Saaremaa budolaager 2012

29.07.2012

… toimus sel nädalavahetusel juba mitmes kord Salme koolimajas. Seltskond oli vahva nagu alati ning aladeks olid seekord Ryukyu kobujutsu, Koryu Uchinadi karatejutsu, iai ja ninjutsu. Paraku vedas sel korral tervis alt – nädala algul olin paar päeva haigusega siruli, öösel vastu laagrit ei õnnestunud korralikult magada, sõidust läksin suht otse trenni ja ilm oli palav. Tulemuseks keskmise kaliibri kuumarabandus taskus pildi ja muu toredusega. Aga vähemalt sai natuke omaette mõõka harjutada, teiste trenni vaadates õppida ja täna juba natuke ka trennis kaasa teha.

Vahvad olid sel korral õhtused juturingid budo teemadel, üleeile tehti ära ka konflikti-rollimäng nagu seda paar aastat varem tehtud sai (see on siin kusagil kirjas ka). Söögiaegadel, kui koolimaja sööklapool lahti tehti, õnnestus hiilida ka ülakorrusele ja sealset tiibklaverit klimberdada.  Natuke õnnestus ka saarel ringi sõita – eile käisime seltskonnaga Karujärvel ja veel paaris paigas, täna Sääres ja Altjal. Aa, sel korral EMT Sõrves enam sõnumit Lätti jõudmise kohta ei saatnud, kuid ometi teatas telefon, et “seoses kodumaalt lahkumisega on andmeside välja lülitatud” vms…

Tervisejamast hoolimata oli vahva aeg. Ehk õnnestub järgmisel aastal korralikumalt trenni teha.

Kirikulaager 2012

22.07.2012

Taas kord üks tore suvine nädalavahetus juba tuttavas paigas EELK Uulu laagrikeskuses.

Viimased paar aastat on kirikus üsna pingeline aeg olnud ning peale hiljutisi ümberkorraldusi oli nüüd viimaks ometi tunne, et asjad hakkavad paika loksuma. Rahvast oli paarkümmend inimest – ehk veidi vähem kui omaaegsetes suurimates laagrites, ent seda kergem oli “oma pere tunne” tekkima ning näha sai ka mõnd nägu, keda polnud juba päris kaua trehvanud.  Reede õhtul vaadati fotosid-videosid nädala eest Madriidis toimunud ülemaailmselt konvendilt ning kohapeal käinud tegelased jagasid muljeid.  Laupäeva õhtul aga toimus pikk üllatuskontsert külalistelt Raplast.  Muusikat sai aga ka muul ajal süle ja seljaga – selleaastane laagribänd kõlas oma kahe hea viiuldaja (tunnustav kummardus Lisette ja Juhani poole) ja Kaku sünditaustaga natuke nagu Secret Garden…  Igatahes tänase missa muusikaline osa tuli taas kord üsna keldi nägu.

Kakk tänab eraldi laagri perenaist Regytat, kes nägi tublisti ekstra vaeva, et Kaku nokaesisest kogu gluteen välja roogitud oleks. Laagrisseminekuga läks reedel paraku kiireks ja paari muu mahajäänud asja kõrval jäi koju ka fotoaparaat. Seetõttu sel korral pilte juurde panna ei ole.

P.S. Viiulipreili Lisette kandis ühel päeval T-särki tuukani pildi ja kirjaga “Beware of the bird!”. Talle soovitati seepeale Kaku saatjaks hakata ja paar sammu eespool käia. Hoiatuseks või nii.

Kaks laagrit korraga

31.07.2011

Sel aastal läksid kaks suvist üritust omavahel risti – Saaremaa budolaager ning kiriku suvelaager sattusid mõlemad samale nädalavahetusele. Ja loomulikult hakati mõlemal pool signaali “Kakk vist seekord ei tule” kuuldes väga pahaselt jõurama ja tehti selgeks, et “see ei lähe mitte”.

Lahendus oli seega järgmine – neljapäeva hommikul trennirahvas autosse ja Saaremaale Salme koolimajja. Õhtul trenn ja suhtlemine, hommikul veel üks trenn. Siis autosse, uuesti risti üle Saaremaa ja Virtsust Uulu (teel vedasin ühe hääletaja Viljandi maantee otsa ning tulin siis Pärnusse tagasi, et rahvast peale korjata). Kirikulaagrist täna hommikul uuesti Virtsu, üle saare ja Salme tagasi, sealt õhtupoolikul jälle rahvaga Tallinnasse. Autoistme maitse on igatahes tagumikus küll.

Nii et trennilaagris osalus jäi seekord natuke napiks, aga vähemalt sai natuke inimesi kantseldatud (kuna kohal oli tublisti rahvast, kelle jaoks bo üsna võõras relv oli).  Kirikulaagris see-eest sai tavapärasel viisil tublisti sünti väänatud, basskitarriga sõrmeotsad valusaks mängitud, poistele mõõgakunsti õpetatud  ja muidugi fotojahti orgunnitud.  Seekordselt sai teemaks raamatute illustreerimine – kümnest tuntud raamatust tuli valida kolm, millele siis lavastati omal valikul sobiv pildimaterjal. Esikolmikusse mahtusid “Kalevipoeg”, “Kuulsuse narrid” ja “Kevade”, võitjaks osutus alljärgnev ülesvõte Teelest, Tootsist ja Julk-Jürist:

Julk-Jüri Tootsi peedistamas

(Nagu juba korduvalt öeldud, ei ole me päris normaalsed. Kakk on sellega väga rahul.)

Loodetavasti ei jää kumbki vahva laager viimaseks ning tuleval aastal õnnestub aegsama planeerimise abil ülekatet vältida.

Shodan

11.06.2011

Ei mäletagi täpselt, kelle lause see oli: “Kakk tegeleb kõikide asjadega, mis ei ole puuetega inimestele kohased.”

Kunagi üsna palju nooremana (vist keskkooli kandis) ja omaaegsetes oludes sai võetud kolm sihti, mis tundusid tolles ajas üsna hullumeelsed. Kakk tahtis a) doktorikraadi, b) karate musta vööd ja c) Pontiac Firebirdi (ehk siis toda masinat, millest ühes kuulsas teleseriaalis rääkiv, hüppav ja isesõitev imeauto oli tehtud). Kõik, kes sellest kuulsid, vangutasid pead.

Doktorikraad tuli peale 11-aastast TTÜ-s rabelemist aastal 1999. 90-ndate algusepoole siinmail üsna sageli nähtud Firebird on paraku tänaseks juba nii uunikum, et sellega vist läheb raskeks. Aga ehk aitab enam-vähem võrreldava asjana välja käia Kaku Yamaha XVS-1100? Tsiklikooliga oli ilmselt rohkemgi tegemist kui autoga ning aparaat ise ei näe Firebirdist vähem cool välja.

Jääb veel must vöö. Karates on hetkel käes 2. sinine ehk 4. kyu, Ryukyu kobujutsus sinine ehk 2. kyu (pruuni ehk 1. kyu peale tõstmine on lähema aasta kavas).  Aga täna sai nominaalselt musta vöö tase (1. dan)  ikkagi ühes jaapani kunstis tehtud – Hontai Yoshin Ryu iaijutsus ehk ühes paljudest traditsioonilistest mõõgakunstidest.

Tegelikult algas asi eelmise sügise Käsmu laagrist, kus Kai Koskinen-sensei lasi kogu katadearsenali endale ette näidata ja seejärel ütles: “Treena kunnolla – ensi kesäänä tulee vyökoe kun Soke tulee tänne.”  Üllatus oli üsna radikaalne. Varem ei saanud eraldi mõõgakunstis eksamit teha, tuli teha komplektis jujutsuga – nüüd olevat ära muudetud. Ja traditsioonilise koolkonnana seal alla 1. dani eksameid ei tehtagi, järelikult…  Ning  Soke (koolkonna peamees ehk konkreetse kunsti tähtsaim tegelane Inoue Kyoichi Munenori) nina all tuleb seda teha??

Aga noh – pealik oli kõnelnud, nii saagu.  Vahepeal muidugi andsid traumad paraja põntsu ja trenni tuli vahe sisse. Aga viimasel ajal sai ikka harjutada – bokkenid olid ka kolledži kabineti nurgas ja lõuna ajal käis Kakk V korrusel rõdul katasid vehkimas.  Kuid täna oli ikka veel värin sees. Eksami toimumiskoht Hontai Taikail ehk koolkonna tipplaagris Soke ja ca 60-70 7 riigist pärit budoka osalusel ei teinud asja kuigivõrd paremaks.

Nojah, aga nüüd on asi ära  tehtud (natuke läheb aega, enne kui kohale jõuab). Kai-sensei muidugi pärast ütles, et “tehniliselt oli kõik OK, aga mida sa seal närvitsesid?”. Blääh…

Seega omaaegse II invaliidsusgrupi pealt on viimaks Shodan (1. dan) ära tehtud. Aga päriselt seda musta vöö punkti veel täidetuks ei loeks – seda võiks teha siis, kui paari aasta pärast Ryukyu kobujutsus (mis on füüsilisuse poolest võrreldav karatega – iai on natuke väiksema koormusega) kah 1. dan tehtud saab.

APDEIT 12.06: Täna anti sihuke uhke papüürus kah. Peale enda nime (katakanas paremal) ei saa ausalt öeldes sealt muust muhvigi aru. 🙂

1. dani tunnistus

Päev Käsmus

22.08.2010

Iga-aastasest Käsmu laagrist sai seekord osa võtta ainult laupäeval. Äratus kell 5, kella kuuest juba linnapiiril ja kella kaheksaks Vana-Jüri neemeplatsil hommikusöögieelses mõõgatrennis.  Hästi ilus hommik oli, veel suvise päikese ja juba veidi sügiseselt karge õhuga.  Arvestades vahepealset treeningupausi püsis mõõk üsna kenasti käes ning sensei Kai Koskise kohalolek andis trennile taas kõvasti juurde. Vabas õhus vehkimine tekitab hundiisu ja tagasi rahvamajja jõudes sai igavene kuhi hommikuputru ära hävitatud.

Lõunased escrimatrennid peeti maja taga – ilmselt oleks pilt avalikumas kohas neeme otsas natuke liiga jõhkraks läinud, sest seekord oli seltskond üksteise suunas vehkimas iga masti kirvestega. Mõnel oli pisike matkakirves, mõnel lausa toekas puusepa oma.  Igal juhul oli tehnika üpris jõhker (loomulikult aga ei löödud reaalset kontakti, vastasel juhul oleks plats üsna kiiresti ära reostatud).

Väga vahva oli muide avastada, et eelmise sügise demo ITK-s oli vilja kandnud ning seekord sai escrimas madistada nii ühe tudengi kui ka ühe kolleegiga – Indrek on kepid-noad ette võtnud (tudengitel soovitaks viisakalt käituda). 🙂  Nüüd tuleks töö juurde escrimakepid orgunnida ja saab teinekord natuke tootmisvõimlemist teha.

Teises trennis andis  põlv natuke järele ja pool trenni tuli kõrvalt vaadata. Õhtuses mõõgatrennis aga õnnestus jälle kaasa teha ja mingi hetk tuli sensei ütlema – järgmisel suvel on soke (koolkonna peamees) Tallinnas ja Kakk tuleb eksamile kupatada. Varem eraldi mõõgaeksameid teha ei saanud (Hontai Yoshin-ryu on eri kunstide komplekt) ja Kakk jujutsus olude tõttu kuigi kaugele ei jõua. Nüüd aga näib, et tuleval suvel peab end kõvasti kokku võtma.

Pärast pidas Kai-sensei veel pika ja huvitava loengu mõõgast ja sellega seonduvast etiketist. Koduteele sai alles kella üheksa paiku, ilm läks sajuseks ja koju jõudes oli Kakk rampväsinud.  Aga asi oli seda väärt.

Suuri isasid sõidutamas

12.08.2010

Kakk on aeg-ajalt lisaks muudele ametitele tegev ka sohvrina. Põhiliselt siis, kui Turust tuleb Jalamo-sensei siia mõnd laagrit korraldama.

Seekord oli aga seltskond veelgi vingem – kui peale eilset kobujutsutrenni mindi linna peale jalutama, siis oli koos ikka päris auväärne võitluskunstiseltskond. Dan’e ehk musta vöö astmeid oli kõik kokku lugedes vist üle 30…  Igal juhul oli meie õpetajale, Yuishinkai 6. danile Ilpo Jalamole kohal veelgi kõrgem tegelane,  7. dan Edward Jardine Lõuna-Aafrika Vabariigist (koos 3. dani kandva pojaga).  Ja nagu ikka, suured koerad ei haugu. Kogu see seltskond olid harukordselt meeldivad inimesed ning Jardine-sensei veel lisaks ülihea õpetaja.

Täna käisime ekskursioonil Rakveres ja Palmses. Mõned pildid leiab [L] Kakkr’ist.

Saaremaa budolaager 2010

01.08.2010

Sel aastal jälle Salme koolimajas Sõrve sääre alguses. Kohal oli rahvast siit-sealt, aga peamiselt meie Budokani rahvas ja Raivo Paasma jüngrid samalt saarelt. Igati vahva seltskond, umbes 25 inimest.

Tegemist jätkus kogu nädalavahetuseks kõigile, alates mõõgavibutamisest ja kobujutsu-arsenalist ning lõpetades Bujinkani ninjutsu tehnikate ja kontaktkaratega.  Endal paraku jäi pool laagrit veel paraneva õlavea tõttu kaasa tegemata (üle pea vehkimine on veel paar nädalat ebasoovitav, nagu ka õla peale maandumine), aga osa asju sai kaasa teha ja mõned uued asjad lihtsalt meelde jätta. Seekord pakuti koolimajas ka süüa ning kui trenni poleks nii põhjalikult teinud, oleks võinud tublisti juurde võtta, kuna toit oli väga hea. Trennivabal ajal kolasime Kuressaares ja mujal, täna koduteel jõudis Kakk esimest(!) korda sel suvel ka meres ära käia.

Seekord jäi paraku pildimasin koju, nii et Kakkr’isse midagi uut ei ilmu.

Nohune nädalalõpp

19.04.2009

Viimased paar nädalat on aktiivselt Sinise Krantsi seljas ringi vändatud ja paarikümnekilomeetriseid Vanamõisa-Hüüru-Tähetorni ringe tehtud. Teisipäeval sõitsin veel ka Tabasalu ja Harkujärve läbi, aga ilm oli külm ja ju siis kusagilt pahalased kallale tulid. Igatahes neljapäevast alates oli olemine kole ja karvane. Esmalt kurguvalu, siis hirmus köha ja viimaks räme nohu. Kaks ööd ei saanud kompulsiivse haukumise tõttu üldse magada ja nina kippus laupäevaks peast eralduma.

Hullem oli, et sel nädalavahetusel oli kavas teine pool Jukka Helminen-sensei treenerikoolitusest. Laupäevase teooriaosa sain kaasa mängida, praktikumist tuli pausi panna. Aga et täna oli olemine juba  parem ja sain kogu päeva kohal olla (ja olin üks kahest sellist, kel kõik kodutööd korralikult tehtud…), siis on nüüd ka teine vajalik paber üldteooria tunnistuse kõrval olemas. Loodetavasti õnnestub olümpiakomitee eksam ka enne suve ära teha ja II astme kutsetunnistus kätte saada.

Töö käigus tuli kõigile osalejatele poole aasta treeningplaan koostada – nüüd siis on kirjas, et jõuluks peab end kobujutsu pruuni vöö eksamiks vormi saama. Elu näitab…

Elus…

14.12.2008

…. peale segast nädalalõppu. Asi algas reede pealelõunal kuuetunnise koolitumisega Pirital, eilse päeva tegin sealt poppi ja kiusasin hommikul ITK-s neli tundi kaugõppureid, siis aga läksin Ilpo-sensei trennilaagrisse.  Muidugi oli selge, et kehva vormi tõttu (terve sügis on tulnud algajaid kantseldada, enda trennist pole eriti midagi välja tulnud) lõpeb asi totaalse kapsastumisega.

Oleme nüüd [L] Mitsubachis ametlikult ka karatega tegelema hakanud ning Ilpo-sensei lubas meil kolmekesi Yuishinkai kollase vöö eksami ära teha – päris naljakas seis oli, kus ükski neljast eksamineeritavast (lisaks oli üks soomlanna) polnud tegelikult algaja.  Kõigil oli mingi teise stiili taust all – aga kord on kord, tuleb algusest peale hakata. Yuishinkai ei erine tegelikult (vähemalt alguse osas) väga palju senitehtud Shotokanist – ehk on sellest veidi jujutsu’likum (kukkumis- ja lukutehnika on eksamiprogrammis sees).  Kehva vormi tõttu tuli eriti kõvasti röökida (kiai aitab tegelikult päris palju)…

Hea meel oli,  et meie algajate seltskond tegi suures osas oma esimese kobujutsu eksami ära. Meie kolm kaklevat preilnat said viimaks oma “piimavöödest” lahti. Suur peedistamine tasus end ära. 🙂

Ja täna siis uuesti kümnest kuueni kool. Aastalõpu tegemisteuputuses on õpivõime ikka üsna kehv – aga kui hiljem mõnel rahulikumal ajal materjal üle käia, peaks selgeks saama.  Vähemalt teooriapaber on nüüd käes.

Käsmu laager 2008

16.08.2008

Seekord siis juubelihõnguline 10. kord. Kakk pole päris algusest peale osalenud, aga üle poolte kordadest vist juba küll. Kuna tegemist oli palju ja pühapäeval oli kavas üksnes jujutsu, läksime Reinuga reedel ja tulime täna poolest päevast ära.

Kohal oli koguni kaks Soome tippõpetajat – lisaks juba Käsmu-veterani staatuses Kai Koskisele oli laagrisse tulnud ka Kauko Uusoksa-sensei. Viimane pidas täna  huvitava loengu teemal “Mis on budo?” ja tegi ühe treeningu jagu chi-kungi ja tai chi’d. Kai-sensei seevastu pidi olema täna keskpäeval juba Helsingis ja seetõttu tõsteti tänase hommikuse trenni algus kella 5.30-ks… Ugh.

Eile õhtul toimus esimene mõõgatrenn – Hontai iai katad pluss veel paarisharjutused (üsna nahaalsed tehnikad teemal “ära näpi teise selli mõõka!”). Pärast toimus juubeli tähistamine – tehti hoovis õllepurgi-tervitusring senseidega, näidati fotomeenutusi eelmistest laagritest ja pakuti isegi torti. Enne keskööd sai põhku, uni oli üsna hea (hommikul selgus, et mõned sellid olid vahepeal ilutulestiku korraldanud – Kakk ei kuulnud mitte muhvigi) ja hommikul sai üles küll. Tuntav osa tegelasi aga ei saanud üldse maast lahti… Au neile, kes öösel magama ei saanudki ja ometi trenni tegid.

Täna siis 5.10 maast lahti, 1,5 km jalutuskäik neeme tippu ja mõõka vibutama. Kahjuks aga rikkus ilm trenni lõpu ära – alguses nägi isegi päikesetõusu, siis aga läks taevas sompu ja viimaks läks vihm nii tugevaks, et Kai-sensei rahva koju tagasi kupatas. Kahju, Oku no kata viimased harjutused jäid üle kordamata… Peale hommikusööki läks enamik rahvast uuesti magama, isegi kaks tundi sai lisaks (kaheksast kümneni).

Kokkuvõttes oli igati tore. Kahjuks oli programm suht tihe ja ilm samas nii kole, et fotojäädvustusi seekord eriti teha ei saanud.