Rubriigi ‘Tööasjad arhiiv

Sundjuhendamine?

12.09.2019

Näe, paraku tuleb isegi sünnipäeva hommikul hoopis uriseda…

Eile käis hea kolleeg tööajatabelist jutustamas (ei, Kakk ei tööta Nurkse instituudis!). See on osa tema tööst ja tema peale uriseda pole mingit põhjust. Küll aga väärib urinat uudis, et järgmisest õppeaastast tahtvat TalT^H^H^H^HTTÜ juurutada nõuet õppejõududele juhendada igal aastal 260 tunni eest lõputöid, kusjuures bakalaureuse eest “makstakse” 20 ja magistri eest 50 tundi. IT Kolledžis on hetkel vaid esimese taseme õpe, seega lihtne matemaatika ütleb 13 tööd aastas. Iga mats, igal semestril.

Nagu lõputööde nimekirjast näha, on Kakk juhendanud küll. Eelmisel kevadel saidki 7 inimest diplomi, nii et võiks nagu graafikus olla. Aga

* juhendaja valik on tudengi initsiatiiv. Seega kui inimesi ei tule, siis ei tule.
* 7 nägu semestris on võimalik, aga pikemalt jätkusuutmatu – vähemalt keskmise muu töökoormuse juures. Ühekordne pingutus on OK, pidevalt on see suht orjatöö. Ja kvaliteedist pole sellise pideva režiimi puhul väga mõtet rääkida. Autoga võib möödasõidul gaasi põhja vajutada: röögatab ja läheb. Aga pidevalt nii sõita ei saa.
* on ka neid, kellele juhendamine ei sobi. Ülikooli üks suuri hädasid on kõige nõudmine kõigilt, selmet kasutada täiel määral ära iga inimese tugevad küljed ja nõrku mitte torkida.

Muidugi, kui eeldada, et juhendamine käib stiilis “vali teema, kirjuta valmis ja ma siis loen korra üle”, siis ehk mängib välja. Kakk kiusab enda jüngreid ka bakalaureusetasemel kindlasti magistrinormi järgi.  Loomulikult tuleb juhendamine lugeda õppekoormuse hulka ning see, kes töid ei juhenda, peaks tegema võrreldaval määral muid asju. Aga normiga sundjuhendamine on hea kiire viis lõputööde kvaliteet põhja lasta.

Praegu näibki, et suure teadusetegemise ja h-indeksi tagaajamise tuhinas on õppetöö pikka aega tagaplaanil olnud ja nüüd hakkavad selle arusaama viljad valmima. Kolledžist on ära läinud väga suur osa neist, kes omal ajal selle näo määrasid – karta on, et mujal ülikoolis pole asi  parem.  Ja kui nüüd selgub, et auditooriumi ette pole kedagi panna, leitakse “hea lahendus” – pigistame neid, kes veel alles on; kui nad pole seni ära läinud, siis neil polegi kuhugi minna. Nagu Internetis öeldakse: bzzzt, wrong! Seda nähti juba esimese samalaadse lainega sajandivahetuse paiku (tuleb tegelikult päris tuttav ette).

Ülikool peab saama jälle üliKOOLIKS.  “Nurkset teha” võib ka muudes asutustes.

Allikakriitikast

03.09.2019

Kirjutasin (peamiselt ITSPEA tudengite tarvis) Kaku Akadeemiasse sellise jupi.

Esialgu väga palju näiteid sisse ei pannud, aga kui peaks tahetama selleteemalist eraldi loengut, siis on näiteid kasvõi siin blogis kajastatud juhtumite näol piisavalt.

Tohoh veel kord

28.08.2019

Millalgi mõne aja eest andis kolledži pealik Kalle teada, et Kakk esitati lisaks teaduskonna parima õppejõu konkursile ka üleriigilisele, mis tipneb suure haridusgalaga sügisel õpetajate päeval. Mõne nädala eest tuli kutse haridusministri vastuvõtule ning täna anti Teletorni juures lill ja paberkott raamatutega. Nüüd olen üks kolmest aasta õppejõu nominendist, lõplik valik tehakse 5. oktoobril.

Näis, kuidas läheb. Head meelt teeb muidugi –  nagu juba öeldud, ju on midagi õnnestunud õigesti teha.

Tohoh

23.08.2019

Eile andis isand Aaviksoo Kakule aulas õppeaasta avaüritusel TTÜ kuldmärgi. See antakse 25-aastase ülikoolis töötamise eest – mingil veidral kombel andiski 25 kokku. Peale magistri saamist 1994. aastal esmalt 8 aastat põhikohaga (suur osa sellest doktoriõppe kõrvalt), siis TLÜ ajal siiski lepingutega äärtpidi jätkates ja hiljem IT kolledžis töötades, mis tänaseks samuti TTÜ alla on läinud.

Iseenesest ju tore, aga… Kuidas see võimalik on, et sellest nii palju aega mööda on läinud?

Virtuaalne ajahüpe

16.08.2019

2010. aasta paiku, kolledži 10. aastapäeva puhul tegime osa üritusi enda OpenSim-virtuaalmaailmas (sellest on siin varem kirjutatud). Lisaks tehti selle peale mitu lõputööd ning isegi portugali külalistudengi Simao magistritöö.  Kui aga Kalle Tammemäe varsti peale seda kolledžist lahkus, jäi ka virtuaalmaailm soiku.

Sel kevadel sai proovitud kunagiste varukoopiate pealt asja taastada, aga tarkvara on vahepeal edasi arenenud ning vanade juppidega tekkis raskusi. Viimaks õnnestus vähemalt keskkond koduses lauaarvutis taastada (sh Adidastes kanajalgadel seisev õppeosakond Turingia saarel, tossav ja keerlev vabadusrist sissekäigu juures, DevNullia saare maatõugu kuivkäimla ja palju muud) ning täna see sealt ka edukalt uuesti kolledži serverisse üles panna. Saime Kallega korraliku nostalgialaksu. 🙂

Pilt Penguinia saarelt – täitsa nagu vanasti.

üks vaade IT Kolledži virtuaalmaailma

Jälle tööl

15.08.2019

Ehkki õppeaasta algus on veel paari nädala taga, sai tänasega puhkus otsa. Teadliku valikuna, et jääks aega rahulikult semestrit ette valmistada – ehkki seekordne puhkus kulus sõna otseses mõttes laisklemisele, et eelmise suve puudujääki tasa teha. Õnneks on algava semestri koormus mõistlik –  traditsiooniline ITSPEA kogu kolledži rebastele. Aga kuna selle õppeaasta jooksul peaks selguma ka see, mis vormis tulevikus jätkata, siis liugu lasta ei saa.

Parem hilja…

09.08.2019

Seda uudist oleks tahtnud Eestis näha millalgi eelmise sajandi lõpuaastatel või sajandivahetuse paiku.

Alates magistratuurist (ca 1993) kuni 2002. aastani oli see ju põhiline tegevus- ja uurimisvaldkond, üritasime TTÜ juures vastavat laborit/keskust püsti ajada (kui kedagi huvitab, siis üks lühike kroonikajupp on siin). Magistri- ja ka doktoritöö sai nendel teemadel kirjutatud. Ja tagantjärele oleks ehk ka Eesti riigil praegu lihtsam, kui oleks olemas üks juba sissetöötatud teadmuskeskus tehnoloogilise ligipääsetavuse valdkonnas. Paraku – oleks, oleks…

Tolle eespoolviidatud uudise sarnaseid uuringuid tehtud ja vastavaid signaale antud sai tollal korduvalt (sh oli täiesti ligipääsmatu TTÜ enda veebileht ja kogu selle aja massimeedia), kuid jäime täiesti hüüdjaks hääleks kõrbes.

Aga hea vähemalt, et asi liigub ja tänastel puuetega arvutikasutajatel on elu ehk jupi maad kergem kui tollal.

Märksa parem

15.07.2019

Eelmisel aastal sai siin jorisetud teemal “kuidas ei tohiks ühe avaliku teenuse veebilehte teha“.

Sel suvel vaja jälle laagerdama minna ja jälle mere taha – sedakorda Saaremaale. Sealset piletimajandust korraldab praamid.ee veebileht. Oeh, kas jälle…?

Aga üllatus-üllatus: kõik töötas veatult.  Asukohad olid loogilised, vaikimisi suund oli mandrilt saarele ja kaheotsapileti tegemine lihtne, saabunud kinnituskiri oli mõistlik ning selle sabas olid nii PDF-vormingus piletid kui ka vastav kalendrisündmus.  Kuna autos sõitjate arvu lõplikult veel ei tea, siis ehk peab ka pileti hilisema muutmise ära proovima – aga senine kogemus laseb küll arvata, et ka sellega peaks hakkama saama.

Seega soovitus Kihnu Veeteede veebiseppadele: uurige välja, kes praamid.ee tegi. Minge sinna praktikale.

Microsofti kasutustingimused

08.07.2019

Seoses hiljutise uuendamisega sai nüüd ka ette võetud uued Microsofti kasutustingimused – näiteks privaatsust puudutav osa on saadaval ka päris viisakas eesti keeles. Hirmus kahju ainult, et väga suur osa kasutajaid seda kunagi ei loe (või kui loebki, on juba Google’i ja FB poolt nii juhmiks dresseeritud, et asja padutotalitaarne olemus kõrvust mööda libiseb). Paar pisikest refereeringut siiski:
* enamiku firma teenuste tarbimiseks tuleb lubada neil andmeid koguda. Nendes kohtades, kus nõustumine on vabatahtlik, peedistatakse kasutaja nõustuma vihjega, et tema sätted “võivad kaotsi minna”.
* lisaks MS enda andmekogumisele (loe: nuhkimisele) ostetakse kasutajate infot ka “andmemaakleritelt”. Mida iganes siin siis ka mõeldakse (FB? Google? Equifax ja teised selletaolised? Onu Sam?).
* huvitavamate kogutavate andmete seas on näiteks autentimisandmed (paroolid – ja ilmselt mitte üksnes MS teenuste omad), makseandmed (sh krediitkaardiinfo), tellimused (sisuliselt kogu netist ostetava kraami info), veebilehitseja sirvimisajalugu, mobiiltelefoni IMEI-kood, pildid, kogu suhtevõrgustik ja palju muud. Uuemast ajast on juures näiteks hääle- ja käekirjainfo.
* veebiküpsiste blokeerimine ei ole otseselt keelatud (asi seegi), aga kasutajale antakse selgelt mõista, et seda ei peaks tegema.
* firma “käitumiskoodeksis” on paar üldarusaadavat ja mõistlikku reeglit (ära riku seadusi, ära spämmi jne), ent on ka mitmeid selliseid, mis uduse iseloomu tõttu sõltuvad advokaadi oskustest ning koos võimalike sanktsioonidega (eriti teenuste sisule ligipääsu blokeerimisega) moodustavad väga ohtliku malaka ebamugavate inimeste vaigistamiseks. Näitena võib tuua laste kahjustamise (tänapäeval loevad mõned tainad ju selleks isegi lapse keelamist!) ning muidugi kaks juba vana tuttavat: “autorikaitse” ja “vihakõne” (jutumärgid on taotluslikud).
* Microsofti kontosse tuleb selle säilimiseks sisse logida vähemalt korra kahe aasta jooksul. Esmapilgul pole just suur asi, aga see a) on selgelt häiriv liigutus muude platvormide kasutajate suhtes, kel samas võib olla aeg-ajalt vajadus MS kontot kasutada, ja b) võib tähendada “konna keetmist” ehk vastava tähtaja järk-järgulist lühendamist edaspidi. Samuti võib see mõnda inimest kallutada eelistama Windows 10 puhul kohaliku kasutajakonto asemel Microsofti kontot (esimesel juhul peaks olema natuke rohkem võimalusi nuhkimist vähendada).
* tarkvara litsents on nüüdseks puhtalt teenusepõhine. Litsentsi ülekandmine (näiteks arvuti mahamüümisel) ei ole lubatud – selgusetuks jääb, kas ostja saab kasutada olemasolevat (huvitav, mis juhtub olukorras, kus kodanik A müüb enda vana arvuti kodanik B-le ja ostab kodanik C-lt “uue vana arvuti”?).

Kindlasti on seal üht-teist põnevat veel, aga ehk praeguseks aitab. Äkki paneb selle lugemine mõne inimese mõtlema.

Lõpuaktus

26.06.2019

Sai käidud lõpuaktusel – esmakordselt siis mitte enam kolledži, vaid TTÜ IT teaduskonna omal (tegelikult oli see nii juba eelmisel aastal, aga siis jätsin minemata).  Ühelt poolt oli tavapärane tore tunne näha neid tegelasi, kes justkui alles sisse astusid, juba pabereid kätte saamas. Paar jüngrit käisid aitäh ka ütlemas. Ja paras pauk kalendriga pähe saada oli kohata üht grupi- ja üht klassiõde – mõlemal lapsed diplomit vastu võtmas… Ning väga vahva lõpukõne pidas kolledži lõpetaja Edgar Tereping.

Samas muidugi ei ole päris enam see, mis “iseseisvuse ajal”. Asi on läinud kombinaadiks, nii suure hulga inimeste puhul tuleks teha eraldi aktused ka erialade või vähemalt erialagruppide lõikes. Praegu käis diplomite kätteandmine nagu konveieril ikka väga pikka aega – karta on, et olla number 152 selles jorus (kokku oli üle kahesaja lõpetaja) ei ole päris selline kogemus, nagu see sündmus eeldaks.

Aga ehk suurim möödalaskmine istus alguses mõnda aega ekraani peal (tõsi, hiljem parandati see jooksvalt ära, enam-vähem õigeks; pildi kvaliteet sai kahjuks kiiruga tehes kehv, aga vähemalt on tekst loetav):

seinapilt

Ehk siis meie diplomid olid inglise keeles külmalt kutseka omadeks tehtud. Ausalt öeldes oli see mõnevõrra häbematu nii lõpetajate kui ka laval lõpetajaid õnnitlenud prodekaani, kolledži direktori ja omaaegse esimese rektori Kalle Tammemäe suhtes. Veidi väiksema märkusena tuleks teha soovitus küsida inimeste käest enne üle, kuidas nad enda nime hääldavad (eriti mitte-eestlaste puhul).

Aga vähemalt on uus ports “itikaid” jälle välja lastud. 🙂