ECER järelkonverents

Kakk käis TLÜ-s [L] üht sellist üritust kuulamas.

Teema on kahtlemata ülivajalik – mida enam mistahes selle valla turvalisusest räägitakse, seda rohkem on lootust, et “hispaanlanna” sarnased rotid endale enam ohvreid ei leia.  Paraku on küberkiusamine niivõrd kirju valdkond, et see seltskond tundus jääma teemaga hätta. Kindlasti on selle problemaatika juures vaja ka psühholooge ja kasvatusteadlasi, ent paraku tundub, et tehnoloogilist komponenti ei vallanud eriti keegi ja küberkiusamise tehnoloogilisemat sorti eeldused (kuvaripeitus, erinevate kontekstide skaala, toimikuefekt, ründetarkvara,  vastutehnikate võimalused jne) jäid kõik avamata. Tänaste netinoorte puhul aga lööb lapsevanemate tehnoloogiline ignorants vähemalt sama tugevasti tagasi kui kasvatuse unarussejätmine või tähelepanupuudus. Teisalt ei lahenda seda sasipundart muidugi ka ainuüksi iti-inimestega.

Kahjuks tuleb öelda, et [L] Helle 2008. aasta informaatika bakalaureusetöö oli märksa sisukam ja asjalikum kui täna räägitud ümmargune jutt.  Alguses räägitud Sten Kalma lugu oli valusalt tõeline, edasi läks tüüpiliseks eurojahuks.  Kahju.

OpenSim: häda füüsiliste objektidega

ITK simulaator on juba päris kena, aga selle taga olev tarkvara on ikka veel “null punkt”-versioonides ning paraku on seda aeg-ajalt näha. Igatahes tekkis 0.6.9 peal jama sellega, et objekte ei saanud määrata füüsilisteks (ehk siis gravitatsioonile alluvateks – sedasorti objektina loodud pallike näiteks peaks mööda kallakut alla veerema). Uuendus 0.7.0 peale ei aidanud.

Probleem ja lahendus on kirjas siin. Kuna vahepeal uuenes konfisüsteem, siis vana variant jäi muidu küll tööle, kuid tekkis see puuk. Seega tuleks kõik eraldi asuvad regioonifailid koondada kokku kataloogis bin/Regions asuvasse RegionConfig.ini faili. Ühe näite mitme regiooniga konfifailist leiab näiteks [L] siit.

Ahjaa, Kakk hakkab muide sügisel millalgi ka OpenSim-maailma ehitamise ja haldamise teemal koolitust tegema. 🙂

Päev Käsmus

Iga-aastasest Käsmu laagrist sai seekord osa võtta ainult laupäeval. Äratus kell 5, kella kuuest juba linnapiiril ja kella kaheksaks Vana-Jüri neemeplatsil hommikusöögieelses mõõgatrennis.  Hästi ilus hommik oli, veel suvise päikese ja juba veidi sügiseselt karge õhuga.  Arvestades vahepealset treeningupausi püsis mõõk üsna kenasti käes ning sensei Kai Koskise kohalolek andis trennile taas kõvasti juurde. Vabas õhus vehkimine tekitab hundiisu ja tagasi rahvamajja jõudes sai igavene kuhi hommikuputru ära hävitatud.

Lõunased escrimatrennid peeti maja taga – ilmselt oleks pilt avalikumas kohas neeme otsas natuke liiga jõhkraks läinud, sest seekord oli seltskond üksteise suunas vehkimas iga masti kirvestega. Mõnel oli pisike matkakirves, mõnel lausa toekas puusepa oma.  Igal juhul oli tehnika üpris jõhker (loomulikult aga ei löödud reaalset kontakti, vastasel juhul oleks plats üsna kiiresti ära reostatud).

Väga vahva oli muide avastada, et eelmise sügise demo ITK-s oli vilja kandnud ning seekord sai escrimas madistada nii ühe tudengi kui ka ühe kolleegiga – Indrek on kepid-noad ette võtnud (tudengitel soovitaks viisakalt käituda). 🙂  Nüüd tuleks töö juurde escrimakepid orgunnida ja saab teinekord natuke tootmisvõimlemist teha.

Teises trennis andis  põlv natuke järele ja pool trenni tuli kõrvalt vaadata. Õhtuses mõõgatrennis aga õnnestus jälle kaasa teha ja mingi hetk tuli sensei ütlema – järgmisel suvel on soke (koolkonna peamees) Tallinnas ja Kakk tuleb eksamile kupatada. Varem eraldi mõõgaeksameid teha ei saanud (Hontai Yoshin-ryu on eri kunstide komplekt) ja Kakk jujutsus olude tõttu kuigi kaugele ei jõua. Nüüd aga näib, et tuleval suvel peab end kõvasti kokku võtma.

Pärast pidas Kai-sensei veel pika ja huvitava loengu mõõgast ja sellega seonduvast etiketist. Koduteele sai alles kella üheksa paiku, ilm läks sajuseks ja koju jõudes oli Kakk rampväsinud.  Aga asi oli seda väärt.

Ajutine telefon

Uus ja uhke HTC Desire hakkas laupäeval lollusi tegema. Puuteekraan ei tahtnud kuidagi sõna kuulata (proovige sisestada PIN-koodi, kui kahe numbri asukohas ekraan lihtsalt ei reageeri) ja hakkas koguni teksti sisestamisel kunstilist isetegevust tegema. Garantiiremonti marss…

EMT lahendas üldiselt asja ilusti. Väikeste viperuste järel (Mustika kontoris, kuhu esmalt maandusin, puudus nii asendustelefon kui hetkel ka netiühendus – kohalikule sellile etteheiteid pole, üritas igati aidata) jõudsin Kristiine keskusse, kus Desire remonti saadeti ja asemele anti märksa pisem elukas nimega Nokia 6110 Navigator.

Väikese harjumise järel üpris asine telefon. Androidi muidugi pole, on Symbian – aga see on varasemast E71-st veel käpas. Klapiga telefone pole varem kasutanud, aga eks sellega võib harjuda. Selle klassi telefoni puhul tuleks suurimaks miinuseks lugeda WiFi puudumist – Bluetooth oli olemas ja töötas veatult (ning suhtles Ubuntu läpakaga kenasti), ka hiljuti juurde võetud EMT Internet hakkas tööle.

Kui hädapärased asjad olid paika pandud, siis hakkasin otsima kalendri sünkroniseerimise varianti. Lihtsaimaks oli ka siin teha seda üle Google’i (kuna teekonna teine ots läpakast Google’ini oli nagunii olemas). Appi tuli tasuta tarkvarajupp nimega [L] Mail for Exchange, mis pisipehmest nimest hoolimata sai kenasti hakkama ka Google’i kalendriga (vastav õpetus leidub [L] siin). Jubin alla, sinihambaga telefoni, paigaldus, häälestus – tehtud!

Telefoni kohta leidus ka [L] üsna põhjalik ülevaade aussidelt.

Vähemalt sai probleem kiire tööaja alguseks toimiva lahenduse. 🙂

Pähklisodi proovimas

Kuna Tanel soovitas siin kommentaariumis paari linki, läks Kakk kohe proovima.

Parmesani aseainena reklaamitud pähklisodi tundus alguseks kõige kiirem ja kergem variant.  Parapähklite purustamine oli aga igavene surimuri – osa läks pudiks, osa jäid terveks, tuli korduvalt edasi-tagasi viiuldada. Viimaks õnnestus 100-grammine kotitäis enam-vähem peeneks saada. Küüslaugu pressimine käis lihtsamalt ja segamine polnud enam probleem. Küüslaugu doseerimine on ilmselt maitseasi, vist panin natuke rohkem kui kirjas.

Tulemus?  Parmesan see muidugi pole, on pigem sinna pesto kanti. Aga õhtul panime penne potti, proovisime ära ning oli ülimalt mõnus soolane suutäis. Teeb teinekordki. Aitäh Tanelile lingi eest!

Suuri isasid sõidutamas

Kakk on aeg-ajalt lisaks muudele ametitele tegev ka sohvrina. Põhiliselt siis, kui Turust tuleb Jalamo-sensei siia mõnd laagrit korraldama.

Seekord oli aga seltskond veelgi vingem – kui peale eilset kobujutsutrenni mindi linna peale jalutama, siis oli koos ikka päris auväärne võitluskunstiseltskond. Dan’e ehk musta vöö astmeid oli kõik kokku lugedes vist üle 30…  Igal juhul oli meie õpetajale, Yuishinkai 6. danile Ilpo Jalamole kohal veelgi kõrgem tegelane,  7. dan Edward Jardine Lõuna-Aafrika Vabariigist (koos 3. dani kandva pojaga).  Ja nagu ikka, suured koerad ei haugu. Kogu see seltskond olid harukordselt meeldivad inimesed ning Jardine-sensei veel lisaks ülihea õpetaja.

Täna käisime ekskursioonil Rakveres ja Palmses. Mõned pildid leiab [L] Kakkr’ist.

Suvi salatiga

Kevadel oli Kakul tööd roppu moodi, stress laes ja trenni jaoks polnud õieti aega. Kehakaal ronis pikkamööda 96 kilo peale ja arstil käies läks vereanalüüs üsna koledaks. Tuli midagi ette võtta. Asja keeras hullemaks see, et õlatrauma tõttu ei saanudki korralikult trenni teha.

Alguses tuli kaks nädalat rämedat dieeti. Peaaegu ainult rohelist ja vett.  Üsna kole oli, aga võttis tublisti solki maha küll. Pikkamööda sai ka liigutama hakata ning lisaks rattasõidule tulid juurde sörgiringid Glehni pargis. Pulsikell ei lasknud algul üldse eriti liigutada – sadakond meetrit  ja pulss kippus üle 160.

Lõpuks aga hakkas seis paranema.  Kaal hakkas vähenema ja vaikselt sai ka sörki ilma kisava pulsikellata lasta. Viimased paar nädalat juba ca 7,5km korraga (kolm pargiringi). Kuu aega hiljem tehtud analüüsid panid tohtri pead kratsima – enamik näitajaid olid totaalselt korras. Kaal on hetkel 83,5 kilo (veidi võiks veel langeda). Dieedi osas on nüüd leebem graafik, aga liha asemel üritab Kakk põhiliselt kala süüa ning saiapoolist vältida, kommisöömine on ka harvaks jäänud. Taimetoitlaseks aga esialgu siiski hakata ei kavatse.

Aga kui salatist rääkida, siis tüüpiline Kaku suvesalat on sihuke:

* 2-4 lehte hiina kapsast (sõltuvalt suurusest)
* 1 väike sibul
* 1 keskmine kodumaine kurk
* 1 tomat
* peenemat meresoola ja miskit tšillisarnast
* kastmeks palsamiäädikat (balsamicot) ja mingit head õli
* soovi korral peale ports riivitud parmesanilaadset juustu (Forte on suht hea hinnaga)

Kapsas juppideks, sibul poolketasteks. Kogu kupatus segamini ajada ning sool, tšilli  ja kaste peale. Muude asjade häkkimise ajal ongi kasulik lasta neil veidi tõmmata. Kurk ja tomat kah peeneks lõikuda ja muudele asjadele selga. Hästi läbi segada, natuke võib seista lasta. Lõpuks riivjuust kõige otsa. Kõrvale hammustamiseks istub väga hästi paks viil kodust omatehtud rukkileiba, aga ka rukki-näkileib on mõnus.

Jätku!

Huvitav pakkumine

Tuli selline E-kiri:

Tere,

Sinu tuttav Microsoft Estonia soovitab Sulle järgnevat viidet:

(siin oli viide CV Online’i pakkumisele)

millele ta lisas sellise kommentaari:
Job offer Microsoft Estonia OÜ ANTI-PIRACY LEAD

Et pakutakse Kakule lausa MS ülem-mereröövlinuhtleja ametit… Kakk pole küll päris [L] Eric S. Raymond, kuid natuke käis muie suunurgas küll.  Aga aitäh lahke pakkumise eest. 🙂

Froyo

Androidi uus versioon 2.2 tuli ametlikult välja juba jupp aega tagasi suve algul, kuid selle jõudmine EMT võrgus töötava HTC Desire’i peale võttis üksjagu aega. Nädalapäevad tagasi andis telefon küll märku, et 2.2 uuendus on viimaks saadaval – kuid kui ITK-sse WiFi-t kasutama läksin (90MB oleks suure osa moblaneti kuulimiiti täis tõmmanud), oli tulemuseks virin “Installation failed” ning peale seda polnud uuendusest enam kippu ega kõppu. “No updates”, teatas tark masin.

Lahendus leidus [L] Geekword.net’ist.  Kõik toimis kenasti ja nüüd on 2.2 Froyo telefonis. Kõiki uusi asju tuleb alles uurima hakata, aga väga asjalik on WiFi-tugijaama loomise võimalus (WPA krüpto toetusega). Nüüd saab sisuliselt hädakorral mistahes paigas Eestimaal neti püsti ajada.