Huvitav kirjatükk ida poolt

Delfi teab kirjutada, et ühes idapoolses riigis ilmus üks põnev raamat, kus Eesti tuntud tegelased üsna äraspidi rollis esinevad.

Kakk võtab siis hoogu ja hakkab millalgi kirjutama ulmejuttu (“Kaua-kaua aega tagasi, ühes teises galaktikas…”) Venekirveste galaktikast, mida valitseb impotentne, skisofreeniline, segase soolise identiteediga ning väljanägemiselt makaagi ja tolmuimeja ristandit meenutav hirmuvalitseja Pudimir Lenin-Vlatin – ja selle jõletise ülemvõimu kukutab viimaks kohalikele appi lendav, murumütse kandev ja hambuni relvastatud Kuldne Trio. Finaalis lauldakse üle kogu vabastatud galaktika kooris “Kes ei tööta, see ei söö!”… Raamatul oleks kindla peale minekut.

Kiirhüpe üle lahe

Kolleeg [L] Hans andis mõne päeva eest hilisõhtul MSNi kaudu teada, et 25.05 toimub tema õpingukohas [L] UIAH-is ehk Helsinki Kunsti ja Disaini Ülikoolis seminar, kuhu tulevat rääkima ka [L] Pekka Himanen. Et Kakk on mainitud onu “Häkkerieetika” peaaegu et pähe õppinud, näis asi üpris huvitav. Ja kuna TLÜ oli ka nõus Kakku seminarile komandeerima, saigi see üllatav sõit teoks.

Hommikul oli ülessaamine muidugi üksjagu raske – laev läks 7.45 ja Kakk vahtis eelmisel õhtul Seibei-filmi (vt. eelmine sissekanne). Aga sadamasse saime ja laevale ka. Istusime kohvitassi ja läpaka taga, kui läks mööda üks Turske Soome Onu ja puistas oma õllekohvri kolinaga meie jalge alla tühjaks… Järgnes suur otsimine ja purkide tagaajamine istmete alt.

Saime Lõunasadamas laevalt maha (vat reisimise koha pealt on EList küll kasu olnud – ei mingeid lolle küsimusi ja rahakontrollimist enam) ja kõndisime vaksali suunas, kust tuli bussi peale minna. Põikasime sisse ka raamatupoodi – seal oli üsna vägevalt IT-kirjandust, kuid hinnad olid üpris soolased ja midagi ostma ei hakanud. Jaamatunnelist saime piletid (omapärase dekoratsioonina mõjus seal suur kogus Jehoova tunnistajatest mutikesi, kes kõik “Vahitorni” ja “Ärgake!” uut numbrit levitasid) ja kobisime 71V bussile – UIAH on keskusest jupp maad eemal.

Kohale saime aegsasti. Istusime kabinetis (kus valitses mõnus, kunstipärane segadus) ja piinasime läpakaid. Siis käisime üle tee lõunal (sõime soomlaste pealinnas itaalia pizzat, mille valmistas tõmmunahaline poepidaja) ja oligi aeg seminarile minna. Enne veel põikasime sisse igasugu huvitavaid installatsioone sisaldavasse kõrvalsaali.

Seminaril jättis Kakule kui IT-inimesele muidugi kõige vingema mulje Himanen, teised olid rohkem kunstikallakuga inimesed ja rääkisid rohkem oma rida. Pekka rääkis enam-vähem sama mis raamatus kirjas, ilmselt ei saanud väga tehniliseks minna ka publikut arvestades. Rääkis ka vabaduse olulisusest loomeprotsessis, illustratsiooniks näitas suurel ekraanil 12 minuti pikkust filmilõiku Ella Fitzgeraldi ja Count Basie kontserdist, kust staaride vastastikune inspiratsioon hästi välja tuli. Vastuseks küsimusele, kas ta autorikaitsjaid ei karda, vastas Pekka: “I’m ready for the fight.” 😛

Vaheajal õnnestus ka raamatuga Himase juures käia ja sinna pühendus sisse saada. Nii et nüüd on see raamat veelgi autoriteetsem. 🙂

Tagasiteel bussi oodates ajasime peatuses igasugu pada, eriti karm oli tekkinud küsimus, miks on olemas liinid 71K ja 71V. Hüpoteesiks tuli, et need on mõeldud vastavalt mees- ja naissoost kodanikele ning tähed tähistavad … noh, kaht vastavat soomekeelset sõna.

Hans on paras fotomaniakk. Küll klõpsutas sadamas ujuvaid kajakaid, küll muid asju. Viimaks läks natuke kurvasti – laeval olles lidus ta tekile loojuvat päikest pildistama ning tuul virutas objektiivi katte vastu objektiivi ja kriimustas klaasi ära. Aga isegi see ei peatanud teda Tallinna sadamahoonest välja jõudes üht pingil markantses poosis magavat joodikut jäädvustamast… Õnneks selgus hiljem, et objektiivi vigastus polnud kuigi tõsine ja aparaat saadi korda.

Laevale mineku eel spekuleerisime teemal “Keda turva seekord kontrollib” ja Hans väitis, et tema jääb alati vahele. Nojah, meest sõnast – nii kui peale hakkasime minema, tiriti kogu kambast kaks inimest kontrolli ja üks oli muidugi tema… 😛

Laevas mängis telekas A-Ha DVD, päris mõnus asi. Stjuardessitibi küsis, ega me ei soovi karaoket laulda – seekord jätsime vahele…. 😛 Tagasi kodumaile jõudsime kesköö kandis.

Filmielamus: Tasogare Seibei

Kakk vaatas täna teist korda pealkirjas nimetatud ebatüüpilist jaapani samurailugu (eestikeelse pealkirjaga “Hämariku samurai”). Esimesel korral vist ei saanudki hästi aru, kui hea filmiga on tegemist…

Kakk armastab ka chambara-filme ehk siis jaapani versioone mõõga ja mantli filmidest. Eriti head on muidugi Kurosawa teosed (Shichinin no samurai jt). Yoji Yamada meistritöö aga erineb neist üksjagu. Siin pole tegu ajaloolise klantspildiga, vaid looga lesestunud ja vaeseks jäänud mehest samuraiajastu loojangupäevilt. Võiks isegi kasutada kulunud terminit “väike inimene” – kuigi peategelane Seibei ei mahu ka selle mõiste sisse. Näeme harilikku elu, mida mõistab täiesti ka tänapäeva inimene – pingutamist ebaprestiižikal töökohal, “teistmoodi” inimest pilkavaid töökaaslasi, lähedase surma ja sellele järgnevat allakäiku. Näeme lootusetust ja ebaõiglust. Ja ometi ei ole filmi alatoon rusuv ega pessimistlik: peamine sõnum näibki peituvat Seibei sõnades oma tütrele, et mõelda oskav inimene saab alati oma eluga toime.

Mõõgavibutamist näeb selles pikkamööda kulgevas filmis üsna vähe, kuid see-eest on ka see osa filmist väga tasemel. Yamada on pannud samuraide loojanguaja Seibei käima Musashi enese jälgedes, lastes tal võita kahevõitluse pelga puutoikaga vastase katana vastu. Kuid olgu siis tegu puutüki või wakizashiga (jällegi samuraifilmile küllalt ebatüüpiline relv – kuid vaesunud Seibei pidi oma naise matuste eest tasumiseks isegi oma isalt päritud pika mõõga maha müüma, jättes endale vaid lühikese), on võitlusstseenid väga head.

Jaapani filmile üsna omaselt on tõsisesse loosse pikitud ka koomilisi detaile – olgu siis kõrtsis trimpavate töökaaslaste dialoog või teener Naota lihtsameelne tegelaskuju. Need aga ei ole siin siiski kuigivõrd esiplaanil. Kuigi mõned loetud arvustajad on pidanud Hiroyuki Sanada kehastatud peategelast lihtsakoeliseks madinameheks, pole sellega eriti nõus. Seibei on elav ja usutav. Lõppeks on ju Sanada ainus jaapanlane, kes on mänginud isegi Royal Shakespeare Company’s, kuhu ilmselt diletante ei kutsuta.

Peaks mõnda paremini varustatud videoäri külastama, see film tuleks endale ka hankida.

Öiromuljed

No nii, nüüd on siis suur laulumäng selleks aastaks läbi.

Kogu pundis oli üks (1) esineja, kelle kontserdile täitsa hea meelega läheks ja kelle puhul võiks ka plaadi osta – norrakate Wig Wam. Tsiteerides sõber Puravikku – “nägid peded välja, aga muusika oli hea” (kuigi väljanägemine oli heas stiilis väljapeetud 80-ndate glämmrokk). Kutid rokkisid mõnuga ja pingevabalt, lugu oli samuti korralik. Sellide naljaga pooleks suhtumist näitab kitarristi vastus interjueerija küsimusele “Miks teil nii kitsad püksid on?”: “Muidu me ei võta kõrgeid noote välja.” Lahedad tegelased. Õnneks anti neile ka enam-vähem viisakalt punkte (9. koht ja järgmisel aastal otse lõppvõistlusele).

Auhinnalisele teisele kohale paneks ninjatüdrukud. Lugu oli hea ja teistest erinev, esinemine oli eelvoorus ehk tiba parem (vaieldav), kuid täitsa korralik ikkagi. Puudus selline läila seebivaht nagu paljudel lauludel. Arvata, et ka šveitslased jäävad enam-vähem rahule – kui eelmine aasta jäädi nulli peale, siis nüüd saadi korralik 8. koht ja samuti otsepääs tuleva aasta lõppvõistlusele.

Kakk on nõus teist korda kuulama veel järgmisi:
* Läti – täitsa armas väikese rokilõhnaga meloodiline pop-ballaad
* Bosnia & Hertsegoviina – naljakas, kuidas muhameedlik maa saadab end esindama kolm miniseelikutes blondi tibi. Aga laul oli hoogne ja mõnus, kuigi standardne skandinaavialik eurolugu, meenutas omaaegset norrakate Bobbysocksi.

Eraldi äramärkimine isemoodiolemise kategoorias:
* Ukraina – eestlane peaks selle laulu tähendusest ukrainlastele päris hästi aru saama. Oli ju ka meil laulev revolutsioon. Lindilt kuulates see lugu eriti ei mõju, koos videoga ehk küll.
* Moldova – nägi välja nii, nagu oleks Red Hot Chili Peppersi frontman Anthony Kiedis eriti kõva pilve tõmmanud ja hakanud siis laulma hullumoodi trummi taguvast vanaemast… Laulja tundus igatahes Kiedisega üsna sarnane. Ka seda lugu peab nägema…

Saksa ja Vene lugudel oli üks häda – mõlema juures oli tunda proffide kätt, aga laulu ennast eriti polnud… Enamuse lugudest aga moodustas paras rämps.

Lahe detail oli see, et neli suurriiki, kes ilma poolfinaalkonkursita kohe finaali saavad (Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Hispaania), jäeti neljaks viimaseks.

Aa, võidulugu… Üks täiesti mõttetu kreeklaste tisku. Järgmisel aastal võib neid singleid kõvasti poodide allahinnatud kraami korvidest leida.

Mõtlemapanev värk

Kakk lõpetas just oma [L] ITSPEA viimase seminari. Kuulda sai mitut väga huvitavat ettekannet, millest üks pani tõsiselt meie IT turvalisuse peale mõtlema.

Seda kummastavam on lugeda tänast [L] Slashdotti ja [L] BoingBoingi, mis räägivad, kuidas üks hispaania õppejõud hirmsa kuriteo sooritas. Kuriteoks oli nimelt tudengitele P2P-võrkudest rääkimine… Seepeale tehti talle viisakas ettepanek ülikoolist lahkuda – MPAA kohalikud lakeid olid ülikoolile survet avaldanud. Asjaosalise enda arvamusi võib lugeda [L] tema enda blogist.

Huvitav, kui kaugele “intellektuaalomandi” (mõiste, mida Kakk viimased paar aastat vaid jutumärkides on nõus kirjutama) pooldajad oma rahaahnuses lähevad? Kas tõesti on vaja lasta asjal niivõrd absurdi areneda, et kõigil totaalselt üle viskab ning ka selle nähtuse algselt eksisteerinud positiivsed küljed kõige täiega üle parda visatakse? Või tuleb äkki mõnel enne aru pähe? Ettevaatlikuks teeb asjaolu, et tegu pole mitte enam lombitaguse maaga, kus sedalaadi lollusi üsna tihti esineb. See on seesama Euroopa Liit, kuhu astumist meil siinmail just hiljaaegu pühitseti… Tuleb silmad lahti hoida.

Öirolaulu poolfinaal

… sai siis ka peale Harkujärvelt laekumist põgusalt ära vaadatud. Paar esimest jäid küll nägemata, kuid ega sest midagi olnud. Kogu ürituse üldpilt oli sooda nagu viimastel aastatel tavaks, kõrva jäi üksnes paar laulu:
Norra – selline päris normaalne kaheksakümnendate glämmroki taaselustamine. Natuke meenutas Van Halenit või Kissi, kuid päris nende mõõtu välja ei andnud. Siiski muu lääge läga keskel üllatavalt kuulatav. Korra tuli meelde üks paremaid seninähtud rokikomöödiaid “Strange Fruit”….
Šveits/Eesti – ninjatüdrukutest on asja saanud. Niivõrd nõudlik laul, nagu “Cool Vibes” seda on, laivis viisakalt ära laulda pole üldse väike asi. Natuke häiris Lenna kitarrikäsitsus – ju ta pööras kogu tähelepanu laulmisele (kuid see-eest tuli see tal hästi välja ka) ja tagus vaid paari üle takti akordi kaasa. Aga üldiselt vägagi korralik esitus.
Eesti – Lõhmuse Sveni (kes muide on Kaku kunagine trennikaaslane TTÜ Shotokanist) hitisoolikas ei saa kahelda (võiks võrrelda Dieter Bohleniga – teda kah kas armastati või vihati, kuid laulud jooksid edetabelisse nagu konveierilt). Ka tüdrukud vedasid etteaste enam-vähem välja – igatahes Kaku arust väärinuks nad finaalipääsu rohkem kui enamik sinna sattunutest.

Ülejäänu oli nagu oli. Kes liputas, kes kekutas, laulud olid ühtviisi üks suur fekaal. Ja ega laupäevane finaal kardetavasti kuigi palju parem ole. 🙁 Ja üks asi, millest Kakk aru ei saa – miks iirlased juba mitu aastat oma kõige jubedamad lauljad Eurole saadavad? Kas omal ajal saadud 3 võitu 4 aasta jooksul ajas eelarve nii lõhki, et nüüd otsitakse Iirimaal tikutulega taga kõige kehvemaid lauljaid, et see õnnetus enam Rohelisele Saarele ei maanduks…? Igatahes Iiri muusikakultuuri tundes ei kujuta küll ette, et sealt maalt sellist saasta leidub, nagu viimasel paaril aastal on Eurovisioonile paisatud…

Noorteõhtu Harkujärvel

Kaku sõber, Harkujärve koguduse teine preester isa Jaanus korraldas Harkujärve noortele sellise vahva õhtuse teenistuse, kus sai kõvasti muusikat tehtud, natuke asjast endast räägitud ja peale ametliku osa lõppu ka üht jaburat mängu mängitud.
Kakk vedas esmakordselt kirikusse kohale ka oma kuu aja eest hangitud basskitra ja üritas siis seda rahva ees mängida…. Tulid meelde vanad ajad, kui Oleviste “Taevatee” pundis pidi järgemööda sünti, bassi ja suupilli mängima – ka seekord sai need kõik ära proovitud. Üldiselt kui natuke pingutada, saaks ka Harkujärve noortest täitsa korraliku muusikapundi tekitada, kuid instrumentaliste on esialgu vähevõitu. Kakk on ammu plikade kallal nokkinud, et iga piiga peaks endale bändimehest peika vaatama – kuid esialgu pole asi vedu võtnud. Projekt A.D. ehk isa Jaanus ja Kakk aga tegid oma neli lugu ära ning tundus, et rahvale istus küll.
Peale ürituse lõppu mängiti kogu seltsinguga miskit Parlamendi-nimelist jaburat mängu, kus igaüks võttis mingi kuulsuse nime ja siis pidi neid järgemööda ära arvama. Kakk muidugi võttis nimeks Elmar Tura (kunagine Kuldse Trio libategelane) ja oli kangesti üllatunud, et selle nime taga olijat kohe ära ei arvatud… 🙂
Aga kokkuvõttes oli päris vahva õhtu. Teeb teinekordki.

IT Kolledzhi 5. sünnipäev

Juba jupp aega tagasi tuli postkasti kutse tulla tänasel kuupäeval IT kolledzhi 5. sünnipäevale. Lubati süüa-juua, head seltskonda ja Toe Tagi kontserti. No muusika saatel rääkivad inimesed Kakule kuigivõrd ei imponeeri, aga muude asjade pärast võis täitsa minna.
Nüüd on käidud ja kokkuvõttes tuleb tunnistada, et ITK oskusele sedalaadi üritusi korraldada pole ühelgi teisel seninähtud Eesti kõrgkoolil midagi kõrvale panna. Juba mistahes ürituse tarvis poole Rävala puiestee haljasala edukas reserveerimine Tallinna Linnavalitsuses pole just väike saavutus. Lisaks veel korralik kõhutäis ja keelekaste ning ITK puhul juba kaubamärgiks kujunenud sundimatu õhkkond (ITK puhul tundub, et nii ametihierarhia kui õpetaja-õpilane suhe kehtib üksnes tööaja piires – väljaspool seda on tegu ühe mõnusa häkkeripesakonnaga). Igatahes kokku oli tulnud silma järgi vaadates oma 150 inimest.
Lavale aeti muidugi ka rektoriisand ning talle kingiti kuldne arvuti (kullavärviga ülevõõbatud läpakakorpus vist?). Naersime, et meil tuleb oma Bondi-film ka – “Mees kuldse läpakaga”. Kusjuures lavale viiva trepi puudumisest ei teinud Kalle mingit numbrit, vaid oli hopsti laval ja teenis aplausi hea füüsilise vormi eest.
Ja isegi Toe Tag polnud väheses koguses kõige hullem. Taustabändi saund oli laivis üllatavalt hea (apdeit: järgmisel päeval kostus arvamust, et sellid lasid ikkagi fonoga – ju siis Kakk väga tähelepanelikult ei kuulanud) ega sarnanenud paljude senikuuldud vaakumpäiste-kottpüksiliste rääkijabändidega. Kolleegi tsiteerides “laulsid kutid kogu aeg üht ja sama laulu”, aga sõnadest võis kohati üsna selgelt aru saada ja ilmselt sedalaadi stiili kohta tegid need poisid asja päris hästi. Muidugi arvestades detsibelle (juba enne Toe Tagi “soojendas” rahvast laval olev DJ, kes üsna parajat tümakat lasi) võis karta, et naabermajas elaval Kaku auväärt kolleegil TTÜst professor Võhandul võib asjast kõrini saada ja siis visatakse lärmitekitajate pihta aknast näiteks paar tüsedat matemaatikaõpikut… Ise tulin enne lõppu ära, loodetavasti võeti hilisemal kellaajal natuke vunki maha.
Aga ITK põhjendas veel kord ära, miks ta on 5 aasta jooksul pidevalt olnud Kaku lemmiktöökoht, olgu ametlik põhikoht siis kus tahes. Loodetavasti jätkub sellist mõnusat asist nooruslikkust sinna majja veel pikaks ajaks.

IEBlog

Internet Exploreri arendajate [L] blog on päris huvitav lugemine. Eriti see osa, kus vaieldakse Firefoxi uue ohtliku turvaaugu ümber ja siis üritatakse väita, et “nää, neil on kaaa…”. Ehk oskab keegi tuua näite mõnest korrast, kui IE-s avastati järjekordne jurakas ava ja parandus ilmus sama kiiresti kui Firefoxil praegu (parandatud 1.0.4 on juba eilsest väljas)?