Ajalugu kordub

Täna tuli [L] uudis, et Pirate Bay omanikud müüsid oma saidi päris suure rahahunniku eest maha ühele vähetuntud rootsi meediafirmale, kes tahab tulevikus “jagada sisu nii, et oleks tagatud autoritele kompenseerimine”. Oot, kus me sihukest juttu juba kuulnud oleme?

Õige, Napsteri puhul toimus täpselt samasugune protsess. Lõpuks ei võitnud sellest mitte keegi. Ja ammuilma hallitama läinud autorikaitsesüsteemi trotsimiseks ilmub peagi uus ja veelgi raskemini tõrjutav lahendus. Piraadilahe sellid saavad selle raha eest oma kohtukulud ja (väga küsitava) trahvi makstud ja tõenäoliselt võtavad uue projekti ette (müügihind oli poole suurem kui määratud trahv).  Ka Eestis on kuuldavasti juba Piraadipartei moodustamisel.

Natuke tundub tekkima paralleel eelmises postituses mainitud Eesti meediakilplaste ja rahvusvaheliste meediakorporatsioonide vahel. Selle asemel, et otsida põhjamineva laeva vee peal hoidmiseks uusi lahendusi, tegeldakse  reisijate ähvardamisega hirmsate karistustega laevahuku korral.

Eesti meedia keerab kella

… ja üritab tagasi aastasse 1995 minna.

Siiani oli ainult EPL-is üks kodanik, kes pidas enda blogipostituste sarnaseid mõttearendusi niivõrd väärtuslikeks, et keeldus neid võrguväljaandes avaldamast. Vaba mees vabal maal, las teeb – aga ega sellepärast vist küll keegi paberlehte ei ostnud.

Nüüd aga arvavad Eestis korraga (ei tea, kes kellelt selle mõtte  pihta pani – uudiste osas toimub pidev kopeerimine niikuinii. Või on jälle mingi kartelli-sahkermahker käimas) [L] nii EPL kui Postimees, et kaduma kippuvat paberajakirjandust saab päästa kella tagasikeeramisega. Ehk siis selle asemel, et pidevalt allakäivat ajakirjanduse taset kuidagi parandama hakata, leitakse süüdi olevat veebiversioon – järelikult tuleb osa uudiseid avaldada ainult paberil. Ja siis räägitakse, et “võidavad paberlehe tellijad”.   Tere, kevad!

Kõige suurem kahju on sellest, et ligi kümmekond aastat oli olemas arvestatav avalik uudistearhiiv lehtede vanade veebinumbrite näol. Nüüd ilmselt tõmmatakse sellele vesi peale.  Võiks ju kasvõi kuu aega hiljem kõik uudised veebi panna, et arhiivimoment säiliks, aga sellest pole midagi kuulda olnud.

Ülemaailmne trend, my foot …  Uue meedia ajastul peaks olema piinlik sellist jama ajada. Ilmselt kaovad mõlemad väljaanded ka Kaku RSS-lugejast, materjali kvaliteedi pideva languse ja lollide otsuste koosmõju tulemusena.  Uudiseid saab ka targematest kohtadest.

APDEIT 30.06 – RSSist väljaviskamine oli õige tegu. Vähemalt Postimeest juhivad [L] reaalsusega täiesti sideme kaotanud inimesed.

Aktiivne (masu)puhkus

Et ITK otsustas sel aastal nädalase palgata lisapuhkuse tekitada, siis otsustasin selleks ajaks töö nurka visata ja natuke midagi kasulikku teha. 🙂

Esmalt sai paar õhtut mässatud kahe vana arvutiga. Üks lauamasin ja teine läpakas, mõlemad said uue Ubuntu peale ja olid valmis auväärsest east hoolimata uusi omanikke teenima. Tänud vennale, kes oma vana läppari just selleks otstarbeks andis, ja ITK-le, kes vanad lauaarvutid personalile mõistliku hinna eest maha müüb.

Siis sai kahel korral Bläku seljas Haapsallu kärutatud ja Maksi poogitud.  Et seal oli WiFi, siis tuli netisoleku võimalust kasutada ja kutile hästi palju erinevat itti pähe taguda, et tekiks motiiv ise edasi uurida. Trenni jõuab teha hiljem ka. Nüüd on Maksil ka blogi, aga enne seda siin ei promo, kui härra on midagi asist kirjutama hakanud. 🙂

Seejärel sai juba traditsioonilise seltskonnaga käidud Saaremaal hooldekodus külas. Lauaarvuti läks sinna, läpaka aga sai endale üks seltskonda kuuluv hakkaja noor daam, kel muidu paraku sellise aparaadi hankimine raske oleks.  Igatahes tuli Saaremaal kõvasti arvutikoolitust teha. Järgmisel päeval aga käisime Haapsalus – seal sai sellist trikki tehtud, et istusime autoga ühe sanatooriumi levialas ning nettisime; et aga vanal läpparil aku suht läbi oli, siis kasutasime üht juba ammu soetatud trafolaadset seadeldist, millega auto sigaretisüütaja pesast läpakale voolu sai võtta. Päris lahe kogemus.

Aa – kui keegi teab peale EE Kõue veel mingit soodsat netilahendust, mis töötaks Saaremaal Sõmera kandis, võiks teada anda. Esialgu sinna masinasse netti ei pannud, aga millalgi tuleks see ära teha. Kohapealne olukord on leebelt öeldes masendav ning hooldekodu sinna ilmselt mingit ühendust ei kavatsegi vedada. Eriti tore oleks muidugi, kui mõni teenusepakkuja seda projekti toetaks, aga vajaduse korral võtab Kakk ühenduse enda nimele ja maksab ise.

Mõned pildid käigust [L] on väljas Kakkr’is.

P.S. Kõige selle tulemusena jäi traditsiooniline jaanipäev sel aastal vahele.

Ilus dokkar

Ameeriklaste “Laulev revolutsioon” on üllatavalt ilus, lausa ebaameerikalikult süvitsiminev ja selge sümpaatiaga tehtud dokumentaalfilm, mis teeb eesti rahva vaat et elusuurusest suuremakski.  Ajalooline ülevaade on päris põhjalik (isegi metsavend Alfred Käärmann on filmi toodud). Natukene muidugi on naiiv-Ameerikat siiski sees – näiteks ilmselt on lääne inimesel raske mõista idanaabri sigaduste suurust, mis tingis Eesti Leegioni loomise (ja et vana ajaloolise vaenlasega liitumine oli suures osas vabatahtlik, mitte vaid sunniviisiline nagu filmis väidetud).

Aga samas on kuldaväärt nõukogude absurdi kirjeldavad kaadrid, “Mu isamaa on minu arm” keelamine ja keelust hoolimata laulmine 1969. aasta juubelilaulupeol ja laulva revolutsiooni sündmused, samuti 90. aastal intrite korraldatud loomaaia linnaekskursioon Toompea lossi juures. Käsitlus oli küll rohkem EMS/ERSP/MRP-AEG rida, kuid ka Rahvarinne on üllatavalt positiivselt välja toodud (intritele on samas selgelt koht kätte näidatud), Lauristin saab kõvasti sõna ning isegi Väljas ja Rüütel nende Moskvas mängitud riskantse kassi-hiire mänguga on filmis sees. Üsna ausalt on räägitud ka omaaegsest killustumisest ja ohust sumbuda üksteise tagumike vemmeldamisse. Ilmselt oli omal ajal siiski vaja nii ERSP kompromissitust, RR tasakaalukust kui isegi reformikommunistide laveerimisoskust – seda oli päris hästi näha ka omaaegse Eesti Kongressi juures.

Ja muidugi on filmis sees “hitiparaad” alates “Mu isamaast” ja “Ta lendab mesipuu poole” kuni Alo laulude ja Mäksi “Palveni”. Paraku jupiti, aga ju paneb ajalimiit omad tingimused. Ehk oleks võinud ka lääne vaatajale kommenteerida, miks “Lucky Lips” siinkandis poistekoori esituses kõlab. 🙂  Mis on aga väga lööv, on filmi lõpus ekraanil jooksvad osaliste lühielulood, mis annavad kogu asja poindile veel viimase lihvi.

Aga tegelikult oleks hästi kasulik see film vene keelde dubleerida ja mõned miljonid koopiad humanitaarabina teispoole idapiiri saata.

Pühapäev Bläku ja Maksiga

Maks on kaks nädalat Haapsalus ravil. Mitu korda on juba plaan olnud külla minna, aga loomulikult on härral telefon pidevalt väljas. Täna viimaks sain kätte.  Peale kirikut (kuhu sai hommikusest leivateost üks väike päts teelauale viidud ja “Kaku kakk” üksjagu elevust tekitas) võtsin Bläkul sarved pihku ja aidaa Haapsalu poole.

Väga mõnus oli sõita, ehkki Keila maantee oli häirivalt suures mahus üles kaevatud.  Aga kohale sain ja maja leidsin ka üles – see praegune uhke  kompleks on ikka midagi muud võrreldes sellega, kus endal 10 aasta jooksul käia tuli. Isegi WiFi on olemas – ja et Maks ka minu antud vana läpaka kaasa oli lohistanud, sai kohapeal peamiselt netist koduste ülesannete andmisega tegelda. Lastekodu, sindrinahk, pole pika jutu peale ikka veel neile netti sisse saanud… Sügisel on plaan peksta kodanik nädalas vähemalt korra ITK-sse – paar peatusevahet tulla, ligipääsetava ehitusega maja ja  WiFi ka käepärast. Näis.

Aeg läks üsna ruttu ja mõned asjad jäid rääkimata, aga vähemalt saab nüüd natuke haridusepoolega tegelda (bokken on tal seal nagunii kaasas). Pookimine jätkub eri formaatides ka edaspidi.

Tagasitee Haapsalu põhimaanteed pidi läks märksa rutem, kuna tee on parem ja suur osa oli 100 km/h piirkiirusega. Hea tee korral ei ole see Bläkule mingi probleem  – ja tõmme on aparaadil vihane. Paarist eessõitnud traktorist läks niimoodi mööda, et ei saanud õieti arugi. Peab vaatama, et liiga hoogu ei lähe…

Kirvesupp ja kartulisodi

Rahvajutt pajatab soldatist, kes ihne perenaise käest kirvesupi keetmise ettekäändel järk-järgult kogu supimaterjali välja rääkis. Umbes samamoodi käis täna Kaku söögitegu.

Lähteülesanne: võtta midagi ette pannitäie kotlettidest ülejäänud kooresoustiga ja vähendada ühtlasi toidujääke.

Materjal:

* 4  suurt kartulit  (viimased kotis)

* 1 paprika (kauasest seismisest üsna kirtsus)

* 1 sibul

* paar muna

* õli, balsamicot ja maitseaineid

Kartulid keema ja siis viiludena pannile sousti sisse, veidi õli juurde ja tuli alla. Paprika ja sibul viiludeks ja sekka. Soru balsamicot ja peotäis tšilli- ja lihamaitseainet peale. Praadida aktiivselt segades, lõpupoole lüüa peale munad ja segada veel.

Valmis värk oli täitsa söödav. Kirvesupiga on aga suguluses asjaolu, et tegelikult pole sellise söögi jaoks algset sousti üldse vaja. 🙂

Suvi käes

Eilsega sai tööhooaeg ametlikult otsa.   Nädal aega masupuhkust (ITK kokkuhoiuotsus) ja siis algab pärispuhkus.  Tegelikult jätkub tööd kogu suveks, kuna sügiseks tuleb üsna mitu kursust ette valmistada. Masu või mitte, aga tööpuudust siinpool esialgu küll ei paista.

Nüüd tuleb kümmekond raamatut läbi lugeda, mida hooaja kestel ei jõudnud, ja hakata nende põhjal materjale ette valmistama. Aga enne tuleb tiba puhata ka.  Leivategu läks just käima ja Bläku ootab mõnd pikemat kolamaminekut.

Palverännak vihmas

Juba kaheksas aasta toimusid EKEK Pärnu koguduse korraldusel Barnabase päevad. Terveks ajaks kohale ei läinud, aga traditsiooniline palverännak tuli ikka kaasa teha. Nagu igal aastal kipub olema (erandiks oli Soontaganal käik) oli ilm vihmane ja kõndijad said taevaluukidest kasta – õnneks see suur äikesemöll jõudis kohale alles õhtuks, kui asi läbi sai. Aga omaette mõtiskledes kõndimist ja vahepeal keldi palvete kuulamist ja psalmide laulmist see üldse ei seganud. Osa rahvast võttis üles ka “Vend päike, õde kuu” -filmist tuttava vendade rännuviisi, mis kõlas kõndimise juurde väga kenasti.

Sel aastal käisime rännaku lõpus külastamas EAÕK Uruste kirikut. Sealne vaimulik isa Eenos võttis meid vastu, pidas pika loengu kirikust ja kohalikust elust-olust ning andis lahkesti ka ruumi pikniku pidamiseks (seekord sees, kuna väljas oli ikka päris märg).  Kokkuvõttes aga oli jälle kord üks tore kogemus, mis argipäevast korraks välja tõmbas.

Uruste kirik