Kirikulaager 2023

Jälle oli põhjust autoseltskonnaga Pähklimäele rännata.  Sel korral tuli reedel ja esmaspäeval tööl käia (küberite vastuvõtuvestlused) ja muidugi sattus laager täpselt sinna vahele. Aga õnneks sai kokku klapitatud, lihtsalt reedeõhtusest programmist läks jupp kaotsi.

Muidu aga oli tavapäraselt vahva. Teenistused, mõtisklused, muusika (bändiseltskond oli aastaga jõudsalt edasi arenenud; uue loona laenasime ühe ilusa laulu Timo Lige käest). Külas käis isa Aabraham õigeusu kirikust ning pidas laupäeval huvitava loengu. Ja kahel hommikul sai jälle paari huvilisega maja ees vehitud.

Üks lõbus moment pühapäeva hommikust ka: Kakk kükitas voodiserval ja harjas enda kasukat. Toanaaber Juhan tähendas: “Kuule, sa näed välja nagu Simson – kus see eesli lõualuu nüüd ongi?”.

Ja viimaks tuleb taas suur tänu öelda isa Thomasele laagriorgunni ja  Regytale gluteenivaba ninaesise korraldamise eest. 🙂

Kirikulaager 2022

… toimus juba neljas kord Pähklimäel Saaremaal. Mõned  märksõnad:
* Positiivne rutiin – laagris on teada, et päev algab hommiku- ja lõpeb õhtupalvusega ning muudki asjad asetuvad loogiliselt oma kohale.
* Õhkkond ja seltskond – vaba ja mõnus, nägusid tegema ei pea ja ajusid ei triigita. Seda näitab kasvõi seegi, et laagris käib mitu aastat inimesi väljastpoolt ning mõni neist on ka teistsuguse elunägemisega.
* Muusika – jälle sama bändikoosseis, kes hoolimata proovide peaaegu et puudumisest (sai isegi pakutud bändi nimeks PPT, “Proove Pole Tarvis”) sulab iga korraga järjest paremini kokku.
* Madinakunst – traditsiooniliselt tarib Kakk enda arsenali laagrisse kaasa. Sel korral küll veidi vähemas mahus (jo, bokken, escrimakepid ja barong), aga hommikuti sai peale ärkamist ise maja ees vehitud ning mitmeid teisi juhendatud. Bokkeni põhitehnikad on suurelt ja aeglaselt tehes suurepärane hommikuvõimlemine.
* Tubased targutused – lisaks  projekt Brendanina koos muusikatekitamisele saab vend Juhaniga ka erinevatel filosoofilistel teemadel diskuteerida (toanaabritena, vist juba 6-7 aastat).
* Külaskäik – keskmine eestlane teab “Viimsest reliikviast”, et klooster on “kurjuse ja vägivalla pesa, kus inimesi kui vange kinni hoitakse”. Püha Eelkäija skiita Reomäel Saaremaal seda ei ole. Seal tehakse muuhulgas väga head mett ja leedrijooki. Ja USAst pärit õde Theoterpi, kes meile täitsa aktsendivabas eesti keeles kloostrit, liturgiat ja ikoone tutvustas, on äärmiselt erinev füüsilisest või vaimsest vangist.

Aga taas kord tuleb tänada korraldajaid (eriti Regytat järjekordselt suurepärase gluteenivaba toitlusprogrammi eest). Järgmisel aastal jälle.

Kirikulaager 2021

… toimus juba mitmendat aastat Saaremaal Pähklimäel.

Seekord veidi väiksema osalejaskonnaga (mitmeid tavapäraseid tegelasi polnud kohal), aga see-eest veidi pikemalt – kohale läksime juba reede hommikul. Lisaks kohapealsele tegevusele kasutati ära ka koroona-ajastul esilekerkinud uue meedia võimalusi ning “kaugjuhtimisega” said sõna ka patriarh Craig Bates USA-st, piiskop Elmer Belmonte Hispaaniast ja preester isa Dana Jackson  Inglismaalt. Laupäeva õhtul tuli külla Lihula nelipühikoguduse pastor koos perega. Ja muidugi oli palju muusikat – sai mängitud nii sünti kui kitarri; nii üksi, koos Juhaniga (Projekt Brendan on küll hetkel pausil, aga seda tuleks edasi ajada) kui ka Eriste pere noortega. Viimaseid tuleb (lisaks nende vanematele) lisaks tublisti tänada ka kogu laagri orgunni eest.

EKEK laager 2020

Jälle nädalavahetus kirikulaagris – seekord siis Pähklimäe laagrikeskuses Saaremaal ning juubelihõnguline 20. kord. Isa Thomase ja Regyta eestvedamisel kogunes sinna vahva seltskond nagu alati – kuid aeg lendab ja Eristete pere neli last, kes esimeses laagris olid pisikesed pägalikud, on nüüd juba mõnda aega asised noored inimesed (ja ka Kaku bändikaaslased erinevatel kirikuüritustel).

Muusikat sai laagris taas püsti ja pikali, nii sündi kui kitarriga. Viimasega tuli tore kombinatsioon täna hommikuses vend Juhani jututunnis, kus sai ette võetud sama Taizé laul, mida me korra juba ühe kevadise ETV koroonateenistuse ajal eetris häkkisime. Seekord aga üritas siinkirjutaja Juhani vioola kõrvale sündiväänamise asemel hoopis Claptonit teha (sünt aitas siiski ka kaasa, fonogrammipõhja mängimisega). Algaja kohta polnudki kõige hullem.

Eile hilisõhtul kaevasin sündi kettanurgast välja ühe kunagi tehtud fonokatsetuse vana eesti vaimuliku rahvalauluga “Meile on see päev nüüd ilmund” (mida me kunagi 2005. aasta laagris vend Janekiga juba väänasime). Bändinoored võtsid asjast kohe kinni ja täna hommikul sai seda vana vaimulikku koraali missal taas häkitud – tuli välja midagi omaaegse Pantokraatori sarnast, laheda kontrastiga väikese huumorinoodiga folkroki (siinkirjutaja üritas sündiga torupilli emuleerida) ja tõsise vana kooli teksti vahel.

Varahommikuti sai traditsiooniliselt trenni tehtud (üks vend läks saidega vehkivast Kakust mööda ja tähendas: “Mõned asjad laagris ei muutu!”). Muidu aga kulus pea kogu ametlikust tegevusest ülejäänud aeg – ja ka arvestatav osa programmist – pilliväänamisele.

Seekord oli lisaks päriselt kohaletulnud külalistele toredaks täienduseks ka videoklipid eri paigust üle maailma, milles laagrirahvast tervitati – mõned külalised jäid paraku pandeemia tõttu tulemata. Aitäh kõigile korraldajatele (eraldi tänu Regytale gluteenivaba toiduga vaevanägemise eest)!

Saaremaa budolaager 2012

… toimus sel nädalavahetusel juba mitmes kord Salme koolimajas. Seltskond oli vahva nagu alati ning aladeks olid seekord Ryukyu kobujutsu, Koryu Uchinadi karatejutsu, iai ja ninjutsu. Paraku vedas sel korral tervis alt – nädala algul olin paar päeva haigusega siruli, öösel vastu laagrit ei õnnestunud korralikult magada, sõidust läksin suht otse trenni ja ilm oli palav. Tulemuseks keskmise kaliibri kuumarabandus taskus pildi ja muu toredusega. Aga vähemalt sai natuke omaette mõõka harjutada, teiste trenni vaadates õppida ja täna juba natuke ka trennis kaasa teha.

Vahvad olid sel korral õhtused juturingid budo teemadel, üleeile tehti ära ka konflikti-rollimäng nagu seda paar aastat varem tehtud sai (see on siin kusagil kirjas ka). Söögiaegadel, kui koolimaja sööklapool lahti tehti, õnnestus hiilida ka ülakorrusele ja sealset tiibklaverit klimberdada.  Natuke õnnestus ka saarel ringi sõita – eile käisime seltskonnaga Karujärvel ja veel paaris paigas, täna Sääres ja Altjal. Aa, sel korral EMT Sõrves enam sõnumit Lätti jõudmise kohta ei saatnud, kuid ometi teatas telefon, et “seoses kodumaalt lahkumisega on andmeside välja lülitatud” vms…

Tervisejamast hoolimata oli vahva aeg. Ehk õnnestub järgmisel aastal korralikumalt trenni teha.

Kirikulaager 2012

Taas kord üks tore suvine nädalavahetus juba tuttavas paigas EELK Uulu laagrikeskuses.

Viimased paar aastat on kirikus üsna pingeline aeg olnud ning peale hiljutisi ümberkorraldusi oli nüüd viimaks ometi tunne, et asjad hakkavad paika loksuma. Rahvast oli paarkümmend inimest – ehk veidi vähem kui omaaegsetes suurimates laagrites, ent seda kergem oli “oma pere tunne” tekkima ning näha sai ka mõnd nägu, keda polnud juba päris kaua trehvanud.  Reede õhtul vaadati fotosid-videosid nädala eest Madriidis toimunud ülemaailmselt konvendilt ning kohapeal käinud tegelased jagasid muljeid.  Laupäeva õhtul aga toimus pikk üllatuskontsert külalistelt Raplast.  Muusikat sai aga ka muul ajal süle ja seljaga – selleaastane laagribänd kõlas oma kahe hea viiuldaja (tunnustav kummardus Lisette ja Juhani poole) ja Kaku sünditaustaga natuke nagu Secret Garden…  Igatahes tänase missa muusikaline osa tuli taas kord üsna keldi nägu.

Kakk tänab eraldi laagri perenaist Regytat, kes nägi tublisti ekstra vaeva, et Kaku nokaesisest kogu gluteen välja roogitud oleks. Laagrisseminekuga läks reedel paraku kiireks ja paari muu mahajäänud asja kõrval jäi koju ka fotoaparaat. Seetõttu sel korral pilte juurde panna ei ole.

P.S. Viiulipreili Lisette kandis ühel päeval T-särki tuukani pildi ja kirjaga “Beware of the bird!”. Talle soovitati seepeale Kaku saatjaks hakata ja paar sammu eespool käia. Hoiatuseks või nii.

Kaks laagrit korraga

Sel aastal läksid kaks suvist üritust omavahel risti – Saaremaa budolaager ning kiriku suvelaager sattusid mõlemad samale nädalavahetusele. Ja loomulikult hakati mõlemal pool signaali “Kakk vist seekord ei tule” kuuldes väga pahaselt jõurama ja tehti selgeks, et “see ei lähe mitte”.

Lahendus oli seega järgmine – neljapäeva hommikul trennirahvas autosse ja Saaremaale Salme koolimajja. Õhtul trenn ja suhtlemine, hommikul veel üks trenn. Siis autosse, uuesti risti üle Saaremaa ja Virtsust Uulu (teel vedasin ühe hääletaja Viljandi maantee otsa ning tulin siis Pärnusse tagasi, et rahvast peale korjata). Kirikulaagrist täna hommikul uuesti Virtsu, üle saare ja Salme tagasi, sealt õhtupoolikul jälle rahvaga Tallinnasse. Autoistme maitse on igatahes tagumikus küll.

Nii et trennilaagris osalus jäi seekord natuke napiks, aga vähemalt sai natuke inimesi kantseldatud (kuna kohal oli tublisti rahvast, kelle jaoks bo üsna võõras relv oli).  Kirikulaagris see-eest sai tavapärasel viisil tublisti sünti väänatud, basskitarriga sõrmeotsad valusaks mängitud, poistele mõõgakunsti õpetatud  ja muidugi fotojahti orgunnitud.  Seekordselt sai teemaks raamatute illustreerimine – kümnest tuntud raamatust tuli valida kolm, millele siis lavastati omal valikul sobiv pildimaterjal. Esikolmikusse mahtusid “Kalevipoeg”, “Kuulsuse narrid” ja “Kevade”, võitjaks osutus alljärgnev ülesvõte Teelest, Tootsist ja Julk-Jürist:

Julk-Jüri Tootsi peedistamas

(Nagu juba korduvalt öeldud, ei ole me päris normaalsed. Kakk on sellega väga rahul.)

Loodetavasti ei jää kumbki vahva laager viimaseks ning tuleval aastal õnnestub aegsama planeerimise abil ülekatet vältida.

Shodan

Ei mäletagi täpselt, kelle lause see oli: “Kakk tegeleb kõikide asjadega, mis ei ole puuetega inimestele kohased.”

Kunagi üsna palju nooremana (vist keskkooli kandis) ja omaaegsetes oludes sai võetud kolm sihti, mis tundusid tolles ajas üsna hullumeelsed. Kakk tahtis a) doktorikraadi, b) karate musta vööd ja c) Pontiac Firebirdi (ehk siis toda masinat, millest ühes kuulsas teleseriaalis rääkiv, hüppav ja isesõitev imeauto oli tehtud). Kõik, kes sellest kuulsid, vangutasid pead.

Doktorikraad tuli peale 11-aastast TTÜ-s rabelemist aastal 1999. 90-ndate algusepoole siinmail üsna sageli nähtud Firebird on paraku tänaseks juba nii uunikum, et sellega vist läheb raskeks. Aga ehk aitab enam-vähem võrreldava asjana välja käia Kaku Yamaha XVS-1100? Tsiklikooliga oli ilmselt rohkemgi tegemist kui autoga ning aparaat ise ei näe Firebirdist vähem cool välja.

Jääb veel must vöö. Karates on hetkel käes 2. sinine ehk 4. kyu, Ryukyu kobujutsus sinine ehk 2. kyu (pruuni ehk 1. kyu peale tõstmine on lähema aasta kavas).  Aga täna sai nominaalselt musta vöö tase (1. dan)  ikkagi ühes jaapani kunstis tehtud – Hontai Yoshin Ryu iaijutsus ehk ühes paljudest traditsioonilistest mõõgakunstidest.

Tegelikult algas asi eelmise sügise Käsmu laagrist, kus Kai Koskinen-sensei lasi kogu katadearsenali endale ette näidata ja seejärel ütles: “Treena kunnolla – ensi kesäänä tulee vyökoe kun Soke tulee tänne.”  Üllatus oli üsna radikaalne. Varem ei saanud eraldi mõõgakunstis eksamit teha, tuli teha komplektis jujutsuga – nüüd olevat ära muudetud. Ja traditsioonilise koolkonnana seal alla 1. dani eksameid ei tehtagi, järelikult…  Ning  Soke (koolkonna peamees ehk konkreetse kunsti tähtsaim tegelane Inoue Kyoichi Munenori) nina all tuleb seda teha??

Aga noh – pealik oli kõnelnud, nii saagu.  Vahepeal muidugi andsid traumad paraja põntsu ja trenni tuli vahe sisse. Aga viimasel ajal sai ikka harjutada – bokkenid olid ka kolledži kabineti nurgas ja lõuna ajal käis Kakk V korrusel rõdul katasid vehkimas.  Kuid täna oli ikka veel värin sees. Eksami toimumiskoht Hontai Taikail ehk koolkonna tipplaagris Soke ja ca 60-70 7 riigist pärit budoka osalusel ei teinud asja kuigivõrd paremaks.

Nojah, aga nüüd on asi ära  tehtud (natuke läheb aega, enne kui kohale jõuab). Kai-sensei muidugi pärast ütles, et “tehniliselt oli kõik OK, aga mida sa seal närvitsesid?”. Blääh…

Seega omaaegse II invaliidsusgrupi pealt on viimaks Shodan (1. dan) ära tehtud. Aga päriselt seda musta vöö punkti veel täidetuks ei loeks – seda võiks teha siis, kui paari aasta pärast Ryukyu kobujutsus (mis on füüsilisuse poolest võrreldav karatega – iai on natuke väiksema koormusega) kah 1. dan tehtud saab.

APDEIT 12.06: Täna anti sihuke uhke papüürus kah. Peale enda nime (katakanas paremal) ei saa ausalt öeldes sealt muust muhvigi aru. 🙂

1. dani tunnistus

Päev Käsmus

Iga-aastasest Käsmu laagrist sai seekord osa võtta ainult laupäeval. Äratus kell 5, kella kuuest juba linnapiiril ja kella kaheksaks Vana-Jüri neemeplatsil hommikusöögieelses mõõgatrennis.  Hästi ilus hommik oli, veel suvise päikese ja juba veidi sügiseselt karge õhuga.  Arvestades vahepealset treeningupausi püsis mõõk üsna kenasti käes ning sensei Kai Koskise kohalolek andis trennile taas kõvasti juurde. Vabas õhus vehkimine tekitab hundiisu ja tagasi rahvamajja jõudes sai igavene kuhi hommikuputru ära hävitatud.

Lõunased escrimatrennid peeti maja taga – ilmselt oleks pilt avalikumas kohas neeme otsas natuke liiga jõhkraks läinud, sest seekord oli seltskond üksteise suunas vehkimas iga masti kirvestega. Mõnel oli pisike matkakirves, mõnel lausa toekas puusepa oma.  Igal juhul oli tehnika üpris jõhker (loomulikult aga ei löödud reaalset kontakti, vastasel juhul oleks plats üsna kiiresti ära reostatud).

Väga vahva oli muide avastada, et eelmise sügise demo ITK-s oli vilja kandnud ning seekord sai escrimas madistada nii ühe tudengi kui ka ühe kolleegiga – Indrek on kepid-noad ette võtnud (tudengitel soovitaks viisakalt käituda). 🙂  Nüüd tuleks töö juurde escrimakepid orgunnida ja saab teinekord natuke tootmisvõimlemist teha.

Teises trennis andis  põlv natuke järele ja pool trenni tuli kõrvalt vaadata. Õhtuses mõõgatrennis aga õnnestus jälle kaasa teha ja mingi hetk tuli sensei ütlema – järgmisel suvel on soke (koolkonna peamees) Tallinnas ja Kakk tuleb eksamile kupatada. Varem eraldi mõõgaeksameid teha ei saanud (Hontai Yoshin-ryu on eri kunstide komplekt) ja Kakk jujutsus olude tõttu kuigi kaugele ei jõua. Nüüd aga näib, et tuleval suvel peab end kõvasti kokku võtma.

Pärast pidas Kai-sensei veel pika ja huvitava loengu mõõgast ja sellega seonduvast etiketist. Koduteele sai alles kella üheksa paiku, ilm läks sajuseks ja koju jõudes oli Kakk rampväsinud.  Aga asi oli seda väärt.

Suuri isasid sõidutamas

Kakk on aeg-ajalt lisaks muudele ametitele tegev ka sohvrina. Põhiliselt siis, kui Turust tuleb Jalamo-sensei siia mõnd laagrit korraldama.

Seekord oli aga seltskond veelgi vingem – kui peale eilset kobujutsutrenni mindi linna peale jalutama, siis oli koos ikka päris auväärne võitluskunstiseltskond. Dan’e ehk musta vöö astmeid oli kõik kokku lugedes vist üle 30…  Igal juhul oli meie õpetajale, Yuishinkai 6. danile Ilpo Jalamole kohal veelgi kõrgem tegelane,  7. dan Edward Jardine Lõuna-Aafrika Vabariigist (koos 3. dani kandva pojaga).  Ja nagu ikka, suured koerad ei haugu. Kogu see seltskond olid harukordselt meeldivad inimesed ning Jardine-sensei veel lisaks ülihea õpetaja.

Täna käisime ekskursioonil Rakveres ja Palmses. Mõned pildid leiab [L] Kakkr’ist.