Ubuntu 12.04

Kahjuks on Linuxi maailmas seis endiselt selline, et lollikindlat, Eesti tavainimesele sobivat Linuxit ei ole võtta (Estobuntu on sellele ehk kõige lähemal). Ubuntu suutis selle staatuse eelmisel kümnendil peaaegu et kätte saada, siis aga tõusis neil miski asi pähe ning Unity-ajastu kestmine näitab, et tegijad pole sellest tänini aru saanud – ehkki Distrowatchis algusest peale hoitud edetabelitipu kaotamine võiks ju selge signaal olla.

Oleks Unity ainus vääratus Linuxi töölaual, poleks hullu – Linuxi suurimaid plusse on ju valikuvõimalus. Igaüks kasutab seda, mis meeldib. Paraku aga on ka kõigil teistel keskkondadel (GNOME Shell, KDE, XFCE, LXDE…..) mingi kiiks, mis mängu rikkuma kipub. KDE on alati olnud raskepärane (ehkki suurte võimalustega) ja siinkirjutaja arvates tavakasutajale ebasobiva loogikaga, pealegi on selle viimaste versioonide kvaliteet olnud üsna hüplev. XFCE  võiks oma “GNOME Lite” -lähenemisega sobida, kuid eestindus on võrreldes KDE ja GNOME omaga kehvapoolne (Kakk on suht põhimõtteline emakeelse tarkvara pooldaja). Pealegi ei taha see senise kogemuse järgi Compiziga hästi koos töötada (lisaks iluviguritele on Ring Switcher ja keerlev kuubik ka väga praktilised töövahendid). LXDE on selge suunitlusega nõrgemale riistvarale ja sellisena väga vajalik, ent piisavalt võimeka arvuti korral eelistaks teisi (sellest jäi muide kirjutamata – Kaku senine läppar, Dell XPS M1330, oli väga asine tööriist, kuid viimaks sai videokaart otsa ja uuendamine oleks läinud vaat et kallimaks kui uus arvuti. Seetõttu on nüüd kasutusel uus “kannel”, Dell Latitude E5420 – igati asine pill, ainus miinus on senisest tunduvalt suurem kaal).

Aga kui viimaks tuli ülalkirjeldatud uuele läpparile süsteem  ja töölauakeskkond valida, siis peale pikka kaalumist jäin endiselt Ubuntu peale. Süsteemi põhi on hea, ümbritsev toetav taristu (foorumid, blogid, PPA-varamud jne) on ulatuslik, toetus on pikk (uuel versioonil 5 aastat) ning mis väga oluline, tarkvara on piisavalt uus ja samas piisavalt testitud. Kui lauaarvutis saab igasugu eksperimente teha, siis läpakas on asi, mis peab töötama, kuna loengud ja ettekanded katkisest läpakast ei küsi.  Tööl lauamasinas olev Mint on küll üldiselt päris toimiv ja ilus süsteem, ent mõned ebakohad on ka seal (näiteks kipub pikemaajalise passiivse seismise järel venima). Seal kasutatava Cinnamoni keskkonna kohta ütleks kurja slängi kasutades, et see imeb GNOME 3 variantidest kõige vähem… MATE ehk GNOME 2 taassünd on vähemalt esialgu liiga toores, et töökindlust eeldavas masinas kasutada.

Seega on Kaku läpaka töökeskkonnaks hetkel Classic Gnome ehk paketina gnome-session-fallback.  Ideaalist on ka see kaugel (näiteks oli paras keemia Skype’i tööriistaribaikooni nähtavakssaamine – Skype’i akna sulgemisel jäi see tööle, ent aktiivseks seda enam ei saanud), kuid pikema sättimisega on sellest võimalik toimiv töölaud saada. Alumine paneel on asendatud Avant Window Navigatori dokiga, kasutusel on Compiz koos kuubiku ja akendekeerutajaga.  Nii et tulemus on enam-vähem – kuid kindlasti ei ole Ubuntu 12.04 süsteem, mille võiks “lambist” vanaemale arvutisse installida.

Lõpetaks siiski positiivse noodiga. Suur kisa sel teemal on viinud Ubuntu mitme monitori (ja projektori) toe sinnani, et pannes 1024 x 768 lahutusvõimega projektori 1400 x 900 ekraaniga läpakale sappa, toimis asi laitmatult kohe ühendamisel.  Ei mingit vajadust F-klahvide või sama reso peale sättimise järele. Selle koha pealt tuleb Canonicali poole selgelt pöial tõsta.

Hädad serveriga

Kakupesa on viimastel päevadel korduvalt liinilt maha tulnud, vahepeal lausa paaritunnise vahega. Lihtsalt lukustub, ükski muu vahend kui räige nupust taaskäivitus ei aita. Logid ei näita midagi, viga ei ole seniste testide järgi ei mälus ega ka ketastes (mälu on testitud ning ketaste vahetamine ei aidanud). Võimalikud allikad on veel emaplaat, integreeritud video vmm jupp – või ka tarkvara (eeskätt kernel). Seega võib masin endiselt aeg-ajalt maha kukkuda, enne kui jälile saab – nii et lugejad peaks sellega arvestama.

APDEIT: Näib, et tegu oli hoopiski ühe harvaesineva, ent üsna vastiku puugiga Linuxi kernelis – kerneli logides leidus iga kord enne arvuti kokkujooksmist viimase reana Clocksource tsc unstable (delta = minginumber).  Lahendus oli lisada kerneli käivitusparameetritesse järgmised: noapic nolapic acpi=off notsc clocksource=acpi_pm (NB! Siin on igaks juhuks pandud kokku kaks erinevat netist leitud soovitust). Kummalisel kombel tundub, et see esineb 64-bitise Ubuntu 10.04 mitmes viimases kerneliversioonis (kokkujooksmine algas juba varem).

Pildike konverentsilt

E-ülikooli kevadkonverents Tervishoiu Kõrgkoolis, lõunapaus. Kakk otsustas külastada paika, mida sageli peale söömist-joomist külastatakse. Kohe peale sisenemist teatas selge meeldiv meeshääl: “No tsau!” Ümberringi ei paista kedagi. Kas tõesti on Medika omad endale lausa aruka tualettruumi ehitanud? Meil kolledžis pole veel niikaugele jõutud…

Mõtte katkestas sama hääl, seekord juba arusaadavalt kabiinist: “Kuule, ma olen siin meditsiinikoolis, konverentsil.”

Ugripoppi eri aegadelt

Tuubist jäi silma üks omaaegne hitt  kolmes versioonis –  pärit teispoolt lahte, aga siinpoolgi olid (peamiselt) plikad laias kaares lookas ning üks hakkaja tüdruk tegi selle jupp aega hiljem ka maakeelsena ära.

* Versioon 1 (laiv-variant, stuudioversiooni kuuleb näiteks [L] siit) – soome megapopparid nimega Dingo ja nende originaalversioon nimega “Levoton Tuhkimo”, pärit nende vist kõige populaarsemalt plaadilt kaheksakümnendate keskelt (Kakk lõpetas siis põhikooli…). Juba tollal tundus, et Dingo on võrreldes suures osas üsna veidrat uinamuinat tootva soome popi-rokiseltskonnaga üsna iselaadi (ja seda heas mõttes). Õnneks polnud nad siiski ainsad, omaaegsetest soome tegijatest sündis täitsa kuulata ka Kirkat, Juicet, Hectorit, Pave Maijast, Miljoonasadet, Hanoi Rocksi ja mitmeid teisi (lisaks otse loomulikult Soome vist läbi aegade parim rokkbänd Leningrad Cowboys). Dingo plussiks võib lugeda ka sedalaadi poppmusa kohta üsna teraseid tekste.
* Versioon 2 – Mari-Leen Kaselaan ja maakeelne “Rahutu Tuhkatriinu”. Üheksakümnendate eesti popi stiilis kaver – ent erinevalt kogu 2QS moosisest tümakast on selles lisaks tümpstaustale ka reaalne pauer sees (eriti hea on agressiivne hammond refräänis). Miskipärast on nad aga refrääni alguse meloodiajoonise ära muutnud.
* Versioon 3 – taas üle lahe, soomlaste “nelja meistri” (Kirka, Pepe, Hector ja Pave olid soome analoog meie “kolmele tenorile” ehk Ivole, Jaagule ja Tõnisele) staadionikontserdilt 2004. aastal. Endale meeldib see Pave Maijase (kes oli muide Dingo hiilgeajal nende põhiline taustajõud) lauldud versioon vaat et kõige rohkem – Dingo hitist on siin tehtud tõsine, hea saundiga ja jõuline klassikaline rokklugu.

 

Kakk-tšup

Kuna Kakk ei tohi teraviljavärki (vähemalt mõnda aega) tarvitada, siis tekkis muuhulgas probleem näiteks ketšupiga, kuhu kiputakse imelikke asju (maltodekstriin jms) segama. Mis ikka, teeme ise, täitsa improviseerimise korras (mõtteliseks aluseks sai netist võetud pico de gallo -nimelise mehhiko salsa retsept):

* 12 kobartomatit (~4 tavalist)
* 4 väikest hapukurki (~2 suurt)
* 4 väikest sibulat (~2 suurt; tegelikult võib natuke vähem panna, ühest suurest peaks piisama)
* 2 küünt küüslauku
* 1 tšillikaun
* poole sidruni mahl
* 1,5tl suhkrut
* peoga soola
* sorts balsamicot
* suurem sorts oliiviõli

Komponendid mõõduka suurusega tükkideks, blenderisse ning põhjalikult puruks ja segamini. Täitsa huvitav asi tuli   – ehkki ilmselt tasub retseptiga veel edasi mängida, et maitse päris tasakaalu saada (sibulat võiks ehk vähem olla).  Sellest laarist tuli välja ligi liiter sousti – osa jäi kohe pastakeetmist ootama, ülejäänu kolis purgiga külmikusse.

Tarbitud sai taldrikutäie riisinuudlite ja peotäie juustupudiga – tavalise pastaga polnud erilist vahet.  Jõmmid tegid algul nägusid, aga peale proovimist kadus sodi kopsikust suht kähku.

Väike teade sõpradele

Kui keegi peaks kunagi tahtma Kakule süüa pakkuda, siis igaks juhuks teavitus –  tavalist leiba-saia, pastat, pitsat, õlut jms asju, milles leidub rukist, otra või nisu, ei tohi va linnule enam anda (õnneks on olemas ka erivariandid, kus neid – või õigemini gluteeni-nimelist ollust –  pole). Esialgu sügiseni, aga võib juhtuda, et ka edaspidi.

Aga positiivse poole pealt on endiselt in näiteks liha, riis, puuviljad,  punane vein ja šokolaad… 🙂

Pordugaalias… 5

Reedene projektikaitsmispäev tuli päris tõsine. Õppejõud jagati kaheks rühmaks, kumbki punt pidi hindama viit tiimi. Kummagi poole võitjad selgitasid siis omavahel uue kaitsmisega parima.  Lõpptulemused said päris asjalikud, ehkk mitmes kohas tuli kergelt oponeerida – nimelt need, kes veebilehel toimuvat korralagedust liiga palju kajastasid, said enda kaela virina põhiteemaga (andmekaeve) väheses tegelemises. No aga mida paganat sa kaevad, kui algne objekt on selline nagu on – ütlesingi, et me üritame siin katkise mootoriga autot parandada sellel rehvide vahetamise teel…

Natuke oli siiski jõrinast kasu. Teised haarasid kinni ka mõttest, et veebisaidi kriitika tuleks teha õppejõududel, kuna tudengite jutule võib firma lihtsalt käega lüüa. Igatahes kui firmat esindav ülikonnas kutt tuli hinnangut küsima, siis saadeti tudengid välja ja lennati õnnetule tüübile kambaga peale. Vaene vend sai ikka täie rauaga ja hakkas pärast kohe aktiivselt mobiilikõnesid võtma. Aga parem see peapesu, kui et keegi neile mingi tõsise sigaduse serveerib…

Apelsinipuu ja Douro jõgi

Õhtul korraldati siis lõpu-õhtusöök – alguses kõrgel jõe kohal asuval terrassil, hiljem liiguti edasi restorani. Õhtu lõpetas ühe rahvamuusikaansambli esinemine. Suur kamp päris autentse välimusega tegelasi (umbes kusagilt XX sajandi algusest), kes laulsid ja tantsisid – kohe tuli võrdlusena meelde Kihnu Virve ja tema punt. Päris vahva oli. Muidugi üritati ka külalisi tantsima tirida – mõnega isegi õnnestus, aga üldiselt on itinohikud ju suht karud…

Rahvatants

Tagasilend Portost läks juba kella kuuest, seega ärkasin kell pool neli ja pakkisin asju, kella neljast oli takso ees. Vana lendas mööda teid 120-130-se tunnikiirusega. 🙂 Pakkusin õhtul ka tudengitele välja, et mõned võiks taksoga tulla, aga suurt taksot ei õnnestunud kuue inimese jaoks saada ja viimaks läksid nad viiekesi omal käel kohe hilisõhtul lennujaama. Vaesed tegelased olid suht öö läbi üleval ja hommikul mõistagi üsna padjad… Kõigil oli hirmus hulk nodi kaasas ja nii tuli mitmed asjad Kaku kotti ümber pakkida. Frankfurtis tuli lendude vahel üle nelja tunni passida.

Aga lõpuks õnnestus kõigil edukalt koju jõuda. Kokkuvõttes oli päris tore sõit, ehkki portugali stiilis asjaajamine käis rohkem kui korra närvidele ning tööaja kasutamine võinuks paremini korraldatud olla. See-eest aga pakuti sooja ilma, head süüa-juua ja lahedat seltskonda. Need kah väärt asjad. 🙂