Miks ma ei kirjuta Ukrainast

Lihtsalt öeldes: kui tõprad käituvad tõpra moodi, siis ei ole see üldse üllatav. See riik ja rahvas ei oskagi teisiti. Ei ole iial osanud.

Tõsi, mõnevõrra negatiivselt on üllatanud hoopis läänemaailma reaktsioon. Kas tõesti ei ole ajaloost mitte midagi õpitud?  Omal ajal jõudis üks kapral jupikaupa suure osa Euroopast “tasku pista”, enne kui ta liiga ülbeks läks, korraga kahel suurel rindel avalikku sõda alustas ja kere peale sai.  Aga oleks tal olnud pikka meelt samamoodi roheliste (või tema puhul pigem pruunide) mehikestega asju ajada, oleks kogu Euroopa tänaseks ehk hoopis teistsugune.

Õnneks sai kapral viimaks tappa. Kahjuks aga jäi ühele teisele samaväärsele keretäis andmata ja see annab nüüd tunda.

Remont kolledžis

Sel suvel tehti IT kolledžis remonti. Kakk kolis juba kevadel enda teise korruse kabinetist välja ning istus paar nädalat sama korruse peal endises külalisõppejõudude ruumis kastide otsas. Vahetult enne puhkust sai V korrus nii valmis, et sai asjad sinna vedada.

Uus asukoht on siis nüüd endiste HITSA ruumide kohale ehitatud kabinetis nr 524. Küllatulekuks peab endiselt kas kella andma (ent nüüd V korruse välisukse taga) või helistama, veel üks variant on paluda end valvuril kaardiga liftis V korrusele lasta (ilma kaardita nupulevajutamine ei toimi).

Pesa 2.0 on muidu üsna mõnus, vaade on tublisti parem (praegu on lausa väga ilus, millalgi tulevikus pidi sinna aga üks maja ette tulema).  Halb asi on akna mitteavanemine (avanev aken jäi naabrile), aga vähemalt konditsioneer on olemas. Aga ruumi on piisavalt ja kõik vajalik on ligidal.

Teisel korrusel on nüüd aga uued auditooriumid ja rühmatööruumid, mis said sisustatud üsna uhke tehnikaga. Ligipääsetavus puuetega inimestele on ka päris hea (seekord võeti teema kohe alguses üles ja tulemus sai märksa etem kui eelmisel korral).

Aa, ja kakk istub endiselt koridoriseinal nimesildi all. 🙂

Muhedik

Kunagi Olde Hansas käies jäi positiivse asjana silma “ristirüütlite läätsemuhedik”. Üritasin nüüd suht tunde järgi seda järele teha – ning ennäe, läks päris kenasti.

Materjal:
* 500g pakk läätsi (mul olid Mülleri punased)
* üks keskmine sibul
* kaks hirmsuurt (~ 4-5 tavalist) küünt küüslauku
* kolm supilusikat mett
* sorts oliiviõli
* veidi väiksem sorts palsamiäädikat
* teelusikatäis soola
* 1-2 teelusikat jahvatatud muskaatpähklit
* 1-2 teelusikat viie pipra segu
* natuke praadimisõli või muud rasvainet sibula ja küüslaugu jaoks

NB! See kogus toidab päris mitu inimest ära (tuleb ca kaheliitrine potitäis)!

Läätsed potti keema (ca 40-45 minutit), sool sinna sekka. Vahepeal tuleks sibul peeneks hakkida, küüsllauk ära pressida (või ka hakkida) ning see kõik panni peal klaasjaks praadida.  Keedetud läätsed tuleb ära nõrutada ja kogu muu krempel sinna sisse segada.  Natuke tõmbab ja ongi valmis.

Tuli üllatavalt autentne välja. Sobib väga hästi mõne lihatoidu kõrvale.

Pastandus

Polegi vahepeal jupp aega toidurubriiki täiendanud… Vahepeal õnnestus edukalt tekitada ka gluteenivabad kotletid – isegi see kõige lihtsam (ja jubedama maitsega) gluteenivaba sai kõlbas leotatud kujul täitsa ilusti kotleti sisse.

Aga üks üsna asine pastapealne õnnestus aretada eile kätte juhtunud suitsutursapudist. Vaja läks

* umbes tassitäis suitsutursatükke
* neli küünt küüslauku
* paarkümmend rohelist konservoliivi
* teelusikatäis viie pipra segu
* pool teelusikat jahvatatud muskaatpähklit
* paras sorts (pool tassi?) head oliiviõli

Õli potti, küüslauk pressiga puruks ja õli sisse, pott natukeseks tulele (kuumaks, aga mitte keema). Sinna otsa oliivid, kala ja maitseained ning uuesti kuumutada (mitte praadida), kuni kala segades pudiks läheb.

Sõltuvalt juurdeantava pasta kogusest peaks sellega toitma ära vähemalt 3-4 inimest. Pastale võib täiendavalt riivida juurde ka juustu, aga see ei ole vist otseselt nõutav – kaste on niigi toitev.

P.S. Oudekki: see oli Sinu toodud gluteenivaba itaalia penne, mis nüüd viimaks loosi läks  – seniproovitud gluteenivabadest pastadest selgelt parim. Suured tänud! 🙂

Sämm on laulnud

Esimene nädal Samsung Galaxy S5-ga on seljataga. Vana hea HTC Chacha hakkas nii ära väsima, et osad nupud enam ei töötanud ning kõnesid oli raske pidada – nimelt saab enamikul “nutikatel” kõne ajal helitugevuse nupuga valjust reguleerida ning olukord, kus vaiksemaks keeramine töötab ja valjemaks tagasipanek enam mitte,  ei olnud eriti meeldiv.

Olukorda aga raskendas asjaolu, et samasuguseid Blackberry stiilis nutifone, kus on füüsiline täisklaviatuur ekraani all, ei olnud enam absoluutselt mitte kusagilt leida. 🙁  Tuligi vaadata, milline “lutsukivi” kõige paremini asja ära ajab – et nii Microsoft kui Apple olid juba põhimõtte poolest mittekvalifitseeruvad, kippus valik keerama uusima Samsungi peale, mis näis olevat ühtaegu piisavalt suur (nägemiseks ja näppimiseks) ja piisavalt väike (käes ja kõrva juures hoidmiseks).

Et ühes elektroonikapoes töötab teadaolevalt üks klassiõde Nõmme põhikooli ajast ning sealt on aeg-ajalt saanud eri vidinaid veidi soodsamalt, siis saigi sammud sinnapoole suunatud.  S5 oli seal täitsa olemas – hind oli  soodukast hoolimata suht soolane, aga tegu on ikkagi läpaka kõrval teise olulise töövahendiga…

Esmamuljed – suurus klappis hästi, teksti andis ka ekraanil veidi suuremaks ja mugavamaks keerata, eesti keel oli olemas, kõik vajalikud funktsioonid ka (Kaku jaoks on helistamise kõrval põhilised ilmselt kalender ja mobiil-andmeside koos Wi-Fi “purgi” tekitamise võimalusega – asendamatu igasugustel üritustel). Ekraan oli ka väga korralik.

Näib, et vahepeal (võrreldes viimati kasutatud 2.2-ga) on Android ikka üksjagu edasi läinud. Ekraaniklaviatuur, mis omal ajal HTC Desire’iga probleemiks oli, toimis jupp maad paremini (abiks oli ilmselt ka suurem ekraan – kuid siiski usun, et kirjutamiskiirus oleks sama suure füüsilise klahvistikuga kindlasti suurem). Rakendusi on jalaga segada ning ilmselt ei oleks kuigi keeruline suur osa telefoni mälust täis lohistada.

Telefoni üldine liides tundub olevat parem kui eelmisel, kaamera kvaliteet on korralik (ehkki päris pimedas jääb ikkagi veidi hätta), heli on hea (kannatab isegi väikese taskuraadiona kasutamist) ja kõik eespoolmainitud põhiasjad toimivad laitmatult.

Mis aga endiselt häirib – kaamera teeb pilte ikka ekraani näppimise abil ning kiire reageerimisega pildistamine on suht välistatud. Mõni UX spets võiks selgitada, miks ei võiks paremal küljel ülalpool asuv käivitusnupp asuda sama külje allosas ning olla kaamera puhul kasutatav päästikuna?  Teine suur ämber vähegi kehvema liigutuste koordinatsiooniga inimestele  – kõnede vastuvõtt ekraani näppimise teel – on õnneks lahendatud tänu puuetega kasutajatele mõeldud sätetele, kust saab valida kõnede vastuvõtmiseks ainsa füüsilise klahvi esipaneelil (“Home”). Ent mitmes muus kohas on sarnast asja veel – näiteks äratuskella juures.

Üllatavalt nadi tundub veekindlana reklaamitava telefoni pistikupesa kate telefoni alaservas – see näeb küll sedamoodi välja, et mõne kuu pärast on see katki ja ära visatud (eriti kui avamiseks tuleb küüned lihtsalt serva taha ajada). Ja kummalisel kombel on S5 jaoks loodud kaaned sellised, mis ei lase toda katet eriti lahti urgitseda ning seetõttu tuleb telefon enne laadimist kaantest välja koukida – see pole eriti keeruline, küll aga tüütu.

Linuxi kasutajana on ka tõsine küsimus – kui mõne aja eest sai enamikku totufonidest (ehk mitte-nutifonidest) Evolutioniga ära sünkroniseerida, siis suures osas avatud koodiga Androidi ajastul seda enam teha ei saa. Milles asi on?  Google’i teenused õnneks töötavad ja ajavad hädaga asja ära, aga parem (ja turvalisem) oleks võimalus otse kontakte ja kalendrit sünkida.

Nii et üldmulje on 4 palli 5-st. Aa, postituse pealkiri on pärit [L] omaaegsest disainerite pilakampaaniast, kus üritati keeleseadust järgides kõik tuntud firmalogod ära eestindada (Aktsiamees, Pikktint jne).