Kurjad naljad

militaar.net’i vahendusel:

* Lenin hakkas grillima, või valiti Moskvas uut paavsti^H^H^H^H^H^H^Hülemust?
* Venemaa saatkond Varssavis asub nüüd ametlikult Vene agressiooni ohvrite alleel (tahaks näha, kuidas saatkonna ametlik post välja näeb!).

Näitab vähemalt seda, et päris paljudel inimestel on tollest maast ja rahvast ikka massiivne siiber.

Konverents

Kuulasin laupäevaste tegemiste vahele ära 4. novembril Õpetajate Majas toimunud konservatiivide konverentsi.

Üle pika aja ei tekkinudki tahtmist poliitilise jutu peale hauataguse häälega undama hakata. Räägiti muuhulgas ka asju, millega päris nõus ei saanud olla – aga oluline oli see, kuidas räägiti.  Viisakalt, soliidselt ja teistest lugu pidades, lubades vahele ka pisikesi vimkasid. Kogu asi tõi meelde kaheksakümnendate lõpu kodanikuüritused –  vaimsus oli sama. Kontrast peavoolupoliitikaga – ja ka selle teostajate käitumisega – oli ikka päris markantne (tõsi – natuke läks lappama viimane sessioon, kus ei suudetud väljapeetud käitumise rida päris eelnevatega võrdväärselt jätkata).

Ehk kõige enam täkkesse oli Jaak Valge sõnavõtt, kus muuhulgas toodi ajalooteaduse näitel väga hästi välja tänapäevase hariduse ja teaduse jätkuv ideologiseerumine (enda mitmed kogemused kinnitavad seda) ning ka see. mismoodi immigrantide rahvastikupüramiid erineb põliselanike omadest. Mõnest asjast, millest ametlik narratiiv eelistab vaikselt mööda minna, räägiti aga ka teiste poolt (sh majanduse sessioonis, kus aga oleks paaris kohas tahtnud ka vastu vaielda – kasvõi investori vaates; tundus, et üks kõneleja pani investeerimise, spekuleerimise ja börsimahhinatsioonid kõik samasse patta).

Võib-olla kõige rohkem “mulli” tuligi tegevpoliitikutelt päeva lõpus – aga kasvõi see, et Eestis ütleb tegevpoliitik (Urmas Reinsalu) otse välja, et a) objektiivne hea ja kuri on olemas  ja b) inimesel on valikuvabadus ja vastutus, on juba märgiline. Huvitav moment oli ka tähelepanek, et kultuur asub poliitikast n.ö. ülesvoolu – ja selle ütles välja Martin Helme… Lõpus olev konkreetne märkus meedia kohta oli ka mõtlemapanev – vahel ongi vaja “teha Elonit”.

Järgmisel aastal võiks täitsa ise kohale minna, kui töögraafik võimaldab.

Elon ja Twitter

Postimees saatis hommikul küsimuse, et mida ma arvan Elon Muski praegusest toimetamisest Twitteris. Ütlesin muidugi kohe ära, et end selles mingiks eksperdiks (ammugi mitte guruks, nagu nad lehes uhkelt tituleerisid) ei pea – Twitterist tulin ka juba päris mitme aasta eest tulema. Aga mõte hakkas peas kerima ja panin midagi kirja. Panen igaks juhuks enda algse teksti siia ka.

Aa, ja väikese korrektuurina: miskipärast nad tituleerisid mind lehes veel ka Interneti kogukonna üheks juhiks. Eesti Interneti Kogukond oli tõesti 2012. aasta “fooliumrevolutsiooniks” ehk ACTA-vastaseks kampaaniaks loodud MTÜ, mille juhatuses olin. Aga see juba aastaid varjusurmas olnud – ei tea, miks Postimees selle praegu veel üles korjas (praegu ma mingis sellises juhirollis ei esineks).

***

Mina oleksin Twitteri tuleviku osas mõõdukalt optimistlik. Elon Musk on muidugi värvikas kuju ja võib aeg-ajalt teha ka küsitavaid liigutusi (näiteks hiljuti „käest ära kippunud” sõnavõtt Ukraina teemal), aga Twitteris praegu toimuvat näeksin ma pigem positiivses valguses. Arvestades Twitteri reaalset mõju ühiskonnale, ei tundu vahepealsel perioodil seal toimunu just kõige õigem (olen väga põhimõtteline „tühistamiskultuuri” vastane – peamised küsimused on „Kuhu tõmmata piir?” ja „Kes valvab valvureid?”).

Internet on läbi ajaloo olnud sõnavabaduse kants (kuni selleni välja, et mõnes jututoas või foorumis kaht „kaklejat” lahutama läinud administraator on saanud verbaalse nahatäie mõlema käest). On muidugi teatud piirid, mille tuvastamine (ja ületamise vältimine) peaks aga suuresti jääma üldinimliku südametunnistuse, empaatia ja küpsuse hooleks. Internet põhineb olulisel määral reputatsioonil ning sageli mõjub enda maine avalikkuse ees õhkulaskmine ja lollpea sildi külgesaamine täiesti piisava sanktsioonina – mõtlevad inimesed ei ole (õnneks) maailmast veel kadunud.

Seega ma pigem loodan, et hr Musk suudab Twitterit veidi tasakaalustada, vähendada „kajakambrite” osakaalu ja tuua juurde tolerantsust selle sõna tõelises tähenduses. Ohtu sõnavabadusele, poliitikale jms ma üle ei dramatiseeriks (kui diktaator X vallandab järgmise agressioonisõja kellegi Twitteri säutsu peale, siis leidnuks ta selle puudumisel kindlasti uue, sama mugava ajendi). Samas tuleks jälgida, et sellest protsessist päris ühemeheetendust ei tuleks.

Kakupäev

Loomaaed tegi lõppenud nädalal reklaami, et laupäeval korraldatavat seal kakupäeva. Tuli loomulikult vaatama minna. Päris vahva oli teisi kakkusid näha, pealegi rääkis seal üks asjatundlik noorhärra inimestele nendest lindudest igasugu huvitavaid asju.

Näiteks habekakk nägi üsna akadeemiline välja (lisaks võiks eeldada teatavaid sidemeid Anonymouse-nimelise rühmitusega):
üks väärikas habekakk

Teisalt nägi sealsamas ligidal ka üht tölli, kes ilmselt oli pruukinud väljendit “ma söön oma mütsi ära, kui…” ja siis sellega orki lennanud:

jäi mütsist ilma

Igatahes oli vahva jalutuskäik.

Sada eurot

Lugesin üht iseenesest sümpaatsetki, aga natuke naiivset, koolikirjandi moodi lugu – kusagil blogis või FB-s oleks see täiesti omal kohal, aga ei saa hästi aru, miks see oli ERR-i portaali pandud.

Autor käib läbi enamiku sotside tüüpilisi jutupunkte (vähemused unustas ära). Mõne asjaga võiks mööndustega isegi nõustuda (vaesust tuleb Eestis kindlasti vähendada ja säästev eluviis on kasulik igaühele), mõne asjaga absoluutselt mitte (maalidele supiviskajad paneks ilma pikemata kuuajasesse šokivangistusse – ilmselt see  tooks päris paljud ökoterroristihakatised maa peale tagasi).

Aga miks üldse sellest kirjutada – mõtlema pani see lõik:

“Ma lubasin endale 18-aastaselt, et ma ei kavatse olla oma elus vaene. Ma otsustasin olla jõukas, võimeline ennast ise ära majandama, ettevõtlik. Olen seda lubadust iseendale ka pidanud. Minu turvatsoon pangakontol on sada eurot (varem tuhat krooni). Sellest allapoole jääv kontojääk tähendab mulle külmasaanud kartuli tunnet.”

Sada eurot ei ole ju väike raha. Selle eest saab isegi praeguste hullude hindade juures poolteist paagitäit bensiini või päris korraliku nädalase toidukorvi. Aga jätta see n.ö. konto alampiiriks?  Ma ei tea, kas kirjutajal on olemas nn mustade päevade rahavaru või III pensionisammas (investeeringutest rääkimata). Aga isegi juhul, kui need on olemas (milles pigem kahtlen), ei ole see hea idee.  Ning sinna otsa tuleb artiklis kohe üsna tüüpiline sotsialisti joru.

Tundub tänapäeva Eestis kuidagi sümptomaatiline: inimesed, kelle rahaga ringikäimise võime on küsitav, jagavad näpunäiteid maksusüsteemi osas. Ja paraku ei piirdu see seltskond sotsidega.

Peenike värk

Eelmisel nädalal sai CM-i seltskonnaga Austrias Linzis käidud. Paraku läks asi osaliselt tervise nahka ja väga suuri tulemusi sealt ei saanud.

Aga vähemalt alati õpib midagi uut.  Siinmail on juba ammustest aegadest suitsusaunades siga (või vahel ka lambaid, kodu- ja metslinde ning muid elukaid) suitsutatud – väga maitsev kraam ja säilib kah hästi.

Saksamaa vana kultuurriigina aga ajab asja peenemalt – nemad suitsutavad kaameleid. Rafineeritumat sorti rahvana on nad lausa lennujaama vastava teenuse püsti pannud (ja muidugi mitte matsliku suitsusauna, vaid härrasmeheliku salongi kujul)… Pilt Maini-äärse Frankfurti lennujaamast.

Kaamelisuitsutussalong Frankfurtis
Järgmisel korral tasuks kaaluda kaameli kaasavõtmist. Kuigi nad võiksid ju sealsamas kõrval neid ise ka müüa.