03.2021 arhiiv

Jäätisetegu

28.03.2021

… on nüüd juba paar korda proovitud.

Täiesti no-brainer tegelikult. 400g pakk vahukoort blenderisse, kergelt vahtu ja siis sinna otsa plekkpurgitäis magusat kondenspiima. Segada-vahustada veel natuke, siis segu tühja šašlõkiämbrisse ja ööseks sügavkülma. Põhimõtteliselt võib ka mingeid lisandeid (moosi, kakaod vms) panna, aga need võib ka pärast portsule lisada.

Jäätis on kõvapoolne, aga sellised on nad tänapäeval suht kõik. Vähemalt igasugust sodi on vähem sees kui poejäätistel – kui vanasti kõlbas jäätist piima asemel kohvi peale panna, siis nüüdset poejäätist ei saa, kohvi peale tekib mingi veider ollus ja maitse rikub ka ära. Sellega aga isegi kannatab juua.

Ratas välja

27.03.2021

Seekord sai esimene rattasõit tehtud paar päeva hiljem kui kahel eelmisel aastal (siis oli 25.03) – aga vahva oli vähemalt see, et alles eelmisel kuul sai suusatada.  Täna siis pesin ja õlitasin ratta keldris ära (tavaliselt olen hoolduses käinud, aga pandeemia tingimustes jäi vahele) ning kuna ilm oli päris kevadine (üle 10 kraadi sooja), otsustasin tavapärase Männiku – Saku – Jälgimäe – Laagri ringi teha (26 km kanti).

Tänavad olid puhtaks sulanud ja rattateed ka, ehkki tee kõrval metsa all oli lund veel piisavalt ning Männiku väike karjäärijärv oli alles täiesti jääs. Aga ainus lumine teelõik oli ca 100m peale Sakut Jälgimäe poole, kus tuli ettevaatlikult üle mureda lume liikuda. Tagasi linna jõudes tulin mööda Vabaduse pst serva, tavaliselt läheb tee alt raba äärest – aga seal võis tõenäoliselt ka veel lund leida.

Igatahes on hooaeg käima tõmmatud. 🙂

ITSPEA ja Scorpions, 4. osa

26.03.2021

Viimane jupp Scorpionsi siis ka.

2010 ja Sting in the Tail. See pidi olema viimane album (teame, teame – tehakse suur hüvastijätt ja siis ei suudeta ikka lõpetada…) ja kõlab taotluslikult klassikalise ajajärgu moodi (avalugu “Raised on Rock” on klassikalise roki musternäidis). Huvitava mõttelise joone võiks tõmmata omaaegse lootusrikka “Wind of Change’i” juurest siinse natuke nukra ja resigneerunud, Afganistani sõjast rääkiva “The Good Die Young” juurde. Saksa muistendil põhinev “Lorelei” on klassikaline skorparite ballaad (taas on väga ilus Rudolf Schenkeri taustakitarr), veel teine samasugune on “SLY” – tagasivaade 80-ndate superhitile “Still Loving You” (pealkiri on tegelikult lühend, lisaks on loos sees ka paar ilusat viidet algsele laulule), millest on tehtud lugu selle laulu tulemusena 1985. aastal sündinud tüdrukust. Lõpulooks on positiivne pauerballaad “The Best Is Yet to Come” (võimalik mõtteline paralleel oleks varasem “Believe in Love”). Plaat tervikuna on ilmselt üks bändi parimaid.

Järgmisel aastal tehtigi kohe järgi Comeblack – lollikindel segu bändi omaaegsetest hittidest ja teiste kuulsuste kaveritest. Samas ei ole see mingi vanameeste haltuura – kui eelmisel plaadil oli Kottaki trummipartii koos muu saundiga tasasemaks keeratud, siis siin lammutatakse jälle korralikult. Mõnigi lugu on vaieldavalt paremgi kui algsel albumil (eriti “Rock You Like a Hurricane”), samas näiteks toosama kuulus SLY on siin ehk veidi ühetaoliseks tehtud (originaalis töötas hästi just piano ja forte kontrast). Kaverite pool on läbivalt hea, aga rohkem võiks esile tõsta biitlite “Across the Universe” (üllatavalt originaalilähedane, Scorpionsit on sees vähe) ja lõpuloo, rollingute “Ruby Tuesday” (seda on kaverdatud palju, see siin on koos Rod Stewarti ning The Corrs + Ronnie Woodi versiooniga üks lemmikuid). Kokkuvõttes taas väga hea plaat.

Et aeg ära täita, võtsin vahele ka MTV Unpluggedi 2013. aastast. Hulk kuulsaid lugusid pehmemas esituses (nagu varasem Acoustica, aga veel vähema traadiga). Kui rokkbändil kaabel tagant ära võtta, jäävad järele bluus ja folk – nii on ka siin. Head on mõlema kitarristi soololood esimese poole lõpus, paar lugu on tehtud ka külalistega (näiteks “Wind of Change” ja A-ha Morten Harket). Ja SLY variant klaveri ja tšelloga on täitsa klassikaliselt ilus.

Ja viimaks siis seni viimane stuudioalbum, 2015. aasta Return to Forever (järgmine plaat peaks ilmuma veel käesoleval aastal). Taas hea klassikalise roki album, saundilt sarnaneb Comeblackiga. Päris paljud lood on tegelikult vanad ning on eri aegadel varasematelt plaatidelt välja jäänud. Endale meeldivad vist enim bändi lugu kirjeldav “We Built This House” ja klassikalised Scorpionsi ballaadid “House of Cards”, “Eye of the Storm” ja “Gypsy Life”. Päris paljud lood on otsapidi autobiograafilised.

Varsti peale plaadi ilmumist lasti Kottak trummarikohalt lahti (erinevate jamade tõttu) ja asemele võeti peale Lemmy Kilmisteri surma 2015. aastal laiali läinud Motörheadist Mikkey Dee. Eks siis uuelt plaadilt kuuleb, kuidas see mõjunud on – aga tundub, et need sellid veel pille kotti panema ei hakka.

Et töö ei saanud ikka veel valmis, kuulasin ära ka MTV Unpluggedi 2014. aasta Studio Edits -variandi. Natuke lühem, aga samad lood lihvitumas versioonis.

Väga mõnus pikk rokiekskursioon oli. Järgmine kord võtab vahelduseks midagi pehmemat ette.

ITSPEA ja Scorpions, 3. osa

19.03.2021

Nädal möödas, kuulame skorpareid edasi.

Peale Crazy Worldi läks kolm aastat, enne kui tuli Face the Heat. Vahepeal oli lahkunud bassimees Buchholz, asemele võeti Ralph Rieckermann. Muusikaliselt kõlavad ballaadid (“Under the Same Sun”, “Destiny”, “Daddy’s Girl”) endise Scorpionsina, traadipool on aga saundilt rohkem ajakohasemaks keeratud, sees on lisaks albumi lõpupoole valdavale klassikalisele rokisaundile ka erinevate metallisuundade mõjusid plaadi alguseotsas ning see tuleb mitmekesisusele kahtlemata kasuks. Huvitav lugu on “Woman”, mis kõlab natuke sedamoodi, nagu üritaks Klaus “Insener Garini hüperboloidi” laulda.

Siinkohal keerab Spotify käru ja jätab tervelt kolm eelmise sajandi lõpu albumit lihtsalt välja – Pure Instinct 1996. aastast, Eye II Eye 1999-ndast ja Moment of Glory 2000-ndast. Viimasest on kahju, see on salvestatud sümfooniaorkestriga ja sellisena kahtlemata erinev. Teisalt said need albumid ka kriitikat liiga pehmeks minemise eest. Aga võtab siis asemele 2001. aasta Acoustica, mis on nimele vastav (pool)akustiline (elektripille on siiski kasutatud, pigem on tegu MTV Unplugged’i laadis seadetega) vanade heade lugude kogumik. Vahepealsetelt plaatidelt pärit hittidest on siin näiteks “You and I”, aga lisatud on mitu kuulsat laenu mujalt (näiteks Queeni “Love of My Life” – rahvas laulab kaasa, aga isegi Klaus Meine mõjub Freddie kõrval siin asjaarmastajana. Ülejäänud kaverid aga on igati võrreldavad). Seda oleks hästi vahva elavas ettekandes kuulata.

Järgmine päris stuudioalbum on 2004. aasta Unbreakable (siit alates on albumid uuesti ka Spotifys olemas). Saund on jälle veidi ajakohastunud, bassi mängib poolakas Pawel Maciwoda ja trumme jänki James Kottak (kelle kaks basstrummi keerasid ka saundi üksjagu raskemaks) – see koosseis jääb paika pikaks ajaks. Plaat ise aga kõlab algusepoole heas mõttes traditsioonilise hard rockina ning läheb siis lõpupoole pehmemaks. Lõpus oleva ballaadi “She Said” kitarrikäigud ja -saund ning ka terve lugu tõid võrdlusena kõrva Ruja “Vaiki kui võid”.

2007. aasta Humanity – Hour I algab üsna kõva traadi ja isegi veidi grungeliku kõlaga, aga üldmuljena on see plaat ehk vähem Scorpions kui enamik muid – see on tavaline hea rokiplaat, mille oleks võinud salvestada ka terve rida teisi bände. Võimalik, et “süüdi” on teine produtsent Desmond Child, kes ongi töötanud koos arvutu hulga teiste kuulsustega (huvitava võrdlusena: Mutt Lange pitser Def Leppardile vist nii tugev ei olnud). Kogu plaat on hea kuulamine, aga see ei ole äratuntavalt see bänd. Samas on albumi kontseptsioon iseenesest põnev – see on düstoopiline, hoiatav lugu kunagi tulevikus toimuvast sõjast inimeste ja robotite vahel (Terminaatori filmide stiilis).

Tänane ITSPEA lugemine jäi üllatavalt lühikeseks – litsentside teema oli rahvale võõras ja ilmselt mängis ka pandeemia mäkra, nii et päris suur hulk inimesi jättis sel nädalal kirjutamata. Nii jääb kuulamine siinkohal veel korra pooleli ja kolm viimast albumit tulevad järgmisel korral.

Turvatestijad tegutsevad

14.03.2021

Mingid sellid on viimase 24 tunni jooksul hoolsasti Jorale pentesti teinud. Küll Rootsist, küll Soomest, küll siitsamast Eestist. Näib, et skriptijuntsud on mingi uue töövahendi kätte saanud – ühes ründes on koos nii Unixi kui Windowsi proovimised. Kui muud ei saa, siis ajavad vähemalt külastuste statistika lakke. 🙂

ITSPEA ja Scorpions, 2. osa

12.03.2021

Järgmine reede on käes, Scorpionsi kuulamine jätkub ITSPEA töödelugemise taustaks. Täna suutis Nabble’i foorumiserver – esmakordselt e-kursuse ca 10 aasta jooksul – kokku joosta, otse keset foorumitööde lugemist. Õnneks taastus ühendust tunni aja pärast ja sai enam-vähem mõistlikul ajal punktitabeli välja.

Aasta oli 1980, album oli Animal Magnetism. Bändi laiema tuntuse algus, plaadiümbrisega aga tehti endiselt tsirkust (seekord oli see aga märksa mitmemõttelisem ja humoorikam ning ära seda enam ei keelatud). Michael Schenker lahkus lõplikult bändist ning tandem Rudolf Schenker – Matthias Jabs jäi pikemaks ajaks paika. Klaus Meine hääl hakkas juba tuttavamat kõla omandama ning bändi saund muutus poleeritumaks – see on raskeroki kohta küllaltki õhuline ning samas väga hea kitarritööga. Kõige kuulsam lugu plaadil on ilmselt ballaad “Lady Starlight” (see on ka ilmselt üldse esimene Scorpionsi lugu, kus on klassikalist orkestratsiooni kasutatud – algab klassika-crossoverina ja lõpeb instrumentaalse raskerokiballaadina). Omamoodi huvitav on ka nimilugu, mis on pigem bändi algaegade moodi.

Järgneb 1982. aasta Blackout, mis on jälle ports tõsist tulistamist. Kaanepilt (väidetavalt ühe isemoodi onu autoportree) seekord lärmi ei põhjustanudki. Muidu enam-vähem harju keskmine plaat, aga lõpp läheb paremaks – “Arizona” on natuke ZZ Topi vms meenutav, heas mõttes ameerikalik lugu, “China White” on psühhedeelse laksuga bluusrokk ning plaat lõpeb ühe parima looga sellelt bändilt üldse – “When the Smoke is Going Down”. See on Ivo Linna “Tähti üheks õhtuks” hingesugulane, millest paistab muusikuelu trööstitum ja väsitavam pool. See põhiline kitarrikäik on taas Schenkeri klassika (mida toetavad ka Francis Buchholzi bassikäigud ning Matthias Jabsi teine kitarr; väidetavalt mängib siin plaadil rütmi Jabs ja soolopoolt Schenker, aga videodes paistab teistpidi), Klaus Meine esitus on samuti ülihea.

Edasi tuleb Love at First Sting aastast 1984. Üks kuulsamaid plaate, kust pärinevad “Rock You Like a Hurricane”, “Big City Nights” ja eriti muidugi “Still Loving You”. Üldiselt on ka see plaat tehtud suht lollikindla valemiga “paar ballaadi, ülejäänu on traat” (erandiks on ehk “Coming Home”, kus on need mõlemad pooled esindatud). Aga traadipool on natuke igavavõitu.

Siis tegid sellid pikema pausi ning Savage Amusement tuli välja alles 1988. aastal. Kuulsaim lugu on ehk popimõjutustega raskerokilugu “Rhythm of Love”, enda selge lemmik on aga plaadi viimane laul “Believe in Love”, mis võiks olla Scorpionsi viie parima seas üldse. See on tervikuna väga mõnus autorokiplaat ning ka Scorpionsi albumina üks mu lemmikutest (bändi aeg-ajalt kollitav üksluisus siin välja ei paista – plaat tervikuna on ehk isegi kergemapoolne, samas “We Let It Rock… You Let It Roll” ja “Love on the Run” on ikka tõsine hevi).

1990. aasta Crazy Worldi loetakse sageli “klassikalise” Scorpionsi viimaseks albumiks. Mõlemad ballaadid on ilmakuulsad – nii eespool olev “Wind of Change” (siin on mälupilt 1998. aasta Lauluväljaku kontserdilt – Klaus Meine on ligi kaks tundi järjest rokkinud, jääb siis laval seisma ja vilistab mikrisse selle laulu avataktid. Täiesti veatult…) kui ka albumit lõpetav “Send Me an Angel” (taas üks mu absoluutsetest lemmikutest). Aga siin on ka suur osa “traati” head lood, kasvõi avalood “Tease Me, Please Me” ja “Don’t Believe Her” (kõlavad üsna sarnaselt Adrenalize-aja lepparditega, teine meenutab lisaks ka Gotthardi).

Töö sai tehtud, korralik jupp (skorpioni saba?) jääb veel kolmandassegi nädalasse kuulata.

Teadust tehakse kuudis

11.03.2021

Diogenes olla teadust tünnis teinud. Kakk teeb kuudis.  Igatahes nägi Data in Briefi toimetajatöö täna välja niimoodi (Martin Kooniku foto):

Kakk kuudis

(Teine tõlgendus on, et Ülemiste Viking Motors on kakkudele ekstra pesakastid installinud.)

Aga kuudis oli mugav autohoolduse valmissaamist oodata küll. Nagu näha, on isegi voolupistik (koos laadimiseks mõeldud USB-pesaga) kuudi küljes olemas.

Ameerikat avastamas

08.03.2021

Tegelikult ei avasta mitte Kakk ise, vaid tema raha…  Ehk esimene aktsiaost USA turult. Nüüdseks on LHV lasknud tehingutasud mõistlikumaks (kuna alternatiivid hingavad kuklasse), 50 kEURini on hoidmine tasuta. Eks hiljem näeb, kui limiit käes – paralleelselt jätkan ka Tallinnas.

Itimees ostis itti, aga vana pingviin ei saa ju endale MSFTi või AAPLit soetada. Kunagi ammu öeldi tolle firma kohta, et selle ostmise eest polevat veel kedagi lahti lastud (tõsi, vist veidi teises kontekstis). Ja ehkki Vanade Aegade irvhambad lõbustasid end firma lühendi pideva ringitõlgendamisega, sai neist hiljem üks Linuxi tõsisemaid toetajaid ärimaailmas ning lõpuks osteti üles isegi Red Hat.

Nojah, IBM. International Business Machines. Või It’s Better Manually (või It’ll Be Messy või ka It Barely Moves…).

Huvitaval kombel oli aktsiate arv täpselt sama, mis omal ajal Tallinna börsilt esimest ostu tehes. 🙂

APDEIT 10.03: Nüüd on ka jupp Ciscot purgis. Kui koroona mööda saab, siis võib tähtsa näoga kolledži Cisco laborisse patseerima minna…

ITSPEA ja Scorpions, 1. osa

05.03.2021

See Hannoverist pärit bänd on lemmikute seas vist kusagilt põhikooli lõpu ajast, mil esmakordselt mingilt kogumikult “Still Loving You” ära sai kuulatud. Nagu ABBA loost näha oli, tollane muusikamaitse oli jupi pehmem ja “karvased” väga ei meeldinud. Aga see lugu sadas pähe ikka kohe täiega – Klaus Meine hääl ja Rudolf Schenkeri kitarr on asjad, mida peast välja saada on keeruline. Sellest ajast on bänd kaks korda ka päriselus ära nähtud – 1998. aastal Lauluväljakul ja 15(!) aastat hiljem Saku Suurhallis (sellest viimasest on siin kirjutatud ka). Nii et tänaseks maratoniks igati sobiv bänd, suurem osa stuudioalbumeid on ka Spotifys olemas.

Alguseks 1972. aastast Lonesome Crow, mis on juhukuulajale tuttavast raadio-Scorpionsist ikka VÄGA erinev. Avalugu, “I’m Goin’ Mad” on rokilikuna veel mõneti äratuntav, aga teine, instrumentaalne “It All Depends” meenutab omaaegse Radari fusion-kompositsioone. Kolmas, “Leave Me”, on kergelt nark…, vabandust, psühhedeelne (lisaks tulevad paralleelid ka Oldfieldi sürrimate sünnitistega) ning tegelikult jätkub sama tonaalsus üle terve albumi. Ja Klaus Meine hääl on siin sageli pehmem ja madalam, mitte kuulsamate aegade overdraiv (mõnes kohas on aga ka see sees). Aga pagana huvitav kuulamine on iseenesest, otseseid paralleele on isegi keeruline leida (ehk isegi natuke Led Zeppelini, aga kohati meenub ka David Bowie’ Blackstar, mille ta vahetult enne surma valmis sai).

1974. aastal ilmus järgmisena Fly to the Rainbow, kus Michael Schenkeri asemele tuli Uli Jon Roth ja bassile Francis Buchholz (tema jäi bändi kauaks, läbi kogu kuulsa ajajärgu). Algab hoopis rokilikumates toonides (paralleeliks sobiks Black Sabbath, Uriah Heep, Nazareth…), siis tuleb aga “They Need a Million”, mis on alguseosas esimene tõsiselt äratuntav Scorpionsi ballaad mitmehäälse vokaali ja Rudolf Schenkeri briljantse kitarrisaatega (teda on nimetatud maailma parimaks rütmikitarristiks ja ilmselt mitte ilmaaegu). Uli Roth on tänini tippkitarrist (natuke võiks võrrelda Ritchie Blackmore’iga, eriti albumi nimiloos) – ehkki Matthias Jabsi vastu pole ka midagi, oli Rothi lahkumine paar albumit hiljem bändile löögiks ikkagi. Aga plaat tervikuna on jah juba natuke äratuntavamalt Scorpions (veel üks tuttava kõlaga lugu on raskerokiballaad “Fly People Fly”).

Aasta hiljem, 1975, järgneb In Trance, millega bänd alustas mitmeid albumeid kestnud (tolle aja “korralikke inimesi”) šokeerivate kaanepiltide traditsiooni. Plaadi algus aga meenutab hoopiski varaseid leppardeid (mõlemad bändid on kahe kitarristiga, kuid Scorpionsis on nende rollijaotus soolode ja rütmi vahel olnud reeglina palju selgemini paigas). Kolmandast loost aga muutub Scorpions taas äratuntavaks, plaadi lõpupoole on selle bändi kohta märkimisväärselt palju sees bluusielemente.

1976. aasta Virgin Killer suutis algse plaadiümbrisega paraja skandaali tekitada. Aga muusika on korralik, hea vungiga oma aja raskerokk (saund on veel märksa õhem kui hilisematel kümnenditel – tänapäeval liigitataks see pigem classic rock‘i alla), Uli Rothi kitarrikäsitsus on muljetavaldav (“Catch Your Train”). Naljakalt isemoodi on “Hell Cat”, kus võiks näha isegi grunge ja post-metali elementi (lahe on kujutada ette tollast noort Rudolf Schenkerit kitsehabeme ja lohvakate põlvpükstega).

Järgmine on viimane Uli Rothi osalusel tehtud stuudioalbum (lisaks tuli siit pikemaks ajaks trummidele Herman Rarebell), 1977. aastal valminud Taken by Force. Korralike inimeste kiusamine plaadikaanega jätkus ikka veel, kuid seekord hoopis teise nurga alt. Avalugu “Steamrock Fever” on nimevääriline kitarrilaviin. See on esimene juba läbinisti äratuntavalt “klassikalise” Scorpionsina kõlav plaat, lisaks on siin ka esimene hiljem paljudele hitikogumikele jõudnud ballaad, “Born to Touch Your Feelings”.

Selle kuulamiskorra lõpuks jõudsin viimaks välja 1979. aasta albumini Lovedrive (ja ikka veel narriti inimesi kaanepildiga…). See on esimene “klassikalise 80-ndate Scorpionsi” (Meine, vennad Schenkerid, Jabs, Buchholz, Rarebell) plaat, kus on reale mõnusatele (ehkki veidi üheülbalistele) hard-rocki lugudele ka pehmemad klassikud “Always Somewhere” ja “Holiday”.

Järgmine kord läheb siis siit kuulamisega edasi.

Poleerib pingviini

02.03.2021

Aeg uuesti õppima hakata…  Aprilli keskel peaks LPIC-1 sertifikaadi aeg täis saama, seega peaks aprilli alguses uuesti IT Koolitusse eksameid tegema minema. LPIC-2 jaoks on ka korduvalt hoogu võetud, aga see tahab suuremat õppimist ning koroonast hoolimata on tegemist päris paksult (130 tudengit, 14 diplomandi, sel nädalal näiteks veel lisaks oma 15 tundi virtuaalseid – klapid, mikker ja MS Teams – kavandikaitsmiskomisjone). Seega tuleb esialgu taas olemasolevat pikendada. Niisiis: aa, bee, hakka pähe…

Kohe esimese veerandtunniga sai ka midagi uut teada: Mintis (ja Ubuntus) vastab /bin/sh -sümlingi tagant mitte Bashi (nagu võinuks eeldada), vaid hoopis väiksem ja kiirem Dashi käsukest. Vat siis.