Rubriigi ‘Tööasjad arhiiv

ITSPEA ja Blackmore’s Night, 2. osa

09.04.2021

Uus nädal; ITSPEA tegelased olid peale pühi edukalt üles ärganud ja lahkasid seekord ESR’i Hacker-HOWTO’d. Päris palju põnevat lugemist oli. Kuulab siis taustaks perekond Blackmore’i loomingut edasi.

Järgmine stuudioalbum on 2006. aastal ilmunud The Village Lanterne (kaks aastat varem lasti välja esimene kogumik, Beyond the Sunset). Avalugu “25 Years” sarnaneb esimese kahe albumi algustega – aga jällegi on sees oldfieldilik noot (isegi vokaal meenutab Maggie Reillyt, Mike’i kauaaegset solisti). Veelgi enam Mike’i rida on aga teisena tulev nimilaul – see võinuks olla Oldfieldi Light + Shade -kaksikplaadi esimese osa peal. Aga lugu ise on kindlasti selle bändi parimate seast – iirilik meloodia, ilus vokaal, suurepärane saund ning orkestratsioon, mis suudab seebiseksminekut vältida. Plaadil on ka mitu laenatud lugu, näiteks Ralph McTelli folgiklassik “Streets of London” ning vaheliti kokku miksitud esimese plaadi originaallugu “Mond Tanz” ja Deep Purple’i kuulus “Child in Time”. Lisaks Candice’i vokaalile on siin sarnaselt eelmise plaadiga sageli taustal  Sisters of the Moon ehk õed Posnerid, kes kõlavad koos väga ilusti (kahju, et viimased mõne aja pärast oma teed läksid).

Edasi tuleb 2008. aastal Secret Voyage (2006. aasta talvelaulude plaadi jätsin esialgu vahele, seda aprillis kuulata on veidi imelik) algab vaikselt, aga lõpeb hümnilike helidega, mis meenutavad tublisti meil kirikus lauldavat “Non nobis Dominet” (sama meloodia käib läbi ka viimasest loost “Empty Words” – ilmselt on kõigil juhtudel tegu ühe ja sama rahvaviisijuurega). “Locked Within the Crystal Ball” on jälle üks õnnestunud segu folgist, rokist ja popist, albumiversioon on aga natuke liiga pikaks venitatud ja mõjub punnitatud remiksina. Naljakas laen vene muusikast on “Toast to Tomorrow” (krokodill Gena ja Potsataja tulevad meelde). Päris põnev on “Can’t Help Falling in Love” – Elvisele on kõvasti oldfieldilikku vunki peale keeratud.

2010. aasta Autumn Sky on pühendatud samal aastal sündinud Autumn Esmerelda Blackmore’ile ja algab ühe parima kaveriga bändi senises ajaloos. “Highland” on ühe-hiti-ime One More Time lugu 1992. aastast, mis kõlab täiesti ABBA moodi (pole ka ime, Peter Grönvalli isa on Benny Andersson). BN “sõidab originaalist üle” täpselt nagu varem Rednexi puhul – seda lugu peab tegema just nii (alates sellest punktist alguses, kus Squire Malcolm of Lumley enda rokitrummikäiguga sisse tuleb). Plaadil on veel üks hea kaver – The Kinksi “Celluloid Heroes”. “Keeper of the Flame” on hea rokikitarritulevärk, kohe selle järel tuleb ilusa klassikalise kitarriga “Night at Eggersberg”. Ilusalt keldilik on ka “Barbara Allen” albumi lõpus.

Aga ennäe, saab veel kolmaski kord kuulata – paar albumit jäävad veel järgmisse nädalasse.

ITSPEA ja Blackmore’s Night, 1. osa

01.04.2021

Sel nädalal on reedene ITSPEA tööpäev erandlikult tõstetud neljapäevale – kuidas iganes keegi neid pühi tõlgendab, suurel reedel rabeleda pole igal juhul ilus. Suure neljapäeva muusikavalikuks aga sobib vana Euroopa traditsioone taaselustav Blackmore’s Night igati.

Ritchie Blackmore. Deep Purple ja Rainbow. Rokimaailma tulest, veest ja vasktorudest läbikäinud mees, üks maailma virtuoossemaid kitarriste. Neljakümnendateks eluaastateks oli kontol mitu lõhkiläinud abielu ja rida muidukäimisi. Jooksis 1989. aastal New Yorkis kokku autogrammi küsima tulnud noore modellist juuditariga (kes pole absoluutselt stereotüüpse juuditari väljanägemisega). Tema oli 44, tüdruk 18. Kahtlemata ebaharilik lugu, aga kestab siiamaani – kihlatud oldi kõigest 15 aastat, abielluti 2008.

Siis hakkas see kummaline paar bändi tegema – Blackmore on seda ise kirjeldanud kui “Mike Oldfield plus Enya”, aga seal on kõvasti mõjutusi veel (päris palju ka klassikalise muusika poole pealt). Kogu kupatust iseloomustab aga tublisti romantiseeritud keskajastiil. Seda ka välispidiselt – kostüümid, lavaseaded ja nimed; kogu seltskond kasutab keskaegselt kõlavaid lavanimesid (näiteks lõi bändis pikka aega trummi Squire Malcolm of Lumley, naljaka pärisnimega Malcolm Dick). Nähtud videode järgi otsustades on tegu suurepärase live-esinejaga.

Esimene plaat Shadow of the Moon ilmus 1997. Õnnekombel sattusin kohe peale, leidsin kasseti Maksimarketi (vist) muusikapoest odava pudi-padi kastis sobrades (sellistes kohtades tuhnimine tasub alati ära – suurt raha küsitakse enamasti moodsate haipvärkide eest). Käiasin kassetti autos hullupööra, varsti ostsin CD ka. Plaat on tõsiselt hea – avalauluks olev nimilugu vastab täpselt Blackmore’i eespoolmainitud valemile, järgneb aga terve rida säravaid ja omanäolisi neofolgilugusid (mõnesid neist laulis Eestis mõnda aega ka Folkmill, näiteks “Be Mine Tonight” on eestikeelsena “Siin on nii hea”). Plaadi neljandas loos teeb kaasa Blackmore’i endine bändikaaslane Ian Anderson (huvitav, kas ta oma pöörast flöödipartiid mängis ka seekord ühel jalal seistes?). Huvitavalt erinäoline on ka Tšaikovskist inspireeritud, aga kõlaliselt pigem ABBA “Gimme! Gimme! Gimme!” sarnane “Writing on the Wall”.

Enda kaks suurimat lemmikut on plaadil teisena olev “The Clock Ticks On” (kui otsida sellise stiili õpikunäidet, siis see sobiks küll) ja üllatav lõpulugu, “Wish You Were Here”. Originaali esitab naljakas Rootsi tümakakantrikollektiiv Rednex, kelle esitus ei ole üldse halb, aga mõjub pärast BN-i versiooni kuulamist umbes nagu mõni Queeni laulda üritav noor “superstaar”. Kui suuremal osal plaadist on kitarrid akustilised ja Ritchie mängib pigem klassikalises või folgistiilis, siis just viimasest loost saab aimu, et tegu on maailma ühe parima rokikitarristiga (terve lugu on ǘksjagu oldfieldilik vokaali ja kitarri duett, eriti head on need paar fraasivahekäiku laulu vaheosas). Ja Candice Night mitte üksnes ei näe rabavalt ilus välja, aga laulab sel plaadil ikka pööraselt hästi (just sellist stiili silmas pidades).

Kaks aastat hiljem ilmunud Under a Violet Moon on tehtud juba märksa suurema seltskonnaga. Taas on nimilugu alguses ja see meenutab päris tublisti eelmise albumi oma (aga kõvema vungiga; sees on ka väga uhke orelisoolo). Plaat on suuresti eelmise loogiliseks jätkuks, stiil ja saund on pea samad (huvitav eristuja on “Gone with the Wind”, kuhu on miskipärast sisse poogitud üks tuntud vene lauluviis). Tuntumad lood on ilmselt nimilugu, “Avalon” ja “Wind in the Willows”, ise aga konkreetset lemmikut siit väga nimetada ei oskakski – kui ehk, siis “Spanish Nights” enda kitarri-tulevärgi tõttu; pahaendeline, ent väga ajastutruu kõlaga “Catherine Howard’s Fate” (sobiks hästi brittide “Tudorite” telesarja) ning Bachi kuulsat “Prelüüdi C-duuris” (ehk “Ave Maria” Bachi/Gounod’ variant) laiendav “Now and Then” (taas äärmiselt ilus kitarripartii) ja lõpulugu “Self Portrait”, mis läheb juba selgelt akustilise roki rea peale – üheks autoriks on Ronnie James Dio ning Candice laulab tavalisemast märksa metalsema häälega.

Veel kaks aastat edasi tuleb Fires at Midnight – temaatika on sarnane, aga rokinoot on tugevam (kohati on ka tõsine progeelement olemas) ja “juhtmega” lugusid on rohkem. “The Times They Are a-Changing” seevastu manab silma ette jabura pildi tsikliga sõitvast Bob Dylanist, keda jälitavad jalgratastel Beavis ja Butt-Head (rütmikäiguga tuleb kohene paralleel Cheri surematu versiooniga loost “I Got You Babe”, harmoonia on ka sarnane). Lemmikuid on ka siin raske välja tuua, ent taas meeldivad instrumentaalid (nagu lõpus olev “Possum’s Last Dance”).

2003. aasta Ghost of a Rose algab taas ühe kuulsa looga – “Way to Mandalay” on albumil poole pikem kui rohkem kuuldud raadioversioon (kuus ja pool minutit!). Aga see on õnnestunud sulam popist, rokist ja folgist, hea rütmipulsi ja kitarrisoolodega, klapib taas Blackmore’i võrdlusse Oldfieldi ja Enyaga. Puhta Oldfieldiks aga kisuvad “Ivory Tower” (kus tundub isegi olevat mitu Mike’i käest laenatud käiku sees – vrdl. “Pictures in the Dark”; isegi Candice kõlab siin nagu Anita Hegerland) ja “All for One”. Albumi nimilugu on sel korral plaadi keskel ja moodustab teise toetuspunkti avaloo kõrval.  Ja kui keskajal olnuks aeroobika juba välja mõeldud, siis hea vungiga “Loreley” sobinuks selle taustaks kenasti. 🙂 Viimaks on selgelt omanäoline Jethro Tulli kaver “Rainbow Blues”.

Ei teagi, kas mitmed kursuslased ajasid erandliku tähtaja ikkagi segi või lihtsalt jäi pühade eel vähem aega kirjutada – igatahes täna oli tööd tavalisest vähem. Seega ülejäänud plaadid jäävad järgmiseks korraks.

ITSPEA ja Scorpions, 4. osa

26.03.2021

Viimane jupp Scorpionsi siis ka.

2010 ja Sting in the Tail. See pidi olema viimane album (teame, teame – tehakse suur hüvastijätt ja siis ei suudeta ikka lõpetada…) ja kõlab taotluslikult klassikalise ajajärgu moodi (avalugu “Raised on Rock” on klassikalise roki musternäidis). Huvitava mõttelise joone võiks tõmmata omaaegse lootusrikka “Wind of Change’i” juurest siinse natuke nukra ja resigneerunud, Afganistani sõjast rääkiva “The Good Die Young” juurde. Saksa muistendil põhinev “Lorelei” on klassikaline skorparite ballaad (taas on väga ilus Rudolf Schenkeri taustakitarr), veel teine samasugune on “SLY” – tagasivaade 80-ndate superhitile “Still Loving You” (pealkiri on tegelikult lühend, lisaks on loos sees ka paar ilusat viidet algsele laulule), millest on tehtud lugu selle laulu tulemusena 1985. aastal sündinud tüdrukust. Lõpulooks on positiivne pauerballaad “The Best Is Yet to Come” (võimalik mõtteline paralleel oleks varasem “Believe in Love”). Plaat tervikuna on ilmselt üks bändi parimaid.

Järgmisel aastal tehtigi kohe järgi Comeblack – lollikindel segu bändi omaaegsetest hittidest ja teiste kuulsuste kaveritest. Samas ei ole see mingi vanameeste haltuura – kui eelmisel plaadil oli Kottaki trummipartii koos muu saundiga tasasemaks keeratud, siis siin lammutatakse jälle korralikult. Mõnigi lugu on vaieldavalt paremgi kui algsel albumil (eriti “Rock You Like a Hurricane”), samas näiteks toosama kuulus SLY on siin ehk veidi ühetaoliseks tehtud (originaalis töötas hästi just piano ja forte kontrast). Kaverite pool on läbivalt hea, aga rohkem võiks esile tõsta biitlite “Across the Universe” (üllatavalt originaalilähedane, Scorpionsit on sees vähe) ja lõpuloo, rollingute “Ruby Tuesday” (seda on kaverdatud palju, see siin on koos Rod Stewarti ning The Corrs + Ronnie Woodi versiooniga üks lemmikuid). Kokkuvõttes taas väga hea plaat.

Et aeg ära täita, võtsin vahele ka MTV Unpluggedi 2013. aastast. Hulk kuulsaid lugusid pehmemas esituses (nagu varasem Acoustica, aga veel vähema traadiga). Kui rokkbändil kaabel tagant ära võtta, jäävad järele bluus ja folk – nii on ka siin. Head on mõlema kitarristi soololood esimese poole lõpus, paar lugu on tehtud ka külalistega (näiteks “Wind of Change” ja A-ha Morten Harket). Ja SLY variant klaveri ja tšelloga on täitsa klassikaliselt ilus.

Ja viimaks siis seni viimane stuudioalbum, 2015. aasta Return to Forever (järgmine plaat peaks ilmuma veel käesoleval aastal). Taas hea klassikalise roki album, saundilt sarnaneb Comeblackiga. Päris paljud lood on tegelikult vanad ning on eri aegadel varasematelt plaatidelt välja jäänud. Endale meeldivad vist enim bändi lugu kirjeldav “We Built This House” ja klassikalised Scorpionsi ballaadid “House of Cards”, “Eye of the Storm” ja “Gypsy Life”. Päris paljud lood on otsapidi autobiograafilised.

Varsti peale plaadi ilmumist lasti Kottak trummarikohalt lahti (erinevate jamade tõttu) ja asemele võeti peale Lemmy Kilmisteri surma 2015. aastal laiali läinud Motörheadist Mikkey Dee. Eks siis uuelt plaadilt kuuleb, kuidas see mõjunud on – aga tundub, et need sellid veel pille kotti panema ei hakka.

Et töö ei saanud ikka veel valmis, kuulasin ära ka MTV Unpluggedi 2014. aasta Studio Edits -variandi. Natuke lühem, aga samad lood lihvitumas versioonis.

Väga mõnus pikk rokiekskursioon oli. Järgmine kord võtab vahelduseks midagi pehmemat ette.

ITSPEA ja Scorpions, 3. osa

19.03.2021

Nädal möödas, kuulame skorpareid edasi.

Peale Crazy Worldi läks kolm aastat, enne kui tuli Face the Heat. Vahepeal oli lahkunud bassimees Buchholz, asemele võeti Ralph Rieckermann. Muusikaliselt kõlavad ballaadid (“Under the Same Sun”, “Destiny”, “Daddy’s Girl”) endise Scorpionsina, traadipool on aga saundilt rohkem ajakohasemaks keeratud, sees on lisaks albumi lõpupoole valdavale klassikalisele rokisaundile ka erinevate metallisuundade mõjusid plaadi alguseotsas ning see tuleb mitmekesisusele kahtlemata kasuks. Huvitav lugu on “Woman”, mis kõlab natuke sedamoodi, nagu üritaks Klaus “Insener Garini hüperboloidi” laulda.

Siinkohal keerab Spotify käru ja jätab tervelt kolm eelmise sajandi lõpu albumit lihtsalt välja – Pure Instinct 1996. aastast, Eye II Eye 1999-ndast ja Moment of Glory 2000-ndast. Viimasest on kahju, see on salvestatud sümfooniaorkestriga ja sellisena kahtlemata erinev. Teisalt said need albumid ka kriitikat liiga pehmeks minemise eest. Aga võtab siis asemele 2001. aasta Acoustica, mis on nimele vastav (pool)akustiline (elektripille on siiski kasutatud, pigem on tegu MTV Unplugged’i laadis seadetega) vanade heade lugude kogumik. Vahepealsetelt plaatidelt pärit hittidest on siin näiteks “You and I”, aga lisatud on mitu kuulsat laenu mujalt (näiteks Queeni “Love of My Life” – rahvas laulab kaasa, aga isegi Klaus Meine mõjub Freddie kõrval siin asjaarmastajana. Ülejäänud kaverid aga on igati võrreldavad). Seda oleks hästi vahva elavas ettekandes kuulata.

Järgmine päris stuudioalbum on 2004. aasta Unbreakable (siit alates on albumid uuesti ka Spotifys olemas). Saund on jälle veidi ajakohastunud, bassi mängib poolakas Pawel Maciwoda ja trumme jänki James Kottak (kelle kaks basstrummi keerasid ka saundi üksjagu raskemaks) – see koosseis jääb paika pikaks ajaks. Plaat ise aga kõlab algusepoole heas mõttes traditsioonilise hard rockina ning läheb siis lõpupoole pehmemaks. Lõpus oleva ballaadi “She Said” kitarrikäigud ja -saund ning ka terve lugu tõid võrdlusena kõrva Ruja “Vaiki kui võid”.

2007. aasta Humanity – Hour I algab üsna kõva traadi ja isegi veidi grungeliku kõlaga, aga üldmuljena on see plaat ehk vähem Scorpions kui enamik muid – see on tavaline hea rokiplaat, mille oleks võinud salvestada ka terve rida teisi bände. Võimalik, et “süüdi” on teine produtsent Desmond Child, kes ongi töötanud koos arvutu hulga teiste kuulsustega (huvitava võrdlusena: Mutt Lange pitser Def Leppardile vist nii tugev ei olnud). Kogu plaat on hea kuulamine, aga see ei ole äratuntavalt see bänd. Samas on albumi kontseptsioon iseenesest põnev – see on düstoopiline, hoiatav lugu kunagi tulevikus toimuvast sõjast inimeste ja robotite vahel (Terminaatori filmide stiilis).

Tänane ITSPEA lugemine jäi üllatavalt lühikeseks – litsentside teema oli rahvale võõras ja ilmselt mängis ka pandeemia mäkra, nii et päris suur hulk inimesi jättis sel nädalal kirjutamata. Nii jääb kuulamine siinkohal veel korra pooleli ja kolm viimast albumit tulevad järgmisel korral.

ITSPEA ja Scorpions, 2. osa

12.03.2021

Järgmine reede on käes, Scorpionsi kuulamine jätkub ITSPEA töödelugemise taustaks. Täna suutis Nabble’i foorumiserver – esmakordselt e-kursuse ca 10 aasta jooksul – kokku joosta, otse keset foorumitööde lugemist. Õnneks taastus ühendust tunni aja pärast ja sai enam-vähem mõistlikul ajal punktitabeli välja.

Aasta oli 1980, album oli Animal Magnetism. Bändi laiema tuntuse algus, plaadiümbrisega aga tehti endiselt tsirkust (seekord oli see aga märksa mitmemõttelisem ja humoorikam ning ära seda enam ei keelatud). Michael Schenker lahkus lõplikult bändist ning tandem Rudolf Schenker – Matthias Jabs jäi pikemaks ajaks paika. Klaus Meine hääl hakkas juba tuttavamat kõla omandama ning bändi saund muutus poleeritumaks – see on raskeroki kohta küllaltki õhuline ning samas väga hea kitarritööga. Kõige kuulsam lugu plaadil on ilmselt ballaad “Lady Starlight” (see on ka ilmselt üldse esimene Scorpionsi lugu, kus on klassikalist orkestratsiooni kasutatud – algab klassika-crossoverina ja lõpeb instrumentaalse raskerokiballaadina). Omamoodi huvitav on ka nimilugu, mis on pigem bändi algaegade moodi.

Järgneb 1982. aasta Blackout, mis on jälle ports tõsist tulistamist. Kaanepilt (väidetavalt ühe isemoodi onu autoportree) seekord lärmi ei põhjustanudki. Muidu enam-vähem harju keskmine plaat, aga lõpp läheb paremaks – “Arizona” on natuke ZZ Topi vms meenutav, heas mõttes ameerikalik lugu, “China White” on psühhedeelse laksuga bluusrokk ning plaat lõpeb ühe parima looga sellelt bändilt üldse – “When the Smoke is Going Down”. See on Ivo Linna “Tähti üheks õhtuks” hingesugulane, millest paistab muusikuelu trööstitum ja väsitavam pool. See põhiline kitarrikäik on taas Schenkeri klassika (mida toetavad ka Francis Buchholzi bassikäigud ning Matthias Jabsi teine kitarr; väidetavalt mängib siin plaadil rütmi Jabs ja soolopoolt Schenker, aga videodes paistab teistpidi), Klaus Meine esitus on samuti ülihea.

Edasi tuleb Love at First Sting aastast 1984. Üks kuulsamaid plaate, kust pärinevad “Rock You Like a Hurricane”, “Big City Nights” ja eriti muidugi “Still Loving You”. Üldiselt on ka see plaat tehtud suht lollikindla valemiga “paar ballaadi, ülejäänu on traat” (erandiks on ehk “Coming Home”, kus on need mõlemad pooled esindatud). Aga traadipool on natuke igavavõitu.

Siis tegid sellid pikema pausi ning Savage Amusement tuli välja alles 1988. aastal. Kuulsaim lugu on ehk popimõjutustega raskerokilugu “Rhythm of Love”, enda selge lemmik on aga plaadi viimane laul “Believe in Love”, mis võiks olla Scorpionsi viie parima seas üldse. See on tervikuna väga mõnus autorokiplaat ning ka Scorpionsi albumina üks mu lemmikutest (bändi aeg-ajalt kollitav üksluisus siin välja ei paista – plaat tervikuna on ehk isegi kergemapoolne, samas “We Let It Rock… You Let It Roll” ja “Love on the Run” on ikka tõsine hevi).

1990. aasta Crazy Worldi loetakse sageli “klassikalise” Scorpionsi viimaseks albumiks. Mõlemad ballaadid on ilmakuulsad – nii eespool olev “Wind of Change” (siin on mälupilt 1998. aasta Lauluväljaku kontserdilt – Klaus Meine on ligi kaks tundi järjest rokkinud, jääb siis laval seisma ja vilistab mikrisse selle laulu avataktid. Täiesti veatult…) kui ka albumit lõpetav “Send Me an Angel” (taas üks mu absoluutsetest lemmikutest). Aga siin on ka suur osa “traati” head lood, kasvõi avalood “Tease Me, Please Me” ja “Don’t Believe Her” (kõlavad üsna sarnaselt Adrenalize-aja lepparditega, teine meenutab lisaks ka Gotthardi).

Töö sai tehtud, korralik jupp (skorpioni saba?) jääb veel kolmandassegi nädalasse kuulata.

Teadust tehakse kuudis

11.03.2021

Diogenes olla teadust tünnis teinud. Kakk teeb kuudis.  Igatahes nägi Data in Briefi toimetajatöö täna välja niimoodi (Martin Kooniku foto):

Kakk kuudis

(Teine tõlgendus on, et Ülemiste Viking Motors on kakkudele ekstra pesakastid installinud.)

Aga kuudis oli mugav autohoolduse valmissaamist oodata küll. Nagu näha, on isegi voolupistik (koos laadimiseks mõeldud USB-pesaga) kuudi küljes olemas.

Poleerib pingviini

02.03.2021

Aeg uuesti õppima hakata…  Aprilli keskel peaks LPIC-1 sertifikaadi aeg täis saama, seega peaks aprilli alguses uuesti IT Koolitusse eksameid tegema minema. LPIC-2 jaoks on ka korduvalt hoogu võetud, aga see tahab suuremat õppimist ning koroonast hoolimata on tegemist päris paksult (130 tudengit, 14 diplomandi, sel nädalal näiteks veel lisaks oma 15 tundi virtuaalseid – klapid, mikker ja MS Teams – kavandikaitsmiskomisjone). Seega tuleb esialgu taas olemasolevat pikendada. Niisiis: aa, bee, hakka pähe…

Kohe esimese veerandtunniga sai ka midagi uut teada: Mintis (ja Ubuntus) vastab /bin/sh -sümlingi tagant mitte Bashi (nagu võinuks eeldada), vaid hoopis väiksem ja kiirem Dashi käsukest. Vat siis.

ITSPEA ja ABBA

19.02.2021

Jälle reede, jälle ITSPEA tööde lugemine. Täna veel lisaks lõputööde kavandite esitamise lõpptähtaeg, hetkeseisuga on “purgis” kaheksa tööd. Lisaks tuli veel päeval käia va lauamängu vastu esimest süsti saamas, seega võtame seekord vana kooli musa ette.  Rootsi popi suurimaid tegijaid ehk ABBA.

Selle bändiga on mul tegelikult eriline suhe. Lapsena kasvasin peamiselt koduseinte vahel ja kodune helitehnika piirdus päris pikka aega viletsa grammofoniga (iseenesest kummaline, kuna mõlemad vanemad on eluaegsed koorilauljad), lisaks nõuka-aegne TV ja raadio. Seega piirdus muusikaline dieet päris pikalt ETV “Horoskoobi” ja Eesti levimuusikaga. Ema aga oli ABBAt piisavalt kuulnud ja talle see meeldis – nii imbus see ka esimese “päris” pop-ansamblina siinkirjutaja teadvusesse (varsti järgnesid biitlid, Boney M ning ilmselt esimese päris-rokkloona meenub eestimaise Ruja kõrval “Killer Queen”). Ja kui tiinekana esimese kassettmaki sain, siis oli esimene salvestatud kassett samuti ABBA oma.

Aga nüüd siis ABBA stuudioalbumid. Esimene on seesama, mis kunagi kassetile sai lastud, Ring Ring 1973. aastast. Avapauk ehk nimilugu lööb kohe letti bändi põhijoone – geniaalsed popmeloodiad koos läbi aja muutunud, kuid alati viimaseni lihvitud arranžeeringutega. Lisaks neljale põhiliikmele oli läbi aja sisuliselt paigas ka saatebänd (eriti Rutger Gunnarsson bassil ja Ola Brunkert trummidel – rütmipartii väärib paljudes lugudes eraldi kuulamist) ja see aitas samuti stabiilsele saundile kaasa.

Nii on kohe albumi alguses mitu suurepärast laulu – lihtne ja lööv avalugu, samasse stiili “People Need Love” (paljud selle albumi lood kaverdati ära ka eestlaste poolt – “Ring ümber kahvatu kuu”, “Kiri või kull” jne), südamlik “Another Town, Another Train”, aga ka otsekui märksa hilisemast ajast pärinev “Disillusion” ja mitmed teised. Naljakas paralleel tekkis Björni lauldud looga “I Saw It in the Mirror”, mis on nii meloodia, seade kui isegi hääle poolest hämmastavalt Smilersi moodi. Mine tea, äkki kuulas neid ka noor hr. Sal-Saller (pungist hoolimata)… Aga “Andersson/Ulvaeus” on nagu “Lennon/McCartney”, kvaliteedimärk kohe algusest peale.

Huvitav moment selle albumi juures – kõik lood on pikkuselt 2:33 ja 3:18 vahel, aga mõjuvad kuulamisel märksa pikematena (lihtsalt on, mida kuulata).

Aasta hiljem ilmus Waterloo, mille nimilugu võitis Eurovisiooni. Kui reeglina eurolaulud laiemat publikut eriti ei kõiguta, siis ABBA on üks vähestest selgetest eranditest. Plaat on ehk veelgi lihvitum, kuid lugude poolest vaat et ABBA kõige nõrgem (või ütleme siis “enda ajastusse maha jäänud” – see on just alright-popalbum). Kuulsaks said lisaks nimiloole ka “Hasta Manana” ja “Honey Honey”, kuid minu lemmikutest on siin vaid romantiline “Dance (While the Music Still Goes On)”, päris hea on ka põhiosa lõpulugu, vähemtuntud “Suzy-Hang-Around”. Päris palju on siin funky-likku nooti, mis pole kunagi eriti peale läinud.

Kui Def Leppardil andis bändi endanimelist albumit ikka pikalt oodata, siis ABBA tegi selle kolmandana 1975 (see plaat oli muide tolle esimese lindistatud kasseti teisel poolel). Siin on juba näha-kuulda ka rokilikumat rida (“So Long” ja “Hey Hey Helen”, eriti aga avalugu “Mamma Mia”, mis on siinkirjutaja arust üks ABBA parimaid üldse – kitarripartii, sündieelse ajastu rokirütmipulss ja head naishääled). Veel üheks lemmikuks on meloodiline poprokilugu “Bang-A-Boomerang”. ABBA-l oli ikka üsna mitu erinevat nägu – siin albumil on poppi, rokki, funki, ballaade, reggae‘t ja isegi queenilikult erižanrilist instrumentaali.

Huvitav on lõpupopurrii kolmest ameerika rahvamuusika klassikust kolmes erinevas abbalikus võtmes (“Pick a Bale of Cotton” on üks väheseid kohti, kus mulle funky meeldib, seal on see muusika juurtes sees; “Old Smokey” on nukker kantriballaad ja “Midnight Special” “Mamma Mia” sarnane energiapomm). “S.O.S.” on sarnaselt esimese albumi “Disillusioniga” otsekui kurjakuulutav külaline tulevikust ning “Intermezzo No.1” kuulutab selgelt ette hilisemat “Chessi” sündi.

1976. aasta Arrival on juba tõsine hitiparaad – vähemad pooled neist lugudest on enamikul ABBA hilisematel hitikogumikel. Samas hakkab siit juba tulema sisse kurbusenoot ja mitmed laulutekstid on ikka päris valusad (need on enamasti just parimad lood nagu “My Love, My Life” ja “Knowing Me, Knowing You”), lisaks on kurblõbus “Why Did It Have to Be Me”. “Tiger” on hea jõuline poprokk ning veel üks ammune lemmik on instrumentaalne nimilugu, kus Benny on ilmselt rootsi rahvamuusikast mõjutusi saanud (üks algne tööpealkiri oligi “Saabumine Dalarnasse”). See on lugu, mida isegi Mike Oldfield ei suutnud päris originaalivääriliselt kaverdada.

1977. aasta plaadi nimeks on lihtsalt The Album. Ka siin on mitu kuulsat lugu – “Eagle”, “Take a Chance on Me”, “Thank You for the Music”. Need on kõik head, aga enda konkurentsituks lemmikuks (nii muusika kui sõnade osas) on “One Man, One Woman”. Suurepärane lugu sellest, et koos edasiminemine on võimalik. Benny Anderssoni oskus hullult kummitama jäävaid sündiriffe luua oli selleks ajaks juba küpseks saanud… Ja huvitaval kombel on Frida laulnud põhivokaali Agnethaga võrreldes üsna vähestel lauludel (erandiks on viimane album) – aga just need kipuvad olema paremate seas (siin albumil on samast ooperist veel “I Wonder (Departure)”). Täitsa kahju, et alguses siit albumist välja arendada plaanitud minimuusikal ei realiseerunud – aga paljud nendest muusikalistest ideedest jõudsid hiljem “Chessi” välja.

Kaks aastat hiljem, 1979. aastal välja lastud Voulez-vouz (ja eriti selle nimilugu) kannab natuke ka tollase diskoajastu märki, kuid kõige kuulsamad lood nagu “Chiquitita” ja “I Have a Dream” on endiselt klassikaline ABBA (lisaks on sama rea pealt “As Good as New”, “Angeleyes”, “Kisses of Fire” ja “Lovelight”). Diskoroki klassikuks saanud “Gimme! Gimme! Gimme! (A Man After Midnight)” lubati palju hiljem Madonnal ära miksida – see on üks väheseid Madonna lugusid, mis mulle meeldib. 🙂  ABBA heatujuroki rida esindab siin aga väärikalt “Does Your Mother Know” (üks huvitav omadus bändi helivõluri Michael B. Tretow’ juures oli pidev küsimus kuulamisel, kas mingit riffi mängib kitarr, mõni klahvpill või mõlemad koos).

1980. aasta Super Trouper on jälle tervikuna mõnevõrra traditsioonilisema kõlapildi juurde tagasiminek. Häid lugusid on jälle palju – valus “The Winner Takes It All”, ilusad ballaadid “Andante, Andante” ja “Happy New Year” (viimast julgeti isegi sügaval nõuka-ajal uusaastaöösel teinekord telekas mängida…), eelmise albumi diskorokki meenutav “On and On and On”. Eriti aga meeldivad tollases mõistes uuema, 80-ndate popsaundi esindajatena “Me and I”, “The Piper” ja “Lay All Your Love On Me” (Benny sündikäigud on kõigis kuulamist väärt). Plaadi lõpus on ka aasta varem Wembleyl laivis salvestatud südamlik “The Way Old Friends Do”.

Ja viimasena 1981. aasta The Visitors. Nimilugu räägib tegelikult kutsumata külalistest omaaegses N. Liidus (need, kes inimesi ära kaotasid või Siberisse saatsid) – nii seda kui ka samamoodi kommunismikriitilist “Chessi” ei mängitud siinkandis raadios kuni tolle riigi lagunemiseni välja. Aga see on üldse ABBA kõige valusam (samas ka kõige küpsem) plaat – põhjused on ilmselt arusaadavad (mõlemad abielud olid selleks ajaks katki läinud).

Väga häid lugusid on see plaat täis – enda lemmikud on “When All Is Said and Done” (Frida hääl – ja laulutekst – ütleb palju, lisaks on see üks parima saundiga ABBA lugusid üldse), vingete bassipartiidega, ent samuti nukrad “Soldiers” ja “One of Us”, nostalgiline “Slipping Through My Fingers” (seda kahe kitarri soolot mängiti ka laivis kahekesi, kõlas väga uhkelt; väga ilusasti on toodud välja ka Björni akustiline kitarr) ja kummituslik (ühe tõlgenduse järgi on see sureva inimese tagasivaade enda elule) “Like an Angel Passing Through My Room”, mida Frida laulab klassikalise häälekooli vääriliselt (seda on esitanud ka Sissel, Celtic Woman jpt).

Lõpetuseks: üksvahe oli moes ABBAt kiruda. Et ikka “disko” ja “kommerts” on. No ei olnud. Ütlejad olid lihtsalt tainad. 😛

Ägedad kolleegid

16.02.2021

… on Kakul endiselt olemas.

Seekord jäi IT kolledži traditsiooniline cucli. (kuklipunkt) jätkuva pandeemia tõttu toimumata, ent kukleid sai ikka. Ja muidugi pidasid Krista ja Anneli ka Kakku meeles – aitäh!  Asjaosaline käis esmalt Glehni pargis kukleid liulaskmisega välja teenimas ja sai pärast kogu (täiesti gluteenivaba) krempli kenasti kätte.

Kaku kuklid

ITSPEA lepparditega, 2. osa

12.02.2021

Jätkame siis ITSPEA tööde lugemist Def Leppardi saatel.

1999. aasta Euphoria on kõlaliselt justkui läbilõige varasematest ajajärkudest – avaloos tuleb paralleel kahe esimese albumiga (isegi trummisaund kõlab pehmemalt ja naturaalsemalt kui vahepealsetel plaatidel), “Promises” ja “Goodbye” on aga Adrenalize-plaadi kõlaga ja “Paper Sun” kõlab harmoonia mõttes nagu eelmine plaat Slang. Aga kitarritandem Collen-Campbell kõlab sama ägedalt kui varasemad paarid. Omamoodi lahe lugu on korralikku kitarritööd ja poolräppi ristav “21st Century Sha La La Girl”. Sarnaselt High’N Dry -plaadiga on siin ka instrumentaallugu, Phil Colleni “Disintegrate”. Ning klassikalise Leppardi pehmema raadiohitina kõlavast “Guiltyst” on Terminaator vist ühe kitarrikäigu laenanud.

2002. aasta X (“kümme”) on vist senistest kõige edutum Leppardi plaat ja igavavõitu on ta küll. Miskipärast on sinna pandud halvemat sorti rootsi poppi esindav “Unbelievable” – ainus täiesti teiste kirjutatud laul plaadil; poleeritud, aga täiesti ilma saba ja sarvedeta, “vasakust sisse, paremast välja” -lugu. Ent pea kogu plaat kõlab natuke kõrtsimuusiku haltuuraotsa moodi – tuju pole, aga mäng tuleb ära teha. See käib isegi väga hea loo “Long Long Way to Go” kohta, mis on ebaleppardliku poistebändiproduktsiooniga metsa keeratud (õnneks on albumi lõpus ka akustiline versioon, mis on natuke vähem seebine).

Edasi tuleb Yeah! 2006. aastast. Märksa põnevam plaat, kuna kõik lood on kaverid, Marc Bolanist ja Mott the Hoople’ist ELO ja Rod Stewartini. Huvitav on kuulata The Kinksi paljukaverdatud “Waterloo Sunseti” – Sheffieldi poisid kõlavad natuke Liverpooli omade moodi. Lemmik albumilt on aga Mott the Hoople’i “The Golden Age of Rock’n Roll”, mis on ehe hea-tuju-lugu ja loomulik sugulane Mäksi “Kuldaja rock’n rollile” (mis originaalis on muidugi hoopis ameeriklase Bob Segeri lugu).

Kahju, et David Bowie kuulsa major Tomi kosmoseloo (“Space Oddity”) kaver jäeti põhiplaadilt välja boonuslugudesse, see on väga vahva ristand Bowiest ja lepparditest (plaadile pandi Bowielt “Drive-In Saturday”, aga minu arust on Tomi-lugu etem). Samas on selge ämber üks teine boonuslugu, Queeni “Dear Friends”, mis mõjub nagu pühakojas lärmamine.

2008. aasta Songs from the Sparkle Lounge algab leppardliku saundiga, aga pahuravõitu meeleolus. Üldine mulje on natuke sama kui esimestel albumitel – iseenesest head lood, aga natuke üksluine üldpilt (ja aastanumbri kohta natuke retro, 90-ndate rida). Erandiks on kena ballaad “Love”, mida esitati samal aastal ka koos Taylor Swiftiga “Crossroadsi” ühiskontserdil (sellest on siin varem kirjutatud) ja koleeriline, Singer Vingeri “neurorokki” meenutav “Bad Actress”, mis suudab tegelaskuju silma ette manada küll.

Kui tavaliselt alustavad bändid endanimelisest albumist, siis leppardite puhul on see seni viimane stuudioalbum 2015. aastast. Suuremas osas kuidagi koduselt leppardlik (see ongi kodutoodang, salvestatud Joe Elliotti kodustuudios!), mitmed lood on sarnaselt Mike Oldfieldi muusikaga erinevate varasemate teemade uusversioonid. Mitmed on märkinud, et “Man Enough” on valeriietesse pugenud “Another One Bites the Dust” (ehkki Joe Elliotti ei oskaks küll Freddie Mercury nahkpükstes ette kujutada…). Sümpaatne on bassimees Rick Savage’i nostalgialugu “Last Dance” (selle algset demoversiooni laulis autor ise, plaadi põhiversioonis laulab Joe Elliott), põnev on ka viimane lugu “Blind Faith”, mis otsapidi meenutab nii 70-ndate progerokki, David Bowiet kui Slangi plaadi grunge-mõjutustega lugusid.

Stuudioalbumid said otsa veidi varem kui tööpäev, lõppu tuli veel Las Vegase kontserdikogumik võtta. Kokkuvõtteks aga tasus ka see maraton täitsa ära. Leidsin mitmed lood, millele varem ei olnud peale sattunud.