Rubriigi ‘Tööasjad arhiiv

Mida… vahekorda?

09.06.2021

IT kolledži BitStop on olnud Kaku viimaste aastate lemmiksöögikoht üldse – esiteks üliägeda personali pärast ja teiseks selletõttu, et nood teavad gluteeniprobleemi, oskavad teha väga häid gluteenivabu toite ja vastavad märked olid ka kenasti tablool toitude juures näha. Kuni viimase ajani.

Läksin sööma, tabloolt olid märked kadunud. Anneli siis selgitas, et gluteenivaba sööki saab endiselt, aga nad ei tohi seda enam kirja panna. Tähtis Kontroll oli ära keelanud. Kogu asjas peituv sügav sisemine loogika jäi mulle lõpuni arusaamatuks – aga midagi sinnakanti, et ei tohi anda eksitavat infot toidu kohta, kus äkki võib ikkagi gluteeni olla. Hoolimata sellest, et Anneli ja Krista juures on ilmselt üks viimaseid kohti, kust gluteenilaksu saada võib.

Kujutame nüüd ette, et lähen sööma sügisese tippaja keskpäevasel vahetunnil. Kohvikus on pikk saba tudengeid, kes kõik peavad poole tunniga söönuks saama. Ja siis tuleb hakata ekstra ühele kliendile selgitama, mida ta süüa võib – kuna seina peale seda ei tohi kirjutada!

Kümneaastase staažiga inimesena-kellel-on-tsöliaakia (kas nii on piisavalt korrektne…?) ütlen selle asja algatajatele: palun ärge sellist….  mittebinaarselt isasena identifitseeruva veise konsensuslikult tagumisest otsast väljuvat, suurt osa elanikkonnast visuaalselt ja nasaalselt ärritavat ainet enam juurde tootke. Pretty please?

Jäätmekäitlus

09.06.2021


Katkised äpplijupid viska siia! 😛

Semester läbi

07.06.2021

Selle kevade töökoormus sõitis läbi lae, aga nüüd peaks õppetöö osas joon all olema:

  • 59 eestikeelse ITSPEA kursuse lõpetajat
  • 48 ingliskeelse SPEAIT kursuse lõpetajat
  • 10 juhendatud ja edukalt kaitstud lõputööd – 3 x 5, 7 x 4
  • paar konverentsiartiklit

Üks lõpu- ja üks magistritöö jäävad veel augustikuusse.

Eetikaharjutus

06.06.2021

Väike tekstivõrdlus:
* TLÜ ELU kursuse Kübereetika veebileht
* Kaku e-ITSPEA kursuse viimane loeng

E-ITSPEA on vähemalt korra (26.09.20) Interneti Arhiivi jõudnud, seega ilmselt on selge, kumb on originaal (wikist saab ajaloo samuti kätte). Korrektset allikaviidet kusagilt ei paista.

Paar ekraanitõmmist võrdluseks ka: TLÜ ja kolledži wiki. Niivõrd identne refereerimine ei ole parimagi tahtmise juures eriti realistlik. Mõnevõrra naljakas on see, et usinad kopeerijad on üle võtnud ka Kaku kriitilise suhtumise “intellektuaalomandi” mõistesse ja pannud selle samamoodi jutumärkidesse.

Plagiaat on üldse piinlik asi, aga eriti irooniliseks kisub asi eetikat käsitleva materjali plagieerimise puhul. 😛

APDEIT 07.06:  asi lahenes täitsa viisakalt, vt kommentaariumi.

Jätku Leppardit

17.05.2021

Täna tähistati töö juures IT kolledži 21. aastapäeva.  Ühtlasi läksid täna sisse ka lõputööde lõplikud versioonid.

Sellega seoses jätkub teekond tulevase hüpoteetilise pedagoogikakraadi poole ehk õppetöö ristamine Def Leppardiga.  Ülikooli ingliskeelne hindeskaala on na igavavõitu – satisfactory, good…   Boooriiinggg!

Niisiis pakume välja hoopis rokkivama variandi:

0 – Armageddon It
1 – Wasted
2 – It Don’t Matter
3 – Man Enough
4 – Energized
5 – Invincible

Haruldase 5+ vastena tuleb juurde veel All Time High. Ja kui eelmisel korral olid allikaks leppardite albumite pealkirjad, siis need on muidugi laulud.

ITSPEA ja Bon Jovi, 3. osa

07.05.2021

ITSPEA kursusel (mõlemas voorus, nii eesti- kui ingliskeelses) jõudsid sel nädalal esimesed aktivistid maksimumhinneteni. Kokku laekus 13 rühmatööd, nii et lugemist jätkus. Eestikeelne seltskond arutles täna turvateemadel.

Aga taustaks jätkub Bon Jovi, seekord albumiga Lost Highway 2008. aastast. Väga mõnus kantrirokialbum (salvestatud maailma kantripealinnas Nashville’is), ehkki kantrilood kipuvad olema kurva tekstiga ning siin ilmselt avaldas mõju see, et kaks bändiliiget parajasti lahutustega maadlesid. Igatahes see on taas üks bändi paremaid plaate – enda lemmik on siit konkurentsitult “(You Want to) Make a Memory”, Bon Jovi parimaid ballaade. See terve laulu kestev crescendo lööb selle loo ikka väga kõvasti pähe kinni. Meeldib ka üsna kuulsaks saanud popkantriballaad “Till We Ain’t Strangers Anymore”, mida aitab esitada kantridiiva LeAnn Rimes. Samuti “Whole Lot of Leavin'”, mis kõlab nii, nagu oleks Jon bändi vahetanud ja varase U2 etteotsa sattunud. Aga see on ühtlaselt hea album (erinevalt paarist eelmisest), kus pea igas loos on midagi kõrvajäävat – üks kahest-kolmest lemmikalbumist sellelt bändilt.

Aasta varem salvestati muide ka VH1 Unplugged -seerias üks väga hea kontsert; viimases on näha ka tublit täiendust bändi põhikoosseisule – viiuldaja Lorenza Ponce on lisaks väga korralik laulja (vt ka siin, kus ta edukalt LeAnn Rimesi asendab). Ja veel üks lugu, mida peab kuulma, on seal Bon Jovi tõlgendus Leonard Coheni kuulsast “Hallelujah”-st.

Juba aasta hiljem ilmus The Circle, mis toob tagasi bändi klassikalise rokikõla, samas on avalugu “We Weren’t Born to Follow” häirivalt sarnane vahepealsete igavavõitu albumite (These Days, Crush, Have a Nice Day) avalugudega. Sama võib öelda ka terve plaadi kohta – kuulatav, aga eelmisest selgelt nõrgem ning ühtki otsest lemmikut siit ei leia.

2013. aasta album What About Now algab hoogsa rockeriga “Because We Can” hoopis mõnusamas võtmes kui eelmine (kõlab pigem varasema New Jersey moodi). Plaaditäis vaikseid mõtisklusi (sekka mõni hoogne lugu ka) ning sarnaselt Lost Highway-ga on terve plaat hea kuulamine (aga see ei ole kantri-, vaid Tom Pettyt meenutav USA südamaarokk ja Bob Dylani või Springsteeni moodi “luule muusika saatel”) – kui, siis jääb albumi kesk- ja lõpuosa natuke juba liiga rahulikuks (tuleks vahepeal mujalt midagi vahele kuulata). Lisaks avaloole meeldivad enam “Amen” ja “The Fighter”. Kahjuks on see viimane plaat, kus Richie Sambora kaasa teeb.

2015 tuli Burning Bridges. Sambora oli läinud, plaadil mängib soolokitarri paari viimase plaadi produtsent John Shanks (kes käis teise kitarristina ka Tallinnas) ja esialgu stuudiomuusiku rollis Phil X (õige nimega Theofilos Xenidis, kreeka juurtega kanadalane) – näiteks taas “It’s My Life” tüüpi loos “We Don’t Run” on kitarristi käekiri ikka tuntavalt teistsugune kui varem. Enim meeldib “Saturday Night Gave Me Sunday Morning”, mille “kurat, mu pea valutab!”-tekst on paras paar vana superhitiga “Bed of Roses”. Ja lõpus olev nimilugu on puhta lorilauluks keeratud (selle paralleelina meenub ühe inglise härrasmehe samakõlaline lugu ühest üldlevinud, ent sügavalt ebatsensuursest tegevusest). 🙂

Seni eelviimane on 2018. aasta This House Is Not for Sale (kuulasin kahe lisalooga uusversiooni, algne ilmus 2016), millega samanimeline kontserttuur tõi bändi ka Tallinna (Phil X ja viimaks ka Hugh McDonald said selle plaadiga bändi pärisliikmeteks). Avalugu on taas hoogne ja mõnus “When We Were Us”, aga plaadi rokisaund on taas kuuldavalt erinev Sambora ajast (ilmselt kasutatakse nüüd rohkem kaht kitarristi kui varasemalt). “Walls” on pannud põhilise meloodiakäigu pihta Michael W. Smithilt ja tolle versioonist ühest suurimast gospelhitist “Awesome God”. Nimilugu on natuke Desmond Childi käekiri (“You Give Love a Bad Name”), ehkki tegelikult tema siin enam tegev ei ole. “New Year’s Day” kõlab nagu Samu Haberi ja Sunrise Avenue “Hollywood Hills” (üldse tundub, et David Bryan kasutab siin plaadil palju enam sünti kui klaverit). Ütleks nii, et suurel osal plaadist on energia endine, laulu ja pillimängu tase ka, aga laulud on taas kord üsna väheütlevad “nagu-oleks-juba-kuulnud” -meloodiad. Õnneks on plaadi lõpuosas inspiratsioon mõnel määral tagasi tulnud: “Scars on This Guitar”, “God Bless This Mess”, “Reunion” ja “Come On Up to Our House” on kõik üsna head lood.

Seni viimane Bon Jovi album on aastanumbri järgi lihtsalt 2020. Algab taas kord rohkem “igavate plaatide” stiilis. Teine lugu on aga taas kantripoolne “Do What You Can”, mis on pandeemialaulu kohta üllatavalt hoogne (see kitarri- ja sündiriff võiks pigem Shania Twaini oma olla). Üldse on Jon siia plaadile päris palju poliitikat sisse toonud, sealhulgas ka üsna kahtlasesse paati ronimist (“American Reckoning” ei ole samas muusikaliselt halb lugu, natuke Bruce Springsteeni “Philadelphia” kanti). Loodetavasti ei hakata sellega tulevikus vinti üle keerama (sama käib ka Springsteeni kohta).

Jällegi üsna aukartustäratav karjäär neil sellidel. Tõsi, võrreldes mõne teisega, kellest siin varem kirjutatud, on nad ehk natukene rohkem ajale alla jäänud. Aga Tallinna kontsert oli ikkagi väga vahva elamus.

Lõputöö kirjutamine ja Def Leppard

02.05.2021

Neljapäeva kesköö oli kolledži lõputööde eelkaitsmiseks esitamise tähtaeg. Esialgsest 15-st õnnestus sinnamaani välja vedada 10 (üks lisandub siiski loodetavasti veel –  autor õpib teisel erialal, kus eelkaitsmist ei korraldata ja töö esitatakse 10. maiks).  Kahe viimase tööga läks taas üsna pingeliseks, mõlemad läksid sisse ca 15 minutit enne keskööd. Seoses sellega hakkas idanema järgmine teooria:

Lõputöö esitamisel on järgmised etapid:

  1. Hysteria – see on viimase nädala seisund, mil tundub, et töö õigeaegne valmissaamine on täiesti välistatud.
  2. Pyromania – viimase päeva seisund, kõigest on kapitaalne siiber ja tahaks kogu kupatuse lihtsalt põlema panna.
  3. Adrenalize – viimase tunni seisund: kas jõuab poole tunni jooksul valmis või ei jõua?
  4. Euphoria – õnnis kaifisarnane seisund peale töö edukat esitamist, 14-tunnist laiba kombel magamist ja ülejäänud päeva mahalebotamist, kui juhtmed hakkavad viimaks lahti hargnema.

(Märkus: kõik neli on tegelikult Def Leppardi albumid)

Pagan, selle peale tuleks vist hakata kraadi tegema…

ITSPEA ja Bon Jovi, 2. osa

30.04.2021

ITSPEA kursus hakkab vaikselt lõpupoole jõudma. Täna uuriti tugitehnoloogiat ja paljude jaoks oli see tõsine “ahaa”-elamus (mis oligi asja mõte). Aga kokkuvõttes oli lugemist nelja Bon Jovi albumi jagu.

Järgmine plaat on These Days 1995. aastast. See on avaloost alates (üsna stereotüüpne joru teemal “Kus Jumal siis oli, kui…” – väidetavalt kirjutatud peale seda, kui Richie Sambora oma limusiini aknast mingit vaest paika silmas) kõige halvatujulisem Bon Jovi album. Iseenesest korralik rokiplaat, müüs ka hästi. Bassi mängib nüüdsest Hugh McDonald, keda bänd aga kaua aega päris omaks ei võtnud – sai pärisliikmeks alles 2016. aastal. Lemmikute hulka loeks siit vaid plaadi kolmanda loo, “This Ain’t a Love Song” ja viienda, Bruce Springsteeni mõtlikke inimsuhteballaade meenutava “Lie to Me” (ehk võiks lisada ka nimiloo ja lõpupoole oleva kantrirokilõhnalise “Hearts Breaking Even”).

Siis läks vahepeal päris palju aega, enne kui 2000. aastal ilmus Crush. Saundi on püütud ajakohastada (eriti avaloos – ütleks, et tulemus on nii ja naa) ja see aitas kaasa läbimüügile noorema seltskonna seas – mitu tolleaegset tiinekat on öelnud, et “It’s My Life” oli ikka tõsiselt Suur Asi (mina ütleks jällegi, et nii ja naa – hea lugu, aga mitte otseselt lemmik). Enda eelistus on taas kolmas lugu, jällegi vana kooli ballaad – “Thank You for Loving Me”. Ilus, lihtne ja väga hästi lauldud; albumiversioonis on ka ABBA stiilis wall of sound-taust põnevalt tehtud. Teine lemmik on klassikaline rocker (mis on ühelt poolt tüüpiline Bon Jovi, aga võiks kõlada üsna loomulikult ka näiteks Bryan Adamsi esituses) “Just Older” – kui nimilugu oli tiinekatele, siis see on heas mõttes kändude lugu (ka teksti poolest). 🙂 Ja pika nimega “Captain Crash & The Beauty Queen from Mars” meenutab tugevasti Jamesi hitti “Sit Down”.

Edasi tuleb Bounce aastast 2002. 9/11 juhtus üsna Bon Jovi koduõues (New Jersey on suht sealsamas) ning see album on sellest kõvasti mõjutatud. Valjemate lugude saund on raskem, samas on suur osa plaadist mõtlikud ballaadid. Ühtki nii suurt hitti kui varasematelt plaatidelt siit ei tulnud, ehkki plaat tervikuna oli edukas. Ise ütleks, et kogu plaat on kuulatav, aga lemmikuid välja tuua ei oskaks. Tundub ka, et siin on päris palju “taaskasutust”, mitmete vanade hittide motiivid on uuesti sisse toodud (eriti nimiloos).

Viimasena jõuab täna ära kuulata 2005. aasta Have a Nice Day, mis algab nimilooga samas võtmes kui Crush, samas on see mõneti sarnane joriseva These Days -plaadiga. Suurim hitt oli ilmselt nimilugu, endale aga meeldib ilmselt enim pauerballaad “Welcome to Wherever You Are” ja kantrilugu “Who Says You Can’t Go Home”.

Jätkub nädala pärast…

 

Pedagoogika. Kaikaga.

30.04.2021

Eile lepiti trennilistis kokku, et õhtul saavad soovijad tavapärases paigas TTÜ staadioni juures kokku ja teevad natuke trenni. Laekusin aegsasti ja hakkasin just soojendust tegema, kui eemalt kaks kutti lehvitama ja ingliskeelseid tervitusi hüüdma hakkasid.

Olid kaks välistudengit käimasolevalt ingliskeelselt SPEAIT kursuselt. Tulid trenni kohta küsima ja tahtsid relvi proovida –  olid juba mingil määral asjaga tuttavad. Näitasin mõningaid relvatehnikaid ja kutsusin järgmiseks nädalaks tagasi, kui ka Rein-sensei kohal on. Aga ühtlasi käskisin teistele öelda, et kes õppeaines lõpus viilima hakkab, näeb varsti nunchakuga Kakku (vähemalt unes)…

ITSPEA ja Bon Jovi, 1. osa

23.04.2021

ITSPEA kursus hakkab vaikselt lõpule jõudma. Kahe nädala pärast tuleb eriti suur lugemine, kui rahvas ka enda rühmatööd valmis saab. Täna veel pääses natuke kergemalt. Aga HCI teemadel kirjutati päris palju head lugemist.

Sel korral võtab ette jälle natuke rokilikuma rea ehk veel ühe vana lemmiku, Bon Jovi. Jälle üks väga pika karjääriga bänd, kes viimaks õnnestus mõne aja eest ka Tallinnas ära näha (kahjuks küll ei näinud siin enam Richie Samborat, ehkki ka asemele tulnud Phil X on korralik kitarrist). Üldiselt on nad ajanud läbi ajaloo äratuntavalt oma, klassikalise roki ümber keerlevat rida (aeg-ajalt astutud mingisse suunda natuke eemale). Aga head muusikat on tehtud palju ning Jon Bon Jovi oli enda parimatel päevadel ikka väga hea rokklaulja.

Alustab siis algusest ehk 1984. aastal ilmunud bändi enda nime kandvast albumist. Stiililt võiks see minna ehk omaaegse pop-hevi alla, ehkki mingil ajal popid olnud “mehed sukkpükstes” ehk glämmrokkarid ei ole Bon Jovi kunagi olnud (tõsi, ajastutüüpilisi soenguid võis küll näha). Samas ei ole neil kunagi visuaal väga esikohal olnud ning plaat mõjub täiesti ausa rokina ka üksnes kuulamisel. Peale avaloo “Runaway” ei ole need lood väga palju enam hiljem esitamist leidnud, ent on korralikud ja samas selgelt äratuntavalt Bon Jovi lood – nii et kui keegi praegu võtaks nooremale seltskonnale neid serveerida kui “Bon Jovi uusi lugusid”, ei oleks seda kuigi raske uskuma jääda. Koosseis oli juba tollal suuresti seesama, ainult bassi mängis alguses Alec John Such ning klahvimängija nimeks kirjutati David Rashbaum (mees on aga seesama – hiljem kasutab ta enda esinejanimena lihtsalt kaht päris-eesnime: David Bryan).

Edasi tuleb juba järgmisel aastal 7800° Fahrenheit (tähistab väidetavalt temperatuuri, mille juures kivid sulama hakkavad, üle 4000 kraadi Celsiuse järgi; inglise keeles on siin ka mäng sõnaga rock). Aga bänd ise seda plaati ei armasta – produtsent olla liiga palju pähe istunud ja ette kirjutanud, mida ja kuidas mängida. Avalugu “In and Out of Love”, mis ilmselt on teistest veidi kuulsam, kõlab pigem nagu KISS (või Stryper) ning kogu plaat kõlab suhteliselt võõralt (ehkki kõik lood on kirjutanud Jon koos teistega; ainus bonjovilikum on vist Only Lonely). Ent korralikku kitarritööd kohtab siin palju ja lugudelgi pole tegelikult midagi häda. Endale ehk meeldib enim power-ballaad “Silent Night” (ei, see ei ole “Püha öö”).

Bändi suur läbimurre tuli 1986. aasta albumiga Slippery When Wet, mis on siiani nende enimmüüdud plaat. Neli suurt hitti – “You Give Love a Bad Name”, “Livin’ on a Prayer”, “Wanted Dead or Alive” ja “Never Say Goodbye”. Siin plaadil osaleb esimest korda mitteametlikult Hugh McDonald, kes pidi edaspidi üha enam Alec John Suchi asendama ja jäi väga kauaks bändi “külalisliikmeks”. Saund on veidi mahedam kui varem, aga see on siiski selge rokiplaat (ei saa aru tüüpidest, kes selle popi alla panevad – kuulake Sambora soolosid, toruninad!) ja bändi kõla on jäänud suuresti samaks ka edaspidi.

1988. aastal ilmus New Jersey, mille perestroika-ajastu näitena andis omaaegses N.Liidus välja ka plaadimonopol Meloodia (esimese ametliku USA plaadina). Ka see oli väga edukas album ning “Lay Your Hands on Me”, “Bad Medicine” ja “Born to Be My Baby” kõlasid aastaid hiljem ka Tallinnas. Endale aga meeldivad rohkem pigem pauerballaad “Living in Sin” (igihaljas vanemate vastu mässamise lugu, huvitav harmoonia) ja kantriroki alla minev “Stick to Your Guns” (eriti hea on vaiksem alguseosa enda suitsuse orelisaundi ja akustilise kitarriga).

Neli aastat hiljem (vahepeal laskis Jon välja ka sooloalbumi Blaze of Glory) ilmus Keep the Faith, kus Bon Jovi on rohkem klassikalise roki rea peal – juuksed jäid lühemaks ja laulud läksid pikemaks. Plaadi alguse “I Believe” kõlab isegi veidi U2 moodi. Aga siin on jällegi mitu hittlugu – “In These Arms”, “Bed of Roses” ja nimilugu on ilmselt kõige kuulsamad. Üheks lemmikuks on siin aga Bon Jovi magnum opus “Dry Country”, mis on natuke sugulane  Zeppelini “Stairway to Heaveni” ja GnR “November Rainiga” (ligi 10 minutit pikk!). Saundilt ja loomult aga meenutab ta pigem varasemat lugu “Stick to Your Guns”, aga kahe pika soolo ja eri tempodes osadega. See on klassikaline jutustav ballaad naftatööstuse allakäigust ja selle mõjust paljudele lihtsatele ameeriklastele keskosariikides. Veel üks hea lugu, mis võinuks olla tegelikult eelmisel albumil, on “I Want You”.

Jätkub nädala pärast…