Silt: Maks

Kundas kondamas

Kakk käis jälle kodanik Maksi kottimas.

Seis on nadimaks läinud, kuna sealne tohter ilmselgelt ei tea, mida ta teeb – kutt on rahusteid täis topitud, aga need mõjuvad tserebraalparalüüsi osas ilmselgelt taandarendavalt, nii kehalises kui vaimses mõttes.

Õnneks mõjub Kaku laekumine siiani üsna äratavalt – naersin, et olen nagu Gandalf “Kahes kantsis”, kes käib pidevalt Theodeni pealt Sarumani nõidust ära ajamas… Igatahes väikese tubase trenni järel oli silmaga näha, kuidas elu hakkas tagasi tulema (ja jällegi nii kehasse kui silmadesse).  Jõudsime väikese jalutusringi Kunda peal ka teha, siis aga ähvardas üks suur pilv pauguvihma kaela tulla ja pidime tagasi keerama.

Näis, mis saab. Järgmine arstilkäik pidi juulis olema – loodetavasti a) jõuab sinnamaani kuti “vee peal hoida” ja b) tuleb mõnele tohtrile natuke aru pähe ja lõpetatakse see pidev potililleks nõidumine ära. Urrh.

Küsimus

Sai jälle käidud Kundas kodanik Maksi pookimas. Vaatasime üle võimlemisharjutused, arutasime India kšatrija ja vaišja kastide erinevuste üle ja siis tiris Kakk oma ohvri õue jalutama. Iga nurga peal tegime – ei, mitte kükitamise, aga ümbritsevast loodusest pilti (eelmisel korral kingitud seebikaga). Abiks nii ümbritseva nägemise kui ka koordinatsiooni mõttes (esialgu veel täisnurga alla aparaati keerata ei saa, aga küll varsti õnnestub). Pärast läks üks võililledega ülesvõte isegi kuti arvuti  töölauda kaunistama. Nii et sõit läks asja ette.

Aga pealkirjas toodud küsimus… Tuli üks sealne tädi, kes Maksi eest hoolitseb, ja küsis – ilusti viisakalt kusjuures – et kas Kakk on “sealt kõrvalt hooldekodust”. Vastuse peale, et Tallinnast ja autoga, kippus küsijal pealtnäha juhe ikka päris kokku jooksma…

Äraspidi ajamasin

Kunagi 1990. aasta kandis tahtis siinkirjutaja minna treenima omaaegsesse poppi Fortiuse jõusaali. Sealt vaadati, nagu oleks pisike ja roheline, öeldi “pole ette nähtud, äkki juhtub midagi” ja saadeti viisakalt minema. Pärast seda õnneks vaatas sensei Alar Põllu küll üllatunult, aga võttis vastu ja jõusaali asemel tuli 10+ aastat Shotokani.

Täna aga selgus, et Fortiuse stiilis ajuhiiglased on, ime küll, Eestimaal tänini alles. Kaku hoolealune isand Maks sattus hiljuti elu keerdkäikude järel elama Kundasse. Tegelikult pole üldse paha variant, ainult et senine treening 24/7 Fitnessis jääb nüüd ära. Saab ka seal asupaigas vehkida, kuid kuna kaardi järgi selgus, et alla kilomeetri eemal on kohalik spordihoone, käisime täna Maksiga vaatamas.

Välistrepp – kaks astet, ei mingit kaldteed. Samas 10 meetrit eemal on teine uks kohalikku vallavalitsusse ja selle ees igati uhke kaldtee. Läksin ise sisse uurima, et kuidas oleks kutil seal trennis käia. Kaks kohalikku tädi ütlesid lühidalt: “Meile ratastoolis ei saa. Kuidas te seda ette kujutate?”. Nojah, mida sellise vaimusuuruse peale väga enam öelda on…

Võrdluseks: endine maailma esikümne rammumees ja 24/7 Fitnessi omanik isand Murumets kujutas ette küll, vaatas ja noogutas tunnustavalt ning seal ei olnud kordagi mingeid probleeme. Ehk saab Maksi kunagi sinna tagasi, seniks aga tuleb midagi muud välja mõelda.

Aga mõnevõrra põrutav oli, et sedalaadi põmmpäisust kohtab veel aastal 2018.

Praktikant

Isand Maks Mustamäe lastekodust on nüüdseks jõudnud Väike-Maarja kutseõppekeskusse. Ja bokkeni asemel tuleb mainit isandat piinata hoopis arvutiasjandusega.

Nimelt on neil ette nähtud sihuke asi nagu praktika. Ja kui varem olid mõned sellid koolis Maksi kallal norinud, et “kuhu sina küll praktikale lähed, ah?”, siis peale praktikakoha selgumist (Kaku kabinet IT kolledžis) oli nöökijatel suu üsna vett täis…

Nüüd on esimene nädal möödas. Praktikant on üsna kohusetruult kohal käinud ning juhendaja on seni päris rahul. Ainus kõige raskem faktor kogu asja juures on praktikandi jutuvada, mis ei taha kuidagi otsa lõppeda. 🙂

Eelmisel nädalal näppisime Linuxit (installisime erinevaid distrosid ja mässasime terminalis), algaval hakkame serverit adminnima ning järgmisel kukume progema kah.  Kui hästi läheb, saab praktikandist täitsa asja.

Aktiivne (masu)puhkus

Et ITK otsustas sel aastal nädalase palgata lisapuhkuse tekitada, siis otsustasin selleks ajaks töö nurka visata ja natuke midagi kasulikku teha. 🙂

Esmalt sai paar õhtut mässatud kahe vana arvutiga. Üks lauamasin ja teine läpakas, mõlemad said uue Ubuntu peale ja olid valmis auväärsest east hoolimata uusi omanikke teenima. Tänud vennale, kes oma vana läppari just selleks otstarbeks andis, ja ITK-le, kes vanad lauaarvutid personalile mõistliku hinna eest maha müüb.

Siis sai kahel korral Bläku seljas Haapsallu kärutatud ja Maksi poogitud.  Et seal oli WiFi, siis tuli netisoleku võimalust kasutada ja kutile hästi palju erinevat itti pähe taguda, et tekiks motiiv ise edasi uurida. Trenni jõuab teha hiljem ka. Nüüd on Maksil ka blogi, aga enne seda siin ei promo, kui härra on midagi asist kirjutama hakanud. 🙂

Seejärel sai juba traditsioonilise seltskonnaga käidud Saaremaal hooldekodus külas. Lauaarvuti läks sinna, läpaka aga sai endale üks seltskonda kuuluv hakkaja noor daam, kel muidu paraku sellise aparaadi hankimine raske oleks.  Igatahes tuli Saaremaal kõvasti arvutikoolitust teha. Järgmisel päeval aga käisime Haapsalus – seal sai sellist trikki tehtud, et istusime autoga ühe sanatooriumi levialas ning nettisime; et aga vanal läpparil aku suht läbi oli, siis kasutasime üht juba ammu soetatud trafolaadset seadeldist, millega auto sigaretisüütaja pesast läpakale voolu sai võtta. Päris lahe kogemus.

Aa – kui keegi teab peale EE Kõue veel mingit soodsat netilahendust, mis töötaks Saaremaal Sõmera kandis, võiks teada anda. Esialgu sinna masinasse netti ei pannud, aga millalgi tuleks see ära teha. Kohapealne olukord on leebelt öeldes masendav ning hooldekodu sinna ilmselt mingit ühendust ei kavatsegi vedada. Eriti tore oleks muidugi, kui mõni teenusepakkuja seda projekti toetaks, aga vajaduse korral võtab Kakk ühenduse enda nimele ja maksab ise.

Mõned pildid käigust [L] on väljas Kakkr’is.

P.S. Kõige selle tulemusena jäi traditsiooniline jaanipäev sel aastal vahele.

Pühapäev Bläku ja Maksiga

Maks on kaks nädalat Haapsalus ravil. Mitu korda on juba plaan olnud külla minna, aga loomulikult on härral telefon pidevalt väljas. Täna viimaks sain kätte.  Peale kirikut (kuhu sai hommikusest leivateost üks väike päts teelauale viidud ja “Kaku kakk” üksjagu elevust tekitas) võtsin Bläkul sarved pihku ja aidaa Haapsalu poole.

Väga mõnus oli sõita, ehkki Keila maantee oli häirivalt suures mahus üles kaevatud.  Aga kohale sain ja maja leidsin ka üles – see praegune uhke  kompleks on ikka midagi muud võrreldes sellega, kus endal 10 aasta jooksul käia tuli. Isegi WiFi on olemas – ja et Maks ka minu antud vana läpaka kaasa oli lohistanud, sai kohapeal peamiselt netist koduste ülesannete andmisega tegelda. Lastekodu, sindrinahk, pole pika jutu peale ikka veel neile netti sisse saanud… Sügisel on plaan peksta kodanik nädalas vähemalt korra ITK-sse – paar peatusevahet tulla, ligipääsetava ehitusega maja ja  WiFi ka käepärast. Näis.

Aeg läks üsna ruttu ja mõned asjad jäid rääkimata, aga vähemalt saab nüüd natuke haridusepoolega tegelda (bokken on tal seal nagunii kaasas). Pookimine jätkub eri formaatides ka edaspidi.

Tagasitee Haapsalu põhimaanteed pidi läks märksa rutem, kuna tee on parem ja suur osa oli 100 km/h piirkiirusega. Hea tee korral ei ole see Bläkule mingi probleem  – ja tõmme on aparaadil vihane. Paarist eessõitnud traktorist läks niimoodi mööda, et ei saanud õieti arugi. Peab vaatama, et liiga hoogu ei lähe…

Jõulupook

Eile käisime Maksiga Harkujärvel jõulumissal, kutt jäi täitsa rahule.  Ära tulles pakkisin parasjagu tooli autosse, kui Andreas kogudusest tuli Maksiga juttu tegema.  Kui nime teada sai, ütles: “Ahaa, sina oledki see sell, kellest Kakk kogu aeg kirjutab!”. Nii et va samurai hakkab kuulsaks saama… 🙂

Täna tegime trenni. Võtsin oma uue Kaze ka kaasa, Maks muidugi uuris siit ja sealt ning lubas kunagi endale ka midagi sellist hankida. Trenni osas oli natuke vorm käest ära, kuna Maks oli vahepeal tõbine. See-eest hakkavad aga kooliasjad ülesmäge minema: meesterahva kohta on üksainuke “kolm” tunnistusel päris hea tulemus. 🙂

Tänane repertuaar:

* kontrollitud bokkenilöögid vastu suurt kummipalli – ühekordsed otse- ja diagonaallöögid ning hiljem kahesed seeriad

* Wing Chuni käelöögid samasse kummipalli – lõtv löök lõpus toimuva fikseerimisega (kutt kipub liiga haymakerit lööma ja läheb seejuures krampi), edaspidiseks ka 2-3 löögiga seeriad

* kerepöörded istudes klaveritooli peal, edaspidi ka keerutamistaldrikul varbseina juures püsti seistes (kõhupõike ja puusatööd tuleb veel arendada)

Vana aasta lõpus lähen uuesti kontrollima.

Maksipook

Üle hulga aja sain jälle lastekodusse. Va jurakas ei võta ju endiselt telefoni vastu ja nii peab kümmekord korda helistama, enne kui pihta saab. 🙂

Aga trenniasjad arenevad enam-vähem. Mõõk liikus käes kenasti, spastikat on vähemaks jäänud. Kõhupõikide treenimise osas oli vana laiselnud ja tuli sõnad peale lugeda. See-eest aga käib Maks nüüd koolis juba raami abil ja on toolist üles saanud, ehkki seda jätkub esialgu vaid pooleks päevaks (rohkem jalad ei kanna). Täna panin kuti kõhuli matile seljalihaseid venitama (toenglamangus keretõsted) ja reie kakspealihaseid treenima (sääretõsted kõhuli). Jalalihastega on muidu see jama, et eesmised suured nelipealihased on juba päris OK ning sirutused õnnestuvad päris kenasti, taga on aga suhteliselt null. Tuleb veel pookida.

Jutuvada on kah endine. Täna pommitati Kakku muuhulgas nõudmistega öelda, kuidas see või teine asi jaapani keeles käib. Mõnda asja teadsin (konnichi wa, arigato gozaimashita, itadakimasu, sayonara…), mõned tuli võlgu jääda. Aga huvitav, kellele va kavalpea seda anata wa kawaii desu (sa oled ilus) öelda kavatseb…? 😀

Põige lastekodusse

Eile unustasin kirja panna.  Viimased nädalad on hullult kiired olnud ja kui endal on aega tekkinud, siis ei saa va samuraid telefoniga kätte. Eile sain siis seal viimaks tunnikese trenni teha.  Õnneks tegeleb sell omal käel aktiivselt harjutamisega, füsioterapeut Anu ja kasvataja Aleksei on ka tublisti abiks. Nii et pikkamööda asi areneb.

Trenni bilanssi jäid mõõgatehnikate kordamine (spastika annab pikkamööda järele, aga sellist pehmet ja samas ometi väga rasket lööki, nagu vaja oleks, on esialgu veel keeruline saavutada) ja Wing Chunist laenatud käetehnikad (mida saab idee poolest ka toolis teha, kuna puusapööret pole niiväga vaja ja keskliinilt tulevaid lööke ei takista ka tooli selja- ega käetoed). Lisaks tubli annus targutamist eri teemadel (näiteks rahaasjad, naised ja muu sihuke, millest mehed omavahel räägivad. Maksil veel autot pole, seega see teema jäi kõrvale).

Kooliasjadega pidi enamvähem olema, aga üritab tuleval nädalal ka sellega tegelda.

Põige Maksi juurde

Aega oli täna vaid kolmveerand tundi – aga jõudis natuke nii Maksi kui Madisega bokkeneid vibutada kui ka Maksile uued harjutused peale panna. Kõhuli maas “sabaliputamine” (ehk pee-punkti keeramine sinna ja tänna), roomamisharjutused (esialgu kohapeal ja ainult jalgadega) ja külililamangus jala tõstmine ette-taha (esialgu läheb veel vaevaliselt, aga küll minema hakkab).  Kõhupõikide treenimise utsitamiseks andsin kutile veel karate käetehnikaid juurde – seekord pöördelt haito ja shuto. Igatahes on viimased nädalad tubli edasimineku andnud – näiteks jalg on vahepeal põlvest veel tiba rohkem liikuma hakanud.