No nii, nüüd on siis suur laulumäng selleks aastaks läbi.
Kogu pundis oli üks (1) esineja, kelle kontserdile täitsa hea meelega läheks ja kelle puhul võiks ka plaadi osta – norrakate Wig Wam. Tsiteerides sõber Puravikku – “nägid peded välja, aga muusika oli hea” (kuigi väljanägemine oli heas stiilis väljapeetud 80-ndate glämmrokk). Kutid rokkisid mõnuga ja pingevabalt, lugu oli samuti korralik. Sellide naljaga pooleks suhtumist näitab kitarristi vastus interjueerija küsimusele “Miks teil nii kitsad püksid on?”: “Muidu me ei võta kõrgeid noote välja.” Lahedad tegelased. Õnneks anti neile ka enam-vähem viisakalt punkte (9. koht ja järgmisel aastal otse lõppvõistlusele).
Auhinnalisele teisele kohale paneks ninjatüdrukud. Lugu oli hea ja teistest erinev, esinemine oli eelvoorus ehk tiba parem (vaieldav), kuid täitsa korralik ikkagi. Puudus selline läila seebivaht nagu paljudel lauludel. Arvata, et ka šveitslased jäävad enam-vähem rahule – kui eelmine aasta jäädi nulli peale, siis nüüd saadi korralik 8. koht ja samuti otsepääs tuleva aasta lõppvõistlusele.
Kakk on nõus teist korda kuulama veel järgmisi:
* Läti – täitsa armas väikese rokilõhnaga meloodiline pop-ballaad
* Bosnia & Hertsegoviina – naljakas, kuidas muhameedlik maa saadab end esindama kolm miniseelikutes blondi tibi. Aga laul oli hoogne ja mõnus, kuigi standardne skandinaavialik eurolugu, meenutas omaaegset norrakate Bobbysocksi.
Eraldi äramärkimine isemoodiolemise kategoorias:
* Ukraina – eestlane peaks selle laulu tähendusest ukrainlastele päris hästi aru saama. Oli ju ka meil laulev revolutsioon. Lindilt kuulates see lugu eriti ei mõju, koos videoga ehk küll.
* Moldova – nägi välja nii, nagu oleks Red Hot Chili Peppersi frontman Anthony Kiedis eriti kõva pilve tõmmanud ja hakanud siis laulma hullumoodi trummi taguvast vanaemast… Laulja tundus igatahes Kiedisega üsna sarnane. Ka seda lugu peab nägema…
Saksa ja Vene lugudel oli üks häda – mõlema juures oli tunda proffide kätt, aga laulu ennast eriti polnud… Enamuse lugudest aga moodustas paras rämps.
Lahe detail oli see, et neli suurriiki, kes ilma poolfinaalkonkursita kohe finaali saavad (Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Hispaania), jäeti neljaks viimaseks.
Aa, võidulugu… Üks täiesti mõttetu kreeklaste tisku. Järgmisel aastal võib neid singleid kõvasti poodide allahinnatud kraami korvidest leida.
Norrakad olid mõnusad, selles osas nõus. B&H oli aga üks selgemaid ABBA ripoffe (Waterloo?), mida ma olen viimastel aastatel kuulnud. Kui ma nüüd esinejaid sassi ei aja. Nulloriginaalsus, MTAK. Läti edust ma samuti hästi aru ei saanud. Nagu N tabavalt mainis, et need põngerjad “on veel selles vanuses, kus pole teada, kas neist kasvab poiss või tüdruk”. Löö või maha, aga nende laulu meloodiat ma enam meenutada ei suuda. Samuti nagu ka võitjate kreeklaste oma, muide. Minu läks see lugu ikka konkreetselt mööda.
Murettekitavalt suur oli aga kepilugude (igas mõttes) osakaal. Eriti nilbed olid need hiiglaslike vatitikkudega kargavad küproslased.
Mis aga mulle meeldis, oli Ungari. Laulka hääl ja meloodia olid midagi, mis minus emotsiooni tekitasid ja need mehised taustavõimlejad mõjusid sümpaatselt natuke kreekalikult/mustlaslikult, mitte ihara väänlemisena, nagu paljudel teistel.
Aga lõbus oli meie seltskonnal küll, selles suhtes läks õhtu korda 🙂