E-õppe loeng TTÜ-s

TTÜ IT-majas pidas huvitava loengu Porto ülikooli professor J. M. Martins Ferreira – teemaks olid e-õppe arengutrendid.

Miskipärast oli reklaam olnud küllaltki tagasihoidlik ning toimumiskohaks pandud üpriski väike seminariruum IT-209. Tegelikult oleks see väärinud korraldamist märksa suuremalt (näiteks E-õppe arenduskeskuse alt) ja miks mitte ka netiülekandega. Loengu slaidid leiab [L] siit – nendes on mitmeid väga huvitavaid linke erinevatele artiklitele ja videoesinemistele, seega kõigil e-õppega tegelejatel tasuks pilk peale heita.

Muuhulgas rääkis professor näiteks
* avatud kursuste (MOOC) buumist ja selle eri külgedest;
* jaapani virtuaalsest popstaarist [L] Hatsune Mikust – publik on reaalne, esineja virtuaalne;
* tänase hariduse ühest suuremast probleemist – reaalelu vajadustele mittevastavusest (õpitakse ja õpetatakse seda, mis on huvitav, mitte aga seda, mis tööd annab);
* Udacity ühe looja Sebastian Thruni väitest, et ülikoolidiplom on “aegunud nähtus”;
* e-õppe erinevatest väljakutsetest (õpetaja roll, identiteedihaldus jt);
* Mozilla Open Badges’ist kui ühest võimalikust hindamisviisist;
* vajadusest hakata õppejõudude juures taas tähtsustama lisaks teadustööle ka pedagoogilist võimekust (seda juttu on Kakk siinmail jahunud juba kümmekond aastat).

Lisaks tuli jutuks ka Google Apps’i  kasutamine e-õppekeskkonnana. Seda võiks mõne väiksema kursuse juures isegi proovida (seal langeb ära üks oluline mure avatud õpikeskkondade juures – autentimine). Samas on juba ka kuulda lugusid, kuidas suurte kursuste korral on asi  Google’ile üle jõu käinud ja kogu üritus ämbrisse lennanud…

Igal juhul oli äärmiselt huvitav loeng – aitäh korraldajatele, aga teinekord tehke see märksa suuremas formaadis.

Ei tulnud

Winny Puhhi nimeline sürrakollektiiv otsustas Eesti Laulul teha massiivset sõnnikut, et rahvast šokeerida. Kummalisel kombel ei tulnud see neil päris niimoodi välja.

Ülejäänud seltskond otsustas risti vastupidi. Kuid ka neil ei tulnud see päris niimoodi välja.

Seega ei jää midagi muud üle kui [L] Korsakov Lätti ja Winny Puhh Eurovisioonile saata. See on neile kõigile täitsa paras.

Auru juurde

Näib, et üks väga oluline põhjus Windowsi juurde jääjatele hakkab pikkamööda otsa saama – [L] Steam toetab nüüd ka Linuxit (tõsi, eeskätt siiski Ubuntut ja tema sugulasi – Mint töötab ilusti) ning Linuxile mõeldud mängude hulk on seal jõudsalt kasvamas.  Tegemist on muidugi kinnise ja tasulise tarkvaraga, mis ei pruugi väga põhimõttelistele vaba tarkvara fännidele meeldida – ent suuremas plaanis on selline asi siiski tubli tõuge Linuxi arenguks.  Sai isegi paar mängu tellitud, kasvõi enda poolehoiu näitamiseks.

Üsna nutikas on ka mobiilinduse eeskujul mängude jupikaupa müümine, ühe jupi hind on samas huvi tekitamiseks piisavalt madalal.  Arvata on, et just sõltumatute väiketootjate loodud huvitava ideega mängudel (nagu Hacker Evolution) tekivad oma pühendunud fännid, kes torrenti sikutamise asemel on nõus ametlikult asju ajama.

Täna on veel Linuxi mängude sooduskampaania viimane päev – huvilised peaks kiirustama.

Hüürus jutustamas

Kakk kutsuti Hüüru Teabetuppa paaritunnist arvutiseminari tegema.  Minek oli üsna “mine sinna, ei tea kuhu” -stiilis, kuna kohaletulijatest ei olnud õrna aimugi. Sai siis tehtud sellised üsna universaal-nahaalsed [L] slaidid üldiste põhialuste kohta, mille leiab tavapäraselt Slideshare’ist.

Hüüru on huvitav paik. Vaid loetud kilomeetrite kaugusel Õismäe servast on täiesti autentne vana maa-rahvamaja kogu oma vana aja hõnguga. Kohale tuli küll üsna vähe inimesi (koos asja korraldajaga viis), aga tundus, et kohaletulijad said vajamineva info kätte ning küsimusi tuli tublisti. Jutu vaheajal sai veel ühte läpakasse üks LibreOffice paigaldatud ning ka kolm kaasavõetud [L] Estobuntu DVD-d leidsid omaniku. Ning et Kakk nädala eest [L] Eesti Interneti Kogukonna juhatusse valiti, siis sai ka sellest ettevõtmisest räägitud.

Tegelikult on selline külategevus hästi vahva (Eestis on kogukonnavaimu taastulemine hästi teretulnud nähtus) ja kui kutsutakse, läheb ehk teinekordki.

Tohoh

See, et isand Vällik [L] soovitab hümni kolmanda salmi ajal vait olla, ei üllata (rohkem ei kommentaariks). Üllatab hoopis see, et kirjutise kommenteerijad üritavad vastupidiselt enamikule seninähtud selleteemalistele kommentaariumidele arukamat joont hoida.

Üks soovitus siiski: jätaks fraasi “Teaduslikult on tõestatud” hambapasta- ja pesupulbrireklaamidesse.

Rebaselaul anno 1990

1990. aastal tuli TTÜ TI-eriala (majandusliku informatsiooni mehhaniseeritud töötlemise automatiseerimine.. ugh) III kursusel korraldada traditsiooniliselt I kursuse vastuvõtt ehk rebasepidu. Tavapärase retsimise asemel sai tehtud natuke inimlikumaid asju (ehkki rebasevande andmiseks ladusime terve rühma kenasti suurde kuhja, suured poisid alla- ja väikesed tüdrukud ülespoole. Vandes olid punktid nagu “Tõotan mitte tarvitada printerites kemmergupaberit” jms). Üks meeldejäänud asi oli aga rebaselaul, mille esitas rebaste segakoor Raekoja platsis ning hiljem uuesti ka peol. Laulu viisiks on “Põdra maja”, teksti autorit võite ise kolm korda arvata.

Sõnaseletused:
* AK – TTÜ arvutuskeskus, praegune IT-maja Raja tänaval.
* TI – see eespoolmainitud koleda nimelohega eriala. Suupärasemalt infotöötlus, praegu on sellest saanud äriinfotehnoloogia.
* Refrään koosneb enamikus tollal levinud programmeerimiskeelte ja rakendustarkvara nimedest.

Laul sai sihuke:

Rebane kord õhinal
AK majja sisse lippas
Pühalikult tõotas ta –
hakkan õppima!

R: BASIC, BASIC, Turbo C
Publisher ja Symphony
Pascal, FORTRAN, AutoCAD –
Elagu TI!

Teisel kursal ikka veel
arvutites uurib-puurib
ikka kindel on veel meel –
õppima veel peab!

R:

Aga jõuab kolmas kurss,
jalad seina peale viskab –
kuradile kõik see jurss,
olen juba boss!

R:

Neljandamal koolis tukub,
viiendalgi on ta kuss,
diplomiga pähe kukub –
olen loll kui suss!

R:

Filmielamus: RED

Pole kaua aega filmidest joranud… Eile nägi üht uuema aja head madinakomöödiat.

RED (Retired, Extremely Dangerous) algab John McClane’iga. Või noh peaaegu, Bruce Willis on jälle üks  tülpinud eks-badass. Polnud väga lootustandev….  Siis aga tulid ekraanile – Morgan Freeman. Karl Urban. John Malkovich. Brian Cox. Helen Mirren (madinafilmis!). Vinge näitlejatekomplekt sellise žanri kohta. Ning tulemus ei ole üldse halb.

RED sarnaneb filmina natuke Arnie “Ausatele valedele” – madinat ja pauku tehakse kõvasti, aga see on kohati piisavalt napakaks aetud ja lollakaid kilde täis pikitud, et mitte ülearu tõsiselt mõjuda. Meenub dialoogirida tollest Arnie loost: “Oled sa tapnud ka kedagi?” – “Jah, aga nad olid kõik pahad!”… Lugu ise on üsna tavapärane kakelung, aga omalaadi kiikse on ka selles (näiteks peategelase armastuslugu pensioniametnikuga, mis üsna üle kivide-kändude alguse saab).

Kummalisel kombel varastavad filmi muidu pea alati koloriitse Bruce Willise käest kolm sürrivõitu kõrvaltegelast – naljaka olemisega kagebiit Ivan (Brian Cox),  letaalne briti leedi Victoria ehk Tema Majesteeti Briti kuningannat veidi jõhkramas versioonis edasi mängiv Helen Mirren (kõige hullem puänt on asjaolu, et CheyTac Interventioni snaiperipüss istub daami kätte nagu valatud) ning muidugi  John Malkovich. “Con Airi” doktorikraadiga superrets Cyrus the Virus on padusegase ekskilleri Marvin Boggsi kõrval veel poisike – mõlemad tegelased on üliohtlikud, aga Marvini kruvid on aja tõmbetuules tunduvalt enam lahti loksunud (tõele au andes – veidi imelikuks läheks vist igaüks, kellele on 11 aasta jooksul iga päev lüsergiinhappe dietüülamiidi söödetud)…  Karl “Eomer” Urban mängib paha meest, kes lõpuks nii pahaks ei osutugi – aga tema jääb teistega võrreldes natuke liiga tõsiseks.

Muide, IMDB teab rääkida, et Bulgaarias oli filmi pealkiri tõlgitud “Hirmsad vihased pensionärid” ehk kohaliku akronüümina BSP, mis sealkandis tähendavat meie Keskerakonna analoogi (ehk vanurite lemmikparteid).  Eestis tuleks vist vana aja järgi EKP panna (Eriti Kurjad Penskarid). 🙂

Eurosiil ja afgaanid

2011. aasta märtsis käis Kakk isand Tarandi kutsel Brüsselis Europarlamendis dokumendivabaduse päeva (Document Freedom Day) üritusel nokka pruukimas. Üritus läks igati korda ning kusagilt sealtmaalt sai alguse ka Europarlamendi vaba tarkvara kasutajakogukond ([L] epfsug.eu). Mõni aeg hiljem otsis seltskond endale maskotti ning Kakk rääkis neile loo Kalevipojast, siilist, lauakoormast ja sortsidest (“Serviti, serviti!”) – ja ennäe, maskotiks pandi siil nimega Edge…

Nüüdseks on Edge’i vennaskond juba üksjagu kasvanud (muuhulgas on liikmete hulgas ka keegi Nils Torvaldsi nimeline MEP, kelle põhjendus liikmeksolemisele on veebilehele pandud ammendava lakoonilisusega – “Family!”. Tegemist on Linuse papaga).  Meililist tegutseb aktiivselt, toetajaskond kasvab ning täna korraldati koos Euroopa Vaba Tarkvara Sihtasutusega huvitav üritus teemal “Free Your Android”. Päris kahju, et ise ei saanud Brüsselis olla.

Siinmail oli aga huvitavaks hetkeks Kabuli ülikooli delegatsiooni külaskäik IT kolledžisse (nad käisid ka TLÜ-s ja TTÜ-s). Põnev seltskond oli – kaks härrasmeest olid väliselt natuke Mongoolia vurhvi, kaks aga paistsid pesuehtsate puštudena – sihukesed tuliste silmadega habemikud (Dune’i fremenid tulid meelde). Kõik rääkisid üsna head inglise keelt ning jagasid teemat, seega polnud tegu “meestega metsast”, kuid muidugi on Afganistani hariduse olukord siiani üsna kehv ja Läänest otsitakse partnereid selle parandamiseks.

Näitasime neile Cisco laborit ja robootikaklubi – aga lisaks sai õnnekombel täna mõni tund varem üles seatud ka mõne nädala eest Inglismaalt saabunud tugitehnoloogiakomplekt (muide, teretulnud nähtusena toimis kõik kenasti ka Linuxi peal).  Kui siis Kakk näitas, kuidas arvutit jala alla pandud kursorikuuli ja kaenlaaluste lülitite abil juhtida saab, vaatasid kauged külalised üsna ammulisui ning tunnistasid, et pole miskit sihukest kunagi näinud.  Tegelikult oleks just sealmaal sedalaadi asja hirmsasti vaja, kuna pideva sõdimise tagajärjel on seal kahjuks ka üksjagu neid, kes mõnest kehaosast ilma on jäänud. Lubati kindlasti hiljem ühendust võtta ja ehk õnnestubki mõnda inimest veidi aidata. Tundub, et Kakk peab enda vana tegevusvaldkonna uuesti üles kaevama – kummalisel kombel pole vahepealsetel aastatel sellega eriti tegeldud. Kui ka muud ei saa, saab vähemalt portsu huvitavaid diplomitöid.

Aga maakera on vist vahepeal väiksemaks jäänud. 🙂