Tänane väljavaade… Õnneks sai just tänaseks pärastlõunaks autole rehvivahetus broneeritud. 🙂
Silt: foto
Haapsalus suppi söömas
Sünnipäevaks saatis õnnitlused ka kunagine kolleeg Kadri, kes nüüd töötab hoopis Haapsalus – Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses ehk sellesama haigla järeltulijas, kus omal ajal igal sügisel käidud sai. Tekkis idee minna ka otse tere ütlema (tsikliga muidugi) – mõnda aega ei olnud trehvanud.
Täna oli sobivalt kena (aga jahe) ilm ja käisin ära. Keila maanteed pidi sinna ja põhiteed pidi tagasi. Selga tuli ajada neli kihti riietust, aga ülearu soe ei olnud ikkagi – ilmselt sel sügisel ei tasu tsikliga pikemalt rohkem linnast välja ronida. Õnneks panin jalga uued tsikliteksad ja põlvekaitsmed pidasid tuule pea täiesti kinni.
Aga tegin jälle linnale tuuri peale ja käisin uuesti samas kohas Holmil, kus suvel – majad olid juba natuke rohkem valmis saanud. Tegin nüüd pildi teistpidi.
Siis käisin NRK-s Kadriga jutustamas – tal oli parajasti lõunaaeg ja nii sai ka ise keskuse kohvikus kaks kausitäit kanasuppi nahka pandud. Meenutasime kolleege ja vanu aegu, tore oli. Tunnikese pärast keerasin tsiklil otsa kodu poole.
Kadri saatis pärast ühe pildi veel:
Mõnda aega saab veel Kullionuga linna vahel töristada, siis läheb ta talveks Motodepoosse puhkama.
Kunsti kah
Kundas Maksi juures käies sai natuke kunsti tehtud…
Peaks sobima hästi kõikvõimalike tänapäevaste nihkes arusaamadega.
Kullionuga küla peal
Esimese pikema sõiduna sai viimaks käidud külas Mella perel ja tema vanematel – sealsamas Kaiu külje all, kus kunagi jutuka-aegadel sai igasugust kino tehtud.
Sõit oli mõnus, aga ilmselt on Kullionu sarnaselt eelmiste ratastega rohkem linna(lähi)elukas – 90 ja isegi 110 km/h välja keerata ei ole probleem (jõudu on tal tublisti, 1133 kuubikut ikkagi), aga eriti minnes hakkas päris kõvasti vibreerima (tagasiteel oli juba rahulikum, ehk oli sissesõitmise asi – kuuendat käiku ei olnudki varem kasutanud, linnas ei lähe vaja). Paak on ka väike, sellega saab sõita kusagil 150 km ringis. Aga üldiselt liigub masin kenasti, ka amortide kohta (mida mõned on Indianil kehvaks nimetanud) ei saa midagi halba öelda.
Kohapeal sai jutustatud kõigi asjaosalistega (k.a. koer, kes alguses üksjagu lärmas, aga hiljem suur sõber oli) ja lõunat söödud, Mari tegi Lucasega tsikli peal pilti ka (nagu allpool näha). Hästi vahva oli.
Olen kunn! (Luke Skywalker Kaiu moodi)
Kolledži 24. aastapäev
… peeti enam-vähem vanade traditsioonide kohaselt (tort + Limpa) maha IV korruse terrassil. Nägi mitmeid vanu tuttavaid ka. IT kolledži omaaegsest sisust on tänaseks üsna vähe alles jäänud, aga korraks oli vähemalt vana tunne tagasi.
Ja aastapäeva puhul otsustas üks pardimamma otse välisukse ette lillepotti endale pesa teha… Eks näe, kas ta peab seal tõesti lõpuni vastu.
(kolleeg Katrin A. foto)
APDEIT 04.06.24: part pidaski vastu – eile võttis ta jalad alla, uue pesakonna (seitse poega) sappa ja sooritas rahvamatka ilmselt lähima veekogu juurde. Suuna järgi otsustades sihtis ta teispool Raja tänavat asuvat Glehni kalmistu kanti. Mõned kolleegid olid lausa tänaval liikluse kinni pannud, et jalakäijad saaksid turvaliselt üle tee minna… Maja jututuba ülikooli Teamsis oli igatahes pilte ja videoklippe täis.
Nostalgiline
Täna korraldati ülikoolis augusti lõpus toimunud arutelu jätkuna järgmine võtmepädevuste arutelu, seekord Mektorys. Arutelu oli üsna asjalik, aga kõige põnevam oli koht – istusin enda kunagises tööruumis (nüüdne Mektory Innovation Hub, vanasti oli see aga AK-117), paari meetri kaugusel kohast, kus 1997-2002 asus mu tollane töölaud.
Labori lugu on kirja pandud siin, seega üle kordama ei hakka. Tegin lihtsalt ühe pildi aknavaatega – erinevalt muust majast polegi see väga palju muutunud.
Kolm kakku
Eelmisel reedel Kloogal, igasuvisel EKVU ehk Eesti karateveteranide kokkutulekul. Rein Paluoja foto.
Peenike värk
Eelmisel nädalal sai CM-i seltskonnaga Austrias Linzis käidud. Paraku läks asi osaliselt tervise nahka ja väga suuri tulemusi sealt ei saanud.
Aga vähemalt alati õpib midagi uut. Siinmail on juba ammustest aegadest suitsusaunades siga (või vahel ka lambaid, kodu- ja metslinde ning muid elukaid) suitsutatud – väga maitsev kraam ja säilib kah hästi.
Saksamaa vana kultuurriigina aga ajab asja peenemalt – nemad suitsutavad kaameleid. Rafineeritumat sorti rahvana on nad lausa lennujaama vastava teenuse püsti pannud (ja muidugi mitte matsliku suitsusauna, vaid härrasmeheliku salongi kujul)… Pilt Maini-äärse Frankfurti lennujaamast.
Järgmisel korral tasuks kaaluda kaameli kaasavõtmist. Kuigi nad võiksid ju sealsamas kõrval neid ise ka müüa.
Looduseime
Hommikul sai muna keedetud. Koorimisel hakkas munakoor maha tulema väga eriskummalisel moel – paar pisikest tükki jäi eraldi, ülejäänu moodustas sellise kujundi (panin mõõtkava jaoks pastaka kõrvale). Kusjuures ise sain veidrale nähtusele pihta alles siis, kui enamik sellest oli maha koorunud, nii et tahtlik kunstiteos see ei ole.
Viska tabel siia
Nädala eest sai käidud kolledžis üle pika aja toimunud tudengibaaris. Korraldajate palvel sai õppejõudude võistkonnas “Rooside sõda” kaasa mängitud, tulemuseks oli auhinnaline 2. koht (kahe võistkonna seas) ja kotitäis firmanänni. Mõned asjad olid sealt päris kasulikud (veepudel), lisaks oli seal peotäis Zone’i kleepekaid igasugu naljakate hüüdlausetega. Panin ühe kolledži V korrusel ühte sobivasse kohta.
