Rubriigi ‘Tööasjad arhiiv

Humble Bundle ja Kunstiakadeemia

05.11.2019

Humble Bundle on omanäoline ettevõtmine – müüb igasugust (vahel vähem, vahel rohkem) kasulikku nodi ja annab osa tuludest heategevuseks (kusjuures osakaalu saab ise määrata). Miinuseks on see, et nad kipuvad e-postis natukene tüütuks, kuna ka vähem kasulikust nodist (mängud, koomiksid jms)  antakse kõigile teada. Aga kõige kasulikum nodi sealt on (enamasti natukene vanemad) e-raamatud, mida müüakse ühe poeraamatu hinna eest terve punt. Kaugeltki mitte kõik raamatud (ka tehnilised) ei vanane kiiresti ning nii on sealt päris mitu korda saadud ca 20 euro eest mitukümmend kasulikku asja (Linuxi, turvalisuse jmm teemal).

Tänahommikune diil olid disainiraamatud – esmapilgul tundus kauge valdkond, aga lähema uurimise järel tegin tehingu ära.  Sealt jäi eriti silma üks raamat, mis sai ka kohe põgusalt läbi sirvitud: Ilise  Benumi “The Creative Professional’s Guide to Money: How to think about it. How to talk about it. How to manage it.”. Pani päris mõtlema.  Kui ikka nii elementaarseid rahalisi oskusi tuleb loomeinimestele (kes peaks idee poolest ju olema andekad ja enamasti ka haritud) A-st ja B-st alates õpetada, siis on asi tegelikult nutune.

Võtsin siis huvi pärast ette EKA veebi ja leidsin sealt viite ÕISis leiduvale õppeainete  loendile.  Ja paraku pilt ongi üsna kurb: kogu loomemajanduse, diginomaadluse, sotsiaalse ettevõtluse ja friiläntserdamise kiuste leidus praktilist majandus- ja rahatarkust suht minimaalselt (ning see vähene oli eeskätt magistritasemel, kuhu kõik õppurid ei jõua). Oli küll projektikirjutamist ja konverentsikorraldamist, aga sellestsamast Benumi raamatu temaatikast ei õnnestunud leida kuigi palju. Pole siis ime, kui see seltskond tänini sotse valib…

Tegelikult aga tuleks vist Eestis teha lausa järgmine Tiigrihüpe ja seda üldrahvaliku rahatarkuse teemadel.

Filmipaus 2019

28.10.2019

Eelmisel esmaspäeval vaatasime ITSPEA kursusel jälle “Idiokraatiat”, täna oli retsensioonide tähtaeg.

Nagu eelmistelgi aastatel – see, mida filmis nähti ja ära tabati, oli üpriski seinast seina.  Seekord suutis üks tudeng tõmmata isegi paralleeli Orwelli “1984”-ga (keskmine inimene Süsteemi vastu). Aga oli taas ka mitmeid, kes nägid üksnes roppu nalja.  Ent eraldi tunnustusena tuleks mainida asjaolu, et ühed esimesed retsensioonid tulid inimestelt, kellel siiani eesti keel veel natuke konarlik on.  Müts maha nende ees.

Sel aastal aga lisandus veel mainimine, et kliimamuutuste vastu ei aita koolist viilimine kohe mitte kuidagi – pigem võib nii toota tüüpe, kes on valmis lekkivasse tuumareaktorisse vett valama.

Kummi venitamas

26.10.2019

… või noh, täpsemalt LaTeX-it (sorry, ei suutnud hoiduda sõnadega mängimisest).

Võtsin ette see asi natuke selgemaks teha – õnneks on viimastel aastatel üha enam levinud võimalus esitada teadusartikleid MS Wordi ja muude koleduste kõrval ka LaTeX-is. Nii et nüüd sai ette võetud BGL ja LaTeX-i wikiraamat, appi  TeXworks ja Gummi (heh, keegi mängib veel sõnadega) ning hakatud kohe õpitavat LaTeX-is konspekteerima. Päris suur asi on, aga õnneks on HTML selge ja progeminegi pole päris võõras.

Kui endale selgeks saab, siis võiks täitsa kaaluda ka mingi osa pakkumist kusagile õppekavasse – see on sarnaselt HTML-i või isegi Wesnothi WML-iga selline “pehme progemine”, mida annab päris kenasti kasutada sillana IT-sse näiteks vanemate õppurite või siis täiesti teise taustaga inimeste puhul.

Uus termin

10.10.2019

Käisin lõunal endise kolleegiga, kes nüüd majandab ülikooli peal tehnoloogiahankeid. Jutuajamise käigus tekkis uue sõna idee. Seega:

  • huiak (n.; < eesti “hoiak”, soome huijata/huijaus: “petta/pettus”, vene… misiganes) – enamasti bürokraatlikes ringkondades esinev suhtumise liik. Huiakut iseloomustab esmalt sügav ükskõiksus kaasinimeste vajaduste suhtes, hiljem (kui ignoreerimine ei ole enam  võimalik) aga hakatakse enda naha päästmiseks keerutama ja vassima.

Konkreetne näide huiakust oli seotud ühte kohta ratastooli-kaldtee ehitamisega (taas kord) – algul üritati seda igati vältida, hiljem aga ehitati “täpselt normi järgi” selline, mida reaalselt kasutada ei ole võimalik.

Õpetajate päev

06.10.2019

Somehow it happened…

Aga üritus oli vahva. Isegi Metsatöll, kes muidu lemmikute hulka eriti ei kuulu, mõjus selles kontekstis hea lahendusena. Mõned killud selleaastaselt galalt:

* Eurolaulu stiilis vaheklipid olid natuke nii ja naa, aga lugu Riia poole vantsiva Kristjan Jaagu ja tundmatu lätakaga (“Alus, alus!”) oli kümnesse. 🙂  Koos jüngritega Rootsi kunnile tünga teinud Forselius oli ka andekas.
* Et C-Jam oskab hea muusika kõrvale pulli teha, on üldteada. Nüüd aga oli kaasatud veel üks noor talent (täiesti ausa, mitte iroonilise väljendina), kes tõi kujutluspildina silme ette teismelise Freddie Mercury (või tollal Farrokh Bulsara) Zanzibari koolis “The Hecticsi” koosseisus – väga sarnane esinemismaneer ja hea hääl sinna otsa. Lauluvalik ka  – Apelsini “Illusioon” on täpselt see lugu, millega sellist lahedat show’d teha.
* Lõpunumber oli tõsisem, aga vähemalt sama hea. Metallica “Nothing Else Matters” kõlas kahe üsna erineva daami esituses (+ Metsatöllu bändisaade) nagu Nightwish, ainult et eesti keeles. Väga uhke esitus.
* Naljakama poole pealt tuli kahes kohas meelde… jälle va “Idiocracy”. Esmalt need kohad, kus Metsatöllu mürina saatel lavale marsiti – eesriide taga kippus hoopis Kitarriarmee viirastuma. Ja kui haridusministri teleprompteris tekst jooksma hakkas, tuli silme ette Dwayne Elizondo Mountain Dew Herbert Camacho ning kõne algusfraas samasuguses seadmes – “Shit.”
* Vahva oli kohata mitut kunagist tudengit.
* Kui õnnitlema tuli üks noor daam TTÜ üliõpilasesindusest, siis sai välja lubatud, et 60 aasta pärast tulen neile Juuliuseks. Olete ette hoiatatud.

APDEIT: Üks tore inimene saatis ka vastava pildi (suur  aitäh!):
Aasta õppejõud

Sundjuhendamine?

12.09.2019

Näe, paraku tuleb isegi sünnipäeva hommikul hoopis uriseda…

Eile käis hea kolleeg tööajatabelist jutustamas (ei, Kakk ei tööta Nurkse instituudis!). See on osa tema tööst ja tema peale uriseda pole mingit põhjust. Küll aga väärib urinat uudis, et järgmisest õppeaastast tahtvat TalT^H^H^H^HTTÜ juurutada nõuet õppejõududele juhendada igal aastal 260 tunni eest lõputöid, kusjuures bakalaureuse eest “makstakse” 20 ja magistri eest 50 tundi. IT Kolledžis on hetkel vaid esimese taseme õpe, seega lihtne matemaatika ütleb 13 tööd aastas. Iga mats, igal semestril.

Nagu lõputööde nimekirjast näha, on Kakk juhendanud küll. Eelmisel kevadel saidki 7 inimest diplomi, nii et võiks nagu graafikus olla. Aga

* juhendaja valik on tudengi initsiatiiv. Seega kui inimesi ei tule, siis ei tule.
* 7 nägu semestris on võimalik, aga pikemalt jätkusuutmatu – vähemalt keskmise muu töökoormuse juures. Ühekordne pingutus on OK, pidevalt on see suht orjatöö. Ja kvaliteedist pole sellise pideva režiimi puhul väga mõtet rääkida. Autoga võib möödasõidul gaasi põhja vajutada: röögatab ja läheb. Aga pidevalt nii sõita ei saa.
* on ka neid, kellele juhendamine ei sobi. Ülikooli üks suuri hädasid on kõige nõudmine kõigilt, selmet kasutada täiel määral ära iga inimese tugevad küljed ja nõrku mitte torkida.

Muidugi, kui eeldada, et juhendamine käib stiilis “vali teema, kirjuta valmis ja ma siis loen korra üle”, siis ehk mängib välja. Kakk kiusab enda jüngreid ka bakalaureusetasemel kindlasti magistrinormi järgi.  Loomulikult tuleb juhendamine lugeda õppekoormuse hulka ning see, kes töid ei juhenda, peaks tegema võrreldaval määral muid asju. Aga normiga sundjuhendamine on hea kiire viis lõputööde kvaliteet põhja lasta.

Praegu näibki, et suure teadusetegemise ja h-indeksi tagaajamise tuhinas on õppetöö pikka aega tagaplaanil olnud ja nüüd hakkavad selle arusaama viljad valmima. Kolledžist on ära läinud väga suur osa neist, kes omal ajal selle näo määrasid – karta on, et mujal ülikoolis pole asi  parem.  Ja kui nüüd selgub, et auditooriumi ette pole kedagi panna, leitakse “hea lahendus” – pigistame neid, kes veel alles on; kui nad pole seni ära läinud, siis neil polegi kuhugi minna. Nagu Internetis öeldakse: bzzzt, wrong! Seda nähti juba esimese samalaadse lainega sajandivahetuse paiku (tuleb tegelikult päris tuttav ette).

Ülikool peab saama jälle üliKOOLIKS.  “Nurkset teha” võib ka muudes asutustes.

Allikakriitikast

03.09.2019

Kirjutasin (peamiselt ITSPEA tudengite tarvis) Kaku Akadeemiasse sellise jupi.

Esialgu väga palju näiteid sisse ei pannud, aga kui peaks tahetama selleteemalist eraldi loengut, siis on näiteid kasvõi siin blogis kajastatud juhtumite näol piisavalt.

Tohoh veel kord

28.08.2019

Millalgi mõne aja eest andis kolledži pealik Kalle teada, et Kakk esitati lisaks teaduskonna parima õppejõu konkursile ka üleriigilisele, mis tipneb suure haridusgalaga sügisel õpetajate päeval. Mõne nädala eest tuli kutse haridusministri vastuvõtule ning täna anti Teletorni juures lill ja paberkott raamatutega. Nüüd olen üks kolmest aasta õppejõu nominendist, lõplik valik tehakse 5. oktoobril.

Näis, kuidas läheb. Head meelt teeb muidugi –  nagu juba öeldud, ju on midagi õnnestunud õigesti teha.

Tohoh

23.08.2019

Eile andis isand Aaviksoo Kakule aulas õppeaasta avaüritusel TTÜ kuldmärgi. See antakse 25-aastase ülikoolis töötamise eest – mingil veidral kombel andiski 25 kokku. Peale magistri saamist 1994. aastal esmalt 8 aastat põhikohaga (suur osa sellest doktoriõppe kõrvalt), siis TLÜ ajal siiski lepingutega äärtpidi jätkates ja hiljem IT kolledžis töötades, mis tänaseks samuti TTÜ alla on läinud.

Iseenesest ju tore, aga… Kuidas see võimalik on, et sellest nii palju aega mööda on läinud?

Virtuaalne ajahüpe

16.08.2019

2010. aasta paiku, kolledži 10. aastapäeva puhul tegime osa üritusi enda OpenSim-virtuaalmaailmas (sellest on siin varem kirjutatud). Lisaks tehti selle peale mitu lõputööd ning isegi portugali külalistudengi Simao magistritöö.  Kui aga Kalle Tammemäe varsti peale seda kolledžist lahkus, jäi ka virtuaalmaailm soiku.

Sel kevadel sai proovitud kunagiste varukoopiate pealt asja taastada, aga tarkvara on vahepeal edasi arenenud ning vanade juppidega tekkis raskusi. Viimaks õnnestus vähemalt keskkond koduses lauaarvutis taastada (sh Adidastes kanajalgadel seisev õppeosakond Turingia saarel, tossav ja keerlev vabadusrist sissekäigu juures, DevNullia saare maatõugu kuivkäimla ja palju muud) ning täna see sealt ka edukalt uuesti kolledži serverisse üles panna. Saime Kallega korraliku nostalgialaksu. 🙂

Pilt Penguinia saarelt – täitsa nagu vanasti.

üks vaade IT Kolledži virtuaalmaailma