Viinalinnas, ilma viinata 2

07.12.2019

Hommikul oli ärkamine-söömine jupi varasem, kuna “tööle” tuli sõita 10 km taha – võtsime kambaga takso. Kui eilne koht oli kesklinnas ja traditsioonilisem, siis nüüd sattusime IT Kolledži eakaaslasena 2009. aastal ehitatud uude majja. Õhkkond oli mõnus ja pingevaba, samas juttude tase oli endiselt nii algeline, et ilmselt tasuks TTÜ-l selles võrgustikus jätkamise üle järele mõelda.

Tarkvaraarenduse õpetamine, mängude kasutamine õppetöös jne jne – kõik nähtud-kuuldud vähemalt aastast 2010. Mängudeteemalises ettekandes reklaamis Soomes õpetav india tädi suure innovatsioonina mängu, mis oli sisuliselt 80-ndate lõpu quest-mäng (Leisure Suit Larry, Police/Space/King’s Quest), üksnes tänapäevase videopildiga. Siin kauem olles tekiks vist oht hakata end hirmus targana tundma (mis ei ole üldiselt tervislik). 😛  Ehk suurim huvitav teadasaamine oli venelaste ingliskeelne ajakiri HERB  – tasub täitsa lähemalt uurida (ehkki peab vaatama, kui palju on seal ehedat teadust ja kui palju putlerlikku “pehmet jõudu”).

Enda ettekanne DigiTarkuse kohta läks kenasti, õnnestus rahvas üles raputada ja natuke poleemikat tekitada (sai haakida ühe varasema esineja märkusega selle kohta, et õpetama peaks nii with  kui about digital technology – ehk seesama klaveri ja tooli vahelise tihendi teema). Pärast veel tõstsin üles küsimuse ka arutu videofiilia kitsaskohtade kohta (pidevalt muutuv materjal, ligipääsetavus, tõlkimine). Tasuks jauramise eest anti pärast pisike kommikarp. 🙂 Pärast lõunasööki (kus seekord sai ka gluteenivabalt süüa) toimuvas viimases sessioonis läks jutt paraku jälle mulliks kätte.  Lõpuks lõpetatigi jupp aega varem kui algselt plaanis oli.

Tagasi lennujaama, turvakontroll (jälle hirmpõhjalik) ja lendama. Seekord reaktiividega – Tallinn-Varssavi Nordica väiksemaga ja Varssavi-Viin suuremate 737-tega. Tallinnas auto parklast välja, paarile kolleegile küüti ja siis ise ka koju. Iseenesest vahva sõit oli (aitäh heale seltskonnale ja TTÜ-le lähetuse eest ka), akadeemiline efekt oli nii ja naa – ent asi tasus tegelikult ennast ära juba “TTÜ sisekommunikatsiooni” võtmes.

Viinalinnas, ilma viinata

07.12.2019

… ehk siis TTÜ kupatas Kaku Viini UNICA ehk Euroopa pealinnade ülikoolivõrgustiku EduLab-seminarile DigiTarkuse kursust tutvustama (ehk siis seda kummalisel viisil sündinud kursust, millest aga viimaks isegi natuke asja sai). Hommikul kodus asjad kokku, siis kooli tundi pidama ja pärast seda kohe lennujaama. Auto taas A2-parklasse nagu viimati Taanis käies (mugavam kui kaks takso-otsa sama raha eest), turvakontrolli (seekord kotiti üsna põhjalikult) ja siis juba väravasse ülejäänud seltskonnaga kokku saama (õppeprorektor, õppedirektor ja haridustehnoloogide pealik). Igati toredad inimesed, kellega sai ka igasugust kägu aetud.

Lendamine läks üldiselt libedalt, ehkki poolakad (seekord oli lend Varssavi kaudu) ei saanud õigeaegselt kodust minema ja keerutasid ilmselt seetõttu Viinis samamoodi mööda perimeetrit nagu viimati lätakad seda tegid. Alguses oli plaan reisida lennujaamast rongiga edasi, aga pärast otsustas kõrgem võim ikkagi takso kasuks. Taksojuht oli pärit Kurdistanist ja suhtles inglise-saksa segakeeles, aga kohale tõi ilusti ja vist ka suht otse. Ka Am Schottenpointi hotellis võttis vastu ilmselt kusagilt samast kandist pärit härrasmees. Aga sissekirjutamisega saime hakkama ja kobisime tubadesse laiali.

Austrias pole netti nii laialt käes kui Taanis – 5GB liiklust on tasuta ja edasi tuleb juba juurde maksta (Taanis kehtis Eesti graafik). Ent jüngrite tööd sai ikkagi õigeaegselt üle vaadatud ja punktid välja pandud (ja netti kulus kahe aktiivse päeva peale veidi üle gigabaidi). Kui aga mõelda veel ca 10 aasta tagusele ajale, siis on ka internetiühenduste areng olnud muljetavaldav – tollal pidi jamama kohalike WiFi-dega, nüüd saab vähemalt mõned päevad hakkama ainuüksi enda telefoni netiühendusega.

Hommikul sööma minnes muidugi selgus, et gluteenivaba toiduga on probleeme (väikese koha asi), aga söödavaid mitte-leivalisi asju leidus õnneks piisavalt. Kummaline oli ainult see, et Türgi kandi inimeste peetavas hotellis maitses kohv sama jubedalt kui paljudes eurooplaste peetavates paikades (Kakk on ilmselt koduse presskannu ja korralike ubade poolt ära hellitatud)… Jutustasime pikalt söögilauas (infovahetuse osas läks see sõit igati täie ette) ja et kohustuslik kava pidi algama alles poolest päevast, siis käisime kolmekesi tiiru linna peal – Viini südalinn on hästi ilus paik.

Lennuki pardakaardid võtsin seekord juba kõik Pass2U abil mobiili – hästi mugav värk. Peab ainult jälgima, et telefon lennule minnes korralikult laetud oleks. Hakkasin aga Viinis olles uurima vabatarkvaralisi variante ning leidsin F-droidist PassAndroidi-nimelise rakenduse, mis peaks GPL 3 all olema. Tagasiteel kasutasin juba seda.

Siis läksime “tööle” – kohalikku rakenduskõrgkooli hoone ülemisele korrusele, kust avanes kena vaade ümbritsevale linnale koos linnataguste mägedega. Väljareklaamitud lõunasöök aga läks taas vastu aeda – ainult võileivad, nii et toitumise osas jälle tüng (seekord juba suur; muidu poleks pahandanud, aga toidu kohta küsiti registreerumisel ekstra üle ja sai probleemist teavitatud; irooniline oli, et  eraldi lehel olid kõik allergeenid kenasti kirjas, aga ühtki ilma gluteenita asja polnud laual ikkagi). Ka esimene pikem sessioon oli vist kõige sisutühjem seninähtud sedalaadi üritustest üldse – seltskond ketras tähtsa näoga “teate, vesi on märg”-stiilis teksti (mõningad punktid olid Eestis nähtud juba 2002. aastal, mõned – nagu MOOCid – veidi hiljem).

Aeg läks ja huumor süvenes veelgi. Jupp aega üritati hollandlasest professori keynote‘i jaoks Prezi esitlust käima saada – kaua aega oli ekraanil suur (aga vähemalt dekoratiivne) 404. Kaks vaest kohalikku itipoissi istusid kurbade nägudega nagu konnad põua ajal – lihtsalt teiselt poolt oli midagi välja jagamata jäetud. Murphy, Murphy, Murphy… Päeva lõpupoole hakkas juba viirastuma Pikotaro “PPAP”: “I have a pen. I have an apple. Ooook – apple pen!”. Täismäng ja topeltlai.

Õnneks paranes pilt üksjagu viimase ettekandega: prof. Carlos Delgado Kloos Madridi ülikoolist läks enda jutuga palju sügavamale e-õppesse sisse ja kuigi ka seal tuli mitmeid vastuvaidlemiskohti ette, ei pidanud enam haigutama. Sinna otsa kohe siis ka paneeldiskussioon, kuhu miskipärast ka Kakk oli lükatud – teised kaks liiget ja moderaator olid märksa kõvemate “paberitega”. Aga vist õnnestus enda koht ära täita, vähemalt mitu väljakäidud argumenti tekitasid elava arutelu. Nii et päev nagu Eesti asi – algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama.

Vahepeal sai natuke aega hotellis puhata, siis oli kavas õhtusöök. Asi toimus veidi alla kilomeetri hotellist asuvas ehedas keldrirestoranis. Vahva koht oli, teenindajad olid muhedad sellid ja suutsid ka gluteenijama lahendada (muide, lauanaabriks sattus tšehhitar, kel täpselt sama probleem). Toit oli viimase peal, magustoiduks anti veel hirmsuur ports (gluteenivaba!) pannkoogilaadset moosiga värki, mille sisestamise järel andis end keldritrepist üles vinnata…

(jätkuu…)

Jälle Taanis

18.11.2019

Kakk käis jälle üle pikema aja Taanimaal Vita ja Krisi perel külas. Noorhärra William on nüüd ikka juba palju pikem kui viimati ning sai Onkel Ugle’ga – see on Kaku taanipärane nimi – juba mõned fraasid inglise keeles räägitud (oli just hiljuti hakanud English’it õppima). Võrreldes kunagise ajaga (kui sealkandis esmakordselt sai käidud ja muidugi veel nondest omaaegsetest Norra noortelaagritest üheksakümnendatel) on reisimine muidugi äratundmatuseni lihtsamaks muutunud – nüüd pole nädalavahetuseks Silkeborgi kanti põrkamine enam mingi probleem (eeldusel, et pileti saab pikemaks ajaks ette osta).

Lendamine läks üldiselt kenasti, ehkki lennuvahendiks oli planeeritud kõigi nelja otsa puhul (Riia ja Billund) “ventilaator”, mitte reaktiivlennuk. Ainus häiriv tegur oli täiesti üle võlli reklaamiplokk Taani lennates – lätlased (airBaltic) lasid lennukiraadiost sellise koguse valju ja süüdimatut reklaammula, mis hakkas juba – taas kord – “Idiokraatiat” meenutama. “Would you like to try our EXTRA BIG-ASS TACO? Now with more MOLECULES!”…

Aga taaskohtumine Billundi lennujaamas oli hästi tore. Ja pererahva kodu Silkeborgi külje all on sama armas koht nagu varem. Kassidega (keda praegu seal ainult üks on) kommunikeerumise võime on õnneks ka säilinud. Nii et kõik läks nagu valatult (isegi kaasavõetud üsna ehkupeale suurustega t-särgid läksid täppi). Sai kõvasti klaverit mängitud, va juutuubist pererahvale eestlaste viimase aja üht lemmikut “Puuluupi” tutvustatud ja itiprobleeme lahatud. Viimast isegi ootamatult palju – majas oli palju hooldamata arvuteid ning kahjuks ka üsna suur teadmatus. Arvestades seda, et noorem härrasmees on just jõudmas netilollustega suurema kokkupuutumise vanusesse, on see üsna riskantne – natuke üritasin seda pererahvale selgitada ka (jagasin enda materjale ja lubasin järgmisel korral rohkem õpetada). Praegu jäi aega vaid masinatest (sh moblad) varukoopiate tegemiseks ja uue printeri ülesseadmiseks (käisime laupäeva õhtul kohalikus Elgiganteni tehnikapoes, mis meenutas üksjagu meie Euronicseid). Nii et häkkimise peale kulus suurem osa laupäevast ning pühapäeva hommik takkapihta.

Pühapäeval oli aga õnneks ilus ilm ning eelnevalt plaani võetud paadisõit Aarhusis võiski alata – pererahvas on osanik ühes sealses n.ö. jahiühistus, kus kamba peale on purjepaat soetatud ja seda saavad siis kõik kasutada (selgi retkel oli lisaks meie neljasele seltskonnale veel viis eri vanuses härrasmeest). Mere peal oli üsna tuuline ning külm ronis naha vahele – õnneks sai kuuma kohvi ning kaasas oli piisavalt lisa-riidevarustust. Esmakordselt õnnestus meres hüljest näha (isegi kahte) – Eestimaal on merele satutud küll, aga sellist elukat pole varem kohanud.

Tagasiteel otsustasin esmakordselt n.ö. mobiil-pardakaarti proovida ja isegi õnnestus (ehkki Linux arvutis ja LineageOS mobiilis tekitasid küsimuse, kas kusagil jälle tõrget ei teki). Pass2U lahti, kaart ekraanile ja vastu lugejat – tehtud. Küll aga juhtus mingi jama tagasiteel Riia lennujaamas – va ventilaator alustas maandumist, siis tõmbas noka üles ja kukkus mööda perimeetrit uhama. Eemalt õnnestus 4-5 teist lennukit näha sama tegemas. Kui lõpuks maha jõudis, oli pool tundi läinud ja Tallinna lennukini esimese tabloo järgi neli minutit aega. Hirmsa leekimisega õigesse väravasse jõudes selgus muidugi, et ka seda lendu oli edasi lükatud. Väikeseks kompensatsiooniks anti ette – üllatus, üllatus – täiesti sinimustvalge (aga ikkagi airBalticule kuuluv) Airbus, mille kiirus suutis natuke ajakadu tasa teha. Samas muidugi on praegustes oludes arusaadav, miks lätakad nende De Havillandi ventilaatoritega lendavad – pardaajakirja järgi on nende kütusekulu tunnis Airbusist kaks ja Boeingust isegi viis korda väiksem (kiiruses jäädakse muidugi veidi alla, aga kütusesääst tuleb siiski korralik). Nii et kojujõudmine hilines ehk pool tundi ja toimus ca tund peale keskööd.

Kokkuvõttes oli hästi vahva reis. Sai natuke pingeid maha tõmmata.

APDEIT 20.11: pilt ikka ka. Hispaania lipp Williami käes sümboliseerib Victorit, kes paraku seekord tulla ei saanud.

Vita pere lennujaamas

Paar pildikest Porvoost

08.08.2019

Sai võetud üks Viking Line’i kampaaniapakkumine ja käidud autoga üle lahe üht vana soome linna kaemas.

Parkimine on sealkandis enamasti tasuline või tahab kohalikku kiekko‘t, mida poest otsima ei hakanud (eestimaine parkimiskell ei pidavat sobima). Õnneks leidus üsna mõistliku koha peal ka suur tasuta parkla (päris mitu kohta vana Helsingi tee ääres – tasub meelde jätta, kui tulevikus veel sinnakanti minna). Kummalisel kombel suutsin nõnda leida kohe ka parima osa linnast. Lisaks vanalinnale (mis peale Porvoo ajaloolise katedraali on küll siinkandis märksa noorem kui Tallinnas, ent mitte vähem kena) ka Katajamäe elurajooni – natuke meie Viimsi sarnane, selgelt jõukama rahva asum -, õigeusukiriku ja vana raudteejaama.

Põnev külastus oli raudteejaama lähedal pudipadipoes, kus kohalik pererahvas – ehe habemik kuuekümnendate hipi koos sama sorti naisega – oli otsustanud viimaks oma poe kinni panna ja lõpumüügi teha. Kui Kakk lähemalt uurima läks, siis küsiti kohe: “Mistapäin pohjoisesta oletkaan?” – ju siis on aktsent sarnane Põhja-Soome omaga. Vana ei jõudnud ära imestada, et esimene külaline hommikul kohe väljamaalane on…

Aga nagu öeldud, vana Porvoo on ilus. Hästi korda tehtud ja vaid mõõdukalt turistilõks. Muidugi väärib lähemat uurimist vana katedraal – ehkki see asub kõrgel Toompea moodi künkal ja sinna tuleb päris tublisti ronida. Juurde annab ka jõeäärne asukoht. Samas kui viimaks jõuda tiiruga linna peatänavani ja minna üle selle, satub kohe meie Lasnamäe sarnasesse, üsna räämas ja ilmetusse kanti – ka rahvas oli pealtnäha pigem vaesemat sorti. Ka pärast autoga mujal linnas ringi tehes tekkis paralleel pigem TTÜ ümbrusega Mustamäel – viisakas, aga erilise oma näota paik. Nii et sedavõrd selgelt “pooleks” linnu polegi varem väga kohanud.

Kui millegi peale uriseda, siis taas kord sodijate peale – silla käsipuud olid mõttetult täis kritseldatud ning jõe ääres asuv ilus rootsipunane paadikuur nägi välja, nagu oleks selle mingid suured linnud täis lasknud. Aga ilmselt ongi sedasorti kritseldajatel linnuaju (muide, häirival kombel on neid nüüd rohkem ka koduse Nõmme vahel – üsna iseloomulikult on tegu nn “loomakaitsjatega”).

Aga üldiselt oli vahva päev.

Vaade jõesillalt vanalinnale

Pilt katedraalist

Kreeta, 3

29.06.2014

25.06

Esimene tööpäev. Hommikusöögiga tekkis pisike probleem – ametlikult pakuti seda alles poole kaheksast, meil aga algas jupp maad eemal kella kaheksast juba esimene sessioon. Õnneks selgus edaspidi, et tegelikult tasub alla minna juba varem. Sõime kähku ära ja lidusime Edmundiga (Birgy pidi hiljem tulema ja Andro ilmselt magas eelmise päeva veepargiskäiku ja öist vutivahtimist välja) Creta Marise poole. Esialgu oli teeleidmisega jupp tegu ja rannast minnes saime tublisti orienteeruda – samas oli seal kõndimiseks parem tee kui peatänava pisikestest plaatidest sillutis.

Jäime esimesse sessiooni siiski hiljaks – õnneks näib, et sel konverentsil on üldine õhkkond üsna relax. Pole probleemi, mis seljas on või kui täpselt sessioonile lähed. Siiski oli natuke kahju – parajasti käimasolnud lugu oli päris huvitav, järgmine ka. Ning ka järgnev sessioon oli hea. Ette rutates aga tundus, et need jäidki ühtedeks kõige asjalikumateks. Vahepeal vahetasime Edmundiga asukohta ja kõndisime Marise hoonesse, mis oli meie hotellile lähemal – seega sealsetest sessioonidest oli kodutee lühem. Seetõttu paningi peale kolmandat sessiooni neljandast poppi ja läksin tagasi hotelli enda ettekannet ette valmistama.

26.06

Meie peamine tööpäev – kella kümnest oli Birgy juhitud sessioon ja Edmundi ettekanne ning kella neljast minu oma. Hommikuse töölemarsi tegime kolmekesi Edmundi ja Androga mööda peatänavat ja läksime natuke liiga kaugele, kõige otsema kodutee leidsime üles alles õhtupoolikul tagasi minnes. Sain enda jutu slaidid viimaks siiski õigeaegselt valmis… Edmund alustas veidi kobamisi, aga siis arutles kuulajatega ladusalt ja asi võeti hästi vastu. Birgy tundis end aga halvasti ja läks peale sessiooni hotelli tagasi.

Birgy ja minu lugu läks tegelikult valesse teemasse – õppimise ja koostöö asemel oleks see pidanud olema turvateema all. Nüüd aga tulid kuulama peamiselt pedagoogid, kellel õnnestus olemine päris korralikult jahedaks ehmatada. Aga jutt võeti hästi vastu – võib-olla ka seetõttu, et mõned teised ettekanded olid natuke monotoonsevõitu. Slaidid läksid nagu tavaliselt [L] SlideShare’i välja.

Õhtupoolikul oli veel HAS (ehk toosama turvateema, Human Aspects of Security) teemanõukogu koosolek – kuna varem pole sellises positsioonis olnud, siis olin kuss ja kuulasin. Väga palju targemaks ei saanud (põhiliselt arutati järgmise aasta konverentsi korraldusküsimusi), aga vähemalt inimesed nägin ära.

Tagasi hotelli minek oli seekord juba kergem – kas polnud ilm nii kuum või hakkasin juba harjuma (muidugi sundtempot ka ei olnud). Ostsin kõrvalt poest uue ploki vett (seda kulub siin kõvasti) ja läksin tagasi. Birgy oli mingi viiruse üles korjanud, aga õnneks sai sellest rohtude abil jagu. Endalgi oli olnud eelmisel õhtul imelik olemine, mida siis pidasin migreeniks – aga see võis vabalt sellesama viiruse rünnak olla.

Hea nali ka – ühe venekeelsete kirjadega reisibüroo promos “Kreeta parimat giidi”, kelle nimeks oli märgitud… Ivan Sussanin. Mine võta kinni, kas see oli must huumor või oligi sel kutil sihuke nimi. Igatahes on Venemaa ajaloost teada sellenimeline mees, kes vaenlase sõdurid metsa eksitas ja selle eest ära tapeti. Kõva giid oli. 🙂

27.06

Esimene öö, kui sain enam-vähem korralikult magada (ehk oli pinge ka natuke maas) ja ärkasin juba kümmekond minutit enne äratust. Hommikuks olime otsustanud takso võtta – muidu poleks jõudnud süüa ja 7.45-ks kohale. Sessiooni juhataja ei saa paraku hiljaks jääda… Rahvast oli päris palju ning üldiselt läks hästi. Ainult masinas oli Win 8 (pidi 7 olema, mida ma paremini tunnen) ja projektoriga jäin alguses natuke hätta – õnneks oli Edmund seal, kes asja ära lahendas. Aga muidu oli päris huvitav.

Konverentside viimased päevad kipuvad enamasti ära vajuma, siin oli suht samamoodi. Pärast HAS-i lõppu lendasin sisse SCSM (Social Computing and Social Media) sessiooni ja haukusin natuke ühe Brasiilia preili peale, kes paraku veidi vaieldavat juttu ajas. Üritas saavutada programmeerijate paremat tööpanust preemiamärkidega (mis on Mozilla OpenBadges’i näol juba ligi 3 aastat olemas; tagatipuks on kogu ajalooline häkkerikultuur ja hilisem vaba tarkvara liikumine olulisel määral reputatsioonipõhine – seega pole idee just kuigi uus, ehkki siin üritati asja “popi ja noortepärase” gamification’i mõistega siduda). Ja mis veel veidram, brasiillased hindasid tööpanust otseselt koodiridade arvuga (ehk siis suur hulk nadi koodi oli nende arust parem kui veidi head) – takkapihta on programmikoodi optimeerimise üheks osaks reeglina ülesande lahendamine võimalikult VÄIKESE ridade arvuga.

Haukumise kompensatsiooniks läksin pärast ettekandjaga rääkima, kommenteerisin natuke enda küsimusi ja andsin visiitkaardi – soovi korral võib ühendust võtta. Siis saab ehk neile natuke mingit asjakohast materjali saata. Kogu lugu näis olevat – rääkija ise tunnistas pärast seda ka – teise valdkonna inimeste aus eksirännak võõrasse valdkonda ja seal “kohalikele” ammu teada asjade enda jaoks uutena avastamine.  Tõele au andes on endalgi samas ämbris käidud…

Siis marssisin mööda rannapromenaadi koju ja tegin peotäie pilte (hakkasin isegi juba kuumaga harjuma). Promenaadi nurgast leidsin püha Paraskevi kabeli, mis oli täiesti inimtühi miniatuurne pühamu hulga ilusate ikoonidega. Pärast käisin Birgy soovitust järgides veel ühes peatänaval asuvas suuremas poes ja ostsin natuke nänni kaasa. Seal õnnestus kohalikel üldmuljet üksjagu parandada – esmalt anti kingitusena paar pudinat ostetule lisaks, seejärel jooksis poeonu veel tänavale järele ja tõi kassiiri poolt kassasse unustatud tassi ka ära (nänn pakiti kassas kohe kotti, mis oli ka ilus liigutus). Kena neist.

Lõpetuseks veel üks lahe detail konverentsilt – sakslanna Nina Kolb’i nimi kõlab eestlastele üpris lõbusalt. 🙂

28.06

Viimane päev Kreetal. Enne nelja pidi tulema buss kõrvalhotelli ette järele. Sõime hilise hommikusöögi, kükitasime tubades kuni keskpäevani, siis tuli välja kirjutada – pakid panime hoiuruumi ja istusime õues. Ehkki taevas oli vist esmakordselt näha ka pilvi ja aeg-ajalt kaeti päike kinni, oli kolmekümnekraadises kuumuses ainus variant endale vett lisaks sissevalamisele ka pähe, põue ja pükstele valada – mõneks ajaks jahutas maha.

Kokkuvõttes oli Kreeta-nädala veebilanss kaks “kuuspakki” ja kaks pudelit, seega kokku neliteist pudelit ehk 21 liitrit vett (tõsi, viimasest pudelist jäi suur osa lennujaama). Kraanivee joomine ei pidavat seal hea idee olema – aga tundub, et hotelli söögiaegadel pakutud mahlajoogid tehti rõõmsalt tollesama kraaniveega. Sidrunijoogil oli igatahes räige kloorimaitse ning “mahladel” lisaks kloorile veel kohutav üledoos aspartaami. Õhtusöögi juurde pakuti ka veini, see oli õnneks vist ilma lisanditeta (aga seda vee kombel kaanida teatavasti ei saa)…

Viimaks tuli ka buss. Tegime taas suure ringi mööda erinevaid hotelle, nüüd korjati rahvas kokku. Bussiaknast sai veel peotäie pilte teha. Lennujaam oli paras segapuder – näiteks meil Lennu-jaamas üheainsa operatsioonina tehtav pagasi kaalumine, äraandmine ja check-in tehti seal kolme eraldi tegevuse ja sabana ning “torusid” lennukisse ronimiseks seal ei tuntud, pidi mööda trappe turnima. Turvakontroll oli see-eest natuke leebem kui Tallinnas.

Seekord saime minema küllaltki õigeaegselt ning Tallinnas maandusime veidi peale kella ühtteist. Tallinnas oli mõniteist kraadi sooja ja pilves ilm, aga Kreeta ahjuatmosfääri järel oli see väga teretulnud. Ju on Kakk ikkagi selgelt parasvöötme lind.

Kreeta, 2

29.06.2014

23.06

Saime siis hommikul söönud ja minekule. Esmalt tiirutasime tükk aega linna vahel ja otsisime bensukat – viimaks saime tangitud (pärast selgus, et võtsime liiga palju, ehkki Edmund sõitis mägedes palju madala käiguga ja kulutas bensiini rohkem kui tavaliselt). Siis otsustas seltskond esmalt Mochose nimelise linnakese poole tüürida.

Mochos oli kümnekonna kilomeetri kaugusel ja juba jupi kõrgemal mägedes. Esmalt näis üsna väljasurnud, aga keskväljakule jõudes hakkas elu paistma – muuhulgas lehvitas kohe üks heledapäine tädi ja kutsus enda kohviku juurde parkima. Tädi osutus siin juba kümmekond aastat elavaks ukrainlannaks. Muidugi tuli kohe üht-teist osta – igaüks võttis liitri jagu kohalikku oliiviõli ja jõi miski kohvijupi (jääkohv oli päris hea). Meie Edmundiga uudistasime platsiäärset väikest kirikut ning külastasime ka kirikupoodi. Sealne müüja oli väga klassikalist inglise keelt rääkiv proua (ehk oli omal ajal Inglismaal õppinud?). Ostsime sealt siis mõned suveniirid. Aga muidu on Kreetal vene keel vaat et esimene võõrkeel – kohalike tunnustuseks tuleb aga öelda, et paljud räägivad veel inglise, saksa, hollandi jmm keeli. Turismimaa ikkagi.

Edasi üritati leida (giidi nõuandeid järgides) kusagil mägedes asuv “Homo sapiensi muuseum”. Enne aga külastasime üht mäe otsas asuvat nunnakloostrit, kuhu küll sisse ei pääsenud (me polnud nõutaval määral korrektselt riides ka), aga vaade oli uhke ja tegime pilte. Siis nägime ühes külakeses saare vanimat puud, kirjade järgi eelkristlikust ajat pärit viigipuud (tüves olid kakupesadeks parajad suured õõned). Viimaks leidsime ka muuseumi (Homo Sapiens Village) üles – see kujutas kellegi kohaliku aktivisti arusaama inimkonna ajaloost. Kümneskonnas onnis-majakeses oli siis mingi pilt inimeste elust kaugest kiviajast tänaseni (Laika ja Tereškova included). Iseenesest midagi valesti otseselt polnud, aga natukene meenus “Idiokraatia” filmi stseen “ajamasinast” ja Charlie Chaplini juhitud natsid alistanud “Üroost”…  Ahjaa, muuseumi ees oli suur punt teeviitasid – isegi Tallinn oli olemas, maad sinna ca 2600 km.

Edasi viis tee Diktaio Andro koopasse, kus legendi järgi olla Zeus sündinud. Koopani viis pooleteisekilomeetrine üsna järsk kivirada, mida võis kõndimise kõrval läbida 10 euro eest ka kohaliku eesli seljas. Eeslid olid päris lahedad, aga muidugi oli paratamatu ka jääkproduktide olemasolu – nii et tuli pidevalt ette vaadata, et julga otsa ei astuks (vahepeal arutati seltskonnas eeslite raudade ja libisemise üle ning viimaks jõuti räpini teemal “Mul on eeslil uued kummid!”).

Viimane mõnikümmend meetrit koopani oli aga nii järsk, et see tuli nii ehk naa jalgsi minnam seal oli ka rada hullult konarlik. Koopasuu juures oli aga putka, kus kasseeriti sisseronijatelt veel 4 eurot – geniaalne ju, ega enamik niisama tagasi ei lähe. Aga vaat Kakk ei läinudki koopasse ega maksnud (tegelikult oli idee ka natuke puhata, kuni teised koopas käisid). Puhkasin ja kaifisin ilusat vaadet – seal oli midagi Tolkieni Gondolini taolist, sile ja viljakandev (põldude järgi) platoo kõrgete mägede rõngas. Päris ilus pilt tuli ka.

Kreeta kõrgmaa

Alla jõudes otsustati lõunapaus teha. Kohalik söögikoht oli muidugi paras turistilõks, aga vähemalt peremees oli lahe tüüp. Käis aga peale, et “võtke lammast” (12 euri)… Tõele au andes oli söök hea küll. Rahalõhn oli muidugi juures.

Siis otsustati võtta suund ida poole ja vaadata ära veel üks suurem linn, Agios Nikolaos ja seal kõrval olev Ellounda, mida giid reklaamis kui “Kreeta St. Tropezi”. Mägedes andis autoga kõvasti turnida, aga vaated olid ilusad ja seda väärt. Ühes külas vehkisid autode poole aktiivselt kaks mutikest, kes otsekohe kosmosemutid Marta ja Juula silme ette tõid. Mammid üritasid iga hinna eest enda ouzot ja mett “maha lükata”, aga kuna hinnad olid üsna laes, jäi ostmata.

Küll aga sai mõned vidinad ostetud järgmisest peatuskohast, kus peremehel paistis hea huumorisoon olevat – kogu kupatus oli dekoreeritud kiiksuga nukkude ja igasugu agregaatidega (nuppude asemel olevate pudelitega malelaud jne). Jutu järgi oli suur osa müüdavast tränist veel tema hiljuti 108-aastaselt surnud vanapapi kätetöö – puutöö oli ilus küll, aga suurt osa sarnast träni kohtas ka linna vahel. Kas siis oli papi tõsine lööktööline või on ikkagi tegu masstoodanguga, mine võta kinni. Aa, ja üheks kohalikuks hitiks on pudeliavaja, mille käepide kujutab vägagi elusuuruses fallost…

Huvitava detailina on Kreeka maakohad täis tuulikuid. Küll töötavaid, küll katkiseid, ent ikka ühe ja sama disainiga – metallsõrestik ja riidest purjed peal. Seda kasutatakse ilmselt viinamägedele ja aedadele vee pumpamiseks.

Agios Nikolaosesse saabusime vana maanteed pidi – nägime ka moodsat uut teed, aga sõitsime kogemata õigest teeotsast mööda ja pidime seetõttu kümmekond kilomeetrit veel mööda serpentiine keerutama. Linnast sõitsime põgusalt läbi, Ellounda samas kõrval osutuski rikkurite elukohaks (ilus, aga mitte väga huvitav). Siis tahtsid teised ujuma minna ja miskipärast võtsid ette teekonna samasse väiksemale saarele. Sellega sai vett ja vilet.

Tee kaugem ots oli vist esimene kruusatee, mida üldse siinkandis nähtud ning tolmas hirmsasti. Mitu korda pidi kitsal teel teistega kohtudes kaelamurdvate manöövritega üksteisest mööda saama (ringikeeramiseks polnud ka ruumi) – õnneks suutis Edmund auto terveks jätta. Ja ujuma ei jõutudki – enne tagasi linnapöördumist tuli aga auto merekaldal tühjade joogiveeplaskude abil puhtaks pesta…

Autorendionu oli õnneks jube rõõmus selle üle, et veerand paaki bensiini üle jäi ning detailide kallal ei virisenud. Aga õppetund oli küll.

 

24.06

Hommikupoolikul istusime mõne aja õues ja tegelesime labori asjadega, muidu aga oli igaühel tegemist enda konverentsiasjade ettevalmistamisega. Õhtul kella kuuest pidi olema IBMi-mehe Jim Lewise avaettekanne ning peale seda avabankett. Läksime aegsasti kohale ja panime end konverentsile kirja, seejärel kuulasime ettekannet. Oli enam-vähem, aga eelmise aasta omaga võrreldes lahjem – Vegases suutis too jaapani härrasmees märksa enam mõtteainet pakkuda.

Bankett toimus ilusa ilma tõttu õues suures parklas, kuhu olid toodud lauad-toolid ja lademetes sööki. Taustaks mängis punt DJ-sid kreeka tümakat, mis kohati oli päris põneva kõlaga. Istusime ühes lauas norralase ja sakslasega ja puhusime juttu. Peale suuremat söömist võtsime ette tagasitee hotelli – seekord Vladimiri eestvõttel mereranna kaudu. Läbi igasugu keerdkäikude jõudsime rannapromenaadile ja sealt siis tagasi hotelli.

Õhtune promenaad on kubinal täis igasugu asjapulki, kes üritavad sulle kõikvõimalikku värki pähe määrida – alates ouzost ja lõpetades autorendiga. Paar naisterahvast vist pakkusid iseennast kah. Edmundile hõikas üks sell “Doktor! Doktor!” – nojah, sihuke suur, kõhukas, prillidega ja ülikonnastatud härra ei saa ju alla selle olla! 🙂 Me muidugi naersime, et vana ruttab natukene ajast ette…

Lahada detailina: meie hotelli kõrval asuv põiktänav kannab nime Kanakaki – võib kolm korda arvata, kas me sellest tänavasildist kohe pilti tegime. 🙂 Siin on üldse head tänavanimed – natuke eemal olev põiktänav kannab näiteks Rahu ja Sõpruse (Peace & Friendship) tänava nime.

Kanakaki tänav

Kreeta, 1

29.06.2014

Eelnenud kuude jooksul õnnestus [L] TLÜ labori seltskonnaga [L] HCII 2014 konverentsile päris mitu artiklit kirjutada, lisaks kutsuti Kakk ka üht sessiooni juhatama ja ühe track‘i nõukokku. Seega oli piisav põhjus nädalaks Kreetale lennata (paar päeva varem minnes sai lennupiletid nii palju soodsamalt, et tasus paar lisapäeva võtta). Reisikiri ilmub aga taas alles peale tagasijõudmist.

21.06

Ehkki käis läbi mõte minna taas enda autoga lennujaama, oleks see liiga kalliks läinud – hinnakirja järgi 55 eurot. Niisiis sai taas Kiisu takso tellitud – ehkki viimased hinnangud firmale olid veebis nii ja naa, oli kogemus igati ontlik. Taksojuhiks oli keskealine naisterahvas, kes sõitis natuke tüüpilisel taksojuhi viisil (varajane punane jne), aga tõi Kaku ilusti ja kiirelt lennujaama. Arve oli veidi üle 8 euro, seega hinnavõit võrreldes enda auto kasutamisega oli vaieldamatu.

Meie pundile oli seekord reis varakult broneeritud ning võetud n.ö. paketireis tšarterlennu ja muude puhkusesõitudele iseloomulike eripäradega. Hinnavõit oli märkimisväärne, ent samas ilmnesid varsti ka mitmed natuke ebameeldivad omapärad, esmalt jäi väljalend üle tunni aja hiljaks, lennuk oli logu (kuuldavasti paarikümneaastane Airbus), istmevahed olid hirmkitsad ning mingi tüki küljestkukkumise tõttu enne starti saime veel täiendavalt üle poole tunni oodata. Vahva oli see, et kokku läks TLÜ-st konverentsile kümmekond inimest – lisaks meie neljasele digiturbelabori pundile veel ka mitmeid kolleege haridustehnoloogia poole pealt. Seega seltskonna üle kurta ei saanud.

Viimaks saime lendu ja suure hilinemisega ka Kreetale. Siis algas koos puhkajatega õige bussi otsimine, bussi jõudes pidas reisikorraldajat esindav daam pika tervituskõne eesti ja vene keeles. Lõpuks saime sõitma – bussijuht oli proff sell ja lendas mööda käänulisi teid päris paraja kiirusega. Teekond läks läbi erinevate hotellide, kus siis osa seltskonda maha poetati – meie saime kohale ca tunniga, aga viimased pidid bussis istuma üle kahe tunni. Muuhulgas tehti peatus ka uhke Royal Mare Thalasso juures, kus mõned head aastad tagasi esmakordselt Kreetal käies oldud sai (etteruttavalt võib öelda, et oli vahe sees – paraku praeguse kahjuks).

Kohale Chirsonissosesse jõudes leidsime Golden Beachi hotelli otse peatänavalt (siin näibki olevat kaks peamist paralleelset tänavat – peatänav ja rannapromenaad). Siit ka esimene “piiks” – tubade broneeringuga tehti paras mannerg, mida andis klaarida. Teine üllatus oli vannituba – dušikabiin oli nii imepisike, et isegi Kaku-sugune suht keskmine põhjaeurooplane sinna hädavarvu sisse ja ära mahtus (nii uks kui kabiin ise olid ülikitsukesed). Lisaks tuli sisse pääsedes veel tükk aega häkkida, et dušš tööle hakkaks. Ja tuba ise oli üpris kitsuke. Õnneks toavahetuse järel järgmisel päeval läks pilt tibake paremaks.

Et hilinemise tõttu enam hotellist süüa ei saanud, leidsime ühe söögikoha kohe samas peatänava ääres. Sümpaatne koht, aga kallivõitu – ent peale rändamist ei hakanud enam kaugemale uurima minema. Kuue-seitsme euroga sai korraliku suure kohalikus stiilis salati ning kui ka kolleeg Vladimir koos abikaasaga sinna maandus, tellisime kamba peale väikese kannu kohalikku veini. Toit oli asjalik ja teenindus hea. Üks onu küsis, kust külalised on ja ütles vastust kuuldes “Terviseks!” 🙂 Lisaks oli ta lauast ka vene keelt kuulnud, mispeale Vladimir täpsustas “We are Estonian Russians, they are Estonians”. Vene keelt kuuleb siinkandis üldse palju, nii turistidelt kui ka teenindajate käest; enamik silte sisaldab pea igal pool ka venekeelset kirja.

Öö oli paras õudukas – konditsioneer oli uimane ega suutnud tuba jahutada ning magamisest ei tulnud suurt midagi välja – oli tunne, nagu magaks saunalaval. Natuke aitas see, kui akna lahti sai – päris öösel on veidi jahedam. Aga siis tulid sisse möödakäivate lällarite hääled – ja neid oli omajagu. Nii et hommikul olin paras zombie.

22.06

Hommikulauas läks natuke pilt selgemaks, aga söögiga tuli siin ette vaadata – gluteenijama näib vist suht tundmatu olevat. Igatahes jätsin igaks juhuks omleti proovimata – pärast öeldi küll, et seal jahu ei olevat. Üldiselt aga oli hommikune toit seniste kogemustega võrreldes pigem kehvemapoolne – hästi palju oli sünteetilise olemisega asju (näiteks jogurtile pandud “maasikamoos” helendas nagu mõne tibi neoonsärk ega maitsenud absoluutselt maasikate järgi). Aga vähemalt jogurt ise näis ehtne olevat – Kreeka ikkagi ju.

Peale hommikusööki kolisime uude kohta (nagu öeldud, mitmed jamad läksid vähemaks – näiteks oli uus konditsioneer korralik). Siis arutasime pikalt tööasju ja tegelesime ühe projektiga. Et ööuni napiks jäi, siis kukkusin lõunaks suht ära ja pidin paar tundi magama. Tagasi alla minnes jõudsin just enne plaanitud kohtumist reisikorraldajaga (tavaturistidel on see nõutav ja kuna me olime “paketireisijad”, tehti meile ka) – preili muidugi määris meile enda autorendifirma kaela. Pärast tolle firmaonuga asju ajades aga selgus, et mitmed lubatud eelised olid ikkagi puudu (näiteks võimalus kõigil autot juhtida). Lõuna-Euroopa värk…

Kõrvalepõikena: paraku on absoluutselt igal sellesse maailmanurka juhtutud korral mingisugune nihverdamine tuju ja mulje ära rikkunud. Maa on ilus, aga häirivalt palju on – otse öeldes – libekeelseid päevavargaid, kes ei tunne kella, ei austa seadusi ega kõhkle tuima näoga näkku valetamast ja/või teist inimest koorimast. Ja see kehtib nii Kreeka, Hispaania, Itaalia kui veidi vähemal määral Portugali kohta.

Õhtusöök oli vähemalt asjalik. Toiduvalik oli korralik ning ka gluteenita asju leidus seekord küllaldaselt (nende väljaselgitamine tuli endal ette võtta, kuid hotelli söögikoha personal oli igati abivalmis). Väikese ebaõnnena laekus just sel momendil bussitäis sakslasi, kes kohe sööma saadeti ning korraliku saba moodustasid.

Saime viimaks enda FIATi kätte ja läksime kolmekesi proovisõitu tegema – juhiks valitud Edmund sai enne homset pikemat sõitu autoga harjuda. Leidsime üles ka konverentsi toimumiskoha, Creta Marise hotelli – see on muidugi hoopis teisest kaliibrist (ka hinnalt – “konverentsi soodushind” oli 150 eurot öö). Meie elukohast on vaja poolteist kilomeetrit astuda, aga see tundus kaks korda päevas paras jalutuskäik.

Dubai, 3

12.05.2014

Laupäev, 10.05

Hommikul pidin alguses kohe rääkima, aga tehti jooksupealt muudatused ja ettekandejärg jõudis kätte alles paari tunni pärast. Üldiselt läks ilusti, pärast sai mitme inimesega edasi arutada (slaidid leiab [L] tavalisest kohast). Lauanaaber onu Wolfgang läks varem koju, aga lubas kindlasti ühendust pidada ja kinkis ühe vaba tarkvara teemalise konverentsikogumiku. Edasi läksid jutud üsna spetsiifiliseks ja uue tulijana oli raske asjadele pihta saada. Mõned huvitavad detailid õnnestus siiski kirja panna.

Lõunasöögi eel keerasin korra tukkuma – aga olin nii väsinud, et magasin lõuna maha ja ärkasin õnneks 10 min enne kahte, mil pidi pärastlõunane sesssioon algama. Olin aga piisavalt zombi, et lasin viimasest tehnilisest sessioonist jalga ja magasin enne õhtusööki veel poolteist tundi. Õhtulauas sai seekord istutud projekti põhivedajate seltsis – oli päris vahva jutuajamine. Toit oli ka hea – abivalmis personal aitas välja uurida ilma jahuta tehtud toidud ning see maapähkli-krevetisegu riisiga oli tõesti maitsev (ehkki üsna krehvtine). Tellisime seltskonnaga söögi juurde omal kulul igaüks klaasi majaveini, läks 40 kohalikku raha ehk umbes 8 eurot (kodus saab selle eest muidugi pudeli head või kaks pudelit lihtsat veini – aga vahel võib). Huvitaval kombel ei ole siinkandis jootraha jätmine tavaks.

Istusime kella kümneni, siis tulin ära. Seega oli esimene enam-vähem normaalse pikkusega õhtu siinkandis, kaks esimest lõppesid pool kaks öösel. Ligunesin üle hulga aja mõnuga pikalt vannis (kodus ei saa).

Pühapäev, 11.05

Hommikul pidi toimuma tehniline arutelu, seega Kakul soovitati alles kella kümneks laekuda. Sai siis rahulikult hommikulauas istutud – ja näe, ka suur osa ülejäänud seltskonnast tolknes hoopis sealsamas (üldse tundus, et sel üritusel läheneti kellaegadele natuke… loominguliselt). Tegelikuks programmiks läks alles peale lõunat – tellitud minibuss viis meid esmalt sealsesse Ränioaasi ehk Silicon Oasise nimelisse paika, kuhu kohalikud bossid plaanivad tohutut teadusparki. Rahaga ilmselt ei koonerdata ning praegugi valmisolevad paigad olid väga vinge väljanägemisega. Saime esmakordselt kokku ka tõeliste emirati’dega ehk kohalike päriselanikega, kes kuuldavasti peavadki siinkandis vaid kõige tähtsamaid ameteid, kogu tavapärane ja lihtsam töö on hindude ja filipiinlaste seljas.

Dubai Ränioaas

Seejärel käisime ära ka New Yorkis asuva Rochester Institute of Technology kohalikus filiaalis, mis töötab ameerika õppesüsteemide ja tavade järgi (sh maksab õppimine ka korraliku kopika). Seal räägiti meile ka Ankabuti-nimelisest asutusest, mis on sealne analoog Eesti EeNETile. Kokkuvõttes oli väga huvitav külaskäik. Muide, meie afgaanide sealne ülemus prof. Babury on õppinud omaaegses NL-s ning räägib korralikku vene keelt. Muuhulgas sai bussis ka omaaegseid nõuka-anekdoote räägitud – sedasorti huumori jaoks peab olema toda lollidemaad ise ligidalt näinud.

Tagasi jõudes sai enne õhtusööki veidi tukkuda (kogu reisi iseloomustas üleväsimuse kuhjumine ja seda hoolimata sellest, et uneprobleeme ei esinenud). Õhtulauas jätsime rahvaga nägemiseni ning õhtul kell 23 võtsime kolme peale takso ning sõitsime lennujaama.

Esmaspäev, 12.05

Öine lend Dubaist Frankfurti läks enam-vähem, ehkki kõrvalistmele maandus Baruto mõõtu saksa kutt, kes suure osa ruumist ära hõivas. Lufthansa vähemalt leidis seekord ka gluteenivaba toidu üles ning mingi tunnike või poolteist õnnestus vist isegi lennukis magada. Igavese nuhtlusena tuli turvakontrolli läbida seekord nii Dubais kui Frankfurtis – õnneks viimases lasti läbi mingi kiirema kanali ning väga hullusti ei puistatud (püksirihma mahatirimine on igavene keberniit, seda on hirmus kehv uuesti püstijalu tagasi toppida). Tallinna lend tõsteti Frankfurtis ka terminali teise otsa (õnneks oli aega piisavalt) ning takkapihta jäi see veel ka jupp aega hiljaks. Seega seekord jättis Lufthansa tavapärase hea mulje asemel nii ja naa mulje (oli häid asju ja jama ka).

Tallinnas lennukist maha, auto parklast välja ja koju. Hullult väsitav reis oli, aga ei kahetse – sai uut infot (nüüd on veidi selgem pilt, mida afgaanidele pakkuda), uusi kontakte ja veidi õnnestus isegi Dubaid näha. Suveniiride jahtimiseks polnud aega, haarasin Dubai lennujaama kioskist kaasa väikese Burj Khalifa (hetkel maailma kõrgeim hoone – seekord aga õnnestus seda vaid mööda sõites ja kaugelt näha) kuju ning Ankabuti kohvikruus kingiti RIT külaskäigu ajal. Kunagi võiks pikemalt minna – aga siis ilmselt talvisel ajal ja märksa vabamas riietuses kui seekord (vastavalt korraldajate soovile tuli joosta ringi pintsaku ja viigipükstega, lipsu õnnestus siiski vältida). Aga kõige parema mulje jättis reisil hoopiski hotellipersonal – tõsiselt profid teenindajad, vastutulelikud ja head suhtlejad ning seda ilma pugemata ja tippe nuiamata. Seega Kakk soovitab Sheraton Deira hotelli teistelegi.

Dubai, 2

12.05.2014

Reede, 9.05

Huvitaval kombel magasin enda järelejäänud 5,5 tundi nagu kott – viimasel ajal pole uni kuigi hea olnud ja tavaliselt ei jää ka välismaal hästi magama. Hommikul aga sain kenasti üles, tutvusin hommikulauas seltskonnaga ja üritasin toitudes orienteeruda. Gluteenivaba menüüd siin ei ole, aga õnneks on kogu hotellipersonal äärmiselt abivalmis ning praeguseks vist juba teavad kõik, mida tollele sabaga tüübile pakkuda tuleb. Hotellis töötavad pea eranditult hindud ja filipiinlased, kohalike jaoks on see ilmselt liiga madal tegevus. Küll aga olid klassikalise araabia välimuse ja riietusega lennuvälja passikontrollid.  Hotelli klientuurist moodustavad aga suure osa mustanahalised, kes kohati ikka väga isemoodi riides käivad – vanaemade lood vene okupandiprouadest, kes eesti öösärke peokleitideks pidasid, tunduvad nüüd tublisti tõepärasemad. Näiteks oli ühe härra seljas midagi logodega pidžaama sarnast (NB! ei sarnanenud ühegi senituntud rahvusliku rõivastusega), teine kandis aga valge maika peal midagi naiste musta võrkpitspluusi taolist, mis aga ulatus alla põlvini välja. Ent ka ehedad jou-jou-bling -tüübid on siin ära nähtud.

Ja naisterahvas siinkandis vist olla ei tahaks, kohalikud käivad ikka päris hullusti sissepakitult (alates mingitest dressipükste moodi asjadest ja pearättidest kuni täieliku Darth Vaderit meenutava ülekereürbini). “Maassa maan tavalla”, ütlevad soomlased – ja ilmselt sealkandis välismaalastelt samamoodi käimist ei nõuta (ka mustanahalised, filipiinlased ja hindud käisid meie mõistes suht tavapäraselt riides, valgetest rääkimata). Aga kummastav on vaadata paari, kus mees käib riides nagu Harlemist väljakaranud joujou-vend kottis teksade, lohvaka särgi ja maitsetu bling-blingiga ning kõrvalolev naine näeb välja nagu sith…

Siis hakkas tööpäev peale. Igasugu arutelud ja ettekanded Afganistani teemadel kuni õhtusöögini välja, vahepeal oli küll ka lõunasöök. Lauanaabriks sattus tõsine saksa professor (Dr. habil. ehk omaaegse nõukadoktoriga võrdväärselt tituleeritud onu), kes osutus põhimõtteliseks pingviiniks ning seebitas õhtulauas Kaku afgaanidest jüngreid selles vallas päris tublisti. Et ta ka ise ühte otsa pidi Kabulis töötab, võib temast seal väga palju reaalset abi olla.  Ettekannete pool oli nii ja naa, aga sai päris palju huvitavat teada Interneti seisust nii Afganistanis kui Pakistanis. Homme on vaja siis endal Eestist rääkida – kohe hommmikul esimesena.

Majast välja polegi saanud ja ehk on see isegi hea – siin on õues Vegasega võrreldav leitsak ning lisaks veel ka niiskem. Ei tasu migreeni välja kutsuda… Pühapäeval pidi üks ekskursioon tulema, ehk siis natuke näeb midagi muud ka.

Veel üks lahe detail – peldikusildid näevad hotellis välja nii:
Dubai - meeste WCDubai - naiste WC

Dubai, 1

12.05.2014

Neljapäev, 8.05

Mõni aeg tagasi käis Tallinnas seltskond akadeemilisi tegelasi Afganistanist. Käisid nii IT kolledžis kui TLÜ-s (mujal ka muidugi). Veidi hiljem sai teatavaks, et seitse inimest tahavad tulla TLÜ-sse doktorantuuri – ehkki nende maal on ülikoolid täiesti olemas, ei olevat neil veel ühtegi IT-doktorikraadiga inimest ning neist seitsmest saavad edu korral esimesed (kuuldavasti olid taliibid oma pooltuhat inimest maha nottinud lihtsalt seetõttu, et olid õpetajad). Ühele pandi siis Kakk juhendajaks (algul oli isegi kahega juttu, aga teine valis liiga kauge teema).

Huvitav on see, et tegu on juba kogenud praktikutega ning seetõttu mitte päris noorte inimestega – Kaku juhendatav härrasmees on näiteks päris kõva asjapulk Kabuli ülikoolis. Ja kuna teemaks on valitud rahvusliku hariduse ja teaduse andmesidevõrgu väljatöötamine (midagi meie EeNETi taolist), siis kutsutigi Kakk nüüd juhendajana võimalike projektipartneritega kokku saama. Ilmselt on Kabul ikka veel veidi ohtlik, seetõttu toimus kohtumine Dubais Araabia Ühendemiraatides. Kaku jaoks igatahes esimene reis sinnakanti.

Reis algas hommikul kella neljase tõusmisega (polnudki nii hull), autoga lennujaama (polnud väga vahet, kas kaks taksoarvet või parkimine – oma tuba, oma luba) ja esmalt Frankfurti poole.

Lend läks ilusti, sain juba enne üheksat kohale (tunnine ajavahe ka), ainus mure oli pikemast lennupausist tingitud jama kõrvadega. Istusin ühes nurgas läpakaga pistikus ja wifis, kõik sujus ilusti (nagu üks sell mulle õpetas, toimib Frankfurti lennujaamas meiliaadressi küsimisel ka täiesti suvaline tekst stiilis onu@kalmer.ee …). Lennukis süüa paraku ei saanud, seal polnud gluteenivaba toitu – ja lõuna jäi ka ära, kuna pidin terminalis õiget väravat passima. Viimaks sain aga ilusti Dubai lennukile.

See oli päris suur Airbus, telekad laes ja ekraanid seljatugedes nagu pikamaalendudel tavaks. Aega läks üle kuue tunni – selle käigus toitis Lufthansa muidu igati korralikult, aga halva üllatusena oli ka sellel lennul gluteenivaba toit puudu (kummagi otsa peale pidi reisibüroo kinnitusel ühele lennule saama). Stjuardessid olid aga vahvad ja kombineerisid Kakule vist kõigest kohapeal leiduvast päris korraliku söömaaja (kaks improviseeritud salatit, võitükk, tilluke juustutükk karbis, maitsestamata jogurt, puuviljatükid ja banaan… Salatitele võid(!), soola ja pipart peale pannes ei jäänudki keskpaik väga heledaks. Üks tädi, kes olemiselt üsna palju Kaku taani õde Vitat meenutas, küsis päritolu kohta ja lõi vastust kuuldes särama: “Hästi ilus vanalinn! Meile anti seal hiljuti vaba päev!”.

Aega sai parajaks teha klappidest musa kuulates (üle lennuki muidugi hästi ei kuulnud, klapid olid nadid) ning “Kääbiku” ja “Näljamängude” triloogiate 2. osasid üle vaadates. Positiivne on ka see, et Lufthansa pakub siiani reisijaile korralikku veini ka. 🙂

Viimaks sai Dubaisse kohale, kardetud viisajama jäi ära – üks kohalik isand teatas kohe, et nii lühikese külastuse jaoks pole üldse viisat vaja (varem oli jutt, et saab piirilt) ning ka putkas istuv tädi (siinmail üsna erandlik) ei küsinud midagi. Esmamulje linnast meenutas veidi Vegast – samasugune ärimaailm, ka kliima tundub sarnane. Ainult et ilmselt islami tõttu on linna peal inimeste piltidega reklaame vähem kui mujal (aga neid on). Vahva oli see, et Salim oli kohe all hotelli fuajees vastas ning viis üles saali, kus olid õhtusöögi jäägid täitsa olemas – aga taas oli ainus Kakule lubatud toit grillitud kanatiivad (igati maitsvad olid) ja puuviljad, kõik muu sisaldas jahu. Meie teine doktorant Hadi oli ka seal ning veel üks kolmas, noorem afgaani sell. Saime jupp aega plära ajada (muuhulgas ka nõuka-aja Eesti huumorist – “nii sitt ja nii sant naaber” on meil teatavasti ühine…).

Hotellituba on ilus, inglise stiilis pesapaik. Üldse on siin ka pistikupesad briti omad, samas liiklevad kohalikud erinevalt brittidest paremal pool teed. Huvitav detail: laua all olev prügikast on vaheseinaga kaheks jagatud, sildid peal: “Recycle” ja “Trash”. Tegelikult üsna loogiline süsteem…