Eee…

See üritus peab küll olema järjekordne “kolmandik sulas”-operatsioon.  Kõige tõenäolisem, et tegijad on, khm, koheva sabaga.

Kogu idee on põhimõtteliselt jabur. 275 kilo eest tehakse veebileht, mis püüab väga kindlat sihtgruppi ning samas ei kasuta põhimõtteliselt autentimist? Kuidas tehakse kindlaks, et osaleja noor on?

Sihtgrupp on 7-26?  Alumine ots on ju lapsed. Muidugi on olemas üksikud n.ö. imelapsed, kes juba algkoolis maailma asjadest aru saavad (märkusena: Kakk küll ei saanud, siis oli veel tollaste raamatute mõjul kommunistiperiood). Aga ülejäänutele on väga kerge erinevaid kiiksakaid ideid sisse sööta (nagu siinkirjutajale söödeti) ning siis vehkida saadud andmetega kusagil vajalikus kohas. Umbes samamoodi, nagu käib hooldekodudes e-hääletus.

See, et eeskujuks Tinder võeti, on ka muidugi kõnekas. Taas kord enda onu tsiteerides – “ära ütle loll, ütle omapärane!” võiks nüüd siis vist ka “noortepärane” olla.  Dwayne Elizondo Mountain Dew Herbert Camacho…

Kõige tõenäolisem stsenaarium on, et lõpptulemuseks saab kena WordPressi veebisait, mille noortele tegijatele mõned kilod raha maksti. Põhiosa rahast läheb… mujale. Aga noh, optimistlikult vaadates on noorte kaasamine siis mingil määral ju saavutatud. 🙂

Filmielamus: Tolkien

(Juba mitmes kord vaadatud, aga kirjutanud sellest veel pole.)

Mõnes mõttes on see film natuke sarnane “Bohemian Rhapsodyga”. Suures osas ajalooliselt täpne, mõned asjad on siiski nihkes – aga see ei muuda tervikpilti, kuna lugu on hästi jutustatud, film on hea ning mis peamine, peategelaste olemus on väga kenasti edasi antud.

Kohe esimestest kaadritest on näha, et soomlasest režissöör Dome Karukoski on selge fänn – avakaader ratsanikuga oleks võinud otse LotR triloogiast tulla, isegi pealkirja stiil on vist sama kui Jacksoni filmides. Haigena eesliinil sõpra otsinud ja kaevikus lamav Tolkien on äravahetamiseni sarnane ämbliku poolt salvatud Frodoga. Kõige ilmsem otseviide Jacksoni triloogiale on aga vist reamees Sam Hodges, Tolkieni lihtsõdurist tentsik Somme’i lahingus. Isegi nägu on sarnane, aga tegelaskuju on 100% Mängla Juss (alias Sam Gamgee).

Nicholas Hoult peategelase rollis on hea valik ja näeb samuti üsna originaalitruu välja, veelgi täpsem on aga tulevane pr Tolkien, Edith Bratt (Lily Phili tütar Collins). Lisaks peategelastele on aga loos kõvasti häid kõrvalrolle ja hulganisti pehmet huumorit.

Kõige otsesemalt kreisi koht on muidugi tragikoomiline “läks trumm, mingu pulgad ka”-stseen, kus just ülikoolist väljakukkumisest ning  pruudi käest teise mehega kihlumisest teated saanud Tolkien tõmbab õhtul nina põhjalikult täis, marsib viskipudeliga ülikooli õppejõudude maja akende alla murule, tuiab ja lällab seal (loomulikult aga tehes seda enda väljamõeldud keeles, millest hiljem saab kvenja – ja lällamine kõlab filmiski üsna autentselt soomepäraselt, kuna soome keel seal aluseks oligi) ning viimaks saadab ühe aknal kurjustava professori sellessamas keeles pikalt. Professor Wrightiga tutvumine oli reaalselt ehk natuke leebem, aga toogi mees oli päriselus väga värvikas tegelane.

Lõpus tundub, et lugu lõpeb enneaegu – aga ju sai režissööril omaaegse Mardi kombel ruum otsa. Siit oleks võinud ehk isegi Jacksoni stiilis triloogia teha (materjali oleks jätkunud piisavalt). Ent “Lúthien” ja “Beren” Tolkienide hauakivil on väga ilus lõpetus.

Tolkieni fännidele enam-vähem kohustuslik vaatamine. Helheimr!

Anneli küpsised 2.0

Ligi kaheksa aasta eest (natuke parematel aegadel) õpetas tollal IT Kolledži kohvikut pidanud Anneli huvitava viisi gluteenivabu küpsiseid teha. Nüüd jäi retsept silma, proovisin veidi muudetud kujul uuesti:
* ca 400g Schäri gluteenivaba jahu
* ca 300g Nussa pähklikreemi
* 2 suurt supilusikatäit maapähklivõid
* kaks suurt muna
* paar peotäit rosinaid
* tass leiget keedetud vett

Jahu, munad, maapähklivõi ja Nussa kausis segi tampida – kui jääb kuiv, siis sorts vett juurde. Hästi läbi sõtkuda, siis rosinad ka sisse ja veel natuke. Tunnikese võiks taignal seista lasta.

Seejärel küpsised paberiga kaetud ahjuplaadile (sel korral tegin lihtsal viisil – paras kogus tainast ploomisuuruseks kuuliks, see plaadile ja litsuda seal laiaks) ja ahju (oli 200 kraadi, aga võib ilmselt veidi vähemaga teha).

Natuke meenutas poes müüdavaid gluteenivabu Gulloni šokolaadiküpsiseid – järgmisel korral võiks proovida samamoodi šokolaadikilde sisse segada.

Muusikaelamus: Runrig, “The Story”

Runrigi sai siin kevadel juba kuulatud, aga panen ühe loo veel eraldi.

“The Story” on bändi viimase, 2016. aasta albumi nimilugu. Mõneti isegi üllatava kõlaga – 70-aastased muusikud kasutasid stuudioversioonis tänapäevastest poppsaundidest taustal isegi pehmemat sorti tümpsrütmi. Aga see sobib sinna hästi (seda võib ka vana kooli orkestritrummina tõlgendada) – ja lugu ise on äärmiselt klassikaline Runrig. Kõigele lisaks ei laula seda solist Bruce Guthro, vaid vanem kahest Macdonaldi vennast, kes ainsatena tegid kaasa kogu 45-aastase teekonna. Ja Rory hääl sobib sellele loole ideaalselt.

Kaks versiooni “The Storyst”:
* stuudiovariant – väga korralikult lihvitud, taga on eespoolmainitud pehme tümakas, mis aga siin annab kõlavärvingule juurde (sarnaselt mõnede Oldfieldi uuemate lugudega). Ja ülihead lugu täiendab ka üks üldse seni parimaid nähtud muusikavideoid.
* kontsertvariant koos Praha sümfooniaorkestriga bändi ühes põhipaigas Edinburghi lossi juures – saund on pehmem (tümpsu asemel on bänd ning alguses ja lõpus suur orkester), video näitab nii  bändi vanima liikme Rory veatut esitust kui ka Malcolm Jonesi kitarritööd (ja nagu juba öeldud, tegu on tõesti maailma ühe alahinnatuima elektrikitarristiga).

Superlugu.

Küberfüüsilised süsteemid: hoiatav näide

NB! Järgnev lugu tuli läbi kolmanda inimese, aga olevat juhtunud hiljaaegu ühe lähedase tegelasega. Seega 100% tõestust pole, aga kuna asi kõlab realistlikult, siis panen kirja – õppetunnina igatahes väga värvikas.

Üks inimene võttis koera. Sellise varjupaiga lontu, kes oli üsna õnnelik, et uue kodu sai. Istus kenasti kodus, kui pererahvas ära oli, pahandust ei teinud.

Mõne aja pärast võeti majja robotist põrandapühkija. Aitas kenasti ka lontu kasukast kukkunud karvad kokku korjata, elu oli lihtsam.

Ühel päeval aga läks pererahvas tööle ja lontul läks kõht korrast ära. Valvekaamerast olla näha olnud, et istus õnnetu moega ukse juures ja tahtis välja, aga mis sa hädaga teed… Igatahes oli korter korralikult ära märgistatud.

Robot aga võtnud nõuks enda sisseprogrammeeritud koristusringi tegema minna. Põrandale ilmunud ainesega toime ei tulnud, küll aga suutis selle korraliku sõnnikulaoturi kombel laiali loopida (SHTF!) ning ka ratastega laiali kanda.

Asjade lõplik seis ei ole  teada, aga õppetund näib olevat väga suurte (pruunide) tähtedega kirjutatud… Ja seda annab tegelikult üksjagu laiendada ka muude suure hurraaga kasutuselevõetud tehnoloogiliste lahenduste peale.

Kirikulaager 2023

Jälle oli põhjust autoseltskonnaga Pähklimäele rännata.  Sel korral tuli reedel ja esmaspäeval tööl käia (küberite vastuvõtuvestlused) ja muidugi sattus laager täpselt sinna vahele. Aga õnneks sai kokku klapitatud, lihtsalt reedeõhtusest programmist läks jupp kaotsi.

Muidu aga oli tavapäraselt vahva. Teenistused, mõtisklused, muusika (bändiseltskond oli aastaga jõudsalt edasi arenenud; uue loona laenasime ühe ilusa laulu Timo Lige käest). Külas käis isa Aabraham õigeusu kirikust ning pidas laupäeval huvitava loengu. Ja kahel hommikul sai jälle paari huvilisega maja ees vehitud.

Üks lõbus moment pühapäeva hommikust ka: Kakk kükitas voodiserval ja harjas enda kasukat. Toanaaber Juhan tähendas: “Kuule, sa näed välja nagu Simson – kus see eesli lõualuu nüüd ongi?”.

Ja viimaks tuleb taas suur tänu öelda isa Thomasele laagriorgunni ja  Regytale gluteenivaba ninaesise korraldamise eest. 🙂

Oberblenderführer 2023

Maasikate osas hirmutati sel aastal, et jäävad hirmus kalliks ja võib tünga ka saada (osta kodumaiste pähe kreeklasi). Oli asi siis vihmases ilmas või milleski muus, aga täna õnnestus neljakilone kast saada Nõmme turult ühe Tartumaa preili käest 25 eurorahaga (6.25 kilo eest peaks praeguse inflatsioonitempo juures päris normaalne hind olema). Ja tüng vist ka polnud – eks allapoole oli muidugi rohkem pisemaid marju pandud, aga maitse oli küll üsna ehtne.

Kodus tuli jälle undamine & nõidumine blenderiga, üks külmikuriiul sai resultaati peaaegu täis. Kui jõuab, võiks järgmisel nädalal natuke veel tuua. Igahommikune smuuti ruulib endiselt.

Vihvinäppimine

Kakk on ennegi enda läpakakotti maha pillanud, aga senised laksud on kõik õnnelikult lõppenud. Eile aga õnnestus kott niimoodi maha kukutada, et pärast ei töötanud Dell Vostrol enam ei kaabliga ega kaablita võrk. Põhilise tööarvuti puhul on see natuke lahja seis.

Täna sai siis Arvutitargast soetatud üsna mõistliku hinnaga pisike USB-pessa käiv julla, mis pidanuks vähemalt WiFi tagasi andma. Aga panin pessa, tutkit – selgus, et isegi veel 2023. aastal kohtab “Windows only” riistvarajuppe. Julla on ametlikult TP-Link AC600 ehk “kivi” järgi Realteki RTL8811AU – õnneks lsusb näitas seda.

Lahendus (mitte kõige ilusam, aga vähemalt toimiv) leidus siin:
* võrguühendusega lauaarvutisse tuli paigaldada build-essential ja git (tegelikult olid mõlemad seal juba olemas) ning laadida git’iga draiveri kood alla: git clone https://github.com/aircrack-ng/rtl8812au (tegelikult on see saadaval veel paaris teises kohas ka).
* Loodud kataloogis rtl8812au tuli terminalist anda “vana kooli” tüüpkäsud make ja sudo make install – kui seejärel julla lauaarvuti USB-pessa sai topitud, hakkas masin hoobilt kohalikke traadita võrke nägema.
* Kuna läpakas võrguühendus puudus, tuli toosama rtl8812au kataloog mälupulgale kopeerida ja läpakasse tõsta – kuna kompileerimine oli aga teises arvutis juba tehtud, piisas läpakas vaid sudo make install -käsust. Peale seda oli WiFi tagasi. Kaabelvõrgu puudumise peaks läpakas tänapäeval üle elama, kuna VPN on olemas ja hädakorral saab WiFi leviala ka telefoniga püsti panna.

Lõpp hea, kõik hea. Igaks juhuks tasub kataloog alles jätta – võib juhtuda, et peale süsteemituuma uuendamist tuleb draiver uuesti paigaldada (aga sel juhul peaks taas piisama tollestsamast viimasest käsust).

APDEIT 14.07: nädalavahetuse kirikulaagris hakkas võrk imekombel vanamoodi tööle (kaitseingel käis näppimas?). Aga varuvariandi olemasolu ei tee ikkagi paha.