Lillade rünnak

Pealkirjale vaatamata ei ole tegu vähemuste üritusega (kui see mõnele sellega assotsieerub), vaid lillades T-särkides (rohkem või vähem) karvaste kodanikega, kes on Tallinna kogunenud [L] KDE Akademy lipu all – arvult nii kolmesaja kanti.  Asi algas eile tutvumisüritusega kesklinnas, täna ja eile on konverents ning järgmine nädal läheb töötubade tähe all.  Rahvas on üldiselt mõnus – ehkki tõele au andes tuli kohata ka paari läänemaist töllmokka, kes muidu asisesse seltskonda ära olid eksinud. Aga loodetavasti annab tooni siiski paremat sorti seltskond ning [L] programm on päris põnev.

Huvilised on teretulnud.

KDE Akademy

Jevgeni ja Turingi test

New Scientist kirjutab, kuidas Inglismaal korraldati Alan Turingi 100. sünniaastapäeva puhul suur [L] Turingi testi võistlus ja selle võitis Princetoni ülikoolis loodud, [L] 13-aastast Odessa poissi kehastav robotprogramm. [L] Slashdotti jõudnud artikli kohta tuli muidugi paksult kommentaare selle kohta, kuidas õnnetut robotit tillitada (üks parimaid oli küsimus “Kas sa Türgi vanglas oled olnud?”, millele robot vastas “Ei, aga see on kindlasti kena koht”).

Proovisin ise kah. Küsisin Jevgenilt, miks ta prille kannab. Vastuseks räägiti mulle, mismoodi ta suvel ja talvel riietuda eelistab…

Turingi test on ikka kõva pähkel küll.

Piinlik palk

Delfi kirjutab sellest, kuidas keegi härra Liive kõva palgatõusu sai.

Tjah… Jätaks korra kõrvale kõik arutlused selle üle, kas Eestis on tõesti võimalik mitmekümnekordne vahe töö efektiivsuses ja oletaks, et inimene ongi seda raha väärt – arvestades hetkeolukorda riigis oleks võinud vähemalt selle tõusuga natukenegi oodata.  Praeguse seisuga ei ole see negatiivne foon ja rahva viha, mille kodanik endale kaela tõmbas, küll toda kaht tuhandet väärt, kahju on ikka tublisti suurem.

Eestis vaieldakse ikka, et kas oleme pärit rohkem idast või läänest.  Praeguse seisuga tuleks pigem vaadata lõunasse – näiteks sinna kaugele teispoole Vahemerd, kus asub tore maa nimega [L] Nigeeria.

Akademy @ IT College

IT Kolledžisse on oodata suuremat pingviinirünnakut – tulemas on [L] KDE tegijate iga-aastane suurüritus [L] KDE Akademy, mis sedakorda tuuakse lausa meile koju kätte.  Asi algab 30. juunil terve nädalavahetuse kestva konverentsiga, millele järgneb 2.-6. juulil aset leidev töötubade ja praktiliste tegemiste nädal.  Osalemine on täiesti tasuta – seega ei tohiks magada maha võimalust viia end lähemalt kurssi KDE ja laiemalt ka Linuxi maailma toimetamistega ning tutvuda uute, huvitavate ja mis peamine, tarkade inimestega. Üritust korraldavad KDE poolt selle taga olev sihtasutus (KDE e.V.), siitpoolt aga hulk vabatahtlikke isand Laur Mõtusega eesotsas ning muidugi ka IT Kolledži pere.

Lisainfot leiab [L] Akademy veebilehelt. Kõik huvilised on teretulnud!

Tšatšatšahh…

Kunagi tegid sihukest häält kurjad bürokraadid jaburas vene arvutimängus nimega “Perestroika”, kes demokraadist peategelast mööda kahanevaid platvorme taga ajasid.

Nüüd on sihuke nimi pandud Kaku uuele moblale. HTC Chacha täpsemalt siis.  Kahe aasta vanune HTC Desire töötas veel küll, aga ekraani näppimisest sai tõsine siiber (eriti teksti sisestamisest tarkvaralisel klaviatuuril) ja rohkem Kakk endale naljalt ilma füüsilise klaviatuurita telefone ei soeta. Enne Desire’it oli kasutusel Symbianil põhinev Nokia E71 – see “põhjamaine Blackberry” oli muidu igati asine telefon, ent Symbian oli juba tollal mahakäiv süsteem. Nüüd tuli siis pikka aega ringi nuhutada, mida võtta – lugesin igasugu hinnanguid ja uurisin taustu.

Kaku otsitaval telefonil pidi olema WiFi (koos hotspot-funktsiooniga), füüsiline täisklaviatuur, Androidi süsteem ja füüsiline kõnele vastamise nupp. Vaadatud variantidest pääsesid esialgu lõppvooru Sony Ericssoni Xperia Pro, LG Optimus 660 Pro ja HTC Chacha. Esimese kohta on lugeda palju kiidusõnu, kuid millegipärast on nad suutnud täisklaveriga telefonil jätta kõnele vastamise ikka ekraani kraapimise peale (muide ekraanikraapimise vohamine on pannud väga paljud erinevate puuetega inimesed probleemide ette, see lahendus pole kuigivõrd ligipääsetav).  LG lasti mitmete hindajate poolt põhja kui kehva koostekvaliteediga telefon.  Sõelale jäi Chacha.

Üldiselt võib öelda, et päris hea valik. Blackberry välimus ja Androidi sisu, puuteekraan pluss täisklaviatuur selle all. Klahvistik on hea tunnetusega, kasutatav nii pihus hoides kui ka lauale asetatuna.  Google’iga sünkroniseerimine toimus ilusti, kogu vajalik arsenal (sh WiFi Hotspot) on kohe olemas (veel üks algul vaadatud võimalus – Nokia E6 – oleks nõudnud selle juurde ostmist),  erinevad vajalikud jupid tulid Play Store’ist juurde. Kaamera on märksa erksam kui Desire’il, viimasel oli see muuks kui staatiliste objektide pildistamiseks päevavalguses peaaegu kõlbmatu. Ja mis peamine, kõnesid saab vastu võtta ühe käega, ilma ekraani nühkimata.

Miinuseid on ka, õnneks mitte ükski pole veel showstopperiks osutunud. Eeskätt on tegemist kasutatavuse-alaste ämbritega.

* kes see turakas arvab, et mobiiliga saab täpselt ja kiirelt pildistada, kui pildi tegemiseks peab ekraani näppima? Ilmselt on tegu tulnukaga, sest inimese ergonoomikat ta küll ei tunne. Chachat tuleb pildistamiseks hoida käes lapiti, seega oleks ainumõeldav panna päästikunupp kas korpuse ülaserva (kus praegu on voolunupp) või paremasse külge (arvestades, et enamik inimesi on paremakäelised – vasakukäelistele võiks anda võimaluse kasutada päästikuna vasakul küljel asuvaid helinuppe). Hetkel on käsil mingi tarkvaralise lahenduse otsingud, mis võimaldaks teha pilti mõne riistvaralise nupu abil (üks võimalus on teada, sellest kohe allpool).
* Chacha on reklaamitud välja kui “Facebooki-telefon” ja tal on lausa klaviatuuri all eraldi sinise F-tähega nupp.  Positiivne on see, et kaamera puhul toimib see päästikuna – on riistvaraline ning natukenegi ergonoomilisemas kohas kui see tarkvaraline julla.  Negatiivne on aga see, et peale pildi tegemist sellisel viisil peab telefonile eksta selgitama, et “EI, MA EI TAHA seda pilti Facebooki panna”. Üksikute kaadritega pole väga hullu, aga järjest mitut pilti teha on niimoodi väga nüri.

Nii et need kaks viimatikirjeldatud featuuri ongi põhjuseks, miks Kakk seda kirjeldust “Perestroika” bürokraatidega alustas.  Aga muus osas on täitsa asine suhtlusvahend – portaalides enamasti pandud 4 punkti 5-st on adekvaatne hinnang.

P.S. Kes tahab endale mõistliku hinnaga soetada kasutatud HTC Desire’i, võib Kakult küsida.

Mõõk kui peegel

Kaku kabinetis on seina ääres seismas mõõk. Seesama Tinkeri pooleteisekäeline, millest siin varem juba on juttu olnud. Seal on veel ka hulk teisi terasid (Kris Cutlery barong ja pinuti, John Nowill & Sons’i Fairbairn-Sykes’i koopia jne). Aga just see suur rüütlirelv on olnud päris heaks abiks inimeste loomuse tabamisel.

Esmalt on need, kes mõõka nähes särama löövad: “Tohoh, kust sa SELLE said? Kas tohib lähemalt uurida?”. Ikka tohib, kui küsitakse. Reeglina oskavad sedasorti asjatundjad mõõgaga ka kohaselt ringi käia ning jututeema on mõneks ajaks garanteeritud.

Siis on ausad võhikud – “Oeh, misasi see on?”. Enamik küsib samuti viisakalt luba lähemalt vaadata, ent paljud ei oska teadmatusest mõõgaga ringi käia – kiputakse kohe tupest välja tirima ja vahel ka vehkima (kitsas toas on see suht ohtlik), lisaks aetakse ka näpud tera külge (“Kas on päris terav kohe?”). Aga kui neile eksimused kenasti ära seletada, saavad aru ja teinekord enam nii ei tee.

Edasi tulevad matsid – need, kes luba küsimata kohe seina äärest tera rabavad ning seda igapidi uurima kipuvad. Ringi käivad sellega nagu eelmised, ent õpetussõnad õige viisi kohta ei pruugi kupli alla kinni jääda. Märkus: luba küsimata teise mehe relva rabamine on pea kõigis sõdalaskultuurides olnud võrdne väljakutse esitamisega.

Ja viimaks kõige hullem sort – Ennasttäis Eksperdid. Tüüp lendab sisse, rabab küsimata mõõga (nagu need eelmised), hoiab seda täiesti valesti käes (või kukub vehkima, nii et roni hirmuga laua alla peitu) ning ise seletab: ma tean seda küll, selliseid tehti Saaremaal sealsest soorauast kaheksandal sajandil! Sellega raiutakse nii (teeb veel paar eluohtlikku tehnikavaba liigutust)!  Tegelikult on mõõga päritolu Saaremaast ja soorauast kaugel ning kaheksandast sajandist ka.

Kõiki neid on Kaku mõõk päriselus kohanud.

Aga tegelikult oleks rahvale väga vaja mingisugust relvakultuuri õpetada – miks mitte lausa koolis. Üks mõte oleks teha ajalookursuse raames (näiteks keskaja teema lõpus – see oli mäletamist mööda kusagil põhikooli teises pooles) rüütlilaager, mis kombineerib LARPi stiilis ohutuks tehtud madistamise ajaloo, kultuuri, kommete jms tundmaõppimisega. Et nädal aega ongi kutt mitte Juku või Jaan, vaid rüütel Balthazar von Wesenberg (või kes iganes) – ja ka käitub vastavalt. Selline asi võiks täitsa kauaks meelde jääda, midagi jääks kindlasti külge ka. Ja hiljem sõjaväkke jõudes osatakse relvaga kohaselt ümber käia.

Sõbra lahkumine

Tom parematel päevadel

Vanal Tomil sai aeg täis.

Vist 15-aastasena, sest leidlapsena (Märten leidis algkoolipõnnina ühe maja trepi alt kassipoja ja taris koju) ei teadnud tema täpset vanust keegi. Aga õnneliku juhuse läbi sai noorest triibikust prügikollist üsna ärahellitatud kodukass, kelle elupäevi sai kindlasti rohkem, kui oleks talle jagunud leiukohta edasi jäädes.

Nooremana oli Tomil ka sõber (ehkki vahel ka vastaline, kellega tuli tublisti kakelda) Jer, teine samasugune varjupaigataotleja, kes leiti koolimaja trepi alt. Parimatel päevadel oli tegu üsna vägevate elukatega, Tom kaalus 9 ja Jer isegi 11 kilo.  Kahjuks suri Jer juba aastate eest mingisuguse raske haiguse kätte ning vanemast peast oli Tom üksinda. Sel kurval asjal oli siiski ka positiivne pool, kuna varem mitte eriti jutukast tegelasest sai aktiivne suhtleja pererahvaga. Ja nurrumootor oli Tomil vägev.

Vanast peast õppis Tom (keda nöökamisi ka Toomas Hendrik Nuustikuks sai hüütud) ära veel uue pugemismooduse – lisaks tavapärasele kassikunstile (pea ja sabaga silitamine) hakkas elukas istuma jala juurde ja tõmbama pehmelt esikäpaga mööda jalga. Maiustuste nuiamisel töötas see nõks väga hästi.

Päris vanana läks tervis kehvaks ning teda tuli kaks korda päevas diabeedisüstidega torkida ning ainult erilisi krõbuskeid toiduks anda. Viimasest muidugi hiilis pererahvas aeg-ajalt kõrvale ja elukale pakuti – väikeses koguses muidugi – ka paremaid asju (kes see loll ainult krõpse sööb – ega kass rullnokk ole).

Nüüd on Tom Lepikul koos Jeri ja vanemate suure hundi Fixiga. Kes teab, ehk kunagi teisel pool näebki. 🙂

Kaitsmised läbi

Selleks kevadeks on diplomikaitsmishooaeg läbi saanud. Saldoks jäi üks “B/väga hea” TLÜ magistriõppest ning kaks “4/väga hea” ja kolm “3/hea” IT kolledži diplomandidelt.

Ees on veel atesteerimisseminar järgmisel reedel, kus ka Kaku kaks doktoranti peavad tehtust aru andma. Peale seda on veel üks nädal väiksemaid toimetamisi ning siis ongi suvi käes.

Häda selle kirjutamisega

Tänane Postimees räägib loo sellest, kuidas briti telefonimüüjad eestlastele tasulisi publitseerimisvõimalusi parseldavad.

Artiklist jääb mulje, nagu oleks tehtud hirmus tüng ja “ostjad” ei saanud midagi. Tegelikult on asi siiski natuke segasem. Nimelt võib artiklis mainitud inimesi otsida [L] ETISe veebist – siinkirjutajal õnnestus (vastupidiselt artikli kommentaarides avaldatud arvamusele) leida vähemalt üks selle briti seltskonna kirjastatud publikatsioon, mis oli ETISe inimeste poolt lahterdatud kategooriasse 3.2 (ehk siis mitte kõige kõvem tase, kuid kahtlemata aruandluses arvesse minev). Aga on üsna selge, et sellisesse “maksa ja avalda” -süsteemi on erapoolikus juba sisse ehitatud.

Seega tuleks taas kord näidata näpuga kogu publish or perish -süsteemi peale.