt traat ja natuke tujutu selline – jälle on erandiks lõpulugu – “The Silence” on kena ballaad, mis algab akustilises võtmes ja näitab taas, et bänd suudab vajadusel esineda ka üsna minimalistlikus võtmes. Albumi äriedu tuli endiselt suur.
Viimane seniilmunud album Halestormilt on 2022. aastal välja tulnud Back From the Dead. See on pandeemiaajastu plaat ning läbivaks teemaks on (karantiinis) ärakeeramine. Aga õnneks tundub olevat bändil kodus igavaks läinud ja tagasi stuudiosse pääsedes lasti vahepeal kogunenud energia välja. Alguseosa on jällegi traat, esimene teistmoodi (rahulik, aga natuke sünge) on “Terrible Things”, aga päris plaadi (tavaversiooni) lõpus tuleb “Raise Your Horns”, mis on üsna positiivne, varasema “Here’s to Us” stiilis julgustav klaveriballaad – muidu oleks kogu see kupatus kergelt ärakeeranuks jäänudki.
Nii et senistest plaatidest eelistaks pigem kaht esimest. Aga see bänd on kahtlemata andekas ja mitmekülgne (ning väga hea live-esineja), Lzzy Hale on ilmselt üks parimaid nais-rokihääli praeguses ajas. Loodetavasti lasevad edasi.