Hommikune ChatGPT

Siin paluti proovida ChatGPT-d ühe huvitava ülesandega: esmalt lasta kirjutada essee ja siis muuta see luuletuseks. Proovime…

1. Write a short essay on free software licenses

Free software licenses are legal agreements that grant users the freedom to use, modify, and distribute software without restrictions. These licenses are typically used by open-source software developers who wish to make their software available to the public for free, while still maintaining certain rights and protections.

One of the most popular free software licenses is the GNU General Public License (GPL), which was created by the Free Software Foundation (FSF). The GPL requires that any derivative works based on the software must also be licensed under the GPL, ensuring that the software remains free and open-source. The GPL also includes provisions for ensuring that users are able to access and modify the source code of the software, and that they are not restricted in their ability to use the software for any purpose.

Another popular free software license is the MIT License, which is widely used in the development of software libraries and frameworks. The MIT License is less restrictive than the GPL, allowing developers to use and modify the software without necessarily making their modifications available to the public. However, the MIT License still requires that the original copyright notice and license agreement be included in any distribution of the software.

Other free software licenses include the Apache License, the BSD License, and the Mozilla Public License. Each of these licenses offers different levels of freedom and protection for users, and developers must choose the license that best suits their needs and goals.

In general, free software licenses are an important tool for promoting innovation and collaboration in the software development community. By allowing users to freely access and modify software, these licenses encourage the creation of new and innovative products and services, while also ensuring that the software remains available to the public for future generations. As such, free software licenses have become an essential part of the open-source software movement, and will continue to play a critical role in shaping the future of technology.

Kommentaar: pole viga, ehkki lahti seletamata on jäetud vaba tarkvara litsentside üks põhilisi omadusi – õiguste edasikandumisklausel (copyleft) ja selle eri astmed. Siiski, GPL-i juures on sellest sisuliselt räägitud. Mainitud on tuntumaid litsentse, aga puudub LGPL ehk nõrga copylefti näide ja midagi oleks ehk võinud olla kasutajatest (näiteks Linuxi tuum GPL puhul).

Aga ingliskeelse SPEAIT eksamiesseena oleks ilmselt madalamat sorti tulemusega läbi saanud küll.

2. Turn the essay into a poem

Free software licenses, a legal accord,
With freedom to use, modify, and afford.
Open-source developers seek to share,
Their software with the public, without a care.

The GPL, a popular choice,
Ensuring software stays with a voice.
Derivatives must follow the same track,
Keeping it open, not turning back.

MIT License, less restrictive to see,
Modifications not mandatory to be.
The original copyright, still to be retained,
In distributions, it must be maintained.

Apache, BSD, and Mozilla too,
Offering choices for what developers do.
Each with their own level of freedom and rights,
A decision for developers to make at night.

Free software licenses, promoting innovation,
Encouraging collaboration, a new creation.
A critical part of open-source, we can see,
A future of technology, yet to be.

Kommentaar: tänamatu ja ebaluuleline ülesanne muidugi – ja sellisena päris kenasti kirja pandud. Näib, et ChatGPT oskab riime leida päris hästi, samas on teksti rütmiga probleeme – silpide arvud ridades ei klapi ja tekst ei hakka korralikult voolama. Teisalt on aga kahe luuletuse pealt näha, et “asja uba” ehk puänti oskab ta juba üsna kenasti leida.

ITSPEA ja Enya

Täna lammutas ITSPEA seltskond Eesti infoühiskonna strateegiat (2030. aasta sihiga versiooni). Päris huvitavaid kommentaare tuli, ehkki suurema töömahu tõttu jäeti seekord kirjutamata rohkem kui tavaliselt.

Aga lugemise kõrvalt otsustasin Iirimaale hüpata. Kusagil ülikooliaja lõpupoole (ilmselt siis 1992 või 1993) tuli külla sõber ja grupivend Vilmar ning tõi kuulata uue kasseti – “sulle iiri muusika meeldib, mida arvad?”. Oligi iiri muusika, aga mitte tüüpiline folk – see oli ehe iiri naishääl, aga tänapäevase sünditaustaga. Clannad oli juba “Robin of Sherwoodi” telesarjast tuttav ning muidugi oli paralleel täiesti õigustatud – tegu oli Clannadi solisti noorema õega.

Eithne Pádraigín Ní Bhraonáin ehk häälduspärasemalt Enya Brennan on üks üsna isemoodi tegelane. Imeline hääl ja samas ilmselt üsna keeruline inimene (meestepoolelt meenub suht samasuguse näitena Prince). Pärit on Loode-Iirimaalt Donegalist, sellestsamast suurest Brennanite perest, kust tulid Clannadi liikmed. 1980. aastal võttis perebänd enda mänedžeriks Nicky Ryani, kes omakorda kutsus bändi ka algsete liikmete õe Enya (kelle  muusikaõpingud seeläbi paraku pooleli jäid). 1982. aastal aga lasti Nicky Ryan koos enda luuletajast naise Romaga Clannadist lahti ja Enya läks nendega koos ära, järgmistel aastatel tegi ta n.ö. nipet-näpet. 1985. aastal aga hakkas BBC tegema dokumentaalsarja keltidest ning vajas taustamuusikat – ning sealt saigi selline kihiline, klassikat, rahvamuusikat ja poppi ühendav kõla alguse. Enya kui artisti taga on tegelikult kolm inimest – lisaks Enyale endale ka Ryanid (tekstikirjutaja ja produtsent).

Esimene album Enya ilmus 1987. aastal – kuid see jäi veel (maailma mastaabis) mõnevõrra varju ja saavutas suure tuntuse alles 1992. aasta uusversioonina, nüüd juba nime all The Celts (ja tegelikult on Spotifys praegu saadaval vaid 2008-09 tehtud remasterid). Seega võib esimese tõelise Enya albumina vaadata Watermarki 1988. aastast. Kuulamine on paras nostalgialaks – tol Vilmari toodud kassetil (mis sai vastavalt tollastele tavadele kohe ka ära lindistatud) oli A-poolel The Celts ja B-poolel Watermark. Nimilugu alguses on mõtlik klaveripala (hilisemast ajast meenutab Secret Gardenit). “Cursum Perficio” on pahaendeline, klassikasegune ja ladinakeelne, inspiratsiooniks Marilyn Monroe elu (ühe versiooni järgi olla too kirjutanud pealkirjafraasi – “Su rada lõpeb siin” – oma koduukse ette). Suurem osa plaadist on üsna sarnane avalooga, voolav ja mõtlik kombinatsioon sünditaustast ja Enya häälest. Enda lemmikuteks on “Evening Falls” (mõtteline sugulane Kate Bushi “Wuthering Heightsiga”), “Exile” ja üsna hästi koloriiti tabav “Storms in Africa”. Samas kõige tuntum lugu siin plaadil – “Orinoco Flow” – jättis külmaks alguses ja jätab siiamaani (ilmselt leierdati seda tollal ka üksjagu). Terve sellise žanri (mida miskipärast new age’iks hakati nimetama) ühe alusepanijana tuli muidugi sellest ülisuur hitt (sh 4x plaatinaplaat Suurbritannias ja USA-s).

Edasi tuleb 1991. aastal Shepherd Moons. Jälle on nimilugu alguses ning see sarnaneb eelmise albumi omaga. Kõige tuntumad on siit vist “Caribbean Blue” ja “How Can I Keep from Singing” – viimane on iseenesest ilus iiripärane ballaad, aga midagi jääb meloodias häirima (täpselt on isegi raske öelda, mis). Enda lemmikuks on hoopis omaaegse filmi “Far and Away” (Tom Cruise’i ja Nicole Kidmaniga peaosades) teemalugu “Book of Days”. Ehedalt keldilik on ka “Ebudae” (vana nimetus Hebriidi saarestiku kohta Šotimaast läänes). Ka see plaat oli väga edukas.

Kolmas – The Celts – oli tegelikult esimene, ehk 1987. aasta plaat anti täiendatud kujul välja viis aastat hiljem. Ei tea, kas seetõttu, et see oli esimene kuuldud album tollelt kassetilt, aga see on siiani lemmik Enya albumite seas. Enya muusika puhul on aastatega suurenenud sellise muusika osakaal, mida võib nimetada “tapeediks” – ladus, aga mitte kuigi meeldejääv taustamuusika (kohati on ilmselt süüdi ka hr Ryan, üleprodutseerimist esineb eriti hilisematel plaatidel). Sellel albumil on tapeeti minimaalselt, pea kõigis lugudes on meeldejääv nõks või saund sees (näiteks futuristlik “Aldebaran” kõlab pigem Oldfieldi moodi, lühike “Deireadh an Tuath” meenutab hilisemat sündiperioodi Clannadi). Enim meeldivad nimilugu (ja telesarja teema), “I Want Tomorrow”, “March of the Celts”, “To Go Beyond” ja ehk parimana “Boadicea” – viimases tuleb ikeenide kuninganna (kelle tuntum nimevorm on Boudicca) kuju lausa visuaalselt silma ette.  Ka seda plaati müüdi mitmes paigas plaatinanormi jagu, aga mõnevõrra vähem kui eelmisi.

Siis tekkis natuke pikem vahe, 1995. aasta The Memory of Trees kõlab juba natuke teistmoodi (ehkki algab nagu eelmisedki instrumentaalse  nimilooga). Üks tuntumaid lugusid on “Anywhere Is”, mis minu jaoks taas lonkab – miskipärast tuleb… Puhhi ja Notsu dialoog meelde. Ei kõla päris tõsiseltvõetavana (ehkki vaheosad on päris ilusad). “Pax Deorumi” algus kõlab, nagu oleks keegi Enya plaadile rokikitarri toonud – aga see on siiski tšello. Lugu kõlab natuke eripäraselt, pigem tegid sellesarnast muusikat Era ja Adiemus (Karl Jenkins). Edasi kisub kohati juba selgelt tapeediks, kuni tuleb ilus (ja ka üsna tuntud) “China Roses” ja veidi hiljem teine orientaalne lugu, “Tea-House Moon”. “Once You Had Gold” on huvitav sulam iirilikust lihtsast meloodiast ja klassikalise soprani stiilis esitusest. Veel üks selline – ja vist veel ilusam – on ainult hilisema Jaapani versiooni boonuslugu “I May Not Awaken”, mis on ilus lugu (ja vokaali ei ole liialt ära häkitud). Plaat läks jälle plaatinatasemele, paljudes kohtades mitmekordselt.

1997. aastal andis Enya välja pundi kordusväljalaskeid ja albumi Paint the Sky with Stars, kus uue loona on peal vaid unelaulu meenutav nimilugu – nii et täiesti uue stuudioalbumi leiab alles 2000. aastast, kui ilmus A Day Without Rain. Traditsiooni jätkates algab see jällegi instrumentaalse nimilooga, saund on läinud veel natuke baroksemaks. Teise-kolmandana tulevad kaks tuntud lugu, mis seekord on ka mulle täitsa istunud – “Wild Child” ja “Only Time”. Mõlemad on “kesktee-Enya”, aga hästi tehtud. Samas sellest plaadist alates hakkab sisse tulema veel teine oht “tapeedi” tootmise kõrval – enesekordamine saundides ja meloodiakäikudes, päris suur osa albumist lähebki minu jaoks sellesse kategooriasse. Õnneks läheb lõpp paremaks – “One by One” on samuti küllaltki tavapärane Enya, aga meloodiakäikudes ja saundis on värskemaid noote; “The First of Autumn” jällegi üllatab veidi saundimänguga ning “Lazy Days” on Raveli “Bolero” sarnane pähe kinnijääv keerutamine. See album osutus Enyale aga parajaks kullaauguks, USA-s müüdi lausa seitsmekordne plaatinanorm.

2005. aasta Amarantine murdis avaloo traditsiooni – “Less Than a Pearl” on vokaaliga lugu ning “Amarantine” tuleb teisena ning seegi on tavamõistes laul (aga kindlasti üks plaadi parimaid – ka meloodia mõjub värskena). Ka järgmine, “It’s in the Rain” on tuntud lugu ja üsna klassikaliselt hea Enya. Huvitav mõte tekkis looga “If I Could Be Where You Are” – see võiks kõlada hästi hoopis folk- või kantriballaadina, naturaalkitarri saatel (selle plaadi aeglane sündiversioon kipub minu jaoks liigselt ujuma). See-eest kunstkeelne “The River Sings” kõlabki natuke nagu Rednex. 🙂 Sürr, aga vähemalt omanäoline.  Siin plaadil on seega häid lugusid rohkemgi kui eelmisel (veel võiks ära mainida selgelt iiriliku käiguga “Long Long Journey” ning ehk ka lõpuloo “Water Shows the Hidden Heart”, mis ingliskeelsest pealkirjast hoolimata on väljamõeldud keeles). Kohati tundubki lausa, et meloodiad on pärit mujalt ja Enya laulab kellegi poplugusid enda võtmes (“Someone Said Goodbye” võiks isegi R’n’B olla). Ent tervikuna hakkab aga lisaks eelmistel ilmnenud riskidele häirima ka üleproduktsioon – Enya ilus hääl on üha enam keeratud robotlikuks (nagu Oldfieldi Songs of Distant Earth-plaadil kasutatud jaapani kunsthääl). Ja idee luua (veel üks) kunstlik keel – Loxian – mõjus sellel ajal juba kulunud ideena (mis aga ei takistanud Ryaneid selle osas autoriõigustega vehkimast, üsna väga totter liigutus). Aga seegi plaat müüs traditsiooniliselt hästi, kulda ja plaatina tuli paljudelt maadelt.

2008. aasta And Winter Came… on nimele vastavalt talvine, ent mitte puhas jõulualbum. Enya tuli taas tagasi traditsiooni – alguse nimilugu on mõtlik instrumentaal. Esimesena jääb kõrva isegi ebaharilikult elav “White Is in the Winter Night”, täitsa õnnestunud uueaegne jõululaul (rivis marssivad päkapikud tulid meelde). Kohe järele tuleb traditsiooniline jõululaul “O Come Emmanuel”, mida advendi ajal meilgi kirikus lauldakse – Enya versioon on heas tasakaalus klassika ja modernkeldi saundi vahel. Üldse näib, et siin plaadil on saund taas loomulikum kui eelmistel, Enya hääl kõlab sarnasemalt varajase perioodiga. Seega päris mõnus talveõhtune või jõuluaegne kuulamine (veel üks omapärane lugu on lõpus olev “My! My! Time Flies!” – ja ennäe imeasja, Enya albumil kõlab üsna bluusilik kitarrisoolo!), lõpulugu on teemasse kohustuslikult “Püha öö” (üsna klassikaline versioon, aga iiri keeles ja kergelt töödeldud vokaalidega). Päris märgatav osa plaati on küllaltki “tapeet” (ehkki korralik selline). Ehk tundus nii ka teistele – Enya kohta oli läbimüük natuke tagasihoidlikum kui enne – “kõigest” kulla ja plaatina vahepeal.

Ja seni viimane Enya album – 2015. aasta Dark Sky Island. Algab seekord jälle (mitte nimi-)lauluga (“The Humming” meenutab natuke kunagist “Boadicead”). Muusika on elavam, kõlapilt on jäänud puhtamaks kui vahepeal, Enya häält pole robotiks keeratud – ainult et meloodiad on suures osas “been there, done that” ning see näitab taas (kvaliteetse) tapeedi suunas. Kui ma siit peaks lemmikut otsima, siis oleksid need “Even in the Shadows” (ilmselt kõige rokilikum lugu, mida Enya on kunagi teinud – kontrabassiga on lausa meatloafilik rütmipulss tekitatud), lõpupoole tulev “Sancta Maria” (põhiosas lihtne ja ilus palvesarnane kujund – aga muud teksti seal ei olegi -, keskosas huvitav harmoonia ja saund, nii et omanäoline klassikalist ja moodsat põimiv lugu) ning tulnukate laulupidu meenutav “The Loxian Gate” (Loxian pidavat pr Ryani järgi ühe teise planeedi keel olema). Albumi läbimüük oli samuti pigem kuld kui plaatina (enamiku artistide jaoks oleks see suur edu, Enya on lihtsalt olnud majanduslikus mõttes pööraselt edukas).

Sel korral õnnestus terve looming ühe soojaga läbi kuulata. Järgmisel korral tuleb midagi mahukamat võtta. 🙂

ITSPEA ja Roxette, 1

Täna oli ITSPEA e-kursusel erandina tähtaeg neljapäeval (sama juhtub ka ülestõusmispühade ajal – reeded on riigipühad) ja ühtlasi tuli tänaseks registreerida rühmatööd (neil, kes selle valisid). Kokku tuli kirjutama 10 seltskonda, seega eelviimasel reedel tuleb jälle üksjagu lisalektüüri.

Šotimaalt hüppaks siis üle Põhjamere (ja Norra) Rootsimaale. Kui ABBA kõrvale üldse saab “kõige popima rootsi popi” kategoorias midagi panna, siis on see ilmselt Roxette – Marie Fredriksson, Per Gessle ja taustajõud (mh ka eesti mees Alar Suurna nupukeerajana). Kusjuures nende mõlema koosluse  puhul, mida enamasti popi alla liigitatakse, oleks õigem kategooria poprokk – eriti on seda näha Roxette’i hilisemate lavaesinemiste juures, mille videoid leiab õnneks Youtube’ist mitmeid.

Aga algusest. Esimene plaat, 1986. aasta Pearls of Passion, algab siiski üsna tüüpilises popivõtmes – avaloost “Soul Deep” kumavad vastu tolleaegne Madonna (“Like a Virgin”), Whitney (“I Wanna Dance with Somebody”) ja võib-olla isegi Wham! (kitarrisoolo on samas ikkagi pigem rokilik). Teine lugu, “Secrets That She Keeps” on aga juba äratuntav Roxette – kaasahaarav meloodia ja lihvitud poprokisaund (plaadi lõpus on samalaadne lugu veel “Like Lovers Do”). “Surrender” algab Peri esituses mõtliku ballaadina (mida see bänd suutis samuti väga tasemel teha) ja jätkub Marie esitatud rokiliku, Hearti meenutava osaga. Ülejäänud plaat on “kolm pluss” – midagi ei ole otseselt halvasti, aga muusika meenutab kohati Eurovisiooni ballaadipoolt ja on kergelt “plastmass” (järgnevate kuulsate “idud” oleks nagu juba olemas, aga kogupilt ei ole veel päris see). Ent debüüt oli korralik, Rootsis müüdi seda plaati hullupööra ning 1997. aastal lasti see uuesti pikemas versioonis välja – huvitaval kombel esineb ka siin Big Country juures nähtud olukord, kus plaadi nimilugu on lisatud alles kordusväljaandesse. “Pearls of Passion” on aga muust plaadist selgesti eristuv, tükk maad hilisema Roxette’i poprokilik heatujulugu (hääled on küpsemad, sündi asemel domineerib kitarr).

Järgmine album, 1988. aasta Look Sharp! ja selle avalugu “The Look” oli siinkirjutaja esmatutvus bändiga (ilmselt oli see taas kord Soome TV “Hittimittari”). See on ikka tõsine hitt, sellise muusikastiili õpikunäide (sündine taust kombineeritult ZZ Topi meenutava kitarripartiiga). Teine tuntud lugu tuleb kohe järele – “Dressed for Success” on kerge ja lõbus traadipopp (küllalt sama malli pealt tuleb veidi tagapool ka “Dangerous”). Ja viimaks tuleb lõpus üks bändi suurimaid hitte läbi aegade – Hearti jõulisi ballaade meenutav “Listen to Your Heart” (tõsi, esmakordselt kuulates tundus, et põhifraas on võetud “What About Love” pealt ja ka kitarrisoolo kisub samasse kanti – aga see on väga hea lugu sellest hoolimata). Ülejäänud plaat on sarnaselt eelmisele natuke vähemütlev (ehkki saund on eelmise albumiga võrreldes igal pool paremaks läinud ja meenutab siin juba kuulsamate aegade oma). Ent need paar suurt hitti olid ilmselt piisavad, et albumiga plaatinasadu korraldada (sh üle miljoniline läbimüük USA-s).

1991. aasta Joyride’i ajaks oli bänd juba tippu jõudnud. Ja selle plaadiga lükati hoogu veel juurde – nimilugu, “Fading Like a Flower”, “Spending My Time”. Minu enda lemmikud on kaks viimast – mõlemad on tegelikult oma tekstilt üsna nukrad lood. Esimene on veidi kergem (nii muusikalt kui tekstilt), teine aga ehedam ja igatsevam. Minu arust on viimane üks parimaid Marie Fredrikssoni esitusi  ning ka Per Gessle laulutekste (“I leave a kiss to your answering machine”…). Veel üks mõnevõrra sarnane, ilusa kitarrisaundiga lugu on lõpus – “Things Will Never Be the Same”). Viimane lugu “Perfect Day” meenutab 1990-ndate Eesti euroballaade (Pajusaar, Vaikmaa, Kallaste jt). Plaatinasadu tosinas riigis jätkus täiega.

Tourism 1992. aastast on natuke teistmoodi album. Siin on mitu lugu varasemast ajast ja kohati süüdistatigi bändi vana rasva peal liulaskmises. Ülekohtuselt – uued lood on kõik väga head. Algab hoogsa “The Looki” stiilis rokkeriga “How Do You Do!”, aga siin plaadil on vist peamiseks väärtuseks mitu väga head (ja valusat) ballaadi (“The Heart Shaped Sea”, “It Must Have Been Love” ja eriti “Never is a Long Time” – viimast pean jällegi üheks bändi parimaks looks läbi aegade ja seda nii muusika, teksti kui esituse osas). Veel üks lemmik on meloodiline sündipopiduett “Silver Blue”. Erinevalt eelmistest albumitest on see plaat hea kuulamine algusest lõpuni, minu jaoks on tegu bändi ühe parima albumiga. Äriedu aga jäi mõnevõrra kehvemaks kui eelmistel, ehkki kulda ja plaatina tuli ka siit. Natuke kummaline seis on looga “The Rain” – kena ballaad, aga nii pealkirjalt, mõttelt kui viisikäikudelt sarnane Madonna samanimelise hitiga. Huvitav, kumb ikkagi enne oli? Enam-vähem samast ajast lood, aga tõenäoliselt on Roxette’i oma veidi varajasem ja küsimus jääb Madonna kapsaaeda.

Jätkab järgmisel nädalal…

Olen pätt

… või midagi sellesarnast – igatahes tuleb peaaegu iga päev mõni e-kiri, kus “Eesti Abipolitsei”, “Riiklik Sandarmeeria” või mõne muu sellise toreda nimega asutus (ükskord kirjutas Elmar Vaher ka!) tahab, et “Laske end kohtus kinni pidada” (vmms andekat) .  Juhtumisi on mõned neist .ru domeeniga (laiskvorstid, bljää!), kõigil on muidugi sabas ka mingisugune ärakrutitud PDF-fail.

Peaks mõned neist Garfile saatma ja laskma Sotsiaalmanipulatsiooni kursuse praktilistest seminaridest osavõtjatel sinna vastu kirjutada (näiteks stiilis, et me oleme siin Tähtis Ameerika Kolmetäheline ja ei salli mingite eesti amatööride tembutamist enda haldusalas…). 😛

ITSPEA ja Big Country, 2

ITSPEA e-kursus alustas teist nädalat Interneti ajaloo lahkamisega. Võib paraku juhtuda, et sellekevadine kursus jääb päris sellises vormis viimaseks – ülikool tahab Kaku bakalaureuseastme õppetöö mahtu tunduvalt vähendada (kaanega professorilt tahetakse teisi asju ka saada, peamiselt rohkem magistri- ja doktoritasemel). ITSPEA õpetamisest tuleb sügisel seega suur osa teistele anda (ehkki ainet tervikuna koordineerima õnnestub ilmselt jääda). Eks elu näitab, mis sellest saab.

Aga tööde lugemise kõrvale siis teine pool Big Countryt. Järgmine album, 1993. aasta The Buffalo Skinners sai tegelikult alguse… laialiminekust. Kuna eelmine plaat oli pettumus, otsustati pillid kotti panna – mõne aja pärast aga mõtles Stuart ringi ja ajas bändi uuesti kokku (trummar Mark Brzezicki loobus ja plaadil mängib stuudiomuusik Simon Phillips; peale valmis plaadi kuulamist aga otsustas ka Mark tagasi tulla). Plaat algab äratuntavalt BC stiilis, ehkki natuke raskema saundiga (lisaks sagedasele hardroki-lähedasele kõlale kumab natuke läbi isegi tollal popp grunge). Teine lugu “Seven Waves” kõlab nagu mõnus meenutus algaegade BC-st ning vana head šotilikku saundi kohtab plaadil päris palju. Nagu juba eespool öeldud, on siin plaadil uuesti tehtud “Ships” (ja lisaks sellele ka “We’re Not in Kansas”) – esimene salm on samasugune klaveriballaad kui enne, siis tuleb bänd juurde. Tegelikult on see väga hea lugu ka sellisena, aga tundub muusikaliselt selle “Where were you?” küsimuse jaoks liiga rõõmsameelne (muusikaline lahendus sarnaneb mõnevõrra varasemale hitile “One Great Thing”). “All Go Together” meenutab taas kord Gary Moore’i või isegi vana kooli bändidest Thin Lizzyt. Veidral kombel on plaadi nimilugu saadaval ainult kordusväljaandel – ja isegi seal vaid lõpus lisalooks oleva demo kujul.

1995. aastal lasti välja Why the Long Face, millest Spotifys on olemas vaid 2019. aasta demode ja boonuslugude kogumik. Selle algus on hämmastavalt sarnane Hootie & The Blowfishi albumi Cracked Rear View omaga – avalugude harmoonia ja kõla on väga lähedased. Seega eelmise albumi šoti hardrokk on siin asendunud pigem USA alternatiivkantri moodi asjaga (muljet tugevdab veel igihaljas klassik, John Fogerty “Down on the Corner”). Hiljem siiski on BC rohkem äratuntav, ehkki keldilikku saundi siin väga ei kohta (ehk erandiks on demod “Sail into Nothing” ja “Wildland in My Heart” – need kahjuks vähetuntud lood võinuks pärineda hoopiski Peace in Our Time albumilt).

Kahjuks puudub Spotifyst Stuart Adamsoni BC viimane album, 1999. aastal ilmunud Driving to Damascus. Seega tuleb lõppu võtta (seni?) viimane album palju hilisemast ajast, The Journey aastast 2013.  Stuarti surm 2001. aastal ja Tony Butleri lahkumine bändist 2012 oleksid pidanud bändile selge lõpu tegema, aga kummalisel kombel tundub see plaat suuresti ikkagi BC-na. Lauljaks tulnud Mike Peters ei kõlagi Stuartist nii erinevalt, bassi mängib Simple Mindsist tulnud Derek Forbes. Kitarridel on isa ja poeg – algne liige Bruce Watson koos poeg Jamiega, trummidel on ikka Mark Brzezicki. Plaadi alguseots kõlab päris tublisti nagu varajane BC, järgneb jupp uuema kõlaga kitarrirokki. Siis aga tuleb “Angels and Promises”, mis on täiesti varase U2 lugu (isegi Mike Peters kõlab nagu noor Bono). Plaadi lõpuosa vajub pärast seda natuke tujutusse – isegi viimane lugu “Hail and Farewell” ei vea pealkirja välja (samas ehk on see hea – sellise noodiga ei saa ju päris joont alla tõmmata!) Sürri detailina: Bruce Watsoni mängitavate pillide hulgas on plaadil märgitud ka… tolmuimeja.

Huvitav ja omanäoline bänd oli, paraku oli Stuart Adamson küll hea muusik ja laululooja, ent väljaspool lava üsna “raske” tegelane ja see pani ka bändile oma pitseri. Et aga positiivselt lõpetada, panin peale 2019. aasta Ultimate Collectioni parimate paladega. See on ikka päris uhke kogumik.

ITSPEA ja Big Country, 1

Sel kevadel läheb taas viisteist reedet ITSPEA e-kursuse kirjatööde lugemisele. Rahvast on registreerunud 80 inimest ja kõigi kirjutiste lugemisele läheb suurem osa päevast, nii et taustamuusikat on ka vaja. Spotify aitab, igal korral võtab taas ette mõne lemmiku (kui plaate on palju, jätkub kuulamist mitmeks nädalaks) ja paralleelselt töödelugemisega saab  ka muusikamuljed siia kirja pandud.

Esimesena tuleb üks kahest šoti bändist – Big Country. Huvitav segu kergemast (kohati alternatiiv-) rokist ja keldi rahvamuusikast (ehkk muusika on tegelikult originaallooming). Nende parimate päevade selgelt šotilik, toru- ja vilepille meenutav saund saavutati kahe kitarri koostöös erinevate efektide (ja vahel ka abivahendite, nagu e-poogen) abil. Huvitaval kombel oli selles üdini šoti bändis pikka aega bassimeheks tõmmunahaline Tony Butler (tema vanemad on pärit Kariibi mere saarelt Dominicalt, ise aga on ta sündinud juba Londonis) – vähemalt bändi algaegadel ja sedasorti muusikas ei olnud see Šotimaal vist päris tavapärane. Tegu on aga väga hea bassimängijaga, kes mõnda aega pidi olude sunnil (sellest hiljem) ka laulja rolli täitma.

Esimeseks albumiks oli 1983. aasta The Crossing. Stuart Adamsoni hääl ja muusikaline käekiri on kohe algusest äratuntav, kitarrisaundid meenutavad plaadi alguse poole pigem tüüpilist omaaegset briti kitarripoppi (Eestis mängis midagi sarnast omal ajal Jim Arrow & The Anachrones). Kolmandana tuleb lugu, mida 1988. aasta Rock Summeril (kus BC oli peaesineja) hakkas rahvas peale bändi esinemise lõppu spontaanselt laulma, kuni bänd tagasi tuli ja loo ära tegi – “Chance”. Väga hea lugu, klassikaline BC, aga juba siit paistab Stuartile viimaks saatuslikuks saanud depressioon otsapidi välja. Šoti 1745. aasta ülestõusust rääkiv “The Storm” meenutab kõvasti Blackmore’s Nighti (kui panna Candice Night seda  laulma, peaksin kindlalt nende looks). Siin on veel ka energiline “Harvest Home” ja veelgi ägedam “Fields of Fire”, mis sulatab kokku mõnusa tempoka kitarriroki ja tolle kuulsa BC torupillikitarri (meloodia osas tekkis paralleel ühe sama kõlaga looga Bob Geldofilt). Debüütplaadi kohta oli The Crossing väga edukas, kulda ja plaatina tuli mitmelt maalt (sh kuldplaat USAs).

Edasi tuleb kohe järgmisest aastast Steeltown. Mõned kiidavad seda plaati – minu jaoks on see (eriti alguses) trööstitu ja depressiivne, väike paralleel tekib eestimaise Sõpruse Puiesteega (samasugune “oi, kui kole on tööliste elu” rida – kui mind BC juures miski tõsiselt häiris, siis oli see Stuarti  arusaam poliitikast). Muusikaliselt on see endiselt korralik, aga esimese plaadi sära on kadunud. Kui üldse, siis jäävad plaadi keskpaigas järgemööda kõrva “Come Back to Me” (vrdl Terminaatori “Ütle, miks”), eelmist plaati meenutavad “Tall Ships Go” ja “Rain Dance” ning mõtlik, ent helgema  tooniga “Girl with Grey Eyes”. Edasi jätkub plaat isegi enamasti mažooris, aga lood ei jää kuigivõrd meelde. Suurbritannias müüdi seda plaati  kullanormi jagu, aga mujal see väga peale ei läinud.

1986. aasta The Seer algab juba tuttava torupillisaundi ja üsna tuntud looga “Look Away”. Väga selgelt šotilik plaat, debrekat on vähe ja minek on hea. Siin meenutab BC kõige rohkem enda pikaealist kaasmaalast Runrigi  (nendest kirjutab kunagi hiljem, kui on aega kõik 14 albumit läbi kuulata). Nimiloos teeb külalisena kaasa Kate Bush, kes küll sealt väga palju välja ei kosta. Aga mõnusaid torupilliseid lugusid on siin päris mitu – järjest tulevad “I Walk the Hill”, “Eiledon” ja eriti “One Great Thing” (viimane oli esimene kuuldud BC lugu üldse – aitäh Soome TV “Hittimittarile” – ja see on siiani üks suurimaid lemmikuid). Lõpulugu “Sailor” algab kena šoti ballaadina ja jätkub tervet plaati iseloomustava energiapommina. Veel üks huvitav lugu on albumi uusversioonil lisatud instrumentaal “Giant” –  meenutab tublisti Gary Moore’i hitti “Over the Hills and Far Away” ja sobiks mõne “Bravehearti” moodi šoti sõjafilmi taustaks. Nii et väga hea plaat, mida aga mingil mõistetamatul kombel müüdi veel vähem kui eelmist (samas ei olnud see ka läbikukkumine).

Kaks aastat hiljem tuli välja Peace in Our Time, mis koos eelmisega on minu arvates bändi parimad. See on ehk mõnevõrra popilikum (esmakordselt on plaadil kasutatud üsna palju klahvpille), ehkki äratuntav saund (ja muidugi ka Stuarti hääl) ei ole kuhugi kadunud – see on täiesti BC album ka  kõlapildilt. Energilist poolt esindavad “King of Emotion” ja “From Here to Eternity”, lüürilisemat (ja samas mitte depressiivset) aga “Broken Heart (Thirteen Valleys)”, “Everything I Need” ja “In This Place”, sinna vahepeale jäävad “Thousand Yard Stare”, nimilugu, “Time for Leaving” ja viimane, “I Could Be Happy Here”. Plaat on hea kuulamine algusest lõpuni – kui eelmisel oli ka paar lahjemat lugu sees, siis see on ühtlasem.

1991. aasta No Place Like Home kõlab alguses nagu… Ameerika (ehkki avaloo pealkiri väidab, et “We’re Not in Kansas”). Mitte halvasti, aga see ei ole  enam see šoti bänd (OK, Stuarti hääl on endiselt äratuntav). Pigem meenub kohati The Offspring ja muu sedalaadi kraam. “Dynamite Lady” kõlab vahelduseks taas nagu perekond Blackmore. Edasi tuleb tujutu, Steeltowni laadis rokk (ilma keldi elemendita), kuni alles lõpus eelviimasena tuleb plaadi parim lugu “Ships”. Sellest on ka “juhtmega” bändivariant  (järgmisel albumil), aga see töötab kõige paremini just nii, nagu siin – melanhoolse klaveriballaadina.

Jätkame järgmisel nädalal…

Õpetame noortele sigadusi

(tegelikult siiski sigadusi ära tundma ja ära hoidma. Valge kaabu stiilis)

Täna läks TTÜ-s lahti Sotsiaalmanipulatsiooni (ICS0018) kursus. See sai alguse omal ajal IT kolledži lõpuaastatel ja jõudis korra ka läbi joosta. Siis aga keerati asjad taltekki ja see aine kaotati ära, nüüdseks suutis isand Praust õppekavajuhina selle tagasi võidelda. Asja uba on anda rahvale algteadmised kahejalgsete häkkimisest (kuna tegu on tulevaste küberturbespetsidega, siis muidugi selle vältimise võtmes ja põhiliselt IT kontekstis).

Omal ajal oli huvilisi vaid 14, sel korral pandi kursus rahvusvahelise kella külge ning lisaks meie kohalikele küberitele (kes on samuti rahvusvaheline seltskond) laekus riburada pidi veel üle kümne tegelase Euroopa eri ülikoolidest (ehk EuroTEQ-võrgustikust). Kauge kandi rahva tõttu tuli kogu kursus jooksupealt e-õppevormi viia, kuna sellise suhtlemist eeldava teema puhul ei tule hübriidõpe eriti kõne alla.  Õnneks kohalik küberite seltskond oli eelmise kevade SPEAIT e-kursuselt juba tuttav (vähemalt nimede poolest).

Õnneks tuli Garf appi ja disainisime kahepeale päris tõsise jupi, kus tööd on ilmselt rohkem kui 3 EAP-ne arvestusega poolsemestrikursus nõuaks. Tänases avaloengus oli kohal ca 30 inimest, aga need olid üsna õhinaga asja kallal – katsetasin loengu jagamist väiksemateks juppideks koos pidevalt taustal jooksva tekstivestlusega ning tundub, et see on päris toimiv mudel (aga eeldab assistendi olemasolu – üks räägib, teine karjatab vestlejaid).

Näis, mis siis saama hakkab, kui nelja nädala pärast seminarid kätte jõuavad – Garf pani seltskonna päris põnevaid asju tegema. 🙂

Juhtmevedamiskoolitusel

Nädala eest reedel viskas organism peale pikka stressiperioodi keti maha ja ütles, et semestrite vahenädalal kodust välja ei roni. Tollesse nädalasse oli ülikoolis aga pandud doktoritöö juhendamise koolitus ühelt selle rea peal tuntud saksa professorilt – õnneks toimus asi onlainis, koolitaja istus Frankfurtis ja õpilased Tallinnas.

Reedene avasessioon läks natuke üle kivide ja kändude (päris mitmes vaates), aga koolitusnädal enda kolme üsna pika päevaga (E, K, R 9.30-15.00) edenes juba sujuvamalt. Ütleks nii, et päris uut väga palju ei saanud,  käsitlus piirdus eeskätt juhendamise psühholoogilise ja natuke ka korraldusliku poolega (doktorantide valimine, motiveerimine jne). Tegelikult oleks aga tahtnud praktilisemat teekonda kirjanduse ülevaateartiklist kuni valideerimise ja väitekirjani, nõuandeid publitseerimise ja konverentside osas jms. Küll aga olid kasulikud koostöösessioonid teiste osalejatega – isegi lihtsalt kontakti mõttes (Mereakadeemia inimestega muidu peaaegu et kokku ei puutugi). Ja seltskond oli päris vahva.

(Muidugi, tõbisena Zoomis istuda on omaette ooper. Kui nina ikka pidevalt jookseb, siis ei jää muud üle, kui nuuskamiseks laua alla kummarduda…)

Uuel nädalal algab juba uus semester. Loodetavasti jääb tervis pidama.

Jõuluhäkid serveriga

Mõne aja eest otsustati kusagil kõrgemal pool ilmselt, et Kakk vajab IT-oskuste tuhmiksmineku vältimiseks mingit kiirkursust. Algas asi laupäeval, 17.12 riistvarapraktikumiga – kodune, ligi 10 aastat edukalt toimetanud pesumasin otsustas viimaks otsad anda. RTFM ja STFW suures koguses, kolmekordne avariitühjendus sinna otsa – abi paraku ei olnud, tuli uus hankida (läks Euronicsi tegelaste abiga libedalt, teisipäevaks oli olemas).

Pühapäeval pani keegi pähe mõtte serveri süsteem ära uuendada. Pesa oli seni Ubuntu 20.04 peal, uuem versioon oli juba pool aastat saadaval ning õppetöö oli just reedel läbi saanud (loomulikult saadeti viimane töö taas 2 minutit enne keskööd…). No proovib – do-release-upgrade.

Kui server peale restarti netti ei läinud, ei olnud veel suurem jama – miskipärast oli ruuter ka lolliks läinud, restart aitas.  Aga märksa suurem jura oli veebis – wiki maas, blogi ja Budokani veeb ka. Ja takkapihta oli nüüd repodest kadunud GNU Mailman, mille peal Budokani listid töötasid (loll lind, ise süüdi – oleks pidanud enne kontrollima!).

WordPressi saitide probleem oli vananenud kujundusteemades, mida varasem PHP 7.4 veel toetas, uus 8.1 enam mitte.  Ajutise lahendusena viisin serveri mõneks ajaks tagasi 7.4 peale. Wiki puhul aitas tarkvara uuendamine (oli varasema LTS-versiooni peal).

Ja siis listid…  Alternatiivideks olid uus Mailman 3 (mis varasemaga ei ühildu), Sympa (mida olin varem juba korra edutult üritanud paigaldada, lõpuks läksin Mailmani peale) ja ka võimalikud muud alternatiivid. Selgus aga tõsiselt veider asi – nii elementaarse ja vajaliku IT-lahenduse nagu meililisti jaoks ei olegi muidu nii suures ja kirjus Linuxi maailmas eriti tarkvara!

Leidus paar WordPressi pluginat, mis aga olid freemium-litsentsiga (loe: tasuta versioon on nadi) ja hakkasid ka selgelt liiga palju infot küsima. Mailman 3 jättis ikka väga piraka mulje, paari lihtsa listi jaoks nagu fugasspomm kärbse pihta.  Jäi üle Sympa.

Tagantjärele vaadates meenus “Marslase” film, kus peategelane järgemööda probleeme lahendama asus. Põhipaigaldus. Postfixi meiliserveri häälestus. Listide loomine.  Iga samm oli tõsine ooper – tarkvara ise on asjalik, aga nii kehva dokumentatsiooni ei ole kaua aega näinud.   Näiteks olid listide loomiseks vajalike mallide kataloogid peale installi tühjad – viimaks selgus, et mallid tuleb kopeerida /usr/share/sympa/default/ -kataloogist…  Ja kui loota, et listi loomine käib lihtsalt käsuga “create list uuelistinimi” vms, siis – päris ei käi. Oluline osa dokumentatsioonist ilmub lihtsalt kunagi tulevikus.

Aga nagu Matt Damoni astronaudist tegelaskuju lõpuks Marsilt tagasi sai, õnnestus ka Sympa käima saada – kolmepäevase praktikumi tulemusena (ja ilma graafilise liideseta – ent seda ei olegi kinniste listide jaoks eriti vaja).

Tänasega sai siis viimaks sellele programmile joon alla. Budokan ja Jora on mõlemad “uue vana välimusega”, PHP on versiooni 8.1 peal ja serveriooper selleks korraks edukalt (?) läbi.

Eksperdi värk

Tehnoloogiaekspert Voldemar Vänt annab teada: ise autojuhtimine on ohtlik! Iga auto, mida kasutajal endal on lubatud juhtida, võib ju vastu posti sõita! EL-s peaks olema lubatud ainult isesõitvad autod (khm, ja muidugi ainult meie firmas loodud tarkvaraga…)!

Kui eespooltoodu jabur tundub, siis võib vaadata Postimeest, kus samaväärne uudis tõepoolest sees on. Oli kadunud Steve Jobs, mis ta oli – aga sellist juttu, nagu praegu üks tema jüngritest ajab, ei oleks ta ilmselt rääkinud.