Rubriigi ‘Tööasjad arhiiv

ITSPEA ja Heart, 1

22.11.2021

ITSPEA kursusel on jäänud kolm viimast nädalat. Täna oli õnneks (või kahjuks: tööd oli rohkem 🙂 ) kirjutajaid jälle päris palju, seega pandeemiast hoolimata on lootust kursus edukalt ühele poole saada. Aga lugemise kõrval jõudis siiski kuulata ka.

Chris de Burghi juurest läheks taas rokilikuma rea peale – Kanadast leiab rokkbändi, mida veavad kaks õde (kes on olnud läbi aja ka ainsad püsiliikmed, taustalt on käinud läbi väga palju inimesi). Hearti karjäär on käinud üksjagu üles-alla, seda paljuski lauljast vanema õe Anni tõttu, kelle elu on samuti üsna kirju olnud. Ent Ann Wilson on siinkirjutaja arvates üks parimaid nais-rokklauljaid üldse, sama võib öelda kitarristide seas noorema õe Nancy kohta (lisaks on ta aga ka täiesti korralik laulja). Ülejäänud taustabändist tuleks kindlasti ära mainida pikima staažiga taustajõud, multiinstrumentalist Howard Leese, kes toetas õdesid laulja, kitarristi, klahvpillimängija ja lugude seadjana mitukümmend aastat.

Bändi esimene plaat Dreamboat Annie ilmus 1975. aastal, kui õed olid alles kahekümnendates eluaastates. Aga see on hea seitsmekümnendate läbilõikealbum folgi- ja bluusimõjulisest pehmemast popist kuni käreda hardrokini välja – Ann Wilsoni hääl ei ole veel päris täit jõudu saavutanud, aga kohe avaloost (“Magic Man”) on selge, et “siit tuleb midagi”. Enda lemmikud ongi traadipoolelt toosama “Magic Man” (väga kihvt kitarritöö, lisaks väänab eespool mainitud Howard Leese vägevalt omaaaegselt Minimoogi) ja “White Lightning and Wine”, pehmemast otsast meeldib “How Deep It Goes” (võiks ehk olla varajase ABBA lugu). See on veel selle ajastu album, mil pilli tuli muusikutel ise mängida ja nappi annet ei saanud stuudioviguritega asendada… Plaat oli edukas (2 x plaatina) – ja tekitas kohe ka esimese madina bändi ja plaadifirma vahel.

Kaks aastat hiljem ilmus Magazine, millega jamad jätkusid – plaadifirma lasi plaadi välja lõpetamata kujul ja see tuli järgmisel aastal uuesti välja lasta (mõni aasta hiljem pani firma üldse pillid kotti), Spotifys on kuulatav “vigade parandus”. Aga ka see album müüs plaatinanormi jagu. Stiililt on see üsna sarnane eelmisega, endale meeldivad enam “Just The Wine” (natuke janisjoplinlik ballaad) ja eelviimane lugu, laivis salvestatud “Mother Earth Blues” (meenutab Eva Cassidy Blues Alley -albumit, mis on sedasorti muusika osas üks lemmikuid). Kõige tuntum lugu plaadil on aga hoopis “Without You”, mida on kõige rohkem (liiga palju…) kuuldud märksa hiljem Mariah Carey esituses – aga see pärineb juba 1970. aastast ning ka siinne esitus on kaver. Ent igal juhul on see Carey versioonist etem, seepi on palju vähem (ja kitarri palju rohkem).

Samal, 1977. aastal tuli välja ka Little Queen, millega… loomulikult, igasugused jamad tollesama plaadifirmaga läksid edasi. Aga jälle mitmekordne plaatinaplaat nii USA-s kui Kanadas. Siin on tuntuim lugu “Barracuda”, mis on vist tänini repertuaaris – see on natuke samasse ooperisse Queeni “Death on Two Legs”-iga ehk üks korralik (ja ärateenitud) muusikaline peppusaatmine, mis kõlab isegi Queeni looga mõnevõrra sarnaselt. Siin plaadil on juba enamik lugusid õdede enda tehtud, lisaks avaloole meeldivad enam veel “Kick It Out” (mõjub hea energialaksuna peale pikka ballaadiplokki plaadi alguseosas) ja “Say Hello” (mis sarnaneb natuke Joni Mitchelli kuulsa “Big Yellow Taxi”-ga). Ballaadipool seevastu on siin pigem igavapoolne.

Mitmed teised siin kajastatud artistid on teinud kahe erineva poolega albumeid, Heart tegi 1978. aastal ka – Dog and Butterfly A-pool on kavandatud rokilikuma ja B-pool pehmemana. Avalugu “Cook with Fire” kõlab alguses ja lõpus nagu laiv, aga on tegelikult ikkagi stuudiosalvestus. Samas on see senistest kõige igavam plaat (ehk vaid avalugu tõuseb natuke esile), ehkki müüs endiselt hästi. Isegi see kahe poole eristamine ei ole väga hästi õnnestunud, lõpulugu müriseb vaat et enamgi kui algus.

Kaks aastat hiljem ilmus Bebe le Strange. Alguse nimilugu on taas vana Queeni meenutav üsna keeruline rokkar – Heart oligi sealkandis mõnda aega Queeni soojendusbändiks. Kena on lühike kitarripala “Silver Wheels” ja sealt pauguga üleminek üsna heviliku “Break”-i peale (selle Queeni paralleel oleks “Stone Cold Crazy”). Otsekui külalisena tulevikust (5-10 aasta tagant) mõjub aga hea klassikalise roki alla minev “Even It Up”. Omanäoline on ka Billy Joeli meenutav (ja isegi veidi diskolik) “Raised on You”, ka pehme poplugu “Pilot” kõlab teisiti kui varasemad. Igatahes, kui eelmine plaat oli igav, siis see on küll märksa mitmekesisem kuulamine.

1982. aasta Private Audition algab rokilikumas võtmes (“City’s Burning”) ning laseb taas natuke aimata peatset kolimist klassikalisema roki rea peale. “Bright Light Girl” on aga hoopis ABBA loo “So Long” selge sugulane. “Perfect Stranger” on bändi hilisemate power-ballaadide eellane, üsna hea näide 80-ndate sedalaadi muusikast. Nimilugu sarnaneb taas Queenile – seekord nende vodevillijuppidele (“Lazing on a Sunday Afternoon” tuli meelde). Ütleks, et päris hea ja kirju plaat (eriti esimene pool, tagant läheb igavamaks – erandiks on päris viimane lugu, klaveriballaad “America”) – ent senistest Hearti albumitest kõige nõrgema läbimüügiga (ehkki mitte ka põrumine).

Järgmise aasta Passionworks on juba selgelt veel enam classic rock. Ann Wilsoni hääl on nüüdseks küpsenud üheks maailma parimaks selle stiili esitajaks naiste poole pealt (hea näide on “Sleep Alone”) ning bändi kahe-kitarri-saund hakkab siit juba meenutama nende kõige edukama ajajärgu oma. Avalugu “How Can I Refuse” on ilus selle ajastu rokinäide. Muide, nii nagu ka Chris de Burghi puhul, sattusin ka siin lugema bändi mahategemist mingi tuhajuhani poolt – no ei ole ikka mõnele seda kohe üldse antud… Igal juhul on Passionworks suuremas osas (lõpp vajub taas veidi ära) heas mõttes naiseliku roki plaat – kui see on mainstream, siis selle kõige paremas mõttes.

Jätkub nädala pärast…

ITSPEA ja Chris de Burgh, 3

15.11.2021

ITSPEA lugemine jätkus sel nädalal kohe Taani sõidu otsa ning teemaks olid tarkvara arendus- ja ärimudelid. Arvestades seda, et enamik osalejaid on tulevased arendajad, on see kindlasti oluline valdkond – eriti arvestades vabade mudelite ikka veel paljuski puudulikku kajastamist muudes ainetes. Üldiselt oli viisakas lugemine (ehkki kirjutajate read kipuvad kursuse teises pooles selgelt hõredamaks jäävat) ja sai paralleelselt tööde lugemise ja hindamisega ka Chris de Burghi karjääri uuemat otsa kuulata.

CdB aga vahetas peale 2002. aasta albumit plaadifirmat ning sakslaste Edeli firma perioodi plaate – 2004. aasta The Road to Freedom, 2006. aasta The Storyman ja 2008. aasta Footsteps – Spotifys ei ole. Nii et kuulaks asemele 2005. aastal topeltplaadina ilmunud kontserdisalvestust Live in Dortmund, kus on üsna hea läbilõige eelnevast. Nagu ka varasem Beautiful Dreams tõestas, on CdB väga hea live-artist ning ka see plaat näitab seda (publik elab aktiivselt kaasa kogu pika ja täiesti trubaduuristiilis kontserdi, kus saateks on vaid kas klaver või 1-2 kitarri).

Järgmine kuulatud stuudioalbum on 2010. aasta Moonfleet and Other Stories, mis on võrreldes enamiku CdB albumitega üsna teistmoodi – see on salvestatud koos orkestriga ja meenutab alguses ABBA meeste Chessi, kuid kohati meenuvad hiljem ka Blackmore’s Night, Jim Steinmani “Vampiiride tants” ning loos “The Days of Our Age” isegi Clannad. Esimene osa (18 enamasti lühemat teemat) on lühikeste vahelugemistega muusikaline peegeldus üle-eelmise sajandivahetuse seiklusjutust (mõnusa vungiga “Have a Care”, mille teema kordub ka hiljem, sisaldab muide tsitaati kuulsast meremehelaulust “What Shall We Do with the Drunken Sailor”). Moonfleeti-osa annaks tegelikult välja täitsa korraliku elavas ettekandes muusikali (veel üks paralleel tekkis kristlikust muusikast Adrian Snelli “Alfa ja Oomega”-ga, mida õnnestus kunagi Linnahallis elavas ettekandes kuulda). Lühem teine osa (Other Stories) on rida CdB tüüpilisemat poprokki, mis aga on kõik õnnestunuma poole pealt (ehk võiks võrrelda Roy Orbisoniga). Kokkuvõttes on see võib-olla senistest kõige omanäolisem ja huvitavam CdB album.

2011. aasta Footsteps 2 on sarnaselt varasema samanimelise plaadiga kaverite kogumik – kuulsamad on biitlite “Let It Be” (äärmiselt sarnane originaaliga, isegi kitarrisoolo ja -partii tervikuna) ja “Lady Madonna”, Roy Orbisoni “Blue Bayou”, ABBA “S.O.S” ning Mike & The Mechanicsi “Living Years” (jällegi peaaegu originaal). Mõnus kuulamine, aga mitte midagi rabavat.

Aasta hiljem tegi CdB veel ühe tagasipõike, seekord iseenda vähemtuntud lugudesse (ainus rohkem kuuldud on siin “Tender Hands”), mille ta salvestas uuesti enda kodustuudios Iirimaal sellises half-plugged -stiilis – album nimega Home on mõnusalt kodune ja pretensioonitu ning mõjub hästi just seetõttu, et mõnigi CdB stuudioplaat on olnud üsna räigelt üleprodutseeritud. Selline kena talvine, küünlavalgel kakaotassi juures kuulamine.

2014. aasta The Hands of Man on ideelt natuke Mike Oldfieldi Light & Shade‘i moodi – kui Mike’il on seal hele ja tume plaat, siis siin on pool plaati päikesetõus ja teine pool loojang. Alguse nimilugu on päris hea, pikalt lahtikeriv (veidi Jim Steinman / Meat Loaf) power-ballaad. Edasi paraku läheb halvas mõttes tüüpiliseks tiluliluks kätte ja jääb üsna väheütlevaks kuni lõpuni välja.

2016. aasta A Better World algab introga, mis lubab taas igavapoolset sisu, teine lugu “Bethlehem” on see-eest ülesraputav bluusilik rokkar korraliku kitarritöö ja hea rütmiga ehk hea näide laulja rokipoolest, veel on natuke hoogsamad “Chain of Command” ja “Homeland” (need on pigem küll juba poprokk). Domineerib paraku aga taas pigem igavapoolne rida – seaded ja esitus on korralikud, aga neid lugusid oleks justkui juba 101 korda varem kuuldud (näiteks “Cry No More” on iseenesest ilus ballaad, aga Beautiful Dreams, kuhu ta sobinuks, ilmus juba tüki aja eest). Õnneks on CdB ka varem näidanud, et suudab sellest seisust välja tulla.

Siis aga läkski aega tervelt viis aastat, kuni käesoleval aastal tuli välja CdB versioon Robin Hoodi loost – The Legend of Robin Hood, mis on mõneti sarnane eespool kuulatud Moonfleetiga ja sellisena jälle märksa huvitavam kui tema tavapärasem repertuaar. CdB on juba loomult jutuvestja tüüp ning selline lähenemine sobib talle – tulemus sarnaneb nii Blackmore’s Nighti, Celtic Womani/Thunderi, erinevate muusikalide (Chess käib kohati päris selge paralleelina läbi) kui ka Steeleye Spani sarnaste “juhtmega folkmuusika” tegijatega. Huvitav võrdlus tuleb Clannadi Legendiga – kui too album sobis ideaalseks helitaustaks brittide müstilisele (ning natuke ka hirmsale ja traagilisele) telesarjale, siis CdB käsitlus on märksa kergem – kui seda muusikat filmis kasutada, siis oleks see pigem Eesti “Nukitsamehe” sarnane muusikaline perefilm (ent mitte ka päris “Pa-rap-pa-raa”-stiil nagu nõuka-aegses “Kolmes musketäris”). Aga The Legend of Robin Hood on kergemat sorti popi ja folgi seguna täitsa hea kuulamine ka albumi vormis (eriti kui viitsida ka tekste kuulata). Tõsi, päris viimased lood kipuvad ikkagi natuke liiga tavalisse rööpasse – natuke võiks tõmmata paralleeli USA tüüpilisema gospelmuusikaga, kus lõpus peab alati point puust ja punane olema.

Kuid hetkeseisuga saab öelda: lõpp hea, kõik hea. 🙂  CdB on teinud aegade jooksul üsna erineva kaaluga muusikat, aga tal on kahtlemata korralik ports väga häid lugusid ning ta on väga korralik laulja. Seega kõik need tema kallal meedias pidevalt irisejad võiks endale basstrummi pähe tõmmata ja natuke aega vakka olla.

ITSPEA ja Meat Loaf, 3

25.10.2021

Täna sai möllava koroona kiuste korra kolledžis koosolekul käidud – muidu lähevad inimeste näod meelest ära. ITSPEA seltskond on nüüd jälle veidi aktiivsem, kuna teemad läksid lihtsamaks – lugemist on palju ja saab sinna taustale viimase jupi Meat Loafi ette võtta.

2010. aasta Hang Cool Teddy Bear on taas ilma Jim Steinmanita tehtud, aga samas tuli teisi kuulsaid nimesid plaadile kõvasti – alates Steve Vaist ja Brian Mayst ning lõpetades Jack Blackiga. Muusika on paras kompott – üks lahedamaid (ja vist ka edukamaid) on humoorikas kergerokkar “Los Angeloser”, mis meenutab oma toonilt Weird Al Yankovici paroodiahitte (ja jääb hullupööra kummitama), koos Jack Blackiga jauratud “Like a Rose” toob aga silma ette “School of Rock”-filmi. Viimane lugu “Elvis in Vegas” kõlab täiesti nagu Bon Jovi – ja miks ei peaks, Jon on üks autoritest. Nii et mõnus kergema otsa plaat – ja 62-aastane olemine sealt väga välja küll ei kosta -, aga suuri hitte siin ei ole.

Juba aasta hiljem ilmus naljaka pealkirjaga Hell in a Handbasket, mille avalugu “All of Me” meenutab omaaegset Smokiet. Sarnaselt eelmisega on see kirju, ent üldiselt korralik album, mille produtsendiks on taustabändi esikitarrist Paul Crook. Mõnusalt jõuline bluusrokk tuleb vastu kolmandas loos “Live or Die” – võib-olla ongi siin plaadil bluusilikku nooti senistest kõige enam (autorite seas on mitu USA kantri- ja folkmuusikut). Ja kui esimese plaadi puhul meenutas Springsteeni Meat Loafi hääl, siis siin on üks paremaid lugusid “Our Love and Our Souls”, mis on väga sarnane just hilisema Springsteeni muusikaga (kasvõi “Streets of Philadelphia”). See lugu on lisaks veel ka vist kõige paremini lauldud asi siin plaadil – kui mõnes teises tundub laulja juba natuke väsinuna, siis see on energilise ja ilusa vokaaliga laul.

Seni viimane plaat Braver Than We Are pärineb aastast 2016 ja on taas kord (paraku viimast korda) Steinmani-album. Ja Jim Steinman on endiselt kapitaalne ja teatraalne (kuigi plaadi lõpupoole ehk natukene vähem kui enne). Avalugu “Who Needs the Young” on tõsine queenilik soust eri stiilidest – mitte päris “Bohemian Rhapsody”, aga palju maha ka ei jää (isegi mõned kitarrikäigud panid uurima, kas ehk ei ole hr May jälle külla tulnud – kahjuks aga seekord ei olnud). Teine lugu on aga päris tuttav – selle üksjagu lühem versioon oli Eestis millalgi väiksemat sorti hitt, Nele-Liis Vaiksoo ja Koit Toome lauldud “Vabaks võin saada” “Vampiiride tantsu” muusikalist (nagu ka “Total Eclipse of the Heart” ja veel mõned Steinmani lood, mida seal taaskasutati). “Speaking in Tongues” on klassikaline gospellugu, kust Meat Loafi isegi ära ei tunne (pigem võiks see olla Hall & Oates või hoopis mõni mustade meeste kvartett). “Souvenirs” meenutab alguses biitlite “Let It Be’d” (lõpupoole on sisse põimitud “Left in the Dark”) ja Dave Lutheri saksofon kõlab seal väga vingelt. Veider (ja pigem halvas mõttes) lugu on “Godz” – muusika meenutab Charlie Chaplini mängitud Hitlerit ning tekst on enam-vähem täpselt üks rumalate inimeste tüüpküsimusi. “Skull of Your Country” on jälle taaskasutus, seekord on siin sees “Total Eclipse”. Lõpuks toob albumi uuesti üles tagasi “Prize Fight Lover”, mis on energiline ja hästi lauldud Adamsi/Springsteeni stiilis lugu (esimese “Brand New Day” ja teise kuulus “Born to Run” kumavad kohati täitsa läbi). Nii et Meat Loaf jõuab (senises) lõpus tagasi avaalbumi springsteeniliku kõla juurde.

Sel korral said plaadid enne otsa kui töö ja paar asja tuli uuesti üle kuulata. Järgmisel korral on jälle minek Iirimaale, aga seekord mitte folki.

ITSPEA ja Meat Loaf, 2

18.10.2021

ITSPEA kursusega on sel korral probleeme mõnevõrra rohkem kui tavaliselt – üks probleem võib olla ka keeleoskuses (ligi kolmandik osalejatest on mitte-eestipäraste nimedega), kuna tagasisides tehtud parandussoovitused ei näi mitte mingisugust mõju avaldavat. Järgmisel e-kursusel on plaanis osalejate arvu piirata ja kui inimese keeleoskus ikka osaleda ei luba, peaks ta eelnevalt sellega natuke tööd tegema.

Aga Meat Loafi kuulamine paralleelselt tööde lugemisega jätkub 1995. aasta plaadiga Welcome to the Neighbourhood. Sel korral on Jim Steinmanilt plaadil vaid kaks lugu (üks on “Left in the Dark”, mis algselt oli mõeldud tollele ära jäänud plaadile, mille hiljem Steinman ise salvestas; hiljem laulis selle loo kuulsaks hoopis Barbra Streisand). Võib-olla kuulsaim lugu siin plaadil on duett Patti Russoga, Diana Warreni “I’d Lie for You (and That’s the Truth)” (aga nii pealkiri kui ka loo kõla meenutavad päris tublisti Steinmani). Album oli edukas, ehkki mitte eelmisega samal määral – plaatinaplaat saadi USA-s ja Suurbritannias. Spotifys on selle albumi kollektsionäärivariant, kus lisatud on neli singlite B-poolt (muuhulgas biitlite “Let It Be” ja muusikaliklassik “Oh What a Beautiful Morning”, mis on rokkari esituses täitsa kena sinatralik lauluke) ja terve kontserdisalvestus, kus selle albumi lood on läbisegi varasemate kuulsate lugudega.

2003. aastal otsustas Meat Loaf taas ise muusika valida, I Couldn’t Have Said It Better Myself ei sisalda põhiosas ühtki Jim Steinmani lugu (küll aga on mitme loo kaasautoriks Mötley Crüe bassimees Nikki Sixx). Huvitav ja ilus (ehkki lühike) on salvestusel osalenud stuudiomuusiku Peter Mokrani instrumentaal “Intermezzo”, mis võiks vaat et Oldfield olla (ja mõjub siin plaadil tulnukana teiselt planeedilt). Plaat on täiesti kuulatav kogum rockereid vaheldumisi ballaadidega, aga väga häid sähvatusi ei ole. Nii oli ka müügiedu väiksem (üsna korralik siiski).

2004. aasta veebruaris salvestas Meat Loaf live-albumile portsu enda varasemaid hitte koos Melbourne’i sümfooniaorkestriga (bänd on ka ikkagi taustal, seega üldpilt on endiselt rokk). Täitsa sobiv soust (eriti Steinmani lugudele), aga rohkem siin väga midagi kommenteerida ei olegi.

2006. aastal oli Jim Steinman tagasi – ja läks uuesti Meat Loafiga raksu. Bat Out of Hell 3 produtsendiks tuli teine kuulus tegija, Desmond Child. Viimaks aga õnnestus kraaklemine ära lõpetada, plaadile läks seitse Steinmani lugu ja tulemuseks oli taas edukas (ehkki mitte päris samast klassist selle seeria eelmistega) album. See on vist kõige suuremalt ette võetud Meat Loafi album – lisaks Neverland Expressile ehk püsi-taustabändile (mis siit albumist alates kuni ca 2010. aastani on Meat Loafi parim taustakoosseis; muuhulgas tuleb juurde Anthraxi kitarrist Paul Crook) ja suurele orkestrile on siin külalised nagu rokkmuusika “Who’s Who”. Brian May (“Bad for Good” avataktist on koheselt selge, kes seal tegutseb). Steve Vai. John Shanks. Eric Bazilian. Ning häid lugusid on terve rida – avalugu “The Monster is Loose”, “Blind as a Bat” ja Steinmani järgmine suur ballaad “It’s All Coming Back to Me Now” (duett Marion Raveniga) on ehk kõige kuulsamad, aga terve see album on äge. Produtsendi käekiri paistab kõige selgemalt duetist “What About Love”, mis kõlab pigem nagu Bon Jovi (näiteks koos Cheriga).

2008. aastast võtaks aga siia live-albumi 3 Bats Live, mis on samanimelise kontsertturnee salvestus Ontariost. YouTube’is on õnneks leitav üks selle turnee videosalvestus – ehk Meat Loafi parimaid esitusi, millele aitab kaasa väga hea bändikoosseis. Paul Crook ja Randy Flowers kahe võrdselt hea kitarristina, Mark Alexander klaveril, Kasim Sulton bassil, John Miceli trummidel, multiinstrumentalist Dave Luther (saksofon, klahvid, löökriistad) – ja muidugi need kaks tüdrukut, kes näevad välja sama head kui nad kõlavad: CC ehk Carolyn Coletti (kes jõudis juba ka eelmisele plaadile) ja paraku ainult siin turneel osalenud Aspen Miller (praegu Vincent). Ma ei saa aru, miks Meat Loaf mõne aja pärast Patti Russo tagasi kutsus – Aspeni “I’d Do Anything…”-duett on kuulamist ja ka vaatamist väärt (see võiks korralik filmistseen olla). Ja Aspen + CC on siin üks parimaid senikuuldud taustapaare ka kokkukõlamise mõttes.

Paar plaati jääb veel järgmisse nädalasse.

HTK 25

14.10.2021

Kaku kunagine põhitöökoht, TLÜ haridustehnoloogia keskus, sai täna 25-aastaseks. Juubeliüritusele kutsuti päris kirju ja põnev seltskond, hästi vahva oli näha üle pikema aja paljusid vanu kolleege. Peeti ettekandeid ja loeti ette õnnitlusi (küll nettipidi, küll kohapeal). Endal õnnestus kohapeal improviseerida tervitusluuletus, mis ka kohe ette kanti. Kahju, et vanasti pidevalt sellistel üritustel toimunud ühine muusikategemine sel korral ei õnnestunud – aga ehk tuleb võimalusi veel.

Veel kord: palju õnne!

Mart laulab

Mart laulab (päriselus ja ekraanil)

ITSPEA ja Meat Loaf, 1

11.10.2021

ITSPEA on jõudnud otsapidi juurateemadesse (millega tänapäeva noored päris tihti jänni jäävad – ka sellenädalane “saak” oli lahjem kui muidu), aga kursuse keskpaik juba paistab.  Nii et vahetame rahuliku Clannadi ühe mürtsumehe vastu.

Meat Loaf ehk maakeeli Pikkpoiss on üks naljakas kuju rokkmuusikas. Kauaaegse hüüdnime olla saanud koolipõlves pesapallitreenerilt ning on ilmselt samavõrd ebatüüpiline ka rokilavadel. Nagu üks teine naljavend, kes end Alice’iks nimetab, on ka pärisnimega Michael (alates 1984. aastast, enne oli ta Marvin) teatraalne tegelane, kes laval igasugu kino teeb ning armastab lollitada koledate asjade ja põrguvärgiga (väidetavalt on aga mõlemad sellid eraelus kristlased). Ent tegelikult on Meat Loafil korralik rokihääl ja rokib ta siiamaani, ehkki pikad juuksed on aastatega lühemaks kulunud.

Meat Loaf alustas bänditegemist küll juba varem, ent jäi üsna tundmatuks enne kohtumist helilooja Jim Steinmaniga – just sealt tulebki suur osa ägedast, ehkki kohati veidi üheülbalisest repertuaarist. Lisaks Meat Loafile on see käesoleval kevadel siitilmast lahkunud härrasmees kirjutanud hunniku hitte ka teistele – ehk parimaks stiilinäiteks on Bonnie Tyleri “Total Eclipse of the Heart”.

Esimene Spotifys leiduv plaat ongi algne Bat Out of Hell 1977. aastast. Alguse nimilugu kõlab nagu varajane Queen, mille etteotsa on Freddie asemel hoopis Bruce Springsteen pandud. Aga mitmeid siit plaadilt pärit lugusid (“All Revved Up with No Place to Go”, “Paradise by the Dashboard Light”) on Meat Loaf laulnud pea kogu senise karjääri jooksul (tõsi, mõned seaded on aja jooksul päris tublisti muutunud). Läbimüük oli ka vägev – USA-s 14-kordne ja Austraalias isegi 25-kordne plaatinaplaat, maailmas kokku olla seda müüdud üle 50 miljoni. Mulle endale meeldib siit aga ehk hoopis “Heaven Can Wait”, üks parimaid Steinmani “suurte ballaadide” seast ja väga hästi lauldud lugu. Steinmani loomingule iseloomulikult on siin plaadil kaks lühimat lugu üle 4-minutised, kaks lugu on üle 8 ja üks isegi üle 9 minuti pikk – muusikasse on enamasti tubli jupp teatrit sisse põimitud.

1981. aasta Dead Ringer on asendusplaat – alguses kirjutas Steinman albumi Bad for Good, aga Meat Loaf oskas vahepeal hääle ära kaotada. Niisiis salvestas helilooja algse plaadi ise ja kirjutas Meat Loafile uue materjali. Appi toodi rida staare, alates Cherist ja lõpetades Elton Johni pikaajalise parema käe Davey Johnstone’iga kitarridel ning Springsteeni saatebändi klahvimängija ja trummariga. Tavamõistes üsna edukas plaat oli seegi (sh plaatinaplaat Suurbritannias), aga eelmise hullumeelset edu muidugi ei korranud. Siit ei tulnud ka suuri hitte (ehk lähimale pääses koos Cheriga lauldud hoogne “Dead Ringer for Love”, mis on ka minu lemmik siit plaadilt) ning kogu plaat on tavaline, kuulatav, korralik kergerokk – ehk oligi häda selles, et Steinmani tavapärast “hullu geeniust” oli neis lugudes vähem kui tavaliselt?

1983. aastal läksid aga laulja ja helilooja omavahel raksu ning kahest algselt Meat Loafile mõeldud loost said hoopis Bonnie Tyleri ja Air Supply superhitid. Meat Loaf kirjutas siis plaaditäie laule ise (kõla on Steinmanist erinev ja lood on palju lühemad), aga “Midnight of Lost and Found” oli albumina paras põrumine. Ehkki siin on kuulatavat muusikat küllaga (enda lemmikud on näiteks “Wolf at Your Door” ja “The Promised Land”, mis ei erinegi Steinmani loomingust niiväga – või noh, pikkus on teine).

1984. aasta Bad Attitude on taas klassikaline Meat Loaf, isegi kui vaid kaks lugu on Jim Steinmani omad (mehed olid selleks ajaks ära leppinud, aga uute laulude kirjutamine võttis aega ja laulumees otsustas vahelduseks ka teiste autorite omi esitada). Kaks parimat lugu on kohe alguses – koos Roger Daltreyga lauldud nimilugu ja pikaajaline hitt “Modern Girl”, mõlemad on väga korralik hardrokk (lõpupoole tuleb samasse seeriasse veel “Jumpin’ the Gun” ja “Sailor to a Siren”). Kahest Steinmani loost esimene (“Nowhere Fast”) on üsna ebatüüpiline ja ka väheütlev, “Surf’s Up” on aga hea klassikaline, pikkade kitarrisoolodega power-ballaad. Äriedu aga jäi ka selle plaadiga keskpäraseks.

Kaks aastat hiljem ei olnud Jim Steinman ikka veel materjali valmis saanud, Meat Loafil aga oli plaadileping kukil ja tuli välja lasta Blind Before I Stop. Ent siin on mitmeid häid lugusid – alates alguse kurjakuulutavast “Execution Dayst”, millele järgneb kohe koos John Parriga lauldud “Rock’n’Roll Mercenaries”. Plaadi keskosa on pigem popstiilis, (pop)rokiks keerab jälle lõpus: “Masculine”, “Special Girl” ja “Rock’n’Roll Hero”.

1993. aastaks sai Jim Steinman viimaks enda järgmise portsu lugusid valmis – ja need on ikka tõsine Steinman. Bat Out of Hell 2 on enda ülieduka eelkäija sarnaselt sümfooniline, pika-loo-rokk ning seekord märksa tumedamate teemadega (päris kurjaks asi ei keera, pessimistlikuks aga küll). Avalugu on absoluutselt ikooniline – “I’d Do Anything for Love (But I Won’t Do That)”, 12-minutiline täisversioon. See on alatoonist hoolimata väga hea plaat ning umbes pooled lood on tänini Meat Loafi püsirepertuaar – “Life is a Lemon”, “Out of the Frying Pan”, “Rock and Roll Dreams Come Through”; esile tõstaks eraldi veel taas üle 10-minutist ja ülipika pealkirjaga lugu, “Objects in the Rear View Mirror May Appear Closer Than They Are”, mis peegeldab laulja lapsepõlve.  Albumi läbimüük oli taas kord laes, kokku müüdi maailmas 14 miljonit plaati (rekord oli vist Kanada enda 9-kordse plaatinanormiga).

Jätkame järgmisel korral…

Õpetajate päev

05.10.2021

Ülemus saatis juba kõigile õppejõududele õnnitlused ja isegi Facebook otsustas tähtsa päeva öösel kuueks tunniks alla kukkuda. 🙂 Kui nüüd ülikooli akrediteerimise ka korda saaks (vaja pealelõunal minna tähtsatele tegelastele administreerimise õppekavast rääkima), on päev kenasti kotis.

Aga tegelikult võikski olla aastas üks ca kuu aega, mil FB/Insta/Whatsapp (ja miks mitte ka Twitter) maas oleks – mõjuks päris paljudele perspektiivi korrastavalt.

ITSPEA ja Clannad, 2

04.10.2021

Nädal möödas, ITSPEA kursusest 1/3 seljataga ning jätkame Clannadiga.

Atlantic Realm 1989. aastast on taas kindla teemaga album, mõeldud BBC Atlandi-teemalise telesarja taustaks. Kõik lood on ingliskeelsete pealkirjadega, muusika on kvaliteetne “tapeet”, milles kostub palju flööti ja sünte. Iseenesest kuulatav, tajutavalt “veealuse” tundega taustamuusika, aga selle oleks võinud teha kes iganes tuntud sündiväänajatest (Vangelis, Jan Hammer, ehk isegi Maurice Jarre), Clannadi enda nägu siin vaat et ei ole ning midagi esile tõsta ka ei oskaks.

Samal aastal tuli välja teinegi soundtrack, lastele mõeldud joonisfilmi The Angel and the Soldier Boy oma. See on selles mõttes kummaline plaat, et ühel pool on lühikesed muusikajupid ja teisel pool šoti näitleja Tom Conti poolt pealeloetud tekst. Alguses ja lõpus olev põhiteema meenutab (lisaks ehtclannadlikule vokaalharmooniale) ka Maggie Reilly aegset Mike Oldfieldi, hiljem kohtab siin nii jazzielemente kui ka eelmise plaadi “veealuseid” motiive. Võib-olla see põhiteema ongi aga ainus, mis ülejäänud “tapeedist” natuke esile tõuseb.

(1989. aastal ilmus kolmaski plaat – kogumik PastPresent, aga sellel on paari eelneva albumi – Magical Ring‘ist Siriuseni – lugudevalik, mida eraldi kuulama ja kommenteerima ei hakkaks.)

1990. aasta Anam (enne mida läks bändist ära Pol Brennan, jätkati neljakesi) on samm tagasi emakeelsesse repertuaari – pool plaati on taas iirikeelne. Avalugu “Rí na Cruinne” algab veidi sarnaselt Kate Bushi ja Peter Gabrieli kuulsa looga “Don’t Give Up”. Nimiloo üheks autoriks on aga märgitud Leo Brennan ehk õe ja vendade isa. Aga üldiselt on siingi plaadil kõvasti sellist poppi ja pop-jazzi, mis on küll kvaliteetselt tehtud, aga millest sügavam hing on minu arust puudu jäänud (näiteks “Why Worry?” või “Love and Affection”).

Kolm aastat hiljem tuli aga välja Banba, mis on õnneks pigem tagasiminek Magical Ringi ja Legendi küll sündikõlalise, kuid selgelt keldiliku helikeele juurde. Avalaul “Na Laethe Bhí” ja sellele järgnevad paar lugu kõlavad üsna Legendi moodi. Üle pika aja leiab siit plaadilt aga ka ühe suure loo – “Viimase mohikaanlase” filmile tehtud “I Will Find You”, milles kaks värssi on ka indiaani keeltes (tšerokii ning tänaseks välja surnud mahikani ehk mohikaani keel). Ent erinevalt üsna mitmest eelnevast albumist on see plaat ka tervikuna väga hea kuulamine – siit alates võiks rääkida küpsest Clannadist, leitud on tasakaal iiri folgi ja rahvusvahelise popi vahel (lugudest sobib selle näiteks “Mystery Game”). Isegi puhas keldi folk nagu Ciaran Brennani “Caidé Sin do’n Té Sin” on nüüd sama kõlaga – ja kõlab ikka hullult hästi (retsepti üheks osaks on kindlasti Moya Brennani hääl ja harfimäng ning Ciarani kõrged kontrabassikäigud). Kindlasti üks parimaid (või üldse parim) bändi stuudioalbumeid.

Lore aastast 1996 on taas suures osas iirikeelne ning jätkab kõlalt eelmise albumi rida – ja taas kõlab tagasivaatena läbi ka Legend (kohe avalugu “Croí Cróga” sobinuks Robini sarja kenasti; loos on väga uhke vokaalikontrast solist Moya haldjahääle ja tausta madalate meeshäälte vahel). Miskipärast said siit plaadilt aga rohkem kuulsaks just teine ja kolmas lugu (“Seanchas” ja “A Bridge (That Carries Us Over)”, mis meenutavad pigem vahepealset tapeediperioodi. Enda lemmikuks on lisaks avaloole veel “Tráthnóna Beag Aréir” (üle pika aja üks iiri rahvalaul Clannadi töötluses). Kokkuvõttes ütleks: peaaegu sama hea plaat kui eelmine, aga mitte päris (lõpuosa jääb igavaks).

Järgmise aasta Landmarks oli edukas album (pärast kaht kandidatuuri sai ansambel viimaks ka Grammy), kuid minu arust jätkas see plaat eelmisega alanud tagasilibisemist Banba tipust. Kõik on kuulatav ja kvaliteetne, aga välgatused puuduvad. See plaat jäi ka pikaks ajaks viimaseks.

Pärast rekordiliselt pikka pausi ilmus viimaks 2013. aastal Nadúr. See on algkoosseisu viimane album – kahe aasta eest oli bändi tagasi tulnud Pol Brennan (kellest vahepeal oli saanud tunnustatud sooloartist) ning Pádraig Duggan suri 2016. aastal 67 aasta vanuses. See plaat on kõla poolest pooleldi tagasiminek algaastatesse ja pooleldi hilisema aja saund, palju on kuulda Pol Brennani flööte-vilesid. Väga mõnus on rahvalaulutöötlus “Turas Dhomsa Chon na Galldachd” (veidi sarnaneb üle-eelmise albumi avalooga), vahva on ka “The Fishing Blues”, mis pole küll päris bluusilugu, ent huvitav on vist esmakordselt Clannadi plaadil kohata suupilli. Hea hooga ja veidi teistest eristuv on veel “The Quiet Town”, mis kipub folkroki kanti.

Lõppu kuulasin veel ühe väga hea laivi – 2012. aasta jõulude paiku Dublini Kristuse katedraalis salvestatud kontserdi laiendatud bändi ja Anúna kammerkooriga. See on võib-olla üldse parim Clannadi plaat – kogu klassika tuli esitamisele ning otse-esituse kvaliteet on täiesti läbi lae, nii vokaali kui pillimängu poolest. “Buachaill Ón Éirne”, kus Ciaran ja Pol mõlemad hoopis akustilist kitarri mängivad, on fantastiliselt ilus, lõpus lisaloona tulev “Down by the Salley Gardens” nõndasamuti. Ja “I Will Find You” kammerkooritaustaga…

Kuuldavasti tuleb Clannad tuleval kevadel hüvastijätuturneega Tallinna. Hoiab kõvasti pöialt, et koroona asja nässu ei keeraks.

ITSPEA ja Clannad, 1

28.09.2021

Nagu lubatud, järgmine muusikamaraton tuleb veidi pehmemal teemal – seekordne sihtmärk on taas kord üks väga pikaealine iiri suguvõsaansambel (kellel see lausa nimeski kirjas). Algselt nimetasid nad end nimelt iiri keeli “an Clann as Dobhar” ehk “perekond Gweedore’ist”, pärast esimest edu 1973. aastal sai sellest lühemalt Clannad. Bändi moodustasid kaua aega ingliskeelse nimekuju järgi Brennani pere õde Maire/Moya, vennad Ciaran ja Pol ning nende kaksikutest onud Dugganid (Noel ja Padraig). Veel üks õde osales vaid paaril varasel albumil, läks seejärel oma teed ja sai samuti väga kuulsaks – tema nimi on Eithne Pádraigín ní Bhraonáin ehk lühemalt Enya.

Alustati traditsioonilisel viisil nimialbumiga 1973. aastal (Spotifys on selle 2014. aasta remaster). See on puhtakujuline folkalbum, enamik lugusid on rahvalaulud ja suurem osa on ka iirikeelsed. Siit on kõige rohkem pinnale jäänud avalugu “Níl Sé’n Lá” Pol Brennani flöödi- ja Ciaran Brennani kontrabassisoolodega – seda lugu on hiljem kasutatud palju kontsertide lõpuloona. Aga keldi ornamenti meenutavalt keeruline ja ilus muusikamuster on siin juba algusest peale paigas (näiteks hiljemgi kuuldud ilusas ballaadis “Thíos Cois na Trá Domh”). Ülejäänutest üsna erinev lugu on “Liza”, mis on selge oma aja pehmema progeroki esindaja (ja mõjub ülejäänud folgi taustal tunduvalt vanamoodsamalt).

Aasta hiljem ilmus Clannad 2 (jälle kuulasin hilisemat, 2006. aasta uusversiooni). See mõjub eelmise albumi loogilise jätkuna, ent saund tundub veidi poleeritum (kohati on lisatud trummid ja sünt). Taas aga on enamik lugusid emakeelsed (Brennanite kodukoht Gweedore Iirimaa loodeosas Donegalis on osa Gaeltachtist ehk iirikeelsest Iirimaast) ning domineerib rahvamuusika. Rohkem pinnale jäänud lugudeks on siin “Coinleach Ghlas an Fhómhair” ja tempokam “Teidhir Abhaile Riú”, mida mõlemaid kohtab hiljemgi kontserdil ja mitmel Clannadi kogumikul.

1976. aasta Dúlamán algab nimilooga, mis on jäänud tänini üheks bändi kaubamärgiks, teiseks kuulsaks looks on siin “Siúil a Rúin” (seda on esitanud päris paljud esinejad). Ka instrumentaali “The Galtee Hunt” ning veel paari iirikeelset lugu on rohkem kuuldud. Selle plaadiga tuleb produtsendiks Nicky Ryan, kes hiljem jätkab Enya juures.

1980. aasta plaadiga Crann Úll lisandub esmakordselt Enya (klahvpillimängija ja taustalauljana) ja bänd kasvab kuueliikmeliseks. Üldine nägu on sama kui varasematel (iiri rahvamuusika, palju emakeelseid laule), aga kõla hakkab “paika loksuma”. Tuntumatest lugudest on siin palju eri esitustes kuuldud ballaad “The Last Rose of Summer” ning hästi omanäolise meloodiajoonisega nimilugu (tõlkes tähendab pealkiri õunapuud).

Fuaim aastast 1982 on ainus Clannadi album, millel Enya on bändi ametliku liikmena kirjas. Nicky Ryan üritas bändi saundi moodsamaks keerata ning siin plaadil on lisaks rohkemale sündile ka muid uusi pille kasutatud. Ent ülejäänud liikmed peale Enya ei olnud moderniseerimisega päri ning Enya lahkus bändist selle plaadi järel koos produtsendiga, alustades enda edukat soolokarjääri. Paradoksaalsel kombel on aga just see plaat Clannadi üleminekualbum elektroonilisemasse ajajärku ning viimaks said nad laiemalt kuulsaks vist pigem just ajakohastatud saundiga. Siit plaadilt võib selle viimase näiteks tuua näiteks “Mhórag ‘s na Horo Gheallaidh” – tüüpiline uuskeldi lugu väga hea mitmehäälse vokaali ja taustasündiga.

1983. aasta Magical Ring on lisaks pealkirjale veidi ingliskeelsem ka lauluvaliku osas, ehkki iiri keel on endiselt ülekaalus. Siit tuleb esimene suur Clannadi hitt – “Theme from Harry’s Game” on juba uuskeldi klassikaks saanud (huvitaval kombel ei tähenda refrääni “Fol lol de dol” mitte midagi, see on lihtsalt silpidega mängimine), teine tuntud lugu on “Newgrange”. See ei ole enam folgiplaat – isegi kui siin on mitmeid rahvalaule, on siin tugevamini tunda Ciaran Brennani mõjutusi progest, jazzist ja popist. Isegi Clannad 2 plaadil olnud rahvaviisi “Coinleach Ghlas an Fhómhair” uusversioon on selgelt moodsama kõla saanud.

Legend 1984. aastast tõi Clannadi veelgi laiemalt pildile. Esimene täiesti ingliskeelne ja täiesti omaloominguline plaat, sisuliselt eduka filmisarja “Robin of Sherwood” soundtrack. Poleeritud ja müstiline uuskeldi saund, mitmed väga head lood – eriti muidugi ikooniline “Robin (the Hooded Man)”, sarja tunnusmeloodia. Aga ka “Now is Here”, “Together We”, “Lady Marian” jt.

Järgmine plaat järgmisest aastast, Macalla, näib jätkavat samast – avalugu “Caisleán Óir” võiks vabalt olla Legendi “ülejääk”. Seegi plaat sisaldab suurelt osalt omaloomingut, rahvaviise esindab üksnes taas palju lauldud-kuuldud “Buachaill Ón Éirne” (parim lugu plaadil – väga ilus kitarr, aga kogu seade on väga hästi õnnestunud). Üldiselt kõlalt on see plaat aga selle bändi ilmselt üks kõige rohkem popikõlalisi ja vähema “oma näoga” albumeid – kvaliteetne raadiomuusika, aga mitte rohkemat. Ehk ainult avalugu ja kohati veidi Jim Steinmani ooperlikku kõla meenutav “Almost Seems (Too Late to Turn)” jäävad sõelale (lisaks ainsale rahvalaulule).

1987. aasta Sirius on mitmel loetud hinnangul Clannadi kõige rokilikum plaat ning sel hinnangul võib põhi all olla küll. Kõik lood on ingliskeelne omalooming, stiil on kohatise proge- ja jazzilõhnaga poprokk. Tublisti on kuulda elektrikitarri, mis on selle bändi jaoks üsna ebaharilik instrument, mitmes loos on kasutatud ka külalisesinejaid (näiteks Bruce Hornsby). Eriti ava- ja nimilugu sarnanevad Clannadi asemel pigem Iona muusikaga.

Jätkub nädala pärast…

ITSPEA ja Gotthard, 2

20.09.2021

Täna jäi ITSPEA lugemine üsna öö peale, aga muusikat tuli ikka kõrvale kuulata.

Jätkan Gotthardiga 2005. aasta albumist Lipservice (tegelikult kuulasin veidi täiendatud Reloaded-varianti 2008. aastal, mis Spotifys väljas on). Algab tavapärase hoogsa hard rockiga (kolm esimest lugu), siis tuleb minu enda üks suuremaid lemmikuid siit plaadilt, klassikaline power-ballaad “Everything I Want” (meloodialt võiks olla Bryan Adamsi lugu, aga seade meenutab pigem Guns’n’Roses-it). Plaadil teeb paari loo autorina kaasa rootslane Fredrik Thomander ja siin-seal aimubki nüüdsest alates Europe’i vms lihvitult rootsilik kõla (“Cupid’s Arrow”) – varasema (heas mõttes) pigem ameerikaliku helikeele asemele on tulnud pigem lääne-euroopalik (eranditeks, mis kõlavad nagu paar plaati tagasi, on kaks viimast lugu – eriti just lõpus olev akustiline ja mõtlik “And Then Goodbye”). Üldmuljena ütleks, et mõnegi teise bändi puhul võiks see olla tippalbum, aga Gotthardilt on vist veel paremaid asju tulnud. Šveitsi tabelitipu vallutas aga ka see plaat ja müüginumbrid andsid taas plaatinatulemuse.

Kaks aastat hiljem, 2007, tuli välja Domino Effect, mis tundub paljuski sama malli peale ehitatud kui eelmine plaat – jõuline avalugu, põhiosas lihvitud hardrokk (alguseosa meenutab uuemat Europe’i) ja sekka mõned pehmemad lood. Enim meeldib “Letter to a Friend”, kus on kõrvuti nii vaikne ja mõtlik ballaad (Steve Lee hääl on nüansirohkem just nendes kohtades) kui korralik keevitus – lugu meenutab tervikuna Aerosmithi (tegelikult on Gotthardi korduvalt just tolle kuulsa bändiga võrreldud), mingi paralleeli annaks tõmmata isegi Metallica “Nothing Else Mattersiga”. Lõpulugu “Where Is Love When It’s Gone” meenutab Phil Collinsi albumit But Seriously (“I Wish It’d Rain Down”, “Another Day in Paradise”, “All of My Life”). Aga üldiselt näib, et bänd jäi selle albumiga otsekui mingi kännu taha kinni – hoolimata taaskordsest tabelitipust ja plaatinaplaadist…

2009. aasta Need to Believe algab taas nagu eelmised albumid, hardrokk muutub aga “Unspoken Words’is” juba päris heviks (Accept tuli meelde, sama kõlaga on hiljem ka “Right from Wrong”). “Unconditional Faith” kõlab jälle nagu hiilgeaegade G’n’R. Plaadil on aga ka bändi varasemate suurte ballaadidega võrreldav “Don’t Let Me Down”, Scorpionsit meenutav “I Know You Know” ning lõpulooks on “Tears to Cry”, mis näib olevat Steve’i austusavaldus oma lemmikbändile Whitesnake’ile. Pole kuskilt otsast paha plaat, märksa vaheldusrikkam kui eelmised (ja nagu ikka, esikoht tabelis ja plaatina), aga siiski mitte lemmik.

Järgmise plaadini läks aega kolm aastat – põhjuseks traagiline juhtum oktoobris 2010. Bändi solist Steve Lee läks sõpradega tsiklimatkale mööda USA-d, kusagil Las Vegase kandis jäädi äikesetormi kätte ja peatuti maantee ääres – ja siis kaotas vastutulev rekka tulvavees juhitavuse ja Steve ei suutnud talle otsa lendava tsikli eest ära hüpata. Imekombel jäid teised ratturid ellu.

2011. aastal võttis bänd endale uueks solistiks Nic Maederi – solisti vahetamine on alati keeruline ja ehkki korralik rokilaulja, ei suuda viimane siiski päris paljusid eelkäija hitte laulda (seetõttu tegi Leo Leoni mõni aeg hiljem ka kõrvalprojekti Coreleoni). 2012. aasta Firebirth on Maederi esimese plaadina enam-vähem, eriti hästi õnnestub tal “Remember It’s Me”. Samas mõnes teises loos on tunda, et jõuline kitarripartii tahaks võimsamat häält kõrvale – traadilugudes ehk pole niiväga häda, aga kandva-noodi-häält Maederil siin lihtsalt ei ole. Hea näide on tema enda kirjutatud (koos Leo Leoniga) ilus ballaad “Tell Me” – paljudes teistes bändides veaks see vokaal välja, Gotthardis aga… Samas lugude mõttes on see plaat ehk huvitavamgi kui paar viimast Steve Lee plaati ning bänd kõlab kohati ka alternatiivroki võtmes. Ja šveitslased armastasid enda superbändi endiselt – taas tabelitipp koos plaatinaga.

Bang! aastast 2014 on juba uue solisti paremini bändi sisse sulatanud (nimilugu on mõnusalt rokkiv, ka ilmselt selle plaadi suurim hitt “Feel What I Feel” on väga hea rokklugu üsnagi Gotthardi algaastate stiilis). Nic Maeder on ilmselt vahepeal üsna korralikult häält treeninud ja kõlab siin plaadil märksa enam enda eelkäija moodi – ehkki mõnes kohas plaadil tahaks endiselt veel paremat (Steve Lee oli lihtsalt liiga hea laulja). Aga kaks duetti Melody Tibbitsiga – “C’est la vie” ja “Maybe” – on päris mõnusad (muidugi, viimases on pikalt üsna raske Gotthardi ära tunda, see on lihtsalt täiega lilleline lugu a la John ja Yoko). Lõpulugu “Thank You” oma ligi 11-minutise(!) pikkusega on juba midagi Queeni kapsaaeda (paraku küll mitte vokaalselt). Seega kogu see plaat on hea – siin on päris eripalgelisi asju. Ja Gotthard muidugi peab taas albumi tabelitippu ja plaatinaks ajama…

2017. aasta Silver (nimi viitab hõbepulmadele ehk 25. aastapäevale) on rohkem sarnane üle-eelmise plaadiga ja taas veidi karmima rea peal. Klassikalise Gotthardi rokkerina tõuseb siit esile “Stay With Me”, mis oli ilmselt ka suurim hitt (iseenesest naljakas idee on “Tequila Symphony No 5”, mis algab Beethoveni kuulsa fraasiga – võiks kujutada ette korralikult joomast Ludwigit kitarri plõnnimas…). Plaat tervikuna on kuulatav rokiplaat, ehkki võib-olla bändi lahjema poole pealt. Tabelitipp võeti kodumaal taas ära, aga läbimüük senileitud info alusel ei olnud varasemal tasemel.

2020. aasta #13 (elementaarne, järjekorranumber ju) algab taas enamiku Gotthardi albumite kombel mürtsuga. Mürts käib kuni viienda looni, milleks on … ABBA “S.O.S.” Algab vaikselt klaveriga (ja natuke amatöörliku kõlaga), siis keerab raskerokiballaadiks – kuulatav, aga originaali ei ületa. Võib-olla oleks (taas kord) Steve Lee selle välja vedanud (või ka Coreleoni Ronnie Romero, kes on äärmiselt sarnase häälega). Nic Maederile see lugu paraku ei sobi. Küll aga on päris ilus selle muidu üsna traadise plaadi keskel olev vana kooli Gotthardi ballaad “Marry You”, milles Nic ei jää pehme loo esitamisel enam kuigivõrd Steve’ile alla. Muidu aga oli seegi plaat üsna harju keskmine.

Lõppu kuulasin veel 2020. aastal välja lastud kogumikplaati Steve Lee – The Eyes of a Tiger, kuhu on koondatud suur hulk vanu klassikuid (Steve’i enda vokaaliga ja uuendatud, enamasti unplugged-stiilis seadetega). Väga hea plaat ja sobiv mälestusmärk suurepärasele lauljale.

Järgmisel nädalal võtame ette midagi veidi pehmemat.