… ehk siis TTÜ kupatas Kaku Viini UNICA ehk Euroopa pealinnade ülikoolivõrgustiku EduLab-seminarile DigiTarkuse kursust tutvustama (ehk siis seda kummalisel viisil sündinud kursust, millest aga viimaks isegi natuke asja sai). Hommikul kodus asjad kokku, siis kooli tundi pidama ja pärast seda kohe lennujaama. Auto taas A2-parklasse nagu viimati Taanis käies (mugavam kui kaks takso-otsa sama raha eest), turvakontrolli (seekord kotiti üsna põhjalikult) ja siis juba väravasse ülejäänud seltskonnaga kokku saama (õppeprorektor, õppedirektor ja haridustehnoloogide pealik). Igati toredad inimesed, kellega sai ka igasugust kägu aetud.
Lendamine läks üldiselt libedalt, ehkki poolakad (seekord oli lend Varssavi kaudu) ei saanud õigeaegselt kodust minema ja keerutasid ilmselt seetõttu Viinis samamoodi mööda perimeetrit nagu viimati lätakad seda tegid. Alguses oli plaan reisida lennujaamast rongiga edasi, aga pärast otsustas kõrgem võim ikkagi takso kasuks. Taksojuht oli pärit Kurdistanist ja suhtles inglise-saksa segakeeles, aga kohale tõi ilusti ja vist ka suht otse. Ka Am Schottenpointi hotellis võttis vastu ilmselt kusagilt samast kandist pärit härrasmees. Aga sissekirjutamisega saime hakkama ja kobisime tubadesse laiali.
Austrias pole netti nii laialt käes kui Taanis – 5GB liiklust on tasuta ja edasi tuleb juba juurde maksta (Taanis kehtis Eesti graafik). Ent jüngrite tööd sai ikkagi õigeaegselt üle vaadatud ja punktid välja pandud (ja netti kulus kahe aktiivse päeva peale veidi üle gigabaidi). Kui aga mõelda veel ca 10 aasta tagusele ajale, siis on ka internetiühenduste areng olnud muljetavaldav – tollal pidi jamama kohalike WiFi-dega, nüüd saab vähemalt mõned päevad hakkama ainuüksi enda telefoni netiühendusega.
Hommikul sööma minnes muidugi selgus, et gluteenivaba toiduga on probleeme (väikese koha asi), aga söödavaid mitte-leivalisi asju leidus õnneks piisavalt. Kummaline oli ainult see, et Türgi kandi inimeste peetavas hotellis maitses kohv sama jubedalt kui paljudes eurooplaste peetavates paikades (Kakk on ilmselt koduse presskannu ja korralike ubade poolt ära hellitatud)… Jutustasime pikalt söögilauas (infovahetuse osas läks see sõit igati täie ette) ja et kohustuslik kava pidi algama alles poolest päevast, siis käisime kolmekesi tiiru linna peal – Viini südalinn on hästi ilus paik.
Lennuki pardakaardid võtsin seekord juba kõik Pass2U abil mobiili – hästi mugav värk. Peab ainult jälgima, et telefon lennule minnes korralikult laetud oleks. Hakkasin aga Viinis olles uurima vabatarkvaralisi variante ning leidsin F-droidist PassAndroidi-nimelise rakenduse, mis peaks GPL 3 all olema. Tagasiteel kasutasin juba seda.
Siis läksime “tööle” – kohalikku rakenduskõrgkooli hoone ülemisele korrusele, kust avanes kena vaade ümbritsevale linnale koos linnataguste mägedega. Väljareklaamitud lõunasöök aga läks taas vastu aeda – ainult võileivad, nii et toitumise osas jälle tüng (seekord juba suur; muidu poleks pahandanud, aga toidu kohta küsiti registreerumisel ekstra üle ja sai probleemist teavitatud; irooniline oli, et eraldi lehel olid kõik allergeenid kenasti kirjas, aga ühtki ilma gluteenita asja polnud laual ikkagi). Ka esimene pikem sessioon oli vist kõige sisutühjem seninähtud sedalaadi üritustest üldse – seltskond ketras tähtsa näoga “teate, vesi on märg”-stiilis teksti (mõningad punktid olid Eestis nähtud juba 2002. aastal, mõned – nagu MOOCid – veidi hiljem).
Aeg läks ja huumor süvenes veelgi. Jupp aega üritati hollandlasest professori keynote’i jaoks Prezi esitlust käima saada – kaua aega oli ekraanil suur (aga vähemalt dekoratiivne) 404. Kaks vaest kohalikku itipoissi istusid kurbade nägudega nagu konnad põua ajal – lihtsalt teiselt poolt oli midagi välja jagamata jäetud. Murphy, Murphy, Murphy… Päeva lõpupoole hakkas juba viirastuma Pikotaro “PPAP”: “I have a pen. I have an apple. Ooook – apple pen!”. Täismäng ja topeltlai.
Õnneks paranes pilt üksjagu viimase ettekandega: prof. Carlos Delgado Kloos Madridi ülikoolist läks enda jutuga palju sügavamale e-õppesse sisse ja kuigi ka seal tuli mitmeid vastuvaidlemiskohti ette, ei pidanud enam haigutama. Sinna otsa kohe siis ka paneeldiskussioon, kuhu miskipärast ka Kakk oli lükatud – teised kaks liiget ja moderaator olid märksa kõvemate “paberitega”. Aga vist õnnestus enda koht ära täita, vähemalt mitu väljakäidud argumenti tekitasid elava arutelu. Nii et päev nagu Eesti asi – algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama.
Vahepeal sai natuke aega hotellis puhata, siis oli kavas õhtusöök. Asi toimus veidi alla kilomeetri hotellist asuvas ehedas keldrirestoranis. Vahva koht oli, teenindajad olid muhedad sellid ja suutsid ka gluteenijama lahendada (muide, lauanaabriks sattus tšehhitar, kel täpselt sama probleem). Toit oli viimase peal, magustoiduks anti veel hirmsuur ports (gluteenivaba!) pannkoogilaadset moosiga värki, mille sisestamise järel andis end keldritrepist üles vinnata…
(jätkuu…)