Isemoodi plaat

Jõulupühal poes käies (oli vaja minna haiglasse üht sõpra vaatama ja miskit näppu võtta) anti kassast üllataval kombel kaasa CD-plaat. Sõnajala-pere uus väljalase. Ega’s midagi – kingitud hobuse suhu ei vaadata, paneb autos mängima ja kuulab.

Esmatunne oli muidugi natuke nostalgiline ka. See perekond on teinud, kuidas nüüd öelda, suht erineva liigi ja tasemega muusikat (NB! jätame lugude sõnumi seekord vaatluse alt välja, see on eraldi teema). Nende mõned varajased lood (enne seda, kui nad buumi korras Eestimaal mõneks ajaks väga kuulsaks said) olid täitsa kuulatavad. Siis hakati aga sünti-sämplerit pruukima ning just selle buumiaja lood olid muusikaliselt üsna kehvakesed.

Siis aga tegid nad 1998. aasta jõulude ajal Nigulistes kontserdi koos Tallinna Poistekoori ja rea tuntud proffidega. Kuulama ei läinud – ja pärast tuli välja, et jäin heast asjast ilma. Keegi kinkis tolle kontserdi kassettsalvestuse  ning sealt selgus, et Lydia Rahula oli suutnud häälevärinad pea täiesti välja lihvida ja saavutanud igapidi arvestatavalt ilusa helipildi. Tuntud jõululood, head seaded, proff taust ja ka Sõnajalgadelt täiesti korralik esitus. Kui praeguseks kassettformaat ajalukku poleks jäänud, kuulaks seda jõuluajal siiamaani.

Praegune plaat on paraku teistsugune. Nagu tegijad eile raadiost rääkisid (juhtusin kuulama), taheti teha “lihtsale inimesele arusaadavat” muusikat – ent tulemus meenutab slaavilike meloodiakäikude osas 80-ndate nõukapoppi (Allotška, Sofia Rotaru, Valeri Leontjev…), millele on 90-date algupoolest pärinev kõige nürim 2 Quick Starti  tümakas selga lastud.  Karta on, et sellisena istub see kõikvõimalikest toolidest mööda. Kaku omast kahjuks ka.

Lõpetaks siiski positiivse noodiga: laulutekstide osas on arengut näha. Paraku jäävad need muude tegurite alla kinni.

Kindle

Kuna aasta lõpp on alati suur raamatute ostmise aeg, siis sai nüüd soetatud ka Amazoni lihtne 6-tolline e-luger.  Kui tahvelarvutil Kaku jaoks väga suurt mõtet ei ole, siis see üsna silmasõbraliku e-tindiga vigur võiks idee poolest päris hea reisikaaslane olla. Kasvõi juba [L] Gutenbergis on täiesti tasuta seaduslikku lugemist enam kui piisavalt (Cory Doctorow’ raamatud on teine kohe pähekargav lugemisvara). Näis, kuidas kujuneb.

Muide, Ubuntu 10.04 seda elukat vaikimisi ära ei tunne. Tuleb paigaldada mtpfs-nimeline pakk ning seejärel seis paraneb – aga Ubuntu arvab, et tegu on muusikamängijaga. Ent kui käskida tal kataloog avada, siis toimib asi ilusti.

Teisel korral õnnestus

Kümnendi alguses käis Euroopas patendisõda ning tollane perversne tarkvarapatentide eelnõu käis pingpongipallina Euroopa Komisjoni ja Parlamendi vahel – esimese suud olid suurfirmade raha täis topitud, teises leidus veel isemõtlejaid (või ei jätkunud neile piisavalt raha).  Ühe katsena patente läbi suruda anti eelnõu heakskiitmiseks [L] põllumajanduse ja kalanduse komisjonile. Miskipärast tuli see välja ning tekkis paras kisa. Viimaks jäeti kogu seadus riiulile seisma.

Nüüd siis on täpselt sama valemiga vaikselt ära tehtud ACTA.  Ja meie, khm,  ajakirjandus on taas kord täiesti vait.

Andke nõu

Kakk tõlgib [L] Wesnothi järgmist 1.10 versiooni, mis peaks lähiajal ametlikult välja tulema. Ühe uue termini osas oleks veidi nõu vaja.

Nimelt on Wesnothis kasutusel päeva ja öö vaheldumine – standardne tsükkel on kaks käiku kumbagi, vahele jääb üks käik hämarikku (koit/eha). Sellega on seotud ka mänguüksuste omadused – need jagunevad laias laastus kolmeks: kuulekad (lawful; võitlevad päeval paremini), korratud (chaotic; võitlevad öösel paremini) ja ükskõiksed (neutral; aeg ei mõjuta).

Nüüd on aga lisandumas veel üks seltskond, kelle ingliskeelne nimetus on liminal ja kes võitlevad täisjõuga ainult hämaruses, päeval ja öösel on nad nõrgemad. Sõna ise tähendab mingisugust vahevarianti või üleminekut, ent mis oleks hea eestikeelne vaste?  Sõna peaks andma kasutada nii omadussõnana kui ka iseseisvalt. Võõrsõna (liminaalne) ei tahaks kasutada.

Mõned mõtted:
* hämar (nagu “mingisugune hämar tegelane küsis raha”)
* salapärane/saladuslik
* kõhklev/kõikuv (?  eeskätt just tinglikul “hea-halva” skaalal)
* ….

Mõtted ja soovitused on kommentaariumi teretulnud.

Reklaami kuulates

Autoraadiost tuli peale ilmateadet sõnum: “Subaru ilma toob teieni Mariine Auto, Subaru esindaja Eestis!”. Seepeale tuli paar mõtet.

Esiteks: Subaru on hea ja kvaliteetne (ent Eesti oludes absurdselt kallis) automark, mille läbivaks jooneks (vist) kõigil mudelitel on neljarattavedu. Selle eelised tulevad esile just poris, lumes, libedaga jne, seetõttu on “Subaru ilm” sandimat sorti atmosfääriseisund, mille kohaletoomisega kelkida ei ole mingit mõtet.

Teiseks meenus taas kord Idiokraatia-film ja sealne lause “I’m Secretary of State, brought to you by Carl Jr.”. Huvitav, millal jõuab meie meediasse  “Ken-Martit ja Juhanit toetab Gazprom”…?

Rockbox

Nagu juba jupp aega tagasi siin kirjutatud sai, on Kakul olemas sihuke väga mõnus vidin nagu [L] Sansa Clip. Jooksu- või rattatrenni teeb hea musa või mõni huvitav raadiosaade kohe märksa lõbusamaks.

Hiljuti avastasin enda jaoks aga sellise laheda projekti nagu [L] Rockbox. Vabatarkvaraline asendus-firmware; efekt on umbes sama, mis arvutis Windowsi asendamisel Linuxiga – rida uusi ja huvitavaid funktsionaalsusi ning täiesti vaba maa arendamiseks ja torkimiseks.  Asi töötab lisaks Sansale ka real muudel sarnastel masinatel, nii et tehnohuvilisemad audiofiilid võiks täitsa proovida. Install on üsna triviaalne – alla tuleb laadida vastav utiliit ning ka algne firmware-pakett (juriidiliste nõksude tõttu ei saa seda automatiseerida), aga keerukusaste on võrreldav Windowsi next-next-finish -tüüpi installiga.

Kontserdielamus: Irish Christmas

Esmalt tänud Chrisile, kes teatas sellest kontserdist – muidu oleks ehk suure sebimisega maha maganud.

Ühesõnaga, täna esines Estonia kontserdisaalis Maire Ni Bhraonain ehk inglispärase nimekujuga Moya Brennan – Clannadi solist ja ilmselt parimaid iiri naishääli viimase paarikümne aasta jooksul (ja muuseas ka Eithne Ni Bhraonaini ehk tuntumalt Enya vanem õde). Kunagi sai teda kuulatud tema koduses Dublinis, nüüd oli tädi siis viimaks siiakanti käima tulnud.

Kontserti oli uhkelt täie raha eest – üks paremaid seniseid muusikaelamusi. Laval oli samasugune natuke ebastandardne koosseis kui Dublinis – kaks iiri harfi (ühte mängis Maire ise), viiul/vilepill (kordamööda), kitarr, klahvpillid (kaks sünti ühe mängija käes; kuna basskitarr puudus, täitis sünt ka bassi rolli) ning löökriistakomplekt.  Muidu lauldi peamiselt kolmekesi, aga Clannadi uhkete vokaalharmooniate taasesitamises osalesid kõik.  Erilise elamuse jätsid lisaks tädi Mairele ka harfimängija (kelle eraldi mängitud lugu näitas väga uhkelt, et kelti harf sobib ka soolopilliks) ja löökriistamees, kes mängis mitte tavapärase trummikomplektiga, vaid pigem percussion-tüüpi riistadel, kuid suutis mängida väga hästi välja ka jõulisemad rütmid (lisaks muidugi muusikastiilile pea kohustuslik bodhran). Veel üks kompliment tuleb teha valgustajale – valgus oli lihtne, ent samas väga ilus ning andis pikas kleidis solistile päris haldjaliku väljanägemise.

Repertuaaris oli hulk inglise ja iiri jõululaule, kuid ka Clannadi klassikud – esimeses pooles tuli popurrii omaaegsest “Robin of Sherwoodi” filmisarjast (mille muusikaga Clannad laiemalt tuntuks sai), peale vaheaega aga järgnesid ka paar tuntud gaelikeelset lugu, “Theme from Harry’s Game” ja indiaanikeelsete fraasidega “I Will Find You”.  Rahvas oli saalis üsna pöördes ja õigusega. Ja kui esinejad tulid kahe lisalooga ning viimaseks esitatud gaelikeelsel “Pühal ööl” viimane salm täiesti äratuntavas maakeeles tuli (isegi õ-häälik!),  oli aplaus vägev.

Loodetavasti õnnestub millalgi tulevikus veel sama seltskonda esinemas kuulda.