Reedene projektikaitsmispäev tuli päris tõsine. Õppejõud jagati kaheks rühmaks, kumbki punt pidi hindama viit tiimi. Kummagi poole võitjad selgitasid siis omavahel uue kaitsmisega parima. Lõpptulemused said päris asjalikud, ehkk mitmes kohas tuli kergelt oponeerida – nimelt need, kes veebilehel toimuvat korralagedust liiga palju kajastasid, said enda kaela virina põhiteemaga (andmekaeve) väheses tegelemises. No aga mida paganat sa kaevad, kui algne objekt on selline nagu on – ütlesingi, et me üritame siin katkise mootoriga autot parandada sellel rehvide vahetamise teel…
Natuke oli siiski jõrinast kasu. Teised haarasid kinni ka mõttest, et veebisaidi kriitika tuleks teha õppejõududel, kuna tudengite jutule võib firma lihtsalt käega lüüa. Igatahes kui firmat esindav ülikonnas kutt tuli hinnangut küsima, siis saadeti tudengid välja ja lennati õnnetule tüübile kambaga peale. Vaene vend sai ikka täie rauaga ja hakkas pärast kohe aktiivselt mobiilikõnesid võtma. Aga parem see peapesu, kui et keegi neile mingi tõsise sigaduse serveerib…
Õhtul korraldati siis lõpu-õhtusöök – alguses kõrgel jõe kohal asuval terrassil, hiljem liiguti edasi restorani. Õhtu lõpetas ühe rahvamuusikaansambli esinemine. Suur kamp päris autentse välimusega tegelasi (umbes kusagilt XX sajandi algusest), kes laulsid ja tantsisid – kohe tuli võrdlusena meelde Kihnu Virve ja tema punt. Päris vahva oli. Muidugi üritati ka külalisi tantsima tirida – mõnega isegi õnnestus, aga üldiselt on itinohikud ju suht karud…
Tagasilend Portost läks juba kella kuuest, seega ärkasin kell pool neli ja pakkisin asju, kella neljast oli takso ees. Vana lendas mööda teid 120-130-se tunnikiirusega. 🙂 Pakkusin õhtul ka tudengitele välja, et mõned võiks taksoga tulla, aga suurt taksot ei õnnestunud kuue inimese jaoks saada ja viimaks läksid nad viiekesi omal käel kohe hilisõhtul lennujaama. Vaesed tegelased olid suht öö läbi üleval ja hommikul mõistagi üsna padjad… Kõigil oli hirmus hulk nodi kaasas ja nii tuli mitmed asjad Kaku kotti ümber pakkida. Frankfurtis tuli lendude vahel üle nelja tunni passida.
Aga lõpuks õnnestus kõigil edukalt koju jõuda. Kokkuvõttes oli päris tore sõit, ehkki portugali stiilis asjaajamine käis rohkem kui korra närvidele ning tööaja kasutamine võinuks paremini korraldatud olla. See-eest aga pakuti sooja ilma, head süüa-juua ja lahedat seltskonda. Need kah väärt asjad. 🙂