Nädalalõpp Taanis

Käisin jälle Vita, Krisi ja Williami juures külas – kulus keset kiiret semestrit väga ära. Õnneks sai pilet ostetud juba enda sünnipäeval septembris ja Taani lend õnnestus saada väga soodsalt. Väljalennud tulid muidugi varahommikuks (reedel tuli tõusta kell kolm öösel), aga elas üle.

Reedel jõudsin nõnda juba hommikul kella kaheksaks Billundi, Vita tuli autoga vastu. Päeval saime igasugu asju arutada ja näppisin kohalikke arvuteid (taanikeelne Windows on paras peavalu…). Pärast tulid ka teised koju ja sai kingitused üle anda (jalkafännist William sai uue nimelise särgi, kuna vanast oli välja kasvanud – tegin siis ka emale-isale sama teemaga.
Vita sai kohvikruusi ja Kris veepudeli). Et majaperemees on endine laevakokk, siis saab seal majas endiselt väga korralikult süüa. Ja Rolf ehk kohalik suur must lontkõrv oli esialgu Kaku ära unustanud ja urises, aga varsti oli jälle suur sõber.

Õhtul käisime kolmekesi Rampelysi-nimelises paigas Silkeborgi kesklinnas Taani hetke üht kuumemat lauljat-laulukirjutajat Sofie Daugaard Anderseni ehk kunstnikunimega Dophat kuulamas. Väga hea hääl ja head laulud, aga selliseid muusikuid on maailmas ikkagi üsna palju – asja tegi eriliseks just kaasatud kitarrist Nicholas Kincaid (nagu Vitale ütlesin, tüdruk oli 40 ja poiss 60 protsenti).  Kahe inimese peale oli laval neli kitarri (või täpsemalt küll keelpilli – akustiline ja elektrikitarr, bass ja ukulele, pluss veel trummimasin) ja see ei olnud üldse liiast, kõik leidsid ka piisavat kasutust.

Kohati kõlas asi nagu kunagi Dublinis kuuldud Eliza Gilkyson (koos Robert McEnteega), kohati käis läbi Kate Bush, esimese seti lõpp oli aga täiesti Roxette (ja seda heas mõttes – lavalolijad andsidki Marie ja Peri noorpõlveversioonid täitsa välja). Peab mõlemad nimed meelde jätma, sealt võib veel miskit suurt tulla. Rampelys oli neile ideaalne paik, kuna lava ja publiku vahelist piiri praktiliselt ei olnud.

Võrdluseks aga vaatasin hiljem üle ka Dopha ametlikud videod Tuubis – need tavalise bändiga tehtud asjad ei jätnud eriti mingit muljet ning sedalaadi kontsert oleks ilmselt “on kah” olnud. Aga selline kammerlik ja improsegune lähemine töötas palju paremini.

Laupäeva hommikul läksid kohalikud mehed (Kris, William ja Rolf) metsa jahile, meie Vitaga ajasime mitu tundi juttu ja pärast soovitasin talle portsu harjutusi kroonilise seljahäda vastu. Suurem osa päevast kulus aga Vita hiljuti lahkunud isast jäänud läpaka ümberseadistamisele – seal oli Windowsile paigaldatud mingi taanlaste imekeskkond, mis pidavat arvuti “vanematele inimestele lihtsamaks” tegema. Taanikeelse Windowsiga
maadlemine ei ole väga lõbus tegevus – õhtuks õnnestus asi ühele poole saada.

Paraku on aga seal majas kõik need muidu täiesti arukad inimesed täielikud IT-võhikud ning tuli tõsiselt joriseda teemal “kui te välismaal käies enda seadmetega samamoodi käitute, tekib jama” (kodus pole ehk asi nii hull – ühe kesk-Taani eeslinna inimesed on ilmselt piisavalt a) korralikud ja b) võhikud, et seal eriti kräkkereid oleks; samas piisab juba ka mõnest üksikust kurjamist, kellel oleks seal ikka kõvasti lõikust). Näiteks peeti seal täiesti loomulikuks, et tehakse endale GMaili konto, jooksutatakse sellel tasuta kettaruum meiliga saadetud (tohutu suurte) piltidega täis ning seejärel tehakse uus konto.

Õhtul sai mõnda aega klaveri taga istutud ja omaaegset Grönoleni noortelaagrite muusikategemist meenutatud. Pühapäevane äratus oli juba kell 5.45, õnneks sai enam-vähem magada. Asjad kokku ja autoga Billundi poole. Juba traditsiooniliselt topiti kotti suurem kogus kohalikku juustu – seekord küsis isegi turvakontroll, et “Do you have cheese in your bag?”. Õnneks aga lasti siiski läbi. Hommikul sai muide ka temaatiline salm
kirjutatud:

Answering without a blink
to the question “Why you stink?” –
In Silkeborg, I found some trees
that grow a lot of stinky cheese

Riiga lend läks kenasti, seal tuli paar tundi lennujaamas oodata – õnneks oli kohe õige värava juures suur hulk istekohti ja ka paar pistikupesa, sai läpaka sinna panna. Kojupääs hilines veidi (lennukil oli mingit torkimist vaja), aga õnneks saadi asi lahendatud ja viimaks maanduti Tallinnas peaaegu graafikus olles. Auto parklast välja ja tagasi pessa.

Hästi vahva oli (nagu seal ikka), aitas natuke ajusid ka tuulutada.

 

Tsiklituur 2024

Puhkus hakkab läbi saama ja eri põhjustel ei olnudki jõudnud väga palju Kullionuga sõita. Mingi pikem ring oli aga vaja kirja saada – kuid ilmad olid, nagu nad sel suvel olnud on. Viimaks lubas ilm.ee tänaseks (ehk teisipäevaks) tervet pikka päeva päikesepaistet.

Üle mere ei hakanud ronima, võtsin ette Lääne-Eesti. Juba varem oli plaan kahes kohas külas käia, niisiis sai ajad kokku klapitatud ning ajakava ja marsruut paika pandud.

Algus oli Hiiul hommikul poole kaheksa paiku. Esimene ots viis Keila Nestesse tankima – etteruttavalt olid kõik tankimised top-up -stiilis ehk kindlustusena paagi triiki täis võtmised. Tegelikult aga näib, et Kullionu on maanteel palju vähem janune kui linnas, igatahes keerisest paagis küll rääkida ei saa. Kogu see ring võttis 98-st bensiini ca 25 euro eest.

Keilast Haapsalu maanteed pidi linnast välja – väga ilus ja rahulik tee oli ning sõita äärmiselt mõnus (eriti Haapsalu-poolses otsas). Siis jõudsin põhimaanteele välja ning enne Haapsallu sissesõitu käisin Uuemõisas poes (tühja käega pole ilus külla ronida).

Kolasin mööda tuttavaid paiku ning tegin esimese lühema peatuse kunagise haiglahoone juures, kus 10 aasta jooksul sai igal aastal 1-2 kuud veedetud. Praegu on seal hotell, aga tuttav tunne oli alles. Sealsamas elab juba mitu aastat ka üks luigemamma, kes ka seekord seal enda pesakonda kantseldas.

Luigepere

Luigepere.

Seejärel käisin endises nõuka-piirivalve pesas (mõnevõrra on majad korda tehtud, aga näevad endiselt koledad välja) ja läksin Holmi vaatama. Varem sealt läbi ei pääsenud, aga praegu ehitatakse sinna uusi maju ja tee oli lahti. Sõitsin päris lõppu välja.

Kullionu maailma lõpus

Kullionu maailma lõpus.

Istusin seal mõnda aega, nakitsesin poest toodud juustu ja mõtlesin omi mõtteid. Naljaviluks sai ka üks täiesti suvaline endel tehtud.

Täiesti Suvaline Endel

Täiesti Suvaline Endel.

Seejärel oli aeg Pärnu poole kärutama hakata. Väikese Viigi ja raudteejaama kaudu Lihula maanteele ning sealses Nestes jälle igaks juhuks paak täis. Sõit läks kenasti – vahepeal sõitis taga jupp aega politseiauto, aga lähemat huvi ei tuntud.

Enne sõbrale küllaminekut sai Pärnus uuesti paak täis võetud, et õhtupoole kesklinna liikluses mitte tiirutada – seda aga ei läinud väga vaja, sest sain tulema aegsasti enne tööpäeva lõppu.

Ja viimane peatus Mõisakülas isa Thomase pere juures. Perepea poseeris Kullionu seljas ka:

Papp on boss

Papp on boss! Isa Thomas ja Kullionu.

Sai mitu tundi istutud, head-paremat nositud ja igasugust kägu aetud. Tahtsin enne pimedat koju saada, muidu oleks tahtnud kauemgi seal olla – aga vähemalt soovitas isa Thomas alternatiivse marsruudi läbi Kergu, Järvakandi, Raikküla ja Rapla. Väga vahva sõit oli, käänuline tee ei lasknud pikka aega igavust tunda.

Raikküla kandis olid suured põllud ja seal sai ka hingamisteed lahti (sinna oli tublis rahvakeeles öeldes sitta kanti sitta veetud). Raplas veel kord paak täis ning Viljandi maanteed pidi koju. Tagasi maja ette jõudsin ca veerand kümme – õnneks oli veel üsna kena hämarik ja pimedaks läks alles hiljem.

Tuleb edaspidigi ette võtta. Nüüd aga tuleb Kullionu esimesse korralisse hooldusse viia, 800 km sai selle reisiga täis.

Haapsalus

Kaku külalismagistrant Riia Tehnikaülikoolist, kašmiirlane Yunis sai edukalt enda magistritöö ära esitatud (homme on Riias kaitsmine) – eile sai ette võetud preemiareis Haapsallu, et natuke ka muud Eestimaad näidata. Kaasa tuli ka toanaaber, Pakistanist pärit mehaanikadoktorant.

Tegime autoga esmalt ringi linna peal ja jalutasime veidi kuursaali juures promenaadil (Hunniuse monumendi juures sai ka sealsest haiglast, koolist ja mudaravist räägitud), siis jõudsime raudteejaama. Sellid uurisid sealset vedurite väljapanekut päris pikalt ja huviga.

Lõunasöögi olid nad kaasa võtnud, aga esimeses lähenemises selgus, et taldrikud olid maha ununenud. 🙂 Käisime Rimis pappnõusid ostmas. Teine katse õnnestus, istusime lahe ääres pingil ja sõime üsna eksootiliselt tehtud riisiga kana (ei teagi, mis vürtsid seal kõik sees olid, lisaks oli ka riis mingi seninägematult pika teraga sort). Juurde anti vett mingi Pakistani päritolu lillesiirupiga, mis oli samuti tundmatu, aga maitses hästi.

Seejärel läksime lossiparki, vaatasime Valge Daami akent ja poisid käisid üle tunni aja lossimuuseumis mööda müüre kolamas. Ise ei hakanud kaasa minema, istusin õues. Pärast oligi aeg tagasi Tallinna veereda, õhtupoolikul oli veel üks asi kalendris.

Yunisega Haapsalus

Aga kutid jäid sõiduga igati rahule. Loodetavasti mõjus homsele kaitsmisele ka hästi. 🙂

APDEIT 07.06 – mõjus, Yunis sai 9 palli 10-st!

Nädalalõpp Taanis

Kusagil kevadel kirjutas Vita, et 3. detsembril tulevat taanlaste liba-Queen Queen Machine (keda korra sealkandis juba kuulata õnnestus) jälle Silkeborgi esinema. Sellid on tõesti head ning nüüdseks juba ka Euroopas päris tuntud, päris-Queeni poolt tunnustatud ning ka koos Kerry Ellisega Suurbritannias kontserte teinud. Nii et kui võimalus tekkis, tuli kasutada. Isegi hoolimata sellest, et detsembri algus on alati tööl kiire aeg.

Selles mõttes on ajad ikka muutunud kõvasti, et nüüd saab pikema etteteadmise ja piletiostmisega täiesti vabalt nädalalõpureisi ette võtta – vanasti, kui Vitaga üheksakümnendatel tuttavaks saime, võis sihukesest asjast ainult und näha. Nüüd sai edasi-tagasi lennu pool aastat ette ostes vähem kui 200 euro eest (ja muidugi ka 200 eurot on hoopis midagi muud kui varem).

Aga läpakas kotti (töö tuli paratamatult kaasa võtta), mõned vahvad kingitused ka (tavalisest Selverist õnnestus leida väga äge juustunuga – vt ka eelmist postitust) ja lendu. Seekord pealegi veel mugavalt läbi Riia ja üsna mõistlike lennuaegadega, ei olnud ei ülivarajast minekut ega kesköösel tulekut.

Reedel ja natuke ka laupäeval tuli tööasjadega tegelda, vahepeal sai ka kohalikku IT-parki kõbitud. Eile õhtul aga läksime kolmekesi kontserdile (samasse Jyski teatrisse, kus eelmisel korral). Saal oli puupüsti täis, eriti vahvad olid kolm juba natuke vanemat prouat, kes otse meie ees tantsu vihtusid ja näppu viskasid.

Aga Queen Machine on ilmselt lähim asi, mida hiilgeaegade Queenile tänapäeval vastu panna on. Neid on endiselt viis, kõik peale solist Bjarke (kes näeb üha enam Freddie välja) on habemikud ning Peter Jeppesen on endiselt antibrian ehk munakiilakas – aga kutid kõlavad ikka täiesti uskumatult hästi. “Fat Bottomed Girls” alguse kooriosaga. “Don’t Stop Me Now”. “Save Me” (Bjarke on hakanud ka täiesti korralikult klaverit mängima, ehkki siin on Freddieni natuke rohkem maad minna kui laulmises). Lõpus tuli ära “Bohemian Rhapsody” – algusest lõpuni, koos ooperiosaga. Lisaloona sinna otsa veel “Somebody to Love”. Kaks setti väga head läbilõiget Queeni repertuaarist.  Poiste ees tuleb ikka täiega müts maha võtta.

Queen Machine

Lõpus võttis ka Bjarke mütsi maha – Queeni kroonirituaal tehti jällegi Taani kuningamarsi saatel. Muidugi aga tehti kontserdil ära ka teised bändi rituaalid – “Radio Ga Ga” kätemeri ja plaksutused, “eeeee-op”-hääleakrobaatika ja “Love of My Life” ühislaulmine.  Vägev ühesõnaga.

Täna palus Vita taas sissekannet külalisteraamatusse. Tuli sihuke asjakohane pilt (tekst ka, aga seda ei hakka siia panema).

Kakk kitraga

Ja oligi aeg tagasi lennata. Billundi lennujaamas tegi üks lahke onu kogu seltskonnast veel sellise pildi ka.

Lennujaamas

Kotti kaasa pandi ka korralik kogus vägevasti lehkavat kohalikku juustu. Isegi turvakontroll ei julgenud toda torkida.

Igatahes oli tore. Ja läheb kindlasti veel.

Lõunas

Sõitsin eile lõunasse. Oli vaja Hundile poogen viia.

Tegelikult sai vana sõber ja bändikaaslane, praegune Rõuge ja Vastseliina kitarriõpetaja Indrek Hunt just kirikulaagri ajal poolesajaseks ning kuna kohustuste tõttu tuli valida laagri kasuks, siis pidi tagantjärele õnnitlema. Poogen aga on tegelikult e-poogen ehk värgendus, millega on tehtud näiteks U2 “With or Without You” laiv-versioonide alguse ülipikk taustanoot (seda kasutas ka Big Country enda “torupillikitarri” saundis; U2 loo stuudiovariandis on kasutatud küllaltki samalaadset Infinite Guitar’i).

Hommikupoolikul käisin veel ka Tartus ühe teise vana sõbraga trehvamas ja Emajõe peal “Pegasusega” sõitmas. Aga Rõugesse jõudes oli pererahval väga hea meel, poogen läks ka õigesse kohta. Käisime samas kõrval asuvas Rõuge kirikus ekskursioonil ning Kakul õnnestus esmakordselt päris ehtsat suure kiriku orelit mängida (varem on seda proovitud ühes väikeses Pärnumaa kirikus, sealne orel oli aga pigem koduoreli mõõtu). Vendade Kriisade ehitatud pill oli “saundivalikult” täitsa võrreldav mõne tänase parema sündiga, nii et kõigi võimaluste tundmaõppimiseks oleks ilmselt mitu päeva kulunud – aga need paar projekt Brendani iiri vaimulikku lugu ja Jaak Tuksami “Meel unus mägede taha” kõlasid päris ehedalt.

Pärast sai üle hulga aja veel ka korralikus saunas käidud. Öösel koju sõitmise järel oli auto maitse üsna kõvasti tagumikus tunda. Aga tasus ära kannatada.

Taani 2021

Millalgi septembris, kui va pandeemia natuke veel mõistlikuma levikuga oli, sai ostetud ära lennupiletid Taani (Tallinn-Varssavi-Billund, poolakate LOT-iga). Vita juures ei olnud enam mitu aastat käinud ja mõtlesin, et nüüd oleks juba tagumine aeg.

Orgunn läks lahti – teiselt poolt öeldi, et kaasa pole midagi vaja tuua, aga kui just tahad, siis midagi jalgpalliga seonduvat: noorperemees William on hirmus vutifänn ja mängib ise ka. Näe, saingi teada, et erinevate sportmängude koondiste nänni saab päris lihtsalt netist tellida. Mõeldud-tehtud: uurisin poisi lemmiknumbri välja ja tellisin selle ja nimega Eesti vutikoondise sinise särgi koos ametliku fännisalliga.

Sõidu eel läks koroonaga asi karvaseks ja veel päev enne ei olnud kindel, kas saab minna või ei. Kuna aga kolm süsti olid tehtud ja paberid korras, otsustasin viimaks ikkagi proovida. Eestist väljapääsemine oli üllatavalt tavapärane (välja arvatud mask, mis mulle endiselt üldse ei meeldi). Poolakad aga käskisid lennukis mingi pika blanketi täita, mis oli selgelt mõeldud ainult Poola endasse reisijatele (peatuskoht jne) ja transiitlennul ei olnud sellel mingit mõtet.  Ka koroonatõendit küsiti Varssavis eraldi kontrollis. Ja kogu selle triangli peale pandi rahvas tuubil täis lennujaamabussi… Eriti huvitav seis oli Billundi poole lennates – inimesi täistuubitud buss ootas esmalt 20 minutit väljasõitu ja siis veel 15 minutit lennuki juures (kinniste ustega!), enne kui rahvas peale lasti. Taas näide sellest, et Poola on küll üldiselt selgelt euroopalik maa, kuid aeg-ajalt mõnes asjas lööb neil välja mingisugune slaavi pohhuism (seda nägi omal ajal Bydgoszczis õpetamas käies üksjagu).

Lõbusama poole pealt: Kamizelka Ratunkowa võiks olla mõne kena poola daami (näiteks stjuardessi) nimi – kahjuks tähendab see aga hoopis proosalisemalt päästevesti. 🙂 Ja tähelepanekuna meesterahvastele: pandeemia-ajastul lennates tuleb eelnevalt habe korralikult ära ajada, siis saab maski kandes haigutada (teeb maandumisel kõrvad lukust lahti).

Viimaks sain Billundis maa peale tagasi, Vita oli koos Williamiga lennujaamas vastas. Oli tore jällenägemine küll. Koju jõudes selgus, et eluaegne kassifänn Vita on nüüd endale hoopis Rolfi-nimelise musta labradorijõmmi soetanud (pooleteise-aastane hilistiinekas). Alguses ei osanud elukas Kaku suhtes eriti seisukohta võtta, aga siis harjus ära ja oli hirmus sõber kuni lõpuni välja. Vutisärk ja sall said omanikule üle antud ja too oli muidugi hirmus sillas. Pärastpoole tuli ka peremees Kris koju ja kogu sealoldud aja jooksul sai endistviisi tipptasemel süüa (ehk liigagi).

Kuna väga suurt ringikolamist ei olnud ka Taanimaal pandeemia tõttu võimalik teha, siis tegelesin peamiselt tööasjade, maja IT-asjade korrastamise ja klaverimänguga. Aga tegime ka mitu pikemat jalutuskäiku, millest siin ka paar pilti (ilmad olid kahjuks peaaegu 100% sombused):

Gjessø järv
Vaade Gjessø järvele

Silkeborgi metsavaade
Silkeborgi ümbruse maastik on täitsa Norra moodi

Troll!
Otse Internetist…

(muidugi võib arutleda selle üle, kas viimasel pildil istub too elukas palgi peal või on see… khm, midagi muud. :P)

Vita küsis, mida mulle kaasa panna, vastus oli muidugi “Taani juustu – ja mida jäledama haisuga, seda uhkem!”. Nojah, see meenutas natuke omaaegset “Pikantset”, aga on tublisti kangem. Piletite check-in’i tehes pidin kinnitama, et pagasis pole relvi, kemikaale ega lõhkeainet – järeldasime, et ilmselt lisatakse peale Kaku tagasilendu sinna listi ka dansk ost

Tagasilend oli juba tuttavam, pidi jälle lennukis paberit määrima ja Varssavis dokumendiga lehvitama, aga vähemalt seekord oli kinnises bussis istumist natukene vähem (aga oli ikkagi jälle). Üllataval kombel aga toimus üsna põhjalik kontroll ka öises Tallinnas. Taanis oli 5-10 kraadi sooja, siin oli vastas -3 ja A2 parklasse jäetud auto oli korralikult jääs. Aga lõpp hea, kõik hea. 🙂

Viinalinnas, ilma viinata 2

Hommikul oli ärkamine-söömine jupi varasem, kuna “tööle” tuli sõita 10 km taha – võtsime kambaga takso. Kui eilne koht oli kesklinnas ja traditsioonilisem, siis nüüd sattusime IT Kolledži eakaaslasena 2009. aastal ehitatud uude majja. Õhkkond oli mõnus ja pingevaba, samas juttude tase oli endiselt nii algeline, et ilmselt tasuks TTÜ-l selles võrgustikus jätkamise üle järele mõelda.

Tarkvaraarenduse õpetamine, mängude kasutamine õppetöös jne jne – kõik nähtud-kuuldud vähemalt aastast 2010. Mängudeteemalises ettekandes reklaamis Soomes õpetav india tädi suure innovatsioonina mängu, mis oli sisuliselt 80-ndate lõpu quest-mäng (Leisure Suit Larry, Police/Space/King’s Quest), üksnes tänapäevase videopildiga. Siin kauem olles tekiks vist oht hakata end hirmus targana tundma (mis ei ole üldiselt tervislik). 😛  Ehk suurim huvitav teadasaamine oli venelaste ingliskeelne ajakiri HERB  – tasub täitsa lähemalt uurida (ehkki peab vaatama, kui palju on seal ehedat teadust ja kui palju putlerlikku “pehmet jõudu”).

Enda ettekanne DigiTarkuse kohta läks kenasti, õnnestus rahvas üles raputada ja natuke poleemikat tekitada (sai haakida ühe varasema esineja märkusega selle kohta, et õpetama peaks nii with  kui about digital technology – ehk seesama klaveri ja tooli vahelise tihendi teema). Pärast veel tõstsin üles küsimuse ka arutu videofiilia kitsaskohtade kohta (pidevalt muutuv materjal, ligipääsetavus, tõlkimine). Tasuks jauramise eest anti pärast pisike kommikarp. 🙂 Pärast lõunasööki (kus seekord sai ka gluteenivabalt süüa) toimuvas viimases sessioonis läks jutt paraku jälle mulliks kätte.  Lõpuks lõpetatigi jupp aega varem kui algselt plaanis oli.

Tagasi lennujaama, turvakontroll (jälle hirmpõhjalik) ja lendama. Seekord reaktiividega – Tallinn-Varssavi Nordica väiksemaga ja Varssavi-Viin suuremate 737-tega. Tallinnas auto parklast välja, paarile kolleegile küüti ja siis ise ka koju. Iseenesest vahva sõit oli (aitäh heale seltskonnale ja TTÜ-le lähetuse eest ka), akadeemiline efekt oli nii ja naa – ent asi tasus tegelikult ennast ära juba “TTÜ sisekommunikatsiooni” võtmes.

Viinalinnas, ilma viinata

… ehk siis TTÜ kupatas Kaku Viini UNICA ehk Euroopa pealinnade ülikoolivõrgustiku EduLab-seminarile DigiTarkuse kursust tutvustama (ehk siis seda kummalisel viisil sündinud kursust, millest aga viimaks isegi natuke asja sai). Hommikul kodus asjad kokku, siis kooli tundi pidama ja pärast seda kohe lennujaama. Auto taas A2-parklasse nagu viimati Taanis käies (mugavam kui kaks takso-otsa sama raha eest), turvakontrolli (seekord kotiti üsna põhjalikult) ja siis juba väravasse ülejäänud seltskonnaga kokku saama (õppeprorektor, õppedirektor ja haridustehnoloogide pealik). Igati toredad inimesed, kellega sai ka igasugust kägu aetud.

Lendamine läks üldiselt libedalt, ehkki poolakad (seekord oli lend Varssavi kaudu) ei saanud õigeaegselt kodust minema ja keerutasid ilmselt seetõttu Viinis samamoodi mööda perimeetrit nagu viimati lätakad seda tegid. Alguses oli plaan reisida lennujaamast rongiga edasi, aga pärast otsustas kõrgem võim ikkagi takso kasuks. Taksojuht oli pärit Kurdistanist ja suhtles inglise-saksa segakeeles, aga kohale tõi ilusti ja vist ka suht otse. Ka Am Schottenpointi hotellis võttis vastu ilmselt kusagilt samast kandist pärit härrasmees. Aga sissekirjutamisega saime hakkama ja kobisime tubadesse laiali.

Austrias pole netti nii laialt käes kui Taanis – 5GB liiklust on tasuta ja edasi tuleb juba juurde maksta (Taanis kehtis Eesti graafik). Ent jüngrite tööd sai ikkagi õigeaegselt üle vaadatud ja punktid välja pandud (ja netti kulus kahe aktiivse päeva peale veidi üle gigabaidi). Kui aga mõelda veel ca 10 aasta tagusele ajale, siis on ka internetiühenduste areng olnud muljetavaldav – tollal pidi jamama kohalike WiFi-dega, nüüd saab vähemalt mõned päevad hakkama ainuüksi enda telefoni netiühendusega.

Hommikul sööma minnes muidugi selgus, et gluteenivaba toiduga on probleeme (väikese koha asi), aga söödavaid mitte-leivalisi asju leidus õnneks piisavalt. Kummaline oli ainult see, et Türgi kandi inimeste peetavas hotellis maitses kohv sama jubedalt kui paljudes eurooplaste peetavates paikades (Kakk on ilmselt koduse presskannu ja korralike ubade poolt ära hellitatud)… Jutustasime pikalt söögilauas (infovahetuse osas läks see sõit igati täie ette) ja et kohustuslik kava pidi algama alles poolest päevast, siis käisime kolmekesi tiiru linna peal – Viini südalinn on hästi ilus paik.

Lennuki pardakaardid võtsin seekord juba kõik Pass2U abil mobiili – hästi mugav värk. Peab ainult jälgima, et telefon lennule minnes korralikult laetud oleks. Hakkasin aga Viinis olles uurima vabatarkvaralisi variante ning leidsin F-droidist PassAndroidi-nimelise rakenduse, mis peaks GPL 3 all olema. Tagasiteel kasutasin juba seda.

Siis läksime “tööle” – kohalikku rakenduskõrgkooli hoone ülemisele korrusele, kust avanes kena vaade ümbritsevale linnale koos linnataguste mägedega. Väljareklaamitud lõunasöök aga läks taas vastu aeda – ainult võileivad, nii et toitumise osas jälle tüng (seekord juba suur; muidu poleks pahandanud, aga toidu kohta küsiti registreerumisel ekstra üle ja sai probleemist teavitatud; irooniline oli, et  eraldi lehel olid kõik allergeenid kenasti kirjas, aga ühtki ilma gluteenita asja polnud laual ikkagi). Ka esimene pikem sessioon oli vist kõige sisutühjem seninähtud sedalaadi üritustest üldse – seltskond ketras tähtsa näoga “teate, vesi on märg”-stiilis teksti (mõningad punktid olid Eestis nähtud juba 2002. aastal, mõned – nagu MOOCid – veidi hiljem).

Aeg läks ja huumor süvenes veelgi. Jupp aega üritati hollandlasest professori keynote’i jaoks Prezi esitlust käima saada – kaua aega oli ekraanil suur (aga vähemalt dekoratiivne) 404. Kaks vaest kohalikku itipoissi istusid kurbade nägudega nagu konnad põua ajal – lihtsalt teiselt poolt oli midagi välja jagamata jäetud. Murphy, Murphy, Murphy… Päeva lõpupoole hakkas juba viirastuma Pikotaro “PPAP”: “I have a pen. I have an apple. Ooook – apple pen!”. Täismäng ja topeltlai.

Õnneks paranes pilt üksjagu viimase ettekandega: prof. Carlos Delgado Kloos Madridi ülikoolist läks enda jutuga palju sügavamale e-õppesse sisse ja kuigi ka seal tuli mitmeid vastuvaidlemiskohti ette, ei pidanud enam haigutama. Sinna otsa kohe siis ka paneeldiskussioon, kuhu miskipärast ka Kakk oli lükatud – teised kaks liiget ja moderaator olid märksa kõvemate “paberitega”. Aga vist õnnestus enda koht ära täita, vähemalt mitu väljakäidud argumenti tekitasid elava arutelu. Nii et päev nagu Eesti asi – algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama.

Vahepeal sai natuke aega hotellis puhata, siis oli kavas õhtusöök. Asi toimus veidi alla kilomeetri hotellist asuvas ehedas keldrirestoranis. Vahva koht oli, teenindajad olid muhedad sellid ja suutsid ka gluteenijama lahendada (muide, lauanaabriks sattus tšehhitar, kel täpselt sama probleem). Toit oli viimase peal, magustoiduks anti veel hirmsuur ports (gluteenivaba!) pannkoogilaadset moosiga värki, mille sisestamise järel andis end keldritrepist üles vinnata…

(jätkuu…)

Jälle Taanis

Kakk käis jälle üle pikema aja Taanimaal Vita ja Krisi perel külas. Noorhärra William on nüüd ikka juba palju pikem kui viimati ning sai Onkel Ugle’ga – see on Kaku taanipärane nimi – juba mõned fraasid inglise keeles räägitud (oli just hiljuti hakanud English’it õppima). Võrreldes kunagise ajaga (kui sealkandis esmakordselt sai käidud ja muidugi veel nondest omaaegsetest Norra noortelaagritest üheksakümnendatel) on reisimine muidugi äratundmatuseni lihtsamaks muutunud – nüüd pole nädalavahetuseks Silkeborgi kanti põrkamine enam mingi probleem (eeldusel, et pileti saab pikemaks ajaks ette osta).

Lendamine läks üldiselt kenasti, ehkki lennuvahendiks oli planeeritud kõigi nelja otsa puhul (Riia ja Billund) “ventilaator”, mitte reaktiivlennuk. Ainus häiriv tegur oli täiesti üle võlli reklaamiplokk Taani lennates – lätlased (airBaltic) lasid lennukiraadiost sellise koguse valju ja süüdimatut reklaammula, mis hakkas juba – taas kord – “Idiokraatiat” meenutama. “Would you like to try our EXTRA BIG-ASS TACO? Now with more MOLECULES!”…

Aga taaskohtumine Billundi lennujaamas oli hästi tore. Ja pererahva kodu Silkeborgi külje all on sama armas koht nagu varem. Kassidega (keda praegu seal ainult üks on) kommunikeerumise võime on õnneks ka säilinud. Nii et kõik läks nagu valatult (isegi kaasavõetud üsna ehkupeale suurustega t-särgid läksid täppi). Sai kõvasti klaverit mängitud, va juutuubist pererahvale eestlaste viimase aja üht lemmikut “Puuluupi” tutvustatud ja itiprobleeme lahatud. Viimast isegi ootamatult palju – majas oli palju hooldamata arvuteid ning kahjuks ka üsna suur teadmatus. Arvestades seda, et noorem härrasmees on just jõudmas netilollustega suurema kokkupuutumise vanusesse, on see üsna riskantne – natuke üritasin seda pererahvale selgitada ka (jagasin enda materjale ja lubasin järgmisel korral rohkem õpetada). Praegu jäi aega vaid masinatest (sh moblad) varukoopiate tegemiseks ja uue printeri ülesseadmiseks (käisime laupäeva õhtul kohalikus Elgiganteni tehnikapoes, mis meenutas üksjagu meie Euronicseid). Nii et häkkimise peale kulus suurem osa laupäevast ning pühapäeva hommik takkapihta.

Pühapäeval oli aga õnneks ilus ilm ning eelnevalt plaani võetud paadisõit Aarhusis võiski alata – pererahvas on osanik ühes sealses n.ö. jahiühistus, kus kamba peale on purjepaat soetatud ja seda saavad siis kõik kasutada (selgi retkel oli lisaks meie neljasele seltskonnale veel viis eri vanuses härrasmeest). Mere peal oli üsna tuuline ning külm ronis naha vahele – õnneks sai kuuma kohvi ning kaasas oli piisavalt lisa-riidevarustust. Esmakordselt õnnestus meres hüljest näha (isegi kahte) – Eestimaal on merele satutud küll, aga sellist elukat pole varem kohanud.

Tagasiteel otsustasin esmakordselt n.ö. mobiil-pardakaarti proovida ja isegi õnnestus (ehkki Linux arvutis ja LineageOS mobiilis tekitasid küsimuse, kas kusagil jälle tõrget ei teki). Pass2U lahti, kaart ekraanile ja vastu lugejat – tehtud. Küll aga juhtus mingi jama tagasiteel Riia lennujaamas – va ventilaator alustas maandumist, siis tõmbas noka üles ja kukkus mööda perimeetrit uhama. Eemalt õnnestus 4-5 teist lennukit näha sama tegemas. Kui lõpuks maha jõudis, oli pool tundi läinud ja Tallinna lennukini esimese tabloo järgi neli minutit aega. Hirmsa leekimisega õigesse väravasse jõudes selgus muidugi, et ka seda lendu oli edasi lükatud. Väikeseks kompensatsiooniks anti ette – üllatus, üllatus – täiesti sinimustvalge (aga ikkagi airBalticule kuuluv) Airbus, mille kiirus suutis natuke ajakadu tasa teha. Samas muidugi on praegustes oludes arusaadav, miks lätakad nende De Havillandi ventilaatoritega lendavad – pardaajakirja järgi on nende kütusekulu tunnis Airbusist kaks ja Boeingust isegi viis korda väiksem (kiiruses jäädakse muidugi veidi alla, aga kütusesääst tuleb siiski korralik). Nii et kojujõudmine hilines ehk pool tundi ja toimus ca tund peale keskööd.

Kokkuvõttes oli hästi vahva reis. Sai natuke pingeid maha tõmmata.

APDEIT 20.11: pilt ikka ka. Hispaania lipp Williami käes sümboliseerib Victorit, kes paraku seekord tulla ei saanud.

Vita pere lennujaamas

Paar pildikest Porvoost

Sai võetud üks Viking Line’i kampaaniapakkumine ja käidud autoga üle lahe üht vana soome linna kaemas.

Parkimine on sealkandis enamasti tasuline või tahab kohalikku kiekko‘t, mida poest otsima ei hakanud (eestimaine parkimiskell ei pidavat sobima). Õnneks leidus üsna mõistliku koha peal ka suur tasuta parkla (päris mitu kohta vana Helsingi tee ääres – tasub meelde jätta, kui tulevikus veel sinnakanti minna). Kummalisel kombel suutsin nõnda leida kohe ka parima osa linnast. Lisaks vanalinnale (mis peale Porvoo ajaloolise katedraali on küll siinkandis märksa noorem kui Tallinnas, ent mitte vähem kena) ka Katajamäe elurajooni – natuke meie Viimsi sarnane, selgelt jõukama rahva asum -, õigeusukiriku ja vana raudteejaama.

Põnev külastus oli raudteejaama lähedal pudipadipoes, kus kohalik pererahvas – ehe habemik kuuekümnendate hipi koos sama sorti naisega – oli otsustanud viimaks oma poe kinni panna ja lõpumüügi teha. Kui Kakk lähemalt uurima läks, siis küsiti kohe: “Mistapäin pohjoisesta oletkaan?” – ju siis on aktsent sarnane Põhja-Soome omaga. Vana ei jõudnud ära imestada, et esimene külaline hommikul kohe väljamaalane on…

Aga nagu öeldud, vana Porvoo on ilus. Hästi korda tehtud ja vaid mõõdukalt turistilõks. Muidugi väärib lähemat uurimist vana katedraal – ehkki see asub kõrgel Toompea moodi künkal ja sinna tuleb päris tublisti ronida. Juurde annab ka jõeäärne asukoht. Samas kui viimaks jõuda tiiruga linna peatänavani ja minna üle selle, satub kohe meie Lasnamäe sarnasesse, üsna räämas ja ilmetusse kanti – ka rahvas oli pealtnäha pigem vaesemat sorti. Ka pärast autoga mujal linnas ringi tehes tekkis paralleel pigem TTÜ ümbrusega Mustamäel – viisakas, aga erilise oma näota paik. Nii et sedavõrd selgelt “pooleks” linnu polegi varem väga kohanud.

Kui millegi peale uriseda, siis taas kord sodijate peale – silla käsipuud olid mõttetult täis kritseldatud ning jõe ääres asuv ilus rootsipunane paadikuur nägi välja, nagu oleks selle mingid suured linnud täis lasknud. Aga ilmselt ongi sedasorti kritseldajatel linnuaju (muide, häirival kombel on neid nüüd rohkem ka koduse Nõmme vahel – üsna iseloomulikult on tegu nn “loomakaitsjatega”).

Aga üldiselt oli vahva päev.

Vaade jõesillalt vanalinnale

Pilt katedraalist