Eelista eestimaist

Näib, et viimasel ajal on ülaltoodud loosungile ka reaalne sisu tekkima hakanud.

Ka suurtest linnapoodidest saab üha enam sedasorti toidukraami, mille taga on kohalikud (väike)tootjad ja mis erinevalt kõiksugu värvilisest eurosogast ei ole nii hullusti keemiat täis. Mõned positiivsed näited, mida pikemalt ise tarbitud (jaa, Kakk teeb reklaami – aga need asjad on seda väärt):

* Vändra täistera-rukkijahu – Kakk teeb sellest leiba. Poeleib on juba pikka aega erandlik nähtus.
* Vigala piimatööstuse pitsajuust – tuleb juba oma aasta aega ülenädaliti IT kolledžisse kohale. Väga käepärane ja mõistliku hinnaga.
* Kadarbiku porknamahl – varem ei istunud, kevadisest dieedist saadik läheb aga väga hästi.
* Peipsi hapukurgid – ajalooline peipsivenelaste leivanumber. Eriti head on küüslauguga variandid.
* Nopri jogurtid – viimase aja leid. Hellused ja Gefilused jäävad ilmselt kõrvale, Nopri omad on ehedamad.
* Pajumäe piim – eile esmakordselt proovitud. Väga tõenäoliselt tõrjub ka see teised välja – on päris piima maitsega (ehkki lahjem kui ehe maapiim) ja tõenäoliselt suudab erinevalt Teredest ja muudest ka loomulikul kujul hapuks minna.

Lisanduvad enamikus kodumaised juurikad, mingi osa puuviljast ja turult pärit liha, peale selle on kahes erinevas koolis tegutsevad ülemused õnnelikul kombel mesimummikantseldajad ja neilt saab aeg-ajalt magusat hankida.

OK, esialgu on need jupike kallimad kui mõni alternatiiv. Aga kui sellega õnnestub ennast vähem palsameerida ning kaudselt ka kohalikke tootjaid toetada, siis Kaku arust tasub ära küll.  Ja mida enam turg laieneb, seda rohkem on ka lootust hindade võrdsustumiseks.

Ei mingit pistmist

AK uudised lõid lokku Korea kultuuripäevadena reklaamitud ürituse ümber, mis osutus ühe Korea usuorganisatsiooni korraldatuks. Tavapärase ninnunännu “at-at-att, kurikaval plaan pähe määrida” järel võttis sõna (sel aastal Korea-teemalise) Orient-festivali korraldaja Rene Hekkonens, kes kuulutas: “Palun neid kaht üritust mitte segi ajada. MEIE üritusel ei ole usuga mitte mingit pistmist.”

Hekkonensi sõnu saatis videolõik gongidega tantsivatest värvikirevates riietes inimestest, kes esitasid tiitrite kinnitusel “Šamaani tantsu ümber Buddha”.

Ei mingit pistmist.

Diskleimer: Kakk ei arva Jaerock Lee’st suurt midagi (enne polnud üldse sellenimelisest inimesest kuulnud) ega kavatse ka üritusele minna.

Sisseastumiseksamid

… on kõrgkooli jaoks ainuõige lahendus, sellest [L] on vähemalt Tartu ülikool aru saanud. Loodetavasti tulevad teised järele. Lävendite ja riigieksamite süsteem lihtsalt ei tööta. Lammaste järjest suurenev osakaal keskkoolidest tuleva seltskonna seas ei ole kindlasti mitte üksnes eksamite  puudumisest tulenev, kuid on viimane aeg midagi ette võtta.

Paraku on seis tänaseks sealmaal, et korrektses, vigadeta emakeeles kirjutav tudeng on juba muutunud vähemuse esindajaks (ja me räägime KÕRGharidusest!). Hetkel on käsil mitme erineva tasemega kirjatöö juhendamine ning ausalt öeldes on pilt natuke kurb. Juhendaja võib punnitada nagu jaksab, kuid kahjuks käib töö tegemine “tellija materjalist”.

Eesti meediale mõeldes

Õpetaja ütles:
“Varem suhtusin inimesse nii
kuulasin tema juttu
uskusin tema tegu
Nüüd suhtun inimesse nii
kuulan tema juttu
jälgin tema tegu”

(Konfutsius, “Vesteid ja vestlusi”  V,10)

See hiina klassiku ütlus tuli meelde seoses Eesti viimaste aegade meediakajastustega – alates häbitust valetamisest Soome kirikus toimunu kohta, läbi totaalse tolerastiavalingu  ja lõpetades tänase jamaga ÜRO keeleraporti ümber. Jõudu vassimiseks, seltsimehed!

Õppekava arutelu

Eile arutati Saku mõisas IT kolledži administreerimise õppekava, kohal olid nii kolledži õppekavadega tegelevad inimesed kui ka tööandjate esindajad.

Seltskond oli tegelikult vahva, ka tööandjaid esindanud tegelased olid arvestatavad oma ala spetsid (ja üldse mitte ITL-i  pintsaklipslased).  Ent soovitusi tuli seinast seina ning kardetavasti suurema osaga neist ei saanud eriti nõustuda.  Põhiline küsimus, millele asi taandus, oli ikkagi: kas IT kolledž on (rakendus)kõrgkool või IT-nee…., vabandust, andmetöötlus-afroameeriklaste (nüüd peaks küll kõik poliitkorrektsuse fännid rahul olema) kasvuhoone?

Tundus, et kohaletulnud tõsised itimehed olid  oma tugeva positsiooni kõva tööga kätte võidelnud self-made man’id, kes rõhutasid praktilisi kutseoskusi ega näinud nende terminit kasutades “ballastil” (majandus, filosoofia, isegi matemaatika) erilist mõtet. Unustati aga ära, et tänane maailm muutub nii kiiresti, et tänastest kutseoskustest ei pruugi 5-10 aasta pärast enam mingit abi olla.

Kakk ütleb ausalt, et tema omaaegne TTÜ infotöötluse haridus on puhtpraktilises osas tänaseks praktiliselt väärtuse kaotanud – mis on jäänud, on aga üldtehniline taust, üldised teadmisest IT süsteemidest ja rakendustest, analüüsioskus ja õpivõime. Omaaegne 90-ndate  alguse “tasemel spetsialist” oleks tagunud pähe DOSi katkestusi, assemblerit, võib-olla dBase’i või Foxpro’d  ja mõnd muud tollast tipprakendust. Adminnid oleks tampinud DOSi, varajast Windowsi (ehk ka Unixit ja VMSi) ega oleks kuigivõrd (vähemalt TTÜs) tegelenud Interneti teemadega. Mida nende asjadega laiemat pilti nägemata täna teha oleks (ainsa suurema pähekaranud erandina võiks mainida C’d)?  “Ballast” seevastu vananeb palju aeglasemalt, aitab näha asju suuremalt ja mis peamine – aitab (vähemalt korraliku õpetamise korral)  inimesel omandada õpiharjumusi. Kas mitte siin polegi kõrg- ja kutsehariduse vahe?

IT kolledži kolm aastat on liiga lühike aeg, et kõike vajalikku õpetada. Tuleb teha valik. Kui sellest valikust aga jäetakse välja sisuline hari[d|t]us, siis ei ole sellega midagi peale hakata (või kui on, siis 3-4 aastat, peale mida sõidab rong minema). Natukene kisub sinna hästituntud võrdumi kanti kalast ja õngest.

Üks seal välja koorunud mõte siia lõppu.  Kui järjekordne pointy-haired boss ütleb mõne ülesande kohta “Olgu tehtud!”, siis
* andmetöötlusafroameeriklane küsib “Mis ajaks?”
* häkker (see ajaloolist tüüpi) küsib “Mille jaoks?”