Silt: ülikool

Konkurss(i)

Leidsin ERRist sellise loo. Jutt käib jamadest Eesti kõrgharidussüsteemis.

See, et kõrghariduses eestikeelseid õppejõudusid napib, ei ole kindlasti mingi uudis. See, et vahepealsete aastate välismaalastehullus tõi sisse hulga umbkeelseid inimesi (kes on muidu täiesti pädevad, kuid eesti keeles õpetada ei suuda) ka mitte. Nüüdseks on pika hambaga asutud seda veidi piirama, aga ilmselt on see liiga hilja ja liiga vähe.

Ka see ei ole uudis, et Eesti riigi valitsejad ei ole aastakümneid suutnud haridust ja teadust vääriliselt rahastada. Aga et vigade tunnistamise ja riigi tasemel rahastamist parandama asumise asemel aetakse endiselt sirge näoga juttu sellest, et ainus võimalus on “konkurentsipõhine teadus” ehk sisuliselt “teenige endale ise raha, kui elada tahate”, on kurjast.

Kui teadlane elab projektist projekti ehk paariaastase perspektiiviga, siis puudub tal igasugune motiiv millegi põhjapanevamaga (fundamentaalteadus, mis võtaks aega) tegelda. Sama juhtub õppejõuga, kes näeb ainult järgmist atesteerimistähtaega – ja ülemise otsa õppejõududel on teaduskohustuse tõttu see motivatsioon topeltvähene. Lisaks ei anna eestikeelne õpetamine Q1/Q2 (või ETISe 1.1/3.1) publikatsioone, seega ei ole sel pragmaatiliselt vaadates mingit mõtet.

Ning mõlema (nii teadlase kui õppejõu) puhul tõstab teravnev konkurents hüppeliselt kiusatust kõikvõimalike sahkermahkrite abil end paremana näidata (rämpspublikatsioonid, tehisaru kuritarvitamine jpm). Nii et klassikuid tsiteerides: kui sa ise tegid, miks sa siis karjud?

Ainus mõistlik idee selles artiklis (ja sedagi mööndusega – kuna olukord on selline, siis oleks see üks kõige vähem halb lahendus) on n.ö. skandinaavia tüüpi lähenemine õppekeelele – bakalaureusetase riigikeelne, magister ja doktor rohkem ingliskeelsed. Kuid ka selles on üksjagu riske, eriti väikese riigi ja rahva jaoks.

Aga miks siin selline pealkiri sai pandud… “Konkurss” viitab eespoolmainitud konkurentsipõhisusele. “Konkurssi” on soome keeli “pankrot” ehk selle asja üsna tõenäoline lõpptulemus.

Kellele õpetada küberturvet viie aasta pärast?

Tänasel kolledži personali koosolekul tuli jutuks, et praegu on rahvusvaheline ja ingliskeelne küberi bakalaureuseõppe seltskond päris heas seisus, rebastest vist ei ole veel keegi välja kukkunud. Seega see üsna karm sõelumine, mida me igal aastal tudengikandidaatidega teeme, on päris head vilja kandnud.

Siis aga hakkas endal peas idanema üks düstoopilisevõitu mõte, mille lõpuks ka välja ütlesin – nimelt see pealkirjas toodud küsimus. Praegu altpoolt ülikooli tulev seltskond on kõigi nende omaduste osas, mida küberturbes vaja läheb – loogiline (sh matemaatiline) ja kriitiline mõtlemine, analüütiline (mõttega) lugemisoskus, protsesside jälgimis-, ettenägemis- ja kavandamisoskus, stressitaluvus, loomingulisus ja hea väljendusoskus eri tasanditel (sh dokumenteerimine) – , selgelt allamäge minemas ning mingist hetkest alates ei pruugi nad enam ollagi suutelised seda valdkonda omandama. Ja praeguse aja AI-hullus muidugi ei tee olukorda just paremaks.

Kusjuures rahvusvaheline seltskond ehk need, kes eri maadest siia kokku on sõitnud, on hinnanguliselt viiendiku võrra vähem lootusetud kui siinsed, kõige sügavam probleem on siinsamas Eestis. Põhjusi on palju – alates pandeemia tekitatud hariduseaugust ning lõpetades arutu maaniani ulatuva AI-vaimustuse, erinevate lollakate ideoloogiate mõjude ja lihtsalt väga pikka aega valesti kasvatatud noortega.

Koolid on kaua aega vaadanud ainult kitsalt lõpptulemust (testi või eksami oma) ning jätnud täiesti kõrvale laiemad protsessid (mida mingi asja õppimine mingil viisil annab inimese üldisele arengule või mingi laiema pädevusteringi omandamisele). Kasvõi see hiljutine uudis on hea näide.

“Vana kooli” mängud arendasid nii aju, füüsist kui sotsiaalseid oskusi. Raamatud andsid eri taseme tekstide lugemise ja ka kirjutamise (eeskuju!) oskuse, arendasid fantaasiat ja parandasid püsivust. Muusika arendas nii käelisi oskusi, fantaasiat ja loovust kui ka üldist tundeelu. Kirjatehnika arendas lisaks näpuosavusele ka aju (see aspekt on ilmselt ammu unustatud!). Tööõpetus andis mõned praktilised oskused, eelkõige aga võttis vähemaks hirmu omaenese kätega millegi katsetamise ees. Ja viimaks andis distsipliin inimesele ühiskondliku raamistiku (piirid lubatu ja lubamatu ning hea ja kurja vahel) ning lõi eelduse toimiva ühiskonnaliikme üleskasvamiseks (muide, laenates ühe mõtte kirjandusklassikast: ka õpetaja Lauri tunnis oli kord majas…).

Kõik see on tänastes koolides (tegelikult juba lasteaedades) suurel määral torust alla lastud. Asemele on tulnud nutiseadmed ja AI, kahtlase väärtusega haridusteooriad ja üleüldine suur vabadus (ilma vastutuseta), mis lõpptulemusena toodab peamiselt segadust ja ebakindlust (“kui kõik on lubatud, siis mida ma üldse tegema peaks?”). Ja kui nõuka-ajal suutis suure osa kogu ametlikust totrusest neutraliseerida kodu, siis paraku tänaseks on erinevatel vasakideoloogidel õnnestunudki perekond kui institutsioon päris suurel määral ära lõhkuda (töö on käinud juba mõnda aega paljude ühiskonna osade, sh ka hariduse kallal).

Seega lähiaastatel siis paistab, kui kaua veel ülikoolis küberturvet bakalaureusetasemel õpetada saab (magistrisse astuvad natuke vanemad inimesed ja sinna jõuavad need protsessid mõnevõrra hiljem). Aga väga optimistlik siin kahjuks olla ei julge.

Mõtlemapanev

Hr Mihkel Mutt on varem kirjutanud uue tehnoloogia kohta ka selliseid arvamusi, millega siinkirjutaja päris hästi ei nõustuks. Seekordne tsitaat siit artiklist on aga täiesti kümnesse:

Nüüdisinimeste enamik on langemas meeldivasse ja suhteliselt kergesse orjusse. Uus eliit on see, kes ei lähe lolliks, kes kasutab küll kõike uut, aga annab endale sellest aru. Ta ei pööra tsivilisatsioonile selga, ei lähe metsa elama ega pea permanentset “eesti matust”, aga säilitab oskuse elada niihästi reaalselt kui ka virtuaalselt.

See amööbi näide on seal artiklis ka hea – aga see ei ole uus mõte. Täpselt samasugune amööb oli Matrixi filmis tegelane, kes arvas, et ta on Thomas Anderson (enne seda, kui temast sai Neo).

Aga amööbistumine on reaalne, seda näeb ka ülikoolis (aga sellest kirjutab mõni teine kord eraldi pikemalt). Lahendus ei ole millegi ärakeelamine, vaid just seesama hr Muti mainitud paralleeloskuste komplekt – aga selle eelduseks on korralik üldharidus. Ja paraku seda üha enamatel ülikooli astujatel lihtsalt ei ole.

Ühe mõtleja minekust

Eile tuli uudis, et üks tänapäeva akadeemilise maailma asjalikumaid mõtlejaid Roger Scruton on teisele poole läinud (tegelikult see lugu on eestikeelsetest märksa parem kui ERR uudis). Kahju muidugi, aga ehk (paradoksaalsel kombel) jõuab tema suur pärand just nüüd paremini inimestele kohale.

Põneva tõestuse selle kohta, kuivõrd õigus Scrutonil oli (“Tolad, petised ja tülinorijad” tuleks päris suurele osale mõne ülikooli töötajaskonnast kohustuslikuks teha), annab kasvõi see mõne aasta tagune jama Wollongongi ülikoolis Austraalias (võrreldav eestimaise “mustanahalise Martin Lutheri” looga Tartu ülikoolis, ainult et doktoritasemel). Muide, tolle artikli kommentaarides on üks huvitav mõte reaal- ja humanitaarvaldkondade erinevuse kohta ülikoolides: reaalaladel töötavad enamasti inimesed, kes ise selles käppapidi sees olnud, humaniooras seevastu ei domineeri ülikoolides mitte loojad (kirjanikud, kunstnikud ja muusikud), vaid hoopis kriitikud. Mine võta kinni…